Arhiiv: Hand management

Hollywood Players

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , , , on 7. oktoober, 2009 by Ove

KaasHollywood – mainstream filmikunsti keskus. Produtsendid üritavad teha kõige paremat filmi, stsenaristid üritavad klopsida kokku vähegi usutavaid stoorisid, näitlejad üritavad mitte näidata välja oma sõltuvust mõnuainetest (olgu selleks kas heroiin või šokolaadikoogid). Aeg on raha ja sellest sõltuvad on kõigil kiire, et mitte kahjumisse jääda. Vaja ju järgmiseks oskari-jagamiseks film valmis vändata, et see üht-teist võita saaks.

JupidSelle kaardimängu korjasin üles eelmise aasta Saksamaa-reisilt Essenisse. Maksis teine tervelt 1 €. Selle raha eest ei ole just halb mäng…selle raha eest. Tegu on põhimõtteliselt lihtsustatud ning odavama variandiga mängust Grave Robbers from Outer Space, kus mängijad lavastavad B-kategooria SF või õudusfilme. Selles mängus kehastavad mängijad produtsente, kes peavad väntama enne teisi piisavalt hea filmi võitmaks oskari-gaalal vähemalt ühes kategoorias.

KaardidMängus on hulk näitlejaid, näitlejannasid, režissööre ja filmižanreid. Neist jagatakse igale mängijale üks kätte ning otsustagu ise, mis nendega teha. Ega väga palju valikut ei olegi – saad kas võtta pakist ning teise samast liigist kaardi maha panna (kui võtad näitleja, pead näitleja ka ära viskama), võid võtta ka mahapandud kaartide seast, kust sa näed, mida täpselt võtad ning võid teiselt mängijalt kaardi näpata. Idee on saada vastavast žanrist filmile sellele parimad näitlejad/näitlejannad/režissöörid. Mida rohkem tärnikesi žanri taga, seda pädevam tegelane on.

AuhinnadKui mängija leiab, et tal on piisavalt hea film koos, et midagi võita võib ta kuulutada oma käigu alguses välja auhinnajagamise. Sellega avatakse kõigi kaardid ning hakatakse oma meistriteoseid võrdlema. Oskareid on samuti neljast kategooriast: parim film, parim režissöör, parim näitleja ning parim näitlejanna. Kellel on žanrile vastavaid tärne näiteks näitlejal kõige rohkem, saab omale oskari…niisama lihtne see ongi. Filmi puhul liidetakse kõigi pädevustasemed kokku ja suurima summaga produtsent saab oskari.

tagukaasSeega võid vabalt teha filmi, kus näitlejad on ilged käpardid, kuid kui režissöör kõva mees on, on siiski oskari-saamise tõenäosus olemas…

Niisama lihtne ja labane see mäng ongi. Toetumas puhtalt kaardiõnnele, ei ole mängus oma hallide ajurakkude liigutamiseks mitte mingit motivatsiooni. Kuid kui filmikunst südamelähedane on, võib siiski proovida viimast võtta…

4/10

Nädalavahetusel käisid meil külalised. Mängisime mänge… tulemus on näha alloleval pildil:

VeinidHakkasime Tellaga lõpuks oma Esseniasju ajama. Selgus, et kaks nädalat ei ole siiski piisav aeg brooneerimisteks. Hotell täis, lennuk ülekoormatud jne… Õnneks oli veel neljapäevasel lennukid säästukohti, mistõttu hakkasin õhtul unise peaga bronnima. Vat see ei olnud nüüd küll hea mõte – kogemata broneerisin piletid hoopis kolmapäevasele lennule (õnneks oli kuu siiski oktoober). Nüüd on tarvis vaid kolmapäevaks lapsehoidja leida. Kui keegi pädevatest isikutest nõus on, võin vastutasuks Essenist lauamänge tuua 🙂

DagonEi paista ju väga jumala moodi, keda Mari (praegu Tell Hariri) linna elanikud kummardasid juba 2500 a. e.m.a?

