Arhiiv: Network building

13 tundi Itaalia infrastruktuuri arengut

Posted in Mängimised with tags , , , , , on 10. oktoober, 2010 by Ove

Posti pealkiri tundub kindlasti üpriski igav – miks peaks keegi mängima nõnda kaua mingit mängu, mis peegeldab Itaalia (!) raudteevõrgustiku arengut? Tõepoolest… Kas oma vägede liigutamine Westeroses ei paku enam huvi? Või ei loo eepilised kosmoselahingud enam piisavalt pinget? Või pole Euroopa vallutamine enam huvitav? No milleks küll? Las ma ütlen selle nüüd kenasti välja: sest 1841’e näol on tegu ühe parima majandusmänguga üldse!

Niipea, kui see arusaam juba kusagil mängu alguses oli tekkinud, torkas pähe ka küsimus: miks? Mille poolest on 1841 nõnda erinev kõigist teistest 18xx mängudest, mida ma mänginud olen (18AL, 1856, 1861, 1870)? Reeglierinevused ei ole väga suured – ajalooliste ettevõtete asutamine on võimalik vaid vastavat sertifikaati omades (jagatakse oksjoni käigus algul välja – nagu pisifirmad teistes), pisu erinevad reeglid just ettevõtte asutamisel, võimalik on firmasid liita (kuigi see on mingil määral olemas ka 1861’s ja 1856’s (riigistamine)), teiste riikide piirid piiravad ettevõtte jaamade laiendamist, kurud mägedes ning ettevõtted saavad omada teiste raudteekompaniide aktsiaportfelle (ning neid isegi juhtida). Lisaks sellele muidugi uus kaart, aktsiaturg ja hulk ettevõtteid.

Vastus on tegelikult lihtne – kui teistes minu poolt tuntud 18xx mängudes on aktsiaturu ning raudteevõrgustiku manipulatsioonid kaardi kuidagi mingis tasakaalus (või -nihkes) (18CtC pidada olema üles ehitatud puhtalt raudteede ehitamise peale), siis 1841’s määrab ettevõtte edukuse suurel määral just juhi (ning konkurentide) oskus võidelda enda eest (või siis sinu vastu) aktsiaturul.

Aga aitab sellest jamast… Alustatud sai poole kahe ajal laupäeva pärastlõunal. Pärast poolt tunnikest reegliteseletust hakkasime mänguga pihta. Austria territooriumis alustava ettevõtte pärast sai päris palju võideldud, kuna see omab kohe alguses jaamasid nii Milanos kui Veneetsias. Ma ise panin käpa peale kahele firmasertifikaadile (mõlemad alustasid samas linnas – suurepärane võimalus koostöös infrastruktuuri arendada), kuid üks neist läks hapnema ning mul ei õnnestunudki seda käima tõmmata. Sellega alustas tööd Strada Ferrata da Torino a Genova (alloleval pildil sinine).

Selle asemel alustasin koostööd hoopis Martini ettevõttega Strada di Ferro da Torino a Cuneo’ga (lihtsuse huvides jätan edasipidi nimed välja, et hõlbustada lugejate läbinärimist), kellega koos meil tekkisid lausa maailmavallutuslikud plaanid. Koostöös oli hõlbus Marseillesse raudtee välja ehitada ning hakata sealt liire noppima. Väga nõrgukeste rongidega tõime me kasumit, millest teised ettevõtted vaid unistada suutsid… Seda kahjuks küll ainult alguses.

Ühe asjana mainiks ära, et selle mängu train rush on üks jõhkramaid, mida ma näinud olen. Turul vedelevate lokomotiivide arv on väike ning ettevõtete loomisel ostetakse esimesed kohe ära. 8 kahest ning seejärel 6 kolmest rongi kaovad nagu lõhn pagaripoe ukse tagant ning niipea, kui mõni ettevõte on piisavalt raha teeninud, ostetakse neljas rong ja kõiks kahesed sõidavad ostsejoones prügimäele – ei aita ka uue karburaatori ostmine… proovisin. Sellele aitab muidugi ka kaasa asjaolu, et kõigi müümata aktsiate eest tuleb dividentideks makstav raha otsejoones firmasse ootamaks edasisi investeeringuid. Õliks tulle on veel asjaolu, et esimene püsiv rong (selline, millele roosteussid ligi ei pääse) on alles 6’s. Hiljem muidugi läheb veel hullemaks (mis tõi kaasa ka ühe mängija pankrotistumise), kuna ronge 5, 6 ja 7 on veel vähem (3, 2 ja kaks vastavalt).

