Arhiiv: Tolkien

Middle-Earth Quest

Posted in Uudised with tags , , , , , , , on 17. mai, 2009 by Ove

Katkestan oma Arkhami-seeria tähtsa teadaandega!

Kui eelmisel aastal Essenis käisin, mainis Eric Knight üht Keskmaa-teemalist mängu, mis peatselt ilmavalgust peaks nägema. Prototüüp oli neil kaasas, kuid kuna ajaga oli kitsas, siis ei õnnestunud mul palumisest hoolimata sellele pilku heita. Vahepeal aga on pool aastakest mööda läinud ning olin selle väikese nüansi sootuks unustanud. Eile hilisõhtul aga Lauamängude uudiseid lugedes, sattusin trükkiläinud mängule Middle-Earth Quest.

kaas

Kolmas ajastu hakkab lõppema. Keskmaa sinine taevas on tumenemas. Orkid muutuvad päev-päevalt julgemaks ja vargid poevad välja oma urgudest metsasügavikes, haldjad on enamuses lahkunud, kui välja arvata mõningad, kes on hakanud Keskmaad armastama või kardavad tagasi pöörduda, päkapikud on tõmbunud sügavale maa-alustesse saalidesse ja kaevandusetesse, Numenori liin on aja jooksul nõrgaks muutunud ning kääbikutest pole kunagi väga palju asja olnud pimeduse jõududele vastu panemiseks.

Mäekurud on muutunud ohtlikuks. Teedel nähakse järjest rohkem võõraid, kellest kõik neist ei ole heatahtlikud. Räägitakse uuest jõust Idas. Pea-aegu ununenud kohutav nimi on taas kord lihtrahva juttudes: “Mordor.”

bilboganda

Mängu tegevus algab kolmanda ajastu 1401. aastal Maakonna kalendri järgi (aasta 3001 Gondori kalendris), mil Bilbo saab 111 aasta vanuseks ning Frodo 33. Sel saatuslikul ööl toimub murrang, mis lükkab käima kogu sündmuste ahela, mida me teame raamatu “Sõrmuste Isand” nime all – Bilbo loobub Sõrmusest vabatahtlikult. Kääbiklas möödusid aastad rahulikult, kuni 3018. aastal Sõrmusevaimud Frodot tormasid otsima. Nagu me kõik teame, lõppeb see saunaskäigu ja Frodo lahkumisega Kaljulõhe pole, kus mängu tegevus katkeb. Seega võtab Middle-Earth Quest enda alla 17 aastakest, mil Sauron on võimu Keskmaal kinnitab ning Gandalf koos Aragorniga välja üritavad nuputada, mis toimub…

descent-to-rivendell

Mäng on mõeldud 2-4 mängijale, kellest üks kehastab paharasti Sauronit ning ülejäänud kuni kolm võtavad kangelaste rolli, üritades Keskmaalt kurja välja juurida. Otsides abi raamatutest tuttavatelt tegelastelt nagu Gandalf, Aragorn, Boromir, Denethor jne, ei proovi mängijad mitte vaid Sauroni plaane nurjata vaid igalühel on ka omaenda unikaalsed ülesanded. Edukalt täidetud ülesanded annavad kangelastele teadmisi ning lahinguoskusi Varju vastu võitlemiseks. Suuremaks eesmärgiks on Gandalfi varustamine piisavate teadmistega, et ta saaks käivitada plaani koodnimega “Ühe sõrmuse hävitamine kääbiku abiga, kelle nime ei mainita (kõrvalosatäitjad päkats, kadunud kuningas, haldjas, päkapikk, mina, kääbikud ning kadunud kuninga onupoeg (kes hiljem asendati Boromiriga).”

2001_end3age

Head mängijad saavad valida viie tegelase vahel:  Rohani vapper ratsanik Eometh, kes on võimeline läbima kiirelt pikki vahemaid, Rohelaanest pärit täpsuslaskurist haldjas Argalad, Gondori ülik kaunis, ent ohtlik Eleanor, tugev ja sitke sõdalane päkapikk Thalin ning Beravor, Keskmaal paljurännanud põhja rajaleidja.

Sauronil aga on samuti palju viise oma eesmärkide täitmiseks, mida tähistavad kolm märki “juturajal.” “Sõrmus” näitab, kui kaugel on tema käsilased Sõrmuse leidmisest, “Vallutus” näitab, kui palju on Sauronil vaja värvata, et tema sõjaline jõud oleks Keskmaa vallutamiseks piisav ning “Rikutus” tähistab Sauroni edukust Vabade Lääne rahvaste pealike ning kangelaste enda poolele meelitamises.

silm
“The Dark Lord will seek to reclaim those lands that were once his. You must make sure the terrors of Angmar are not rekindled.”

