Arhiiv: Adventure

Orkilarp – Vaenu Taassünd

Posted in Üritused with tags , , , , on 16. november, 2009 by Ove

ObrishHOIATUS! JÄRGNEB TSENSEERIMATA DIALOOG. Originaaltekst siin.

” … välja minu kojast, sa pasavasikas selline. Kuidas sa julged rääkida sellist juttu, sellist vaenukeelt ja soppa. Kas sa siis ei mäleta, mis juhtutus aastasadu tagasi meie maadel, meie ja inimsoo vahel. Kas sinu litapojast sigitanud koerad ei rääkinud sulle sellest, kes tulid meie esi-isasid tapma ja neilt nende maad varastama?”

“Mine karupersse sa mädanenud kännujurakas! Sa ei tea midagi. Meie juht on õnnistatud uue jumala pühasõnadega ja on näinud inimeste võimsust. Varsti on ta võimam, kui inimesed ja kõik kes teda järgivad, saavad osa tema võimsusest…”

“VAIKI SA VÄÄRITU KOERAKUTSIKAS. SU PEA ON SEGI AETUD INIMESTE MÖLAST JA SOPAST. SA ISEGI KANNAD NENDE RIIDEID JA HAISED KA NENDE SITAKOTTIDE JÄRGI. Meie esivanemad valasid oma verd, et inimesi oma maadelt tagasi hoida ja nii tasuvad nende pojad neile?”

Kogu klannirahvas oli kogunenud väljakule vaatama, mis seal toimub ja mida nende klannivanem karjub.

” Vaadake seda vaest mölakat. Ta on vastu võtnud uue usu ja pööranud selja meie vanadele kommetele ning ta on mesti LÖÖNUD NÄRAKATEGA, KES KORD TAPSID TEMA ESIISAD. MIS ON SELLISE VÄRDJA PALK?”

Klannirahvas seisab kohmetunult. Kosta on ainult mõnda üksikut köhatust.

“Me seome ta küla keskel oleva posti külge ja lõikame tal otsast ühe käe ja ühe jala. Me õmbleme kokku tema ühe silma ja tema sitaaugu. Me võtame maha tema munad ja lõpuks seome ja kõrvetama kokku kõik tema haavad. Siis põletame tema seljale oma vastuse ja saadame ta tema hundi seljas tagasi tema juhi juurde.” kostis vastuseks rahva seast. See oli klannivanema vanim poeg. Õhtuks saadeti saadik teele.

“Poeg!”
“Jah isa?”
Nad vaatasid järgi, kuidas hunt metsadesügavusse kadus.
“Aja kokku kõige sitkemad mehed ja kõike kiiremad ja vastupidavamad hundid!”
“Miks isa?”
“Sellepärast, et me peame kokku ajama kõik klannid, isegi kõige kaugemad. Me peame suure nõupidamise maha pidama. Nad peavad homme hommikul varavalges teele asuma, esimese päiksetõusuga.”

TSENSEERIMATA DIALOOGI LÕPP!

minekBarbar ja Grimmu olid need orkid klubist, kes tulid mõnusale mõttele korraldada pisike orkilarp. Mis sai minul ja Vintsul selle vastu olla – saabki tutvustada Eesti larparitele oma nägemust orkikultuurist… Ausalt-öeldes oli seda tarvis küll, kuid sellest hiljem.

Jamad algasid muidugi sellest, et Barbar leidis sobiva aja haigeks jäämiseks just larpile eelnevatel päevadel. Õnneks oli ta piisavalt tubli, et orgunnida meile koha tutvustus (mis tegelikult ära jäi) ja sissitelk…kohalHommikul vara 8:30 oli äratus. Arvestades, et saime magama kell 5 pärast kolme pudelit viskit, ei olnudki see tapvalt raske. Pea oli klaar, kuna ei joonud miskit solki, ning vaim valmis tulevasteks seiklustes meigi all. Pakkisime asjad, kõpitsesime valmis kostüümid – kõigile jagus miskit – ja asusime Kambja poole teele. Kuigi plaanisime vara-vara kohal olla, venis ärasõit ja varude täiendamine pikalt ning mänguplatsile jõudsime alles miski üheteistkümnest. Mäng pidi algama ühest, mis jättis meile hädised 2 tundi kogu varustuse ülessättimiseks, meigiks ning mängujuhtide üldkoosolekuks.

kohal0Varustusest oli tarvis ühest lähedalasuvast talust telk ja ahi ära tuua… Autoga oli see õnneks lihtne… Hoopis teine asi oli nende mängupaika vedamise ning ülespanemisega. Selgus, et need, kellelt see asi laenatud oli, ei olnud just kõige hoolsamad isikud, mistõttu oli selle püstitamine kergelt öeldes keeruline. Puudusid nimelt telgivaiad, ahjujalg ning isegi telgi uks… Viimases ei ole me väga kindlad, kuna me seda püsti ei saanud – igas-tahes otsisime teist pikalt. Vaikselt hakkasid ka mängijad kohale tilkuma.