Jõuamegi mängu esimesse pöördepunkti, kus neljanda vooru eel võttis Allan kätte ning tegi oma esimese saatusliku vea: nähes, et enne Austria võimude lahkumist ei õnnestu tal firma jaamasid Minanos ja Veneetsias ühedada (mis toob kaasa “Ferdinandi pärandi”), müüs ta maha enamuse oma Imperial Regia Strada Ferrata Ferdinandea (ma ei suutnud mitte…) ettevõttest, mis põhjustas ettevõtte (ning varsti ettevõtete) minekut Martti kätesse. Samal ajal toimus Toscaana liitumise, kus kaks pisikest ning üks suur ettevõte liidetakse kokku. See ei olnud nii huvitav, kuna kolm ettevõtet olid väga sõbralikult läbi saanud ning liitumine ei põhjustanud suuremaid jamasid. Enne neid liitumisi-lahutamisi sai tehtud ka üks söögipaus…

Seejärel jõudis kätte hetk, mil minu ja Martini ettevõtted otsustasid liituda. Selleks oli tegelikult päris mitu põhjust: meil oli ühine raudteevõrgustik (mis on tegelikult ka liitmise üheks tingimuseks) (tekkiv firma oleks saanud seal vabamalt opereerida), tekkinud ettevõtte aktsiaväärtus oleks olnud tunduvalt suurem kui meie mõlema tolle hetke oma ning kummalgi meie firmal ei olnud eraldi raha uue rongi ostmiseks (vanad ähvardasid kohe-kohe roostekihi all kokku vajuda). Kuna Ferdinandi jagamisega tekkinud ettevõtetesse kellelgi väga usku ei olnud (raha oli neil vähe ning rongidki roostetamas) leidis aset nende aktsiate tohutu langus. Vahepeal müüdi nende aktsiaportfelle vist isegi tühise 15 liiriga.

Neljanda rongitüübi turuletulemisega tekkis tehnoloogia arengus paus, kuna keegi ei julgenud esimesena osta 5’st rongi (osadel oli see lausa piirangu tõttu välistatud). Kõik kogusid raha, tegid plaane ning üritasid teistele kotti pähe tõmmata.

Kui alustatud sai 6 ettevõttega, siis 5’ndaks vooruks oli neid alles 4. Martti oli vahepeal suutnud enda Ferdinandi pärand poolekskistud ettevõtte, tänu Austria lahkumisega Venetiast, taas kokku lappida (mis kergitas tekkinud firma aktsiahinda päris kõvasti) ning Allan oli alustanud tegevust uue ettevõttega.

5’nda rongi ostmine tekitas ka uute ettevõtete tekkimise buumi. Ühekorraga tekkis juurde kolm ettevõtet. Oma kauaaegse partneri Martiniga lõime samuti uue firma, kuna kiire tehnoloogiline areng (suuremate rongide väike arv) oleks meie liitettevõtte jänni jätnud – varifirma eesmärgiks oli roostetavate rongide ostmine suurfirmalt (sealse raha ümberkantimine), et teha ruumi suurematele rongidele – see plaan ei läinud kahjuks kunagi käiku. Allan lõi samuti uue ettevõtte (lootes, et keegi tuleb kaasa ning investeerib – keegi ei tulnud – ning ka Martti, kelle firma alustas müstiliselt 340’selt aktsiaväärtuselt – sellist raha ei olnud meil kellelgi ning tema tegu jäi tol hetkel üleüldiseks müstikaks.