Igal mängijal on oma pakk kaarte, kuhe sisse on peidetud rünnakud, kaitsed ning erimanöövrid. Mängulaual liikumine tähendab kaartide loovutamist, mistõttu kiirelt liiga kaugele rännanud kangelane võib avastada, et tema võimed kurjuse teenrite vastu võitlemiseks on tuhmunud. Lahingud on kiired ning tulised, toimudes samaaegselt valitud kaartide avamisel (ala Fury of Dracula).
jubinad

No-jah….Mõtlesin nüüd teha sellise kiire ja lühikese posti, kuid näed, mis hoopis välja tuli. Igastahes tuletas see mäng mulle eile lugedes meelde Descenti, mis oli minu meelest ilge käkk. Kui juba üks peab mängima paharasti, miks siis mitte teha vabas vormis lahe rollimäng, mitte kammitseda end laua taga toimuvaga. Aga see on vaid minu arvamus…

Kindlasti peaks selle ära proovima, et anda mängust mitte nii spekulatiivne arvamus. Pealegi maksab see ju vaid 80+postikulu taala….

P.S. See juhtub olema ka minu blogi juubelipostitus – 100 posti juba täis… 🙂

Advertisements

Meie Kõrgeausussss….

Posted in Mängimised with tags , , , on 17. juuni, 2008 by Ove

Kuna olen Tallinnast suveks ära kolimas mõtlesin, et võiks enne ärasõitu teha veel ühe väikese mänguõhtu. Plaanisin küll Troonide mängu, kuid seltsiliste leidmisel tekkinud raskuste tõttu tekkis hoopis idee hakata mängima Costello Sõrmuste sõda. Üldiselt suhtun ma eelarvamusega igasugustesse Tolkieni loomingut kasutavatesse mängudesse ja ekraniseeringutesse, kuid selle mängu tegijate ees tuleb isegi mul müts maha võtta. Suurepäraselt on edasi antud kogu Keskmaal toimunud seiklusi ning mängides tuleb suurepäraselt silme ette hetkel kaardil toimuv. Mängu ainukesteks miinusteks ütleks masendavalt suur hulk liiga suure detailsuseni laskutud nupukesi ja hunnik täringuid. Süsteem toimib sarnaselt Troonide mängule. Ainuke vahe, et siin ei vali sa armeedele käske – sa veeretad need. Täringutel on peal kuus erinevat sümbolit: väejuhi liigutamine (armee võib kaasa liikuda), armee liigutamine (2 liikumist või 1 rünnak), värbamine, palantir (kaartide võtmine/mängimine) või silm (saab otsida vennaskonda) [vabadel rahvastel on selle asemel Lääne tahe – nagu Igori täringul 6 – võib ise valida].

Alustasime umbes seitsme paiku. Costello jõudis küll pool tundi varem, kuid laua ülesseadmine võttis omajagu aega. Mina mängisin Varju rahvaid, tema Vabasid rahvaid. Varjul on mõningad eelised: nimelt ei mata ei Sauron, Saruman ega idalaste kuningad oma surnuid erinevalt Vabadest rahvastest maha (või kivisse, ega põletava), vaid saadavad taaskasutusse. Tõsiselt keskkonnasõbralik. Costellol oli aga suur hunnik väejuhte (lasevad lahingus täringud uuesti veeretada) ja kõik vennaskondlased. Lisaks oli temal suurem võimalus sõrmus Mäeni toimetada, kui minul piisavalt vennaskonda korrumpeerida. Huvitav asi on veel nimelt see, et mitte kohe ei ole kõik rahvad sõjas, vaid neid peab sinna utsitama, kasutades värbamisi.

Aga jah…nii see siis läks:


Kohe alguses kasutasin oma värbamisi, et Varju rahvad sõtta saada. Kõige kauem läks vist idalaste & lõunalastega, kes tulid sõtta alles kolmandal käigul (see mäng ei kesta vaid 10 käiku 😀 ). Pärast Sauroni sõtta lükkamist alustasin kiirelt Minas Tirithi piiramist enne, kui Gondor jõudis sinna jubedama armee värvata. Asi tasus end ära ning samal ajal piiramisega tulin lõunast olivantsidega ning võtsin Pelargiri ära, liikudes mõne käigu pärast Dol Amrothi poole. Costello ei laiselnud samuti, vaid kasutas oma värbamisi haldjate sõttaviimiseks ning nende värbamiseks ja liigutas aktiivselt vennaskonda. Kusagil Kaljulõhe lähedal aga tal ei vedanud ning Gandalf langes tundmatu päritolu noole ohvriks. Üks vennaskondlane langes väga kiirelt. Pärast seda lõi ta vennaskonna lahku, viies Gimli, Legolase ja Rühkija Sünklaane haldjariiki, kus kasutas neid päkapikkude sõttaastumise veenmiseks.

