Arhiiv: How-we-played

Eesti esimene “Warcon”

Posted in Üritused, Mängimised with tags , , on 18. mai, 2011 by Ove

Selle aasta 13. – 15. mail toimunud Eesti esimene sõjamängude laager oli üpriski meeldejääv üritus. Terve nädalavahetus otsa sõjapidamisega otseselt ning kaudselt seotud lauamänge heas seltskonnas mängida tooks naeratuse näole ka kõige… noh, vähemnaeratavale inimesele ehk… Igastahes mulle tõi!

Lootus näha mitmeid saalitäisi eestimaiseid grognardeid ei olnud kunagi just kõige kõrgem, kuid siiski ootasin ma pisu rohkem mängureid… Suur protsent osalejaid ütlesid ilmselt ära nõnda õnnetu kuupäeva pärast – oli ju siiski reede 13. Igastahes pärast mõningaid seiklusi, mis olid samuti ilmselt seotud eelmainituga, jõudsime me Juurus rahvamajja… Ning Martti mitte-ametlikule sünnipäevapeole…

Sissejuhatus mängulaagrisse oli igastahes vägevam, kui ma loota oskasin – kast õlut! Peale selle ka veel ka lahe kamp (kellest ma ei tundnud kaht) ning hea hunnik sõjamänge (millest ma lolli peaga kahjuks pilti ei teinud). Neeme oli otsustanud aga üritust saboteerida ning võttis kaasa euroka Saint Petersburg. Loomulikult sai ta selle eest kõvasti nahutada (millest ma jällegi pilti ei teinud) ning lubas pühalikult sihukest jama järgmine kord mitte korraldada.

Kuna kõik teised osavõtjad olid hõivatud Pacific Typhoon’iga, otsustasime Märdiga, et alustame millestki lihtsast – käiku läks üks Memoir ’44 stsenaarium – lahing Pariisi pärast. Liitlased pidid vallutama Pariisi eellinnad (loomulikult jagatakse seal punkte ka hävitatud üksuste eest) ning neil oli koletul hulgal tanke. Sakslastel seevastu oli hunnik okastraati ning mõned kõvera toruga kahurid. Jah, need olid tõesti kõverad ning lasid seetõttu täiesti mööda. Ehk siis sakslastel ei läinud üldse kohe hästi…

Selleks ajaks, mil me lõpetasime, oli kaks rahvast juurde laekunud ning Eesti esimese Warcon’i külastajate arv küündis juba lausa üheksa isikuni. Otsustasime minna rasket teed mööda ning panna lauale miskit tõsist – Troonide mängu Mõõkade Maru laiend. Loomulikult eelnes mängimisele pisuke seletamine ning kuna minu viimasest mängukorrast oli aastaid möödas, pidi ka pisu reeglitega konsulteerima. Aga igastahes saime mängima hakatud.

Teisel laual sai ette võetud Sword of Rome, mis tekitas nalja ning head tuju nii sealses kui ka meie lauas. Tekkis lausa komme küsida iga tunni-pooleteise tagant kõrvallauast, et kaugel te nüüd olete. Üldjuhul saime vastuseks “Esimene käik!”

Igal juhul läks meie Troonide mäng lõbusalt ning sain kinnitust, et laiend on tõesti väga hea. Temas jagub diplomaatiat vähem, kuid selle puudumise teeb ta kõvasti tasa pakutavate taktikaliste võimalustega. Igal juhul, kui kunagi peaks kellegil tekkima soov korraldada Troonide mängu meistrivõistlused, siis tõstaks mina oma käe laiendi kasutamise poolt – igal juhul väiksem võimalus kellegi onupojapoliitika ohvriks langeda…

Sword of Rome lõppes üpris ootamatult teisel (või oli ehk isegi ikka veel esimene) käigul. Seejärel võtsid visamad hinged käsile aja raiskamise Twilight Struggle’i seltsis…

…ja kuna kell ei olnud veel viiski, otsustasime Rainiga teha ühe kärme Warhammer: Invasion’i. Mäng osutus üpriski huvitavaks ning hoolimata sellest, et ma haledalt lutti sain (loomulikult oli see kõik seotud esimese mängu ja halvasti jooksvate kaartide mitte minu ebakompetentsuse, alkoholi taseme või väsimusega), oli tegu paeluva mehaanika ning kindlasti ka kujundusega.

Laupäeva hommik tõi kuivava kurgu, tühjavõitu pea, kange selja ning hulga eesootavaid mänge. Kui ma kunagi mänguruumi (-saal oleks selle toakese kohta ilmselgelt liialt kange sõna) jõudsin, olid Martti ja Rain juba tegevuses Washington’s War’iga, mis tundus isegi kõrvalt kaedes täitsa korralik CDG.

Pärast pisikest kehakinnitusturniiri, võtsime ette pisikesed lahingud Vaiksel ookeanil – eelmisel päeval äranähtud Pacific Typhoon. Mäng osutus öisetest vintsutustest ärapiinatud kehale ning mõistusele üllatavalt vastuvõtlikuks ja tõmbas koos maheda märjukesega ajud taas kord nende jaoks ettenähtud kehaõõnsustesse.

Kui selle pisikese kõrvalepõikega lihtsamate mängude maailma oli ühele poole saadud, otsustasime Aigariga ette võtta midagi tõsiselt hard-core’i…

Napoleon’s Triumph oli sihuke vana-kooli sõjamäng, mida olin juba pikemat aega tahtnud mängida, kuid polnud kunagi parajal ajal sellele peale juhtunud. Aigar võttis prantslased ning mina sain oma punased nupukesed üles seada. Tegu on siis Austerlitzi lahingut kajastava mänguga, milles liitlased (Vene tsaaririigi ja Austria koondväed) astuvad (astusid) vastu Napoleoni võitmatule armeele. Nagu ma hiljem karbi servalt, kus on kenasti kirjas kogu lahingu tegelik kulg, lugesin, tegin ma täpselt samad vead, mille oli teinud Alexander I.

Algul üritasin lüüa prantsuse vägesid massiga, mis igas teises sihukeses mängus peaks üldiselt õnnestuma, kuid mingil hetkel hakkas mulle koitma, et sedamoodi ei lähe see mitte. Loomulikult olid selleks ajaks enamus minu tugevamaid üksuseid kuhugi parema tiiva “kaitsesse” tõmmanud ning vasak tiib lootusetult pisikest linnakest piiramas. Seega jäi just keskmine osa, mis oli aga kõige kehvemini kaitstud, tõsise rünnaku alla. Ja nõnda see juhtus, et üks väike prantsuse ratsaväeüksus tungis läbi liini minu tagalasse ning saatis seal korda sihukese sigaduse, et mõni hädavaevu pääsenud vene soldat ka aastakümneid hiljem sellest lahingust õugukaid näeb. Vähemalt sai mängitud ajalootruult…

Kõrvallaudadel löödi vahepeal üles Britannia ja Richard III: The War of the Roses. Esimene neist tundus igastahes kestvat terve igaviku – ja mitte heas mõttes. Kuna kõik teised mängud olid vahepeal lõppenud, otsustasime oodata ära Britannia tulemuse, et siis midagi vägevat ette võtta. See tundus terve igavikuna. Nii mina kui Urmas, kes ometigi võttis Britannia-mängust osa, jõudsime vahepeal poes ära käia ning mängijate kallal juba pikemalt norida… Lõppeks võitiski mingil moel Urmas…

Kui pikka ning piinarikas Inglismaa ajalugu lõpuks läbi sai, lükkasime lauale Successors’i. Taas kord üks mõnus Card Driven mänguke GMT poolt, kus tegevus toimub vahetult pärast Aleksander Suure surma ning tema loodud impeeriumi pärija on üpriski segane. Mängijad saavad nina peale kaks tema kindralit ning üritavad ise impeeriumi troonile tõusta. Olin kohe mängu alguses suhteliselt kenasti positsioneeritud – üks mees Väike-Aasias ning teine Babüloonias – et hakata valitsejaks seaduslikul teel ehk siis legitiimsuse kogumise läbi.

See oleks mul peaaegu õnnestunud, kuigi suutsin suht mängu alguses kaotada Aleksandri pisipoja Alex IV. Nimelt sattus minu kätte suure väejuhi kirst, mille Makedoonia pealinna Pellasse mattmisel saab roppu moodi legitiimsust. Nõnda ma siis vedasin seda läbi kogu Lähis-Ida ning võidust hoidis mind vaid mulle pealelangenud needus…

Ühe laua taga võeti samal ajal ette Combat Commander… Ka sealt kostus aeg-ajalt lõbusaid kilkeid.

Teisel pool aga alustati Tarmo utsitamisel Axis & Allies: Anniversary Ed. mängimisega. Kõrvalt oli seda üpriski huvitav jälgida – mingil hetkel suutsid mõlemad mängijad umbes 10 minti vahtida oma peosolevat rahapatakat… Igastahes paistis teljeriikide komandör palju tõhusamat tööd tegevat ning 4 tundi pärast mängu algust olid mängijad viigis! Aga mitte kauaks. Leningrad langes, jaapanlased lõid puruks amerite Vaikse ookeani laevastiku ning Itaalia trügis Inglismaa välja nii Egiptusest kui ka tervest vahemere ümbrusest. Pärast 6 tunni möödumist, lepiti minor victory saavutamisega ja pandi pillid kotti.

Hakkas juba kätte jõudma varajane hommik ning inimesed kobisid ükshaaval ära kotile, kui meie neljakesi alustasime Dust’iga. Mõnda aega olin kunagi isegi hellitanud mõtet selle endale muretsemise teemadel, kuna sihuke post-apo alternatiivmaailm ajas mul ihu imelikuks. Jumal tänatud, et ma nüüd seda mängida sain. Edasiseid lauseid lugeda äärmise kriitilisusega, kuna ma siiski kaotasin selle mängu! Tegu on põhimõtteliselt Riski, Imperiali ja Citadelsi seguga suhtes 90-3-7. Igal käigul valivad mängijad omale kaardi, mis siis määrab ära kägu jooksul sinu poolt tehtavate tegevuste arvu. Kuna aga mäng on tehtud keelest sõltumatuks ning kaardid on jäetud selgitusteta, tuleb iga käigu alguses enamus kaartide eriomadusi üle vaadata. Kaardilt saadavad ning tehastes toodetavad ehituspunktid annavad mängijale võimaluse uusi üksusi ja tehaseid nikerdada – sellega lõppeb sarnasus Imperialiga. Ülejäänud on lihtsalt risk…

Magama sain kusagil kuue paiku, kuigi ma juba mängu lõpupoole tukkusin toolikeste peal…

Hommik algas umbes 12 paiku, mil Andreas tuli mind äratama ning mängule kutsuma. Kaks lauda olid juba täis löödud kas Memoiri või Combat Commanderit ning Andreas, Neeme ja Tarmo valisid miskit huvitavat neljale mängijale. Lõpuks otsustasime Troonide mängu laiendi kasuks – mina ei keeldu sellest mängust peaaegu kunagi ning teisedki (peale Tarmo) ei olnud seda pikalt mänginud.

