Origins: How We Became Human

Igaüks (või vähemalt iga selle blogi lugeja) peaks teadma Sid Meyeri arvutimängu Civilization. Mõni teab ehk isegi lauamängu Civilization (millest ma miski aeg isegi kribasin), Sid Meyer’s Civilization või uut FFG Civilization’i… Olgu aga öeldud, et need on veel lapsekingades võrreldes Phil Eklundi Origins’iga. Võtame võrdluseks kasvõi mastaabid: tavalised tsivilisatsioonimängud algavad siis, kui need esimest korda ajaloos tekkisid – nii umbes 4000 aastat enne Kristuse sündi; Origins’is algab tegevus umbes 120 – 300 tuhat aastat enne seda venda.

Kuid kuidas saab seda võrrelda üldse eelmainitutega, kui isegi 120 000 aastat tagasi ei olnud mingit teadaolevat alget tsivilisatsioonist – heal juhul jooksid ringi ülearenenud ahvid, loopisid saaki kividega ning rõvedate ja arusaamatute väljendite saatel tapetud jahilooma jagasid… Ikka saab küll. Iga mängija esindab üht viiest algelisest inimtõust – esindatud on nii kromanjoonlased, filipiinide kääbikud ning neandertaalased…

Just need viis üksteisega sarnast, kuid ometi erinevat liiki peavad hakkama oma kivikirvestega maailma vallutama. Mängu alustavad kõik küttide-korilastena, varustatuna vaid kivist relvade ning tööriistadega. Igal mängijal on oma leht, kuhu ta saab laduda oma kasutatud ja ostetud kaarte ning rajad innovatsiooni ja populatsiooni tarvis. Kuna tegu on kaartidelpõhineva strateegiamänguga, on kaarte päris kõvasti…

Esimeseks ülesandeks: aju arendamine!

Kõik mängijad alustavad erinevate ajukaartidega, kuhu peale on märgitud 5 erinevat aju osa (keelekeskusi on kaks). Igal liigil on välja arenenud erinevad omadused. Näiteks oskab kromanjoonlane küll käte-jalgade abil suhelda ning puudelt pähkleid korjata, kuid tal ei tuleks kõrvalise abita pähegi oma suud muuks kui närimiseks kasutada või pähklitangid valmis meisterdada. Neandertaalane aga seevastu oskaks vabalt valmis teha riistapuu õunte puult alla võtmiseks, kui ta rumaluke vaid aru saaks, milline neist viljadest just see õun on…

Mängulaud on üprisiki suur, kattes ära kogu maailma (jättes välja vaid poolused), ning jagatud kuusnurkadeks (või servades ebamäärase kujuga hulknurkadeks). Rahvaste rändamine käib mööda kuusnurkade tippe, kuid asulaid ehitatakse nende sisse. Peaaegu igal heksil on märgitud ära looma- või taimeliik, mida seal leidub. Samuti on ära toodud erinevad taimealad – “normaalsed” alad, kõrbed, vihmametsad ja jää… Ka kuusnurkade nurgad on värvilised esindades just neidsamu alasid ning lisaks veel vett…

Mängus on kolm katastroofikaarti, mis võivad mängu kulgu üpriski suuresti muuta. Kaardipakkides on omajagu kaarte, mis “ennustavad” katastroofi tulekut. Sellise kaardi tõmbamisel tuleb veeretada täringut – seda need numbrid üleval paremas servas tähendavadki. Vasakpoolne esindab savanne praeguste kõrbete aladel, kui kliima veel niiskem oli. Selle tulemusena muutuvad need alad kuivadeks ning elutuiks. Keskmine kaart päästab valla troopilised vihmametsad koos kõige sinnajuurde kuuluvaga – parem olgu sul hea purk off’i kaasas, kui sinna lähed. Parempoolne aga sulatab mängu alguse põhjapoolseid alasid okupeerinud jää ning tõstab sujuvalt merepinda…

Erinevalt paljudest teistest kaartidelpõhinevatest strateegiamängudest ei ole siin käigud piiratud kaardipakist saaduga, vaid rikastatud ka mitmete teistlaadi tegevustega. Käik on jagatud tervelt seitsmesse eri vooru, millest vaid esimese mingi osa on kaartide kasutamine… Innovatsioonitegevustega võib “varastada” vastase kasutatud kaarte, kodustada taimi-loomi või arendada oma aju. Populatsioonitegevustega saab mängija suurendada oma populatsiooni, liikuda, rünnata vastase hõimu või kaubitseda.

