Arhiiv: Bluffing

Usureformatsioon vaid 11 tunniga

Posted in Mängimised with tags , , , , on 7. veebruar, 2011 by Ove

Kui Marthin Luther oma 95 teesi 31. oktoobril 1517 Wittenbergi kiriku uksele naelutas, ei osanud ta mõeldagi, kuidas need read hakkavad muutma inimeste ning ka riikide saatust. Pisike tegu, mis muutis igaveseks maailma palet. Mis lõi segamini kogu Euroopa ning milleta Uus maailm oleks ilmselt väga teistsugune. Uus usk ei äratanud huvi ega ärgitanud meeli vaid Läänes – ka türklased olid aplad Euroopa vilju noppima ning tulid Ungari lähedale kaema, mida huvitavat need naabrid on avastanud, et sedasi sebivad… Sellised olid Reformatsioonide sõjad!

Ega meiegi väga teadnud, millega me nõus olime, kuni oli liialt hilja. Here I Stand ei ole mõni lühike 4-tunnine mänguke, mida võib pärastlõuna sisustamiseks ette võtta. Tegu on ühe põhjalikuma mänguga perioodist 1517 – 1555, kus Lutheri väljakäidud ideed ketserlikke mõtteid tekitasid. Muidugi algas mäng põhjalike reeglite selgitusega. Olin ise pisut lugenud, kuid üldse mitte piisavalt, et asjast täit aimu saada – reegleid siiski mängul 48 lk. Olin varem mänginud Napoleonic Wars‘i, mistõttu liikumisest ja kaardi lugemisest arusaamine oli mõnevõrra lihtsustatud. Kahjuks otsustas suur enamus nn. pereversiooni kasuks, mis tähendas, et mäng kestis eeldatava 9 käigu asemel 4 käiku (1517 – 1535).

Asi algas Heiki tegemata töö ettevõtmisega – hunnik jubinaid oli vaja ära sorteerida ning, olgugi, et osasid kordagi vaja ei läinud, eraldi hunnikusse kuhjata. Järgmisena tuli logistiline probleem – kuhu see laud panna, mis ise tegelikult probleeme ei tekitanud, kuid selle ümber käivad mängijate lehekesed tegid muret. Fraktsioonid “otsustasime” pimesi välja jagada. Mulle sattusid Türklased. Põhimõtteliselt polnud neil väga vigagi. Euroopas toimuv usureform neid väga ei kottinud, kuna Suleiman ise oli moslem. Muret tegi vaid Habsburgide dünastia vägevus Vahemere ümbruses ning nende potentsiaalne liit Ungariga, kui Türgi peaks neid ründama. Teisalt jällegi jäi osa mängumõnust jällegi saamata. Ma küll üritasin Lutherit veenda, et ta looks Konstatinoopolisse õigeusu protestantluse, kuid mees keeldus minu pakutud ahvatlustest.

Lõpuks sai mäng pihta hakata. Nähes põhjapiiri kaitstust Ungari vägede poolt, otsustasin alustada intensiivset laienemist Vahemerele. Esimesed aastad läksidki Tuneesia poole liikumiseks, kuna on kõigile teada, et “Kartaago tuleb hävitada.” Selleni küll kahjuks ei jõudud. Isegi saarekindlused jäid võtmata, kuna nende vallutamiseks lihtsalt ei olnud mahti – samuti ei olnud ma sõjas ei Habsburgide ega Veneetsiaga. Põhjapool tõstis pead Martin Luther ning kallutas enda poolele mõne habsburgide elektoraadi, tõlkides ise piiblid nii, et higimull otsa ees… Ei midagi muud. Käigu lõpus tekkis paanika, kuna selgus, et Paavst on kohe-kohe võitmas. See lahendus õnneks prantslastepoolse ümbermaailmareisiga – pühal isal jäigi võit saamata.

Aastad 1524-1527 osutusid tunduvalt põnevamaks. Habsburgid kuulutasid koos Inglismannidega Prantsusmaale sõja, Protestandid asusid järjest enam Saksamaal initsiatiivi haarama ning Vahemerel ärkasid talveunest Berberi ranniku piraadid, keda juhtis kuulus admiral Barbarossa. Põhjas jooksis liiva Inglaste katse vallutada Pariis ning nende väed peksti purustatuina tagasi saarele. Lõunas üritasid Habsburgid küll üht Prantsuse linna piirata, kuid eriti suurt edu ei kandnud seegi. Vahemerel üritasid piraadid Tuneesiast matti võtta, kuid seegi ebaõnnestus. Käigu lõpus haigutas Prantsusmaal suur tühjus, kuid ometi oli ta üks liidritest.