Täiesti sneaky meetodiga võitis seekord Greyjoy (Tarmo), kes teinud minuga rahu, istus lihtsalt oma hubases Riverrun’is, krabas üksteise järel liitlaskaarte ning kogus claim’i. Pidevat madinat pidasid Baratheon ja Lannister ning min Starkina surkisin vahepeal üht ja siis teist – olenevalt sellest, mis kasulikum oli. Üheksanda käigu alguses, kui minul oli plaan Lannispordi peale suunduda, selgus westerose kaarte tõmmates, et edasine mäng on üpriski mõtetu – selleks ajaks olid kõik peale meie ka laagrist ära jooksnud – kuna Greyjoyl oli tarvis claim’i oksjoni jaoks jätta vaid kätte kogu oma võim ning kellelgi meist ei olnud võimalik teda üle pakkuda… Ja saimegi nelja tunniga hakkama.

Kahju, et jäi tegemata grupipilt esimesest Eesti sõjamängude laagris osalejatest. Oleks loomulikult tahtnud veel palju-palju mänge proovida, kuid kaheksa peaaegu korralikku mängu ühe nädalavahetuse jooksul on täitsa tubli saavutus siiski.

Kuigi korraldajad suhtusid edasistesse sihukeste avalike ürituste korraldamistesse üpriski skeptiliselt (no 9 osavõtjat mänglaagrist on ilmselgelt pisu vähe), loodan, et huvilisi jätkub ning sõjamängude laagreid korraldatakse tsiviilsektoris siiski edasipidigi.

Advertisements

Essen 2010

Posted in Õlu, Üritused, Lauamängud, Mängimised, Rollimängud with tags , , on 27. oktoober, 2010 by Ove

Selleaastane Essen oli erakordne mitmes mõttes. Esiteks läksin ma esmakordselt sinna mööda maismaad (viga, mida ma kunagi enam tõenäoliselt ei tee) ning seekordse eelarve tõttu… Bussisõit ei ole lihtsalt minu jaoks. Pealegi on 27 tundi sõitu minu jaoks liig mis liig. Mõned võivad küll vaielda, et see kestab vähem aega, kuid siiski…

Sõitu alustasin teisipäeva pärastlõunal ning Essenisse jõudsime alles neljapäeva hommikul. Muidugi näeb auto/bussiga minnes kohalikku elu-olu lähemalt kui paari kilomeetri kõrgusel kõlkudes ning see võib olla täitsa põhjus, miks seda ka tehakse… Poolas ning Saksamaal avanesid mõned täitsa korralikud vaated, mida kahjuks autoaknast kole kehv jäädvustada oli. Väga eredalt jäid meelde Ida-Saksas kõrgunud öise taeva taustab plinkivad tuulegeneraatorid…

Rahvast oli nagu ikka – ropult. Täpselt kahjuks ei tea, sest sel korral ei juhtunud kohalikku raadiojaama kuulama. Oli küll kolmas kord juba sinna juhtuda, kuid 8 saalitäit rahvast, mänge, mänguasju, miniatuure ja koomikseid ajab ikka pea sassi küll. Neljapäeva kulutasin peamiselt oma ettetellitud mängude ülesotsimisele… Neljapäev on seal ka üldiselt kõige vaiksem – nädalavahetus pole veel alanud – ning seetõttu ei pidanud massidest läbi trügima, vaid sai isegi mõnevõrra normaalselt jalutada.

Japsid olid kole mures oma Marsi-mängu pärast, mis ei olnud õigel ajal kohale jõudnud – õnneks oli neil vähemalt üks eksemplar, mida huvilised mängida said. Mäng ise tundus täitsa vinge.. käsitsivärvitud jubinad ja puha…

Sai vaadatud-katsutud ka Tim De Rycke ja Sander Vernyns’i (viimaselt ostsin ära Runeboundi esimese väljalaske) mängu Experiment… Päris lõbus vedelikesegamine…

Phil Eklundilt ostsin tema uue mäng High Frontier, mis esialgse proovimise järgi tundus täitsa tummine ost – selline mõnus kosmosevallutus.

Kosmoseteemaga jätkates proovisin ära ka üpriski humoorika Duck Dealer’i. Tegu on ägeda kaubavedamismänguga, kus tuleb arendada planeetide tööstust, vedada kaupu ning rahuldada klientide soove. Kui näiteks ühe planeedi elanikud soovivad siniseid kummiparte, siis tuleb suunduda planeedile, kus sinist värvi toodetakse, teiselt planeedilt haarata mõned kollased kummipardid, need sinised võõbata ning lõpuks maha parseldada… Kaupade nimekiri ja nende arendamine oli igastahes väga lahe. Hind muidugi oli hirmutav – 60 €.

Esimese päeva saak oli üpriski mõnus – lisaks kõigile mängudele sai poest ka pisu alla-euroseid veinikarpe võetud ning nende seltsis neljapäevaõhtut veedetud.

Kuigi olin otsustanud enamus raha pühapäeva jaoks hoida, ei tulnud sellest midagi suuremat välja – lisaks 1880’le, mille olin tegijalt tellinud, ostsin ühelt tüübilt veel Tigris & Euphrates’i. Ka GMT oksjonile sattudes ei suutnud ma niivõrd madalate alghindade suhtes külmaks jääda ning selle tulemusena tegin mõned üpris head ostud…

Piilutud sai ka põhjanaabrite Phantom League‘t, mis kirjelduste järgi tundus olevat lauamäng Firefly’st. Mõtlesin sellega oodata vähemalt pühapäevani, kuid juba laupäevaks olid nad kõik kaasavõetud eksemplarid maha müünud.

Messil oli ka lahe näitus eelmise sajandi algusest pärit lauamängudest. Uurisin mis ma seal uurisin, kuid ühtegi mängu sellest nimekirjast ma sealt ei leidnud. Ilmselt korjas demokraatlik tsensuur need seal kiirelt ära… kui neid sinna üldse pandi…

Leidsin ka antiikmängude leti, kust hakkasin kohe uurima, ega neil poliitiliselt ebakorrektseid/propagandamänge liitlaspoolelt ole. Kahjuks ei olnud… 😦

Reedene saak oli täitsa kenake, kuid üpriski kulukas – 1880 maksis mõnusad 46 eurot ning tore orkimõõk 25… Õlu oli meeldivalt odav. Kuuspakk põhimõtteliselt miski 20 krooniga.

Õhtupoole sai odava õlle kõrvale ka Leiutiste ajastut mängitud. Polnud väga vigagi, kuid ei midagi enneolematut – mõni mehaanika ning teema oli sarnane Wolsundile, kuid paremini ning mitmekesisemalt esitletud…

Nagu igal aastal, oli ka sel korral suuresti esindatud kõiksugu larbinodi alustades turvistest-kiivritest ning lõpetades vööde ja pisikeste klaaspudelikestega. Endalgi tekkis tahtmine sealt üht-teist osta, kuid hinnad hirmutasid üldjuhul ära. Samas sai kaasa haaratud kõiksugu katalooge ning tehtud massiliselt pilte – käed-jalad küljes; mine varasta!

Kostüümides tegelasi oli samuti palju. Haldjad, orkid, mingid animetibid ning isegi päkatseid oli näha. Orkid muidugi olid pisu teist tõugu kui meil siin Eestis, kuid ega meiegi paljuga alla jää. Varsti oleme samal tasemel…

Muidugi ülalpildil olevalt tegelast (või midagi sellesarnast) niipea ilmselt Eesti larpidel ei kohta.

Igasugu konstruktorid olid samuti täitsa populaarsed. Zometool oli seal vist esmakordselt (varem polnud neid märganud), kuid sellest hoolimata oli nende laua ümber pidevalt jõnglasi, kes seal erinevaid vidinaid ehitasid. Mingi hetk sain ma siiski löögile ning meisterdasin omale kiirelt terase tahktsentreeritud kristallvõre elemendi.

Eestlased olid venelaste tehtud sõjamängu juures täitsa nagu kalad veel. Tegu oli täitsa mõnusa mänguga, mis meenutas välimuselt pisu Tide of Iron’it, kuid oma detailsuse juures ületas seda oma vaksavõrra. Näiteks ei liigutud seal kordamööda, vaid iga üksuse käsud kirjutati lamineeritud väekaardile ning lahendati üheaegselt (sarnaselt Diplomaatiale, kuid käskude valik oli tunduvalt suurem).

Käisin ka Poolakate mängu Show Business, mille karp nägi välja ilgelt näru, kuid mängusüsteem tegi tasa selle, mis karbikaanel puudu jäi. Ei olnud sellist tunnet, nagu paljude uute mängudega, et mängid Katani, Ticket to Ride’i ja Modern art’i kompotti. Tegu oli täiesti uudsete lahendustega, mida ma ühegi teise mängu juures varem näinud ei  olnud…

Sain pisu näppida ka üht enda püha graali – Napoleoni lahingud. 80 € võis endale küll ühe sellise soetada, kuid kahjuks oli tegu saksakeelse eksemplariga (kaardid olid saksa keeles), millega saaks küll üht-teist teha, kuid vähema kui täismängu eest ei ole ma nõus sellist summat välja käima.

Hoolimata asjaolust, et ümberringi oli tohutult palju häid mänge, leidsid mõned lollikesed ikka selle kõige hullema üles. Tegu on mingi uut sorti disainiga Monopoliga (neid oli lausa mitu erinevat), mis siiski ilmselt ei ole parem kui kõik eelmised… Ega kalkulaator mängulaua küljes mängu ennast paremaks ei muuda… Pilt sai tehtud just selle nurga pealt, kuna pildile jäänud neiu oli neist neljast kõige kenam…

Laupäeval ma väga miskit ei ostnudki… Clash of Monarchs ja mõned mänguasjad Dagonile… Hea kokkuhoidlik päev oli…

GMT putka oli eestlaste igapäevane kogunemispaik, kuhu kella üheks koguneti. Nimelt algas just sel ajal oksjon, kust võis üpriski hea hinnaga korralikke mänge saada. Clash of Monarchs’i sain just sealt letihinnast kaks korda odavamalt. Enamasti müüdi seal küll GMT, Avalance Press või UGG mänge, kuid viimasel päeval toodi letti ka odavad saksakeelsed eurokad (näiteks Descent) ja isegi Arkhami laiend Vaarao needus.

Lauamänge ei mängitud mitte ainult laudadel, vaid ka puutekraanidel. Pole aimugi, mis mäng see ülemisel pildil on, kuid Days of Wonderi putka juures nägin ka Small World’i ekraane, kus kaks inimest said endale pisikeses maailmas ruumi teha…

Jutujätkuks tuleb mainida, et kõik ei parseldanud mitte vaid lauamängude, vaid ka arvutimängudega. Nathan (Indie-mängude arendaja) tutvustas oma uut mängu Legerdemain (ärge küsige, millest selline nimi. Tegu on tegelikult küll vabavaraga, kuid kui tahta mänida fancy graafikaga (mis vist tähendab umbes sellist pilti), peaks maksma 20 €… Peab proovima – ehk on tõesti väärt mäng, mis väärib tegijatele tasumist.

