Arhiiv: WWII

Panzer Kpfw. IV 1/2

Posted in Miniatuurid with tags , , , , , on 2. aprill, 2011 by Ove

Kunagi ammu-ammu, kuuldes, et ma miniatuuridega tegelema olen hakanud, andis Mannu mulle peale nahasodimist ühe Italeri tankimudeli, milleks juhtus olema seesama pildilolev Panzel IV. Pikka aega vedeles see minu riiulis, kuni viimaks väsisin ma seda Dagoni eest pidevalt kõrgemale riiulile tõstmast ning otsustasin selle kokku panna.

Nagu pildil näha, oli Mannu suutnud suure vaevaga miskit ka kokku panna, enne kui ta entusiasm otsa sai ning tankimudel tagasi karpi ning riiulisse kolis. Miskipärast oli ta otsustanud mudeli jupid enne kokkupanemist ära värvida… Tegelikult ta ka seletas, miks – nimelt olevat seda ilge piin pärast värvida. Nähes värve, sain ma aru, miks…

Tegemist oli üpriski paksu konsistentsiga Revelli emailvärvidega, mis tuleks sihukeste tööde tegemiseks seadusega keelata ning jätta vaene liiklusseadus rahule. Sellise värviga oleks tõesti üpriski suur piin kõiksugu pisikesi detaile värvida… Lisaks ei ole ilmselt kellelgi aimugi, kui kaua need värvid poes võisid seista – lisaks olid nad peale ostmist kah veel mitu-setu aastat kudenud.

Igastahes ei lasknud ma end kõiksugu puudujääkidest segada ning asusin poole silmaga last ning multikaid vaadates agaralt tööle. Esimest roomiku kokku pannes selgus, et värv oli tõesti päris paks olnud. Nimelt ei läinud rattad värvitud võllide peale ning mõnel rattal oli pea 2 millimeetrine auk kinni värvitud. Sellele kõigele lisandusid veel ka pisikesed vidinad, mis mu paksude kohmakate sõrmede vahelt pidevalt minema lipsasid. Kõige selle tulemuseks oli tükk aega vandumist…

Kui veerem paigas oli, algas pikk valu roomiku pealepanemisega. Esiteks selgus, et üks tükk roomikut oli kuhugi-kunagi minema jalutanud, kuid minu väle taip ei lasknud sellel enda rohke vandumise läbi paranenud meeleolu morjendada – kiirelt sai appi võetud jupp tagavararoomikut… No selleks need ju ongi. 2 pikemat, 2 lühemat ning umbes 2 ja pool miljonit (ehk siis 16) pisikest juppi said samuti lõpuks ratastele kinnitatud.

Pildilt võib näha seda roppust, mille ma ratastele liimima… jah, liimima pidin. Ja mitte üks kord ei vallandanud mu huulilt vandesõnad, kui ma avastasin, et ratta asemel on see pisike käkk mu näpu külge kleepunud. Õnneks oli mul vähemalt normaalne liim – Citadelsi megaõhuke superliim, mille ma eelmine laupäev Ludost just selle eesmärgiga ostsin.

Lõpuks aga sai see lint ratastele kinnitatud ning tööga lõpuks edasi mindud. Tulemusega võib täitsa rahul olla – kaugelt ei paista see väljavahetatud lindijupp ka väga välja…

Järgmisena liimisin veeremijupid aluse külge ning kinnitasin tanki pealmise osa. Kui alumine jupp läks lihtsalt, siis pealmine ei tahtnud kuidagi alumisega kokku minna. Selle vastu aitas vana eestlaste vanasõna, et “kõik probleemid on lahendatavad piisava hulga vägivallaga.” Ülemine osa oli Mannul ka pisu juba kokku klopsitud, mis säästis mind mitmete osade liimimisest ning Dagoni noori kõrvu mitmetest uutest talle tundmatutest sõnadest. Kere kokku liimitud – asusin seda kõiksugu vidinate (nagu tööriistad, varurattad, varulindid, kütusepaagid ja muu sihuke jama) dekoreerima.