KohtMängukoht oli väga lahe – võrdlemisi kaugel metsas kusagil terviseradade vahel. Lund oli piisavalt, oli küll sula, kuid mitte tapvalt märg, puud olid ägedalt lumised ning udu hõljus pidevalt puude vahel. Jalutades hiljem mänguplatsil ringi, nägin päris vägevaid vaateid, kuid kuna olin mängu alguses digika Metsavana kätte andnud, et ta lõkke ääres pilte saaks teha, siis ei olnud mul võimalust neid hingematvaid pilte salvestada… Vähemalt mitte digitaalsel kujul… Jah, ka orkidel on ilutunnetus olemas…

Mõtsapäss&-nolkMängijad nägid välja ägedad, kuid mitte nii lahedad, kui meie Beleriandi larpil. Kõigil said näod värvitud ja neil, kellel näovärvi olema ei juhtunud, katsid oma näod maski või kiivriga. Kahjuks ei võtnud me peeglit kaasa, mistõttu pidime üksteisele maalinguid tegema. Meie kunstipärane šamaan Vints võttis selle ülesande enda peale, korrigeerides meie armee maskeerimispulgaga vormistatud näomustandeid.

istunKuna teistel meie kambast turvist tarvis ei läinud, riputasin kogu raua ja naha enda külge. Välja nägi see võrdlemisi hirmutav – endalgi hakkas hirm.

Lõkke ülestegemine oli tõsine piin, kuna selleks me paberit kaasa ei olnud võtnud ning maailma kirjeldus oli vaid 2 lehekülge. Õnneks said noored sepad lõkke põlema ning mäng võis alata… Üldbriif jäi lühikeseks ning meeldejäämatuks ja siis pidin miskid viikinglased juba eemale mängu algust ootama viima…

samaanNagu Barbari kirjutatud mängu proloogist välja võis lugeda, oli mängu peateemaks kõigi orkiklannide suur nõupidamine vana ning auväärt šamaani Hrori metsas. Kohale tulid Siniperse, Lohetilli, Trollikarva ning Nõgikõhu suurklannide esindajad. Lisaks veel peotäis oodatud ja ootamatuid diplomaate väiksematest klannidest… Peategevuseks assamblees oli läbivalt üksteise kallal norimine, inimeste sõimamine ja vahepeal suutis šamaan isegi seda kampa juhtida eesmärki teenivale teemale, milleks oli küsimus, kas koondada kogu orkiarmee jõud inimeste vastu või mitte.

joomasObrishi klannist olid kohal kaks esindajat Mõtsapäss ja Mõtsanolk. Esimene juhtus olema viimasele nii isa kui vanaisa… See sai selgeks eelmisel õhtul viskilibistamise kõrvale.

Nõupidamine algas šamaani poolt nõutud loo jutustamisega. Toon siin ära ühe meeldejäävama õpetliku loo. Nimesid täpselt ei mäleta – improviseerin.

“Elas kord üks väike poiss. Tema nimi oli Taavi. Ta oli väga ahne. Seal samas lähedal elas suur ja tugev ork Kolks. Kolks oli tõesti suur ja tugev. Lisaks oli tal palju maad, loomi ja orje. Väike poiss Taavi tahtis Kolksu varandust endale. Ta kutsus Kolksu endaga võitlema. Kolks pani oma sõjarüü selga, haaras oma suure nuia ning läks. Taavi aga nägi Kolksu juba kaugelt ning heitis tema poole linguga pisikese kivi. Kivi tabas Kolksu täpselt silmade vahele. Kolks raputas pead ning lõi nuiaga Taavi surnuks… Siit õpetus – kui sa oled väike, siis ära mölise”

saabumineKui lugude jutustamine oli lõppenud, siis leidis enamus orke sobiva olevat jõud ühendada ning minna inimeste maadele tapma ning vägistama. Mina olin küll vastu, kuna minu rahvas elas inimeste maadel väga hästi, omades tohutult orje ning käies inimeste kuningaga koos sõjas, kuid ühe inimtalla lakkuja sõnu ei kuulata ju ometi. Šamaan andis suurtele sõdalastele ülesande – tuua tema juurde metsas elav libahunt… Kes selle elaja elusalt kätte saab, hakkab käsutama orkide ühendatud armeed…. Esialgu pidid olema ka mõistatused vennaste mõistuse katsetamiseks, kuid need oli Vints kahjuks maha unustanud… Bad ork, no elf for you!

noupidamineKõik, kes actionit otsisid, põrutasid kärmelt metsa libat otsima. Mina, kes ma oma vanu konte liigutada ei viitsinud (nooremana küllalt lumises metsas möllatud), üritasin šamaani ümber rääkida, tuues põhjusteks oma kõige veenvamad argumendid… Kahjuks osutus vana targa tahe kõikumatust ning ma läksin jalutasin pisu metsa vahel… Sattusin lahedasse sohu, mille tagant algasid inimeste maad. Kehitasin õlgu ning läksin lõkke äärde tagasi.

Möödas ei saanud olla poolt tundigi, kui üks seltskond libahundiga naases. Järgnes pikk vestlus uue liidri ja šamaani vahel, millesse ma väga süveneda ei viitsinud.

loppMäng lõppes hästi (noh, mina olin ainuke, kes mängu kaotas, kuna ei suutnud kallaletungi inimestele ära hoida) ning täpselt õigel ajal, mil veel nägi oma nänn kõik kokku korjata ja rada, mida mööda suure tee peale naasta.