Sellega sai siis meie pisike olesklemine Saksamaal läbi ning algas tagasisõit, mis läks seiklusrikkamalt, kui sinnaminek. Nimelt sai meil vahepeal kütus otsa… Kusagil in the middle of somewhere Poolas. See oli üpriski huvitav…

Poolas sai ka üht ägedat tanki nähtud… Samas kohas oli ka igasugu muud tehnikat (kopter tuleb hetkel meelde), kuid kahjuks nägin neid liialt hilja ning minu seebikarp ei ole just profikaamera, mis poole sekundiga end vinna tõmbab…

Vahepeatuse tegin Kaunases, kus tegin avastuse, et natsi-Saksamaa tööstused ei ole veel täielikult välja surnud…

Kokku sai Essenist toodud rekordkogus mänge – 20… Esimene aasta sai ka küll miski selline kogus toodud, kuid tol korral sai enamus neist Riiast peale korjatud… Hämmastav on siinjuures see, et enne reisi oli minu Esseni wishlistis väga vähe sõjamänge, kuid tagasitulles sai tehtud avastus, et 38,8 % ostetud mängudest olid sõjamängud…

Kaasavõetud mängude äramahutamiseks pidin isegi oma äravajunud riiulit kohendama, et ei jääks mulje, et need sealt kohe alla vajuvad. Äsjakorrastatud riiulile sai pandud minu värskeltostetud sõjamängud…

Nagu näha, ei õnnestunud kõiki siiski ära mahutada…

Ülaloleval pildil näete tõbrast, kellel on õnn elada just nimelt Essenis – umbes viie minuti jalutuskäigu kaugusel messihallidest. Mõelda vaid… Ei mingeid hotellibroneeringuid ega -arveid. Ei mingit sõitu sinna ning sellega kaasaskäivate pagasipiirangu või valusa tagumikuga… Kohutav…

Kokkuvõttes võib öelda… et pärast 8 päeva äraolekut on kuradi hea jälle Eestis tagasi olla, kasutada normaalset klaviatuuri ning normaalselt süüa. Aga järgmine aasta jälle…

Esimene Eesti sõjamängurite alternatiivlaager

Posted in Üritused, Lauamängud with tags , on 31. august, 2010 by Ove

Pärast kõiki neid pisikesi üritusi, mida Eestis lauamängulaagrite nime all ühes ja teises kohas aeg-ajalt korraldatakse, sai EWS (Estonian Wargamers Society) maha ühe korraliku mängupõrguga. Ausalt-öeldes sattusin sinna täiesti poolkogemata, kuna Generalfeldmarschall Aigar oli mind mõttetute eurokatest kirjutamise pärast välja jätnud, kuid Frontschwein Costello, kes teadis, et teen seda vaid selleks, et üldsuselt rohkem peale minna, edastas salaja mulle kutse. Sedasi siis juhtuski, et reede hilisel pärastlõunal kohalejõudnud seitsme inimese hulka kuulusin ka mina…

Et kiirelt kõiki tülli ajada ning seejärel end kas lohutuseks täis kaanida või koju minna, alustasime umbes seitsme-kaheksa paiku ühe kiire Diplomaatiaga. Minul õnnestus saada Austria-Ungari, kes, luues liidu Türgi Euroopa-meelse sultaniga, tungis peale paha-aimamutele Venemaale. Samal ajal sõlmiti Lääne-/Kesk-Euoopas kolmikliit Itaalia, Prantsus- ja Saksamaa vahel. Inglismaa otsustas vist jääda neutraalseks, kuna temapoolsed läbirääkimised jäid üpriski kasinaks…

Austria-Ungari lõbu aga ei kestnud üldiselt kaua – olles täpselt kenasti keskpaigas, võttis ta enda peale Saksa-Prantsuse-Itaalia ühislöögi ning aitas selja tagant appitõttaval Türgil teha niipalju kahju kui võimalik. Lõunast Apenniini poolsaarele lähenenud moslemid haarasid Itaalia kiirelt oma võimu alla. Olles praktiliselt väljapekstud, pidasin ma meeleheitlikke läbirääkimisi Saksa keisriga, et ma ei oleks esimene, kes välja langeb…

8 tundi hiljem lõppes mäng minu liitlase Türgi võiduga. Austria-Ungaril õnnestus lõpuni mängus püsida, kuid nii Ingismaa ja Venemaa olid kapituleerunud. Ülalolev pilt on käskudest, mis mängu jooksul kirjutati… Samuti võis kõikjalt leida minupoolt tühjaksjoodud õllepudeleid, mida pidi olema eile allesjäänute järgi rehkendades umbes 13-14… Hiljem sain teada, et miski 5 jäi veel külmikusse.

Laupäeva hommik algas üpriski vastiku pohmelliga ning lisaks sellele harjumatult vara (kuid määravam oli esimene). Olin end palunud üles ajada, kui midagi ägedat mängima asutakse ning see oli minu magamisharjumusi arvestades võrdlemisi tark tegu. Seega peksis Frontschwein Costello mind üles kell 10 hommikul, kui asuti üles panema lauda mängule The Napoleonic Wars, mis Costello sõnul pidi võtma aega vaid paar tunnikest, kuna iga käigu lõpus veeretatakse täringut ning kuue puhul mäng lõppeb.

Mäng on tõsiselt sügava teema ning (pohmaspeaga) keeruliste reeglitega, kuid väga mõnus ning nauditav. Taas kord õnnestus mul hakata mängima Austriat (Martti – Preisimaa, Aigar – Inglismaa, Neeme – Prantsusmaa, Costello – Venemaa). Ka selles mängus ei ole Austria just kõige paremini positsioneeritud riik, sest kuigi mängu alguses on Venemaa Britannia poolel (nagu ka Austria) ning Preisimaa neutraalne, siis nende kahe liitumisel Prantsusmaaga, on pisike Austria kolme vaenupoole vahel…

Kuna Napoleon asus esmalt kimbutama Briti laevu, sai Austria keiser tasahilju Prantsuse idapiire enda kasuks nihutada. Venemaa alustas Diplomaatilisi läbirääkimisi neutraalse Türgiga ning sai viimase omale liitlaseks. Prantsusmaa rõhus oma sõprade – Taani ja Hispaania – abiga tugevalt Inglismaad, vallutades isegi korraks Londoni. Sellega lõppes esimene käik – aasta 1805.

Vahepeal jõudsid Vints ja Udutont panna üles Axis & Allies Pacific 1940 ning selle läbi mängida – see kestis vaid 3 tundi.

Siis aga ilmus välja Arthur Wellesley, kes Bonaparte’ mättasse lõi ning ise Prantsusmaale lammutama suundus. Preisimaa minetas oma neutraalsuse ja nähes vaimusilmas, kuidas kotkas oma tiivad üle Britannia sirutab, asus Napoleoni poolele. Austria, kes aga oli liigutanud oma piire Marseille’ni, sunniti jõhkraid meetodeid kasutades taganema, tekitades Alpides patiseisu, kus Austria ei tahtnud oma nõrgemate vägedega rünnata ning Prantsusmaal polnud Inglismaa pideva vastutegevuse tõttu piisavalt mahti, et midagi ette võtta. Venemaa lammutas Austria põhjavägedega koos Preisimaad laiali. Ka Wellesley löödi Prantsusmaalt minema.

Pärast 1808. aastat tegime pausi, kus huvilised võisid sööma minna. Kätte oli jõudmas kolmas käik ning kell oli selleks ajaks veerenud seitsme peale – 8 tundi oli mängitud.

Kuna midagi muud polnud teha, võtsime Udutondiga ette Valor & Victory. Pisike sõdimine väikelinnas lõi vere kenasti käima.

Umbes kaheksast jätkasime Napoleoni sõdadega. Venemaa tegi Prantsusmaaga rahu ning tungis Austriasse. Olles võimetu sõdima kahel rindel korraga, löödi Austria väed ka läänerindel puruks ning algas kolmepoolne invasioon Austria anastamiseks. Wellesley kogus Inglismaal vägesid…

Üks pisike lõbus seik oli, kui Prantsuse laevad mitu aastat Biscaia lahes ühe pisikest Briti alust otsisid – kuna aga ta kõik oma käigupunktid meeleheitlikult sinna ära kulutas, ei saanud ta väga muud teha.

Pärast kapituleerumist ei olnud Austrial terve aasta muud teha, kui vägesid koguda, kuna ta oli neutraalne. Prantsuse ja Venemaa vahel tekkis terav huvide põrkumine, kui mõlemad proovisid enne teist Rootsit alistada – sellega sai siiski hakkama Napoleon, kuid Helsingi sai Tsaaririigile.

Vahepeal oli ülejäänutel taas igav hakanud ning koogiti välja väga retro välimusega Wizard Kings.

1811 kuulutas Venemaa taas Prantsusmaale sõja ning asus võitlema Briti poolele. Austria, kes vahepeal oli neutraalsusega ühele poole saanud ning uuesti Inglismaaga liitunud, ühendvägedega sõideti rõõmsalt Kutuzovi juhtimisel Pariisi. Idarindel aga murdsid läbi Preisi ja Prantsuse väed vallutades vastavalt Viini ja Moskva – Peterburg oli juba varem langenud Rootsi vägede saagiks. Neljas käik lõppes taas Austria kapituleerumisega…

Viimasel käigul üritasid nii Venemaa kui Inglismaa takistada Prantsusmaa võitu, kuid erilist edu sellega ei saavutatud – Itaalia lõunaosa vallutati Imperaatori vägede poolt, Venemaa pealinnad jäid Bonaparte kätte… Lõbus oli vaid see, et kord Türki tunginud, ei olnud Prantsusmaa mängijal enam mahti tema välja toomiseks. Seega passis Napoleon viimased aastad Sofias õgides saiakesi.

Mäng lõppes pool viis hommikul Prantsusmaa ülekaaluka võiduga. Teiseks tuli Preisimaa ning ülejäänud miinuspunktidega järele. Pean häbiga mainima, et suutsin tulla viimaseks… Kui ma nii hea kaotaja ei oleks, siis ma vist lauamänge üldse ei mängiks… Kokku kestis mäng koos reeglite seletamise/õppimisega 16 tundi.

Kuna viimasel käigul võtsid Prantsusmaa, kelle juhtimise all oli Keisririik ise ja kolm liitlasriiki (Hispaania, Taani ja Rootsi), kelle käigud sattusid olema järjestikku, käigud tohutult aega, siis löödi teisele lauale üles Napoleon’s Triumph, mille taga Martti ja Udutont kahekesi üksteise käsi hakkasid väänama. Igastahes tundus see mäng niivõrd huvitav, et tekkis kohe tahtmine isegi mängima hakata, kuid igipõlised traditsioonid (üldiselt mulle ei meeldi, kui mõni mängijatest mängu ajal kuhugi ära kaob ega mängu ei jälgi) ja asjaolu, et mäng oli kahele, sundisid mind tagasi Napoleoni sõdade juurde (kuigi oleks võinud vabalt teha erandi – laua taga mängu jälgimise teesklemine väsitas veel rohkem).

Pühapäev algas hoolimata viietunnisest uinakust siiski paremini kui eelmine. Seda peamiselt põhjusel, et suu ei kuivanud ning vasaraga päkapikk oli kellukese peas rahule jätnud.