Mäng toimub kolmes (neljas, kui kasutada ka laiendit) erinevas ajastus – täpsem oleks vist öelda arenguastmes, kuna kõik mängijad ei pruugi olla samas “ajastus.” Esimene etapp on küttide-korilaste ning algeliste karjakasvatajate kõrgajastu. Olles enamus aega veel sügaval kiviajas, üritavad mängijad kodustada taimi ja loomi ning selle kaudu teiste ees eelist saada. Esimene etapp saab läbi niipea, kui mängija aju välja on arenenud…

Kaardid on jagatud kahte rühma – tegevuskaardid ja avalikud kaardid. Esimesed lubavad sul sooritada teatud tegevusi (avada mõni aju osa, kodustada looma või suurendada innovatsiooni). Teised lähevad väljakäies avalikule oksjonile – just need määravad mängu lõpus võitja…

Teisene ajastu esindab siis tsivilisatsiooni sündi – püramiidide ehitamist, kangelaslugude, kirjakunsti ning seadusandluse sündi ja raha kasutuselevõttu. Samuti üritavad mängijad kodustada kõike, mis veel kodustamata on, võtta kasutusele väiksema sulamistemperatuuriga metalle ning hoiduda võimalikult kaugele linnadest-küladest, kus levib tuberkoloos, katk ja/või rõuged. Võivad tekkida ka mingid konfliktid linnade asetsuses, mis tavaliselt ei vii küll välja lahinguteni vaid lõpevad pigem nõrgema osapoole taandumisega. Teine ajastu on siis esimene pool paljudele tuntud Civilization’ist.

Kolmas ajastu jääb sinna 0-aasta kanti. Seda ajastut iseloomustavad Buddha õpetus, kristlus, feudaalkord, malaaria ja koolera. Tavaliselt on selleks ajaks asustatud ka juba vähemalt uue maailma põhjaosa. Olenevalt klimaatilistest tingimustest ka osad Lõuna-Ameerikast – just tohutu Amazonase dšungel pärsib inimloomade levikut lõunasse. Kolmanda ajasut pudelikaelaks on uue energialiigi kasutuselevõtt – tuule- ja vesiveskid. Jah, ma isegi küsisin, see pidigi olema sedamoodi mõeldud. Nimelt on väga vähesed kaardid, mis lubavad energiarajal edasi liikuda, ning nende omanikud hoiavad neid väga kiivalt, mattes need võimaluse korral teiste kaartide alla… Lisaks on ka kolm kohta, kust saab biokütust ning selle abil energiateaduses areneda… uhh, keeruline.

Üldiselt lõpeb mäng kolmanda ajastu lõpuga, kuid laiendikaartidega on võimalik mängida ka edasi, lõpetades tänapäeval. Neljandat ajastut iseloomustab just jõhkrus, hea majandamise korral arengu kiirus ning loomulikult tuumajõud, mis võib ausalt-öeldes mängulauale anda esimese ajastu välimuse. Kaardid on tihedalt tegevusi täis, lubades mängijal sooritada kuni viit määratud tegevust. Paljudel avalikel kaartidel on valusad trahvid nende uutele omanikele ning mõned on suisa osadele liikidele kättesaamatu (näiteks ei õpi kääbikud kunagi ära pangandust ning neandertaalased ei saa kunagi ÜRO’ga liituda).

Tegu on kahtlemata ühe parima tsivilisatsiooni aretamise mänguda, mida mul on õnnestunud mängida. Phil on teinud sellega kõvasti tööd ning seda on märgata – iga kaart on korralikult läbi mõeldud ning tunne, kuidas su rahvas areneb on täiesti reaalne. Loomulikult ei ole see mäng kõigile. Üks faktor on aeg – mõnusaks mängimiseks (koos laiendiga) tuleks julgelt võtta 8-10 tundi… Teiseks on väga põhjalikud ning nüansirikkad reeglid. Kui Phil mulle seda Essenis seletanud ei oleks, poleks ma vist kunagi neid läbi hammustanud. Ja isegi siis võtsid esimesed mängud mul pea reegliraamatu lappamisest paksuks. Kahjuks ei ole Phil senimaani õppinud ära normaalselt reeglite kirjutamist – asi on küll ajapikku paranenud, kuid mitte piisavalt…

Kellele iganes selline teema meeldib, proovigu ära – Eestis peaks olema vähemalt 2 eksemplari… Peaks jaguma.

9/10

Täna avastasin toreda uudise – Facebook ja Twitter rakendavad kasutuse piirangut purjus kasutajatele. Kus nad aastake tagasi olid, kui ma endale väga lääbakil olekus sinna konto tegin? Oleks see rumalus ehk tegemata jäänud… mitte, et ma seda nüüd ei kasutaks….

