Arhiiv: Role playing

Estcon 2010

Posted in Õlu, Üritused, Rollimängud with tags , , , , , , on 20. juuli, 2010 by Ove

Kurb on olla… Aasta parim nädalavahetus on jälle mööda saanud ning järgmine on alles mägede taga. Jah, ma räägin selle aasta Estconist, mis oli üks parimaid neist viiest, kus ma kohale olen jõudnud. Võimalik, et oma osa mängis selle juures asjaolu, et sel korral olin ma mõlemal ööl võrdlemisi kontaktivõimeline (mida kindlasti ei saa väita eelmise aasta kohta) ning kasutasin napsu-võtmisest ülejäänud aega otstarbepäraselt inimestega suhtlemiseks ning pulli tegemiseks. Ning jah… kes veel ära ei tundnud, siis ülal pildil olev gaasimaskis töllakas olengi mina…

Kuna viimaste aastate traditsiooniks on kujunenud kellegile millegi ägeda sepistamine, siis võtsime seekord ette isake Priidule ühe korraliku risti tegemise. Milline papp siis ilma ristita hakkama saab? Omast arust tegime kenasti kaalu järgi, kalibreerisime õigeks ning viisime veel metroloogiaametisse kontrollimisele, kuid sellest hoolimata tuli kole palju vingumist, et tegu ei ole autentse kahepuudase ristiga… Kuna Priit käib meil vahetevahel emoks ning tunneb end neil perioodidel väga alandlikult, siis teatud integreeritud lahendustega lisasime ka võimaluse seda tagurpidi kanda…

Selles telgis ööbisin mina!.. jah, see on sama telk, kus me Metsavanaga Hard Rock Laagris kahekesi ööbisime… ning et ära hoida lugejatepoolset arvamust, et mu blogi lisaks usuvaenule ka rassiviha õhutab, saagu ära märgtud, et esemed, mis tavaliselt telgilt võtavad tema süütu välimuse ning muudavad selle gestaapo peakorteriks, said valmistatud vaid rollimängu tarvis. Meil ei ole nendega mõttes kuhugi marssima minna… esialgu…

Olgu-olgu… me pisu marssisime kah, kuid see oli vaid Hitleri vaimu meeleheaks… Ja pealegi oli gaasimaski, tanksaabaste ning nahkmantliga metsa alla kuratlikult väsitav roomata. Me olime selle pisikese hingeõnnistuse välja teeninud!

Jätan sujuvalt kõik ebaolulise välja – kes käisid, need teavad, ning need, kes ei käinud, saavad uue võimaluse aastal 2011. Saagu vaid mainitud, et laupäeva hommikul (õudsalt kehv aeg ettekandeks muide) kõneles Costello pisu lauamängudes leiduvast ulmest… Jutt oli hea, kuid kahjuks puudutas ta vaid väga-väga väikest osa sellest kõigest (peamiselt rääkis ta Twilight Imperiumist…), mida oleks võinud mainida.

Igastahes… Laupäeva õdakul vedasin ma rollimängu süsteemis nimega HOL (human occupied landfill). Väga äge oli…

WARNING: Do NOT read further if you are offended by the following sentence:
“The quick brown fox jumped over the lazy dog; What a fuckin’ asshole.”

Sellise lausega algab raamat ning leian, et ka selle mängu kokkuvõtet peaks samamoodi alustama. Enne pihta hakkamist pisu maailmast, kuna seda on tarvis. HOL on galaktika prügila. Siia planeedile loobitakse olme-, tuuma- ja inimjäätmed. Kogu elanikkonna moodustavad galaktikast välja heidetud kurjategijad ning perverdid, kes üritavad kõige kiuste elus püsida.

Alustasin ma kližeelikult kõrtsis, mille nimeks oli “Roy’s whiskey and other shit,” kus kohtusid riietumisel head maitset omav Roland, tõsine elumees Frank, pedofiilist munk vend Aristotele, nohik Eugene, klounikostüümis vibro-hellebardiga kapten Laks, kaabuga ning pidevalt tolmune tüüp, keda keegi ei tea, 10-aastane hiiglasliku hõljuva plasmakahuriga poisike Led ning pidevalt kiirtoitu vitsutav Mihhail, kes kasutab relvana soomukit – 10-meetrise keti otsas… Ja neil kõigil on midagi ühist. Nad kõik eranditult on kohalikult paavstile (kes kanna silti “I may be fat but you’re ugly and I’m the pope) võlgu rämeda teene. Istuvad kõik kõrtsus ning siunavad oma rasket saatust, kui järsku…

Kui järsku hüppab sisse tohutu püssi, hõljuva keebi ning sakraalse kiivriga kardinal, kelle sabab sibab küünlakustutajaga altaripoiss. Jääb siis püha mees mängijate ees seisma ning kõmistab kõuehäälel: “Te kõik olete paavstile võlgu… Tema pühadus on oma piiritus lahkuses leidnud viisi, kuidas teid oma koormast vabastada – altaripoiss, räägi neile.” Seejärel alustab kõnetatud oma piniseval häälel jutustama, kuidas nad peavad ületama mähkmejõe, minema linna serval asuvasse tööstuskompleksi ning tooma sealt teadlase Dr. Diedrich von Heinleini valdusest ühe musta kasti. Mõni mängijatest liigutab isegi kulme, kuid suuremat motivatsiooni altaripoisi kõne neis ei tekita. Kardinal üritab neile mõistust pähe panna, kasutades oma relva, kuid takerdub oma keepi ning tulistab oma kiivri auklikuks… Altaripoiss poetab laua alt läbi hulga granaate, mis pälvib vähemalt nelja tegelase tähelepanu, kes sellest tulenevalt baarist lahkuvad. Viimased võlglased (ja ka kardinali) ajab välja altaripoiss, kes oma särgi lahti nööbib ning alustab pommivöö vilkumise saatel lugemist “30, 29, 28, 27…” ise näost järjest kahvatumaks muutudes. Jõudnud üheni ning märgates, et kõik on baarist lahkunud, tõmbab ta särgi koomale, kehitab õlgu ning väljub samuti…