Filmiblogijate kokkutulek 2009

Posted in Õlu, Üritused with tags , , , , , , , , on 24. august, 2009 by Ove

grupikasSel aastal toimus esmakordselt ajaloos Eesti filmiblogijate kokkutulek. See ülisalajane riitus toimus vandeseltslaste Kalveri ja Metsavana ennastohverdaval pühendumisel sügaval metsas, kus keegi nende ebapüha rituaali tunnistada ei võinud. Õnneks on mul aga Metsavana ahvikesega, kes talle Trashi keldrist filme kokku veab, omamoodi intiimsuhe, mistõttu olin ma planeeritavast pühaduseteotusest aegsalt teavitatud.

Just tänu ahvikesele saan ma praegu teile jutustada, mis toimus seal metsikus paigas. Ju ta siis oli Metsavanale seletanud, et ma olen pime, kurt, tumm ning ka vist neitsi ja just seetõttu sobin ma suurepäraselt nii autojuhiks kui ohvriks.

Süda hakkab puperdama, kui ma proovin mõelda neile õõvastavatele hetkedele, mil ma pidin selles jubedas kohas viibima, ümbritsetuna inimestest, kes oma blogide edukuse tagamiseks olid müünud oma hinged. Seetõttu ma parem jätan kirjutamise ning jagan pildikesi…

essa_ettekanneEsimest riituslaulu alustas Mannu, kes loitsis päeva ööks, et pimeduse teenrid saaksid välja tulla.

Mannu_teine_ettekanneLaulmine läks üleks tantsuks, mille käigus tapeti ka must kukk ning laotati see restile Nimetutele esimeseks ohvriks.

Trashi_ettekanneVandeseltslane Trash selgitamas Valguse olemust teispool Pimedust. Maas võite märgata väikesi roomavaid ebardeid, mis on inimeste poolt unustusse vajunud loitsudega muudetud õllepudelite kujuliseks.

Metsavana_libedikVandeseltslane Metsavana, kes olles joonud poodud kitse sapivedelikku, üritas ühe loitsutu all oleva ebardiga kontakti astuda. Selle peale hakkas ebard oma suust (mis loitsu all meenutas pudelikaela) valget vahtu välja ajama ja ega Metsavanagi maha ei jäänud – nii nad siis vahutasid seal…

KalverPeapreestri rolli täitev Kalver aga suhtles samal ajal Peemoti endaga…

Soprano_ettekanneVandeseltslane Soprano seletab teistele pühendatuile, milline peab olema tõeline neitsi ning millist neist on parim ohverdada..Rixxi_ettekanneSamal ajal seletas Rixx huvitanuile, kuidas kõige parem on teise sureliku hinge endale saada.

NoupidamineKuna tänu Priidu läbematusele suutsin ma enne ohvritalitust süütuse kaotada, tuli kiirelt korraldada nõupidamine, et määrata uus ohver.

Fletchu_tuliUueks ohvriks valiti varakult langenud Trash, kelle peal saadeti riitust korda saatma noor ning kogenematu altaripoiss Fletchu, kes sai aga asjast hoopis valesti aru, sooritades Trashi kohal hoopis teistsorti ebapüha toimingut – sellest ka see rätik tema peos…

hommikHommikul olid kõik küll väsinud varajaste hommikutundideni kestnud sabatist, kuid suutsid siiski taastada oma inimliku keha. Võiks lausa arvata, et tegu on tavaliste inimestega….

Riskin küll oma hingega, nimetades nimepidi need 10 Pimedusest rüvetatud olendit, kuid loodan, et minu sõnad päästavad vähemalt kellegi elu: Peapreester Onu Kalver, Verepeekri hoidja Metsavana, Pimeduse pahem käsi Trash, Rituaalimeister Priit, Hingevaras Rixx, Kukepüüdja Xipe, Ohvritalitaja Soprano, Väljakutsuja Juurak, Loitsulausuja Mannu ning altaripoiss Fletchu.

Estcon ’09: Metsavana – inimeseloom või loodusnähtus?