Inglismaa kuningas Henri üritas küll pidevalt lapsi saada, kuid see ei tahtnud tal kuidagi õnnestuda. Üks naine juhtus olema tal nõnda kole, et pärast tema nägemist pulmas, ei tahtnud mees seksist mitmeid kuid midagi kuulda… Vahepeal hakkas pihta Schmalkaldeni sõda, mis tõi sõjatuuled ka Saksamaale ning lõi lõkkele Protestantide vaenu Paavsti ning tema sülekoerte Habsburgide vastu.

Protestantism kogus järjest jõudu ja Habsburgid võtsid vastu Prantslaste rahupakkumise, kuigi toredad Türklased soovitasid neil sõda jätkata. Paavst üritas pidevalt Firenzet vallutada, kuid tema jutlustega harjunud sõjamehed jumalasõnast küll jõudu juurde ei saanud ning Firenze jäigi võtmata. Algas ka pikalt hoogukogunud Habsburgide sõda Türklastega, kui viimased Belgradi ära võtsid ning Budapesti piirama asusid. Toimusid mõned koletud merelahingud, kus habsburgide laevastik Vahemerest välja pühiti ning paavstilt neile laenatud alused merepõhja uputati.  Luther lõpetas vahepeal saksakeelse piibliga ning alustas prantsuskeelde tõlkimisega. Rahvas juubeldas.

Henri vedamine – või siis pigem mitte-vedamine – ajas kogu Euroopale naeru peale. Ainukesena jäi tõsiseks Suleiman, kes soovitas Inglise valitsejal moslemiks hakata, et saaks lahutuse asemel lihtsalt uue naise juurde võtta.

Lutheri usk rebis aga Saksa ahelad puruks ning tormas Prantsusmaad vallutama. Juhtus isegi, et piiratav linn paar korda piiramise ajal usku vahetas – ju siis käis paavsti saadik ja Luther vaheldumisi müüri taga ruupuriga õpetussõnu karjumas. Habsburgid kuulutas Prantsusmaale sõja ning Ruhri ja Marseille juures toimusid ägedad lahingud. Isegi šotlased vaatasid, et kui kohe tegevusse ei asu, võib kogu lõbust ilma jääda. Seega võitlesid Habsburidega Prantsuse lipu all ka šoti väeüksused. Türklased tungisid Gibraltari väina ja pillutasid sealsed kaitsjad seitsme ilmakaare suunas laiali, liikudes üles Seville poole. Viimane aga jäigi võtmata, kuna ootamatult avastati, et linnast kõik naised välja viidud, mille tõttu meeste moraal allapoole igasugust arvestust langes ja nad peaaegu mässamiseni viis.

Hoolimata katoliikluse rämedast vastuseisust, oli protestantism kogunud mängu lõpuks tohutu hulga poolehoidjaid. Ei aidanud ka Prantsusmaa suured avastused Uues Maailmas ega Habsburgide viimane punnitamine – võit kuulus Martin Lutherile. Türgi, hoolimata oma võimsusest Vahemerel, jäi eelviimaseks, kuna kalad teadupärast au ja kuulsust ei too…Ei, hoolimata sellest igavast kirjeldusest, oli tegemist väga hea mänguga – kahju ainult, et pooleli jäi. Muidugi ei oleks ta ilmselt väga pikalt enam edasi kestnud, kuna protestandid olid oma hoogu alles sisse saamas – isegi Inglismaa oli veel katoliiklik. Muidugi võimalik, et Prantsusmaa ja Habsburgid oleks saanud asja pisu piirata, rünnates elektoraate, kes Lutherile peavarju andsid. Paavst oleks pidanud aga kõik oma nõuandjad kokku ajama ning korralikult veeretama õppima. Varem oli jumal selles osas kindlalt protestandite poolt…

Kuigi Here I Stand’i näol on tegu väga mõnusa ja mitmekülgse mänguga, ei saa ma jätta mainimata, et liitlaste süsteem jäi mind pisu häirima. Napoleonic Wars’is on see hulga mõnusamalt lahendatud – oleks ju võinud selle juurde jääda…

Igal juhul olid need 11 tundi täidetud lõbusa meelelahutusega. Kole kahju vaid, et kõik need surematud killud meelde ei jäänud. Järgmisel korral peaks tõesti videokaamera nurka pistma ning parimad nopped välja lõikama. Muidugi olid mitmed naljad mängutehnilised, mistõttu asjast teadmatul inimesel seda kõige huvitavam vaadata ei oleks, kuid… reeglid on ju netis olemas…