Lõpuks pärast pikka vaidlust leitakse, et parem on siiski teha, mis paavst tahab ning üheskoos liigutakse edasi… Varsti alustavad mängijate piiramist saasstad (kohalik eluvorm, mille enamus esindajaid on väga rahumeelsed ning armsad, kuid umbes 5 % on armsad ja eluohtlikud), keda ilmub järjest rohkem ja rohkem… Algab meeleheitlik lahing, kus Led kaotab oma nina, Frank hea hulga oma kondoomivarust (tal on nagunii eluaegne varu) ning Roland õnnetu juhuse läbi käe, jala ning osa oma kaelalülidest. Mihhail käib vahepeal kiirtoiduputkas lõunal, mis kahjuks küll ühe saassta tõttu mõni hetk hiljem õhku lendab. Vend Aristotele kutsub oma pehme kudrutava heliga kohale 7 pisikest poissi, kes kõik saasstasid tümitama hakkavad.

Saanud kätte vend Aristotele viimased rinnakarvad, tegid saasstad vehkat. Eugene oli juba varakult alustanud jooksmist mähkmejõe poole ning kahe kaaslasega tõmbas end sujuvalt teise kalda poole… Mihhail, kes sellist nahhaalsust ei sallinud, heitis nende ette oma soomuki (pritsides kõik parvelolnud mähkmetest lendleva pasaga üle) ning tõmbas parve tagasi kaldale. Seejärel seletas rinnakarvadeta vend Aristotele Mihhailile, kuivõrd kasulik oleks sõita kiirpaadiga, mille peale suur mees oma auto keti otsas keerlema pani ning parv sõitiski justkui kiirkaater teise kalda suunas… Teises käes keerutas ta Timmit.

Long story short – koos mindi tööstuskompleksi, sekretäriruumis hoorati pisikeste poistega, kohtuti doktoriga, kes juhtus olema metalljäsemetega kartul ja nad lõksu juhatas, kolm tegelast lömastati Mihhaili auto ning elektrifitseeritud võre vahel… Doktor Diedrich, kes üritas oma elektrilise juurviljakoorijaga selgust saada, muudeti vägevate helilainete (mis muuseas purustas ka kõigi seni ellujäänud mängijate trummikiled) abil idutavaks kartulipudruks, koridori lõpus oleva ukse tagant avastati kosmoserakett, mis ühe neljast allesjäänud tegelasest enda raskuse all lömastas… Mängu suutsid üle elada kolm mängijat kaheksast – päris tubli protsent arvestades kohaliku vaenuliku maailmaga – kes raketi püsti upitasid ning sellega planeedilt lahkusid…

Tegelased:
Vend Aristotele Korv
Eugene Spinkler
Frank Libakutt
Katen Laks
Led Pip
Mihhail Hernes
Nimetamees
Roland Toomas

Väga läbu mäng… Eks selle tingisid suurelt ka maailm ning tegelased. Kusjuures – see oli esimene mäng, mille ma sihipäraselt läbuna tegin… ning seekord otsustasid suurimad läbustajad mitte mängida. Järgmiseks korraks peaks ette valmistama kaks mängu – ühe läbu ning teise mitte – ning kasutama vastavalt sellele, kas läbustajad mõtlevad ilmuda või mitte.

Isegi lauamängud võeti ette ja vahepeal isegi päris suuresti – nägin nii oma Marsimissiooni (mida ma ise seletasin) kui ka Troonide mängu. Hiljem selgus, et ka Munchkin Cthulhut oli proovitud… Ise ma selle meelelahutusega väga ei tegelenud. Lauamänge saan maka kodus mängida, kuid Indrek Harglaga koos leili võtta ma kodus väga tihti just ei saa…

Igastahes oli väga vinge… seekord ka rekordarv estcondlasi – 80. Proovime järgmine aasta 100 täis saada!?

Näeme 2011 aasta juuli lõpus.

Tänaks ka kõiki klõpsutajaid, kelleta see post oleks kindlasti igavam tulnud ning loodan, et ajapikku ilmub pinnale veel rohkem kenasid pildikesi…

Selle aasta Estconist on jõudnud juba kirjutada Kristjan-Jaak Rätsep.

__________________

Nüüdseks juba ka Sirje.

Aastavahetus lauamängudega

Posted in Üritused with tags , , , , , on 1. jaanuar, 2010 by Ove

Olen küll oma postiga pisu hiljapeale jäänud, kuid pühad libisesid üpriski kärmelt mööda ning teha oli pidevalt nõnda palju, et ei antud mahti paari reagagi maha saada. Igastahes tulevad siitpoolt minupoolsed õnnitlused uue aasta puhul…

Mängida isegi jõudis. Just pärast jõulu korraldasime Metsavana juures viina- ja jõulu-Arkhami, mille tulemusena mõned väga ära vajusid… Mäng jäi aga kahjuks pooleli, kuna iga taplemise, väravast sisse- ja väljaminekuga, terrori tõusuga ning loetlematute muude asjade puhul tuli pitsi tõsta. Kahjuks ei ole paljud nõnda karastunud… Aga põnev oli päkapikke, hullunud šoppajaid ja koolnud põhjapõtru peksta.

