Arhiiv: Area control

Usureformatsioon vaid 11 tunniga

Posted in Mängimised with tags , , , , on 7. veebruar, 2011 by Ove

Kui Marthin Luther oma 95 teesi 31. oktoobril 1517 Wittenbergi kiriku uksele naelutas, ei osanud ta mõeldagi, kuidas need read hakkavad muutma inimeste ning ka riikide saatust. Pisike tegu, mis muutis igaveseks maailma palet. Mis lõi segamini kogu Euroopa ning milleta Uus maailm oleks ilmselt väga teistsugune. Uus usk ei äratanud huvi ega ärgitanud meeli vaid Läänes – ka türklased olid aplad Euroopa vilju noppima ning tulid Ungari lähedale kaema, mida huvitavat need naabrid on avastanud, et sedasi sebivad… Sellised olid Reformatsioonide sõjad!

Ega meiegi väga teadnud, millega me nõus olime, kuni oli liialt hilja. Here I Stand ei ole mõni lühike 4-tunnine mänguke, mida võib pärastlõuna sisustamiseks ette võtta. Tegu on ühe põhjalikuma mänguga perioodist 1517 – 1555, kus Lutheri väljakäidud ideed ketserlikke mõtteid tekitasid. Muidugi algas mäng põhjalike reeglite selgitusega. Olin ise pisut lugenud, kuid üldse mitte piisavalt, et asjast täit aimu saada – reegleid siiski mängul 48 lk. Olin varem mänginud Napoleonic Wars’i, mistõttu liikumisest ja kaardi lugemisest arusaamine oli mõnevõrra lihtsustatud. Kahjuks otsustas suur enamus nn. pereversiooni kasuks, mis tähendas, et mäng kestis eeldatava 9 käigu asemel 4 käiku (1517 – 1535).

Asi algas Heiki tegemata töö ettevõtmisega – hunnik jubinaid oli vaja ära sorteerida ning, olgugi, et osasid kordagi vaja ei läinud, eraldi hunnikusse kuhjata. Järgmisena tuli logistiline probleem – kuhu see laud panna, mis ise tegelikult probleeme ei tekitanud, kuid selle ümber käivad mängijate lehekesed tegid muret. Fraktsioonid “otsustasime” pimesi välja jagada. Mulle sattusid Türklased. Põhimõtteliselt polnud neil väga vigagi. Euroopas toimuv usureform neid väga ei kottinud, kuna Suleiman ise oli moslem. Muret tegi vaid Habsburgide dünastia vägevus Vahemere ümbruses ning nende potentsiaalne liit Ungariga, kui Türgi peaks neid ründama. Teisalt jällegi jäi osa mängumõnust jällegi saamata. Ma küll üritasin Lutherit veenda, et ta looks Konstatinoopolisse õigeusu protestantluse, kuid mees keeldus minu pakutud ahvatlustest.

Lõpuks sai mäng pihta hakata. Nähes põhjapiiri kaitstust Ungari vägede poolt, otsustasin alustada intensiivset laienemist Vahemerele. Esimesed aastad läksidki Tuneesia poole liikumiseks, kuna on kõigile teada, et “Kartaago tuleb hävitada.” Selleni küll kahjuks ei jõudud. Isegi saarekindlused jäid võtmata, kuna nende vallutamiseks lihtsalt ei olnud mahti – samuti ei olnud ma sõjas ei Habsburgide ega Veneetsiaga. Põhjapool tõstis pead Martin Luther ning kallutas enda poolele mõne habsburgide elektoraadi, tõlkides ise piiblid nii, et higimull otsa ees… Ei midagi muud. Käigu lõpus tekkis paanika, kuna selgus, et Paavst on kohe-kohe võitmas. See lahendus õnneks prantslastepoolse ümbermaailmareisiga – pühal isal jäigi võit saamata.

Aastad 1524-1527 osutusid tunduvalt põnevamaks. Habsburgid kuulutasid koos Inglismannidega Prantsusmaale sõja, Protestandid asusid järjest enam Saksamaal initsiatiivi haarama ning Vahemerel ärkasid talveunest Berberi ranniku piraadid, keda juhtis kuulus admiral Barbarossa. Põhjas jooksis liiva Inglaste katse vallutada Pariis ning nende väed peksti purustatuina tagasi saarele. Lõunas üritasid Habsburgid küll üht Prantsuse linna piirata, kuid eriti suurt edu ei kandnud seegi. Vahemerel üritasid piraadid Tuneesiast matti võtta, kuid seegi ebaõnnestus. Käigu lõpus haigutas Prantsusmaal suur tühjus, kuid ometi oli ta üks liidritest.

Inglismaa kuningas Henri üritas küll pidevalt lapsi saada, kuid see ei tahtnud tal kuidagi õnnestuda. Üks naine juhtus olema tal nõnda kole, et pärast tema nägemist pulmas, ei tahtnud mees seksist mitmeid kuid midagi kuulda… Vahepeal hakkas pihta Schmalkaldeni sõda, mis tõi sõjatuuled ka Saksamaale ning lõi lõkkele Protestantide vaenu Paavsti ning tema sülekoerte Habsburgide vastu.

Protestantism kogus järjest jõudu ja Habsburgid võtsid vastu Prantslaste rahupakkumise, kuigi toredad Türklased soovitasid neil sõda jätkata. Paavst üritas pidevalt Firenzet vallutada, kuid tema jutlustega harjunud sõjamehed jumalasõnast küll jõudu juurde ei saanud ning Firenze jäigi võtmata. Algas ka pikalt hoogukogunud Habsburgide sõda Türklastega, kui viimased Belgradi ära võtsid ning Budapesti piirama asusid. Toimusid mõned koletud merelahingud, kus habsburgide laevastik Vahemerest välja pühiti ning paavstilt neile laenatud alused merepõhja uputati.  Luther lõpetas vahepeal saksakeelse piibliga ning alustas prantsuskeelde tõlkimisega. Rahvas juubeldas.

Henri vedamine – või siis pigem mitte-vedamine – ajas kogu Euroopale naeru peale. Ainukesena jäi tõsiseks Suleiman, kes soovitas Inglise valitsejal moslemiks hakata, et saaks lahutuse asemel lihtsalt uue naise juurde võtta.

Lutheri usk rebis aga Saksa ahelad puruks ning tormas Prantsusmaad vallutama. Juhtus isegi, et piiratav linn paar korda piiramise ajal usku vahetas – ju siis käis paavsti saadik ja Luther vaheldumisi müüri taga ruupuriga õpetussõnu karjumas. Habsburgid kuulutas Prantsusmaale sõja ning Ruhri ja Marseille juures toimusid ägedad lahingud. Isegi šotlased vaatasid, et kui kohe tegevusse ei asu, võib kogu lõbust ilma jääda. Seega võitlesid Habsburidega Prantsuse lipu all ka šoti väeüksused. Türklased tungisid Gibraltari väina ja pillutasid sealsed kaitsjad seitsme ilmakaare suunas laiali, liikudes üles Seville poole. Viimane aga jäigi võtmata, kuna ootamatult avastati, et linnast kõik naised välja viidud, mille tõttu meeste moraal allapoole igasugust arvestust langes ja nad peaaegu mässamiseni viis.

Hoolimata katoliikluse rämedast vastuseisust, oli protestantism kogunud mängu lõpuks tohutu hulga poolehoidjaid. Ei aidanud ka Prantsusmaa suured avastused Uues Maailmas ega Habsburgide viimane punnitamine – võit kuulus Martin Lutherile. Türgi, hoolimata oma võimsusest Vahemerel, jäi eelviimaseks, kuna kalad teadupärast au ja kuulsust ei too…Ei, hoolimata sellest igavast kirjeldusest, oli tegemist väga hea mänguga – kahju ainult, et pooleli jäi. Muidugi ei oleks ta ilmselt väga pikalt enam edasi kestnud, kuna protestandid olid oma hoogu alles sisse saamas – isegi Inglismaa oli veel katoliiklik. Muidugi võimalik, et Prantsusmaa ja Habsburgid oleks saanud asja pisu piirata, rünnates elektoraate, kes Lutherile peavarju andsid. Paavst oleks pidanud aga kõik oma nõuandjad kokku ajama ning korralikult veeretama õppima. Varem oli jumal selles osas kindlalt protestandite poolt…

Kuigi Here I Stand’i näol on tegu väga mõnusa ja mitmekülgse mänguga, ei saa ma jätta mainimata, et liitlaste süsteem jäi mind pisu häirima. Napoleonic Wars’is on see hulga mõnusamalt lahendatud – oleks ju võinud selle juurde jääda…

Igal juhul olid need 11 tundi täidetud lõbusa meelelahutusega. Kole kahju vaid, et kõik need surematud killud meelde ei jäänud. Järgmisel korral peaks tõesti videokaamera nurka pistma ning parimad nopped välja lõikama. Muidugi olid mitmed naljad mängutehnilised, mistõttu asjast teadmatul inimesel seda kõige huvitavam vaadata ei oleks, kuid… reeglid on ju netis olemas…

Advertisements

Origins: How We Became Human

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 10. november, 2010 by Ove

Igaüks (või vähemalt iga selle blogi lugeja) peaks teadma Sid Meyeri arvutimängu Civilization. Mõni teab ehk isegi lauamängu Civilization (millest ma miski aeg isegi kribasin), Sid Meyer’s Civilization või uut FFG Civilization’i… Olgu aga öeldud, et need on veel lapsekingades võrreldes Phil Eklundi Origins’iga. Võtame võrdluseks kasvõi mastaabid: tavalised tsivilisatsioonimängud algavad siis, kui need esimest korda ajaloos tekkisid – nii umbes 4000 aastat enne Kristuse sündi; Origins’is algab tegevus umbes 120 – 300 tuhat aastat enne seda venda.