Posted in Õlu, Muu kraam with tags , , , , , , , , , , , , on 20. juuli, 2009 by Ove

Eesti ulmeühingu selleaastane kokkutulek leidis aset Taevaskoja puhkemajas. Reedel jõudsime kambaga (mina, Metsavana, Priit, Xipe ja Aule) kohale miski kahe paiku ehk siis esimesena. Kuna üksi kohalolek tundus kahtlane, ei suutnud Metsavana kõhklusi rahuldada isegi perenaise kinnitus, et seal tõesti toimub Estcon. Tegime siis utsitamise peale suure sildi, lõime selle minu noaga laua külge ja läksime tee äärde inimesi ehmatama. Pärast pool-teist tundi tee ääres hüppamist jõudsid kohale Hargla, Lauri ja Trash.kogunemine

Seejärel hakkas juba vaiksel lõbusamaks minema. Inimesi hakkasid kiirenevas tempos juurde tilkuma. Aeti juttu, joodi ja grilliti. Kui inimesi meie kriteeriumite järgi piisavalt koos oli, otsustasime anda üle kingituse Trashile – eelneval aastal nõutud nikurauad.

yleandminenikurauadÕhtupoole oli viski kõrvalt mahti ka üheks IGORiringiks ning paar korda sai välja võetud ka It’s Alive.

igorLaupäeval sai ka mängu tehtud, mis vastavalt ootustele muutus täielikuks läbuks. Taibukad ning tugevad Nõukogude kosmonaudid, kelle missioon oli jõuda Marsile, suutsid poole enda elujõust hävitada juba enne punasele planeedile jõudmist. Väga vinge oli aga Priidu kõne mängu alguses, mis keelitas kosmonaute pingutustele oma kodumaa eest ning hurjutas neid lõpetama mastrobeerimist kaalutus olekus.

m2ng1m2ng2Laupäeva ööst ei soostuks väga rääkima – mainiks vaid ära põneva vahejuhtumi umbes kella kahe paiku öösel, mil veel võrdlemisi kaine olin. Metsavana, kes oli koos viskiga pikalt kadunud olnud, jõudis lõkke juurde ning selgitas häälekalt, kuidas ta tunde Tarlapiga tina pani ning temaga vennastus. Jyrka kostis seepeale, et Tarlap olevat hoopis Sindis ning tõenäosus, et Metsavana temaga viskit rüüpas, on võrlemisi ebatõenäoline. Seepeale suutis Metsavana aga hoopis käima tõmmata kõige parema mootoriga random-generaatori, hakates ajaühikus tootma tõsistes kogustes suvalist teksti. Seejärel suundus ta Rein Ott’i auto juurde urineerima ning sooritas maandumise Mandi kapotil, üritades seal hetkeks magama jääda. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja ning mõneks ajaks saime me nautida vaatepilti, kus Metsavana justkui peenarde vahel rohtu maast välja kakub.

Loomulikult ei saanud see kõik hästi lõppeda ning tunnike hiljem kuulsime puude tagant tõsist ööklooma häält, kui meie kallis sõber väljutas koos lõunaks söödud toiduga ka suure osa maomahladest. Mingil põhjusel tekkis paljudel huvi suu kaudu toidu eradumise vastu ning lõpuks oli Metsavana puu taga hulga publikuga… No neid oli vähemalt kaks.

Peadselt peaks tulema ka mõni pilt sellest, kuidas Trash oma kingitust hakkas öösel kandma…. ainult seda…

Laupäeval näitasid Tamur ja Mant natuke mehiseid liigutusi ja ajasid tarka juttu.

v6itlus

Üldsuse suurel survel olen sunnitud ära näitama ka kõige kaunimad pildid…

Kuna Riine oli väga tubli ning minu utsitamise peale oma pildid kiirelt üles nikerdas, siis on mul võimalus tutvustada uskumatud kaadreid laupäevasest õhtust. Jätan mõned heaga välja, kuna kardan…. Pildil siis Riine ise ning Metsavana hea sõber Valentin, kes teab uskumatult palju vene ulmest, kõiksugu maailma asjadest ning kellega ka laupäeva hommikul viskit manustades võitluskunstidest sai kõneldud.

Picture006

Laupäeva öösel sai kõigi õuduseks Trash lõpuks nikurauad selga… Ainult anaaltapp jäi nukralt ning üksijäetuna rihma otsa tilpnema – niivõrd hardcore see elu seal siiski ei ole…

Picture012Picture028

Picture018

Vägisi kiskus monitori esialgu mõraseks….