Aastavahetusel viibisid meil külas Vigala sepad Erik ja Kaur, kellega koos võtsime ette kõiksugu põnevaid asju alustades tina valamisest ning lõpetades rollimängudega uue aasta esimestel tundidel. Kahju, et Erik haige oli – oleks muidu ehk isegi kelgutama jõudnud, kuna lund oli ning väljas oli parajalt külm (vahepeal nii 23 kraadi alla nulli). Lõppeks sai kirja pandud ka orkide MTÜ tarvis vajaminev põhikiri… Värbame juba uusi liikmeid…

Lõpuks sai suurema seltskonnaga paar korda ka Orinis läbi mängitud. Peab tõdema, et olen selle ostuga väga rahul – mäng on tõsiselt lahe ning täpselt parajalt pikk. Esimene mäng võttis vist aega 8, teine 6 tundi. Kahjuks aga on tal mõneti väga segased reeglid ning kohati tekib tunne, et tehnoloogias ettekihutanud mängija vastu ei saa rakendada ühtegi mõjuvat vahendit. Seda tuleb kindlasti veel mängida! Tunnistan aga rahuloluga, et mõlemas mängus kestis jääaeg tänapäevani…

Mängitud sai ka aurupungist nõretav Wolsung, mis pakub silmailu oma fantastiliste illustratsioonidega. Kahjuks aga jäi see paraku ka selle mängu kõige tugevamaks küljeks, kuna hoolimata mõnest põnevast seigast, jättis ülejäänud mehaanika mind võrdlemisi külmaks. Võimalik, et tulevased mängud loovad parema mulje… või halvema…

Sain täna ka hulga uusi mänge, sealhulgas Ticket to Ride 1912 mängulaiendi (mõned on üle – kes soovib, andku teada), Ca$h ‘n’ Gun$, Tobago, Zooloretto ja palju muud… Pean midagi varsti miskit ette võtma – lae ja mängude vahel haigutab tervelt 10 cm’e tühimik…

Hundimäng/Werewolf

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 4. detsember, 2009 by Ove

Pisikesele külale on langenud kohutav needus – keegi kohalikest käib libahundiks ning murrab öösiti inimesi. Külaelanikud peavad liba leidma ning talle otsa peale tegema enne, kui kogu küla otsa lõppeb. Aga kes tõmbab endale öösiti hundinaha selga? On see naabri-Malle või ülejõe Juhan? Ehk oskab külavanem nõu anda… Järgmisel öösel on jälle üks  elanik maha murtud. Sedasi ei saa elu jätkuda – kedagi tuleb üles puua, hõbekuuliga tulistada, pea maha raiuda, kindluse mõttes ka küüslauku täis toppida ning laip ära põletada!

Igal ööl käivad libahundid külas inimesi murdmas ning igal hommikul kogunevad külaelanikud külaväljakule, et teada saada, keda sel päeval matta tuleb ning otsustada, kes libahundi pähe maha koksata.

Kui lauamängude tavaline miinimummängijate arv on 2 või 3, siis selle mängu vähim osalejate hulk hämmastas mindki – korralikuks mänguks on tarvis tervelt 8’t mängijat. Paljud võivad seda mängu teada “Maffia” nime all – mäng võib olla isegi Star Wars’i teemaga, kus varjulolevad jedi sõdalased tapavad kurje kloone. Selle mängu puhul võib mängijate arv kasvada kuni 18’ni. Mida rohkem, seda põnevam. Mäng vajab ka mängujuhti või “jutustajat,” kes valgustab mängijaid mängus toimuvast ning lisab oma võimete kohaselt mängule vürtsi. Öösel on kõigi mängijate silmad kinni ning mängujuht kutsub järgemööda välja tegelasi, kelle kord on tegutseda.

Sarnane libahundimäng ilmus esmakordselt 1986. aastal Werewolf nime all. Algselt sisaldas see kolme erinevat tegelast – libahunti, selgeltnägijat ning külaelanikku. Selgeltnägija võib igal ööl küsida mängujuhilt ühe isiku kohta, kas too on liba või inimene. Hilisemates versioonides on lisandunud palju teisi erivõimetega karaktereid. 2001 aasta versioonis on juurde tulnud varas, jahimees, nõid, cupido, väike tüdruk ning šerif. Eestikeelse 2008 aastal ilmunud Hundimängus on üldiselt osad nimed ära vahetatud ning mõned tegelased isegi juurde mõeldud. Huvitav tegelane oli vastik vanamutt, kes valis mängu algul omale ohvri ning tänitas ja siunas teda terve mängu.

Minule isiklikult läks väga hästi peale “Werewolves of Miller’s Hollow,” mille abstraktsed illustratsioonid olid tohutult lahedad. Hundimäng jällegi särab oma arhailisuse pärast. Loomulikult on täiesti vinged fännide enda loodud kaardid ning mainimata ei saa jätta ka Müütose-teemalist varianti “Do You Worship Cthulhu?” ega WoD-temaatilist mängu, kus lisaks libahuntide ja külaelanike vastuseisule lisanduvad ka uue fraktsioonina vampiirid.

Leidsin ka versiooni, kus tegevus toimub haldjakülas, kuhu on end maskeerunult sisse nahistanud goblinid, kes halastamatult pikkkõrvu notivad. Mängus kasutatakse Magic’u kaarte.

Selle aasta Essenil nägin varianti, kus oli üle 40 kaardi – kõigil unikaalsed väiksemad ja suuremad võimed. Tüüp oli kaartidega mässanud üle kahe aasta. Lihtsalt seepärast, et tema arust oli tavalist külaelanikku igav mängida… Rääkides jalgratta leiutamisest, oli aasta varem välja tulnud Ultimate Werewolf, kus on üle 80 kaardi (60 neist unikaalsete omadustega). Vähemalt oli tema versioonil tugev kunstiline pool – tõesti ilus.

Nagu paljud juba aru on saanud, ei ole mänguks tarvis mitte midagi muud peale paberi ja pliiatsi, millega kritseldada valmis kaardid, leppida kokku reeglid ning hakata mängima.

Mängu suureks negatiivseks aspektiks on tohutu mängijate arv, milleta pole võimalik seda nautida. Kui tihti õnnestub kokku saada 8+ inimest ning neid järjekindlalt mängima suunata. Positiivseks pooleks on lihtsus – reeglid ning mängu käigus ei pea kah tohutult pead murdma – ning minu jaoks vahva rollimänguline element.