Kuid kuidas saab seda võrrelda üldse eelmainitutega, kui isegi 120 000 aastat tagasi ei olnud mingit teadaolevat alget tsivilisatsioonist – heal juhul jooksid ringi ülearenenud ahvid, loopisid saaki kividega ning rõvedate ja arusaamatute väljendite saatel tapetud jahilooma jagasid… Ikka saab küll. Iga mängija esindab üht viiest algelisest inimtõust – esindatud on nii kromanjoonlased, filipiinide kääbikud ning neandertaalased…

Just need viis üksteisega sarnast, kuid ometi erinevat liiki peavad hakkama oma kivikirvestega maailma vallutama. Mängu alustavad kõik küttide-korilastena, varustatuna vaid kivist relvade ning tööriistadega. Igal mängijal on oma leht, kuhu ta saab laduda oma kasutatud ja ostetud kaarte ning rajad innovatsiooni ja populatsiooni tarvis. Kuna tegu on kaartidelpõhineva strateegiamänguga, on kaarte päris kõvasti…

Esimeseks ülesandeks: aju arendamine!

Kõik mängijad alustavad erinevate ajukaartidega, kuhu peale on märgitud 5 erinevat aju osa (keelekeskusi on kaks). Igal liigil on välja arenenud erinevad omadused. Näiteks oskab kromanjoonlane küll käte-jalgade abil suhelda ning puudelt pähkleid korjata, kuid tal ei tuleks kõrvalise abita pähegi oma suud muuks kui närimiseks kasutada või pähklitangid valmis meisterdada. Neandertaalane aga seevastu oskaks vabalt valmis teha riistapuu õunte puult alla võtmiseks, kui ta rumaluke vaid aru saaks, milline neist viljadest just see õun on…

Mängulaud on üprisiki suur, kattes ära kogu maailma (jättes välja vaid poolused), ning jagatud kuusnurkadeks (või servades ebamäärase kujuga hulknurkadeks). Rahvaste rändamine käib mööda kuusnurkade tippe, kuid asulaid ehitatakse nende sisse. Peaaegu igal heksil on märgitud ära looma- või taimeliik, mida seal leidub. Samuti on ära toodud erinevad taimealad – “normaalsed” alad, kõrbed, vihmametsad ja jää… Ka kuusnurkade nurgad on värvilised esindades just neidsamu alasid ning lisaks veel vett…

Mängus on kolm katastroofikaarti, mis võivad mängu kulgu üpriski suuresti muuta. Kaardipakkides on omajagu kaarte, mis “ennustavad” katastroofi tulekut. Sellise kaardi tõmbamisel tuleb veeretada täringut – seda need numbrid üleval paremas servas tähendavadki. Vasakpoolne esindab savanne praeguste kõrbete aladel, kui kliima veel niiskem oli. Selle tulemusena muutuvad need alad kuivadeks ning elutuiks. Keskmine kaart päästab valla troopilised vihmametsad koos kõige sinnajuurde kuuluvaga – parem olgu sul hea purk off’i kaasas, kui sinna lähed. Parempoolne aga sulatab mängu alguse põhjapoolseid alasid okupeerinud jää ning tõstab sujuvalt merepinda…

Erinevalt paljudest teistest kaartidelpõhinevatest strateegiamängudest ei ole siin käigud piiratud kaardipakist saaduga, vaid rikastatud ka mitmete teistlaadi tegevustega. Käik on jagatud tervelt seitsmesse eri vooru, millest vaid esimese mingi osa on kaartide kasutamine… Innovatsioonitegevustega võib “varastada” vastase kasutatud kaarte, kodustada taimi-loomi või arendada oma aju. Populatsioonitegevustega saab mängija suurendada oma populatsiooni, liikuda, rünnata vastase hõimu või kaubitseda.

Mäng toimub kolmes (neljas, kui kasutada ka laiendit) erinevas ajastus – täpsem oleks vist öelda arenguastmes, kuna kõik mängijad ei pruugi olla samas “ajastus.” Esimene etapp on küttide-korilaste ning algeliste karjakasvatajate kõrgajastu. Olles enamus aega veel sügaval kiviajas, üritavad mängijad kodustada taimi ja loomi ning selle kaudu teiste ees eelist saada. Esimene etapp saab läbi niipea, kui mängija aju välja on arenenud…

Kaardid on jagatud kahte rühma – tegevuskaardid ja avalikud kaardid. Esimesed lubavad sul sooritada teatud tegevusi (avada mõni aju osa, kodustada looma või suurendada innovatsiooni). Teised lähevad väljakäies avalikule oksjonile – just need määravad mängu lõpus võitja…

Teisene ajastu esindab siis tsivilisatsiooni sündi – püramiidide ehitamist, kangelaslugude, kirjakunsti ning seadusandluse sündi ja raha kasutuselevõttu. Samuti üritavad mängijad kodustada kõike, mis veel kodustamata on, võtta kasutusele väiksema sulamistemperatuuriga metalle ning hoiduda võimalikult kaugele linnadest-küladest, kus levib tuberkoloos, katk ja/või rõuged. Võivad tekkida ka mingid konfliktid linnade asetsuses, mis tavaliselt ei vii küll välja lahinguteni vaid lõpevad pigem nõrgema osapoole taandumisega. Teine ajastu on siis esimene pool paljudele tuntud Civilization’ist.

Kolmas ajastu jääb sinna 0-aasta kanti. Seda ajastut iseloomustavad Buddha õpetus, kristlus, feudaalkord, malaaria ja koolera. Tavaliselt on selleks ajaks asustatud ka juba vähemalt uue maailma põhjaosa. Olenevalt klimaatilistest tingimustest ka osad Lõuna-Ameerikast – just tohutu Amazonase dšungel pärsib inimloomade levikut lõunasse. Kolmanda ajasut pudelikaelaks on uue energialiigi kasutuselevõtt – tuule- ja vesiveskid. Jah, ma isegi küsisin, see pidigi olema sedamoodi mõeldud. Nimelt on väga vähesed kaardid, mis lubavad energiarajal edasi liikuda, ning nende omanikud hoiavad neid väga kiivalt, mattes need võimaluse korral teiste kaartide alla… Lisaks on ka kolm kohta, kust saab biokütust ning selle abil energiateaduses areneda… uhh, keeruline.

Üldiselt lõpeb mäng kolmanda ajastu lõpuga, kuid laiendikaartidega on võimalik mängida ka edasi, lõpetades tänapäeval. Neljandat ajastut iseloomustab just jõhkrus, hea majandamise korral arengu kiirus ning loomulikult tuumajõud, mis võib ausalt-öeldes mängulauale anda esimese ajastu välimuse. Kaardid on tihedalt tegevusi täis, lubades mängijal sooritada kuni viit määratud tegevust. Paljudel avalikel kaartidel on valusad trahvid nende uutele omanikele ning mõned on suisa osadele liikidele kättesaamatu (näiteks ei õpi kääbikud kunagi ära pangandust ning neandertaalased ei saa kunagi ÜRO’ga liituda).

Tegu on kahtlemata ühe parima tsivilisatsiooni aretamise mänguda, mida mul on õnnestunud mängida. Phil on teinud sellega kõvasti tööd ning seda on märgata – iga kaart on korralikult läbi mõeldud ning tunne, kuidas su rahvas areneb on täiesti reaalne. Loomulikult ei ole see mäng kõigile. Üks faktor on aeg – mõnusaks mängimiseks (koos laiendiga) tuleks julgelt võtta 8-10 tundi… Teiseks on väga põhjalikud ning nüansirikkad reeglid. Kui Phil mulle seda Essenis seletanud ei oleks, poleks ma vist kunagi neid läbi hammustanud. Ja isegi siis võtsid esimesed mängud mul pea reegliraamatu lappamisest paksuks. Kahjuks ei ole Phil senimaani õppinud ära normaalselt reeglite kirjutamist – asi on küll ajapikku paranenud, kuid mitte piisavalt…

Kellele iganes selline teema meeldib, proovigu ära – Eestis peaks olema vähemalt 2 eksemplari… Peaks jaguma.

9/10

Täna avastasin toreda uudise – Facebook ja Twitter rakendavad kasutuse piirangut purjus kasutajatele. Kus nad aastake tagasi olid, kui ma endale väga lääbakil olekus sinna konto tegin? Oleks see rumalus ehk tegemata jäänud… mitte, et ma seda nüüd ei kasutaks….

Täna tekkis ka huvitav küsimus – miks ma Essenist nii palju mänge tõin? Oleks ju tegelikult piisanud High Frontier’ist – viimased kaks nädalat ma sellega vaid aega veedangi… Väga põhjalik kosmosesimulaator. Väidetavalt oli Phil seda 20 aastat meisterdanud.

High Frontier’i “tutvustust” lugedes leidsin hea koha: “If we wanted to spend years doing nothing in space, we would play Twilight Imperium. To avoid that horrific fate, all you need to do is spend a few moments learning how to calculate your modified thrust.” Seal on veel igasugu humoorikaid seiku 🙂

Share on Facebook Share

Diplomaatia võrgumäng

Posted in Mängimised with tags , , , , on 25. juuli, 2010 by Ove

Nagu paljud lugejad teada võivad, korraldasin miskivahe läbi sellesamuse blogi diplomaatia võrgumängu, millest võttis osa suisa seitse inimest – täismäng noh. Nagu ühe korraliku mängu puhul ikka, et saa me rääkida just mingist 10’st minutist… Seekord ei piisa isegi 8-15 tunnisest mastaabist. Kogu lugu võttis esimesest läbirääkimistevoorust viimaste käskudeni, mis Inglismaale tema võidu tõid, umbes-täpselt 5 kuud (8.01.2010 – 2.05.2010).