Ca$h ‘n Gun$

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 8. oktoober, 2010 by Ove

Üksik laohoone linna servas on suurepärane koht pärast edukat pangaröövi saagi jagamiseks – lähedal pole kedagi vaatamas/kuulamas ja politsei püstidab senimaani kesklinnas teetõkkeid lootuses veel kaabakad tabada. Krõbisevat on hea kotitäis, kuid El Toro muhelemisest ning Igori nukiraginast on selge, et kõigile siit kindlasti ei jagu… Juba raha nägemisest muutub õhkkond järsult närvilisemaks ning käed libisevad juba alateadlikult kabuuris istuva relva järele. Niipea, kui esimene rahapakk lauale jõuab, ei lase röövlikamp selle jagamisel kaua oodata… Selline turmtuli oleks kõigil vähegi kogenematutel varastel põie pükstesse tühjendanud, kuid need ei ole just papist poisid…

Kui filmist “Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne” oleks lauamäng tehtud, siis ilmselt oleks see just selline (väike viimistlus süsteemis narratiivse aspekti edasiandmiseks kuluks ilmselt siiski ära). Tegu on lõbusa kogu-pere-mänguga, kus (nagu eelnevalt mainitud) hakatakse head hulka raha jagama – väga õpetlik mäng praeguses masust väljarabelevale rahvale… Kuid siinset raha võib ennetada tükike tina ning kui juhtud parasjagu tinale allergiline olema, soovitaks soojalt peituda esimesena ettejuhtuva võimalikult suure objekti taha. Oleks selle mängu välja lasknud LudoArt, oleks mängu ostja võibolla tõesti päris relvad karbist leidnud (viimati tahtis tegelane lisaks mängule oma mängukarpidesse šampust panna), kuid seekord tuleb mängijatel leppida labaste oranžide vahtplastist tulirelvamulaažidega.

Mängu eesmärgiks on siis endale kõige rohkem raha krabada ning selle käigus ELLU JÄÄDA. Tihtipeale on see viimane just see kõige keerulisem (vähemalt minu puhul). Igal mängijal on 8 relvakaarti, millele on märgitud siis kas tühilask, tavaline lask või lausa valang (noh… selline kiiremat sorti lask). Igas voorus valib iga mängija omale ühe relvakaardi ning paneb selle tagurpidi lauale. 1, 2, 3 ning kõik sihivad kedagi – tavaliselt on selleks kõige rohkem pinda käiv isik, kuid anonüümsed allikad väidavad ka selle seost rikkuse ning kahtlustamisega. Siis: 1, 2, 3 ning kõik argpüksid võivad pikali hüpata – ka siin olen ma kuulnud jutte sellest, et mõistlik on hüpata pikali, kui enamus tegelasi sind sihivad, kuid pole sellist seost märganud ning pean seda lugejatele näkku valetamiseks. Seejärel lahendatakse laualekäidud kaardid: kõige esimesena kiirlasud (valagud) ja siis tavalised lasud (neil, kes kiirlaskudega juhuslikult pihta ei saanud). Kõik kes õigel ajal pikali hüppasid pääsevad igasuguste kuulide eest… Tühilasud mõistagi ei tee kellegile haiget.

Püsti- (ja terveks-) jäänute vahel jagatakse laualolev rahapakk võrdselt – kui võrdselt ei jagu, jääb raha lauale ning see jagatakse järgmises voorus.

Et rahajagajatel aga igav ei hakkaks, on võimud kaabakate sekka peitnud ühe under-cover võmmi, kes siis suitsu- või õllepauside vahel politseijaoskonda üritab helisada ning teatada rahajagajate asukohta. Iga vooru lõpus saadetakse püstijäänute vahel laua all ringile telefonikaart ning ainult under-cover mendil on õigus (ja vabadus) see ümber keerata. Vahepeal ei ole lubatud kaarti vaadata. Kui kaart jõuab lauale ning kõne on tehtud, on selge, et seltskonnas on keegi ment ning püssitorud hõõrutakse varakult vastu teksasääri kuumaks… Kui politseinikul õnnestub enne kuuendat vooru (muidu lihtsalt ei jõuta) sooritada kolm kõnet (esimesed kaks on kas valeühendused või peaks lihtsalt mõne mõttetu klienditeenindaja lahti laskma) ning mängu lõpuni ellu jääda, võidab ta mängu.

Kujutage nüüd ette tõsise põki Igori kandilist armidega kaetud lõuga, millel tilpneb võikaks irveks paljastatud hammastega väljakakutud granaadisplint. Niipea, kui keegi teda tulistab, libiseb granaat tema käest, hoob kargab eemale ning teravad teraskillud pikivad auklikuks seina ning kõik mis selle ette jääb.

Asja veel tapvamaks ajamiseks on mängus ka 10 eriomadust, mis pimesi mängijatele välja jagatakse. Küll leidub seal huvitavaid asju – mõni võib iga tapetu eest saada 10 000 dollarit, teine sureb maha alles neljanda kuuliga või saab tapetu relva (ja kuulid) endale haarata…

Nagu näha, ei ole ka selle mängu peale tarvis palju krõbisevat kulutada, vaid on täiesti võimalik ise see endale põlve otsas kodukeemiat kasutades valmis meisterdada (mitte, et ma propageeriks lauamängude piraatlust…).