Minimaalselt löömist ja maksimaalselt rollimäng – suurepärane. Halba sõna on vaid öelda nendesamuste viikinglaste kehvavõitu rollimängu kohta, millega nad suutsid esindada vaid lolle orke – just see on nägemus, mida me üritame välja juurida. Urukid ei olnud rumalad, nagu Warhammeri rohenahad, vaid nupukad ning vägevad.

Ettevalmistus ja visuaalne tulemus ei olnud küll nii hullud, kui Beleriandi larpil, kuid arvestades asjaoluga, et orkid mängu lõpuni ellu jäid, on juba omaette eesmärk.

Ootame kõiki järgmisele mängule, mis kunagi kindlasti tulema peaks ning jätkuvalt on uruki projeks kõigile avatud. Kellel huvi, tulge orkiks 🙂

orcs

Mees, kes teadis ussisõnu

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 31. oktoober, 2009 by Ove

Kaas“Mets on tühjaks jäänud.”

– just sedasi algab Andres Kivirähk’i tuntud romaan “Mees, kes teadis ussisõnu.” Ja kuigi mäng baseerub just selsamal raamatul, on erinevusi kirjasõnaga võrdlemisi palju… Kuid mitte sellest ei räägi me siin.

Lauamängus “Mees, kes teadis ussisõnu” leiab tegevus aset meie oma Maavallas, mille häbiväärsel kombel on vallutanud ristirahvas raudrüütlitega eesotsas ning pannud kogu maarahva oma pilli järgi tantsima. Ei peeta meeles enam ussisõnu, vaid kuulatakse end paksuksõginud preestri ladinakeelseid jutlusi. Ei käida enam metsas jahil, vaid tapetakse end adra taga. Selle kõige vastu peavad nüüd mängijad vastu hakkama.

MangTegu on kaardimänguga 2-5 mängija tarvis, kes peavad Maavalda kurjade uute jumalasulaste eest päästma. Iga mängija on omamoodi Leemet, käies kord külas inimestelt ristivett maha pesemas, teisalt paneb kirikule tule räästasse, vahest jõuab metsa karuotilegi külla ja ka rästikute juurde uusi ussisõnugi õppima.

Mäng ise on väga lihtne – õpitav 10 minutiga (võibolla vähemgi). Ka kõiksugu jubinate osas on selgus majas – viis täringut, nupukesed ja kaardid. Kõik. Kaartidest moodustatakse mängu käigus ka mängulaud (sarnaselt Carcassonnele – kõik teed peavad klappima), mida mööda mängijad muistses Maavallas seigelda saavad.

KoduMiks Asko Künnap raamatukohaselt metsast ei alusta, jääb paljudele mõistatuseks. Mängus alustavad kõik mängijad oma pisikesest talukesest, kust siis üheskoos või eraldi laia maailma seiklusi minnakse otsima.

Yrglase Koda

Oma käigu ajal saab mängija korra liikuda ning kaardi tõmmata. Liikudes uuele rüüstamata maatükile, tuleb sellel kohe täita ülesanne, mis on tähistatud ülaloleval pildil nelja kahtlasevõitu sümboliga, milleni ma kohe jõuan. Ülesande edukalt sooritades saab mängija maastikukaardi endale ning vastavalt sellele ka üleval vasakus nurgas olevad võidupunktid. Kui ülesannet aga ära ei tehta ja ülevalt paremalt nurgast vahib vastu jõle hundimoll, juhtub halbu asju…

TaringudIgal täringul on kuus erinevat sümbolit – malakas, kilp, vibu, Muhu mänd, varesejalg ja ussisõnad. Ülesannet sooritades või vaenlasega võideldes tuleb veeretada just kaardil näidatud sümbolid. Lihtsamatel juhtudel on neid 3, karmimatel juhtudel aga 5. Veeretada on võimalik 3 korda, jättes iga veeretuse järel alles vaid soovitud tulemused. Seega meenutab võitlemine ja ülesannete tegemine omamoodi pokkerimängu, kus vaid igal korral on vajalik erisugune tulemus.

PaavstPaharaste on mängus ikka omajagu palju – alustades lihtsast pimedast ebausust ning lõpetades paavsti ja ordumeistri endaga. Vaenlaseid võites saab kaardile märgitud võidupunktid, kuid kui vesi ahjus ning soovitud tulemust ei paista niipea tulemas, on alati võimalus päkkadele valu anda ning metsa putkata. Selleks on vaja just kaardi alaosasse märgitud arv varesejalgu… Seega oleks hea panna varakult kõrvale mõni varesejalg, mis aga tõmbab alla tõenäosuse saada vajalikke veeretustulemusi.

PaharastidKaartidega on nähtud hulga vaeva – ükski kaart 80’ne kaardi seas ei kordu. Tulemus on silmale kena vaadata ning võrdlemisi humoorikas. Kes oskaks oodata mudasoo servas varitsevat kirikukoori kastraati, kes lõokese kombel sulle kõrva lõõritab või eeldada miskit halba maas vedelevast leivast, mis viib süües nii mõistuse kui ussisõnad.