Tuleb tunnistada, et mäng oli pingeline ja seda isegi mulle, kuigi minu käest kogu kirjavahetus/läbirääkimised läbi käis. Eks ma üritan need 5 kuud oma lugejateni tuua, et ka teie sellest rõõmu saaksite tunda. Ära olgu aga öeldud, et mitte iga käik meelakkumine olnud – mitmel korral pidin mängijatele meelde tuletama, et käsud vaja ära saata. Loomulikult oli mul õigus nende väed kasarmusse tagasi saata ja öelda, et vihma sajab ning täna õue mängima ei lähe, kuid see oleks teiste mängijate vastu ebaaus olnud – nemad tahavad ju ikka mängida. Ja sedasi ma saatsin meile, helistasin ja käisin ukse tagant ukse taha, et kõik ikka kenasti oma käsud ära saadaksid.

Väga palju rõõmu pakkusid rollimängulised läbirääkimised, mida ma üritan üles otsida ja teile lugemiseks üles panna.

Esimene käik on alati selline ettevaatlik – kombatakse üksteise piire, sooritamata otseseid sõjalisi manöövreid ning üritatakse teist riiki ajendada esimesena ründama, et teda hiljem agressioonis süüdistada.

Aulik Nikolai II!

Minu, Tema Kõigi Muhameedlaste Peamuftiti, Türgi sultani, Ottomani Impeeriumi valitseja ning Kõigi Tõsiusklike Kaliifi Ülemkirjutaja kirjasule läbi anname meie valitseja poolt teile teada järgmist:,
Seoses muutunud diplomaatilise olukorraga Euroopas on mul au Tema Kõrgeaususe nimel ulatada Inglise peaministrile oma sõbrakäsi. Ülemkaliifi sõnul on äärmisel oluline, et kaks riiki mis on üksteisest nii kaugel, kuid ometi nii sarnased peaks sellises olukorras kokku hoidma. Seoses sellega on Sultanil ettepanek: Ottomani ning Inglise vägevad riigid teevad omavahel varjatud koostööd. Hoides üksteise suhtes jahedat diplomaatilist viisakust, ning avalikult mitte koos tegusedes. Samas, väidab PeaKaliif, oleks meil kasulik teha koostööd Vene Ohu taltsutamise vallas. Kui vaprad Inglise armeed vallutaks Skandinaavia, enne kui venelaste hordid sinna jõuavad ning Ottomanide janišaride üksused hoiaks olukorda kontrolli all Musta mere ääres, oleks Vene Karu käsist-jalust seotud, ning me mõlemad saaks tegeleda pakilistemate probleemidega. Sultan ootab huviga teie vastust ning teiepoolseid ettepanekuid selles vallas.

Sõbralikult tervitades
Tema Kõigi Muhameedlaste Peamuftiti, Türgi sultani, Ottomani Impeeriumi valitseja ning Kõigi Tõsiusklike Kaliifi loal ja heakskiidul
Ottomanide Impeeriumi  Esimene Kirjutaja.

Kõikjal lendavad sõja lehast kõrgemal valged rahu kuulutavad tuvikesed. Inglismaa on eriti agar kõigiga kõigi vastu liitu sõlmima. Pannakse alus Euroopa kolmikliidule, mille asutajaliikmeteks Inglismaa, Saksamaa ja Venemaa.

Tere jälle Kolja

Mu eelmine kiri oli ehk liiga emotsioonidest tulvil, vabandan sellepärast. Olen  mõelnud ja pidanud aru nii isekeskis kui ka koos enda tarkade nõunikega. Kuulanud teiste riikides liikuvate spioonide infot (kust ka, et sa oled Prantsusmaaga mingeid kaheldava väärtusega lepinguid sõlminud) ning paisab, et Euroopa on justkui püssirohutünn mis ootab ainumast sädet, et barbaarsesse sõtta lennata. Seega ei saa minagi käed  rüpes istuda ning oodata. Tahaksin enne kui sa asud tormama (tean ju su keevalist slaavi hinge, mäletad mis ükskord Moskva banketil juhtus ja mis koletu skandaal sellest veel puhkes sa helde taevas) kutsuda sind veelkord kuulama tervet mõistust ja tuletada meelde mõningaid asju.

Miks nimelt ei võiks luua tugeva liidu hoopis kolm Euroopa suurriiki nagu Inglismaa, Saksamaa ja Venemaa. Esiteks ei pea ma küllap meenutama veresidemete võim. Minu vanaema ja  sinu vana-vana-vanaema oli kuninganna Victoria. Inglismaa valitseja Edward VII on samas minu onu. Lisaks ei pea ma meenutama kindlasti meie häid sõprussidemeid ja neid kõiki joodud lähkreid viina, baknette ning aiapidusid, kust oleme üksteist toetanud ning päikesetõusul kaelakuti koduteed otsinud. Kui sina meenutad seda kui lõbus meil Odessas oli tahaksin ma tuletada meelde juhtumit kui anarhistid enda auruautoga äkitselt meie troska küljepeale auruautoga tõmbasid ning sinna pommi heita ja kuidas meid mõlemat vaid mu treenitud preisi sõduri refleksid päästid, kuna suutsin suitseva süütenööriga pommi aknast kohe edasi välja lennutada, ning hiljem närused sotsialistid koos saablitega tükkideks raiusime. Me võiksime sõjas sama edukalt koos tegutseda ning olla võitmatud.

Lisaks mõtle, Prantslased on Peetri aegadest Vene rahvast põlanud ning alahinnanud, pidanud neid räpasteks joodikuteks elajateks kuid on tegelikult ise kerglased ja tujukad – kuidas see vanasõna ütleski ? muutlik nagu prantslase meel eksole. Itaalased on lärmakad ning vaesed, Türklased aga sinu vanad vaenlased ja metslased oma veidrate mitte kristlike kommete ning ebajumalate kummardamisega. Ma ei hakka Austria-Ungarist rääkima, seal toimuvale mõtlemine teeb mu meele kurvaks.

Kes on veel siis Euroopas suurimad riigid kui mitte Inglise, Saksa ja Venemaa. Tegemist on võimsama tööstuse ning teadusega maadega kes pioneerid kõigis valdkondades ning kellede järel ülejäänud riigid suisa poisikese kombel sörgivad. Mõtle või Inglise aurumasinatele ning kirjandusele, millest sa nii väga lugupead, Saksamaa võimsale terasetööstusele, Zeppeliinidele,  kahuritööstusele ning edusammudele elektri ja traadita telegraafi vallas. Aga ka sinu riik mu hea sõber on mainimist vääriv. Meenuta suuri vene akadeemikuid. Mis koostööd oleks vaimuhiiglastel nagu Sahharov ja Kulibin teha Prantslastega ? Pealegi kas on keiserlik suur saksa rahvas kunagi üritanud tungida emakese venemaa pinnale nagu Napoleon kes enda roojase kirsaga seda kaunist pinda kirjeldamatult ilgelt rüvetas.

Itaalia, Türgi on täidetud madala rassi olevustega, kas suudaksid nagu kunagi mõista kauneid kunste ning kirjandust. Või teha teadust ? Minu nimekad teadlased on tegelenud ajaloo ning inimese põlvnemise uurimisega ja nad kinnitavad, et Inglise, Vene ning Saksa suured rahvad põlvnevad otse müütilise Atlantise järeltulijatest kes omakord tulid tähtedelt ehk kaugelt kaunilt Aldebaranilt. Nood roojased murjanid on kunagi Atlantise suurte valitsejatega riidu kiskunud vastaline mässajate
hõim kes pagendati Aafrika mandrile kus mandusid, paaritusid ahvidega ja rikkusid nii igaveseks oma vere. Ka Prantslased on liiga vabalt Itaalastega läbi käinud ning seetõttu ei saa neid ammu nimetada tõelisteks aarialasteks.

Kui need argumendid sind ei kõiguta siis pean saladuse katte all avaldama, et minu parimad teadlsed Adelung ja von Stahlhofen kinnitavad, et nad on leidnud peidetud vihjed Vana-Rooma ürikutest Tiibeti mägedesse peidetud nähtamatu Shambhala kuningriigi asukohta kohta kuhu saaksime peale Euroopa puhastamist ja kolme riigi triumviraadi moodustamise ekspeditsiooni saata, et seal taasavastada külma vril tule jõu saladused mille abil saaksime lõpuks koloniseerida ning valitseda kõiki ümber päikese tiirlevaid teadaolevaid planeete ja õppida universumi tõelisi saladusi Yuggothi liitsilmselt rassilt.

Mõtle põhjalikult neile kaalukatele argumentidele ning tee oma otsus. Kas hiilgav suurejooneline tulevik ja inimkonna kirgastumine või mandumine ning teise pimeda keskaja tulek.

Villu

PS: Vabandust kirjavigade pärast. Neis puuduvates komades ning sõnakordustes on süüdi mu uus sekretär kellele seda teksti dikteerisin.
Lasin talle nagu koerale tallis piitsa anda.

Schmutzig fischotter! röökisin ta peale, mis mulje sinutõttu mu heale sõbrale nii jääb. Et ma enam ühtegi lohisevat lauset ega sõnakordust enam
iialgi ei näeks, iga koma eest hakkab edaspidi roosk ja soolvette kastetud üheksasabaline kass kümme korda su äraneetud turjal tantsima sa dachs!
Ah seda sa Bonni ülikoolis õppisidki, liiderdasid hoorade ja kaardimängu seltsis siis kui auväärt professorid loengutes saksa õigekirja õpetasid!
Kraanikauss oskab ka paremini saksa keelt kui sa, tundsin kunagi üht Baieri lihtsat joodeldajat kellel oli taltsas orangutang kes saatis
Müncheni päevalehte iga nädal luuletusi ja ristsõnu. Sinusugune eichhörnchen ei tunneks aga ilusat saksa keelt siis ka ära kui see sind schnüfflerist pureks.

Kärkisin igaljuhul ta peale veel kaua ja jätsin ühtlasi ka tänasest bratwurst’ist ja sauerkraudist ta ilma.