Mõned aktsiamüügid kohe firmade tekkimise järel (meie ettevõtte osakute müük tekkinud Martti ettevõtte aktsiate ostmiseks vajaliku raha teenimise eesmärgil) põhjustasid saatuslike sündmuste ahela: ostmaks minu ja Martini firma osakut, müüs Kristjan enda osaluse Allani ettevõttes, mis põhjustas aktsia väärtuse langemise, Andreas tegi sedasama, mille tõttu langes see veel. Ei tundu just kõige hullem? Oota pisu. Pärast aktsiavooru avastas Allan, et ettevõtete käigujärjekord on muutunud (käib see ju ettevõtete osaku väärtuse järgi) ning tema vastloodud firma oli eespool tema tegutsevast ettevõttest. Sündinud ettevõtte kogu finantsiga oli ta ostnud õigused jaamade panekuks… See tähendas seda, et niipea, kui jõudis kätte tema ettevõtte kord, pidi ta ostma rongi – kuna firmal ei olnud mitte mingeid rahalisi vahendeid, ei saanud ta seda osta ka mõne teise firma käest, mis tekitas olukorra, kus president pidi enda taskust finantseerima veduri ostmist. Sellist raha aga presidendil ei olnud. Korraldati sundmüük ning kõik aktsiad müüd pangale. Kuna mäng oli suht lõpufaasis, olid rongid ikka üpriski kallid, mistõttu Allan vajalikku raha kokku ei saanudki ning läks pankrotti – tema vastloodud firma varad külmutati… Esimene kord, kui ma sellist asja näen (1841’s kusjuures ei ole mängija pankrot üheks mängulõpu tingimuseks nagu enamustes teistes – ta lausa saab 500 liiriga tagasi mängu tulla).

Kuid mis oli Martti 340’se osakuväärtusega ettevõtte mõte? Niipea kui võimalik, lükkas ta oma ettevõtted kokku ning tema endine firma, millel oli nii ronge, raha ja puudulik osakuväärtus muutus silmapilkselt rongide, raha ning tohutu osakuväärtusega ettevõtteks.

Kuna olin rumalas lootuses, et Allan rohkem vigu selle mängu jookusul ei tee, ostnud tema vanema ettevõtte aktsiaid, sain uueks presidendiks mina. Firma oli omadega üpriski põhjas – raudtee kusagil täiesti kolkas, kus ainukeseks elushoidjaks oli Aadria mere rannik, roostetav ning lekkiv rong ja väga väike kassa. Hirmuhigi leotas särgi läbi ning kuklakarvad tõusid püsti – kas tõesti olen mina järgmine. Siiski mitte! Uue presidendina võtsin esimesena ette ning ostsin ära just külmutatud ettevõtte, liitsin selle teise saaduga ning sain kokkuvõttes firma, mille raudtee oli siiski täiesti kolkas ning rong kehv, kuid millel oli piisavalt finatsi, et väikese abiga lubada endale uus rong. Mäng oli jõudnud selleks ajaks niikaugele, et kõik muud rongid peale viimaste (8) olid müüdud ning enamus ettevõtteid kogusid jõudumööda raha tehnoloogilisteks uuendusteks.

Järgmisel käigul sooritasin veel ühe ühinemise, mis tõi meelehärmi minu paljudele usaldavatele aktsionäridele – Allani pärandi ühendamise minu ja Martini ettevõttega. See andis tekkinud firma kassase piisvalt raha, et sooritada viimaks kaheksanda rongi ost, mis tõi kaasa kõigi viieste rongide lagunemise… Kõik ülejäänud on juba ajalugu.

Siiski toodi kõige tõenäolisem liider Martti hästi ajastatud osakumüükidega piisavalt alla ning viimaks lõpetas ta teisena. Kristjan sai esimese koha ning mina olin täiesti kenasti kolmas. Allan, kes otsustas 500 liiriga mitte jätkata (kuigi ta oleks väga kenasti saanud teistele siga keerata ning lõpetada siiski suurema summaga kui null), jäi (tõenäoliselt) esmakordselt 18xx mängus viimaseks. Punktivahed oli üle ootuste väikesed: esimese ja viienda koha vahele jäi vaid 1008’ne vahe. Mängu keskpaigus prognoosisime küll juba esimese ja teise koha vahele haigutavat kuristikku.