Stay tuned… Krafinna pildid on veel tulemata 🙂

Brass

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 29. märts, 2009 by Ove

kaas

Tere tulemast kaheksateistkümnenda sajandi Lancashire’sse. Maailm hakkab muutuma peaagu keskaegsest ühiskonnast selliseks, mida me tunneme tänapäeva maailmana. See muutus saab nimeks tööstusrevolutsioon, kuid ajaloolastel läheb omajagu aega, et selline termin välja mõelda.

Seekordne mäng kuulub samuti auru-ajastu raudvarasse, kuid käib tihe vaidlus, kas meistriteost lugeda ka aurupungi hulka… Aga see selleks. Mängu autoriks on Martin Wallace, kes on kujundanud näiteks Railroad Tycoon’i, Runebound’i ja Conquest of Empires. Reegliraamatuks on taas 33 leheküljene eepos, kuid esimeses ehmatusest üle saanuna avastasin, et see hõlmab endas kolme eri keelt – seega juhendi paksuseks vaid 12 lehekülge. Lohutav, eks ole… Lisaks on reeglid kirjutatud ka täiesti võimatult keeruliselt. Läheb pikalt, kuni nendest aru hakkab saama.

kaart

sissetulek

Mängulauaks on Inglismaa lääneosa, kus hakkavad toimuma  esimesed muutused tööstuste tekkimiseks. Laua vasakus servas jookseb punktirada, kuhu märgitakse mängijate punktid ning sissetulek. All paremal on villa välisturg, mille abil võivad mängijad oma villa rahaks vahetada. Turunõudlus aga ei ole lõpmatu, mistõttu esimesed pakkujad saavad suure tõenäosusega suuremat kasumit. Käigujärjekord seatekse paika natuke sarnaselt Power Gridile: kes eelmisel käigul rohkem kulutas, läheb tahapoole.

blackburn

Kõik tegevused sooritatakse mingist kaardist loobumise teel. See, mis seal kaardil on, omab tähtsust vaid ehitamise puhul. Villa müümise, laenu võtmise või tee rajamisel on sügavalt savi, mis kaardile on kirjutatud-joonistatud. Kaarte on kaht sorti: kohakaardid ja tööstuskaardid. Kohakaardid lasevad mängijal ehitada antud linna tingimusel, et sinna on vajadusel võimalik tööstuse rajamiseks vajalikku sütt vedada. Tööstuskaardi abil võib mängija ehitata tööstuse suvalisse linna, kuhu viib tema tee.

kaardid

Loomulikult on oluline, et vastavasse linna üldse saaks vastavat ehitist rajada. Tööstusi on viit erinevat sorti: söekaevandused varustavad mängijaid ehitamiseks vajaliku söega, laevad annavad niisama võidupunkte, sadamaid saab kasutada villa müümiseks, rauasulatusahjud lubavad mängijatel uute tööriistade abiga arendada oma tööstusi (vajalik ka hilisemate ehitiste rajamiseks) ning villavabrikud toovad kompaniidele oma toodanguga metsikuid kasumeid.

margid

Üleval paremas servas on märgitud tööstuse hind, all vasakul on tase ning märkide teisele poolele on kantud “kasutatud” ehitise sissetulek ning võidupunktid. “Kasutatuks” saavad ehitised erinevate kriteeriumitega. Kaevanduse ja sulatusahju pealt peavad olema korjatud kõik ressursid. Villavabrikud pööratakse ümber, kui neist müüakse villa ning sadamad, kui seda villa müüakse nende kaudu. Kõik tööstused on omaette virnas – nõrgemad peal, tublimad all. Ehitamine toimub just sellises järjekorras. Enne peab 1. taseme kaevandused valmis olema, kui 2. taseme omasid tegema saab hakata.

sysi

Nagu vist juba aru saada, on mängus kaht sorti ressursse: süsi ja raud. Sütt läheb tarvis tööstuste ehitamiseks. Algul küll vähem, kuid kõik hilisemad ehitised nõuavad söe olemasolu. Lisaks on sütt tarvis raudteede rajamiseks. Sütt saab vedada vaid mööda teid – pole oluline, kelle see kuulub. Rauda on tarvis hilisemate tööstuste tarbeks ning sellega saab tööstusi arendada (tõstad lihtsalt kuhja pealt ära).

track

Kui kaardilt on ressursid otsa lõppenud, on alati võimalik vedada seda välismaalt. Selleks on kaks turutulpa. Kuid ka sealt ei saa niisama võtta – nimelt peab ehitusplats olema ühendatud sadamaga. Tulpadesse saab ka varusid tagasi müüa, kuid vaid nõnda palju, et tulbad jälle täis oleks.

yorkshire

Mängus on ka kolm välist ala, mida saab kasutada sadamatena ning koguda nende ühendamisel võidupunkte. Nendeks on Šotimaa, Yorkshire ja Midlands.