Ikka veel ärritunud kaiser Villu

Sügis möödus annekteerimise tähe all. Türgi, Venemaa ja Austria-Ungari jagelesid balkani pärast, Prantsusmaa haaras enda võimu alla kogu Pürenee poolsaare ning Saksamaa sõlmis madalmaadega baaside lepingu. Rootsi läks Venemaa koosseisu ning Inglismaa sooritas ennatlikult Normandia dessandi, vallutades Prantsusmaa riigile kuulunud Bresti tööstuslinnaku. Prantsusmaa president ärevil:

Tere

Prantsusmaa kunn siin. Asjadlood on nüüd täitsa sandisti ja loodan, et mõistad, et kui need samamoodi edasi lähevad, siis aasta kahe pärast peame inglise royal-mother-fukkerite ees kummargil käima või aafrikasse kolima.

Minu strateegia seisneb selles, et loome tähtajalise liidu (kuskil 3a + 1a mittekallaletungi leping?), mille prioriteet on purustada inglismaa. Peame nõu üksteisega ja toetame kus tarvis. Selle juures võiksime ära jagada ka hõivatavad piirkonnad nii, et see meile mõlemile võrdselt kasu toob.

Esimene prioriteet oleks Belgia ja prantsusmaa vabastamine. Kusjuures tuleks savutada olukord, kus meie kontrollime MidAtlantic, EngChannel ja NorthSea meresektoreid.

Kui löeme käed, räägin järgmistest käikudest täpsematest.

Vaid vaprust!
Raymond Poincare

Pinge Euroopas kasvab. Inglimaa eeskujule on järgnenud Saksmaa, kes haaras enda võimu alla Burgundia veinimaardlad. Idas on Türgi karvupidi kokku läinud nii Venemaa kui Austria-Ungariga. Ankara on vallutatud ning Mehmed V otsib palgasõdureid Kreekast. Prantsusmaal kuulutatakse välja üldmobilisatsioon.

As-Salāmu `Alaykum,

Austria imperaator ja Ungari kuningas Franz Josef I ning Venemaa tsaar Nikolai II on ohuks kogu Euroopale.
Nende ahnusest kütet saav ekspansionistlik agressioon ohustab võtta meilt kõigilt meie vabaduse ja muuta
meid türanniseerimise ohvriteks.

Mina, vaba Türgi sultan Mehmed V, kutsun üles teid, kuningas Victor Immanuel III, ja kogu vaba Itaalia kuningriigi rahvast
kuulutama sõda Austria-Ungarile ja Venemaale.

Nende ahnus ei lõpe Balkani ega Skandinaaviaga!

Kõikide vabade rahvaste eestkostjad, ühinege!

Ottomani impeeriumi sultan,
Mehmed V.

Sügis ei too Prantsusmaale häid tuuli. Selgub, et tema selja taga on käed kokku pannud Inglismaa ja Saksamaa. Nähes asjade sellist pööret, ei suuda ka itaalia oma ahnust enam vaos hoida, vaid tungib Marseille, haarates samal ajal laevastikuga oma käpa alla Hispaania. Vene kaardivägi vallutab Konstantinoopoli, sundides sultani väed taganema Smyrnasse.

Tervitused Suur juht Nikolai 2!

Väga meeldiv, et meie liitu positiivselt suhtute, kuid tundub, et see ei ole piisav suhtumine. Selge see, ei ohusta ju Venemaad hetkel mitte keegi, kuid kas see ka nii jääb?

Sellega tabasite küll naelapea pihta, kui soovitasite Saksamaaga koostööd teha, kuid tundub, et Saksamaa ei ole sellest väga motiveeritud. Kas oleks äkki teie huviorbiidis, võttes arvesse meie liidu tuleviku, motiveerida Saksamaad? Ei mõtle siin tühjast plärast, vaid otsesest füüsilisest survestamisest. Hetkel tundub, et Saksamaa on Inglismaaga ühes paadis ja kardan, et minu õnnetu riik on nende röövlite vahel juba ära jagatud.

Või on teil endal selle kohta muud infot?

Parimat, Prantsuse pealik.

Samal ajal jagatakse ida pool juba Türgi riigipirukat. Mehmed proovib küll Venemaad Austria-Ungari vastu ässitada, kuid liit jääb püsima ning Türgile tõmmatakse vesi peale.

1903 kevad ei too just palju uudiseid. Kehtivad vanad liidud, näritakse Prantsusmaa ja Türgi territooriume ning kõik tundub justkui korras olevat… Tundub…

Hea kuningas George!

Oleme olnud väga hõivatud ning pole saanud varem ühendust võtta. Näib, et hiljutised natsionalistide atendaadid on pannud proovile meie närvid: näeme kõikjal tonte! 🙂 Ei rünnanud Austria-Ungarit ei Venemaa ega isegi Itaalia mitte. Itaaliat ei usalda me siiski karvavõrdki. Hoidusime nende ründamisest sel kevadel üksnes põhjusel, et jätta Itaaliale ruumi kahtlusteks ja kõhklusteks.

Loomulikult pole välistatud, et Venemaa rünnak siiski tuleb, kuigi Venemaa paar viimast kirja annavad alust uskuda, et liitu neil Itaaliaga pole. Venemaa on nimelt jälle mingil määral suhtlema hakanud: oh neid käskjalgadega distantsilt sõjapidamisi – kunagi ei või teada, kuidas tõlgendada vaikust ja kirjadele mittevastamist!  Asjaolu, et Venemaa ei näi olevat vaenulik ei muuda see siiski meie varem esitatud seisukohti koostöö osas. Soovime endiselt Inglismaaga sisulist ja ulatuslikku koostööd, esialgu Itaalia vastu, ning olema valmis arutama mistahes ühisoperatsiooni. Arvame (endiselt), et on vaid aja küsimus, millal Venemaa ambitsioonid tekitavad konflikti Venemaa ja Austria-Ungari või Venemaa ja Saksamaa vahel. Võimalik on ka Venemaa rünnak Inglismaa vastu, kuigi me ei pea seda tõenäoliseks arvestades, et rünnak ei saa olla kuigi tõhus, kui aktiivselt ei sekku ka Saksamaa.

Edasisi arenguid oodates ning head sõjaõnne soovides,

Franz

Näljased suurriigid pööravad oma veel näljasemad pilgud Vatikani varanduste poole.

Pratsusmaa kapituleerub. Saksamaa lükkab oma mustad tiivad laiali, kattes nendega osaliselt ka Austria-Ungarile kuulunud Tyroolia. Itaalia satub kahelt poolt löögi alla. Läänes lisab Inglismaa oma valdustele Hispaania, Idas annekteerib Austria-Ungari Veneetsia ja Apuli ning endise Türgi aladelt Smyrna. Itaalia kuningas immanuel III satub paanikasse ning üritab riigist põgeneda.

Tervist, Victor Immanuel III,

Venemaa kõik praegused välispoliitilised andmed viitavad sellele, et Itaaliat ootab kõige lähemas tulevikus ees kolme rinde sõda. Seda järeldab Venemaa kogu sellest Itaalia jagamise plaanide kõmast, mis Euroopa suurvõimudega vesteldes igalt poolt kõrva jääb. Jutte on veidi palju, et neid puhtalt pettemulana maha kanda.

Ega meil Venemaal suuri emotsioone Itaalia suhtes ei ole ja seetõttu võtaks hea meelega isegi paar ampsu teie aladest, aga nagu näha, geograafilised olud ei luba.

Praeguse sündmuste arengu järgi jääks Venemaa eemalt vaid näljase pilguga piidlema kui kõik teised suurvõimud omavahel Itaaliat ära jaotavad. See ei ole päris meie huvides.

Meid huvitab pigem Itaalia veidi pikem püsima jäämine ja see, et Venemaa otsesed naabrid end liiga suureks ei sööks. Kohe tuleval käigul Venemaal ühtegi Itaalia vastast rünnata plaanis ei ole, kuid kui teil läheb õnneks esimesed manöövrid üle elada, oleme valmis kaaluma suuremat koostööd ja pakkuma teiselt poolt tuld vähemalt kahele Itaalia vastasele.

Te võite jääda ka ootama ja vaatama, kas kogu see vandenõu peab paika või on tegu petujuttudega, kuid samas on veel võimalik anda ennetavat lööki, mis annaks teile märksa suuremad žansid. Sõja esimesed käigud annavad ikka märku, kummal pool rinnet põhiliselt lahingud toimuma hakkavad. Tõenäoliselt tungitakse kohe kuskilt edasi Itaalia piiridesse, aga nii mõneski kohas on võimalik aruka planeerimise korral rinnet stabiliseerida.

Teil on võimalik anda ennetav rünnak Austria-Ungari Ioonia mere väele. Teistes piirkondades on juba rohkem lotovärk. Valesti manööverdades võib Itaalia ilma jääda Portugalist, Hispaaniast või Marseillest. Veneetsia puhul jääb Itaalial üle vaid loota, et kohe järgmisel käigul seda AU ja Saksamaa koostöö korras üle ei võeta.

Igatahes mõne järgneva vooru üle elades nii, et teil on veel arvestatav kogus vägesid, võite loota Venemaa toele.

Huviga teie vastupanuvõimet ja manööverdusoskusi jälgima jäädes,
Teie Tsaar.

Liitude lagunemise periood. 1904 kevadel ületavad Vene väed nii põhjas kui lõunas Austria-Ungari piiri, võttes kindla suuna viimase tööstuslinnade suunas. Saksamaa toob Balti merre laevastiku, mis kahe suurriigi suhted kohati väga teravaks ajab. Head nahka sellest igastahes ei tule. Itaalia vallutab tagasi Hispaania, kuid kaotab selle operatsiooni käigus Marseille. Ka Napoli vallutavad võõrväed. Kolm suurriiki ihuvad Vene karu rasva ihaldades kirveid.

Hea Franz,
esialgu soovin meid õnnitleda viljaka koostöö eest Itaalia vastu. Võimalik, et teil ei ole aega sellest täit rõõmu tunda, sest märkan kurbusega, et Vene tsaar on reeturlikult võtnud jalge alla sõjatee teie vastu.

