Arhiiv: Modular board

Carcassonne

Posted in Mängimised with tags , , , on 18. november, 2009 by Ove

Kuigi blogi “Halbade mängude kaitseala” saaks kindlasti palju lugejaid ning kindlasti oleks sinna ka palju kirjutada, ei jõua ma siiski kaht blogi korraga väga vedada. Seepärast tuleb tänane tribuut Priidule siiski sellesse blogisse. Kirjutagu ta veel palju häid arvustusi halbadest filmidest.

Ma tean, et paljud lugejad ei mõista mind, kui ütlen, et Carcassonne on üks halvimaid mänge, millega mul on tulnud kokku puutuda. Kuid minu eesmärgiks on siiski siin kajastada oma subjektiivset arvamust… Lauamängude kohta on nagunii mingisugust objektiivset arvamust ilgelt raske leida…

KIRJELDUS:
Meeplite maailmavallutus algas Carcassonnes.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Tõmba tuimalt kaarditükke ja looda, et sul joppab.

HOMOEROOTIKA:
Kõik meeplid on meessoost. Meesmeeplid elavad linnades, hängivad kloostrites, kükitavad teedel ja passivad põldudel. Vahel üksi, vahel kahekesi või rohkemakesigi… Mõnikord on nad sama värvi, teinekord erivärvilised. Lisaks on meeplid väga erksavärvilised – peaaegu nagu vikerkaar…

LAIBALOENDUS:
Usaldusväärsete allikate kohaselt mängus keegi viga ega surma ei saa. Küll aga on kahtlusäratav, kuidas siis meeplid linnadest lahkuvad… Ilmselt nad ikkagi surevad, kuid õrnahingeline Klaus ei suutnud end selle kirjapanemiseni viia. Seega võib laipade arv ulatuda maksimaalselt kuni 40 kehani.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Arvestades asjaoluga, et ma ei suutnud mängust leida mingit olulist strateegilist elementi (kindlasti mõni seal peidus on), võib samahästi pakist kaarte tõmmata ning võita – näide siin (kolmas minut). Tavaliselt halbu mänge mängides tekib mul kihk uuesti proovida, et olla kindel, kas mäng tõesti niivõrd halb on (Twilight Struggle), kuid selle mängu puhul ei tulnud mul see pähegi. Väga võigas – hea, et enda oma võimalikult kaugele ära sain saadetud.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei. Aga peaks. Iga mäng peaks lõppema raskete tuumade progressiivselt kiireneva lagunemisega, mis hävitaks mängu ning säästaks äsja ajusurma langenud mängijad asjatust piinlemisest.

MIDA MA ÕPPISIN:
Tegelikult on Carcassonne meeplitel imepärane omadus sobituda paljudesse teistesse mängudesse. Näiteks annab nendega asendada Agricola koledaid pereliikme plänne. Täiesti kasulikud asjad…

KUIDAS SEDA PARANDADA:
Zombid. Pidid aitama ka mõned laiendid, mida kokku on vist lausa 7.

Tõesti halb mäng – soovitan igal juhul vältida.

2/10

Magdar

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 16. september, 2009 by Ove

kaasKujuta nüüd ette, et sa oled päkapikk, kes kaevab keset ohtlikku laavajõge hulpivatelt kividelt kalliskive, et oma pisikest peret ära toita. Saak on olnud üsna hea ning selle kotitäie sädelevate kivikeste eest võib kubjas isegi preemiat soovitada. Igastahes on nüüd kaks nädalat leib laual ning ehk saab pühapäeval isegi silku kõrvale hammustada. Meeldivad mõtted hakkavad parajas päkapikuhabemes aastasaja vanuseid halle karvu juba tumedamaks muutma, kui järsku lööb kuum sulakivimi pind lainetama. Kõrvetavast massist kerkivad üles kõverad sarved, seejärel kurjad pilukil silmad ning teravaid hambaid täis suu – Magdar on ärganud ning Sinu lastest saavad ilmselt peatselt orvud.

jupidMagdar on kiire mäng kuni neljale kaevurile, kes üritavad laavajões hulpivatelt kividelt kalliskive ja mithrilit kaevata. Mängulaud koostatakse neljast reast “kividest” ning rea pikkus oleneb mängijate arvust (kahe mängija puhul näiteks 4×6 kivi). Päkapikke saab iga mängija kaks. Kalliskive on 5 erinevas vääringus (2, 4, 8, 16 ja 32). Mida kauem päkapikk söandab kirkat või kasvõi suruõhuvasarat käigus hoidaja mida lähemal Magdarile ta julgeb seda teha, seda parema saagi ta saab . Lisaks kalliskividele tuleb kaevata ka mithrilit, kuna iga kiviga peab kaasnema üks kotike nimetatud väärismetalli, et kubjas päevapalga välja maksaks.