Mäng toimub kahes voorus. Esimene esindab revolutsiooni algusaega, kus tööstused ei ole väga arenenud ning peamine transport toimub kanalite kaudu, teine lõppperioodi, kus arenenud tööstused toovad omanikele suuri summasid ning mööda maad sõidavad kiired ja rasked rongid.

arvutis

Avastasin, et läbi ZunTsu saab seda mängu ka võrgus nautida.

Kiitust väärib see mäng kindlasti. Kahjuks on ta minu jaoks liialt kiire – juba kahe tunniga on lugu läbi. Komponendid on väga kvaliteetsest materjalist, kui välja arvata libedast plastist münte. Õnneks aga vahetan viimased välja kopikatega, mis peaks oma metallsusega mängumõnu suurendama. Eks saab näha… Allkirjastatud eksemplarist jäin aga sel aastal Essenis napilt ilma.

9/10

Kes soovivad tööstusrevolutsiooni kohta rohkem teada saada, siis seda ravib viki.

Päeva nael: “See tüüp on okei. Teeme tast riigisekretäri.”                -Parlamendi spiiker presidendile, tutvudes Lindsay’ga.

Ticket to Ride: Europe

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 27. detsember, 2008 by Ove

pic66668_md

Esimene oma sarjast, mis on jõudnud meieni eesti keelsena. Tegemist on väga mõnusa rongimänguga, mis ei nõua tohtutu mõtlemist, kuid ei ole ka labaselt lihtne. Samas sarjast on ka veel esialgne Reisupass Ameerika ühendriikide kaardiga ning selle neli laiendit, põhjamaade versioon, Märklin, kus mängijad tegelevad rognimudelitega ning kaardimäng. Kõik on suhteliselt sarnased pisikeste erinevustega reeglites.

kaart

Nagu nimigi öelda võib, toimub mängu tegevust Euroopas, kus ehitamist ootab tohutu hulk raudteid. Mängijate eesmärgiks on, nagu ikka, saada kõige rohkem punkte ning seda saab vaid läbi rongide.

Mängus on kaht sorti kaarte – vagunikaardid ja piletikaardid. Piletikaartidega toimub mängus kõikide raudteede ehiamine. Enamus kaardilolevatel teedel on mingi värvus – see näitab, millist värvi vagunikaartidega seda ehitada tuleb. Halle teid võib ehitada suvalist värvi vagunikomplektiga. Teede pikkus näitab aga mitu sama värvi vagunikaarti tuleb tee ehitamiseks kasutada.

vagunid

Piletikaardid aga on teine võimalus punktide teenimiseks. Igal piletil on kirjas kaks linna ning punktiarv. Nimelt tuleb punktise saamiseks luua ühendustee nendesamade linnade vahel. See võib osutuda oodatust keerulisemaks, kui mitu mängijat sama linna poole suunduvad. Kui aga linnade vahele raudteed ei rajata, ei jää mitte vaid punktid saamata vaid need punktid võetakse mängija punktisummast maha. Seega on piletikaartide tegematajätmine väga kahjulik.

pilet

Võrreldes tavalise Reisupassiga, on Euroopa versioonis kaks suuremat lisavidinat – tunnelid, praamid ja raudteejaamad. Praamidega on väga lihtne. Iga praamitee vajab üht-kaht vedurit. Tunnelid on pisu vastikumad – tunnelit ehitades ei tea sa kunagi, kui pikk see täpselt tuleb. Seega auku kaevates tuleb alati varuda rohkelt lõhkeaineid. Raudteejaamad lubavad kasutada teise mängija teed. Seega ei ole kõik veel kadunud, kui sulle paar raudteed ette ehitatakse…

jubinad

Mäng on väga mõnusalt lihtne, nauditav ka mittemängurite poolt ja selgekssaamine võtab aega vaid mõne minuti.