Sedakorda oleks aga meie väiksel saareriigil võimalust teid reaalselt toetada ning võimalik on ka teise rinde avamine põhja pool. Usun ja loodan, et suudaksin ka Saksamaa uuesti meie paati meelitada, kuigi – nagu täna selgus – on temaga ses osas suhelnud ka Venemaa.

Siinkohal vabandan siiralt meie diplomaatilise korpuse ebapädevuse pärast, kes ei suutnud seda varem kindlaks teha ning teid hoiatada. Kardan, et Saksa keiser hoidis seda kaarti tagataskus Inglismaa reeturlikkuse puhuks.

Samas on meie välisminister ja sõjaminister avaldanud teravat protesti Venemaaga tüllimineku osas. Sestap sooviksin enne mingite otsuste tegemist teada, kuidas näeb Franz lähemas tulevikus Vahemere ning selle äärsete maade poliitilist jaotust.

George V

Seni kestnud põhjapoolsete riikide kolmikliit hakkab lagunema. Seda peamiselt Inglismaa kuninga sõjakavaluse tõttu, kes suurepäraste võltsimisoskustega annab Saksa keisrile võltsitud kirja Vene tsaarilt, kus viimane pakub Saksamaa jagamist. Inglismaa jagab tsaarile võltslootusi, plaanides samal ajal keisriga Peterburi vallutust. Allesjäänud riikide vahel jagatakse lõplikult ka Itaalia valdused.

Mida mu kõrvad peavad kuulma…või õigemini silmad lugema

Või sina seljataga üritad siin susida inglsimaaga ja mulle kallale tulla. Aiai, kuule
sellise asjade seisuga võtan ma küll enda lubadused tagasi. Nii ei saa ikka lepinguid
teha kui sihuke seljataga pusimine käib, vot.

Keiser Villu

1905 kevadel algab projekt “Murra Vene karu.” Austria-Ungari väed lähenevad Stevastoopolile, Inglismaa toob oma laevastiku Barensi merre ning Saksamaa vallutab Liivimaa ja ajutiselt Vene tsaaririigi koosseisu kuulunud Viini. Inglismaa uinutab oma mesijutuga tsaari valvsuse ning annab mõista, et on kogu hingega väljas Vene riigi hüvede eest.

Tore näha, et Saksamaa on ebakindlusest mingite konkreetsete otsuste faasi jõudnud. Kurb muidugi, et need otsused TÄIESTI VALED on.

Kuidas Inglismaa plaanid on? Ega teil ei ole soovi ometi hooga kaasa minna ja ka Venemaale tungida?

Viime ehk täide hoopis oma senised plaanid ja ründame Saksamaad?

Venemaa alad on siiski Inglismaale märksa keerulisemad haarata kui teistele riikidele. Nood võiksid pärast edukaid sõjakäike ju end siin idas õige paksuks õgida, jättes Inglismaa kehvemasse seisu.

Lisaks, kui püsid hoopis ustav meie varem arutatud plaanidele ja otsustad rünnata siiski Saksamaad, siis on küllalt ilmne, et liidu tugevamad sõjalised kaotused jäävad igal juhul kanda Venemaal, kuna nii AU kui Saksamaa vägede suurem raskuskese lasub idas. Venemaa areng on igal juhul sõjast tugevalt pärsitud, samas kui Inglismaa saaks haarata kergelt suurema osa ebaühtlaselt kaitstud Saksamaa tootmispiirkondi endale, et takistada seda küsimusitekitava eetilis-moraalse maailmapildi ja ootamatu ja kõhkleva sõjalise käega väejuhi võimu kasvu enne kui see osutub liiga suureks.

Jään lootma, et Inglismaa jääb kindlaks meie varemarutatud plaanidele ja lubab mitte rünnata Venemaad ning mitte toetada Venemaavastaseid sõjalisi manöövreid.

Nikolai
Venemaa tsaar

_________
Kinnitan, et Inglismaa jätkuvalt ei soovi Saksa maailmavallutuslike plaanidega kaasa minna.
Venemaale edasitung oleks Inglismaal nagunii raske.
Seevastu on Saksamaa meid rängalt solvanud, kuna alustas agressiooni meile ütlemata, kooskõlastamata ja kõige tipuks vales suunas. Pealegi muutub ta Venemaal tõesti liigvõimsaks.

Samas pole Inglismaal põrmugi nii kerge Saksamaale tungida, kuna merevägi on meil imposantne, aga maavägi pehmelt öeldes niru. Samas saaks selle sügisega maavägesid suurendada.

Seega pole meie huvides niisama heast südamest rahu deklareerida.

Seepärast soovime meie rahuplaanide eest ka Venemaa valitsuse tuge: näiteks ennegi mainitud Taani allutamisel ning hiljem ka teiste tugipunktide puhul. Ja samamoodi pakume loomulikult omapoolset tuge Vene alade toetuseks ja abiks. Ning miks ka mitte hiljema sissetungiks Saksamaale, kui tema esialgne hoog on raugenud.

Samuti soovime Venemaaga konkreetsed meisse puutuvad käigud kokku leppida ja kooskõlastada ning nende järgi tegutseda, et ei tekiks arusaamatusi ja valearvestusi, mis Saksaga juba päris tavaliseks ja häirivaks muutus.

Ikka sõbralik liitlane,
George V

Hoolimata oma heatahtlikust väljanägemisest, tungivad Inglise jalaväelased laevastiku kahurite toel Peterburgi ning saadavad seal korda korraliku laastamise. Austria-Ungari Stevastoopolit ähvardanud väed lüüakse tsaarivägede poolt edukalt tagasi, kuid nad kannavad kaotusi Kreekas ning Trieses. Saksamaa, olles jäänud seisma Liivimaal, tormab vägedega edasi lõuna poolt – läbi Austria-Ungari territooriumi. Austria-Ungari sõlmivad sedavõrd halvas seisus vaherahu ning koostatakse Türgi demilitariseerimise pakt, mille üks punktidest märgib kahe riigi relvajõudude väljaviimist Väike-Aasia poolsaarelt. Saksamaal on tõsine mure Türooliasse ära eksinud Vene väeosa pärast. Inglismaa laevastik vallutab Rooma.

Ahoi Venemaa!
Vabandused jah, väeosad väljusid kontrolli alt, tegeleme probleemi ja mässajatega.

Vabastame Peterburi võimalikult kiiresti. 🙂

GV
________
Muidugi te vabastate, Inglismaa lambakari.
Tagant tulevatele lisavägedele, ma oletan, kes ka lihtsalt kogemata väljuvad eesliini järel kontrolli alt.
Langeb Moskva. Saksamaa koondab kõik oma väed Venemaa vastu, kelle enamus vägesid on koondunud lõunapoolsetesse provintsidesse. Vallutatakse Itaalia viimane tugipunkt vanas Kartaagos ning Rooma alistanud laevastik liigub Naapoli peale. Austria-Ungari laevastik valmistub merelahinguks Vahemeres. Inglismaa jalavägi suundub Prantsuse sisemaadele.
Ei läinud meil korda Viini saada, aga sel käigul ei ole küll miskit, mis teel ees seisaks ja Viini hõivamine saab olema nagu väikeselt lapselt kommi ära võtmine. Samuti on Veneetsia saamine praktiliselt tagatud. Minu ettepanek on seada nii, et Budapest ja Trieste otsustavad omavahel ära Viini saatuse ja Aadria meri toetab Venemaa vägede liikumist Tyroliast Veneetsiasse. Kas Austria-Ungari on päri?
Tsaar
Saksamaa vallutab Varssavi ning Marseille ning Rooma vahetavad omanikke. Veneetsia langeb Vene vägede kätte ja Itaalia viimane laevastik otsustab põrutada Ameerikasse.
Edasi kaotasid Venemaa ja Austria-Ungari lootuse kedagi ümber veenda ning kirjavahetus jäi soiku…
Langeb Viin. Austria-Ungari laevastik saab lüüa.
Viin vallutatakse Austria-Ungari poolt tagasi, kuid sakslased võtavad Trieste. Kogu Saksamaa võmusus ja vägevus on koondunud Austria-Ungari piiride taha. Veneetsia langeb inglaste kätte.
Inglismaa toob mandrile oma vastvärvatud armeed. Austria-Ungari territooriumitel käib kõva mäsu. Inglismaa laevastik läheneb demilitariseeritud Väike-Aasia poolsaarele.
Ühe reeturliku löögiga haarab Inglismaa enda kätte nii Pariisi kui Hollandi. Veneetsia vahetab taas omanikke. Keisririigi väed vallutavad Budapesti, kuid see ei oma enam tähtsust. Inglismaa võidutseb. Union Jack lehvib katustel ning kõigis maailma keeltes karjutakse üht ja sama: “God save England!!!
Sellega lõppes 8 aastat kestnud konflikt Lääne-Euroopas. Lõpuseis jäi järgmiseks:
Austria-Ungari: 3
Inglismaa: 18
Saksamaa: 8
Venemaa: 5
Kokku vahetati läbirääkimistel vähemalt 230 kirja (võibolla jäid mõned mul saamata). Lisaks neile veel 16 käigu käsud ning värbamis-/taganemiskäsud. Kõige suuremaks “paberiraiskajaks” osutus Venemaa tsaar Nikolai II, kes saatis ühtekokku 57 kirja.
Tagasiside oli täitsa positiivne. Enamustele meeldis. Kui miski jäi hinge kriipima siis oli selleks asjaolu, et e-mailist ei näe sa teise mehe/naise nägu ega oska isegi aimata tema tegelikke kavatsusi. Enamuse mängijate jaoks oli see kusjuures üks esimesi sellelaadseid kogemusi (mõni oli küll üht-teist ka varem proovinud – näiteks malet).
Pean ka ise möönma, et mullegi pakkus asi lõbu. Just teiste läbirääkimisi uurida ning pihku itsitada.
Sai nüüd pagana pikk post, kuid loodan, et mõni hullumeelne selle siiski läbi viitsib lugeda. Ei hakka riikide langemis juttusid siia riputama – see teeks selle veel pikemaks. Kel huvi, võib need ise diplomaatialehelt läbi lugeda. Võibolla ma hiljem need siia kuhugi siiski riputan, et saaks samalt lehelt uue mänguga alustada. Ning uus mäng tuleb… Selle peale võite mürki võtta!

