Arhiiv: Estcon

Estcon 2011 – taas kord Saarjärvel

Posted in Lauamängud, Ulme with tags , on 26. juuli, 2011 by Ove

Taas kord on üks Estcon selja taha jäänud ning keha ja vaim on saanud nõnda palju kosuda, et kõige selle üle mõelda ning miskit ka klahvide taha toksida. Nagu pealkirjastki võib lugeda, toimus ka selle aasta ulmeühingu suursündmus Põlvamaal Saarjärve ääres. Mõned Tallinna mehed on lubanud seda küll boikoteerida, kuid sel aastal paistsid veel kõik kohal olevat. Kohamuutust ei plaanita vist suuremalt ka järgmiseks aastaks ning ka miks – koht on lihtsalt võrratu!

Võrreldes eelmise aastaga oli kõik pea samahea, kui välja arvata hommikud, mis eelmisel aastal kuidagi palju leebemad tundusid. Nii lau-kui pühapäev ärkasin ma peale lõunat just kõige palavamasse päevaleitsakusse.

Ettekandeid juhtusin ma kuulama sel aastal üpriski vähe. Pisu sai vaadatud Keskmaa ordu rahvast, kes kõnelesid endast ning enda kohta käivatest müütidest… Apokalüpsise-teemalist juttu suutsid mu kõrvad ning nendevahel asunud eelmise õhtu prassimises tõsiselt kahjustada saanud aju taluda vaid üpriski vähe – Priidu sõnade kohaselt olla jutt isegi huvitav olnud.

Loomulikult kulmineerus üritus Stalkerinimeliste ulmeauhindade väljajagamisega. Ulme.ee‘s on kenasti hääletuste tulemused üleval ning ümber ma seda kirjutama ei hakka… Postimeeski kirjutas sellest täitsa talutava artikli.

Et pisukenegi järgmise aasta lugemist-hääletamist motiveerida, pandi sel aastal esmakordselt välja auhinnad, mis kõigi hääletanute vahel välja loositi. Nimelt said 5 õnnelikku hääletajat enda vabal valikul haarata endale ühe Sündmuste horisondi sarjast ilmunud raamatu (Sündmuste horisont kujutab endast korralikku hard-SF sarja kirjastuselt Fantaasia). Saatuse tahtel oli üks õnnelikest ka mu kallis sõber Metsavana, kes tulevikus ühe raamatu ka tasuta saab – seni on ta kõik raamatud kenasti endale riiulisse soetanud.

Teist aastat järjest leidsid Estconi kavas ettekande näol kajastamist ka lauamängud. Sel korral oli ka minul käpp sees. Koos oma kalli kunagise kaasblogija Costelloga pidasime sel korral maha korraliku ettekande teemal “Uus ja vana ulmeline lauamäng.” Kohaliku poepidajana oli tema loomulikult paremini kursis uuemate (üldiselt eelmisel ja sel aastal ilmunud) lauamängudega ning mina siis pigem nende vanematega – kunagi sai isegi koostatud korralik nimekiri mängudest, mis tuleks ettekande jaoks välja printida, kuid loomulikult ei jõudnud ma selleni.

Kui Costello keskendus just aastalõikes ilmuvatele mängudele, siis minu ettekanne baseerus justnimelt kirjanikele. Sai mainitud esimesi Tolkieni teostel rajatud mängukesi “The Battle of Helm’s Deep” (1974) ning “War of the Ring” (1976) – viimast mitte ajada sassi FFG poolt väljalastud samanimelise mänguga. Lauamäng Goblin (1982) oli mul kaasas just seetõttu, et anda kuulajatele ettekujutus, millised need esimesed mängud välja nägid, kuna suures enamuses oli tegu siiski sõjamängudega.

Loomulikult ei saanud mainimata jätta ka Frank Herberti “Düüni”, millest on tehtud kokku umbes 110 lauamängu. Kokkuvõttes sai läbi käidud kirjanikud Wells’ist Pratchetini, peatudes vahepeal nii Lovecraftil, Heinleinil kui ka Asimovil.