laudPärast iga käiku võivad mõned kivid koos neil olevate kaevuritega laavasse vajuda. Loomulikult kaovad selle käigus ka kõik väljakaevatud jubinad. Vajumise määramiseks on olemas täring ning igal kivil vastavad silmade arvud. Kui veeretus ühtib mitme kiviga, saab veeretaja ise valida, kuid tavaliselt võetakse ikka see, mis teistele kahju ning endale rohkem kasu toob. Selles suhtes on see tõsine keeramise mäng.

Laisemad päkapikud ei viitsi ise kaevandada ning otsivad meetodeid, kuidas teistelt nahka üle kõrvade tõmmata ehk siis kaevandatud varandust oma kotti toppida. See läheb eriti libedalt, kui ennast veel üles kütta. Raevus ahne päkapikk on õudne vaatepilt…

lisajupid

Kui lolli aru ja ahne meele puhul võib loota vaid vastase halvale täringuõnnele, siis Magdari viha vastu annab end täitsa kaitsta. Ruunimärk takistab ühe korra kivi sissevajumist. Olen nii mõnigi kord ühe päkapikuga rõõmsalt kalliskive kaevanud ning teisega ladunud ruunimärke eelnevale kivile, et takistada teiste mängijate kurje plaane. Keeramiseks on märgike Magdari raev, mis sunnib võimaluse korral mängijat võtma just seda kivi, millele märk on asetatud.

Lisaks on mängus ka hulgaliselt erilise omadusega kive, millest mõned on Magdarile väga meelepärased, kuid mõnest käib ta kaarega ümber. Nimelt on näiteks adamantiumikäkk Magdarile suht seedimatu ning salamander kaitseb oma pesa igasuguste sissetungijate eest. Seevastu lõhkkivi on ilmselt Magdari jaoks väga hea maitsega…

asiLoomulikult on kõikide vähegi Tolkieni teostega tuttavate isikute jaoks ilmselge, kust on ammutatud inspiratsiooni. Magdari puhul ei ole tegu ei millegi muuga, kui autoriõigustega sassi läinud balrogiga, kes Moria päkapikke ahistas, kui nood liialt ahneks läksid (teisalt ei pruukinud neil lihtsalt vedada). Samas on siia sisse toodud miski kahtlane laavajõgi, millel kaevates tuleb sooritada tõsiseid akrobaatikaharjutusi ning mithril on muudetud hoopis teisejärguliselt kaevandusproduktiks, mis ei anna punkte, kuid on skoorimiseks ometi vajalik…

Kuigi mäng on suht kiire ning pisu kahtlane, on teema minu jaoks väga paeluv (kellele ei meeldiks kaevandavad ning laavasse uppuvad päkapikud), mistõttu ka niivõrd kõrge hinne:

7/10

Kõrvus kõlamas ikka veel Eben Brooks – Hey there Cthulhu

Katani Asustajad

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 28. jaanuar, 2009 by Ove

karp

Ma usun, et kõik on sellest mängust midagi kuulnud. On see ju üks mängudest, mis meie mail emakeeleski palju kuulsust kogunud. Kui keegi tõesti sellest ei tea, siis lugeda võib siit, siit, siit või siit.

nodi

Seekord aga ma ei viitsi sellist tavapärast ülevaadet kirjutada, vaid otsustasin teha pisikese võrdluse tavalise mängu ja minu reisuvariandi vahel. Nimelt sain ma BGG kaudu suurepärase hollandikeelse eksemplari omanikuks.