Estcon 2010

Posted in Õlu, Üritused, Rollimängud with tags , , , , , , on 20. juuli, 2010 by Ove

Kurb on olla… Aasta parim nädalavahetus on jälle mööda saanud ning järgmine on alles mägede taga. Jah, ma räägin selle aasta Estconist, mis oli üks parimaid neist viiest, kus ma kohale olen jõudnud. Võimalik, et oma osa mängis selle juures asjaolu, et sel korral olin ma mõlemal ööl võrdlemisi kontaktivõimeline (mida kindlasti ei saa väita eelmise aasta kohta) ning kasutasin napsu-võtmisest ülejäänud aega otstarbepäraselt inimestega suhtlemiseks ning pulli tegemiseks. Ning jah… kes veel ära ei tundnud, siis ülal pildil olev gaasimaskis töllakas olengi mina…

Kuna viimaste aastate traditsiooniks on kujunenud kellegile millegi ägeda sepistamine, siis võtsime seekord ette isake Priidule ühe korraliku risti tegemise. Milline papp siis ilma ristita hakkama saab? Omast arust tegime kenasti kaalu järgi, kalibreerisime õigeks ning viisime veel metroloogiaametisse kontrollimisele, kuid sellest hoolimata tuli kole palju vingumist, et tegu ei ole autentse kahepuudase ristiga… Kuna Priit käib meil vahetevahel emoks ning tunneb end neil perioodidel väga alandlikult, siis teatud integreeritud lahendustega lisasime ka võimaluse seda tagurpidi kanda…

Selles telgis ööbisin mina!.. jah, see on sama telk, kus me Metsavanaga Hard Rock Laagris kahekesi ööbisime… ning et ära hoida lugejatepoolset arvamust, et mu blogi lisaks usuvaenule ka rassiviha õhutab, saagu ära märgtud, et esemed, mis tavaliselt telgilt võtavad tema süütu välimuse ning muudavad selle gestaapo peakorteriks, said valmistatud vaid rollimängu tarvis. Meil ei ole nendega mõttes kuhugi marssima minna… esialgu…

Olgu-olgu… me pisu marssisime kah, kuid see oli vaid Hitleri vaimu meeleheaks… Ja pealegi oli gaasimaski, tanksaabaste ning nahkmantliga metsa alla kuratlikult väsitav roomata. Me olime selle pisikese hingeõnnistuse välja teeninud!

Jätan sujuvalt kõik ebaolulise välja – kes käisid, need teavad, ning need, kes ei käinud, saavad uue võimaluse aastal 2011. Saagu vaid mainitud, et laupäeva hommikul (õudsalt kehv aeg ettekandeks muide) kõneles Costello pisu lauamängudes leiduvast ulmest… Jutt oli hea, kuid kahjuks puudutas ta vaid väga-väga väikest osa sellest kõigest (peamiselt rääkis ta Twilight Imperiumist…), mida oleks võinud mainida.

Igastahes… Laupäeva õdakul vedasin ma rollimängu süsteemis nimega HOL (human occupied landfill). Väga äge oli…

WARNING: Do NOT read further if you are offended by the following sentence:
“The quick brown fox jumped over the lazy dog; What a fuckin’ asshole.”

Sellise lausega algab raamat ning leian, et ka selle mängu kokkuvõtet peaks samamoodi alustama. Enne pihta hakkamist pisu maailmast, kuna seda on tarvis. HOL on galaktika prügila. Siia planeedile loobitakse olme-, tuuma- ja inimjäätmed. Kogu elanikkonna moodustavad galaktikast välja heidetud kurjategijad ning perverdid, kes üritavad kõige kiuste elus püsida.

Alustasin ma kližeelikult kõrtsis, mille nimeks oli “Roy’s whiskey and other shit,” kus kohtusid riietumisel head maitset omav Roland, tõsine elumees Frank, pedofiilist munk vend Aristotele, nohik Eugene, klounikostüümis vibro-hellebardiga kapten Laks, kaabuga ning pidevalt tolmune tüüp, keda keegi ei tea, 10-aastane hiiglasliku hõljuva plasmakahuriga poisike Led ning pidevalt kiirtoitu vitsutav Mihhail, kes kasutab relvana soomukit – 10-meetrise keti otsas… Ja neil kõigil on midagi ühist. Nad kõik eranditult on kohalikult paavstile (kes kanna silti “I may be fat but you’re ugly and I’m the pope) võlgu rämeda teene. Istuvad kõik kõrtsus ning siunavad oma rasket saatust, kui järsku…

Kui järsku hüppab sisse tohutu püssi, hõljuva keebi ning sakraalse kiivriga kardinal, kelle sabab sibab küünlakustutajaga altaripoiss. Jääb siis püha mees mängijate ees seisma ning kõmistab kõuehäälel: “Te kõik olete paavstile võlgu… Tema pühadus on oma piiritus lahkuses leidnud viisi, kuidas teid oma koormast vabastada – altaripoiss, räägi neile.” Seejärel alustab kõnetatud oma piniseval häälel jutustama, kuidas nad peavad ületama mähkmejõe, minema linna serval asuvasse tööstuskompleksi ning tooma sealt teadlase Dr. Diedrich von Heinleini valdusest ühe musta kasti. Mõni mängijatest liigutab isegi kulme, kuid suuremat motivatsiooni altaripoisi kõne neis ei tekita. Kardinal üritab neile mõistust pähe panna, kasutades oma relva, kuid takerdub oma keepi ning tulistab oma kiivri auklikuks… Altaripoiss poetab laua alt läbi hulga granaate, mis pälvib vähemalt nelja tegelase tähelepanu, kes sellest tulenevalt baarist lahkuvad. Viimased võlglased (ja ka kardinali) ajab välja altaripoiss, kes oma särgi lahti nööbib ning alustab pommivöö vilkumise saatel lugemist “30, 29, 28, 27…” ise näost järjest kahvatumaks muutudes. Jõudnud üheni ning märgates, et kõik on baarist lahkunud, tõmbab ta särgi koomale, kehitab õlgu ning väljub samuti…

Lõpuks pärast pikka vaidlust leitakse, et parem on siiski teha, mis paavst tahab ning üheskoos liigutakse edasi… Varsti alustavad mängijate piiramist saasstad (kohalik eluvorm, mille enamus esindajaid on väga rahumeelsed ning armsad, kuid umbes 5 % on armsad ja eluohtlikud), keda ilmub järjest rohkem ja rohkem… Algab meeleheitlik lahing, kus Led kaotab oma nina, Frank hea hulga oma kondoomivarust (tal on nagunii eluaegne varu) ning Roland õnnetu juhuse läbi käe, jala ning osa oma kaelalülidest. Mihhail käib vahepeal kiirtoiduputkas lõunal, mis kahjuks küll ühe saassta tõttu mõni hetk hiljem õhku lendab. Vend Aristotele kutsub oma pehme kudrutava heliga kohale 7 pisikest poissi, kes kõik saasstasid tümitama hakkavad.

Saanud kätte vend Aristotele viimased rinnakarvad, tegid saasstad vehkat. Eugene oli juba varakult alustanud jooksmist mähkmejõe poole ning kahe kaaslasega tõmbas end sujuvalt teise kalda poole… Mihhail, kes sellist nahhaalsust ei sallinud, heitis nende ette oma soomuki (pritsides kõik parvelolnud mähkmetest lendleva pasaga üle) ning tõmbas parve tagasi kaldale. Seejärel seletas rinnakarvadeta vend Aristotele Mihhailile, kuivõrd kasulik oleks sõita kiirpaadiga, mille peale suur mees oma auto keti otsas keerlema pani ning parv sõitiski justkui kiirkaater teise kalda suunas… Teises käes keerutas ta Timmit.

Long story short – koos mindi tööstuskompleksi, sekretäriruumis hoorati pisikeste poistega, kohtuti doktoriga, kes juhtus olema metalljäsemetega kartul ja nad lõksu juhatas, kolm tegelast lömastati Mihhaili auto ning elektrifitseeritud võre vahel… Doktor Diedrich, kes üritas oma elektrilise juurviljakoorijaga selgust saada, muudeti vägevate helilainete (mis muuseas purustas ka kõigi seni ellujäänud mängijate trummikiled) abil idutavaks kartulipudruks, koridori lõpus oleva ukse tagant avastati kosmoserakett, mis ühe neljast allesjäänud tegelasest enda raskuse all lömastas… Mängu suutsid üle elada kolm mängijat kaheksast – päris tubli protsent arvestades kohaliku vaenuliku maailmaga – kes raketi püsti upitasid ning sellega planeedilt lahkusid…

Tegelased:
Vend Aristotele Korv
Eugene Spinkler
Frank Libakutt
Katen Laks
Led Pip
Mihhail Hernes
Nimetamees
Roland Toomas

Väga läbu mäng… Eks selle tingisid suurelt ka maailm ning tegelased. Kusjuures – see oli esimene mäng, mille ma sihipäraselt läbuna tegin… ning seekord otsustasid suurimad läbustajad mitte mängida. Järgmiseks korraks peaks ette valmistama kaks mängu – ühe läbu ning teise mitte – ning kasutama vastavalt sellele, kas läbustajad mõtlevad ilmuda või mitte.

Isegi lauamängud võeti ette ja vahepeal isegi päris suuresti – nägin nii oma Marsimissiooni (mida ma ise seletasin) kui ka Troonide mängu. Hiljem selgus, et ka Munchkin Cthulhut oli proovitud… Ise ma selle meelelahutusega väga ei tegelenud. Lauamänge saan maka kodus mängida, kuid Indrek Harglaga koos leili võtta ma kodus väga tihti just ei saa…

Igastahes oli väga vinge… seekord ka rekordarv estcondlasi – 80. Proovime järgmine aasta 100 täis saada!?