Lõpuks sai pikemalt seletatud High Frontierist (peaks hakkama vaikselt ka arvustust varsti kirjutama sellest), selle eripärasustest ning seostest ulmega. Mängulaud ning kaardid tekitas mõningase elevuse, kuna tegu ei ole tõesti sihukese mänguga, kus saad rahulikult maha istuda ning mängima hakata. Publiku nõudmisel kakkusin karbist välja ka Games Workshop’i poolt omal ajal (1998) välja lastud mängu “Brewhouse Bash“.

Varahommikuni käis ka filmiprogramm, mida juhtis Metsavana isiklikult. Ise jõudsin vaatama vaid mõnda üksikut filmi, kuna kohustused kutsusid pidevalt eemale ning just filmitelgis pelgupaiga leidnud sääsed mu eemale hoidsid. Sellest hoolimata leidus programmis tõelisi pärleid, millest võite lähemalt lugeda koostaja enda blogis.

Kohustustest rääkides, vedasin ka sel aastal rollimängu – sel korral Warhammer 40000 maailmas. Mitte aga Imperaatorlike sülekoerte poolel, vaid just vastupidi, talle vastanduvate ketserlike isikute silme läbi. Nalja sai ning minu leebusest hoolimata, suutsid _ellu_ jääda vaid kaks mängijat… See, et ülejäänutest Juurak endale isikliku zombi-kaardiväe moodustas, ei vaja suuremat äramärkimist…

Sel aastal olin ma ka laisk ning ei koostanud seiklust ise, vaid haarasin selle koos hädapärase vajamineva süsteemiga FFG lehelt. Kui kedagi huvitama peaks, siis seal on olemas nii seiklus, rollid kui ka selle jaoks vajalik süsteem, mis hoolimata minu pisikesest eelarvamusest osutus täiesti mängitavaks ning normaalselt voolavaks. Igastahes parem kui d20 🙂

Esmakordselt korraldati Estconil ka lühijutu kirjutamise töötuba – siis Tartu ulmikute juhtimisel. Ettevõtmine osutus edukaks ning juba nõutakse seda Facialis ka järgmisel aastal. Niipalju, kui ma üle peas lõugavate viinakuradikeste kuulsin, olid lood väga vahvad… Ise ma kahjuks suutsin oma aju vaid jalgade abil liigutada.

Kuna suutsin oma põlvele kuu aega tagasi Hard Rock Laagris täitsa korralikult viga teha, olin ma sel aastal täiesti tunnustatult ning silmnähtavalt ainuke kepimees… Pildil on ka tore armas telgike, mis on üle elanud kaks HRL’i, kaks Estconi ning korralikku prassimise Elva paisjärve ääres, millest mina küll (õnneks) osa ei võtnud ja millest telgil veel selle suve alguseski märgid küljes olid. Igati korralik telk vähemalt!

Kui kedagi, kel nimede ja nägude peale halb mälu juhtub olema, aga painama hakkas, kes need kaks tegelast seal esimese pildi peal juhtuvad olema, siis võin ausalt ära öelda, et vasakpoolne juhtub olema Eesti üks tuntumaid kirjanikke Indrek Hargla ning tema paremal käel seisab Eesti tuntuima filmiblogi omanik Trash isiklikult (ta teeb kusjuures ka kole häid ja vastupidavaid särke).

Igal juhul pean ma tänama ka Priitu, kelle fotoaparaadist need suurepärased võtted pärit on.

2 ja pool tundi tähelaevas!

Posted in Üritused, Mängimised, Muu kraam, Rollimängud with tags , , , , , , , on 1. august, 2009 by Ove

Huvitav, paljud minu blogi lugejatest on lugenud raamatut “220 päeva tähelaevas?” Oli teine suht huvitav raamat 50’ndate aastate paigust, kus Nõukogude teadlased lendavad Veenusele ning Marsile… Sellest võib lugeda lähemalt Metsavana blogist, kes aastake tagasi jutustusest väga hea ülevaate kirjutas.

220

Tänane post aga räägib samateemalisest rollimängust selle aasta Estconil, mille ma inimeste tungival soovil siia kirja panen…

Läbi ajatu tühjuse kihutas tähelaev punase planeedi Marsi poole. Veel eales varem ei olnud õnnistanud selle pinda Nõukogude inimese jalg, rääkimata siis pesemata kapitalistliku riigi sõdaplaaniva ühiskonna liikme jäsemest. Punane planeet vaid ootas revolutsiooni oma pinnal, mis tooks kauni Kommunismi oma sünnihällist Maalt välja.