karbid

Nagu sel BGG’st laenatud pildilt näha, on juba karpide suuruste vahe märgatav. Senise 300x300x75 asemel on 200x200x45. Mahub täpselt mõnda pisikesse kotikesse. Kusjuures kui nüüd natu mõelda, ei ole tavalisel Katanil üldse nõnda suurt karpi tarvis – ka need jupid saab ilmselt just selleks mõeldud kottidesse toppida ja seeläbi mõõtmeid märgatavalt vähendada…

tukid

Maadetükid on seniste lahmakate asemel pisitillukesed (u 10 korda väiksemad). Augud keskel on numbrite jaoks, mis on laual juba “õigesse” järjeorda pandud. Halb asi on selle juures see, et ei saa teha oma kaardikesi, kus moodustuksid väiksemad saarekesed. Saab mängida vaid Katani põhisaart, kuigi iga mäng kaardi maastik muutub…

tupsud

Nuppude võrdlemiseks panin neile kõrvale ühe suht levinud majakese (Agricola, Power Grid, Katan jms). Nagu näha, astub mängija tõelisse Gulliveri reisidest tuttavasse maailma, kus elanikud nõnda pisikesed on. Kõik ehitised on varustatud pisikeste nagadega, mis neid rõõmsalt mängulaua külge kinnitab. See omakorda tagaks mängurõõmu ka vanal Mehikoorma kruusateel. Jama muidugi, et need vidinad plastikust on – aga puitnagad murduks ilmselt ära…

kaart

Kaardid on tõesti pisikesed tehtud – vaid 30×47. Pildil toodud võrdlus UWO kaardiga (samasuur nagu “default” kaardid suvalises kaardipakis). Kujundus aga on sama, mis eestikeelsel suurel variandilgi (kuigi mulle meeldis ameeriklaste kujundus natu rohkem – isegi kaane kujundus oli neil palju mõnusam) – ainuke vahe muidugi selles, et arengukaardid on minu versioonil hollandikeelsed. Sellest aga pole suuremat tüli, kuna antud keel on saksa keelega niivõrd sarnane, et arusaamisega ei teki probleeme (mitte et ma saksa keelt oskaks, vaid kaardid on lihtsalt pika mängimise peale pähe kulunud).

viitekas1

Põhjalikkus on pool võitu vms… Isegi viitelehed, pikima tänava ja suurima rüütliväe auhinnakaardid on tehtud põhjalikult pisikesed. Ka täring ja röövel on tillukesed ja armsad (keskel Arkhami täring – tavasuurus).

taring

mang1

Üldiselt näeb täitsa armas välja. Mõtlesime Allaniga, et ostame Essenissesõiduks selle endale kaasa, kuid leidsime, et lahkume Eestist ikka suhteliselt erinevatel aegadel (oli vist 3 päeva vahet). Mängu tõsiseks miinuseks on see, et laiendite kasutamine on täiesti välistatud (seda muidugi väljaandja poolt – ise saab alati midagi välja mõelda). Samuti on miinuseks ennistmainitud mängu võimetus mängida midagi peale põhisaare.

Kuivõrd ma ise olen sellest mängust tõsiselt tüdinenud ja ei mõelnudki endale seda 500 eeku eest osta, oli võimalus see endale “tasuta” saada suht teretulnud. Pigem oli mul plaanis teha isiklikuks kasutamiseks endale modifitseeritud variant, kus ressursikaartide asemel oleks puidust jubinad (ala Agricola). Sellisel juhul muidugi muutuks röövli rakendamine suhteliselt keeruliseks, kuna vassimine muutuks väga lihtsaks. Aga eks ma miskit välja mõtlen 🙂 Leidsin BGG’st isegi väga laheda kujundusega kaarditükid…

Arkhami karp vaikselt edeneb – kavandid on tehtud, mõõtmised sooritamata…

P.S. Kõik mõõtmed on antud millimeetrites

Sabotöör

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 4. detsember, 2008 by Ove

Viimasel ajal ei olegi jõudnud eriti miskit kirjutada -õppima peaks…peaks… Täna igastahes otsustasin võtta ette pikalt riiulisoodanud mängu, kus miski pole nii nagu tundub.

kaas

Tegu on ühe põnevaima kaardi-/peo-mänguga, mida ma tean. Pisikesest karbist, mis mahub väga hästi ka taskusse, võib leida 44 tunnelikaarti, 28 kullakaarti, 7 kaevurit ja 4 sabotööri.