Täna tekkis ka huvitav küsimus – miks ma Essenist nii palju mänge tõin? Oleks ju tegelikult piisanud High Frontier’ist – viimased kaks nädalat ma sellega vaid aega veedangi… Väga põhjalik kosmosesimulaator. Väidetavalt oli Phil seda 20 aastat meisterdanud.

High Frontier’i “tutvustust” lugedes leidsin hea koha: “If we wanted to spend years doing nothing in space, we would play Twilight Imperium. To avoid that horrific fate, all you need to do is spend a few moments learning how to calculate your modified thrust.” Seal on veel igasugu humoorikaid seiku 🙂

Sid Meier ja Vene Karu

Sattudes üle pika aja jälle FFG kodukale uurima, mida uut ja huvitavat neilt oodata võib, sattusin täiesti üllatavatele tulemustele. Selle aasta sees peaks muuhulgas ilmavalgust nägema legendaarsel arvutimängul põhinev lauamäng Tsivilisatsioon (ohh, jälle…) ning Tide of Iron’i laiend Fury of the Bear.

Nagu arvata võib, viib Karu raev mängijad idarindele Nõukogude liidu sügavustesse ning sealse karmi talve kätte. Laiendis on ligi 100 NSVL’i vägesid esinvaid kujukesi, lisaks veel näpuotsaga uusi Saksamaa nupukesi, 9 uut talvist kaarti idarinde lahingute etendamiseks, uued lahingustsenaariumid ning posu kaarte.

Peale kõige selle on laiendikarbis uued reeglid näiteks strateegiakaartide pakkide kombineerimiseks, vastuluureks ning õõnestustööks vaenlase tagalas ning uued spetsialiseerumismärgid. FFG sõnul lubab see kõik kogeda Terastulva täiesti uuel moel.

Hinna poolest on see üks selle mängu kallimaid laiendeid (80 taala), mistõttu ma ilmselt seda Essenist ära tuua ei suuda – küll aga hoian ma ka sel aastal silmad lahti eelmiste laiendite koha pealt.

Kõigi samanimelise arvutimängu fännide jaoks peaks see üks korralik pärl olema. Erinevalt paljudest teistest samasse teemasse langevatest mängudest (v.a. Through the Ages’ist, millel ei olegi mängulauda), on sellel kokkupandav mängulaud – laud ei ole mitte igal korral sama, vaid “tekib” mängu jooksul ning muutub iga mänguga. Mängijate arv võib kõikuda 2 ja 4 vahel.

Mängija käik koosneb viiest voorust: ettevalmistus, kauplemine, linnadega sahkerdamine, liikumine ning teaduse tegemine. Lahingud on lihtsad ning kiired, järgides täiesti innovatiivset kivi-paber-käärid mehaanikat, mis oma lihtsusest hoolimata järgib tehnoloogilisi vahesid. Võidutingimusi on samuti mitu: oma käruga kosmosesse jõudmine, teise mängija populatsioon oma teatrisse meelitaga (ning seejärel ära gaasitada) või mõni teine mängija pealinnast välja puksida.

Karbist võib leida lisaks reeglitele hea hulga nänni. Näiteks ligi 300 kaarti, 20 erinevat mängulaua tükki, 6 erinevat tsivilisatsiooni, 55 lahingkaarti, 33 plastnupu vägede märkimiseks ning sadu märke ja jubinaid.

Mängu mitte segi ajada 2002 aastal ilmunud Sid Meier’s Civilization: The Boardgame’iga (see on Sid Meier’s Civilization: The Board Game – jõhker vahe küll), mille kohta ma kahjuks miskit öelda ei mõista. Seda küll korra pakuti siinsamas blogis müüa, kuid kahjuks oli tegu venekeelse variandiga, mis mulle väga erutust ei pakkunud.

Ja täiesti juhuslikult avastasin ma, et vahepeal, kui mina pole suutnud oma pisikese arvuti taga isegi Civ 4’a korralikult käima saada, on ilmumas juba Civ 5…

Tsivilisatsioonide ärkamine

Viimasel ajal on kõvasti kirjutamist olnud just mängimise ja mitte niiväga mängude koha pealt. Eks see ole vist seotud sellega, et paljud tuttavad on muretsenud endale põnevaid uusi mänge, millele ei suuda mitte vastu panna. Sedasi ka teada-tuntud Tsivilisatsioon. Kes nüüd arvab, et saab lugeda arvutimängust tehtud lauaversiooni tutvustust, eksib kõvasti. Nimelt ei ole peale nime sellel mängul midagi samanimelise arvutimänguga ühist. See mäng on hoopis vanem. Sid Meier eitas täielikult, et ta enne mängu loomist sellest lauamängust miskit teadis, kuid on tunnistajaid, kes väidavad, et olid seda mängu Sidi riiulis näinud – mine võta kinni…

Laud kujutab endast Tsivilisatsiooni hälli – Vahemere ümbrust. Mängijad saavad valida saab 8 erineva rühmituse vahel, kellel on erinev vaid alustuskoht. Igaüks saab ühe tolba-jolba (ehk siis üks hulk rahvast). Kui need jagatud, võib mäng pihta hakata.