Mäng algas raketoplaanil “Punane Neva” punanurgas, kus laeva poliitohvitser Kostja Utotškin meeskonnale julgustavat kõnet Nõukogude edusammudest teaduses ning manitses neid hoiduma mastrobeerimisest, mis väsitab keha ning vaimu, viies sellega tegeleva isiku personaalsesse anarhiasse. Ei läinud kaua, kuni esimene meeskonnaliige, Ippolit Miljukovitš, alkoholi tarbimise pärast kapten Oleg Nikolajevitši määruse kohaselt kartsa saadeti.

Lisaks ennistmainitutele on suure ja vägeva Nõukogude liidu poolt teaduslikule retkele saadetud ka kahtlase poliitilise minevikuga astronoom Aljoša Fjodorovitš, uudishimulik ning alkoholimaias ajakirjanik Patja Aleksandrovitš, täidlase võitu bioloog Tatjana Valentina, kaunis tehnik Anna Tsesarskina, kes kaotas nooruses ammusel tsaariajal Uurali uraanikaevandustes nii ninaluu kui ka süütuse ning suur ja heasüdamlik Jevgeni Korillovitš, kes on hullupööra kaunisse Annasse armunud.

kaartKuna terve lennu jookul ei olnud bioloogil Tatjanal ega geoloogil Ippolitil miskit teha, panid nad armutult tina, kasutades vägijoogiks salaja hapnikupaaki villitud piiritust. Astronoom, kes oli nendega küll samas kajutis, kuid kelle käed-jalad tööd täis olid, kartis Ippoliti, kes lubas kaebamise korral talle korraliku keretäie anda. Aga kuna seltsimees Ippolit mängu algul kohe kartsa saadeti, oli Tatjana sunnitud jooma tüütu ajakirjanikuga.

Esimese asjana teatas pardakompuuter Vera, et reaktori kütusevardad on lõppemas. Selline asi oli ennekuulmatu, kuna plutooniumvarrastest oleks pidanud jätkuma ka Uraanile sõiduks. Asja kontrollima läinud tehnik Anna leidis näidiku, mis rääkis Vera jutust igati mööda, igati korras olevat. Vardad olid peaaegu puutumata. Mõne hetke pärast libises Vera väljundterminalist sedel, millel seisis: “Parandus. Reaktori kütuse näit 98% algsest.”

Meeskond kehitas õlgu ning jätkas oma tegevust. Järsku raputas miski tugevast Punase Neva keret. Poliitohvitser Kostja, kes ainukesena ei suutnud kusagilt kinni haarata suutis nii õnnetult kukkuda, et kaotas teadvuse, misjärel viidi ta kiirelt magalasse pead siduma. Veralt aru pärides selgus, et laeva vahetust lähedusest oli möödunud asteroid, riivates  keret ning rebides küljest parema navigatsioonistabilisaatori. Miks küll sellest ohutus kauguses teada ei antud, jäi hetkel selguseta, kuid hiljem asja uurides leiti, et raadiosensorid, mis ettejäävaid kehasid peaksid tuvastama ning neist teada andma, olid läbi põlenud. Koos nendega olid läbi põlenud ka andurid, mis oleksid pidanud teada andma raadiosensorite läbipõlemisest.

IMG_2586_imagelarge

Kokpitis tekkis kohutav kaos, kus kapteni käskude kõrval leidsid end Jevgeni ning Anna üksteise embuses… Ärganud poliitohvitser aga hakkas meeskonnaruumis ükshaaval meeskonnaliikmeid üle kuulama. Kohates koridoris purupurjus ajakirjanikku, otsustas Kostja kõrvaldada sellise häbipleki Nõukogude raportitest, haarates püstoli järele ning kihutades Patjale kuuli kõhtu. Tekkis veel suurem segadus, kus kapten Oleg üritas sundida vastupuiklevat geoloogi laevast välja ronima purustatud stabilisaatorit parandama. Kogu selle mäsu käigus jätkus vaid Veral tähelepanu märkama, et Punane Neva on jõudnud Marsi vahetusse kähedusse ning alustas hoiatamata pidurdamist.