Mäng on mõnusalt välja mõeldud ning pakub korrektses hulgas tarbides hulga lusti. Ebaloogilise küljena võiks välja tuua nüansi, et mahalastud kaabaka raha lihtsalt kaduma läheb. Oleks võimalus see tagasi ühispatta panna või selle peale ühe väikese shoot-out’i pidada, kuid see rikuks raha ning relvakaartide suhet… Teine, mõistlikum võimalus, oleks raha selle (või järgmise) vooru püstijäänute vahel ära jagada… Eks igaüks ise teab.

Täitsa tubli tükk: 7/10

Share on Facebook Share

En Garde

Posted in Lauamängud with tags , , on 6. november, 2009 by Ove

Kaas“En garde” tähendab prantsuse keeles “kaitsesse” – eesti keeles kasutatakse samas kontekstis pigem väljendit “kaitse end” – mida tarvitati vastase hoiatamiseks oma soovist teda rünnata või males, kui vaenlase lipp satub tule alla. Lauamänguna on tegemist 1993 ilmavalgust näinud Reiner Knizia üllitisega, mida iseloomustaks kõige paremini sõnad kiire, lihtne ja põnev.

mangDuelli reegleid on palju ning need varieeruvad (või varieerusid) vastavalt riigile, kuigi üldised kahevõitluse reeglid on traditsiooniks muutunud. Samuti võis olla duelli põhjus väga erinev – naised, riivatud autunne või lihtsalt õigluse tagaajamine. Ka võitluse lõputingimusi oli mitmeid erinevaid: esimene veri, võimetus edasi võidelda või surm. 18. sajandil tulid tehnika arenguga moodi duellid tulirelvadega, kuid eriline paar duellipüstoleid oli üpriski kallis, mistõttu said seda lubada vaid aadlikud…

kaardidEn garde näol on tegu ühe lihtsaima kaardimänguga, mida mul on olnud võimalus mängida. Knizia on suutnud laheda mängu teha vaid 25’st ühest viieni nummerdatud kaardist ja kahest nupust. Mängulaud on olemas, kuid selle võib teha ükskõik millest.

Mängijad kehastuvad kaheks võitlejaks sooviga vaid teisele võimalikult kiirelt ja palju viga teha. Selleks on mängijatel nummerdatud kaardid, millega nad edasi liiguvad ning ründavad.

pic307268_mdKaardi väljakäimisel liigub mängija nupp kaardil toodud numbri võrra edasi või tagasi – teisest võitlejast mööda minna ei saa. Kui kaart liigutaks nuppu täpselt teise võitleja peale, toimub rünnak. Rünnata saab ka rohkema kui ühe kaardiga – väärtused peavad klappima. Teisel mängijal on seejärel võimalus end kaitsta, tuues välja sama palju sama väärtusega kaarte.

suurVõimalik on ka liikumine koos rünnakuga, kus esmalt käiakse välja kaart, millega liigutakse edasi ning seejärel rünnakuks kasutatavad kaardid. Sellisel juhul on kaitsjal ka võimalus taganeda, mis kahjuks kulutab ära kaitsva mängija võimaluse oma käiguks. See annab võimaluse ründajal uueks pealetungiks. Sedasi saab vedamise korral vastase rõõmsalt nurka suruda, kus tal enam võimalik taganeda ei ole, ja seal talle naerulsui otsa peale teha.

star warsKahevõitlus jätkub, kuni kaardid lõppevad või üks võitleja langeb (hakkab veritsema, ei suuda jätkata, sureb – valige ise). Mängitakse 5 vooru – kes esimesena 5 võitu saab, võidab mängu. Kui kaartide lõppedes ei ole kummalegi mängijale otsa peale tehtud, vaadatakse, kumb mängija oma servast kaugemale on tunginud. Seega on täiesti võimalikud ka viigiseisud.

koduneKuna mängu komponente on tõesti minimaalselt, on võimalik väga vähese vaevaga mäng ise valmis meisterdada. Minu lemmikuks on sumo-en-garde, kuid sellest ei suutnud ma hetkel pilte leida. Leidub kõiksugu kodukootud versioone fantaasiast ajalooni ning kiviajast kauge tulevikuni.

travelMängust ilmus 2007 ka reisuvariant, mis on mingil põhjuselt hoolimata oma minimaalsest mahust on paigutatud uue FFG silver line mängudega mõõtudelt sarnasesse karpi, kuigi see võiks vabalt mahtuda ka täiesti tavalisse suuremasse kaardipakki (pean silmas hetkel näiteks Magic‘u pakke).