MunaIgal mängijal on paunas ka munarest, kus ta pesast virutatud öökullimune hoiab. Juhtub mängija aga pahandustesse sattuma, jääb üle vaid muna maha visata ning niikaua, kui munajoodikutest vaenlased rebu lürbivad, kärmelt vehkat teha. Peaksid aga munad otsa saama, saab parkida mängija enda nahk, mis võidakse ka vabalt üle kõrvade tõmmata. Igal juhul on munade lõppemisel mängija jaoks mäng läbi. See aga ei tähenda, et ta võita ei võiks, kuna kõigi punkte loetakse mängu lõpul – ka nende, et enne(täht)aegselt lõpetasid.

KasulikKus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Just tükike isamaad võib olla see, mis raudmehe pea purustab või püüab mõni juhuslik mööduja sinu pihta suunatud noole oma kehasse. Igal juhul ei ole mängijad päris abita jäetud ning hädavajalikku nänni võib kaardipakist ikka saada. Kahjuks ei jagu neid tihtipeale kõigile, mistõttu mängijad oma varanatukest vahetevahel jagama peavad (loe: soovi ja saamahimu korral saavad).

MeemeEnnast murust madalamaks joonud Meeme saab samuti seiklejaid aidata, juhatades neid oma salaurkaid pidi soovitud maatükkidele. Selle eest peavad mängijad loomulikult Meemele kogu oma alkoholi loovutama, et tal ikka uute urgaste jaoks energiat jätkuks, kuid õnneks puudub mängus alkohol, mistõttu mängijad lihtsamalt läbi saavad.

Kahjuks puudub mängus väga eestlaslik mehaanika – üksteisele sitakeeramine. Mängusiseseid tehtavaid otsuseid ei ole väga palju – jääb mõelda vaid, kuhu liikuda (kas riskida suuremate punktide nimel või võtta ohutu, kuid vähemväärtuslik maastikukaart) – ning täringuveeretamine on puhas tõenäosusteooria.

Pyhasona

Mängijatevahelist suhtlust ja läbikäimist on mängumehaaniliselt vaid abiliste “laenamise” näol ette nähtud. Loomulikult võib mängida ka iga oma liigutust kirjeldades ning jutustades teistele, mida sa seal metsas/kloostris/ordulinnuses täpsemalt loomade/munkade/raudmeestega teed, kuid mina vaatlen hetkel vaid tehnilist poolt.

Kehvade veeretuste ning halva kaardiõnne puhul võib mängija (olenevalt mängijate arvust) lõpetada juba oma teisel käigul, saamata ühtegi punkti. See on loomulikult väga ekstreemne ja harukordne juhus, kuid võimalikkust ei saa vältida, ning sellisel juhul ei ole mängijal mitte midagi teha – kaarti tagasi panna ei saa ning soovitud veeretustulemuseks laua kõigutamisele vaadatakse ilmselt viltu. Jääb üle vaid loota, et armastuses paremini läheb…

TagukaasKuigi mängus on omajagu vigu, ei saa ma öelda, et tegu oleks halva mänguga. Võin isegi täie kindlusega väita, et lauamängu “Mees, kes teadis ussisõnu” näol on tegemist seni parima ametlikult Eesti ilmavalgust näinud sedasorti lauataguse meelelahutusega. Kas see nüüd kompliment oli ning kui suur on konkurents sellele tiitlile, võib igaüks ise otsustada. Mängu plussiks on väga kvaliteetsed ja ilusad komponendid.

5/10

Selle kogu jutu juures ei saa mainimata jätta ka Irve arvustust (ka tema blogis).

Kuigi mäng on poelettidel olnud vaid paar nädalat, tekib tublimatel mängijatel laiendi-ideesid justkui seeni pärast vihma. Juba käiakse välja mõtteid laiendist “Põhja konn” ning kaugel siis see “Pussnoapadukas” on… Sellest saab samuti lugeda ülaltoodud lingil.

“Mees, kes teadis ussisõnu” sai tohutu avaliku tähelepanu osaliseks ka tänu huumorisoonetutele kirstlastele, kes mängu liialt tõsiselt võtsid ning kisendama pistsid. Nimelt on mängus üks elementidest kirikute põletamine… No paigaldagu siis ometi suitsuandur, kui kardavad. Sellest saab lähemalt lugeda siit.

Esseni-reisi eelõhtu

Posted in Muu kraam with tags , , , on 20. oktoober, 2009 by Ove

Nõndaks. Arvestades vahepeal tekkinud komplikatsioone, oleme me täiesti graafikus… Kaasavõetav kraam kokku pandud ning jääb vaid loota, et midagi olulist maha ei jää – kindlasti jääb, kuid selle avastame alles lennukile minnes… Nagu alati. Nagu tavaliselt läks reis pisu kallimaks, kui loota võis. Järgmist aastat hakkame planeerima juba tagasi tulles…

Meie sõidumarsuut on loomulikult ülimalt loogiline. Sinnaminek on inimmõistusele vastuvõetav, kuid eeldan, et enamus ei saa aru, miks peaks tagasi sõitma Frankfurt’i kaudu. No aga muidugi selleks, et rohkem maailma näha… Igastahes saab äge olema.