Järgmisena tuli kere küljesoomus, mis ise-enesest ei koosnenud just paljudest detailidest, kuid mille eriti õhukesed ning rabedad toeelemendid valmistasid mulle tõsist peavalu. Esiteks otsustasid mitmed neist raamidest väljalõikamise käigus ära murduda ja ma pidin need uuesti kokku liimima. Täiesti tõenäoline, et liimitud jupid said isegi tugevamad kui liimimata… Teiseks otsustasid nad täiesti veendunudlt soomuse külge mitte kinni jääda. Taas kord aitas vägivald…

Torn oli eelnevalt kokku liimitud ning üle värvitud (jällegi ei saa mainimata jätta, et sellise värviga on võimalik vaid kunsti teha), kuid puudus küljesoomus. Selle konstruktsiooniga läks tunduvalt paremini, kui küljesoomuse omaga, kuid probleem tekkis selle kinnitamisega – kõik toed olid erineva pikkusega, mis tähendas, et õige pikkusega juppe, mis oleks tornini ulatunud, oli heal juhul 1… Sai võetud appi loovus ja… ihuramm ning toed lihtsalt tuimalt ära painutatud. Ja seda kusjuures neid ära murdmata. Tulemust võite näha pildil.

Soomustatuna nägi kere välja sihukene – ka siin on näha, et küljesoomuse kinnitamist ei ole Saksamaa insenerid just väga edukalt läbi mõelnud (mis sellest, et tegu on spagetiõgijate maal tehtud mudeliga – Nürnbergis mõisteti ka vaid sakslased süüdi). Esimesed toed blokeerisid lihtsalt tuimalt pisikesed küljeluugid ära ning ülejäänud ei ulatunud isegi tanki külgedeni… Läksin kompromissile ning kinnitasin soomuse vaid esimese ja viimase toe abil.

Torn külge ja valmis ta ongi. Avastasin raamidest ka kaks pisinatsi, kes nii armsalt oma tanki paitada said. Toru on küll pisu katki, kuid see lastakse kindlasti esimeses remonditöökojas ära parandada…

Edasi jääb tank vaid korralikult üle värvida – pisinatsid kah. Kes teab, millal mul selleks tuhin peale tuleb. 3 Dracula miniatuuri ootavad ikka veel värvimist… Vahepeal tuli pisu õppida.

Advertisements

Valor & Victory

Posted in Lauamängud with tags , , , on 18. oktoober, 2010 by Ove

God is not on the side of the big battalions, but of the best shots.
Voltaire.

Pole just palju mänge, mis oleksid niivõrd massiivsed ning sellest hoolimata tasuta (legaalselt) netist saada. Mängu autor Barry W. Doyle on näinud kõvasti vaeva ja laskmata end erinevate lauamängufirmade pakkumisest kõigutada, riputanud mängu netti vabalt kõigile välja trükkida.

Valor & Victory näol on tegu ühe põhjalikuma jaotasemel sõjamänguga… Ega ma neid ausaltöeldes palju ei teagi – Tide of Iron jääb vaid õige pisu talle alla (arvestamata siinkohal kättesaadavust ning hinda), kuid Memoir ’44’le teeb ta päris korralikult tuule alla.

Kui endale kogu olemasolev mängumaterjal välja trükkida, korralikule papile kleepida ja seejärel välja lõigata, on tegu ikka mõnusa tööga. Kogu komplekt sisaldab endas 916 counterit. Lisaks sellele veel mõned mängulauad, mida hetkeks on õnneks vaid 13. Reeglitega õnneks midagi muud tegema ei pea, kui välja printima…

Nüüd neid numbreid kokku arvutades, saan aru küll, mis kuradi pärast mul nii kaua aega läks ning miks mul sõrmed iga hommik lõikamisest valusad olid – 916 on ikka neetult palju.