Kuna tegu on tõesti ajaliselt väga vähe ressursse võtva mänguga, saab selle suruda igasuguste pauside sisse augutäiteks, kui igav peaks hakkama. Esimene mäng kusjuures saigi tehtud lõunapausil.

7/10

2004 tehti mängust ka uus trükk, kuhu lisati mõningad asja huvitamakstegevad kaardid. Nimeks sai Duell.

En garde on kusjuures ka üks rollimängusüsteemi nimi, mille tegevus leiab aset 17. sajandil Pariisis. Tundub huvitav…

Before the Wind

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 11. oktoober, 2009 by Ove

KaasAmsterdam – maailma kaubanduskeskus. Kõike, mida raha eest on võimalik osta, võib siit leida. Nahad ja mesi Venemaalt, veinid Itaaliast, elevandiluu Aafrikast jne. Raha liigutab nii kaupu, laevu kui ka südameid. Kuid enne järgmist mõõna peavad kaubad laevadele saama, kuna kaptenid on piraatide tõttu hirmus ega julge avamerel üksi sõita. Just seepärast on kaupmeestel vaja oma kraam kiirelt trümmidesse laadida. Seejärel aga purjed alla ja pärituulega merele…

jupidPärituul (Before the Wind) on lõbus ning pingeline kaardimäng 17. sajandi Amsterdamist, milles mängijad peavad oma kaupu laevadega teele saatma enne, kui need halvaks lähevad. Laadides oma kraami laevadele, peavad kaupmehed ka üksteise kõrisid läbi närima, napsates konkurentide eest paremad tehingud ning jättes neile vaid tühjad pihud. Samuti tuleb jälgida, et enne aasta lõppu laod tühjaks saaks ning midagi sinna hallitama ei jääks.

Tegevuskaardid

Mängu peamiseks mehaanikaks on kolm keskset kaardipakki, kust mängijad kaarte tõmbavad. Esimesest pakist (vasakpoolne) saab ressursikaarte, millega kaupu ja nendega seonduvaid tegevusi saab sooritada. Keskmises pakis on ladustamisega seotud tegevused ning viimase paki kaartidega saab üldiselt kaupu laevadele laadida või raha koguda. Igal käigul avab üks mängija mängijatega võrdse arvu kaarte. Seejärel hakkavad mängijad järjekorras kaarte haarama. Huvitavaks küljeks on see, et mängija võib valida ka kaardi, mille võttis keegi teine, tehes sellele pakkumise rahas. Kaardi võtnud mängija võib valida, kas müüa kaart pakutud summa eest ära või maksta pakkujale kõnealune summa ja jätta kaart endale.

KaubadMängus on nelja erinevat sorti kaupu – õunad, vürts, juust ja riie. Kõige väärtuslikumad on õunad, mis on ka kõige kergemini riknevad. Riie küll säilib laos kõige paremini, kuid see-eest ei ole tal väga suurt väärtust. Neid saab üldiselt esimesest pakist.

Ladu

Igal mängijal on tema väike ladu, kuhu ta saab sättida kuni kaheksa kaupa. Et kraami laevale laadida, peavad need eelnevalt kuidagi  sadama kõrvalolevasse lattu saama. Igasugune transport aga maksab raha ning peamiselt ladustamise peale kaupmeeste rahad kuluvadki. Ladustamiskaarte saab teisest pakist.

Laevad

Erinevaid kaubalaevu on kaht sorti – suured ja väikesed. Suured laevad võtavad peale neli erinevat sorti kaupa ning annavad punkte 12-20. Väikesed võtavad peale 1-2 kaubalasti ning toovad kaupmehele 5-9 punkti. Kuna laevad nõuavad väga spetsiifilisi kaupu, on suht kurb, kui sinu eest napsatakse ära just see, mille jaoks sa pikka aega nänni korjanud. Samuti üritatakse kindlasti sinu valitud kaart ära osta, kui nähakse, et suurem laadung plaanib teele minna.

RahaRaha on kaupadega sama suurte kaartidena neljas erinevas vääringus. Tänu samale suurusele saab lihtsalt peita oma tegelikku kaupade või raha arvu. Raha läheb tarvis konkurentide kaartide ülesostmiseks, enda kaartide kaitsmiseks ja kaupade lattuvedamiseks.

PooleliJust tänu vastase kaartide ülesostmismehaanikale on mäng väga põnev ning riukalik. Ühe mängija edu saavad teised võrdlemisi kiirelt koostööd tehes alla tõmmata, saates oma laevad merele, jättes liidri õunad lattu ussitama ja ässitades hiired tema juustu kallale.