7/10

Gore-horrorit ei ole kodustes tingimistes üldse raske teha – kids, don’t try this at home!

Orkilarp – Vaenu Taassünd

Posted in Üritused with tags , , , , on 16. november, 2009 by Ove

ObrishHOIATUS! JÄRGNEB TSENSEERIMATA DIALOOG. Originaaltekst siin.

” … välja minu kojast, sa pasavasikas selline. Kuidas sa julged rääkida sellist juttu, sellist vaenukeelt ja soppa. Kas sa siis ei mäleta, mis juhtutus aastasadu tagasi meie maadel, meie ja inimsoo vahel. Kas sinu litapojast sigitanud koerad ei rääkinud sulle sellest, kes tulid meie esi-isasid tapma ja neilt nende maad varastama?”

“Mine karupersse sa mädanenud kännujurakas! Sa ei tea midagi. Meie juht on õnnistatud uue jumala pühasõnadega ja on näinud inimeste võimsust. Varsti on ta võimam, kui inimesed ja kõik kes teda järgivad, saavad osa tema võimsusest…”

“VAIKI SA VÄÄRITU KOERAKUTSIKAS. SU PEA ON SEGI AETUD INIMESTE MÖLAST JA SOPAST. SA ISEGI KANNAD NENDE RIIDEID JA HAISED KA NENDE SITAKOTTIDE JÄRGI. Meie esivanemad valasid oma verd, et inimesi oma maadelt tagasi hoida ja nii tasuvad nende pojad neile?”

Kogu klannirahvas oli kogunenud väljakule vaatama, mis seal toimub ja mida nende klannivanem karjub.

” Vaadake seda vaest mölakat. Ta on vastu võtnud uue usu ja pööranud selja meie vanadele kommetele ning ta on mesti LÖÖNUD NÄRAKATEGA, KES KORD TAPSID TEMA ESIISAD. MIS ON SELLISE VÄRDJA PALK?”

Klannirahvas seisab kohmetunult. Kosta on ainult mõnda üksikut köhatust.

“Me seome ta küla keskel oleva posti külge ja lõikame tal otsast ühe käe ja ühe jala. Me õmbleme kokku tema ühe silma ja tema sitaaugu. Me võtame maha tema munad ja lõpuks seome ja kõrvetama kokku kõik tema haavad. Siis põletame tema seljale oma vastuse ja saadame ta tema hundi seljas tagasi tema juhi juurde.” kostis vastuseks rahva seast. See oli klannivanema vanim poeg. Õhtuks saadeti saadik teele.

“Poeg!”
“Jah isa?”
Nad vaatasid järgi, kuidas hunt metsadesügavusse kadus.
“Aja kokku kõige sitkemad mehed ja kõike kiiremad ja vastupidavamad hundid!”
“Miks isa?”
“Sellepärast, et me peame kokku ajama kõik klannid, isegi kõige kaugemad. Me peame suure nõupidamise maha pidama. Nad peavad homme hommikul varavalges teele asuma, esimese päiksetõusuga.”

TSENSEERIMATA DIALOOGI LÕPP!

minekBarbar ja Grimmu olid need orkid klubist, kes tulid mõnusale mõttele korraldada pisike orkilarp. Mis sai minul ja Vintsul selle vastu olla – saabki tutvustada Eesti larparitele oma nägemust orkikultuurist… Ausalt-öeldes oli seda tarvis küll, kuid sellest hiljem.

Jamad algasid muidugi sellest, et Barbar leidis sobiva aja haigeks jäämiseks just larpile eelnevatel päevadel. Õnneks oli ta piisavalt tubli, et orgunnida meile koha tutvustus (mis tegelikult ära jäi) ja sissitelk…kohalHommikul vara 8:30 oli äratus. Arvestades, et saime magama kell 5 pärast kolme pudelit viskit, ei olnudki see tapvalt raske. Pea oli klaar, kuna ei joonud miskit solki, ning vaim valmis tulevasteks seiklustes meigi all. Pakkisime asjad, kõpitsesime valmis kostüümid – kõigile jagus miskit – ja asusime Kambja poole teele. Kuigi plaanisime vara-vara kohal olla, venis ärasõit ja varude täiendamine pikalt ning mänguplatsile jõudsime alles miski üheteistkümnest. Mäng pidi algama ühest, mis jättis meile hädised 2 tundi kogu varustuse ülessättimiseks, meigiks ning mängujuhtide üldkoosolekuks.

kohal0Varustusest oli tarvis ühest lähedalasuvast talust telk ja ahi ära tuua… Autoga oli see õnneks lihtne… Hoopis teine asi oli nende mängupaika vedamise ning ülespanemisega. Selgus, et need, kellelt see asi laenatud oli, ei olnud just kõige hoolsamad isikud, mistõttu oli selle püstitamine kergelt öeldes keeruline. Puudusid nimelt telgivaiad, ahjujalg ning isegi telgi uks… Viimases ei ole me väga kindlad, kuna me seda püsti ei saanud – igas-tahes otsisime teist pikalt. Vaikselt hakkasid ka mängijad kohale tilkuma.