Mängu mängitakse eraldiseisvate stsenaariumitena/lahingutena (nagu enamusi seda-sorti mänge). Hetkel on “ametlikke” lahinguid 2, kuid fännid on neid kõvasti juurde vorpinud, mille tõttu minu karbis leidub 16 erinevat lahingustsenaariumit, millest üks oli niivõrd surmigav, et ei soovitaks seda vaenlaselegi…

Iga üksust, varustust või sõidukit kujutab riigile vastavat värvi papitükk, mille peale on joonistatud mehike, relv või sõiduk. Lisaks on märgile kantud ka üksuse tulejõud, laskekaugus ning nende võime kanda kaotusi (relvadele siis tulejõud ning laskekaugus). Iga üksusemärk kujutab endast jao- või pooljaosuurust üksust, kellele saab siis määrata erinevaid relvi. Vaikimisi on igal üksusel ka vintpüssid, millega siis vaenlane tinaga üle kallata. Lisaks tavalistele üksustele on ka väejuhid/seersandid, kes samas alas viibivale üksusele erinevaid boonuseid annavad.

Relvastust on tõesti kõvasti – alustades sakslaste kergekuulipildujast MG34’st, tehes vahepeatuse jänkide bazooka juures ning lõpetades brittide 2-tollise mortiiriga. Sellega loomulikult jätame vahele enamuse neist, kuid ei hakka neid kõiki siin üles lugema. Üldiselt on raskerelvad mõeldud jaole, kuid ka pooljagu saab raskerelvaga (nt. Vickers) hakkama, kuid sealjuures peab kogu üksus sellega tegelema, mistõttu loeb tulevahetuses vaid relva enda tulejõud (muidu liidetakse üksuse ja relva oma kokku). Ka seersant saab kergemate relvadega (nt. M1918A2) hakkama, kuid ka siis loeb vaid relva jõud.

Lisaks relvadele võib mängija saada enda poolele kasutamiseks ka hea hunniku lõhkeainet. Vaenlasele saab kaela loopita nii granaate, kui ka tugevatoimelisi lõhkeainekotikesi, millega on lisaks liha tükeldamisele võimalik ka vaenlase okastraataeda õhku lasta. Sõidukite vastu võivad sakslased kasutada oma armsaid Panzerfauste. Kõik loetud relvad on ühekordse kasutusega ning eemaldatakse pärast kasutust mängust.

Lisaks tohutule meeste- ning varustusevarule on võimalik välja trükkida ka hea hunnik sõidukeid. Näitena võiks ära tuua inglaste Churchill VII’e, jänkide M36 Jackson’i, venelaste T34-76 ja sakslaste poolelt Stug IIIg. Tankidele lisanduvad turvistatud ja turvistamata transpordiveokid ning suurekaliibrilised (sakslastel 75 mm, brittidel 57 mm) kahurid. Ei puudu ka kurikuulus Flak 36/37.

Tankide puhul on kena erineva turvistatavuse väljatoomine, mis paljudes sõjamängudes kahjuks puudub. Seega on täiesti erinev tulemus, kui lasta Churchill VII’e 152 mm’st esisoomust või kõigest 25 mm’se soomusega taguosa. Reaalsust lisab asjaolu, et vintpüssiga ikka tankile halligi häda ei tee, kõmmuta palju tahad. Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem… Alati on võimalus tanki kahuri- ja kuulipildujatetule all sõjavankri poole söösta, püssitorud piludest sisse toppida, mõni granaat luugist alla aidata ning hea vedamise korral tank sedamoodi kahjutuks teha.

Sõidukirattad ei ole kunagi pealpool olles sõdurite suurimad sõbrad olnud – seda ka siin. Soomustatud masinatega on täiesti võimalik vaenlase meestest üle sõita – millegipärast tavasõidukitega selline võimalus puudub, huvitav küll miks. Loomulikult arvestatakse ülesõitmisel igasuguste varjamist soodustavate asjaoludega ning ülesõidetavad saavad (võimaluse korral) anda sõidukile kaks korda vaba tuld – enne ning pärast ülesõitmist (hiljem siis juba tagumisele soomusele… julm).

Lisaks kaardilolevatele tapamasinatele on veel ka kaardivälised võimalused vaenlase nottimiseks. Tuld ja tõrva kallavad taevast alla miinipildujad, raskesuurtükid ning lennukid. Iga sellise rünnaku puhul on võimalus, et tulejuhtimises miskit viltu läheb ja mõni teine ala ränga pommitamise alla satub. Tõenäosus küll väheneb korrektselt topograafiat valdava sõduri puhul, kuid võimalus tuli vaenlase asemel enda meeste kaela saada jääb siiski alles.