Mängus jaguneb seltskond kahte rühma: kullakaevuritest päkapikud ning sabotöörid, kes üritavad teise poole tegemisi kihva keerata. Ainukene jama on selles, et keegi täpselt ei tea, kes keegi on, kuna kaevurikaardid jagatakse kõigile pimesi ning ainult nemad tohivad seda vaadata (väita võid mida tahad, kuid kaardi näitamine rikub ära kogu mängu mõnu). Päkapike ülesandeks on jõuda kusagil maapõues varjuloleva kullani. Sabotööride ülesandeks on iga hinna eest neid takistada. On nad siis Sauroni, Voldemorti või Bushi enda palgal, jääb igaühe enda otsustada.

digger1

Nagu ennist mainitud, on osade mängijate eesmärk kullani jõuda. Potentsiaalseid sooni, kus võib kulda leida, on aga kolm. Kahe all neist on tavaline kasutu süsi, ühe all kuld. On ta teatud kaardid, millega võib eelmainitute alla ISE vaadata, kuid see, kas keegi sind usub, on nende enda asi.

kuldmuld

Mängus on mitut tüüpi kaarte: tunnelikaardid, käkikeeramise kaardid, paranduskaardid ja kullakaardid. Esimesed kolm on kõik ühes pakis. õnne asi, kuidas kellegile kätte juhtub. Tunnelikaardid on, nagu nimigi ütleb, kaardid, millega saavad mängijad tunneleid kaevata. Ka tunneleid on mitmesuguseid: kõveraid, sirgeid, tupikuid, ristmikuid… käkikeeramis kaardid on need, millega saab teisele mängijale jama korraldada. Alati võib tuua ettekäändeks: “Minu arust oled sa sabotöör!” ja keegi ei pahanda. Paranduskaardid on eelmiste vastandid. Nendega saab äralõhutud varustust korda teha.

laternkirkakaru

Kullakaardid on aga mingil määral võidupunktide asemik. Kui üks voor läbi saab, siis võitjad (kas sabotöörid või päkapikud) saavad teatud hulga kullakaarte. Ka päkapikud võivad omavahel võistlema hakata, kuna see, kes tunneli kullaga ühendab, saab esimesena kaartide seast valida ning sinna kaob tihtipeale ainuke 3-kullaga kaardike.

kullakaart

Seega peaks iga päkapikk unes nägema umbes sellist pilti:

pakavoit

Ja sabotöör sellist:

sabovoit

Mäng on lihtne ning väga meeldiv. Mängitav ka purjus seltskonnaga (loomulikult juhul, kui kõik VEEL saavad aru, kas nad on päkapikud või sabotöörid). Ainuke probleem on see, et pärast lahti võtmist ei taha paks reegliraamat, kus on juhend neljas keeles, enam kenasti karpi mahtuda. Aga see on ka ainuke. Ise lahendasin selle kummiga – tõmbasin selle ümber karbi.

Väljaandjaks Taibumängud

Mängijate arv: 3-10 (alla 5’e ei ole väga mõtet)

9/10

Mäng võitis ka Arteri korraldatud lauamängude võrdluse (mitte, et žürii oleks väga adekvaatne olnud)

Warcraft

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 5. september, 2008 by Ove

Kuigi see oli üks esimesi lauamänge, mille ma endale sain (ja mida ma ka tõlkima hakkasin), ei ole jõudnud ma veel sellest kirjutada. See ei ole just halb mäng, kuid tal on mõned vidinad, mis mulle just kõige rohkem mokkamööda ei ole… Aga sellest kõigest

WARCRAFT lauamängus juhib iga mängija üht neljast rassist: Inimeste Liitu, Koolnute Roosku, Orkide Hordi või Ööhaldjate Vahte. Mängu käigus üritavad mängijad juhtida oma rassi võiduni läbi relvajõu, maagiaväe ja tugeva majanduse.

Tegevus toimub siis vist Azerothis – kes mängib WoW’i, teab kindlasti paremini. Kogu asja teeb suht tragi-koomiliseks fakt, et kogu graafika on maha toksitud Blizzard Entertainmenti samanimeliselt arvutimängult. Sellele peaks viitama ka kaanepilt. Suht masendav. Mäng on mõeldud kuni neljale mängijale (alates siis kahest) ning võib palju aega võtta. Aga võimalik on ka, et mitte.

Mängulauaks on hulk heksagonaalseid vidinaid kas siis hulgakesi või üksinda – just nendest mängulaud moodustub. Ka maastik on mitmekesine – metsad, asulad, kullakavandused, linnad, heinamaad ja mäed. Väetüüpe on nelja liiki: jalaväelased, laskurid, lendajad ja töölised. Täringudki on kahtesuguseid: lahingutäringud (ehk tavalised) ja varustusetäring (ehk selline ebanormaalne). Varustusetäring on nänni kogumiseks – kui tööline sulle kraami kokku ajab, veeretad sa täringut. Võimalikud tulemused on 1, 2 ja 3. Kolme puhul aga läks tööline liialt ahneks ning tõi sulle enamuse ära. Laiendis on seda parandatud “uue innovatiivse varudesüsteemiga,” kuid selle kohta ei oska ma midagi kosta.