KohtMängukoht oli väga lahe – võrdlemisi kaugel metsas kusagil terviseradade vahel. Lund oli piisavalt, oli küll sula, kuid mitte tapvalt märg, puud olid ägedalt lumised ning udu hõljus pidevalt puude vahel. Jalutades hiljem mänguplatsil ringi, nägin päris vägevaid vaateid, kuid kuna olin mängu alguses digika Metsavana kätte andnud, et ta lõkke ääres pilte saaks teha, siis ei olnud mul võimalust neid hingematvaid pilte salvestada… Vähemalt mitte digitaalsel kujul… Jah, ka orkidel on ilutunnetus olemas…

Mõtsapäss&-nolkMängijad nägid välja ägedad, kuid mitte nii lahedad, kui meie Beleriandi larpil. Kõigil said näod värvitud ja neil, kellel näovärvi olema ei juhtunud, katsid oma näod maski või kiivriga. Kahjuks ei võtnud me peeglit kaasa, mistõttu pidime üksteisele maalinguid tegema. Meie kunstipärane šamaan Vints võttis selle ülesande enda peale, korrigeerides meie armee maskeerimispulgaga vormistatud näomustandeid.

istunKuna teistel meie kambast turvist tarvis ei läinud, riputasin kogu raua ja naha enda külge. Välja nägi see võrdlemisi hirmutav – endalgi hakkas hirm.

Lõkke ülestegemine oli tõsine piin, kuna selleks me paberit kaasa ei olnud võtnud ning maailma kirjeldus oli vaid 2 lehekülge. Õnneks said noored sepad lõkke põlema ning mäng võis alata… Üldbriif jäi lühikeseks ning meeldejäämatuks ja siis pidin miskid viikinglased juba eemale mängu algust ootama viima…

samaanNagu Barbari kirjutatud mängu proloogist välja võis lugeda, oli mängu peateemaks kõigi orkiklannide suur nõupidamine vana ning auväärt šamaani Hrori metsas. Kohale tulid Siniperse, Lohetilli, Trollikarva ning Nõgikõhu suurklannide esindajad. Lisaks veel peotäis oodatud ja ootamatuid diplomaate väiksematest klannidest… Peategevuseks assamblees oli läbivalt üksteise kallal norimine, inimeste sõimamine ja vahepeal suutis šamaan isegi seda kampa juhtida eesmärki teenivale teemale, milleks oli küsimus, kas koondada kogu orkiarmee jõud inimeste vastu või mitte.

joomasObrishi klannist olid kohal kaks esindajat Mõtsapäss ja Mõtsanolk. Esimene juhtus olema viimasele nii isa kui vanaisa… See sai selgeks eelmisel õhtul viskilibistamise kõrvale.

Nõupidamine algas šamaani poolt nõutud loo jutustamisega. Toon siin ära ühe meeldejäävama õpetliku loo. Nimesid täpselt ei mäleta – improviseerin.

“Elas kord üks väike poiss. Tema nimi oli Taavi. Ta oli väga ahne. Seal samas lähedal elas suur ja tugev ork Kolks. Kolks oli tõesti suur ja tugev. Lisaks oli tal palju maad, loomi ja orje. Väike poiss Taavi tahtis Kolksu varandust endale. Ta kutsus Kolksu endaga võitlema. Kolks pani oma sõjarüü selga, haaras oma suure nuia ning läks. Taavi aga nägi Kolksu juba kaugelt ning heitis tema poole linguga pisikese kivi. Kivi tabas Kolksu täpselt silmade vahele. Kolks raputas pead ning lõi nuiaga Taavi surnuks… Siit õpetus – kui sa oled väike, siis ära mölise”

saabumineKui lugude jutustamine oli lõppenud, siis leidis enamus orke sobiva olevat jõud ühendada ning minna inimeste maadele tapma ning vägistama. Mina olin küll vastu, kuna minu rahvas elas inimeste maadel väga hästi, omades tohutult orje ning käies inimeste kuningaga koos sõjas, kuid ühe inimtalla lakkuja sõnu ei kuulata ju ometi. Šamaan andis suurtele sõdalastele ülesande – tuua tema juurde metsas elav libahunt… Kes selle elaja elusalt kätte saab, hakkab käsutama orkide ühendatud armeed…. Esialgu pidid olema ka mõistatused vennaste mõistuse katsetamiseks, kuid need oli Vints kahjuks maha unustanud… Bad ork, no elf for you!

noupidamineKõik, kes actionit otsisid, põrutasid kärmelt metsa libat otsima. Mina, kes ma oma vanu konte liigutada ei viitsinud (nooremana küllalt lumises metsas möllatud), üritasin šamaani ümber rääkida, tuues põhjusteks oma kõige veenvamad argumendid… Kahjuks osutus vana targa tahe kõikumatust ning ma läksin jalutasin pisu metsa vahel… Sattusin lahedasse sohu, mille tagant algasid inimeste maad. Kehitasin õlgu ning läksin lõkke äärde tagasi.

Möödas ei saanud olla poolt tundigi, kui üks seltskond libahundiga naases. Järgnes pikk vestlus uue liidri ja šamaani vahel, millesse ma väga süveneda ei viitsinud.

loppMäng lõppes hästi (noh, mina olin ainuke, kes mängu kaotas, kuna ei suutnud kallaletungi inimestele ära hoida) ning täpselt õigel ajal, mil veel nägi oma nänn kõik kokku korjata ja rada, mida mööda suure tee peale naasta.

Minimaalselt löömist ja maksimaalselt rollimäng – suurepärane. Halba sõna on vaid öelda nendesamuste viikinglaste kehvavõitu rollimängu kohta, millega nad suutsid esindada vaid lolle orke – just see on nägemus, mida me üritame välja juurida. Urukid ei olnud rumalad, nagu Warhammeri rohenahad, vaid nupukad ning vägevad.

Ettevalmistus ja visuaalne tulemus ei olnud küll nii hullud, kui Beleriandi larpil, kuid arvestades asjaoluga, et orkid mängu lõpuni ellu jäid, on juba omaette eesmärk.