Kuigi reeglite järgi peaks vaenlase relvad seda kandva üksuse hävimisel kaardilt eemaldama, ei näe ma põhjust, miks mitte lisada veel rohkem mängulusti ning reaalsust nende kaardilejätmise teel. No heakene küll, võibolla tõesti ei osanud sakslased Maxim 1910’le linti järgi anda, kuid hoolimatu väejuht, kes selle meeskonna surma saatis peaks ikkagi vastutama, et varustus vaenlase kätte ei satuks.

Nagu sellest kõigest veel vähe ei oleks, peavad sõdurid pidevalt ka valvel olema ülitäpsete võsast lenduvate snaiperikuulide eest. Need tüübid võivad välja ilmuda aga vaid siis, kui ründav vaenlane ikka väga kehvasti oma tuld juhib (kaks kuut). Loomulikult ei ole ka snaiperi elu lihtne – talle võib iga pisemgi äpardus saatuslikuks osutuda. Vaenlasele liialt lähedale asetatud snaiprist võib jalaväejagu lihtsalt üle sõita või vastutulega ta auklikuks pikkida.

Nagu juba mainitud, on Valor & Victory üks parimaid mulle teadaolevaid taktikalisi sõjamänge. Sellest hoolimata on tal mõned ebaloogilisused, mis mulle isiklikult väga ei istu. Esiteks ei ole võimalik väikese arvu sõduritega mitte miskit ära teha, kuna täringuveeretusele vastav tulemus võetakse tulejõu väärtuse järgi tabelist. Seega peab pidevalt oma mehi koos hoidma, et nende tulejõud ei hajuks. Teiseks on see tabelist risttulemuse võtmise üldse kahtlane…

Lisaks väljaprinditavale nännile on vaja vaid 2 täringut. Mina olen oma komplektis hoidnud ka pliiatsit märkmete tegemiseks (lahingustsenaariumite ja reeglikokuvõtete jaoks) ning söögipulka tulejoone määramiseks. Viimane on tegelikult üpriski vajalik kõigis sõjamängudes, kus tulejoont määrata tuleb…

Tõeliselt korralik lisand iga sõjamänguri kollektsiooni!

9/10

Algaja sõjamängur astub oma isa jälgedes

___________________________________________

Terve tänase päeva tegelesin oma Esseni-reisi ettevalmistustega. Sain lõpuks valmis oma mängunimekirja, mis seal üle tuleb vaadata või kohe ära osta. Lisaks sellele printisin omale välja ka saalide kaardid. Eelmisel aastal oli sellest tohutult palju kasu. Lisan selle küll pisu hilja, kuid ehk läheb kellelgi veel tarvis. Nad raisad ei anna plaane välja kah enne, kui messini vaid nädal on jäänud.

Essen10.pdf

Share on Facebook Share

Get Out of Jail Free: Monopoli peidetud kaardid

Posted in Lauamängud with tags , , on 22. september, 2009 by Ove

kaas

Monopoli mängulauda peidetud siidist kaardid aitasid Teises Maailmasõjas vangilangenuid.

KI MAE HEUSSNER

See lugu muudab alatiseks sinu kujutluse fraasist “Get out of jail free.”

Kuna Teise Maailmasõja ajal vangilangenud (originaalartiklis nimetati neid pantvangideks… – siin ja hiljem tõlkija märkus) liitlaste lendurite arv kasvas, võttis Briti salaluure nende abistamiseks kasutusele huvitava abinõu: lauamängu Monopol.

Ning see osutus suurepäraseks liitlaseks.

Jagatuna Saksa armee poolt lubatud humanitaarabipakkidena, paistis mäng liialt süütu, et äratada kahtlust. Kuid see oli ideaalse suurusega peitmaks ülisalajasi põgenemisvahendeid, mis aitaksid Briti sõjavangidel saksa vangilaagritest välja lipsata.

Briti salaluure koostöös Ühendkuningriikide tootjatega suutis mahutada Monopoli kaardi sisse kompassi, viili ning kõige tähtsama – kaardi.