budget-travel-ad

Arvestades lauamänge, mida plaanime kaasa haarata, tuleb sinnaminnes kott võimalikult tühi hoida – või pakkida kaasa vidinaid, mille võib südamerahuga hotelli jätta. Mina igastahes pakkisin oma kohvisse suure seljakoti (primaarne), paar pakki sokke ning ühe vahetussärgi. Aitab küll. Ma ei peagi hästi lõhnama…

Bottom3-743622

Et asja lihtsustada, otsustasime järgmine aasta omale ise sõiduvahendi ehitada – täpselt nagu Eddi ja Richi pildil. Saab odavamalt kohale ning mängegi rohkem kaasa. Tuleb vaid sellele ka järelkäru meisterdada.

Kuna sel aastal on kaasas ka pisike arvuti, üritan reisul olles vabamatel hetkedel kiirelt vaheposte toksida.

Filmiblogijate kokkutulek 2009

Posted in Õlu, Üritused with tags , , , , , , , , on 24. august, 2009 by Ove

grupikasSel aastal toimus esmakordselt ajaloos Eesti filmiblogijate kokkutulek. See ülisalajane riitus toimus vandeseltslaste Kalveri ja Metsavana ennastohverdaval pühendumisel sügaval metsas, kus keegi nende ebapüha rituaali tunnistada ei võinud. Õnneks on mul aga Metsavana ahvikesega, kes talle Trashi keldrist filme kokku veab, omamoodi intiimsuhe, mistõttu olin ma planeeritavast pühaduseteotusest aegsalt teavitatud.

Just tänu ahvikesele saan ma praegu teile jutustada, mis toimus seal metsikus paigas. Ju ta siis oli Metsavanale seletanud, et ma olen pime, kurt, tumm ning ka vist neitsi ja just seetõttu sobin ma suurepäraselt nii autojuhiks kui ohvriks.

Süda hakkab puperdama, kui ma proovin mõelda neile õõvastavatele hetkedele, mil ma pidin selles jubedas kohas viibima, ümbritsetuna inimestest, kes oma blogide edukuse tagamiseks olid müünud oma hinged. Seetõttu ma parem jätan kirjutamise ning jagan pildikesi…

essa_ettekanneEsimest riituslaulu alustas Mannu, kes loitsis päeva ööks, et pimeduse teenrid saaksid välja tulla.

Mannu_teine_ettekanneLaulmine läks üleks tantsuks, mille käigus tapeti ka must kukk ning laotati see restile Nimetutele esimeseks ohvriks.

Trashi_ettekanneVandeseltslane Trash selgitamas Valguse olemust teispool Pimedust. Maas võite märgata väikesi roomavaid ebardeid, mis on inimeste poolt unustusse vajunud loitsudega muudetud õllepudelite kujuliseks.

Metsavana_libedikVandeseltslane Metsavana, kes olles joonud poodud kitse sapivedelikku, üritas ühe loitsutu all oleva ebardiga kontakti astuda. Selle peale hakkas ebard oma suust (mis loitsu all meenutas pudelikaela) valget vahtu välja ajama ja ega Metsavanagi maha ei jäänud – nii nad siis vahutasid seal…

KalverPeapreestri rolli täitev Kalver aga suhtles samal ajal Peemoti endaga…

Soprano_ettekanneVandeseltslane Soprano seletab teistele pühendatuile, milline peab olema tõeline neitsi ning millist neist on parim ohverdada..Rixxi_ettekanneSamal ajal seletas Rixx huvitanuile, kuidas kõige parem on teise sureliku hinge endale saada.

NoupidamineKuna tänu Priidu läbematusele suutsin ma enne ohvritalitust süütuse kaotada, tuli kiirelt korraldada nõupidamine, et määrata uus ohver.

Fletchu_tuliUueks ohvriks valiti varakult langenud Trash, kelle peal saadeti riitust korda saatma noor ning kogenematu altaripoiss Fletchu, kes sai aga asjast hoopis valesti aru, sooritades Trashi kohal hoopis teistsorti ebapüha toimingut – sellest ka see rätik tema peos…

hommikHommikul olid kõik küll väsinud varajaste hommikutundideni kestnud sabatist, kuid suutsid siiski taastada oma inimliku keha. Võiks lausa arvata, et tegu on tavaliste inimestega….

Riskin küll oma hingega, nimetades nimepidi need 10 Pimedusest rüvetatud olendit, kuid loodan, et minu sõnad päästavad vähemalt kellegi elu: Peapreester Onu Kalver, Verepeekri hoidja Metsavana, Pimeduse pahem käsi Trash, Rituaalimeister Priit, Hingevaras Rixx, Kukepüüdja Xipe, Ohvritalitaja Soprano, Väljakutsuja Juurak, Loitsulausuja Mannu ning altaripoiss Fletchu.

Estcon ’09: Metsavana – inimeseloom või loodusnähtus?