Ootame kõiki järgmisele mängule, mis kunagi kindlasti tulema peaks ning jätkuvalt on uruki projeks kõigile avatud. Kellel huvi, tulge orkiks 🙂

orcs

Filmiblogijate kokkutulek 2009

Posted in Õlu, Üritused with tags , , , , , , , , on 24. august, 2009 by Ove

grupikasSel aastal toimus esmakordselt ajaloos Eesti filmiblogijate kokkutulek. See ülisalajane riitus toimus vandeseltslaste Kalveri ja Metsavana ennastohverdaval pühendumisel sügaval metsas, kus keegi nende ebapüha rituaali tunnistada ei võinud. Õnneks on mul aga Metsavana ahvikesega, kes talle Trashi keldrist filme kokku veab, omamoodi intiimsuhe, mistõttu olin ma planeeritavast pühaduseteotusest aegsalt teavitatud.

Just tänu ahvikesele saan ma praegu teile jutustada, mis toimus seal metsikus paigas. Ju ta siis oli Metsavanale seletanud, et ma olen pime, kurt, tumm ning ka vist neitsi ja just seetõttu sobin ma suurepäraselt nii autojuhiks kui ohvriks.

Süda hakkab puperdama, kui ma proovin mõelda neile õõvastavatele hetkedele, mil ma pidin selles jubedas kohas viibima, ümbritsetuna inimestest, kes oma blogide edukuse tagamiseks olid müünud oma hinged. Seetõttu ma parem jätan kirjutamise ning jagan pildikesi…

essa_ettekanneEsimest riituslaulu alustas Mannu, kes loitsis päeva ööks, et pimeduse teenrid saaksid välja tulla.

Mannu_teine_ettekanneLaulmine läks üleks tantsuks, mille käigus tapeti ka must kukk ning laotati see restile Nimetutele esimeseks ohvriks.

Trashi_ettekanneVandeseltslane Trash selgitamas Valguse olemust teispool Pimedust. Maas võite märgata väikesi roomavaid ebardeid, mis on inimeste poolt unustusse vajunud loitsudega muudetud õllepudelite kujuliseks.

Metsavana_libedikVandeseltslane Metsavana, kes olles joonud poodud kitse sapivedelikku, üritas ühe loitsutu all oleva ebardiga kontakti astuda. Selle peale hakkas ebard oma suust (mis loitsu all meenutas pudelikaela) valget vahtu välja ajama ja ega Metsavanagi maha ei jäänud – nii nad siis vahutasid seal…

KalverPeapreestri rolli täitev Kalver aga suhtles samal ajal Peemoti endaga…

Soprano_ettekanneVandeseltslane Soprano seletab teistele pühendatuile, milline peab olema tõeline neitsi ning millist neist on parim ohverdada..Rixxi_ettekanneSamal ajal seletas Rixx huvitanuile, kuidas kõige parem on teise sureliku hinge endale saada.

NoupidamineKuna tänu Priidu läbematusele suutsin ma enne ohvritalitust süütuse kaotada, tuli kiirelt korraldada nõupidamine, et määrata uus ohver.

Fletchu_tuliUueks ohvriks valiti varakult langenud Trash, kelle peal saadeti riitust korda saatma noor ning kogenematu altaripoiss Fletchu, kes sai aga asjast hoopis valesti aru, sooritades Trashi kohal hoopis teistsorti ebapüha toimingut – sellest ka see rätik tema peos…

hommikHommikul olid kõik küll väsinud varajaste hommikutundideni kestnud sabatist, kuid suutsid siiski taastada oma inimliku keha. Võiks lausa arvata, et tegu on tavaliste inimestega….

Riskin küll oma hingega, nimetades nimepidi need 10 Pimedusest rüvetatud olendit, kuid loodan, et minu sõnad päästavad vähemalt kellegi elu: Peapreester Onu Kalver, Verepeekri hoidja Metsavana, Pimeduse pahem käsi Trash, Rituaalimeister Priit, Hingevaras Rixx, Kukepüüdja Xipe, Ohvritalitaja Soprano, Väljakutsuja Juurak, Loitsulausuja Mannu ning altaripoiss Fletchu.

2 ja pool tundi tähelaevas!

Posted in Üritused, Mängimised, Muu kraam, Rollimängud with tags , , , , , , , on 1. august, 2009 by Ove

Huvitav, paljud minu blogi lugejatest on lugenud raamatut “220 päeva tähelaevas?” Oli teine suht huvitav raamat 50’ndate aastate paigust, kus Nõukogude teadlased lendavad Veenusele ning Marsile… Sellest võib lugeda lähemalt Metsavana blogist, kes aastake tagasi jutustusest väga hea ülevaate kirjutas.

220

Tänane post aga räägib samateemalisest rollimängust selle aasta Estconil, mille ma inimeste tungival soovil siia kirja panen…

Läbi ajatu tühjuse kihutas tähelaev punase planeedi Marsi poole. Veel eales varem ei olnud õnnistanud selle pinda Nõukogude inimese jalg, rääkimata siis pesemata kapitalistliku riigi sõdaplaaniva ühiskonna liikme jäsemest. Punane planeet vaid ootas revolutsiooni oma pinnal, mis tooks kauni Kommunismi oma sünnihällist Maalt välja.

Mäng algas raketoplaanil “Punane Neva” punanurgas, kus laeva poliitohvitser Kostja Utotškin meeskonnale julgustavat kõnet Nõukogude edusammudest teaduses ning manitses neid hoiduma mastrobeerimisest, mis väsitab keha ning vaimu, viies sellega tegeleva isiku personaalsesse anarhiasse. Ei läinud kaua, kuni esimene meeskonnaliige, Ippolit Miljukovitš, alkoholi tarbimise pärast kapten Oleg Nikolajevitši määruse kohaselt kartsa saadeti.