See on ilmselt kõige lihtsam mäng minu kollektsioonis, mida ma ise kah naudin 🙂

Mängijate arv: 2-5

8/10

Soovitaks kõigile.

Moodne kunst

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 12. oktoober, 2008 by Ove

Olen juba pikka aega mõelnud sellest mängust kirjutada, kuid alati on midagi vahele tulnud (viimastel kuudel on selleks olnud pidevalt Stargate…). Nüüd igastahes üritan. Selle mänguga tutvusin ma 2008 aasta Lauamängulaagris. Kell oli neli hommikul ning minu silm mitte väga selge ega käsi sirge. Kuna keegi enam minuga edasi ei tahtnud mängida, tegelesin vaikselt õllega ning selle kõrvale lugesin reegleid. Ja nii see läks…

Nagu kaanelt võib lugeda, on sellegi mängu autoriks Reiner Knizia, kelle arvele võib kirjutada hetkel 273 mängu. Suhteliselt tootlik tegelane… Modern art on puhas oksjonimäng. Midagi muud mängus tegema ei pea/saa. Kapitalismile kohaselt võidab mängu see, kellel on rohkem raha.

Mäng algab sellega, et igale mängijale jagatakse 100 raha-asja ning posu kaarte. Kaartide hulk sõltub mängijate arvust. Võistlevad viis kunstnikku: Lite Metal, Yoko, Christin p., Karl Gitter ja Krypto. Neist viiest leidsin viiteid vaid viimasele…Aga see selleks 🙂  Seejärel tuleb hakata raha tegema. Iga mängija toob enda käigu jooksul välja ühe või kaks kaarti. Need kaardid on oksjonil ning kõigil on õigus neid omandada. Oksjoni tüüpe on mängus neli – seega ei ole vaja karta, et rutiin ära tüütab.

Igal kaardil on kirjas kunstnik ning ära on näidatud oksjoni tüüp, millega tegu tuleb. Mängijad võivad täiesti vabalt valida, millise(d) kaardid nad maha panevad. Ülaltoodud pildil on Yoko pimesi oksjon (mängijad võtavad pihku nõnda palju raha, kui nad pakkuda tahavad ning peod tehakse korraga lahti) ning Karl Gitteri kaksikoksjon (selle kaardiga saab välja panna sama kunstniku teise teose, mis siis määrab ära oksjoni tüübi).

Mäng kestab neli hooaega (vooru). Igal hooajal kuulutatakse välja esikolmik populaarsematest maalidest. Esimese koha maalide väärtuseks on 30 000.-, teine 20 000.- ja kolmas 10 000.-. Vooru lõpus müüakse kõik mängu käidud maalid maha ning nende omanikud saavad vastavalt maalide populaarsusele raha. Tuleb aga ära märkida, et maalid, mille “fame” ei suutnud trügida esikolmiku hulka, on täiesti väärtusetud. Voor lõppeb, kui ükskõik millise kunstniku viies maal välja tuuakse.

Nagu ennist mainitud, võidab mängu see, kellel on neljanda vooru lõpuks kõige rohkem krõbisevat (selles mängus küll pigem klõbisevat). See aga ei tähenda seda, et võidab mängija, kes ostis kõige rohkem maale – mäng on võidetud ka ühe maali ostmisega. Tähtis on müüa oma maale teistele võimalikult kõrgete hindadega ning osta potentsiaalseid võitjaid võimalikult odavalt – nagu igas äris. Kuna aga võidud on kumulatiivsed (eelmise hooaja liidreid hinnatakse rohkem), võivad mõne kunstniku maalide hinnad kerkida üpriski lae lähedale.

Avastasin ka Modern arti arvutimänguna, kus saad kolme arvuti poolt juhitud tegelasega oksjoneid pidada. Kas ma pole suurem asi investeerija või vajab see lihtsalt harjumist – igastahes esimese mängu lõpetasin ma 22’se kasumiga (mitte just väga suur). Seda saab siit. Töötab ning pole veel avastanud, et ta viiruseid sisaldaks…:)

Pean lõpuks tänama Todd Redden‘it, tänu kelle netti ülesriptatud kaartidele ma oma esimese modern arti suures mängutuhinas välja printisin. Kui aus olla, ei olnud too üldse modern, vaid pigem Classical art…

Täna hakkasin mõtlema, kas poleks mõtekas lugejaskonna suurendamiseks hakata edasisi postitusi inglise keeles kirjutama…. Aga samas….