“See oli geniaalne,” ütles Philip Orbanes, kes on Monopolist mitmeid raamatud kirjutanud, kaasa arvatud “Maailma kuulsaim mäng ja tema teekond” (“The World’s Most Famous Game and How it Got That Way”).”Monopoli karp oli piisavalt suur, et mitte mahutada sellesse vaid mäng, vaid ka kõik, millest võib sõjavangidele abi olla.”

Briti ajaloolaste andmetel aitas see põgeneda tuhandetel vangilangenud sõduritel.

Aga kuidas sai lihtne lauamäng aidata üht maailma võimsaimat sõjalist jõudu planeedil? (hmm…) Siid ja vedamine.

Siidikaardid olid peamiseks põgenemise abivahenditeks

Kogu varustusest selles sõjalises esmaabipakis oli kõige kriitilisem just kaart. “Paberkaardid osutusid liialt õrnadeks ning kohmakateks,” sõnas Debbie Hall, Oxfordi Ülikooli Bodleia raamatukogu katalogiseeria.

Sadu aastaid, isegi enne Teist Maailmasõda (sic!), on siid olnud peamiseks sõjakaartide materjaliks, kuna see ei rebene ega lagune vees nõnda kiirelt kui paber. Lisaks on see ka piisavalt kerge ja õhuke, et toppida kas saapasse või sigaretipakki. Erinevalt paberkaartidest siid ei krabise ega ärata sellega valvurite tähelepanu.

“Loomulikult oli siiditrükiga algul probleeme,” sõnas Hall. “Tehniliselt on see võrdlemisi keeruline.”

Kui siis leidis MI9, Briti salaluure üksus, kes vastutas põgenemiste eest, ühe Briti ettevõtte, mis oli siiditrükiga tegelenud juba pikemat aega: John Waddington Ltd., trükikoda ning lauamängude tootja, kes juhtus olema U.K. Parker Bros. Monopoli litsentsiomanik.

“Enne sõda tegeles Waddington teatritele siiditrüki valmistamisega. Kuninglike tähistamiste tarvis ja muu sellisega.” ütles Victor Watson (80), kes oli 1993 aastani ettevõtte president. “See tegi endale nime juba ainuüksi siiditrükiga.”

Sõjaaastatel oli ta vaid laps, kuid selleaegne ettevõtte president, Norman Watson, kes oli tema isa, töötas koos salaluurega Monopoli mängulaudadesse kaartide sisestamisel.

Ta oli jutustanud, et salaluure agent E.D. Alston (Waddingtonis tunti teda “Mr. A.” nime all) käis tellimusi isiklikult üle andmas.

“Kuna ta oli salaluure töötaja, ei saa ma kunagi tegelikut teada, kes ta oli,” nentis Watson.

ht_monopoly_ww2_090917_main

Monopoli mängulaudade sisse peidetud kaardid, kompassid ja tööriistad

Watsoni sõnade kohaselt moodustas ta isa väikese ettevõtte lisaharu, mis trükkis Briti sõjaväele siid- ja kunstsiidkaarte ning paigaldas need hiljem sadadesse Monopolikarpidesse.

Enne ülesandele siirdumist, informeeriti Briti lendureid otsima vangilangemise korral abivahendeid humanitaargruppide poolt jagatavatest Monopoli ning teistest mängulaudadest. Neile öeldi, et “erilised väljaanded” olid märgitud punase punktiga tasuta parkimise kohal.

Watsoni väitel peideti lisaks varjatud kompassile, tööriistadele ja kaardile mänguraha alla ka päriskupüüre.

Sõja ajal keelas Ametliku Saladuste Akt (Official Secrets Act) kõigil asjaosalistel plaani paljastamise, kuid Watsoni väitel oli tema isa siiski murelik, et asja avalikuks tulemisel võtavad sakslased sihtmärgiks tema ettevõtte.

ht_ww2_monopoly_090917_mn

“See oli väga erakordne ning ülimalt salajane,” ütles Watson, lisades, et ta ei saanud ettevõtte osalusest sõjaväeabistamisel teada enne paljude aastate möödumist.

Erinevad kaardid erinevatele aladele

Waddington trükkis seitse erinevat kaarti vastavalt kuuele piirkonnale, kus Saksamaal vangilaagrid olid, sõnas Orbanes. Näiteks Itaaliasse suunduvad Monopolikarpides oli Itaalia kaart ning Itaalia valuuta (liirid).