Mängu point ideeliselt on linnade ehitamises ja nende toitmises – iga linna kohta peab sul laual olema vähemalt kaks ühikut rahvast. Ja linnade eest saad kaupu – mida rohkem linnu, seda rikkamad kaupmehed sinu juures käivad. Laua servas võite näha 9 pakki kaubakaarte – seal on nahku, soola, papüürust, vürtse, vilja, riiet, kalliskive, kulda jne. Kaubakaardid on seda väärtuslikumad, mida rohkem sul neid on. Igal käigul kauplevad mängijad kaartidega, et saada enda kätte kõige paremad ja väärtuslikumad. Eks seal tuleb kompromisse teha…

Mängu alustasime 28. veebruari õhtul miski poole 9 paiku. Mängijateks siis Niki (Illüüria – lilla), Costello (Itaalia – must), Inga (Aafrika – roheline), Aigar (Egiptus – oranž), Martin (Kreeta – valge) ja mina (Assüüria – sinine).

Algus oli rahulik, nagu ikka – kõik laiendasid oma mõjualasid ning rajasid linnu. Itaalia ümbritseti sujuvalt Illüüria linnadega ja isegi Kreeta sai saarelt minema. Pikka aega oli rahu, kui välja arvata täiesti tavalised näljahädad, epideemiad, maavärinad, üleujutused, vulkaanipursked ja pisikesed kodusõjad.

Miski aega aga läks itaallastel kops üle maksa ja illüüria rahvale sõideti jõhkralt sisse, põletati nende üks linnadest maha ja tapeti hulga talupoegi.

Mõne aasta pärast algas Illüürias aga kodusõda ning osa rahvastikust läks aafriklaste poolele üle – kaks elevanti leidsid end valel pool merd.

Kuna olin ainuke, kes kaardi ida-osas pesitses, oli mul ruumi jalaga segada ning võimalik, et just see tagas mulle ka alguses tohutu edu – olin esimene, kes jõudis rauaaega. Nüüd aga tean, et see ei ole mitte hea.

Nimelt on mäng suurelt osalt ehitatud üles mitte niivõrd sõjapidamisele, mis on väga veider, vaid pigem üksteisele sitakeeramisele. Igas (v.a. esimeses) kaugakaartide pakis leidu üks nuhtlusekaart, mis toob igast saasta kaela mitte vaid selle saajale, vaid mõndade puhul ka teistele. Näljahäda reisib nagu katk näljaste meremeeste kaudu ning epideemiad immigreeruvad kirpudega teistesse tsivilisatsioonidesse, laastades nii linnu kui maakohti. Ja kuna mina olin oma tohutute ja ilusate linnadega liider ning minu vastasteks salakavalad kreeklased, kadedad itaallased ja reeturlikud egiptlased siis juhtus sedasi:

Kuna olid võidule üpriski lähedal, alustasid kõik minu süstemaatilist peedistamist. Suurtest linnadest jäid alles vaid kaks ning kord vägeva rahva olid tõved ja näljahädad peaaegu väljasuremise äärele viinud. Kuna aga linnade arvu vähenemisega kahanes ka saadavate kaupade hulk, siis ei olnud mul mingil moel võimalik osta võiduks väga vajalik Demokraatia-kaart ning sedasi esikoht käest libiseski.

Aigar aga, kes oli terve mängu väga tagasihoidlik olnud, sai aga vajalikud tehnoloogiad kätte ning rebis rauaajast edasi ning võiduni välja – loomulikult olid kõik liialt hõivatud minu peedistamisega, et seda märgata…

Ehk oli minu kehvapoolne esmamulje tingitud mulle suunatud keeramisest, kuid läksin mängima suuremate lootustega. Mäng tundus esialgu kuiv ning väga üheülbaline. Varieeruvust ei olnud tilkagi, kui muidugi välja arvata asjaolu, et rahvastiku sai vähendada ikkagi mitmetel erinevatel asjaoludel: nälg, tõved, kodusõda jne. Ilmselt tuleb rohkem mängida, et asjast rohkem aimu saada….