Posted in Õlu, Muu kraam with tags , , , , , , , , , , , , on 20. juuli, 2009 by Ove

Eesti ulmeühingu selleaastane kokkutulek leidis aset Taevaskoja puhkemajas. Reedel jõudsime kambaga (mina, Metsavana, Priit, Xipe ja Aule) kohale miski kahe paiku ehk siis esimesena. Kuna üksi kohalolek tundus kahtlane, ei suutnud Metsavana kõhklusi rahuldada isegi perenaise kinnitus, et seal tõesti toimub Estcon. Tegime siis utsitamise peale suure sildi, lõime selle minu noaga laua külge ja läksime tee äärde inimesi ehmatama. Pärast pool-teist tundi tee ääres hüppamist jõudsid kohale Hargla, Lauri ja Trash.kogunemine

Seejärel hakkas juba vaiksel lõbusamaks minema. Inimesi hakkasid kiirenevas tempos juurde tilkuma. Aeti juttu, joodi ja grilliti. Kui inimesi meie kriteeriumite järgi piisavalt koos oli, otsustasime anda üle kingituse Trashile – eelneval aastal nõutud nikurauad.

yleandminenikurauadÕhtupoole oli viski kõrvalt mahti ka üheks IGORiringiks ning paar korda sai välja võetud ka It’s Alive.

igorLaupäeval sai ka mängu tehtud, mis vastavalt ootustele muutus täielikuks läbuks. Taibukad ning tugevad Nõukogude kosmonaudid, kelle missioon oli jõuda Marsile, suutsid poole enda elujõust hävitada juba enne punasele planeedile jõudmist. Väga vinge oli aga Priidu kõne mängu alguses, mis keelitas kosmonaute pingutustele oma kodumaa eest ning hurjutas neid lõpetama mastrobeerimist kaalutus olekus.

m2ng1m2ng2Laupäeva ööst ei soostuks väga rääkima – mainiks vaid ära põneva vahejuhtumi umbes kella kahe paiku öösel, mil veel võrdlemisi kaine olin. Metsavana, kes oli koos viskiga pikalt kadunud olnud, jõudis lõkke juurde ning selgitas häälekalt, kuidas ta tunde Tarlapiga tina pani ning temaga vennastus. Jyrka kostis seepeale, et Tarlap olevat hoopis Sindis ning tõenäosus, et Metsavana temaga viskit rüüpas, on võrlemisi ebatõenäoline. Seepeale suutis Metsavana aga hoopis käima tõmmata kõige parema mootoriga random-generaatori, hakates ajaühikus tootma tõsistes kogustes suvalist teksti. Seejärel suundus ta Rein Ott’i auto juurde urineerima ning sooritas maandumise Mandi kapotil, üritades seal hetkeks magama jääda. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja ning mõneks ajaks saime me nautida vaatepilti, kus Metsavana justkui peenarde vahel rohtu maast välja kakub.

Loomulikult ei saanud see kõik hästi lõppeda ning tunnike hiljem kuulsime puude tagant tõsist ööklooma häält, kui meie kallis sõber väljutas koos lõunaks söödud toiduga ka suure osa maomahladest. Mingil põhjusel tekkis paljudel huvi suu kaudu toidu eradumise vastu ning lõpuks oli Metsavana puu taga hulga publikuga… No neid oli vähemalt kaks.

Peadselt peaks tulema ka mõni pilt sellest, kuidas Trash oma kingitust hakkas öösel kandma…. ainult seda…

Laupäeval näitasid Tamur ja Mant natuke mehiseid liigutusi ja ajasid tarka juttu.

v6itlus

Üldsuse suurel survel olen sunnitud ära näitama ka kõige kaunimad pildid…

Kuna Riine oli väga tubli ning minu utsitamise peale oma pildid kiirelt üles nikerdas, siis on mul võimalus tutvustada uskumatud kaadreid laupäevasest õhtust. Jätan mõned heaga välja, kuna kardan…. Pildil siis Riine ise ning Metsavana hea sõber Valentin, kes teab uskumatult palju vene ulmest, kõiksugu maailma asjadest ning kellega ka laupäeva hommikul viskit manustades võitluskunstidest sai kõneldud.

Picture006

Laupäeva öösel sai kõigi õuduseks Trash lõpuks nikurauad selga… Ainult anaaltapp jäi nukralt ning üksijäetuna rihma otsa tilpnema – niivõrd hardcore see elu seal siiski ei ole…

Picture012Picture028

Picture018

Vägisi kiskus monitori esialgu mõraseks….

Stay tuned… Krafinna pildid on veel tulemata 🙂

The Black Goat of the Woods

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , , , , on 24. mai, 2009 by Ove

kaas

Väljalõige Arkhami Teatajast:

Politsei otsib noort tütarlast, kelle pere tabas sellel nädalal traagiline õnnetus. 14-aastast tüdrukut nähti viimati Southside’ metsa sisenemas.

See hiljutine kadumine on juba kolmas, mis Arkhamis viimaste kuude jooksul on toimunud. Igal korral on ohvrit viimati nähtud metsistunud või mahajäetud Arkhami osades nagu metsad või jõesaared. Ohvrite kehasid ei ole leitud.