Toas leidsin Aigari, Costello, Martti ja Udutondi Tide of Iron’i lauda üles panemas – sedakord Days of the Fox’i laiendiga. Kuna muud teha ei olnud, alustasime pärast edukat Ingalt kohvi nurumist kolmekesi Twilight Imperiumiga – Costello kurikuulsate sõnade järgi pidi TI kolme mängijaga samuti kõigest paar tundi kestma…

Pärast julget tunnikest mängimist (ka laua ülesseadmine ja reeglitega tutvumine võttis omajagu aega), kuulsime, kuidas kõrvaltoast räme hõiskamine kostus: “Noh, võitsite või?” “- Ei, reeglid said seletatud.”

Paari tunni pärast – umbes kahe ajal – selgus, et lähivõitluse reegleid oli tõlgendatud sedavõrd valesti, et puudus igasugune mõte edasi mängida. Alustati uuesti. Seekord õigete reeglitega.

Meie olime vahepeal samuti pisut edasi jõudnud – sõlmiseme Neemega Vintsu vastu liidu ning tema War Sun’ide abiga lõime tema väed puruks. Noh, pisu aitasin ka mina kaasa, kuid minu laevukesed ei olnud pooltki nii head.

Olles hävitanud Vintsu koduplaneedi ning selle radioaktiivse plögaga üle valanud, suundusid Neeme laevad minu koduplaneedi poole… Pärast paari suures plaanis tühist lahingut nad siiski sinna ei jõudnud – Neeme võttis lihtsalt ühe võidupunkti juurde ja võitis… Kokku 7 tundi.

Teises toas võidutsesid kolmada reichi armeed, takistades Ameerika langevarjurite põgenemise. Kokku 4 tundi.

Seejärel sai tehtud grupipilt ning laiali mindud, et järgmine kord oleks taas põhjust kokku tulla…

Kolme päevaga neli mängu (sealjuures vaid üks, mida ma varem polnud mänginud) – pole just selline lauamängulaager, kus ma varem olen viibinud, kuid pärast seda vist väga neid teisi ei tahagi. Suurepärased mängud, suurepärane söök (üks konserv, päts leiba, pisu salatit ja pakk pihve) ning selliste mängude mängimiseks suurepärane seltskond. Mida veel ühelt nädalavahetuselt tahta.

Teinegi kord….

Diplomaatia võrgumäng

Posted in Mängimised with tags , , , , on 25. juuli, 2010 by Ove

Nagu paljud lugejad teada võivad, korraldasin miskivahe läbi sellesamuse blogi diplomaatia võrgumängu, millest võttis osa suisa seitse inimest – täismäng noh. Nagu ühe korraliku mängu puhul ikka, et saa me rääkida just mingist 10’st minutist… Seekord ei piisa isegi 8-15 tunnisest mastaabist. Kogu lugu võttis esimesest läbirääkimistevoorust viimaste käskudeni, mis Inglismaale tema võidu tõid, umbes-täpselt 5 kuud (8.01.2010 – 2.05.2010).

Tuleb tunnistada, et mäng oli pingeline ja seda isegi mulle, kuigi minu käest kogu kirjavahetus/läbirääkimised läbi käis. Eks ma üritan need 5 kuud oma lugejateni tuua, et ka teie sellest rõõmu saaksite tunda. Ära olgu aga öeldud, et mitte iga käik meelakkumine olnud – mitmel korral pidin mängijatele meelde tuletama, et käsud vaja ära saata. Loomulikult oli mul õigus nende väed kasarmusse tagasi saata ja öelda, et vihma sajab ning täna õue mängima ei lähe, kuid see oleks teiste mängijate vastu ebaaus olnud – nemad tahavad ju ikka mängida. Ja sedasi ma saatsin meile, helistasin ja käisin ukse tagant ukse taha, et kõik ikka kenasti oma käsud ära saadaksid.

Väga palju rõõmu pakkusid rollimängulised läbirääkimised, mida ma üritan üles otsida ja teile lugemiseks üles panna.

Esimene käik on alati selline ettevaatlik – kombatakse üksteise piire, sooritamata otseseid sõjalisi manöövreid ning üritatakse teist riiki ajendada esimesena ründama, et teda hiljem agressioonis süüdistada.

Aulik Nikolai II!

Minu, Tema Kõigi Muhameedlaste Peamuftiti, Türgi sultani, Ottomani Impeeriumi valitseja ning Kõigi Tõsiusklike Kaliifi Ülemkirjutaja kirjasule läbi anname meie valitseja poolt teile teada järgmist:,
Seoses muutunud diplomaatilise olukorraga Euroopas on mul au Tema Kõrgeaususe nimel ulatada Inglise peaministrile oma sõbrakäsi. Ülemkaliifi sõnul on äärmisel oluline, et kaks riiki mis on üksteisest nii kaugel, kuid ometi nii sarnased peaks sellises olukorras kokku hoidma. Seoses sellega on Sultanil ettepanek: Ottomani ning Inglise vägevad riigid teevad omavahel varjatud koostööd. Hoides üksteise suhtes jahedat diplomaatilist viisakust, ning avalikult mitte koos tegusedes. Samas, väidab PeaKaliif, oleks meil kasulik teha koostööd Vene Ohu taltsutamise vallas. Kui vaprad Inglise armeed vallutaks Skandinaavia, enne kui venelaste hordid sinna jõuavad ning Ottomanide janišaride üksused hoiaks olukorda kontrolli all Musta mere ääres, oleks Vene Karu käsist-jalust seotud, ning me mõlemad saaks tegeleda pakilistemate probleemidega. Sultan ootab huviga teie vastust ning teiepoolseid ettepanekuid selles vallas.

Sõbralikult tervitades
Tema Kõigi Muhameedlaste Peamuftiti, Türgi sultani, Ottomani Impeeriumi valitseja ning Kõigi Tõsiusklike Kaliifi loal ja heakskiidul
Ottomanide Impeeriumi  Esimene Kirjutaja.

Kõikjal lendavad sõja lehast kõrgemal valged rahu kuulutavad tuvikesed. Inglismaa on eriti agar kõigiga kõigi vastu liitu sõlmima. Pannakse alus Euroopa kolmikliidule, mille asutajaliikmeteks Inglismaa, Saksamaa ja Venemaa.

Tere jälle Kolja

Mu eelmine kiri oli ehk liiga emotsioonidest tulvil, vabandan sellepärast. Olen  mõelnud ja pidanud aru nii isekeskis kui ka koos enda tarkade nõunikega. Kuulanud teiste riikides liikuvate spioonide infot (kust ka, et sa oled Prantsusmaaga mingeid kaheldava väärtusega lepinguid sõlminud) ning paisab, et Euroopa on justkui püssirohutünn mis ootab ainumast sädet, et barbaarsesse sõtta lennata. Seega ei saa minagi käed  rüpes istuda ning oodata. Tahaksin enne kui sa asud tormama (tean ju su keevalist slaavi hinge, mäletad mis ükskord Moskva banketil juhtus ja mis koletu skandaal sellest veel puhkes sa helde taevas) kutsuda sind veelkord kuulama tervet mõistust ja tuletada meelde mõningaid asju.

Miks nimelt ei võiks luua tugeva liidu hoopis kolm Euroopa suurriiki nagu Inglismaa, Saksamaa ja Venemaa. Esiteks ei pea ma küllap meenutama veresidemete võim. Minu vanaema ja  sinu vana-vana-vanaema oli kuninganna Victoria. Inglismaa valitseja Edward VII on samas minu onu. Lisaks ei pea ma meenutama kindlasti meie häid sõprussidemeid ja neid kõiki joodud lähkreid viina, baknette ning aiapidusid, kust oleme üksteist toetanud ning päikesetõusul kaelakuti koduteed otsinud. Kui sina meenutad seda kui lõbus meil Odessas oli tahaksin ma tuletada meelde juhtumit kui anarhistid enda auruautoga äkitselt meie troska küljepeale auruautoga tõmbasid ning sinna pommi heita ja kuidas meid mõlemat vaid mu treenitud preisi sõduri refleksid päästid, kuna suutsin suitseva süütenööriga pommi aknast kohe edasi välja lennutada, ning hiljem närused sotsialistid koos saablitega tükkideks raiusime. Me võiksime sõjas sama edukalt koos tegutseda ning olla võitmatud.

Lisaks mõtle, Prantslased on Peetri aegadest Vene rahvast põlanud ning alahinnanud, pidanud neid räpasteks joodikuteks elajateks kuid on tegelikult ise kerglased ja tujukad – kuidas see vanasõna ütleski ? muutlik nagu prantslase meel eksole. Itaalased on lärmakad ning vaesed, Türklased aga sinu vanad vaenlased ja metslased oma veidrate mitte kristlike kommete ning ebajumalate kummardamisega. Ma ei hakka Austria-Ungarist rääkima, seal toimuvale mõtlemine teeb mu meele kurvaks.

Kes on veel siis Euroopas suurimad riigid kui mitte Inglise, Saksa ja Venemaa. Tegemist on võimsama tööstuse ning teadusega maadega kes pioneerid kõigis valdkondades ning kellede järel ülejäänud riigid suisa poisikese kombel sörgivad. Mõtle või Inglise aurumasinatele ning kirjandusele, millest sa nii väga lugupead, Saksamaa võimsale terasetööstusele, Zeppeliinidele,  kahuritööstusele ning edusammudele elektri ja traadita telegraafi vallas. Aga ka sinu riik mu hea sõber on mainimist vääriv. Meenuta suuri vene akadeemikuid. Mis koostööd oleks vaimuhiiglastel nagu Sahharov ja Kulibin teha Prantslastega ? Pealegi kas on keiserlik suur saksa rahvas kunagi üritanud tungida emakese venemaa pinnale nagu Napoleon kes enda roojase kirsaga seda kaunist pinda kirjeldamatult ilgelt rüvetas.

Itaalia, Türgi on täidetud madala rassi olevustega, kas suudaksid nagu kunagi mõista kauneid kunste ning kirjandust. Või teha teadust ? Minu nimekad teadlased on tegelenud ajaloo ning inimese põlvnemise uurimisega ja nad kinnitavad, et Inglise, Vene ning Saksa suured rahvad põlvnevad otse müütilise Atlantise järeltulijatest kes omakord tulid tähtedelt ehk kaugelt kaunilt Aldebaranilt. Nood roojased murjanid on kunagi Atlantise suurte valitsejatega riidu kiskunud vastaline mässajate
hõim kes pagendati Aafrika mandrile kus mandusid, paaritusid ahvidega ja rikkusid nii igaveseks oma vere. Ka Prantslased on liiga vabalt Itaalastega läbi käinud ning seetõttu ei saa neid ammu nimetada tõelisteks aarialasteks.

Kui need argumendid sind ei kõiguta siis pean saladuse katte all avaldama, et minu parimad teadlsed Adelung ja von Stahlhofen kinnitavad, et nad on leidnud peidetud vihjed Vana-Rooma ürikutest Tiibeti mägedesse peidetud nähtamatu Shambhala kuningriigi asukohta kohta kuhu saaksime peale Euroopa puhastamist ja kolme riigi triumviraadi moodustamise ekspeditsiooni saata, et seal taasavastada külma vril tule jõu saladused mille abil saaksime lõpuks koloniseerida ning valitseda kõiki ümber päikese tiirlevaid teadaolevaid planeete ja õppida universumi tõelisi saladusi Yuggothi liitsilmselt rassilt.