Mäng toimub faasidena (peaaegu sarnaselt troonide mängule) – liikumine, varude korjamine, vägede asetamine ja kulutamine. Igas faasis sooritab iga mängija selles faasis lubatud tegevusi. Lahingud toimuvad juhul, kui kellegi väed tungivad alasse, kus on vastase sõdalased. Ka lahing toimub eri faasidena ning selles on tohutult veeretamist (mõnel, kes hästi veeretab, ehk ei ole). Esimesena tulistavad kaugelt laskurid, siis laskuvad taevast alla lendajad ning lõpuks jooksevad karjudes peale maaväed. Pärast seda jooksevad sõdurid millegipärast tagasi oma algsetele kohtadele ja kogu nali algab otsast peale….

Mängus on ka hulk kogemuskaarte, mis töötavad loitsudena. Nende seas on nii metsa taastavaid loitse, mida haldjad kasutada saavad, kui ka orkide püüniseid, mis vastase lendurid maa külge naelutavad. Linnad on mänguväljast eraldi (zoomina). Linnakeste külge saab töölistel lasta ehitada erinevaid ehitisi. Mida rohkem ehitisi, seda kiiremini saab mängija vägesid toota, kuna ühes majakeses saab korraga treenida vaid üht üksust.

Ülalasuvad mängikesed näitab mängija vägede treenitust – kui tugevad on tema jalavägi, laskurid või lendajad. Antud numbritest tuleb mängijad veeretada lahingus väiksem-võrdseid tulemusi. Erinevatel rassidel on tugevused ja nõrkused – orkide jalavägi on tohutult võimas, kuid lendajad ei kõlba kassi saba alla kah mitte. Haldjad seevastu on vibuga osavad, kuid mõõga suht tolbajolbad. Lõpuni aretatud väed annavad võidupunkte ning tihtipeale on neil ka eriomadused nagu näiteks ravimine, nekromantia, ümbrusrünne jne. Kasulik on mehi tugevamaks treenida 🙂

Väga positiivne on see, et nupud on kõik kenad puust (mitte küll nii stiilsed, kui troonide mängud, kuid siiski puust) ja värvitud normaalsete värvidega.

Kolmekesi mängides tekib tihtipeale olukord, kus kaks kaklevad ning kolmas sõidab pärast seda teistest lihtsalt üle…Aga see on sedasi igal pool…

Tõlkimise käigus tekkis paanika, kuna “Undead Scorge” oli kõige parem tõlkida Koolnute Roosk (piits, vits) – kuid kuidas selline sõna käändub – abi annab keelevara:

roosk <21: roosa, .rooska> piits v vits

Ehk siis Koolnute Roosa väed jne… Suht kahtlane kokkuvõttes 😀

Aga mina saan Essenile….jeee…

Unustasin hinde ära: üle 5/10 ei paneks…

Descent: Journey in the Dark

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 1. oktoober, 2007 by Ove

Ärkasin täna hommikul spets kell 8 üles, et seda mängu uurida. Olin ta kätte saades esimesena lahti kakkunud, mistõttu jäi jubinate raamidest välja toksimise rõõm sel korral ära. Mängu mõte on kolada mööda koopaid, kolle tappa ning varandust koguda (de-ja-vu, Higgins?).

kaas.jpg

Karp ise on hirmuäratava suurusega: 59x30x10 seega 0,018 kuupmeetrit. Igaljuhul on karbis raha vääriliselt asju. Tohutult juppe, millest iga mees (või naine) saab omale meelepärase kaardi kokku panna, palju igasugu tegelaste võimeid, tervis- ja väsimusemärgid ning loomulikult 60 plastikust koletisekujukest. Mäng on 2-5 mängi jaoks, kuid miskipärast on mul tunne, et seda saab ka rohkemakesi mängida. Mängus on teatud arv mängijaid ning üks “mängujuht.”Mängujuhi ülesanne on sama mis “Fury of Dracula”s: mängijatele vastu panna.