Aga Sõrmuste isanda ekraniseering imes ikka küll…. 😀

Katani Asustajad

Ma usun, et kõik on sellest mängust midagi kuulnud. On see ju üks mängudest, mis meie mail emakeeleski palju kuulsust kogunud. Kui keegi tõesti sellest ei tea, siis lugeda võib siit, siit, siit või siit.

Seekord aga ma ei viitsi sellist tavapärast ülevaadet kirjutada, vaid otsustasin teha pisikese võrdluse tavalise mängu ja minu reisuvariandi vahel. Nimelt sain ma BGG kaudu suurepärase hollandikeelse eksemplari omanikuks.

Nagu sel BGG’st laenatud pildilt näha, on juba karpide suuruste vahe märgatav. Senise 300x300x75 asemel on 200x200x45. Mahub täpselt mõnda pisikesse kotikesse. Kusjuures kui nüüd natu mõelda, ei ole tavalisel Katanil üldse nõnda suurt karpi tarvis – ka need jupid saab ilmselt just selleks mõeldud kottidesse toppida ja seeläbi mõõtmeid märgatavalt vähendada…

Maadetükid on seniste lahmakate asemel pisitillukesed (u 10 korda väiksemad). Augud keskel on numbrite jaoks, mis on laual juba “õigesse” järjeorda pandud. Halb asi on selle juures see, et ei saa teha oma kaardikesi, kus moodustuksid väiksemad saarekesed. Saab mängida vaid Katani põhisaart, kuigi iga mäng kaardi maastik muutub…

Nuppude võrdlemiseks panin neile kõrvale ühe suht levinud majakese (Agricola, Power Grid, Katan jms). Nagu näha, astub mängija tõelisse Gulliveri reisidest tuttavasse maailma, kus elanikud nõnda pisikesed on. Kõik ehitised on varustatud pisikeste nagadega, mis neid rõõmsalt mängulaua külge kinnitab. See omakorda tagaks mängurõõmu ka vanal Mehikoorma kruusateel. Jama muidugi, et need vidinad plastikust on – aga puitnagad murduks ilmselt ära…

Kaardid on tõesti pisikesed tehtud – vaid 30×47. Pildil toodud võrdlus UWO kaardiga (samasuur nagu “default” kaardid suvalises kaardipakis). Kujundus aga on sama, mis eestikeelsel suurel variandilgi (kuigi mulle meeldis ameeriklaste kujundus natu rohkem – isegi kaane kujundus oli neil palju mõnusam) – ainuke vahe muidugi selles, et arengukaardid on minu versioonil hollandikeelsed. Sellest aga pole suuremat tüli, kuna antud keel on saksa keelega niivõrd sarnane, et arusaamisega ei teki probleeme (mitte et ma saksa keelt oskaks, vaid kaardid on lihtsalt pika mängimise peale pähe kulunud).

Põhjalikkus on pool võitu vms… Isegi viitelehed, pikima tänava ja suurima rüütliväe auhinnakaardid on tehtud põhjalikult pisikesed. Ka täring ja röövel on tillukesed ja armsad (keskel Arkhami täring – tavasuurus).

Üldiselt näeb täitsa armas välja. Mõtlesime Allaniga, et ostame Essenissesõiduks selle endale kaasa, kuid leidsime, et lahkume Eestist ikka suhteliselt erinevatel aegadel (oli vist 3 päeva vahet). Mängu tõsiseks miinuseks on see, et laiendite kasutamine on täiesti välistatud (seda muidugi väljaandja poolt – ise saab alati midagi välja mõelda). Samuti on miinuseks ennistmainitud mängu võimetus mängida midagi peale põhisaare.

Kuivõrd ma ise olen sellest mängust tõsiselt tüdinenud ja ei mõelnudki endale seda 500 eeku eest osta, oli võimalus see endale “tasuta” saada suht teretulnud. Pigem oli mul plaanis teha isiklikuks kasutamiseks endale modifitseeritud variant, kus ressursikaartide asemel oleks puidust jubinad (ala Agricola). Sellisel juhul muidugi muutuks röövli rakendamine suhteliselt keeruliseks, kuna vassimine muutuks väga lihtsaks. Aga eks ma miskit välja mõtlen 🙂 Leidsin BGG’st isegi väga laheda kujundusega kaarditükid…

Arkhami karp vaikselt edeneb – kavandid on tehtud, mõõtmised sooritamata…

P.S. Kõik mõõtmed on antud millimeetrites