TorstenMängureegleid seletas mulle eelmisel aastal mängu looja Torsten Langsvogt ise, kui Essenis kohtusime. Sealt hakkas mäng niivõrd meeldima, et sai see hoopealt kohe ka ära ostetud.  Ehk on ta ka sel aastal midagi ägedat välja mõelnud…

8/10

Täna on juhe kuidagi kahtlaselt koos. Uimane on olla hoolimata tohutust teekogusest, mida ma tänase päeva jooksul sisse olen kallanud. Üritan ka pilditöötlusprogrammidega hakkama saada, kuid nad raisad ei taha väga koostööd teha…

Hollywood Players

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , , , on 7. oktoober, 2009 by Ove

KaasHollywood – mainstream filmikunsti keskus. Produtsendid üritavad teha kõige paremat filmi, stsenaristid üritavad klopsida kokku vähegi usutavaid stoorisid, näitlejad üritavad mitte näidata välja oma sõltuvust mõnuainetest (olgu selleks kas heroiin või šokolaadikoogid). Aeg on raha ja sellest sõltuvad on kõigil kiire, et mitte kahjumisse jääda. Vaja ju järgmiseks oskari-jagamiseks film valmis vändata, et see üht-teist võita saaks.

JupidSelle kaardimängu korjasin üles eelmise aasta Saksamaa-reisilt Essenisse. Maksis teine tervelt 1 €. Selle raha eest ei ole just halb mäng…selle raha eest. Tegu on põhimõtteliselt lihtsustatud ning odavama variandiga mängust Grave Robbers from Outer Space, kus mängijad lavastavad B-kategooria SF või õudusfilme. Selles mängus kehastavad mängijad produtsente, kes peavad väntama enne teisi piisavalt hea filmi võitmaks oskari-gaalal vähemalt ühes kategoorias.

KaardidMängus on hulk näitlejaid, näitlejannasid, režissööre ja filmižanreid. Neist jagatakse igale mängijale üks kätte ning otsustagu ise, mis nendega teha. Ega väga palju valikut ei olegi – saad kas võtta pakist ning teise samast liigist kaardi maha panna (kui võtad näitleja, pead näitleja ka ära viskama), võid võtta ka mahapandud kaartide seast, kust sa näed, mida täpselt võtad ning võid teiselt mängijalt kaardi näpata. Idee on saada vastavast žanrist filmile sellele parimad näitlejad/näitlejannad/režissöörid. Mida rohkem tärnikesi žanri taga, seda pädevam tegelane on.

AuhinnadKui mängija leiab, et tal on piisavalt hea film koos, et midagi võita võib ta kuulutada oma käigu alguses välja auhinnajagamise. Sellega avatakse kõigi kaardid ning hakatakse oma meistriteoseid võrdlema. Oskareid on samuti neljast kategooriast: parim film, parim režissöör, parim näitleja ning parim näitlejanna. Kellel on žanrile vastavaid tärne näiteks näitlejal kõige rohkem, saab omale oskari…niisama lihtne see ongi. Filmi puhul liidetakse kõigi pädevustasemed kokku ja suurima summaga produtsent saab oskari.

tagukaasSeega võid vabalt teha filmi, kus näitlejad on ilged käpardid, kuid kui režissöör kõva mees on, on siiski oskari-saamise tõenäosus olemas…

Niisama lihtne ja labane see mäng ongi. Toetumas puhtalt kaardiõnnele, ei ole mängus oma hallide ajurakkude liigutamiseks mitte mingit motivatsiooni. Kuid kui filmikunst südamelähedane on, võib siiski proovida viimast võtta…

4/10

Nädalavahetusel käisid meil külalised. Mängisime mänge… tulemus on näha alloleval pildil:

VeinidHakkasime Tellaga lõpuks oma Esseniasju ajama. Selgus, et kaks nädalat ei ole siiski piisav aeg brooneerimisteks. Hotell täis, lennuk ülekoormatud jne… Õnneks oli veel neljapäevasel lennukid säästukohti, mistõttu hakkasin õhtul unise peaga bronnima. Vat see ei olnud nüüd küll hea mõte – kogemata broneerisin piletid hoopis kolmapäevasele lennule (õnneks oli kuu siiski oktoober). Nüüd on tarvis vaid kolmapäevaks lapsehoidja leida. Kui keegi pädevatest isikutest nõus on, võin vastutasuks Essenist lauamänge tuua 🙂

DagonEi paista ju väga jumala moodi, keda Mari (praegu Tell Hariri) linna elanikud kummardasid juba 2500 a. e.m.a?

Sabotöör

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 4. detsember, 2008 by Ove

Viimasel ajal ei olegi jõudnud eriti miskit kirjutada -õppima peaks…peaks… Täna igastahes otsustasin võtta ette pikalt riiulisoodanud mängu, kus miski pole nii nagu tundub.

kaas

Tegu on ühe põnevaima kaardi-/peo-mänguga, mida ma tean. Pisikesest karbist, mis mahub väga hästi ka taskusse, võib leida 44 tunnelikaarti, 28 kullakaarti, 7 kaevurit ja 4 sabotööri.