Mõtle põhjalikult neile kaalukatele argumentidele ning tee oma otsus. Kas hiilgav suurejooneline tulevik ja inimkonna kirgastumine või mandumine ning teise pimeda keskaja tulek.

Villu

PS: Vabandust kirjavigade pärast. Neis puuduvates komades ning sõnakordustes on süüdi mu uus sekretär kellele seda teksti dikteerisin.
Lasin talle nagu koerale tallis piitsa anda.

Schmutzig fischotter! röökisin ta peale, mis mulje sinutõttu mu heale sõbrale nii jääb. Et ma enam ühtegi lohisevat lauset ega sõnakordust enam
iialgi ei näeks, iga koma eest hakkab edaspidi roosk ja soolvette kastetud üheksasabaline kass kümme korda su äraneetud turjal tantsima sa dachs!
Ah seda sa Bonni ülikoolis õppisidki, liiderdasid hoorade ja kaardimängu seltsis siis kui auväärt professorid loengutes saksa õigekirja õpetasid!
Kraanikauss oskab ka paremini saksa keelt kui sa, tundsin kunagi üht Baieri lihtsat joodeldajat kellel oli taltsas orangutang kes saatis
Müncheni päevalehte iga nädal luuletusi ja ristsõnu. Sinusugune eichhörnchen ei tunneks aga ilusat saksa keelt siis ka ära kui see sind schnüfflerist pureks.

Kärkisin igaljuhul ta peale veel kaua ja jätsin ühtlasi ka tänasest bratwurst’ist ja sauerkraudist ta ilma.

Ikka veel ärritunud kaiser Villu

Sügis möödus annekteerimise tähe all. Türgi, Venemaa ja Austria-Ungari jagelesid balkani pärast, Prantsusmaa haaras enda võimu alla kogu Pürenee poolsaare ning Saksamaa sõlmis madalmaadega baaside lepingu. Rootsi läks Venemaa koosseisu ning Inglismaa sooritas ennatlikult Normandia dessandi, vallutades Prantsusmaa riigile kuulunud Bresti tööstuslinnaku. Prantsusmaa president ärevil:

Tere

Prantsusmaa kunn siin. Asjadlood on nüüd täitsa sandisti ja loodan, et mõistad, et kui need samamoodi edasi lähevad, siis aasta kahe pärast peame inglise royal-mother-fukkerite ees kummargil käima või aafrikasse kolima.

Minu strateegia seisneb selles, et loome tähtajalise liidu (kuskil 3a + 1a mittekallaletungi leping?), mille prioriteet on purustada inglismaa. Peame nõu üksteisega ja toetame kus tarvis. Selle juures võiksime ära jagada ka hõivatavad piirkonnad nii, et see meile mõlemile võrdselt kasu toob.

Esimene prioriteet oleks Belgia ja prantsusmaa vabastamine. Kusjuures tuleks savutada olukord, kus meie kontrollime MidAtlantic, EngChannel ja NorthSea meresektoreid.

Kui löeme käed, räägin järgmistest käikudest täpsematest.

Vaid vaprust!
Raymond Poincare

Pinge Euroopas kasvab. Inglimaa eeskujule on järgnenud Saksmaa, kes haaras enda võimu alla Burgundia veinimaardlad. Idas on Türgi karvupidi kokku läinud nii Venemaa kui Austria-Ungariga. Ankara on vallutatud ning Mehmed V otsib palgasõdureid Kreekast. Prantsusmaal kuulutatakse välja üldmobilisatsioon.

As-Salāmu `Alaykum,

Austria imperaator ja Ungari kuningas Franz Josef I ning Venemaa tsaar Nikolai II on ohuks kogu Euroopale.
Nende ahnusest kütet saav ekspansionistlik agressioon ohustab võtta meilt kõigilt meie vabaduse ja muuta
meid türanniseerimise ohvriteks.

Mina, vaba Türgi sultan Mehmed V, kutsun üles teid, kuningas Victor Immanuel III, ja kogu vaba Itaalia kuningriigi rahvast
kuulutama sõda Austria-Ungarile ja Venemaale.

Nende ahnus ei lõpe Balkani ega Skandinaaviaga!

Kõikide vabade rahvaste eestkostjad, ühinege!

Ottomani impeeriumi sultan,
Mehmed V.

Sügis ei too Prantsusmaale häid tuuli. Selgub, et tema selja taga on käed kokku pannud Inglismaa ja Saksamaa. Nähes asjade sellist pööret, ei suuda ka itaalia oma ahnust enam vaos hoida, vaid tungib Marseille, haarates samal ajal laevastikuga oma käpa alla Hispaania. Vene kaardivägi vallutab Konstantinoopoli, sundides sultani väed taganema Smyrnasse.

Tervitused Suur juht Nikolai 2!

Väga meeldiv, et meie liitu positiivselt suhtute, kuid tundub, et see ei ole piisav suhtumine. Selge see, ei ohusta ju Venemaad hetkel mitte keegi, kuid kas see ka nii jääb?

Sellega tabasite küll naelapea pihta, kui soovitasite Saksamaaga koostööd teha, kuid tundub, et Saksamaa ei ole sellest väga motiveeritud. Kas oleks äkki teie huviorbiidis, võttes arvesse meie liidu tuleviku, motiveerida Saksamaad? Ei mõtle siin tühjast plärast, vaid otsesest füüsilisest survestamisest. Hetkel tundub, et Saksamaa on Inglismaaga ühes paadis ja kardan, et minu õnnetu riik on nende röövlite vahel juba ära jagatud.

Või on teil endal selle kohta muud infot?

Parimat, Prantsuse pealik.

Samal ajal jagatakse ida pool juba Türgi riigipirukat. Mehmed proovib küll Venemaad Austria-Ungari vastu ässitada, kuid liit jääb püsima ning Türgile tõmmatakse vesi peale.

1903 kevad ei too just palju uudiseid. Kehtivad vanad liidud, näritakse Prantsusmaa ja Türgi territooriume ning kõik tundub justkui korras olevat… Tundub…

Hea kuningas George!

Oleme olnud väga hõivatud ning pole saanud varem ühendust võtta. Näib, et hiljutised natsionalistide atendaadid on pannud proovile meie närvid: näeme kõikjal tonte! 🙂 Ei rünnanud Austria-Ungarit ei Venemaa ega isegi Itaalia mitte. Itaaliat ei usalda me siiski karvavõrdki. Hoidusime nende ründamisest sel kevadel üksnes põhjusel, et jätta Itaaliale ruumi kahtlusteks ja kõhklusteks.

Loomulikult pole välistatud, et Venemaa rünnak siiski tuleb, kuigi Venemaa paar viimast kirja annavad alust uskuda, et liitu neil Itaaliaga pole. Venemaa on nimelt jälle mingil määral suhtlema hakanud: oh neid käskjalgadega distantsilt sõjapidamisi – kunagi ei või teada, kuidas tõlgendada vaikust ja kirjadele mittevastamist!  Asjaolu, et Venemaa ei näi olevat vaenulik ei muuda see siiski meie varem esitatud seisukohti koostöö osas. Soovime endiselt Inglismaaga sisulist ja ulatuslikku koostööd, esialgu Itaalia vastu, ning olema valmis arutama mistahes ühisoperatsiooni. Arvame (endiselt), et on vaid aja küsimus, millal Venemaa ambitsioonid tekitavad konflikti Venemaa ja Austria-Ungari või Venemaa ja Saksamaa vahel. Võimalik on ka Venemaa rünnak Inglismaa vastu, kuigi me ei pea seda tõenäoliseks arvestades, et rünnak ei saa olla kuigi tõhus, kui aktiivselt ei sekku ka Saksamaa.

Edasisi arenguid oodates ning head sõjaõnne soovides,

Franz

Näljased suurriigid pööravad oma veel näljasemad pilgud Vatikani varanduste poole.

Pratsusmaa kapituleerub. Saksamaa lükkab oma mustad tiivad laiali, kattes nendega osaliselt ka Austria-Ungarile kuulunud Tyroolia. Itaalia satub kahelt poolt löögi alla. Läänes lisab Inglismaa oma valdustele Hispaania, Idas annekteerib Austria-Ungari Veneetsia ja Apuli ning endise Türgi aladelt Smyrna. Itaalia kuningas immanuel III satub paanikasse ning üritab riigist põgeneda.

Tervist, Victor Immanuel III,

Venemaa kõik praegused välispoliitilised andmed viitavad sellele, et Itaaliat ootab kõige lähemas tulevikus ees kolme rinde sõda. Seda järeldab Venemaa kogu sellest Itaalia jagamise plaanide kõmast, mis Euroopa suurvõimudega vesteldes igalt poolt kõrva jääb. Jutte on veidi palju, et neid puhtalt pettemulana maha kanda.

Ega meil Venemaal suuri emotsioone Itaalia suhtes ei ole ja seetõttu võtaks hea meelega isegi paar ampsu teie aladest, aga nagu näha, geograafilised olud ei luba.

Praeguse sündmuste arengu järgi jääks Venemaa eemalt vaid näljase pilguga piidlema kui kõik teised suurvõimud omavahel Itaaliat ära jaotavad. See ei ole päris meie huvides.

Meid huvitab pigem Itaalia veidi pikem püsima jäämine ja see, et Venemaa otsesed naabrid end liiga suureks ei sööks. Kohe tuleval käigul Venemaal ühtegi Itaalia vastast rünnata plaanis ei ole, kuid kui teil läheb õnneks esimesed manöövrid üle elada, oleme valmis kaaluma suuremat koostööd ja pakkuma teiselt poolt tuld vähemalt kahele Itaalia vastasele.

Te võite jääda ka ootama ja vaatama, kas kogu see vandenõu peab paika või on tegu petujuttudega, kuid samas on veel võimalik anda ennetavat lööki, mis annaks teile märksa suuremad žansid. Sõja esimesed käigud annavad ikka märku, kummal pool rinnet põhiliselt lahingud toimuma hakkavad. Tõenäoliselt tungitakse kohe kuskilt edasi Itaalia piiridesse, aga nii mõneski kohas on võimalik aruka planeerimise korral rinnet stabiliseerida.

Teil on võimalik anda ennetav rünnak Austria-Ungari Ioonia mere väele. Teistes piirkondades on juba rohkem lotovärk. Valesti manööverdades võib Itaalia ilma jääda Portugalist, Hispaaniast või Marseillest. Veneetsia puhul jääb Itaalial üle vaid loota, et kohe järgmisel käigul seda AU ja Saksamaa koostöö korras üle ei võeta.

Igatahes mõne järgneva vooru üle elades nii, et teil on veel arvestatav kogus vägesid, võite loota Venemaa toele.

Huviga teie vastupanuvõimet ja manööverdusoskusi jälgima jäädes,
Teie Tsaar.

Liitude lagunemise periood. 1904 kevadel ületavad Vene väed nii põhjas kui lõunas Austria-Ungari piiri, võttes kindla suuna viimase tööstuslinnade suunas. Saksamaa toob Balti merre laevastiku, mis kahe suurriigi suhted kohati väga teravaks ajab. Head nahka sellest igastahes ei tule. Itaalia vallutab tagasi Hispaania, kuid kaotab selle operatsiooni käigus Marseille. Ka Napoli vallutavad võõrväed. Kolm suurriiki ihuvad Vene karu rasva ihaldades kirveid.