Alhambra

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 14. märts, 2008 by Ove

Samuti Queen games’i poolt välja antud mäng, kus mängijad ehitavad omaenda pisikest Alhambrat. Mängu on välja mõelnud mängumeistr Dirk Henn (Metro, Shogun, Wallenstein).

Kaas

Ajaloost räägiks nõnda palju, et Alhambra asub Hispaanias, Granadas. Araabia keeles tähendab see sõna-sõnalt “punast kindlust.” Alhambra ehitati algul küll kristlastest kuningate poolt, kuid alles Nasridi dünastia ajal (u. 13. sajandil) laiendati linna moslemite poolt, mil see sai Euroopa kauneimaks linnaks. Granada ja Alhambra läks moslemitelt üle kristlaste kätte aastal 1492 kui kuningas Ferdinand ja kuninganna Isabella piirkonna vallutasid.

Lõvide õu

Karpi avades hüppab näkku tuhutu hulk pappi ning suur kaardipakk. Täringuid mängu juures ei tarvitata, kuid juhulikkuse tagavad pimesi võetavad ehitised ning rahakaardid.

Mängu eesmärgiks on ehitada linn, mis jätaks ilu poolest teiste mängijate omad selja taha, rajades oma Alhambrasse paviljone, aedu, galeriisid, torne, paleesid ning haaremeid. Huvitaval kombel ei ole tähtis mitte ehitada võimalikult palju erinevaid maju vaid just teistest rohkem sama tüüpi maju. Iga linna keskmeks on ülal pildil kujutaud Lõvide õu.

Mängus on kuut tüüpi maju ning nelja tüüpi raha (taalrid, dirhamid, tukatid ja floriinid). Vastavalt ehitusturule, kuhu ilmuvad pärast eelmiste ostmist uued majad, tuleb kasutada erinevat valuutat. Igal majal võib olla ka tükike müüri, mille eest saab samuti punkte, kui see pikaks venitada. Mängus loetakse punkte kolm korda. Rahapaki sisse asetatakse kaks kaarti (1 esimese viiendiku ligidale, teine neljanda lähedusse), mille ilmumisel hakkavad kõik oma majakesi lugema. Mängija, kellel on teatud sorti ehitisi kõige rohkem, saab reeglites märgitud arvu punkte. Teises punktilugemises saab ka teine koht punkte. Kui tekib viik, jagatakse punktid vennalikult (mõlemale pool). Seega on mõnikord kasulikum olla teisel kohal, kui jagada esimest.

Nänn

Mäng lõpeb, kui ehitusturgu pole enam ostetud ehitisi juurde panna. Siis toimub viimane punktiarvestus ning selgitatakse välja võitja.

Mäng on kahe kuni kuue mängija jaoks ning sellele on lisaks tehtud tervelt neli laiendit:

The Vizier’s Favor

The City Gates

The Thief’s Turn

The Treasure Chamber

Tegu ei ole halva mänguga, kuid minu jaoks, kellel tavaliselt üldse ei vea, on siiski õnne faktor liiga suur. Kõik head ehitised tulevad alati vastase käigu ajal või siis, kui ma just eelmise ehitise, mida mul üldse vaja ei läinud, meeleheitest suure papi eest ära ostsin.

Mäng on ka saanud hulgaliselt auhindu: 2003 Spiel des Jahres, 2005 Vuoden Aikuistenpeli ja samal aastal ka Årets Familiespill – Family Game of the Year Norway

Ise seda küll 7.1 vääriliseks ei hindaks, kuid see on vaid minu enda isiklik arvamus. Pigem umbes 5/10. Ehk… 🙂

——————————————————

Ja ma ikka kuulan sedasama laulu….

Take my love, take my land
Take me where I cannot stand
I don’t care, I’m still free
You can’t take the sky from me
Take me out to the black
Tell them I ain’t comin’ back
Burn the land and boil the sea
You can’t take the sky from me
There’s no place I can be
Since I found Serenity
But you can’t take the sky from me…

Kellele kah meeldima hakkas, saab selle tõmmata siit.