Perekonnad ning sõbrad ei ole jätnud lootust oma lähedasi veel näha, kuigi šerif Engle on taolise optimismi suhtes skeptiline: “Meil on alust uskuda, et kadumised on üksteisega seotud. Juurdluse lõpetamiseni soovitame pärast päikeseloojangut püsidakodanikeloma kodudes ning vältida metsi ka päevasel ajal.”

Jubinad

Järjekorras viies Arkham horrori laiend (kolmas väikese karbiga), miskeskendub sel korral  Arkhamis tekkinud Musta Kitse kummardavale kultusele. Kitseke aga ei ole mitte nõrkade killast ning nii mõnigi uurija võib ise kurjadest vaimudest vaevatuna saatusliku kultusega liituda.

asjad

Sarnaselt Kitsetalle seiklustele eelnevatele laienditelegi on karbis palju-palju uusi kaardikesi. Neist põnevaim on ka pildilolev Iidse kutsumine – ilmselt midagi kolossaalse äratuskella taolist. Naljakaim aga oli Shub-Niggurathi piim, mis on niivõrd vägeva haisuga, et toob kõik kollid kohale. Huvitav, kuidas see Shub-Niggurathi nisadest kätte saadakse – hiiglasliku lüpsikuga?

kollid

Mängule lisanduvad ka uued kollid, nagu druiid ning kitsetüdrukud, hunnik Dark Young’e ning mõned Kitsekese sigitisi. Kui nüüd aus olla, siis selliste Kurjuse käsilastega, nagu kitsetüdrukud, ühineks selle kultusega jalapealt.

Corruption

Politsei hoiatusi tasub mõnikord isegi kuulata – metsas, saarel või koopas võivad luusida Musta Kitse kultistid, kes võivad su ära neada või hoopistükis enda sekka võtta. Tumedal Kabjalisel aga on palju viise, kuidas uurijaid enda poolele vedada. Corruption-kaardid teevad üldjuhul uurijate elu võrdlemisi raskeks. Seda eriti punaste puhul. Rohelised kaardid on neile, kes on end juba kultuse siseringis tõestanud ning need pakuvad väga põnevaid asju. Näiteks võib uurija muutuda jubedalt ahneks ning peita kogu oma raha anaaltrakti, kus mitte keegi seda kätte ei saa v.a. sa ise, kuid seda raha ei anna sa ka oma võitluskaaslastele mitte.

Cult card

Kui mängija saab “Üheks Tuhandest,” saab ta igal pühapäeval (loe: millal juhtub) metsas, saarel või koopas oma sekti liikmetega kokku. Siis ei torma ta enam tegevust otsides pimesi ringi vaid võtab sõpradega mõne õlle, räägivad naistest ning lõpuks ohverdavad musta kuke või paremal juhul neitsi (muidugi juhul, kui ta õllejoomise lõpuks veel neitsi juhtub olema). Sekti sündmuste kaardid on üldjuhul healoomulised, kuid jagavad heldelt corruptionit.

kits

Heraldina on sekti kultusobjekt suhteliselt jõhker. Esiteks meelitab ta Arkhamisse koledal hulgal peletisi, jagab ohtralt corruptionit, liigutab Dark Young’e ja käib ning kaagutab Iidse ümber, üritades teda üles ajada.

raskustase

Laiend tutvustab ka viit raskusastmekaarti. Kaks neist on mängu lihtsustavad (lisavad clue‘sid või alustavad kõik mängijad õnnistusega), kaks raskendavad (mängijad alustavad neetutena või on terror level alguses juba 5 ning Mythose kaarte tõmmatakse igal käigul 2) ning üks tavaline (halligi ei muutu).

m2rk

Kuna see oli viimane karp, mille ma soetatud sain, pole seda väga mängida jõutud. Osadest reeglitest sain alles nüüd, arvustust kirjutades, sotti. Aga esemetest, millega me rohkem tutvust oleme teinud, on teinekord Väljastpoolt Maailma tuleva Kurjuse vastu võideldes täitsa abi olnud.

Metsavana soovis Arkhami kohta üht suurt koondpostitust, kuid sellega peab ilmselt ootama vähemalt sügiseni, kui suvel korralikult mängitud saab. Peab vaikselt hakkama laiendeid ühekaupa proovima – algul sai suure hurraaga kõik ühte patta lükatud, kuid nüüd hakkab paistma, et ühekaupa mängides võib asi hoopis temaatilisem tunduda. Igal juhul järgmise korrani…

Rasmus-Dagon

Kuna Shub-Niggurathi piim mulle taas silma sattus, mõtesin ära teha ammu plaanitud Iidse.

Middle-Earth Quest

Posted in Uudised with tags , , , , , , , on 17. mai, 2009 by Ove

Katkestan oma Arkhami-seeria tähtsa teadaandega!