Hea Franz,
esialgu soovin meid õnnitleda viljaka koostöö eest Itaalia vastu. Võimalik, et teil ei ole aega sellest täit rõõmu tunda, sest märkan kurbusega, et Vene tsaar on reeturlikult võtnud jalge alla sõjatee teie vastu.

Sedakorda oleks aga meie väiksel saareriigil võimalust teid reaalselt toetada ning võimalik on ka teise rinde avamine põhja pool. Usun ja loodan, et suudaksin ka Saksamaa uuesti meie paati meelitada, kuigi – nagu täna selgus – on temaga ses osas suhelnud ka Venemaa.

Siinkohal vabandan siiralt meie diplomaatilise korpuse ebapädevuse pärast, kes ei suutnud seda varem kindlaks teha ning teid hoiatada. Kardan, et Saksa keiser hoidis seda kaarti tagataskus Inglismaa reeturlikkuse puhuks.

Samas on meie välisminister ja sõjaminister avaldanud teravat protesti Venemaaga tüllimineku osas. Sestap sooviksin enne mingite otsuste tegemist teada, kuidas näeb Franz lähemas tulevikus Vahemere ning selle äärsete maade poliitilist jaotust.

George V

Seni kestnud põhjapoolsete riikide kolmikliit hakkab lagunema. Seda peamiselt Inglismaa kuninga sõjakavaluse tõttu, kes suurepäraste võltsimisoskustega annab Saksa keisrile võltsitud kirja Vene tsaarilt, kus viimane pakub Saksamaa jagamist. Inglismaa jagab tsaarile võltslootusi, plaanides samal ajal keisriga Peterburi vallutust. Allesjäänud riikide vahel jagatakse lõplikult ka Itaalia valdused.

Mida mu kõrvad peavad kuulma…või õigemini silmad lugema

Või sina seljataga üritad siin susida inglsimaaga ja mulle kallale tulla. Aiai, kuule
sellise asjade seisuga võtan ma küll enda lubadused tagasi. Nii ei saa ikka lepinguid
teha kui sihuke seljataga pusimine käib, vot.

Keiser Villu

1905 kevadel algab projekt “Murra Vene karu.” Austria-Ungari väed lähenevad Stevastoopolile, Inglismaa toob oma laevastiku Barensi merre ning Saksamaa vallutab Liivimaa ja ajutiselt Vene tsaaririigi koosseisu kuulunud Viini. Inglismaa uinutab oma mesijutuga tsaari valvsuse ning annab mõista, et on kogu hingega väljas Vene riigi hüvede eest.

Tore näha, et Saksamaa on ebakindlusest mingite konkreetsete otsuste faasi jõudnud. Kurb muidugi, et need otsused TÄIESTI VALED on.

Kuidas Inglismaa plaanid on? Ega teil ei ole soovi ometi hooga kaasa minna ja ka Venemaale tungida?

Viime ehk täide hoopis oma senised plaanid ja ründame Saksamaad?

Venemaa alad on siiski Inglismaale märksa keerulisemad haarata kui teistele riikidele. Nood võiksid pärast edukaid sõjakäike ju end siin idas õige paksuks õgida, jättes Inglismaa kehvemasse seisu.

Lisaks, kui püsid hoopis ustav meie varem arutatud plaanidele ja otsustad rünnata siiski Saksamaad, siis on küllalt ilmne, et liidu tugevamad sõjalised kaotused jäävad igal juhul kanda Venemaal, kuna nii AU kui Saksamaa vägede suurem raskuskese lasub idas. Venemaa areng on igal juhul sõjast tugevalt pärsitud, samas kui Inglismaa saaks haarata kergelt suurema osa ebaühtlaselt kaitstud Saksamaa tootmispiirkondi endale, et takistada seda küsimusitekitava eetilis-moraalse maailmapildi ja ootamatu ja kõhkleva sõjalise käega väejuhi võimu kasvu enne kui see osutub liiga suureks.

Jään lootma, et Inglismaa jääb kindlaks meie varemarutatud plaanidele ja lubab mitte rünnata Venemaad ning mitte toetada Venemaavastaseid sõjalisi manöövreid.

Nikolai
Venemaa tsaar

_________
Kinnitan, et Inglismaa jätkuvalt ei soovi Saksa maailmavallutuslike plaanidega kaasa minna.
Venemaale edasitung oleks Inglismaal nagunii raske.
Seevastu on Saksamaa meid rängalt solvanud, kuna alustas agressiooni meile ütlemata, kooskõlastamata ja kõige tipuks vales suunas. Pealegi muutub ta Venemaal tõesti liigvõimsaks.

Samas pole Inglismaal põrmugi nii kerge Saksamaale tungida, kuna merevägi on meil imposantne, aga maavägi pehmelt öeldes niru. Samas saaks selle sügisega maavägesid suurendada.

Seega pole meie huvides niisama heast südamest rahu deklareerida.

Seepärast soovime meie rahuplaanide eest ka Venemaa valitsuse tuge: näiteks ennegi mainitud Taani allutamisel ning hiljem ka teiste tugipunktide puhul. Ja samamoodi pakume loomulikult omapoolset tuge Vene alade toetuseks ja abiks. Ning miks ka mitte hiljema sissetungiks Saksamaale, kui tema esialgne hoog on raugenud.

Samuti soovime Venemaaga konkreetsed meisse puutuvad käigud kokku leppida ja kooskõlastada ning nende järgi tegutseda, et ei tekiks arusaamatusi ja valearvestusi, mis Saksaga juba päris tavaliseks ja häirivaks muutus.

Ikka sõbralik liitlane,
George V

Hoolimata oma heatahtlikust väljanägemisest, tungivad Inglise jalaväelased laevastiku kahurite toel Peterburgi ning saadavad seal korda korraliku laastamise. Austria-Ungari Stevastoopolit ähvardanud väed lüüakse tsaarivägede poolt edukalt tagasi, kuid nad kannavad kaotusi Kreekas ning Trieses. Saksamaa, olles jäänud seisma Liivimaal, tormab vägedega edasi lõuna poolt – läbi Austria-Ungari territooriumi. Austria-Ungari sõlmivad sedavõrd halvas seisus vaherahu ning koostatakse Türgi demilitariseerimise pakt, mille üks punktidest märgib kahe riigi relvajõudude väljaviimist Väike-Aasia poolsaarelt. Saksamaal on tõsine mure Türooliasse ära eksinud Vene väeosa pärast. Inglismaa laevastik vallutab Rooma.

Ahoi Venemaa!
Vabandused jah, väeosad väljusid kontrolli alt, tegeleme probleemi ja mässajatega.

Vabastame Peterburi võimalikult kiiresti. 🙂

GV
________
Muidugi te vabastate, Inglismaa lambakari.
Tagant tulevatele lisavägedele, ma oletan, kes ka lihtsalt kogemata väljuvad eesliini järel kontrolli alt.
Langeb Moskva. Saksamaa koondab kõik oma väed Venemaa vastu, kelle enamus vägesid on koondunud lõunapoolsetesse provintsidesse. Vallutatakse Itaalia viimane tugipunkt vanas Kartaagos ning Rooma alistanud laevastik liigub Naapoli peale. Austria-Ungari laevastik valmistub merelahinguks Vahemeres. Inglismaa jalavägi suundub Prantsuse sisemaadele.
Ei läinud meil korda Viini saada, aga sel käigul ei ole küll miskit, mis teel ees seisaks ja Viini hõivamine saab olema nagu väikeselt lapselt kommi ära võtmine. Samuti on Veneetsia saamine praktiliselt tagatud. Minu ettepanek on seada nii, et Budapest ja Trieste otsustavad omavahel ära Viini saatuse ja Aadria meri toetab Venemaa vägede liikumist Tyroliast Veneetsiasse. Kas Austria-Ungari on päri?
Tsaar
Saksamaa vallutab Varssavi ning Marseille ning Rooma vahetavad omanikke. Veneetsia langeb Vene vägede kätte ja Itaalia viimane laevastik otsustab põrutada Ameerikasse.
Edasi kaotasid Venemaa ja Austria-Ungari lootuse kedagi ümber veenda ning kirjavahetus jäi soiku…
Langeb Viin. Austria-Ungari laevastik saab lüüa.
Viin vallutatakse Austria-Ungari poolt tagasi, kuid sakslased võtavad Trieste. Kogu Saksamaa võmusus ja vägevus on koondunud Austria-Ungari piiride taha. Veneetsia langeb inglaste kätte.
Inglismaa toob mandrile oma vastvärvatud armeed. Austria-Ungari territooriumitel käib kõva mäsu. Inglismaa laevastik läheneb demilitariseeritud Väike-Aasia poolsaarele.
Ühe reeturliku löögiga haarab Inglismaa enda kätte nii Pariisi kui Hollandi. Veneetsia vahetab taas omanikke. Keisririigi väed vallutavad Budapesti, kuid see ei oma enam tähtsust. Inglismaa võidutseb. Union Jack lehvib katustel ning kõigis maailma keeltes karjutakse üht ja sama: “God save England!!!
Sellega lõppes 8 aastat kestnud konflikt Lääne-Euroopas. Lõpuseis jäi järgmiseks:
Austria-Ungari: 3
Inglismaa: 18
Saksamaa: 8
Venemaa: 5
Kokku vahetati läbirääkimistel vähemalt 230 kirja (võibolla jäid mõned mul saamata). Lisaks neile veel 16 käigu käsud ning värbamis-/taganemiskäsud. Kõige suuremaks “paberiraiskajaks” osutus Venemaa tsaar Nikolai II, kes saatis ühtekokku 57 kirja.
Tagasiside oli täitsa positiivne. Enamustele meeldis. Kui miski jäi hinge kriipima siis oli selleks asjaolu, et e-mailist ei näe sa teise mehe/naise nägu ega oska isegi aimata tema tegelikke kavatsusi. Enamuse mängijate jaoks oli see kusjuures üks esimesi sellelaadseid kogemusi (mõni oli küll üht-teist ka varem proovinud – näiteks malet).
Pean ka ise möönma, et mullegi pakkus asi lõbu. Just teiste läbirääkimisi uurida ning pihku itsitada.
Sai nüüd pagana pikk post, kuid loodan, et mõni hullumeelne selle siiski läbi viitsib lugeda. Ei hakka riikide langemis juttusid siia riputama – see teeks selle veel pikemaks. Kel huvi, võib need ise diplomaatialehelt läbi lugeda. Võibolla ma hiljem need siia kuhugi siiski riputan, et saaks samalt lehelt uue mänguga alustada. Ning uus mäng tuleb… Selle peale võite mürki võtta!