Kindlustamaks iga mängu jõudmise õigesse piirkonda, leiutas salaluure järgmise koodi.

“Iga mäng valmistati just vastava laagri jaoks,” ütles Orbanes. Ohutuks märkimiseks kasutati punkte pärast erinevaid asukohti kaardil.

Punkt “Mayfair’i” (ei suutnud tuvastada, millele see vastab eestikeelses versioonis) lõpus tähendas, et mäng oli mõeldud Norra, Rootsi (mida kuradit…Rootsi isegi ei osalenud sõjas – ilmselt on silmas peetud Taanit) ja Saksamaa vangilaagritele. Punkt Marylebone’ jaama lõpus tähendas mängu suundumist Itaaliasse.

Sõjavangide põgenemist abistasid sajad tuhanded siidikaardid

Kuigi “Mr. A.” oli vastutav sõja toomises Waddingtoni uksele, tunnustavad kaardieksperdid hoopis teist MI9 agenti, Christopher Clayton Hutton’it, suurepärase plaani välja haudumises.

“Ta pani ühe ja teise kokku,” sõnas Hall, lisades, et Hutton ei olnud ilmselt selle taga üksi. “Tema oli esimene, kes tuli ideele sokutada kaardid laagritesse, peidetuina lauamängude sisse. See näeb välja kahjutu ega ärataks kahtlust… see näeks välja, nagu oleks see heategevus.”

Hall ning teised Monopolikarpidesse peidetuga tuttavad ei soovinud seada ohtu Punase Risti erapooletust. Seetõttu lõi Salaluure agentuur mängude Saksa laagritesse smuugeldamiseks varihumanitaargrupid.

Barbara Bond, U.K. Plymouth’i ülikooli aserektor, kes kirjutab raamatut siidikaartidest, sõnas, et Monopol ei olnud ainuke viis kaartide sissesmuugeldamiseks. Kasutati ka kaardipakke, meile tundud lauamängu nimega Tsirkus ning ka pastakaid.

“Selle taga oli terve tööstus,” märkis Bond.

Sõja jooksul kasutati vangide aitamiseks sadu tuhandeid siidikaarte. Bondi sõnul oli see muutus sõjavangidesse suhtumises.

Esimese Maailmasõja ajal sõjavangi langenuna oligi kõik.

Kuid kuna Winston Churchill ja paljud teised omasid selles vallas isiklikku kogemust, muutus ka üldine arvamus.

“Sõjavangid võisid siiski ülesannet täita,” ütles Bond. “Neil ei olnud vaid kohust vangilangemise vastu võidelda, vaid ka põgeneda.”

Siidist (ja kunstsiidist) valmistatud kaardid ning nende nutikas levitamisviis peegeldasid seda mõttelaadi.

Kõik Monopoli “eriväljaanded” hävitati

Kuigi selle ajastu siidikaardid on olemas raamatukogudes, kodudes ning muuseumites üle kogu maailma, ei leidu ühtegi “parandatud” Monopoli originaali.

“Pärast sõda hävitati kõik eksemplarid,” mainis Watson.

Ning kuigi mängud ise on kadunud, on nende pärand Monopoly tootjate uhkuseks.

“Ajast, mis Charles Darrow lõi 1930 aastal Monopoli, on mängul olnud rikkalik ja huvitav lugu. Monopoli kasutamine Briti valitsuse poolt kaartide, raha ja varustuse vargsi sõjavangideni toimetamisel Teise Maailmasõja ajal on vähe tundud, kuid siiski tähtis osa meie ajaloost.” sõnas mänguasjade tootja Hasbro, Inc. esinaine. “Me oleme alati uhked, kui see kultuslik mäng muutub pere, riigi, ajaloo ja mälestuste tähtsaks osaks.”

1970’ndatel oli Watsonil võimalus kohtuda mõningate endiste sõjavangidega, kes kasutasid just Waddingtoni kaarte põgenemaks vangilaagrist Lepzigi lähedal asuvast Colditzi lossist.