Mängus jaguneb seltskond kahte rühma: kullakaevuritest päkapikud ning sabotöörid, kes üritavad teise poole tegemisi kihva keerata. Ainukene jama on selles, et keegi täpselt ei tea, kes keegi on, kuna kaevurikaardid jagatakse kõigile pimesi ning ainult nemad tohivad seda vaadata (väita võid mida tahad, kuid kaardi näitamine rikub ära kogu mängu mõnu). Päkapike ülesandeks on jõuda kusagil maapõues varjuloleva kullani. Sabotööride ülesandeks on iga hinna eest neid takistada. On nad siis Sauroni, Voldemorti või Bushi enda palgal, jääb igaühe enda otsustada.

digger1

Nagu ennist mainitud, on osade mängijate eesmärk kullani jõuda. Potentsiaalseid sooni, kus võib kulda leida, on aga kolm. Kahe all neist on tavaline kasutu süsi, ühe all kuld. On ta teatud kaardid, millega võib eelmainitute alla ISE vaadata, kuid see, kas keegi sind usub, on nende enda asi.

kuldmuld

Mängus on mitut tüüpi kaarte: tunnelikaardid, käkikeeramise kaardid, paranduskaardid ja kullakaardid. Esimesed kolm on kõik ühes pakis. õnne asi, kuidas kellegile kätte juhtub. Tunnelikaardid on, nagu nimigi ütleb, kaardid, millega saavad mängijad tunneleid kaevata. Ka tunneleid on mitmesuguseid: kõveraid, sirgeid, tupikuid, ristmikuid… käkikeeramis kaardid on need, millega saab teisele mängijale jama korraldada. Alati võib tuua ettekäändeks: “Minu arust oled sa sabotöör!” ja keegi ei pahanda. Paranduskaardid on eelmiste vastandid. Nendega saab äralõhutud varustust korda teha.

laternkirkakaru

Kullakaardid on aga mingil määral võidupunktide asemik. Kui üks voor läbi saab, siis võitjad (kas sabotöörid või päkapikud) saavad teatud hulga kullakaarte. Ka päkapikud võivad omavahel võistlema hakata, kuna see, kes tunneli kullaga ühendab, saab esimesena kaartide seast valida ning sinna kaob tihtipeale ainuke 3-kullaga kaardike.

kullakaart

Seega peaks iga päkapikk unes nägema umbes sellist pilti:

pakavoit

Ja sabotöör sellist:

sabovoit

Mäng on lihtne ning väga meeldiv. Mängitav ka purjus seltskonnaga (loomulikult juhul, kui kõik VEEL saavad aru, kas nad on päkapikud või sabotöörid). Ainuke probleem on see, et pärast lahti võtmist ei taha paks reegliraamat, kus on juhend neljas keeles, enam kenasti karpi mahtuda. Aga see on ka ainuke. Ise lahendasin selle kummiga – tõmbasin selle ümber karbi.

Väljaandjaks Taibumängud

Mängijate arv: 3-10 (alla 5’e ei ole väga mõtet)

9/10

Mäng võitis ka Arteri korraldatud lauamängude võrdluse (mitte, et žürii oleks väga adekvaatne olnud)

A Game of Thrones: Storm of Swords

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , , on 16. november, 2007 by Ove

Sai vahepeal ka lisa proovitud. Baasmängu kohta võib lugeda siit, kus Higgins on tubli arvustuse üles pannud. Alguses suhtusin küll pisu skeptiliselt, mõeldes, mille Noper mulle nüüd pähe on määrinud, kuid uurides hinnang pisu muutus…

karp.jpg
Tegu on siis kolmanda Martini raamatu pealkirja kandva raamatuga Jää ja Tule laulu sarjast. Spoiler: “Nagu ka raamatus, toimub selle mängu tegevus Kesk-Westroses.” Ka selle mängu reeglid võtavad enda alla suure 12-leheküljelise raamatukese. Karp sisaldab taas suurt hunnikut pappjubinaid, millest enamus on vägagi huvitavate funktsioonidega. Mäng on mõeldud kuni neljale mängijale, kuid enamus selle osasid on ühilduvad baasmängu ning Kuningate Kakelungi lisamänguga. Mäng võtab ehk isegi rohkem aega, kui tavaline Troonide mäng (oleneb alati), kuna mõtlemist ning taktikalist planeerimist on kõvasti rohkem. Lisaks nõuab see mängimiseks ka baasmängu, kust võetakse käsud, võimumärgid ning väed.