Üks kena suvine meelelahutus Normandias

Posted in Mängimised with tags , , , on 11. juuli, 2010 by Ove

8. juuni 1944 – Normandia, Prantsusmaa.
Saanud ülesandeks vabastada Tréviére’ küla, oli 38. jalaväerügement esimene Ameerika üksus, kes saadeti painajalikku põrgusse, mida nimetati ka Normandiaks. Juba külast kaugel kohtusid 2. ja 3. pataljon keset tihedat hekirägastikulist maastikku tugeva vastupanuga. Sakslaste positsioone oli paljude kaevikute tõttu raske üheselt tuvastada ning raskekahurväe puudumine tegid ameeriklaste edasiliikumise keeruliseks. Viimaks suudeti 38. suurtükipataljoni täpse tule abil murda läbi kaitseliinide ning üle Aure jõe Tréviére’si suunas edasi liikuda…

Aga nüüd, kallid lugejad, räägin ma teile, mis tegelikult juhtus…

Oli ilus ennelõuna Engranville küla lähedal. Linnud laulsid, ritsikad siristasid ning päike paistis mõnusalt läbi heki. Generalleutnant Kreiß oli meid siia Untersturmführer Reichardti alluvusse jätnud ning läinud ise Brüsselise naise juurde (vähemalt nii ta meile väitis). Enamus meie rühmast oli jäänud heinapallide juurde kohalike tüdrukutega mängima, osad olid läinud külasse õlle järele, kuid mina, Hans, Heinrich ning tema tubli kuulipilduja Gertrud aga peitsime end heki taha ning lõime aega surnuks kaarte mängides. Olime just kolmanda partiiga alustanud, kui meie juurde ilmusid kaks jänkit ning neist suurem ütles Heinrichile: “Anna suitsu, nats raisk. Muidu lõhun su pritsi ära.” Teine oli pisem, mustade juustega, kõvera ninaga ning julges vaid kõkutada suurema selja taga. Ega Heinrich kah papist poiss ei olnud: “Ei anna, juudi krants!” Selle heasüdamliku väljendi peale tõmbas pisem näost kahvatuks ning üritas teisele jänkile rakmetaskusse ronida. Suurem sülgas meie jalgu ette ning läks minema, pomisedes midagi sõpradega tagasi tulemisest. Kehitasime õlgu ning heitsime Hansuga täringuid, kes meist õlle järele läheb – kaotasin. Heinrich hõõrus selleks ajaks juba ennastunustavalt Gertrudi.

Astusin just külakõrtsi uksest välja, kaenlaalused õllepudeleid täis, kui kuulsin kaugelt laulu:
♫ Not to love the fuhrer
is the greatest grace.
So heil… heil,
right in the fuhrer’s face. ♫

Kiirelt korkisin õllepudelid lahti, kallasin ühe kõrist alla ning jagasin ülejäänud laiali. Selge oli see, et jänkid ongi tulnud prantslaste õuele tüli norima. Tormasime tagasi kõrtsu, ulatades ka kõrtsmikule relva, et see saaks oma maa eest välja astuda ning otsisime endale mõnusa sooja laskesektoriga koha.

Jänkid marssisid vapralt üle põllu, takerdudes vahepeal viinapuuhekkidesse, mille all me alles eile õhtul ühe külaneiuga mürgeldasime. Jäin härdusega kuulma, kuidas Gertrud laulma hakkas ning mõtlesin vahvatele marsilauludele, mida me Berliinis Führeri silme all laulsime. Pisar, mis mu ustavale relvale langes, tõi mu tagasi reaalsusesse. Jänkid paistsid tina vastu allergilised olema – igastahes kükitasid nad kõik hekkide taga ning mängisid oma veidraid ringmänge. Tundus, et kaotajad pidid esimesena meie kuulipritsu laskesektorisse jooksma, teised järel – nagu kullimäng.

Küll need jänkid on ikka õelad inimesed. Ei ole neil vennalikkust ega midagi. Niipea kui kaotajad hekiserva taha kadusid, võtsid teised kätte ning läksid hoopis teise põllu otsa peitust mängima. Mõtlesime, et lohutame heidikuid pisut ning korraldasime neile kiirkorras sellise ilutulestiku, millest nad oma lastelastele New Yorgis ka mitmete aastakümnete pärast jutustada saaksid. Kohe muutus neil ilme palju sõbralikumaks ning käest kinni hoides ning Führerist patriootlike laulukesi lõõritades hakkasid nad kõrtsu poole tulema.

Aga ei olnud nemadki oma kaasvõitlejate õelusest puutumata – niipea, kui kõrtsu ukseni jõudsid, tormasid sisse ning hakkasid meid kabadega kuklasse peksma. Viskasid minu poole mõne granaadigi, mille ma kiirelt alla neelasin – hitlerjuugendite laagrist sain omale hea seedimise. Hea vähemalt, et kõrtsmikul hea pihlapuust malakas leti all oli, muidu oleks me sinna kõik nendega keksu jäänud mängima. Kõrtsuproua haaras tolle ning asus jänkisid nüpeldama, nagu oleks ta kümme mehikest ühes, kes järsku kotist välja lastud. Ei olnud neil siis pääsu miskit – pidid sõbralikult maha istuma ning kohaliku kombe kohaselt enne kõhud korralikult täis sööma, enne kui uuesti mängima hakkavad. Mina üksi sain kõrtsiproua valvsa silma alt ära hiilitud, peites end Diedrichi kuulipilduja alla ning selle abil välja roomatud.

Väljas oleks justkui Adolf Hitler jälle võimule tulnud – pidu ja pillerkaar igal pool. Kookisin pritsu harkjalad lahti ning asusin, ühekäega linti järele andes, kah viisijuppi laulma. Järsku  Gertrud vakatas ning märkasin silmanurgast, kuidas Hans Heinrichi kinni hoiab, et see jänkide salgaga maadlema ei jookseks. Muutub teine peol vahel ülemeelikuks. Kuulsin, kuidas Untersturmführer Reichardt hüüdis üle kuulipildujate tulejoone: “Haned, luiged – tulge koju!” Nemad aga vastu: “Ei saa tulla – hekk on ees!” Lõpuks vist said sellest suurest hekihirmust üle ning tulidki. Üks pisem blondi peaga jänki jooksis kohe minu juurde maja taha.

Selgus, et tema nimi oli John. Kuna ilm oli kuum, tegin ettepaneku ujuma minna – mõeldud tehtud. Viskasin kuulipilduja lakale ning põrutasime järve juurde. Sulistasime seal mõnda aega, kuid kui mina tahtsin talle näidata, kui kaua õiged sakslased suudavad hinge kinni pidada ja pooleteise tunni pärast vee alt välja tulin, oli John juba läinud ning sõbradki kaasa võtnud. Pärast selgus, et polnud teised hüvastigi jätnud ega söögi eest tänanud ning kohalik sepp oli Diedrichi kuulipilduja leidmisel seda rauatükiks pidanud ja sellest kõpla välja tagunud… On need jänkid või prantslased siis mingid õiged aarialased või?..

Pärast saime Gertrudile uued lindid ning korraldasime külas disko.

Sõja saladused

Posted in Mängimised with tags , , , , , , , on 7. august, 2009 by Ove

Juba pikemat aega mässan ühe sõjamängu kallal. Mainisin seda ka Terastulva postis. Tegu nimelt Tide of Iron’i rakendusega strateegiliseks sõjapidamiseks. Kuna mul endal ühtki vingemat sõjamängu pole (nagu A&A), siis ei jäänud üle muud kui olemasolevad pisu näperdada. Mõned päevad tagasi sai siis Metsavanaga maha istutud ning hakatud sõjaplaane pidama.

IMGP3043

Esialgseks kaardiks sai kritseldatud fiktiivne ala planeedilt Šaraks, kus kaks riiki, Hont ja Panteia, kunagise suure impeeriumi põhjaosas arveid klaarivad, üritades üksteiselt maatükke krabada. Pealinnad on kahes erinevas otsas, neutraalsed linnad, tööstused, läbimatud mäed, teed, varustus – kõik sai läbi mõeldud ning kaardile kantud. Loosisime siis välja riigid ning armeed ja alustasime…

IMGP3044

Sai alustatud kahe väejuhiga pealinnas. Panteia peasekretäri väejuhtideks said Metssiga ning professor Allu Zef. Honti valitseja võttis oma relvakäteks Otto von Hildenbaum ja Johann Gerhardt. Esimene käik läks, nagu ikka sõjamängudes, tavaks maatükke hõivates. Otto von Hildenbaum sõitis Honti pealinnast põhja ning seersant Johann Gerhardt liikus läände jõe poole.

IMGP3045

Esimene lahing toimus teisel päeval, mil seersant Johann Gerhardt ründas 1. tankidiviisiga Panteia jalaväerügementi, mida juhtis sersant Wilson Stone. Panteia väejuht hukkus lahingus ning Honti tankidele oli vaba pääs vaenlase sisemaadele.

IMGP3046

Selle asemel aga suundus vahepeal veebliks ülendatud Gerhardt põhja, vallutades koos I jalaväediviisiga seersant von Hildenbaumi alluvuses lahesuudmesse jääva linna. Vastvärvatud 1. Tagalapataljoni ülem sersant Jonas Shreider ja II jalaväediviisi (Lõunaarmee) ülem seersant Aleksander “Väike” Punarind kindlustasid tagalat ning värvasid mehi. Samuti valmis pealinna Honti esimene teaduskeskus, kus asuti kohe agaralt tööle armeele relvade loomisega.

IMGP3048

4. päeva hommikul tungis 1. tankidiviis Panteia maadele, lüües puruks ettejäänud vaenlase jalaväerügemendi ning vangistades seersant Metssea. Diviisi kahest tankist hävis üks, kuna Metssea geniaalse juhtimise tulemusena peitusid vaenlased metsa ega soostunud sealt väljuma. Nende väljasuitsetamine osutus kohmakatele tankidele võrdlemisi keeruliseks ülesandeks, mistõttu lahing venis.

IMGP3050

Pärast ühe tanki hävitamist otsustas Metssiga oma väed metsast siiski välja tuua, mis aga oli väga vale otsus. Honti allesjäänud vägeva tanki kuulipilduja rebis Panteia kahuriliha lihtsalt tükkideks. Viimaste riismete metsast väljaajamine oli küll pikk ja vaevarikas, kuid tänu võimsale Honti tehnikale sai ka see tehtud.

IMGP3052

Vasturünnak toimus sama päeva pärastlõunal, kui France Brazin’i tankirügement ründas vahepeal leitnandiks saanud Gerhardt’i üht allesjäänud tanki. Õnneks toimus lahing lagedal heinamaal, kus Honti vägev sõjaratsu sai väga edukalt kasutada oma suurt laskeraadiust, hävitades Panteia tankid juba kaugelt. Seersant Brazin vangistati.

Neljanda päeva õhtul laskis II jalavädiviis õhku silla jõe lõunaosas, et takistada vaenlase pealetungi riigi lõunaosas.

IMGP3055

Kuuendal päeval ründas Hontil I jalaväediviis üht jõeäärset tööstusekompleksi, mida kaitses Panteia jalaväerügement seersant France Brazin juunjori juhtimisel. Vaenlane oli positsiooni võtnud lagedale künkaharjale, kust Honti jalaväesuurtükid said neid armutult nottida. Harvendust tegi muidugi ka Panteia raskekuulipilduja, kuid tänu varju pakkuvatele tehasehoonetele ei olnud nende kuulid väga ohtlikud.