Näeme 2011 aasta juuli lõpus.

Tänaks ka kõiki klõpsutajaid, kelleta see post oleks kindlasti igavam tulnud ning loodan, et ajapikku ilmub pinnale veel rohkem kenasid pildikesi…

Selle aasta Estconist on jõudnud juba kirjutada Kristjan-Jaak Rätsep.

__________________

Nüüdseks juba ka Sirje.

Carcassonne

Posted in Mängimised with tags , , , on 18. november, 2009 by Ove

Kuigi blogi “Halbade mängude kaitseala” saaks kindlasti palju lugejaid ning kindlasti oleks sinna ka palju kirjutada, ei jõua ma siiski kaht blogi korraga väga vedada. Seepärast tuleb tänane tribuut Priidule siiski sellesse blogisse. Kirjutagu ta veel palju häid arvustusi halbadest filmidest.

Ma tean, et paljud lugejad ei mõista mind, kui ütlen, et Carcassonne on üks halvimaid mänge, millega mul on tulnud kokku puutuda. Kuid minu eesmärgiks on siiski siin kajastada oma subjektiivset arvamust… Lauamängude kohta on nagunii mingisugust objektiivset arvamust ilgelt raske leida…

KIRJELDUS:
Meeplite maailmavallutus algas Carcassonnes.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Tõmba tuimalt kaarditükke ja looda, et sul joppab.

HOMOEROOTIKA:
Kõik meeplid on meessoost. Meesmeeplid elavad linnades, hängivad kloostrites, kükitavad teedel ja passivad põldudel. Vahel üksi, vahel kahekesi või rohkemakesigi… Mõnikord on nad sama värvi, teinekord erivärvilised. Lisaks on meeplid väga erksavärvilised – peaaegu nagu vikerkaar…

LAIBALOENDUS:
Usaldusväärsete allikate kohaselt mängus keegi viga ega surma ei saa. Küll aga on kahtlusäratav, kuidas siis meeplid linnadest lahkuvad… Ilmselt nad ikkagi surevad, kuid õrnahingeline Klaus ei suutnud end selle kirjapanemiseni viia. Seega võib laipade arv ulatuda maksimaalselt kuni 40 kehani.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Arvestades asjaoluga, et ma ei suutnud mängust leida mingit olulist strateegilist elementi (kindlasti mõni seal peidus on), võib samahästi pakist kaarte tõmmata ning võita – näide siin (kolmas minut). Tavaliselt halbu mänge mängides tekib mul kihk uuesti proovida, et olla kindel, kas mäng tõesti niivõrd halb on (Twilight Struggle), kuid selle mängu puhul ei tulnud mul see pähegi. Väga võigas – hea, et enda oma võimalikult kaugele ära sain saadetud.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei. Aga peaks. Iga mäng peaks lõppema raskete tuumade progressiivselt kiireneva lagunemisega, mis hävitaks mängu ning säästaks äsja ajusurma langenud mängijad asjatust piinlemisest.

MIDA MA ÕPPISIN:
Tegelikult on Carcassonne meeplitel imepärane omadus sobituda paljudesse teistesse mängudesse. Näiteks annab nendega asendada Agricola koledaid pereliikme plänne. Täiesti kasulikud asjad…

KUIDAS SEDA PARANDADA:
Zombid. Pidid aitama ka mõned laiendid, mida kokku on vist lausa 7.

Tõesti halb mäng – soovitan igal juhul vältida.

2/10

Troonide mäng

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 19. august, 2009 by Ove

kaasKui George Raymond Richard Martin (nüüdseks tuntud kui GRRM) 70’ndate algul oma kirjanikukarjääri alustas ei osanud keegi aimatagi, kui edukaks see osutub , kui üks ta ulmelugu 42’st ulmeajakirjast tagasi saadeti. Nüüdseks on George kirjutanud terve hunniku novelle ning virna romaane ega luba sellele veel lõppu… Iseasi, kaua neid oodata tuleb.

jubinadOlen selle suurepärast mängu postiga oodanud niikaua, kuna Higgins on sellest juba võrdlemisi ammendavalt oma blogis kirjutanud. Äramärkimist tasub ka Udutondi ülevaatlik selgitus Dragon’i foorumis. Nüüd aga, mil mul muud väga teha ei ole (ei viitsi), otsustasin sellest siiski üht-teist kirja panna.

Mäng siis mõeldud 3-5 mängijale. Viis on selline hea arv, mis vahetevahel tundub suur ning mõnikord väike… Universaalsuse suurendamiseks on hea muretseda ka laiendid, mis annavad võimaluse mängida täis lauaga juba 4-6 mängijaga.

kaartMäng leiab aset Westeroses, kus viis koda asuvad ülemvõimu nimel võitlusesse. Vana kuningas Robert sai kahtlastel asjaoludel surma ning kekslemist kui palju, et kes siis ikka on see õige pärija. Hulk reetmist, peotäis liite, näpuotsake verepilastust ning saabki ühe korraliku madina. Kes raamatuid lugenud, teab tausta lähemalt.

karpLisaks ilusale ning tugevale mängulauale (mis on tegelikult FFG poolt võrdlemisi tavaline) on see ainuke mäng, millel on ka kvaliteetne karp kaasas, millesse kannatab lahterdada kõik kenasti ära. Ainuke probleem on transport, mis tuleb läbi viia horisontaalasendis, et vidinad sassi ei läheks. Probleem tekib muidugi laiendist tuleva Martellide kojaga, mida pole kuhugi sobitada, kuid see on juba teine mure.

kojadNagu mainitud, võistlevad viis koda õiguse üle valitseda kogu Westerost. Lannisterid, Baratheonid, Starkid, Tyrellid ning Greyjoyd ajavad kokku oma väed, et vaenlastega võidelda ning liitlasi toetada. Kuna sõjas ja armastuses on kõik lubatud, muutub mäng mõnel hetkel palju põnevamaks, kui vana sõber sulle oma rüütlitega kõige olulisemas punktis sisse sõidab. Liidud tekivad ning lagunevad vastavalt vajadusele ning lihtsõdurid, kel pole aimugi põhjusest, mille tõttu neid siia tapalavale aeti, langevad kui kärbsed, jättes lahinguväljad ja teeperved vareste ning laibarüvetajate pärusmaaks.

kasudMäng ise on võrdlemisi lihtne. Mängijal on viit sorti käske, igat käsku kolm – rünnak (kirves), rüüste (tõrvik), kaitse (kiiver), toetus (kinnas) ning võimu kogumine (kroon). Mõned on paremad, mõned halvemad. Igal käigul valib mängija oma käsud, mille ta armeedele annab – igale väele üks käsk. Käsud asetatakse lauale tagurpidi ning keeratakse korraga ümber. Seejärel hakatakse käske käigujärjekorras lahendama, alustades alati kuningast/kuningannast.

jamie

Rünnakukäsu saanud väed liiguvad ning astuvad vajaduse korral lahingusse. Kaitsekäsu saanud armee istub paigal ning vestab puulusikaid. Toetav armee istub piiril ning vaatab, kus lahing toimub, et vajadusel vastasmeeskonda tomatitega pilduda jne… Ja mitte ühtegi täringut.

Ainukeseks aktiivseks ressursiks on võim, mis töötab mängus raha, reputatsiooni ning väärtpaberitena. Ehk kõik, millel on väärtus, seda esindab võim. Võimu saab korjata vastava käsuga, mille puhul sõdurid korjavad makse, teevad propagandat ning riigistavad mässajate maid. Võimu läheb mängu käigus tarvis maade haldamisel ning “reliikviate” hankimiseks…

armyMängus on kolme sorti üksusi – jalamehed, rüütlid ning laevad. Jalameeste ning laevade jõud on 1, rüütlitel aga 2. Lahing hõlmabki endas vägede jõudude võrdlemist. Keliganes on suurem, võidab. Arvestusse lähevad kõik lahingust osavõtvad armeed, toetust andvad armeed, käsuplussid, kojakaardid ning viimaks ka mõõk, kui see kellegi lahingust osalejal olema peaks ning ta seda kasutada soovib. Kui armee saab lüüa, peab see taganema sõbralikule maatükile. Kui see aga on võimatu, hukkub kogu armee. Üldiselt on igasugune meeste kaotus suht julm…

kojakaardid

Igal kojal on seitse kojakaarti ehk väejuhti, mida kasutatase lahingutes. Kojakaartide summaarne jõud on võrdne (laiendikaartidega mängides see muutub), kuid eriomadused on kõigil erinevad. Kojakaartide vasakul ülal olev number liitub lahingus osaleva armee jõule.