Lisaks ennistmainitutele on suure ja vägeva Nõukogude liidu poolt teaduslikule retkele saadetud ka kahtlase poliitilise minevikuga astronoom Aljoša Fjodorovitš, uudishimulik ning alkoholimaias ajakirjanik Patja Aleksandrovitš, täidlase võitu bioloog Tatjana Valentina, kaunis tehnik Anna Tsesarskina, kes kaotas nooruses ammusel tsaariajal Uurali uraanikaevandustes nii ninaluu kui ka süütuse ning suur ja heasüdamlik Jevgeni Korillovitš, kes on hullupööra kaunisse Annasse armunud.

kaartKuna terve lennu jookul ei olnud bioloogil Tatjanal ega geoloogil Ippolitil miskit teha, panid nad armutult tina, kasutades vägijoogiks salaja hapnikupaaki villitud piiritust. Astronoom, kes oli nendega küll samas kajutis, kuid kelle käed-jalad tööd täis olid, kartis Ippoliti, kes lubas kaebamise korral talle korraliku keretäie anda. Aga kuna seltsimees Ippolit mängu algul kohe kartsa saadeti, oli Tatjana sunnitud jooma tüütu ajakirjanikuga.

Esimese asjana teatas pardakompuuter Vera, et reaktori kütusevardad on lõppemas. Selline asi oli ennekuulmatu, kuna plutooniumvarrastest oleks pidanud jätkuma ka Uraanile sõiduks. Asja kontrollima läinud tehnik Anna leidis näidiku, mis rääkis Vera jutust igati mööda, igati korras olevat. Vardad olid peaaegu puutumata. Mõne hetke pärast libises Vera väljundterminalist sedel, millel seisis: “Parandus. Reaktori kütuse näit 98% algsest.”

Meeskond kehitas õlgu ning jätkas oma tegevust. Järsku raputas miski tugevast Punase Neva keret. Poliitohvitser Kostja, kes ainukesena ei suutnud kusagilt kinni haarata suutis nii õnnetult kukkuda, et kaotas teadvuse, misjärel viidi ta kiirelt magalasse pead siduma. Veralt aru pärides selgus, et laeva vahetust lähedusest oli möödunud asteroid, riivates  keret ning rebides küljest parema navigatsioonistabilisaatori. Miks küll sellest ohutus kauguses teada ei antud, jäi hetkel selguseta, kuid hiljem asja uurides leiti, et raadiosensorid, mis ettejäävaid kehasid peaksid tuvastama ning neist teada andma, olid läbi põlenud. Koos nendega olid läbi põlenud ka andurid, mis oleksid pidanud teada andma raadiosensorite läbipõlemisest.

IMG_2586_imagelarge

Kokpitis tekkis kohutav kaos, kus kapteni käskude kõrval leidsid end Jevgeni ning Anna üksteise embuses… Ärganud poliitohvitser aga hakkas meeskonnaruumis ükshaaval meeskonnaliikmeid üle kuulama. Kohates koridoris purupurjus ajakirjanikku, otsustas Kostja kõrvaldada sellise häbipleki Nõukogude raportitest, haarates püstoli järele ning kihutades Patjale kuuli kõhtu. Tekkis veel suurem segadus, kus kapten Oleg üritas sundida vastupuiklevat geoloogi laevast välja ronima purustatud stabilisaatorit parandama. Kogu selle mäsu käigus jätkus vaid Veral tähelepanu märkama, et Punane Neva on jõudnud Marsi vahetusse kähedusse ning alustas hoiatamata pidurdamist.

Kuna meeskonnaliikmed keeldusid üksteise järel ronimast laeva, mis sõitis kiirusega 30 km/sek, kaitsvast kerest välja, proovis kapten karmimaid meetmeid. Haarates relva üritas ta maha suruda tärkavat mässu. Läks kohutavaks rüselemiseks, mida ei suutnud taltsutada isegi Marsi gravitatsioonivälja jõudmine ning Vera teade, et vastavalt plaanile alustatakse laskumist. Mõned hetked hiljem tungis Punane Neva Marsi punastesse düünidesse.

estcon_krafinna_271_imagelarge

Põrutusest hoolimata jätkasid Nõukogude kangelased taplemist. Kuulid lendasid, verd purskus nende tekitatud haavadest, pudeleid löödi roosideks, et nendega ebaseltsimehelikult teisi kommuniste vigastada. Järsku kostus väljastpoolt laevakere tume mütsakas – seejärel teine, mis lennutas eest laeva lüüsiukse, mille järel sõitis USA lipu lehvides Nõukogude raketoplaani poolenisti sisse väike tank. Selle järel laeva sisenenud Ameerika kosmonautididele avanenud pilti on kirjeldanud retke kaasateinud ning sealjuures ellujäänud mereväelane John Hammond: “Kogu laeva põrand oli täis purukspekstud pudeleid, mille keskel vedeles kuulihaavadega keha, kes pagunite järgi oli ilmselt kapten. Laeva politruk lebas purukslastud kõriga maas, ikka veel tõmmeldes. Ühel paksul tädikesel oli käes veel suitsv püstol, millest ta meie pihta tule avas.”

Mitte kõik laevatunginud kapitalistid ei olnud sarnaselt Hammondile reamehe staatusest. Kindral O’Neill, kes isegi skafandrit kandes ei suutnud loobuda oma medalitest, heitis laeva sisemusse tekkinud kaosele pilgu sisistades põlglikult: “Kuradi kommunistid,” ning süljates nende poole, hoolimata oma klaaskiivrist. Teiste tähelepanuväärsetest isikutest oli kosmosereisi kaasa teinud ka üdini kapitalistlik multimiljonär Jean Montgomery, kelle kiivritihendite vahelt imbus Marsi rikkumata atmosfäri sinakat suitsu. Kirgliku suitsumehena ei suutnud ta jätta skafandrit selga tõmmates läitmata üht sigaretti.

ms1fq2_7Niipea kui Nõukogude kosmoselendurid märkasid uut märklauda, avati tuli. Ameerika kapten andis käsu kõik elusalt kinni võtta, haarates ise sealjuures automaadi ning avades tule…. miljonär Montgomery pihta, karjudes ise: “Maha paksud kapitalistid!!!” Montgomery hakkas seepeale röökima, et tal on palju Ameerika dollareid, üritades meeleheitlikult leida skafandritaskuid, kus ometi pidi olema mõni patakas rohekaid rahatähti…

Umbes sinnamaani ma seda läbu kannatasin. Siis jooksid ka minul juhtmed kokku ning hoolimata protestist otustasin ma mängust eemalduda. Loomulikult ei keelanud keegi inimestel edasi mängida. Selle mõne tunni jooksul poetasin ma vaid mõne sõna – ülejäänud tegid mängijad ise…

Kuna julgelt kaks nädalat on möödunud eelpool märgitud sündmustest, siis võtan kogu vastutuse muudetud, vahelejäetud või juurdepandud sündmuste eest endale.