Kui eelmisel aastal Essenis käisin, mainis Eric Knight üht Keskmaa-teemalist mängu, mis peatselt ilmavalgust peaks nägema. Prototüüp oli neil kaasas, kuid kuna ajaga oli kitsas, siis ei õnnestunud mul palumisest hoolimata sellele pilku heita. Vahepeal aga on pool aastakest mööda läinud ning olin selle väikese nüansi sootuks unustanud. Eile hilisõhtul aga Lauamängude uudiseid lugedes, sattusin trükkiläinud mängule Middle-Earth Quest.

kaas

Kolmas ajastu hakkab lõppema. Keskmaa sinine taevas on tumenemas. Orkid muutuvad päev-päevalt julgemaks ja vargid poevad välja oma urgudest metsasügavikes, haldjad on enamuses lahkunud, kui välja arvata mõningad, kes on hakanud Keskmaad armastama või kardavad tagasi pöörduda, päkapikud on tõmbunud sügavale maa-alustesse saalidesse ja kaevandusetesse, Numenori liin on aja jooksul nõrgaks muutunud ning kääbikutest pole kunagi väga palju asja olnud pimeduse jõududele vastu panemiseks.

Mäekurud on muutunud ohtlikuks. Teedel nähakse järjest rohkem võõraid, kellest kõik neist ei ole heatahtlikud. Räägitakse uuest jõust Idas. Pea-aegu ununenud kohutav nimi on taas kord lihtrahva juttudes: “Mordor.”

bilboganda

Mängu tegevus algab kolmanda ajastu 1401. aastal Maakonna kalendri järgi (aasta 3001 Gondori kalendris), mil Bilbo saab 111 aasta vanuseks ning Frodo 33. Sel saatuslikul ööl toimub murrang, mis lükkab käima kogu sündmuste ahela, mida me teame raamatu “Sõrmuste Isand” nime all – Bilbo loobub Sõrmusest vabatahtlikult. Kääbiklas möödusid aastad rahulikult, kuni 3018. aastal Sõrmusevaimud Frodot tormasid otsima. Nagu me kõik teame, lõppeb see saunaskäigu ja Frodo lahkumisega Kaljulõhe pole, kus mängu tegevus katkeb. Seega võtab Middle-Earth Quest enda alla 17 aastakest, mil Sauron on võimu Keskmaal kinnitab ning Gandalf koos Aragorniga välja üritavad nuputada, mis toimub…

descent-to-rivendell

Mäng on mõeldud 2-4 mängijale, kellest üks kehastab paharasti Sauronit ning ülejäänud kuni kolm võtavad kangelaste rolli, üritades Keskmaalt kurja välja juurida. Otsides abi raamatutest tuttavatelt tegelastelt nagu Gandalf, Aragorn, Boromir, Denethor jne, ei proovi mängijad mitte vaid Sauroni plaane nurjata vaid igalühel on ka omaenda unikaalsed ülesanded. Edukalt täidetud ülesanded annavad kangelastele teadmisi ning lahinguoskusi Varju vastu võitlemiseks. Suuremaks eesmärgiks on Gandalfi varustamine piisavate teadmistega, et ta saaks käivitada plaani koodnimega “Ühe sõrmuse hävitamine kääbiku abiga, kelle nime ei mainita (kõrvalosatäitjad päkats, kadunud kuningas, haldjas, päkapikk, mina, kääbikud ning kadunud kuninga onupoeg (kes hiljem asendati Boromiriga).”

2001_end3age

Head mängijad saavad valida viie tegelase vahel:  Rohani vapper ratsanik Eometh, kes on võimeline läbima kiirelt pikki vahemaid, Rohelaanest pärit täpsuslaskurist haldjas Argalad, Gondori ülik kaunis, ent ohtlik Eleanor, tugev ja sitke sõdalane päkapikk Thalin ning Beravor, Keskmaal paljurännanud põhja rajaleidja.

Sauronil aga on samuti palju viise oma eesmärkide täitmiseks, mida tähistavad kolm märki “juturajal.” “Sõrmus” näitab, kui kaugel on tema käsilased Sõrmuse leidmisest, “Vallutus” näitab, kui palju on Sauronil vaja värvata, et tema sõjaline jõud oleks Keskmaa vallutamiseks piisav ning “Rikutus” tähistab Sauroni edukust Vabade Lääne rahvaste pealike ning kangelaste enda poolele meelitamises.

silm
“The Dark Lord will seek to reclaim those lands that were once his. You must make sure the terrors of Angmar are not rekindled.”

Igal mängijal on oma pakk kaarte, kuhe sisse on peidetud rünnakud, kaitsed ning erimanöövrid. Mängulaual liikumine tähendab kaartide loovutamist, mistõttu kiirelt liiga kaugele rännanud kangelane võib avastada, et tema võimed kurjuse teenrite vastu võitlemiseks on tuhmunud. Lahingud on kiired ning tulised, toimudes samaaegselt valitud kaartide avamisel (ala Fury of Dracula).
jubinad

No-jah….Mõtlesin nüüd teha sellise kiire ja lühikese posti, kuid näed, mis hoopis välja tuli. Igastahes tuletas see mäng mulle eile lugedes meelde Descenti, mis oli minu meelest ilge käkk. Kui juba üks peab mängima paharasti, miks siis mitte teha vabas vormis lahe rollimäng, mitte kammitseda end laua taga toimuvaga. Aga see on vaid minu arvamus…

Kindlasti peaks selle ära proovima, et anda mängust mitte nii spekulatiivne arvamus. Pealegi maksab see ju vaid 80+postikulu taala….

P.S. See juhtub olema ka minu blogi juubelipostitus – 100 posti juba täis… 🙂