Nõndaks… Loodan, et keegi viitsib selle nüüd ka läbi lugeda.. 🙂

 

 

18AL

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 8. september, 2009 by Ove

kaas

18xx seeria mänge on tegelikult sigapalju ning see on neist üks, mida võib täiesti tasuta välja printida ning mängima hakata. 18GA on samuti PnP (Print and Play), kuid sellest ma siin ei jutusta. Üldisest süsteemist olen pisu kirjutanud meie 1870 mängukirjelduses, kuid ilmselt kordan enamus selle siin üle. 18xx mängud on suures osas seotud aktsiaturu manipuleerimises, millega kaasneb ka veidike raudteeehitust ning rongidega sõitmist.

JubinadMängijad on raudteeinvestorid/rahakad vedurijuhid, kes oma rahakotiga hakkavad liigutama Alabama raudteesüsteemi. Mängijate päralt on kuus ajaloolist firmat, millest endale aktsiaid osta: Mobile and Ohio railroad; TAG Route; L&N; Atlanta, Birmingham & Coast; Western Railway of Alabama ja Alabama, Tennesee & Northern. Mängijad saavad vabalt osta suvalistest ettevõtetest osakuid, saades firma presidendiks, kui neil on käes enim osakuid ettevõtte aktsiaportfellist, ning seega õiguse juhtida firmat.

kaigusKuna peale aktsiatega kauplemise toimub ka raudteeehitus, siis on mängus Alabamat kujutav laud ning hulk kuusnurkseid raudteejuppe, millest saab iga mängija oma käigul ühe lauale asetada. Loomulikult ei tohi seda teha suvaliselt, vaid see teelõik peab olema ühenduses mõne sinu raudteejaamaga. Kuusnurkseid teejuppe on kolme värvi: kollased, mis on saadaval kohe mängu alguses ning millel ei ole väga harusid; rohelised tulevad saadavale mängu edenedes ning neil on juba haruteid ning suuremaid linnu; pruunid, mis tulevad mängu viimases pooles ning mille abil saab moodustada tõsiseid labürinte.

RongidMängu edenedes muutuvad ka rongid edevamaks, võimsamaks ning loomulikult ka kulukamaks. Uute tehnoloogiate ning materjalidega muutuvad vanad masinad kasututeks rusuhunnikuteks, mis tuleks maksudest pääsemiseks võimalikult kiirelt kuhugi metsa maha matta… Ka Alabama raudteedel veerevad raudratsud muutuvad tagasihoidlikest ning nõrkadest auruveduritest võimsate ja kiirete diiselmootoriga varustatud veduriteks. Vastavalt vasakul üleval olevale numbrile võib vedur linnade vahel nänni vedada ning sellega ettevõttele raha teenida. Võrdlemisi nõrguke 2 vedur suudab ilma täiendava vee ja liivata vedada kaupa vaid kahe linna vahel, mille järel tuleb ta hooldusesse saata ning sõidu käigus tekkinud rooste maha hõõruda. Teisalt võib kuuene rong läbida ilma probleemideta kuni 6 linnakest, tuues iga linnaga ettevõttele järjest rohkem kasumit.

Basic RGBKui ettevõtte president otsustab raha aktsionäride vahel dividendidena ära jagada, tõuseb aktsiaturul firma väärtus ning kõik osakute omanikud saavad vastavalt oma portfellile raha (kui rong teenis 300 dollarit, siis 1 osakuga mängija saab sellest 10% ehk 30 dollarit). Ettevõtte väärtus võib langeda, kui ta peab mingil põhjusel teenitud raha tulevasteks investeeringuteks firmasse jätma või keegi müüb ettevõtte aktsiaid. Eeskujuliku majandamise ning kahtlasevõitu mahhinatsioonidega on täiesti võimalik firma väärtust vaid tõsta, makstes alati teenitud raha dividendidena välja. Samas võib halvasti juhitud või variettevõttena loodud firma väärtus langeda nii madalale, et firma on sunnitud kuulutama välja pankroti…

erafirmad

Mängus on ka 5 pisiettevõtet, mis mängu alguses oktsjoni vormis mängijatele maha parseldatakse. Iga pisifirma toob igal käigul omanikule sisse pisikese summa ning enamus neist lubab tulevikus veelgi suuremat kasumit. Näiteks saab Brown & Pojad puidufirma omanik saab lauale panna ühe külakese, millest läbisõitmine toob omaniku suurettevõttele lisatulusid.

poolepealEttevõtete ja isiklikke rahavarusid tuleb hoida eraldi, et need mingil juhul sassi ei läheks. Nimelt loeb mängu lõpus vaid enda isiklik raha ning aktsiaportfelli väärtus. Seega on firmadesse rahajätmine puhas raiskamine, mida tuleb igal juhul vältida ning alati raha kahtlasevõitu tehingutega ettevõttest välja kantida.