“See oli väga põnev,” sõnas ta. Ja kuigi on võimatu täpselt teada saada, paljud vangid peidetud kaartide abil põgenesid, hindavad eksperdid, et kõigist vangilangenuist naases Liitlasriikide tagalasse enne sõja lõppu umbes 35000 Briti, USA või teiste liitlaste sõdurit.

“Me eeldame, et 10000 neist kasutas põgenemisel Monopoli kaarti,” ütles Watson.

_________________________________________________________

pic550796_md

Tõenäoliselt ei hävitatud neid Monopole sedasi, nagu ülal pildil näha. © Ender Wiggins

Panin selle kärmelt vabas vormis Eesti keelde ümber. Kõik õigused tekstile kuuluvad loomulikult autorile, mitte mulle – ma vaid kommenteerisin vahele… Lugeda mõningase kriitikaga. Mina olen näiteks kuulnud, et just Punane Rist jagas neid mänge, kuid kes teab… Ametlikku versiooni vist ei eksisteeri. Go figure…

Igastahes hariv lugemine.

Originaalartikkel

Tide of Iron

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 13. juuli, 2009 by Ove

kaasTeine Maailmasõda – Normandia dessant surus end Reichi armee kaitseliinist läbi ning tungib tasahilju sisemaale Berliini ning sõja lõpetamise poole. Kuigi sakslased olid löödud kaotustest Idarindel ning Aafrikas, mida süvendas veelgi liitlaste pidev varustuskonvoide ja tehaste pommitamine, jäid haakristi rüütlid tugevaks vastaseks. Hitleri sõjaväe sõdurid ning ohvitserid olid hästi treenitud ja varustatud sõja kõige parimate ning surmavate relvadega.

JubinadTide of Iron või Terastulv, nagu mina leidsin teda paraja olevat nimetada, on taktikaline sõjamäng kahele mängijale. On võimalik mängida ka nelja- või komekesi, kuid see meenutab male mängimist rohkemate mängijatega. Iga mäng valitakse üks kaart, mis määrab ära võidu tingimused, algsed ning abiväed. Teine võimalus on kaheteistkümnest kaasaantud kaarditükist ise sobiv mängulaud kokku sobitada ning asuda üksteist tümitama.

laud

Mängulauda saab rikastada kõiksugu katvate maastikuosadega – jõed, teed, künkad, hooned ning metsad. Igaühe kohta käivad eri reeglid muudavad mängu esimestel kordadel pidu keerulisteks, kuid aegamööda need sööbivad mällu ega vaja enam üle vaatamist (ei tea küll, palju selleks mängima peab, kuna isegi ei ole iga kord erinevates numbrites kindel). Õnneks muudavad aga need reeglid mängu võrdlemisi reaalseks ning nauditavaks – ülesmäge on näiteks raskem liikuda, metsad ning hooned annavad kaitset, kuid kui tank ikka lasuga pool hoonet taeva poole lennutab, siis pole kusagil sahvris kükitamisest palju kasu.

m12rgidLisaks erinevatele katvatele maastikujubinatele leidub karbist ka hea hunniku lisavidinaid, mida kasutatakse tankitõkete, okastraadi, kaevikute, punkrite, suitsu, miiniväljade jne märkimiseks. Omad märgid on ka sõidukite korrasoleku näitamiseks.

Jalav2gi_Liitlased

Üksuseid on mängus üpriski palju ning nende eristamine võib harjumata silmale võrdlemisi keeruliseks ülesandeks osutuda. Tavasõdurid, veteranid, ohvitserid, kuuli- ja miinipildujameeskonnad tunduvad esialgu kõik ühesugused rohelised (ameerika väed) või hallid (Reichi eest võitlejad).

jalav2gi_SaksaLisaks on üksustel veel spetsialiseerumise võime. Insenerid (või pioneerid, kui soovite) näiteks võivad tänu vastavale varustusele ja väljaõppele rõõmsalt vilet lastes eirata miinivälju või okastraati. Meedikud suudavad haavatud sõdureid kokku lappida ning takistada mõningate hukkumist. Tankitõrje on suureks nuhtluseks vaenlase sõidukitele ja leegihetjad töötavad väga tõhusalt hoonete, kaevikute, punkrite ja metsade vastasest puhastamisel.