IMGP3059

Pärast pikka madinat olid Panteia väed sunnitud taganema, jättes haavatud väejuhi vaenlase kätte. Seersant Otto von Hildenbaum ülendati selle ülekaaluka võidu tõttu veebliks.

IMGP3058

Kuna kell oli juba suhteliselt vara (5), siis otsustasime mängu selleks korraks kokku tõmmata, kirjutades üles väejuhtide asukohad ning tehes hetkeseisust kaardil pildi. Kuue-seitsme tunniga oli peetud viis lahingut ning kirjutatud ohtralt logistili aruandeid varustuse ja vägede laekumisest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et viiest peetud lahingust võitsid Honti väed 5. Kõrgeim sõjaline auaste, kapten, kuulus samuti Honti väejuhile. Seega oli vaid aja küsimus, millal Panteia riik kapituleerub võimsamale sõjalisele võimule.

IMGP3060

Kuna aega oli vähe ning viitsimist veel vähem, võtsime kasutusele vidinad-jubinad suvalisest mängust, rakendades neid oma soovi kohaselt hästi. Kuna nuppe tuli puudu, võtsime mängu ka teise värvi. Mina näiteks märkisin sinisega oma kaks tagalapataljoni.

Mänguga tuleb veel kõvasti vaeva näha:
– väejuhtide medalid (oskused)
– värbamise ebaefektiivsus
– varustuse ebaolulisus
– kaitserajatiste suurem mõju
– võimalus mängida rohkema kui kahe mängijaga, kuid sellisel juhul tuleb seda teha suuremate vahedega käikude vahepeal. Samuti tekkis mõte vägede ülemjuhataja asemel ka väejuhid eraldi isikutena võtta, kellest igaüks saab oma valitsuse vastu mässu tõsta või vaenlase poole üle minna…
– jne…

Esialgu võib aga asjaga rahule jääda. Tõestus, et Terastulva saab rakendada ka strateegiliste mängude juures, mitte vaid sellele mõeldud taktikaliste missioonide puhul, on olemas. Nikerdan sellega pisu veel ning laen reeglid kuhugi siia üles… Iseasi, kas keegi selle vastu huvi tunneb 😀

2 ja pool tundi tähelaevas!

Posted in Üritused, Mängimised, Muu kraam, Rollimängud with tags , , , , , , , on 1. august, 2009 by Ove

Huvitav, paljud minu blogi lugejatest on lugenud raamatut “220 päeva tähelaevas?” Oli teine suht huvitav raamat 50’ndate aastate paigust, kus Nõukogude teadlased lendavad Veenusele ning Marsile… Sellest võib lugeda lähemalt Metsavana blogist, kes aastake tagasi jutustusest väga hea ülevaate kirjutas.

220

Tänane post aga räägib samateemalisest rollimängust selle aasta Estconil, mille ma inimeste tungival soovil siia kirja panen…

Läbi ajatu tühjuse kihutas tähelaev punase planeedi Marsi poole. Veel eales varem ei olnud õnnistanud selle pinda Nõukogude inimese jalg, rääkimata siis pesemata kapitalistliku riigi sõdaplaaniva ühiskonna liikme jäsemest. Punane planeet vaid ootas revolutsiooni oma pinnal, mis tooks kauni Kommunismi oma sünnihällist Maalt välja.

Mäng algas raketoplaanil “Punane Neva” punanurgas, kus laeva poliitohvitser Kostja Utotškin meeskonnale julgustavat kõnet Nõukogude edusammudest teaduses ning manitses neid hoiduma mastrobeerimisest, mis väsitab keha ning vaimu, viies sellega tegeleva isiku personaalsesse anarhiasse. Ei läinud kaua, kuni esimene meeskonnaliige, Ippolit Miljukovitš, alkoholi tarbimise pärast kapten Oleg Nikolajevitši määruse kohaselt kartsa saadeti.

Lisaks ennistmainitutele on suure ja vägeva Nõukogude liidu poolt teaduslikule retkele saadetud ka kahtlase poliitilise minevikuga astronoom Aljoša Fjodorovitš, uudishimulik ning alkoholimaias ajakirjanik Patja Aleksandrovitš, täidlase võitu bioloog Tatjana Valentina, kaunis tehnik Anna Tsesarskina, kes kaotas nooruses ammusel tsaariajal Uurali uraanikaevandustes nii ninaluu kui ka süütuse ning suur ja heasüdamlik Jevgeni Korillovitš, kes on hullupööra kaunisse Annasse armunud.

kaartKuna terve lennu jookul ei olnud bioloogil Tatjanal ega geoloogil Ippolitil miskit teha, panid nad armutult tina, kasutades vägijoogiks salaja hapnikupaaki villitud piiritust. Astronoom, kes oli nendega küll samas kajutis, kuid kelle käed-jalad tööd täis olid, kartis Ippoliti, kes lubas kaebamise korral talle korraliku keretäie anda. Aga kuna seltsimees Ippolit mängu algul kohe kartsa saadeti, oli Tatjana sunnitud jooma tüütu ajakirjanikuga.

Esimese asjana teatas pardakompuuter Vera, et reaktori kütusevardad on lõppemas. Selline asi oli ennekuulmatu, kuna plutooniumvarrastest oleks pidanud jätkuma ka Uraanile sõiduks. Asja kontrollima läinud tehnik Anna leidis näidiku, mis rääkis Vera jutust igati mööda, igati korras olevat. Vardad olid peaaegu puutumata. Mõne hetke pärast libises Vera väljundterminalist sedel, millel seisis: “Parandus. Reaktori kütuse näit 98% algsest.”

Meeskond kehitas õlgu ning jätkas oma tegevust. Järsku raputas miski tugevast Punase Neva keret. Poliitohvitser Kostja, kes ainukesena ei suutnud kusagilt kinni haarata suutis nii õnnetult kukkuda, et kaotas teadvuse, misjärel viidi ta kiirelt magalasse pead siduma. Veralt aru pärides selgus, et laeva vahetust lähedusest oli möödunud asteroid, riivates  keret ning rebides küljest parema navigatsioonistabilisaatori. Miks küll sellest ohutus kauguses teada ei antud, jäi hetkel selguseta, kuid hiljem asja uurides leiti, et raadiosensorid, mis ettejäävaid kehasid peaksid tuvastama ning neist teada andma, olid läbi põlenud. Koos nendega olid läbi põlenud ka andurid, mis oleksid pidanud teada andma raadiosensorite läbipõlemisest.

IMG_2586_imagelarge

Kokpitis tekkis kohutav kaos, kus kapteni käskude kõrval leidsid end Jevgeni ning Anna üksteise embuses… Ärganud poliitohvitser aga hakkas meeskonnaruumis ükshaaval meeskonnaliikmeid üle kuulama. Kohates koridoris purupurjus ajakirjanikku, otsustas Kostja kõrvaldada sellise häbipleki Nõukogude raportitest, haarates püstoli järele ning kihutades Patjale kuuli kõhtu. Tekkis veel suurem segadus, kus kapten Oleg üritas sundida vastupuiklevat geoloogi laevast välja ronima purustatud stabilisaatorit parandama. Kogu selle mäsu käigus jätkus vaid Veral tähelepanu märkama, et Punane Neva on jõudnud Marsi vahetusse kähedusse ning alustas hoiatamata pidurdamist.

Kuna meeskonnaliikmed keeldusid üksteise järel ronimast laeva, mis sõitis kiirusega 30 km/sek, kaitsvast kerest välja, proovis kapten karmimaid meetmeid. Haarates relva üritas ta maha suruda tärkavat mässu. Läks kohutavaks rüselemiseks, mida ei suutnud taltsutada isegi Marsi gravitatsioonivälja jõudmine ning Vera teade, et vastavalt plaanile alustatakse laskumist. Mõned hetked hiljem tungis Punane Neva Marsi punastesse düünidesse.

estcon_krafinna_271_imagelarge

Põrutusest hoolimata jätkasid Nõukogude kangelased taplemist. Kuulid lendasid, verd purskus nende tekitatud haavadest, pudeleid löödi roosideks, et nendega ebaseltsimehelikult teisi kommuniste vigastada. Järsku kostus väljastpoolt laevakere tume mütsakas – seejärel teine, mis lennutas eest laeva lüüsiukse, mille järel sõitis USA lipu lehvides Nõukogude raketoplaani poolenisti sisse väike tank. Selle järel laeva sisenenud Ameerika kosmonautididele avanenud pilti on kirjeldanud retke kaasateinud ning sealjuures ellujäänud mereväelane John Hammond: “Kogu laeva põrand oli täis purukspekstud pudeleid, mille keskel vedeles kuulihaavadega keha, kes pagunite järgi oli ilmselt kapten. Laeva politruk lebas purukslastud kõriga maas, ikka veel tõmmeldes. Ühel paksul tädikesel oli käes veel suitsv püstol, millest ta meie pihta tule avas.”

Mitte kõik laevatunginud kapitalistid ei olnud sarnaselt Hammondile reamehe staatusest. Kindral O’Neill, kes isegi skafandrit kandes ei suutnud loobuda oma medalitest, heitis laeva sisemusse tekkinud kaosele pilgu sisistades põlglikult: “Kuradi kommunistid,” ning süljates nende poole, hoolimata oma klaaskiivrist. Teiste tähelepanuväärsetest isikutest oli kosmosereisi kaasa teinud ka üdini kapitalistlik multimiljonär Jean Montgomery, kelle kiivritihendite vahelt imbus Marsi rikkumata atmosfäri sinakat suitsu. Kirgliku suitsumehena ei suutnud ta jätta skafandrit selga tõmmates läitmata üht sigaretti.

ms1fq2_7Niipea kui Nõukogude kosmoselendurid märkasid uut märklauda, avati tuli. Ameerika kapten andis käsu kõik elusalt kinni võtta, haarates ise sealjuures automaadi ning avades tule…. miljonär Montgomery pihta, karjudes ise: “Maha paksud kapitalistid!!!” Montgomery hakkas seepeale röökima, et tal on palju Ameerika dollareid, üritades meeleheitlikult leida skafandritaskuid, kus ometi pidi olema mõni patakas rohekaid rahatähti…

Umbes sinnamaani ma seda läbu kannatasin. Siis jooksid ka minul juhtmed kokku ning hoolimata protestist otustasin ma mängust eemalduda. Loomulikult ei keelanud keegi inimestel edasi mängida. Selle mõne tunni jooksul poetasin ma vaid mõne sõna – ülejäänud tegid mängijad ise…

Kuna julgelt kaks nädalat on möödunud eelpool märgitud sündmustest, siis võtan kogu vastutuse muudetud, vahelejäetud või juurdepandud sündmuste eest endale.

Estconi LARP oli päris vahva… 🙂

lapr

Vahepeal aga hakkasin remonti tegema. Tore üllatus, kui selle käigus avastad, et kraanikausist, mida sa üritad üles panna, jookseb vool läbi:

ElekterJa muidugi oli vinge avastus tapeedi alt välja koorunud 1932 aasta ajalehed “Meie Maa,” millest ma mõningad tükid võrdlemisi tervelt kätte sain. Proovin neid lähipäevil ka sisse skännida…

Saksamaa_relvastub