Kuna paljud oma ettevõttega mängijad võivad olla Sinu ettevõtte kaasosanikud ja vastupidi, siis on vastastikune koostöö mõlemale ettevõttele soodne, tuues mõlemale hulga pappi sisse. Loomulikult tekib alati mingi kahtlane kiindumus just “enda” ettevõttesse (ehk firmasse, mida mängija ise juhib) ning teisi ettevõtteid nähakse rivaalide või konkurentidena (mida nad ideeliselt ka on), mis on materiaalselt põhjendatav asjaoluga, et enda juhitavas firmas on mängijal alati kõige rohkem aktsiaid… kuid mängu võib mängida ka ühtegi ettevõtet juhtimata, omades edukamates kindlat osalust ning jättes vedurijuhtimise teiste hooleks, korjates vaid dividende.

18alMängust on kaks versiooni, mis erinevad üksteisest tegelikult vaid graafilise kujunduse poolest – esimene on mängu looja Mark Derriku versioon, kelle kirjastaja mingi hetk seda mängu ka müüs ning kes nüüd on kõik vajalikud failid oma kodulehele üles riputanud (viimane pilt); teine versioon on Cory Williamson’i (Koryo) parandatud kujundusega 18AL (kõik ülejäänud pildid), mille võib huvi korral tõmmata BGG’st või tema loa saamisel ka minu blogist.

Aga mäng on väga mõnus – eriti neile, kellele meeldib pisuke majandamine ning rongiga sõita 🙂

8/10

P.S. Xipe pakub oma blogis filmipostreid – soovitan. Täitsa mõistlikud hinnad ning pealegi võid ise pildi otsida ning selle näiteks A1 peale trükkida.

P.P.S. Koryo’lt luba saadud – jubinad saab siit:
18AL Map Koryo v4
18AL_train_schedule
18AL Hexes Koryo v1
18AL Market Koryo v2
18AL Shares & Charters Koryo v1
18AL_Rules_v1_64_A4
18AL Trains Koryo v3
18AL_tile_upgrade_chart_v1_64_A4

Ticket to Ride: Europa 1912

Posted in Uudised with tags , , , , , on 9. august, 2009 by Ove

kaas

Kuna sai just lõpetatud majandusmäng Imperial, kus tegevus toimub 1910 (mille ma muuseas võitsin), siis tundus see post justkui rusikas silmaauku. Mõned päevad tagasi andis igastahes Days of Wonder teada Ticket to Ride: Euroopa mängulaiendist. Kolm aastat tagasi anti välja Ameerikakaardi laiend USA 1910 – seekord on siis järg meie maailmajao käes.

box3d

Pisikene karbike sisaldab esiteks 101 piletikaarti – 46 neist asendatakse baasmängus olevatega ning 55 on puhta uued, mis lubavad valida kolme mängustiili vahel: Laiendatud Euroopa lisab mängule 19 uut tavalist piletikaarti; Euroopa suurlinnade varianti mängitakse 9 võimsaimate linnadevaheliste piletikaartidega; Mega-Euroopa aga kasutab jõhkras pakis kõiki 101 piletikaarti korraga.

suuredlinnad

Lisaks on karbikeses veel ka depood, mis lisab mängu uusi strateegilisi elemente. Nimelt hakkavad mängu algul paika pandud depood koguma mängu käigus vagunikaarte ning mängija, kes eduka planeerimise, täpse ajastuse või lihtsalt rämeda joppamisega sinna tee ehitab võib lõpetada hea posu kasulike kaartidega.

piletLoomulikult asjaolu, et mäng kuhugi Hiina väikeste laste tööjõudu kasutavasse trükikotta saadeti, ei anna mingit vihjet, millal võib see mäng Eesti mängurite lauale sattuda…. Eks saab näha.

