Arhiiv: City building

Khronos

Posted in Lauamängud with tags , , , on 9. september, 2010 by Ove

Ajaks nimetatakse nii sündmuste järgnevuslikku korrastatust kui ka sündmuste omavahelist kaugust selles korrastatuses.

Aeg on inimesi köitnud juba pikalt – aegade algusest, kui lubate. “Mis on aeg?” “Kuhu kaob minevik?” “Kuidas saab näha tulevikku?” Ajarändudest on kirjutatud tohutult raamatuid, tehtud hunnik filme ning nikerdatud nii mõnigi lauamängki. Üht, mis oma imeliku nime poolest silma jäi (Aja-tripper), saab üksindagi mängida, kuid see selleks… Khronos on üks mängudest, mille ma auru-punk-temaatika tõttu Essenist üles korjasin ning see kulutatud (mis-ta-nüüd-oligi) 10 € tasusid end täitsa ära.

Khronose puhul on tegu mõnusalt piraka karbiga, kuhu on mahutatud masendavalt vähe nänni – pakk kaarte, kotike (125) kuubikuid, 155 kenasti kujundatud papilarakat kolmes erinevas mõõdus, mõned nupud ajarändurite kujutamiseks, pisike nummerdatud papitükk voorude lugemiseks ning üpriski hiiglaslik mängulaud (no kuhugi tuleb ju ära mahutada kõik need (3!) ajad). Karpi oleks rõõmsalt saanud õhemaks treida, jättes tema külgmõõdud laua mahutamiseks samaks… Aga see on juba kirjastaja asi. Tegu on mänguga, kus mängijad saavad reisida ajas… Nagu Dave Lartigue BBG’s ütles:

“In this game you travel through time!”
“Yay!”
“To build churches!”
“Ya—to what?”

Nagu mainitud – ajas rändamine… Kahjuks on ajamasina leiutanud mängukujundajal olnud piiratud võimalused nuppude osas – neid on masinal vaid kolm: vara-keskaeg (age of might), hilis-keskaeg (age of faith) ning uusaeg (age of reason) [ajastute ajaloolised nimed on minu poolt meelevaldselt külge riputatud]. Mängulaud kujutab ühe ja sama piirkonda erinevatel ajaperioodidel. Laual on ära märgitud juba mõningad külakesed, mida saab aretama hakata või mille juurde oma ehitisi kõpitseda.

Kaardipakk koosneb 33’st kaardist, mida on kolme värvi. Need sümboliseerivad (vasakult) tsiviilvalitsust, religiooni ning sõjalist jõudu. Just nende kaartide abil käibki kogu ehitamine. Igal käigul saab mängija uued neli kaarti, millega ta siis läbi peab ajama (nende vahetamine on vastikult kallis).

Nagu kaartegi on ka ehitisi kolmest erinevast liigist (üpriski mõistetav) ning kolmes erinevas suuruses – klooster, punker ja küla; kirik, kindlus ja linn; katedraal, loss ning metropol. Ehitiste kogumid moodustavad sarnaselt Tigris ja Eufratile riike, mille ühinemistel tekivad vastavad konfliktid. Iva on selles, et igas riigis võib olla vaid üks kõige suuremat sorti (mitte-tsiviil) ehitis – ega kuningas ei luba jah oma vasallidel ehitada kõvemat lossi, kui tal endal on. Kui kaks naaberriiki kokku saavad (kokku ehitatakse) ning naabril on kah loss, siis võtavad kuningad oma kanged sõdalased ning lähevad nüpeldavad nõrgema sõjaväega kuninga lossi niikaua, kuni selle tornid madalamad, müürid õhemad ning vallikraavis vähem vett. Sama värk käib usuliste ehitistega – papid kogutakse kokku ning võetakse vastase katedraalil torn maha. Vaid linnaelanikud on piisavalt tolerantsed, et mitte naabri sama suurt maja väiksemaks lõhkuda.

Kõige huvitavamaks nüanssiks mängu juures on aja-vari ning aja-paradoksid. Varasemas ajastus ehitatud ehitised heidavad varju kõigile järgnevatele ajastutele ning sama ehitis tekib samasse kohta ka tulevikkudesse. Aja-paradoksid kujutavad endast aja võimet parandada vastukäivaid näidustusi. