Arhiiv: Knizia

Lost Cities

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 20. august, 2010 by Ove

Läbi ajaloo on teada mitmeid sadu linnu, mis on vahepeal kuidagi kaduma läinud. Roanoke koloonia, Tikal ja Timgad on kõik ajaliivade alla maetud (viimane oli 1881. aastani üpriski sõna-sõnalt). Isegi Trooja oli vaid üks müütidest, kuni 19. sajandi lõpuni, mil see “taasavastati.”

Aga kaardimängul “Kadunud linnad” ei ole kõige sellega mitte midagi pistmist… Tegu on üpriski tuima, kuigi mõnevõrra mõtlemist nõudva kahemängija-versiooniga pasjansist. Seda öeldes saan muidugi rämedalt pähe kõigi tuhandete ja tuhandete Knizia-austajatelt, kuid olgem ausad: tal on kah halbu päevi.

“Lost Cities” on selline mõnus säästumäng, mis ei nõua tarbijalt ei erilist ajutööd ega aega – mäng kestab vahest 15 minutit. Mängu põhilisteks komponentideks on 60 kaarti 5’st erinevast värvusest numbritega 2-10 ning kolm erikaarti (igatühte samuti siis 5’st eri toonist). Mängulauda, mis lisab kasutamismugavust, võrdleks hiirepadjaga – on kena küll, kuid saab ka ilma hakkama.

Mängukaardid ise on suured ning kenad. Illustreeritud ja puha. Igaüks neis sümboliseerib progressi ühe kadunud linna leidmisel. Otsest seost neil eksisteerinud (või legendides leiduvate) linnadega märgitud ei ole, kuid mõningaid võib nipet-näpet aimata (üks neist võib olla Memphis, teine Atlantis, kolmas Chichen Itza, neljas mingi kelti kultuurist mõjutusi saanud ning viienda kohta ei oska isegi oletada midagi). Neid kaarte hakkavad mängijad mängulauale üksteist pooleldi katvalt suurenevas järjestuses lauale asetama. Igast värvusest on ka kolm investeerimiskaarti. Neid saab/võib enne ekspeditsioonile asumist välja käia ning vastavalt nende arvule korrutatakse lõpptulemus kahe, kolme või neljaga.

Nagu mainitud, hakkavad mängijad kordamööda kaarte lauale laduma. Kaardi võib panna nii endapoolsesse lauaotsa vastava värvi juurde või siis lauale. Kaartide numbrid võivad ainult järjest suuremaks minna, kuid numbreid vahel võib vabalt jätta. Sellega põhimõtteliselt ongi kõik reeglid räägitud. Noh, lisaks veel see, et kui sa kord ekspeditsiooni alustad, oled kohe miinustes – iga alustatud uurimisretk toob mängijale kohe 20 miinuspunkti, tema asi on vaid see tasa teenida. Sama kehtid ka investorkaaride kohta – kui raha ära ei maksa, saad nuga – ehk siis nad korrutavad ka miinuspunkte. Pole mõtet sponsoreid otsida, kui tead kadunud linnast vaid seda, et see on kadunud.

Kellele aga ajalugu ja kaotatud linnad korda ei lähe, võib kätt proovida hoopis köögiviljapõllunduses. BGG’s peaks kaardid kenasti olemas olema.

Kui hoog peale tuleb, on mõnikord isegi lõbus – 4/10

Share on Facebook Share

Advertisements

Beowulf

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 11. november, 2008 by Ove

kaas

Ongi viimane aeg ka see mänguke ette võtta. Tegu on Fantasy Flight Games‘i üllitisega, mis baseerub Reiner Knizia lauamängul Kingdoms. Tegu on lauamänguga, kus teistele keeramine tagab üldiselt võidu. Kaas võib küll pisu hirmutada, kuid mäng ise ei ole üldse nii kole. Ausaltöeldes on tegu täiesti arvestatavat meelelahutust pakkuva mänguga – seda tõestas sel nädalavahetusel kaubamajas tehtud näidismäng.

Mäng koosneb ühest kahepoolsest mängulauast (kokku kolme vooru jaoks), hulgast nuppudest, kolme sorti märkidest ning hunnikust “rahast.” Nagu just mainitud, kestab mäng kolm vooru, igaühe jaoks on eraldi laud. Pildil on kahjuks näha vaid teise vooru laud (kolmanda oma piilub sealt serva alt).

lauad

Nuppe on nelja eri sorti: laevad, kindlused, sõdalased ning vanameister Beowulf ise. Iga nupu aluses on märgitud nupu tugevus. Laeval on 1 tärn, sõdalasel 3. See näitab, mitmekordselt see nupp mängijale punkte toob.

nupud

margid

Märke on samuti mitmesuguseid. Esiteks on märgid värvuse järgi grupeeritud (eks ole rassistlik). Esimeses voorus kasutatakse halle märke, teises kollaseid ning kolmandas punaseid… Aga see selleks. Märkidel on peal ka kas positiivne või negatiivne väärtus. See väärtus (pluss või miinus) lisatakse samas reas või veerus olevale nupu kõikidest märkidest saadavale punktisummale.

Seega on mängu eesmärgiks saada laual enda nuppudega samasse ritta ning veergu võimalikult palju positiivse väärtusega märke, üritades samal ajal toppida vastaset nuppude nina alla miinuseid. Asi ei ole üldse nii lihtne, kuna mängus on ka erimärke, mis võivad ülekaalu hoopis teisele mängijale anda. Näiteks Hüva Nõu võimaldab teisel mängijal liigutada sinu sõdalane õndsast plusspunktide kuhjast allamäge lõpututesse miinustesse (loomulikult ma liialdan). Mõned märgil lubavad sul teisi märke välja vahetada (näitesks mõdu ja purjutamise märgid). Kuristikud võivad sind paljudest headest soosingutest ära lõigata jne…

mang1

Tegu on suhteliselt lihtsa ning põneva mänguga. Suurepärane neile, kes alles alustavad oma lauamängukarjääri 🙂

Mängijate arv: 2-4 ; Keskmine mängu kestvus: 30-60 min

Väga positiivne on asjaolu, et mäng on eesti keeles poodides müügil. Sinnani on selle vedanud Kadabra. Loodaks, et nad selle lehe ka varsti maakeelde lasevad tõlkida. Oleks viimane aeg…

Hindeks paneks tugeva 6/10. Minu jaoks liialt lihtne.

P.S. Tänu JJ’le sain lõpuks BGG lahti, kuid nüüd hakkas Thunderbird vinguma…

P.P.S. Hiljuti oli lauamängude teemal juttu ja ajakirjas “Naised.” Kahjuks ei suuda leida sellekohast linki. 😦

Moodne kunst

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 12. oktoober, 2008 by Ove

Olen juba pikka aega mõelnud sellest mängust kirjutada, kuid alati on midagi vahele tulnud (viimastel kuudel on selleks olnud pidevalt Stargate…). Nüüd igastahes üritan. Selle mänguga tutvusin ma 2008 aasta Lauamängulaagris. Kell oli neli hommikul ning minu silm mitte väga selge ega käsi sirge. Kuna keegi enam minuga edasi ei tahtnud mängida, tegelesin vaikselt õllega ning selle kõrvale lugesin reegleid. Ja nii see läks…

Nagu kaanelt võib lugeda, on sellegi mängu autoriks Reiner Knizia, kelle arvele võib kirjutada hetkel 273 mängu. Suhteliselt tootlik tegelane… Modern art on puhas oksjonimäng. Midagi muud mängus tegema ei pea/saa. Kapitalismile kohaselt võidab mängu see, kellel on rohkem raha.

Mäng algab sellega, et igale mängijale jagatakse 100 raha-asja ning posu kaarte. Kaartide hulk sõltub mängijate arvust. Võistlevad viis kunstnikku: Lite Metal, Yoko, Christin p., Karl Gitter ja Krypto. Neist viiest leidsin viiteid vaid viimasele…Aga see selleks 🙂  Seejärel tuleb hakata raha tegema. Iga mängija toob enda käigu jooksul välja ühe või kaks kaarti. Need kaardid on oksjonil ning kõigil on õigus neid omandada. Oksjoni tüüpe on mängus neli – seega ei ole vaja karta, et rutiin ära tüütab.

Igal kaardil on kirjas kunstnik ning ära on näidatud oksjoni tüüp, millega tegu tuleb. Mängijad võivad täiesti vabalt valida, millise(d) kaardid nad maha panevad. Ülaltoodud pildil on Yoko pimesi oksjon (mängijad võtavad pihku nõnda palju raha, kui nad pakkuda tahavad ning peod tehakse korraga lahti) ning Karl Gitteri kaksikoksjon (selle kaardiga saab välja panna sama kunstniku teise teose, mis siis määrab ära oksjoni tüübi).

Mäng kestab neli hooaega (vooru). Igal hooajal kuulutatakse välja esikolmik populaarsematest maalidest. Esimese koha maalide väärtuseks on 30 000.-, teine 20 000.- ja kolmas 10 000.-. Vooru lõpus müüakse kõik mängu käidud maalid maha ning nende omanikud saavad vastavalt maalide populaarsusele raha. Tuleb aga ära märkida, et maalid, mille “fame” ei suutnud trügida esikolmiku hulka, on täiesti väärtusetud. Voor lõppeb, kui ükskõik millise kunstniku viies maal välja tuuakse.

Nagu ennist mainitud, võidab mängu see, kellel on neljanda vooru lõpuks kõige rohkem krõbisevat (selles mängus küll pigem klõbisevat). See aga ei tähenda seda, et võidab mängija, kes ostis kõige rohkem maale – mäng on võidetud ka ühe maali ostmisega. Tähtis on müüa oma maale teistele võimalikult kõrgete hindadega ning osta potentsiaalseid võitjaid võimalikult odavalt – nagu igas äris. Kuna aga võidud on kumulatiivsed (eelmise hooaja liidreid hinnatakse rohkem), võivad mõne kunstniku maalide hinnad kerkida üpriski lae lähedale.

Avastasin ka Modern arti arvutimänguna, kus saad kolme arvuti poolt juhitud tegelasega oksjoneid pidada. Kas ma pole suurem asi investeerija või vajab see lihtsalt harjumist – igastahes esimese mängu lõpetasin ma 22’se kasumiga (mitte just väga suur). Seda saab siit. Töötab ning pole veel avastanud, et ta viiruseid sisaldaks…:)

Pean lõpuks tänama Todd Redden‘it, tänu kelle netti ülesriptatud kaartidele ma oma esimese modern arti suures mängutuhinas välja printisin. Kui aus olla, ei olnud too üldse modern, vaid pigem Classical art…

Täna hakkasin mõtlema, kas poleks mõtekas lugejaskonna suurendamiseks hakata edasisi postitusi inglise keeles kirjutama…. Aga samas….