Brass’ile tehakse laiend

Posted in Uudised with tags , , , on 11. juuni, 2009 by Ove

kaas

Warfrog teatas, et seoses eduka turunduspoliitikaga on Wallacel endal tekkinud piisavalt aega, et hakata nikerdama Brass’ile laiendit.

Laiendiga on lubatud kaasa lisakaarte ning võimalus viie mängija jaoks. Ootan huviga…

Katani Asustajad

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 28. jaanuar, 2009 by Ove

karp

Ma usun, et kõik on sellest mängust midagi kuulnud. On see ju üks mängudest, mis meie mail emakeeleski palju kuulsust kogunud. Kui keegi tõesti sellest ei tea, siis lugeda võib siit, siit, siit või siit.

nodi

Seekord aga ma ei viitsi sellist tavapärast ülevaadet kirjutada, vaid otsustasin teha pisikese võrdluse tavalise mängu ja minu reisuvariandi vahel. Nimelt sain ma BGG kaudu suurepärase hollandikeelse eksemplari omanikuks.

karbid

Nagu sel BGG’st laenatud pildilt näha, on juba karpide suuruste vahe märgatav. Senise 300x300x75 asemel on 200x200x45. Mahub täpselt mõnda pisikesse kotikesse. Kusjuures kui nüüd natu mõelda, ei ole tavalisel Katanil üldse nõnda suurt karpi tarvis – ka need jupid saab ilmselt just selleks mõeldud kottidesse toppida ja seeläbi mõõtmeid märgatavalt vähendada…

tukid

Maadetükid on seniste lahmakate asemel pisitillukesed (u 10 korda väiksemad). Augud keskel on numbrite jaoks, mis on laual juba “õigesse” järjeorda pandud. Halb asi on selle juures see, et ei saa teha oma kaardikesi, kus moodustuksid väiksemad saarekesed. Saab mängida vaid Katani põhisaart, kuigi iga mäng kaardi maastik muutub…

tupsud

Nuppude võrdlemiseks panin neile kõrvale ühe suht levinud majakese (Agricola, Power Grid, Katan jms). Nagu näha, astub mängija tõelisse Gulliveri reisidest tuttavasse maailma, kus elanikud nõnda pisikesed on. Kõik ehitised on varustatud pisikeste nagadega, mis neid rõõmsalt mängulaua külge kinnitab. See omakorda tagaks mängurõõmu ka vanal Mehikoorma kruusateel. Jama muidugi, et need vidinad plastikust on – aga puitnagad murduks ilmselt ära…

kaart

Kaardid on tõesti pisikesed tehtud – vaid 30×47. Pildil toodud võrdlus UWO kaardiga (samasuur nagu “default” kaardid suvalises kaardipakis). Kujundus aga on sama, mis eestikeelsel suurel variandilgi (kuigi mulle meeldis ameeriklaste kujundus natu rohkem – isegi kaane kujundus oli neil palju mõnusam) – ainuke vahe muidugi selles, et arengukaardid on minu versioonil hollandikeelsed. Sellest aga pole suuremat tüli, kuna antud keel on saksa keelega niivõrd sarnane, et arusaamisega ei teki probleeme (mitte et ma saksa keelt oskaks, vaid kaardid on lihtsalt pika mängimise peale pähe kulunud).

viitekas1

Põhjalikkus on pool võitu vms… Isegi viitelehed, pikima tänava ja suurima rüütliväe auhinnakaardid on tehtud põhjalikult pisikesed. Ka täring ja röövel on tillukesed ja armsad (keskel Arkhami täring – tavasuurus).

taring

mang1

Üldiselt näeb täitsa armas välja. Mõtlesime Allaniga, et ostame Essenissesõiduks selle endale kaasa, kuid leidsime, et lahkume Eestist ikka suhteliselt erinevatel aegadel (oli vist 3 päeva vahet). Mängu tõsiseks miinuseks on see, et laiendite kasutamine on täiesti välistatud (seda muidugi väljaandja poolt – ise saab alati midagi välja mõelda). Samuti on miinuseks ennistmainitud mängu võimetus mängida midagi peale põhisaare.