Estconi LARP oli päris vahva… 🙂

lapr

Vahepeal aga hakkasin remonti tegema. Tore üllatus, kui selle käigus avastad, et kraanikausist, mida sa üritad üles panna, jookseb vool läbi:

ElekterJa muidugi oli vinge avastus tapeedi alt välja koorunud 1932 aasta ajalehed “Meie Maa,” millest ma mõningad tükid võrdlemisi tervelt kätte sain. Proovin neid lähipäevil ka sisse skännida…

Saksamaa_relvastub

Estcon ’09: Metsavana – inimeseloom või loodusnähtus?

Posted in Õlu, Muu kraam with tags , , , , , , , , , , , , on 20. juuli, 2009 by Ove

Eesti ulmeühingu selleaastane kokkutulek leidis aset Taevaskoja puhkemajas. Reedel jõudsime kambaga (mina, Metsavana, Priit, Xipe ja Aule) kohale miski kahe paiku ehk siis esimesena. Kuna üksi kohalolek tundus kahtlane, ei suutnud Metsavana kõhklusi rahuldada isegi perenaise kinnitus, et seal tõesti toimub Estcon. Tegime siis utsitamise peale suure sildi, lõime selle minu noaga laua külge ja läksime tee äärde inimesi ehmatama. Pärast pool-teist tundi tee ääres hüppamist jõudsid kohale Hargla, Lauri ja Trash.kogunemine

Seejärel hakkas juba vaiksel lõbusamaks minema. Inimesi hakkasid kiirenevas tempos juurde tilkuma. Aeti juttu, joodi ja grilliti. Kui inimesi meie kriteeriumite järgi piisavalt koos oli, otsustasime anda üle kingituse Trashile – eelneval aastal nõutud nikurauad.

yleandminenikurauadÕhtupoole oli viski kõrvalt mahti ka üheks IGORiringiks ning paar korda sai välja võetud ka It’s Alive.

igorLaupäeval sai ka mängu tehtud, mis vastavalt ootustele muutus täielikuks läbuks. Taibukad ning tugevad Nõukogude kosmonaudid, kelle missioon oli jõuda Marsile, suutsid poole enda elujõust hävitada juba enne punasele planeedile jõudmist. Väga vinge oli aga Priidu kõne mängu alguses, mis keelitas kosmonaute pingutustele oma kodumaa eest ning hurjutas neid lõpetama mastrobeerimist kaalutus olekus.

m2ng1m2ng2Laupäeva ööst ei soostuks väga rääkima – mainiks vaid ära põneva vahejuhtumi umbes kella kahe paiku öösel, mil veel võrdlemisi kaine olin. Metsavana, kes oli koos viskiga pikalt kadunud olnud, jõudis lõkke juurde ning selgitas häälekalt, kuidas ta tunde Tarlapiga tina pani ning temaga vennastus. Jyrka kostis seepeale, et Tarlap olevat hoopis Sindis ning tõenäosus, et Metsavana temaga viskit rüüpas, on võrlemisi ebatõenäoline. Seepeale suutis Metsavana aga hoopis käima tõmmata kõige parema mootoriga random-generaatori, hakates ajaühikus tootma tõsistes kogustes suvalist teksti. Seejärel suundus ta Rein Ott’i auto juurde urineerima ning sooritas maandumise Mandi kapotil, üritades seal hetkeks magama jääda. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja ning mõneks ajaks saime me nautida vaatepilti, kus Metsavana justkui peenarde vahel rohtu maast välja kakub.

Loomulikult ei saanud see kõik hästi lõppeda ning tunnike hiljem kuulsime puude tagant tõsist ööklooma häält, kui meie kallis sõber väljutas koos lõunaks söödud toiduga ka suure osa maomahladest. Mingil põhjusel tekkis paljudel huvi suu kaudu toidu eradumise vastu ning lõpuks oli Metsavana puu taga hulga publikuga… No neid oli vähemalt kaks.

Peadselt peaks tulema ka mõni pilt sellest, kuidas Trash oma kingitust hakkas öösel kandma…. ainult seda…

Laupäeval näitasid Tamur ja Mant natuke mehiseid liigutusi ja ajasid tarka juttu.

v6itlus

Üldsuse suurel survel olen sunnitud ära näitama ka kõige kaunimad pildid…

Kuna Riine oli väga tubli ning minu utsitamise peale oma pildid kiirelt üles nikerdas, siis on mul võimalus tutvustada uskumatud kaadreid laupäevasest õhtust. Jätan mõned heaga välja, kuna kardan…. Pildil siis Riine ise ning Metsavana hea sõber Valentin, kes teab uskumatult palju vene ulmest, kõiksugu maailma asjadest ning kellega ka laupäeva hommikul viskit manustades võitluskunstidest sai kõneldud.

Picture006

Laupäeva öösel sai kõigi õuduseks Trash lõpuks nikurauad selga… Ainult anaaltapp jäi nukralt ning üksijäetuna rihma otsa tilpnema – niivõrd hardcore see elu seal siiski ei ole…

Picture012Picture028

Picture018

Vägisi kiskus monitori esialgu mõraseks….

Stay tuned… Krafinna pildid on veel tulemata 🙂