S6idukid_SaksaS6idukid_LiitlasedSõidukitega on asi lihtsam – neid ei pea enne mängu algust alusele sobitama. Mõlemal poolel on veoauto, soomik ning tankid. Liitlaste poolel veereb M4A1 Sherman, mis jääb kahjuks/õnneks vaenlase raudratsudele alla. Saksa poolel leidub nii Panzer IV (ehk PzKpfw IV), kui ka selle aja üks tippude hulka kuuluv Tiger I, mis mõlemad on väga võimsad nii elavjõu kui sõidukite hävitamisel.

kaardidLisaks tohutule hunnikule erinevatele märkidele ja üksustele on mängus ka kaardid, mis võivad otsustavatel hetkedel väga kasulikuks osutuda, kui on näiteks tarvis tellida miinipildujatuli vastase kaitsepositsioonidele, kutsuda abivägesid, täiendada varustust, või anda oma meestele juurde mõni punkt kaitset, et pääseda tankimürsu eest. Lisaks strateegiakaartidele on ka veel lahingukaardid, mis ei ole eraldi pakkides, vaid mis määratakse enne lahingut mänguvälja poolt – inseneride võime suitsupommidega edasitungi katta või miinivälja eemaldada, vankumalöönud moraal, udu, eliittankid või meeleheide.

v2rvitudKa sellel mängul on igavuse kätte surevaid fänne, kes on pinsli ja värvidega uskumatult osavad. BGG‘s leiab hulga pilte, kus andunud mängijad on ära värvinud iga viimase kui mehikese ja sõiduki – hämmastav andumus.

SthalGeekReeglitega ei ole selles mängus tõesti koonerdatud. Määratletud on enam-vähem kõik tavatulest  (põhimõtteliselt) käsivõitluseni ning snaipritest tankidega vägede allaajamiseni. Lisaks 48-leheküljelisele reegliraamatule on kaasas ka pisike vihik erinevate mängulaudade ja nende juurde käiva taustinformatsiooni, vägede ning mõlemale poolele määratud strateegia- ja lahingukaartidega. Kaasaantud kaarte on 10 – esialgu tundub seda ääretult vähe, kuid kuna iga kaardi läbimängimiseks kulub 2-10 tundi (olenevalt vahepealselt meeldiva sõimamise ja joodava õlle hulgast), võin julgelt öelda, et jõudsin kõik need läbi mängida kõigest umbes pooleteise aastaga. Lisaks leiab FFG kodulehelt hulgaliselt fännide poolt koostatud lahinguid.

Desing_SeriesKel aga kaasaantud 10’st kaardist väheks jääb ning ise sellega mässata ei viitsi, on paras muretseda endale ülaltoodud raamatuke, kus on sees lisaks 20 erinevat lahingkaarti koos ajaloolise tausta ja naljadega. Mõned neist kaartidest nõuavad üht (Days of The Fox), teist (Normandy) või mõlemat laiendit ning üks kaart vajab mängimiseks isegi kaht Terastulva mängu.

kaardilaiendKes aga ise nuputada viitsib, sellele on tehtud just spetsiaalne kaardilaiend, millest leiab 12 uut kaarditükki ning hulganisti katvaid maastikutükke. Plaan on just see endale Essenist sel aastal tuua.

Kui kuulujutud tõele vastavad, siis peaks peadselt ilmavalgust nägema idarinde laiend, kust võib leida talviseid kaarditükke ning hulga vene vägesid….

Terastulv on seni mu ainuke Teise Maailmasõja kohta käiv sõjamäng (on küll igasuguseid fäntäsi-maailmu ning isegi üks Esimest Maailmasõda puudutav mäng), kuid just tänu sellele olen endas avastanud pisikese sõjardiussikese, kes hinge närib. Eks ole näha, mis mänge tulevik toob…

8/10

Tundub igastahes, et minu mängude hästihoidmise periood on möödunud, kui need minu selja taga täis ilastatakse… Leidsin digikast sellise pildi:

poiskene

P.S. Battlestar Pegasuse kohta tuli uudiseid, üritan neid õhtul ka maakeeli kajastada…