Mängu võitmiseks on vaja koguda kõige rohkem nõuet (claim) Westerosele. Nõuet annavad linnad ning kaart/oksion “Claim Westeros,” kus oksioni käigus saab kõige rohkem pakkunu ühe nõude juurde, vähim pakkuja aga ei saa järgneval käigul valida taktikakaarti.

kaart.jpg

Kõige suurem element karbis on uus kaart Westerose keskosast, mis on seekord jagatud palju rohkemateks aladeks kui baasmängus (loogiline kah). Huvitava asjaoluna on linnad maatükkidest eraldi. Seega saab vastaselt rahulepingus nõuda, et linnade ümbrus demobiliseeritaks, mille nõudmine tavalises Troonide Mängus tihtipeale ei andnud eriti lootust, kuna maatükke oli tunduvalt vähem. Lisaks ei ole kaartil merepiire, kuna laevu sel laual ei kasutata. Selle asemel on paljude maade vahel ühendusteed, mida saavad liikuvad väed kasutada, ning ka eriteed, mida saab kasutada vaid teatud koda (seda on võimalik eirata, kasutades palgasõdurite laevu(liitlaskaart)). Ka ilmastikule on seekord mõeldud. Nimelt saab suuremaid jõgesid ületada kasutades vaid sildu või koolmekohti. Viletsa ilma korral (Talv on ju tulemas) aga ajavad jõed üle ja koolmetest ei pääse üle. See teeb Rivenruni tormide puhul suurepäraseks paigaks (nagu me raamatust teame).

melisandre0.jpg

Uue asjana tulevad mängu liiderdajad (leaders) või väepealikud, kes müttavad koos armeedega kaardil, lisades vägedele jõudu. Pealikumärgil on kirjas liidri jõud (üleval vasakul), pilt ja trigerdamiskäsk (all). Saanud trigerdamiseks vajalik käsu, pööratakse väepealik käsu lahendamise asemel ümber ning ta saab sootuks teised omadused ning peab liikuma. Seega saab pildilolevat trigerdades Melisandret liigutada juba rüüstamisfaasis, mis lisab mängule tohutult uusi strateegiaid. Trigerdamisel suureneb mõningatel väepealikel jõud ning lisandub eriomadus (mõningatelt saad võimu, mõndadelt ühe lisamõõga). Väepealikud on muide mitte viie, vaid kuue koja jaoks ning neid saab kasutada ka baasmängu mängides. Väepealikke saab muidugi ka pantvangi võtta, kui nad juhtuvad lahingu kaotama. See tähendab, et nad lähevad lahingu võitnu puuri, kust neid saab võimu vastu vahetada või väevõimuga vabastada. Loomulikult on vangistajal võimalus pantvang hukata, mille puhul eemaldatakse mängust ka väejuhi kaart (eriti magus). Mängu algul on Eddard Stark Lannisteride käes pantvangis.

Mängulisas peituvad ka täiesti uued Westerose kaardid, millega saab asendada baasmängus leiduvad. Üldiselt annavad nad paljudel võimalustel miski kuningliku reliikvia omanikul valida, milline on tõmmatud kaardi omadus (N: ronga omanik saab valida võimusaamise, oksioni või mitte midagi). Uue ja väga toreda asjana on mängu toodud taktikakaardid kõigile kuuele kojale, mille mängijad valivad iga käigu alguses. Taktikakaart võib anda linnade ning kindluste ründamisele või kaitsele jõudu juurde, saada võimu või vabastada pantvange lahingu käigus. Samuti on täiesti uued väejuhi kaardid, mille omadused on suures osas mulle võõrad, kuid pildid on ilusad (parimad vist selles mänguseerias) 🙂

kaardid.jpg
Liitlaskaardid on vaid Mõõkade maru mängulaual mängimise jaoks, kuna paljusid omadusi ei ole baasmängus võimalik kasutada. Liitlasi on nelja sorti. Kolm liitlaskoda on Tyrell, Arryn ja Frey ning palgasõdurid/lindpriid. Kõigis pakkides on üks lisaväepealik, kelle saab kaardi võtmisel lauale asetada (Arrynitel on Pisinäpp…jee). Lisaks võib liitlastelt saada lisavägesid või poliitilist toetust (Claim Westerose pakkumisele +1). Kui ühel mängijal on kolm sama liitlaskoja (mitte lindpriid) kaarti, siis on tal püsiv allianss, mis tähendab, et teised mängijad ei saa sellest liitlaskaartide pakist enam kaarte võtta. Liitlasväepealikke aga pantvangi ei võeta – nemad lihtsalt vahetavad pooli 🙂

Mäng on väga hea ning soovitan teistelegi, kellele esimene osa meeldima hakkas. Boardgamegeegi hinnang 8.3/10. Tundub, et ma ei ole ainuke, kellele see meeldima hakkas.