Armeede suurusi piirab moona (tünnide) hulk. Teadupärast ei ole sõjamehed papist poisid ning tahavad seetõttu igal õhtul portsu hernesuppi, et öösel ühistelgis hea soe magada oleks. Kui mängijal aga hernepõlde vähe võivad supi saamatajäämisel mõned väeüksused deserteeruda, et oma talus ise kasvõi ube kasvatada. Seepärast on mõistlik oma kapsamaal silm peal hoida, et see vastase kätte ei satuks.

kaardipakidAinuke juhuseelement mängus on kolm pakki westerose kaarte. Need näitavad, millal jõuab sõjameesteni toidumoon, kindlustesse uued nekrutid või millal ebalased müüri taga talveunest ärkavad. Igas pakis on 10 kaarti ning tavalise mängu puhul kasutatakse neist 9’t või vähemaid, olenevalt mängu kestvusest. Seega ei pruugi mõnel mängul tulla ühtegi värbamist või ei ühtegi moonalasti. Need on loomulikult väga haruldased, kuid mitte võimatud, mängusituatsioonid.

reliikviadMängu algul on kolm kuninglikku “reliikviat” ära jagatud. Mängu käigus aga hakkavad toimima oksjonid, mis lõppevad ühe või teise sellise vidina omaniku vahetusega. Trooni peale pakkujate võimu hulk määrab ära käigu järjekorra ning troonil istuja saab otsustada kõik lahiguvälised viigid; mõõga pakkujate järjekord määrab lahinguviigid ning mõõga omanik võib lahinguedu kallutada; ronk aga määrab parimate käskude kasutamise ning ronga endale saanu võib vahetada välja ühe käsu. Kõik on ülimalt kasulikud vidinad…

Song_Of_Ice_And_Fire_Art_Jon_Snow

Raamatud on tõsist mõju avaldanud nii kunstnikele, teistele kirjanikele ja ka mängu- ning filmitöösturitele. Eks ilmselt seetõttu peakski varsti ilmuma esimesed osad seriaalist. Mäng on saanud ka mitmeid täiendusi fännide poolt. Näiteks on meisterdatud juurde kojakaarte:

Tony StarkFännide poolt on valminud ka sama süsteemiga Düüni variant, kus mängijad võistlevad vürtsi pärast…

dyynMitmed mängud on saanud Troonide mängust inspiratsiooni ning paljudele strateegiamängudele on meisterdatud Westrose mod‘e. Piltidel Total War’i mod Westerosest…

total wartotal war1

Loomulikult pole miski saladus, et hulgaliselt on valminud ka fännide poolt meisterdatud mängulaudu rohkematele mängijatele. 9-mängija Troonide mängust olen ma juba kirjutanud. Aga olemas on ka mängulaud 18’le mängijale, mille ainuke puudus on ehk liialt suured meretükid… Aga seda peaks siiski proovima miski hetk…

18m2ng

Tahaks veel kogu selle jutu juures ära mainiga asjaolu, et kuigi Troonide mäng on lihtne ning suures osas juhusevaba, olid esimesed prototüübid palju keerulisemad ning lahingud vürtsitatud suure hulga täringutega. Need aga kadusid õnneks tegemise käigus.

Julgelt 10/10

Mängu kahe laiendi kohta võib lugeda: Clash of Kings; Storm of Swords.

Diplomacy

Posted in Lauamängud with tags , , , on 11. august, 2009 by Ove

kaas

Lauamäng Diplomacy on 1954 aastal Allan B. Calhamer’i poolt loodud põnev läbirääkimistele ning strateegiale põhinev meelelahutus. Kuigi mängu esialgne variant sai tõesti valmis 1954, järgnesid sellele 5 aastat katsetusi, mille tulemusel 1959 andis autor mängu oma kulu ja kirjadega välja, kuna ükski kirjastus seda trükki ei võtnud. Esmalt oli mäng plaanitud mängimiseks kirjavahetuse teel, trügides sel moel seni vaid male päralt olevasse mängumastaapi. 1970 algasid esimesed võistlused Diplomaatia mängimises ning alates 1980, mil tsiviilkasutusse hakkas levima internet, on mängu mängitud peamiselt e-mailide teel.

sisu

Mäng on üks lihtsamaid, mida ma kunagi seletanud olen. Kaks põhipunkti, mida kunagi ei tohi rikkuda on: kõigi üksuste jõud on võrdne ning kunagi ei saa ühes alas olla rohkem kui üks üksus. Kogu mängumehaanika toimub käskude kirjutamisel paberile ning nende üheaegse avaldamise teel. Kui tahad, et sul laev sellel käigul liiguks kirjutad näiteks Laev London – Põhjameri. Ka käske ei ole mängus palju: liikumine, toetus ning laevadel ka transport. Kord Troonide mängu mänginud isik saab asja võrdlemisi kiirelt käppa.

kaart

Mängu idee tekkis autoril oma õpingute ajal Harvardi ülikoolis, kus ta õppis 19. sajandi Euroopa ajalugu – täpsemalt poliitgeograafia õppeainest. Mäng algabki 20. sajandi alguses (1901), mil seitse suurriiki (Inglismaa, Prantsusmaa, Saksa Keisririik, Türgi Impeerium, Venemaa, Itaalia ning Austria-Ungari) valitsesid Euroopa korra üle. Kaardil on kokku 34 suurlinna või varustuskeskust, mille äravõtmine viimaks ka võidu peaks tagama. Iga aasta kestab kaks käiku – kevad ja sügis. Sügisel toimub nn. peade lugemine ehk võrreldakse suurlinnade arvu laualolevate meeste arvuga. Kui riigil on linnu rohkem, võib ta kodumaal värvata üksusi. Kui mitte, siis peab ta sõdureid teenistusest vabastama. Palga saamatajäämisel hakkavad üksused tasapisi deserteeruma.

Naide1

Käskude andmine läheb aga keeruliseks, kui armeesid tekib rohkem ning ühel ründaval väeüksust on mitu toetust, mida omakorda rünnatakse. Sellisel juhul saab skeemi lihtsustada, kui teha kindlaks millised toetused vaenlase rünnaku tõttu ära lõigatakse ning seejärel teha kindlaks lahingu tulemus. Kui jõud on võrdsed, jäävad mõlemad üksused omale kohale. Tappasaanud vägi aga ei hävi kohe, vaid võib rõõmsalt taganeda sõbralikule maatükile. Selle olemasolu puudumisel aga üksus siiski hävib.

Naide2

Ülal: Veel üks näide mõnest haigest situatsioonist, mis võib mängu käigus tekkida.
Hoolimata asjaolust, et mängu ainukesteks vidinateks on armeed, laevastikud ning riigilipukesed, millega territooriumi märkida, ei ole tegemist sõjamänguga. Diplomaatia, nagu nimigi ütleb, on peaaegu puhtalt ehitatud üles läbirääkimistele ning inimestega suhtlemisele. Kuigi on väga raske võita vaid läbirääkimiste teel, on esialgu enda olukorra parandamine täiesti võimalik, lastes musta töö ära teha oma liitlastel, kelle sa oma mesijutu ja suurte lubadustega enda poole võidad… ning hiljem neile noa selga torkad…

reklaamSee reklaam oli kunagise Axis & Allies Europe‘ tagakaanel. Pilt ütleb üldiselt kõik. Liitlaste hankimine on võrdlemisi raske, kui just ei ole tegu nende jaoks meeleheitliku olukorraga, ning sellevõrra tuleb olulisemaid liitlasi hoida… mingi ajani. Kõige halvemini läheb üldiselt neil, kes hakkavad justkui jänesed kahe kapsapõllu vahet käima. Lõpuks ei leia ta enam sõpru kummagilt poolt.

Keskmaa

Nagu igale kultusmängule kohane, leiab Diplomaatiast tohutult erinevaid versioone. Ülal toon väikese Tolkieni austajana Keskmaa Diplomaatia, mis ilmselt ei suuda väga edukalt jutujärge pidada – mismoel peaks suhtuma Sauroni ja haldjate liitu? Uitmõttena sobiks palju paremini Beleriandi Diplomaatia, kus Morgoth oleks passiivne oht ning Feanori poegade, Menegrothi haldjate ning Nogrodi päkapike omavaheline hõõrumine peegeldaks võrdlemisi hästi sealset poliitilist situatsiooni…

IMGP3077

Aga on ka veel teisi: Machiavelli, kus mäng toimub renesanssiajastu Itaalias; Kamakura, mis kajastab feudaalset Jaapanit (üks neist, mida tahaks); Koloniaal Diplomaatia (Colonial Diplomacy), kus enamust kaardist kontrollivad koloniaalvalitsused; Sada (Hundred), mis kajastab Saja aasta sõja koledusi; Ard-Ri, mille tegevus toimub keskaja Iirimaal; ning Klassikaline, mille tegevus toimub Vana-aja maailmas kohe pärast Aleksander Suure surma. Märkus: Kõik need mängud on kirjastuste poolt ametlikult välja antud. Mitteametlikest mainiks ära Vahemere ümbrust kujutava Ancient Med, kus võistlevad Rooma, Kartaago, Kreeka, Egiptus ja Pärsia.

IMGP3092

Kuna olen liialt laisk, et teha rämedalt pikk post, mida keegi lugeda ei viitsi, eilsest Diplomaatiamängust, võtan selle lühidalt kokku. Mängima sai hakatud viiekesi kusagil üheteist paiku. Kella poole kaheks oli meid alles kolm: Venemaa (mina), Inglismaa (Metsavana) ning Austria-Ungari (Xipe). Kella kolmeks jäime Xipega kahekesi otsi kokku tõmbama… Kella viieks (umbes) oli Venemaa vallutanud 18 suurlinna, mis võiduks tarvis. Kuna aga midagi muud teha ei olnud, otsustasime jätkata. Pool seitse lõppes mäng  Austria-Ungari kapituleerumisega 1911. aasta sügisel. Seega võttis kogu mäng aega 22 käiku, 7,5 tundi, 10 paberilehte käskude all ning pool liitrit gin’i. Võrdlemisi head näitaja – odav ning kiire 🙂

IMGP3098

Pean loomulikult ära mainima ka asjaolu, et mäng on täiesti mängitav arvutiga, kuigi AI võib tugevamatele tegijatele mõttetuna tunduda. Aga ka sellele on lahendus – erinevad võrguversioonid Diplomaatiast on täiesti saadaval.

arvutiga

Märkimata ei saa jätta ka Aigari väga põhjalikku ülevaadet mängust. Tunnen talle muidugi siiralt kaasa, kuna hoolimata asjaolust, et ta on seda minust rohkem mänginud, ei ole ta saanud ühtki mängu lõpuni (st. kellegi võiduni) mängida. Minu siiras kaastunne. Ehk siis, kui ma tagasi Tallinnas olen, saan talle pakkuda seda rahuldust… Seda muidugi eeldusel, et me kahekesi siiski lõpuni vastu peame…

9/10 – Tubli tükk!

P.S. Mäng ei ole mõeldud nõrganärvilistele… Või lihtsalt halbadele kaotajatele…