Kuna meeskonnaliikmed keeldusid üksteise järel ronimast laeva, mis sõitis kiirusega 30 km/sek, kaitsvast kerest välja, proovis kapten karmimaid meetmeid. Haarates relva üritas ta maha suruda tärkavat mässu. Läks kohutavaks rüselemiseks, mida ei suutnud taltsutada isegi Marsi gravitatsioonivälja jõudmine ning Vera teade, et vastavalt plaanile alustatakse laskumist. Mõned hetked hiljem tungis Punane Neva Marsi punastesse düünidesse.

estcon_krafinna_271_imagelarge

Põrutusest hoolimata jätkasid Nõukogude kangelased taplemist. Kuulid lendasid, verd purskus nende tekitatud haavadest, pudeleid löödi roosideks, et nendega ebaseltsimehelikult teisi kommuniste vigastada. Järsku kostus väljastpoolt laevakere tume mütsakas – seejärel teine, mis lennutas eest laeva lüüsiukse, mille järel sõitis USA lipu lehvides Nõukogude raketoplaani poolenisti sisse väike tank. Selle järel laeva sisenenud Ameerika kosmonautididele avanenud pilti on kirjeldanud retke kaasateinud ning sealjuures ellujäänud mereväelane John Hammond: “Kogu laeva põrand oli täis purukspekstud pudeleid, mille keskel vedeles kuulihaavadega keha, kes pagunite järgi oli ilmselt kapten. Laeva politruk lebas purukslastud kõriga maas, ikka veel tõmmeldes. Ühel paksul tädikesel oli käes veel suitsv püstol, millest ta meie pihta tule avas.”

Mitte kõik laevatunginud kapitalistid ei olnud sarnaselt Hammondile reamehe staatusest. Kindral O’Neill, kes isegi skafandrit kandes ei suutnud loobuda oma medalitest, heitis laeva sisemusse tekkinud kaosele pilgu sisistades põlglikult: “Kuradi kommunistid,” ning süljates nende poole, hoolimata oma klaaskiivrist. Teiste tähelepanuväärsetest isikutest oli kosmosereisi kaasa teinud ka üdini kapitalistlik multimiljonär Jean Montgomery, kelle kiivritihendite vahelt imbus Marsi rikkumata atmosfäri sinakat suitsu. Kirgliku suitsumehena ei suutnud ta jätta skafandrit selga tõmmates läitmata üht sigaretti.

ms1fq2_7Niipea kui Nõukogude kosmoselendurid märkasid uut märklauda, avati tuli. Ameerika kapten andis käsu kõik elusalt kinni võtta, haarates ise sealjuures automaadi ning avades tule…. miljonär Montgomery pihta, karjudes ise: “Maha paksud kapitalistid!!!” Montgomery hakkas seepeale röökima, et tal on palju Ameerika dollareid, üritades meeleheitlikult leida skafandritaskuid, kus ometi pidi olema mõni patakas rohekaid rahatähti…

Umbes sinnamaani ma seda läbu kannatasin. Siis jooksid ka minul juhtmed kokku ning hoolimata protestist otustasin ma mängust eemalduda. Loomulikult ei keelanud keegi inimestel edasi mängida. Selle mõne tunni jooksul poetasin ma vaid mõne sõna – ülejäänud tegid mängijad ise…

Kuna julgelt kaks nädalat on möödunud eelpool märgitud sündmustest, siis võtan kogu vastutuse muudetud, vahelejäetud või juurdepandud sündmuste eest endale.

Estconi LARP oli päris vahva… 🙂

lapr

Vahepeal aga hakkasin remonti tegema. Tore üllatus, kui selle käigus avastad, et kraanikausist, mida sa üritad üles panna, jookseb vool läbi:

ElekterJa muidugi oli vinge avastus tapeedi alt välja koorunud 1932 aasta ajalehed “Meie Maa,” millest ma mõningad tükid võrdlemisi tervelt kätte sain. Proovin neid lähipäevil ka sisse skännida…

Saksamaa_relvastub