Samal ajal aga oli Minas Tirith langenud ning Dor Amroth oli piiramisrõngas. Ka Nõidkuningas tuli seda asja kaema ning aitas nii nõu kui jõuga kaasa. Isegi suur allilma ramm Grond toodi väravate purustamiseks välja. Minas Tirithis seda vaja ei läinud. Minas Tirithit piiranud vägi aga liikus põhjapoole – vastu põhjast lähenevale hunnikule vennaskondlastele, kes olid Frodost lahku löönud. Kuna Nõidkuningas oli välja ilmunud, ärkas Fangorni laanes ka Gandalf valge ning kohtus seal Ilomaci, Rühkija, Gimli ja Legolasega. Koos suunduti Edorasse. Selleks ajaks oli Rohan juba sõjas. See nägi välja enam-vähem selline:

Terve Rohan oli veel Costello käes ning Dol Amrothi piiramine jätkus juba ma-ei-tea mitmendat käiku. Lõpuks, rünnates mitme täringuga Edorast ja ajades kogu sõjaväe koos vennaskondlastega sealt välja (kui kaasnev sõjavägi maha lüüa, saavad ka vennaskondlased surma), suutsin ma lõpuks suht väheste kaotustega Rohani armee koos Gandalfi & CO’ga Helmi süvikusse ajada, kus algas teine pikaajaline piiramine. Koheselt liikusin ka Raudlinna vägedega Iseni koolmetele ning värbasin lõpuks Sarumani enda. Seega oli mul lõpuks olemas nii Nõidkuningas, Saruman ning nendest tulenevad lisatäringud 🙂

Seega oli mul pärast üht rünnakut käes Dol Amroth, Helmi süvik koos vennaskondlastega piiramisrõngas ja põhjast ei paistnud miskit ohtu tulevad. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Järsku hüppasid entid Raudlinna, peksid Sarumani läbi ning võtsid tema saua ja habeme kaasa. Vaesel mehel ei jäänud muud üle, kui kurvalt minema lonkida. Samuti oli ja sõrmus Guglunki juhtimisel Surnusoodest mööda saanud ning lähenes ähvardava kiirusega Mordorile. Našgulid küll otsisid seda, kuid suhteliselt edutult.

Olles Dol Amrothist jagu saanud, liikus lõunalaste armee ümber Valgete mägede Rohani poole. Samal ajal ilmus välja ka Sauroni suu, kes olles kogunud Mordoris vägeva armee, liikus otsustavalt Lorieni poole. Haldjad ning põhja rahvad üritasid samal ajal värvata vägesid, millega mulle vastu astuda. Jõudnud Nõidkuningaga Helmi värava alla, tegin mitu ennastsalgavat rünnakut, et kindlust lõpuks ära võtta ja vennaskonnale lõpp peale teha. Pärast tohutuid kaotusi see mul õnnestus. Nüüd oli Varjul kokku 8 punkti (10 on vaja, et võita [Vabadel rahvastel on võiduks tarvis nelja]). Võib ette kujutada, kui räme laks see Vabadele rahvastele on, kes kaotavad kõik kangelased. Noh….Gimli jäi tegelt ellu. Gandalf, Legolas, Rühkija, Boromir ja kääbikud olid kõik Helmi süvikus langenute hulgas. Meeldiv….:D

Olles vallutanud Rohani, kiirustasin Nõidkuninga ja tema väega lääne poole, et jõuda kiirelt üle Tharbadi Gwathlost üle Moriasse ja sealt Kaljulõhe kallale. Samuti jätkasin Sauroni suu rännakut Lorieni suunas. Nüüdseks oli Sõrmus jõudnud juba Mordorisse ning asi hakkas minu jaoks kahtlaseks minema. Frodol oli muidugi kaasas Galadrieli kingitud jubinad, jupp haldjaköit ja muud jama, mis teda tee peal aitas. Loomulikult ei olnud mul õnne tema liikumist teatada või vähemalt tekitada temas isu Sõrmust mitte hävitada. Algas tõsine võidusõit ajaga.

Kasutades oma viimaseid kaarte, paiskasin ma väed Dol Guldorist välja ning liikusid Sauroni suuga ette Parth Celebranti. Õnneks oli mul vähemalt veeretustega vedanud ning mul oli piisavalt liikumisi. Kiiruga piirasin Lorieni ümber, tuues sinna nii palju vägesid, kui oma piiratud käikude arvuga sain. Frodo jätkas oma kangelaslikku rühkimist mäetipu poole ka siis, kui Lorien juba piiramisrõngas oli. Olles astunud eelviimase sammu, tegid Varju väed Sauroni suu juhtimisel otsustava rünnaku Lorieni kidlustustele ning vallutasid need. Celebornile anti nuga ja ma ei taha teada, mida Sauron Galadrieliga ette võttis….mmmmm

Päevakangelane

Hoolimata suurest sõjalisest allajäämisest, suutsid vabad rahvad mängu peaaegu võita. Neil jäi puudu vaid üks käik. 6 tundi mängimist tasus end täiesti ära. Pärast sellist mängu olime mõlemad väga rahul 🙂

Seni polnud Costello sõrmusega nõnda kaugele jõudnud. Alati oli keegi enne võitnud. Ma võin juba teistkordsel mängimisel öelda, et see on väga mõnus mäng ja soovitaks seda kõigile, kellel vähegi aega üle on. Võimalik, et ma soetan endalegi selle lähisajanditel, kui raha juhtun saama. 🙂

Costello: Kui midagi kahe silma vahele jäi (kindlasti oli selliseid kohti), siis võid vabalt parandada.