Mängijad saavad valida 20 etteantud tegelase vahel, mille igale kaardile vastab pisike plastkuju.

pic144378_md.jpg

Iga kaardikese peal on tegelase pilt, (ülemises reas) tema tervis, väsimus, turvis ja kiirus. Teises reas on tegelase oskused erinevate relvadega ringi käimisel (käsirelvad, laske- ja viskerelvad ning maagia). Seejärel on kaardile kirjutatud tegelase eriomadus ning sellele järgnevad mängu alustamisel saadavad oskused. Ka neid on kolme tüüpi: käsivõitlus, laskurlus ning maagia. Vasakul all olevas ringis on number, mis on tähtis “mängujuhile.” Nimelt väljendab see arv tegelase väärtust surnult. 😀

Täringuid kuulub mängukomplekti 12, millest üldiselt isegi piisab, kuna rünnakud sooritatakse enamasti kuni 5 tärinuguga (mõne maaglilse relva või eriülbe treeningu korral võib see muidugi pisu suuremaks). Täringuid on 6 värvi. 1 valge, 1 sinine, 1 punane, 2 rohelist, 2 kollast ning 5 musta. Ei leia põhjust nende kõigi eesmärkidest pajatada.

dice.jpg

Täringutel on peal arvuline väärtus, teatud arv südameid ning väljunoolekesed. Numbrid tähendavad kaugust. Vibu laskmisel pead summaarselt saama piisavalt, et nool vastaseni välja lendaks. Veeretatud südamekeste arv vähendab vastase tervist ning piisava hulga väljunoolte veeretamisel saad relvade eriomadusi valla päästa. Risti veeretamine aga tähendab möödalööki või -lasku.

Varustuse peale ei ole mängus just palju mõeldud. Mängu alguses saavad tegelased osta endale nänni, mida saab valida mõne ruuni, kaht tüüpi turvise, mõõga, pistoda, ammu ja vibu vahel. Täiesti stamprelvad. Õnneks kompenseerib selle pisut koobastest leitav nodi, mille jaoks on kohe kolm pakikest erinevat tüüpi kirstukeste jaoks.

“Mängujuhil” või paharetil on aga mängumaad natu rohkem. Ta saab liigutada kõiki kollikesi ning samuti mängijatele pätti teha. Tema “rahaks” on kolbad, mida ta iga käigu lõpus saab ning mille eest ta mängijatele igasugu vigureid teha. Näiteks võib ta mõnele kirstule lõksu peale sõnuda, mis seiklejad väikesteks tükikesteks laseb (ok…nii hull ei ole) või endale appi kutsuda väikese ebardite sõjaväe. lohe.jpg

Selline näeb välja siis üks kuuekümnest mängijate vastasest. Valikus on deemonid, sortsid, luukered, ogred, trollid, põrgukoerad, igasugu ebardid, nagad ja paljudmuud sellised WotC’i poolt popiks ja noortepäraseks tehtud olendid. Lisaks on paljudel kollidel veel eriomadused, mis teevad mängu algul üpris raskeks.

laud2.jpg

Selline näeb välja üks pisike lauake mängu alguses, kus seiklejad veel koopa avastamise ja puhastamisega tegelevad.

Reegliraamatuid on sel korral isegi rohkem, kuid hilisemal vaatlusel selgus, et üks neist hoopis pakub 10 erinevad koobastikku, milles kurjad mängijad saavad sealseid rahumeelseid elanikke tappa ning nende vara röövida. Esimene raamat on 24 lk, teine 20. Asi on suurte värviliste piltidega lihtsalt jälgitavaks tehtud, kuid sellegi poolest on seda kõike väga palju, et korraga haarata. Iga koobastiku juurde käib ka flavor text, mida Paharett saab teistele mängijatele hauataguse häälega ette lugeda. Asi kõlab täpselt sedasi, nagu keskmiselt kirjutatud DnD seikluses. Esimene lõik seletab, kuidas mängijad üldse seikluse jälile said, teine aga sellest, kuidas nad kohale jõudsid. Kas keegi üldse plaanis sellesse koopasse minna? Kas keegi maksis viimase õlle eest? Kuhu nad jätsid oma naised (mehed) ja lapsed? Oleks nad pisu veel mõelnud lahinguvälisele rollimängule, võiks selle täiesti arvestavaks uueks (d6) süsteemiks lugeda. Samas ei keela keegi tegelaslehe teisele poolele, mis täiesti juhuslikult on tühjaks jäätud, märkida tegelase muud omadused.

Esimese korraga ei nimetaks ma seda heaks mänguks, kuid ma eeldan, et see võib Mehikoormas muutuda.

Soovitada veel ei julge.

Nüüd ratta selga ja kooli….Lineaaralgebra…õuh

P.S. Mängul on olemas ka miskisugune karakteriarendussüsteem, kuid sellest ehk hiljem.