Kuivõrd ma ise olen sellest mängust tõsiselt tüdinenud ja ei mõelnudki endale seda 500 eeku eest osta, oli võimalus see endale “tasuta” saada suht teretulnud. Pigem oli mul plaanis teha isiklikuks kasutamiseks endale modifitseeritud variant, kus ressursikaartide asemel oleks puidust jubinad (ala Agricola). Sellisel juhul muidugi muutuks röövli rakendamine suhteliselt keeruliseks, kuna vassimine muutuks väga lihtsaks. Aga eks ma miskit välja mõtlen 🙂 Leidsin BGG’st isegi väga laheda kujundusega kaarditükid…

Arkhami karp vaikselt edeneb – kavandid on tehtud, mõõtmised sooritamata…

P.S. Kõik mõõtmed on antud millimeetrites

Uuel aastal uue hooga

Posted in Uudised with tags , , on 1. jaanuar, 2009 by Ove

Mõtlesin, et viskan mõne pildi üles, mis annaks lugejaile aimu, mis kõik ees võib oodata. Sai kolistamise käigus vahepeal tehtud paar pilti, kuid kahjuks olid mõned mängud ära…

imgp0888imgp0890

Umbes 40 mängu on veel arvustamata – loodan, et mul piisavalt aega/tahtmist on 🙂

Ticket to Ride: Europe

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 27. detsember, 2008 by Ove

pic66668_md

Esimene oma sarjast, mis on jõudnud meieni eesti keelsena. Tegemist on väga mõnusa rongimänguga, mis ei nõua tohtutu mõtlemist, kuid ei ole ka labaselt lihtne. Samas sarjast on ka veel esialgne Reisupass Ameerika ühendriikide kaardiga ning selle neli laiendit, põhjamaade versioon, Märklin, kus mängijad tegelevad rognimudelitega ning kaardimäng. Kõik on suhteliselt sarnased pisikeste erinevustega reeglites.

kaart

Nagu nimigi öelda võib, toimub mängu tegevust Euroopas, kus ehitamist ootab tohutu hulk raudteid. Mängijate eesmärgiks on, nagu ikka, saada kõige rohkem punkte ning seda saab vaid läbi rongide.

Mängus on kaht sorti kaarte – vagunikaardid ja piletikaardid. Piletikaartidega toimub mängus kõikide raudteede ehiamine. Enamus kaardilolevatel teedel on mingi värvus – see näitab, millist värvi vagunikaartidega seda ehitada tuleb. Halle teid võib ehitada suvalist värvi vagunikomplektiga. Teede pikkus näitab aga mitu sama värvi vagunikaarti tuleb tee ehitamiseks kasutada.

vagunid

Piletikaardid aga on teine võimalus punktide teenimiseks. Igal piletil on kirjas kaks linna ning punktiarv. Nimelt tuleb punktise saamiseks luua ühendustee nendesamade linnade vahel. See võib osutuda oodatust keerulisemaks, kui mitu mängijat sama linna poole suunduvad. Kui aga linnade vahele raudteed ei rajata, ei jää mitte vaid punktid saamata vaid need punktid võetakse mängija punktisummast maha. Seega on piletikaartide tegematajätmine väga kahjulik.

pilet

Võrreldes tavalise Reisupassiga, on Euroopa versioonis kaks suuremat lisavidinat – tunnelid, praamid ja raudteejaamad. Praamidega on väga lihtne. Iga praamitee vajab üht-kaht vedurit. Tunnelid on pisu vastikumad – tunnelit ehitades ei tea sa kunagi, kui pikk see täpselt tuleb. Seega auku kaevates tuleb alati varuda rohkelt lõhkeaineid. Raudteejaamad lubavad kasutada teise mängija teed. Seega ei ole kõik veel kadunud, kui sulle paar raudteed ette ehitatakse…

jubinad

Mäng on väga mõnusalt lihtne, nauditav ka mittemängurite poolt ja selgekssaamine võtab aega vaid mõne minuti.

See on ilmselt kõige lihtsam mäng minu kollektsioonis, mida ma ise kah naudin 🙂

Mängijate arv: 2-5

8/10

Soovitaks kõigile.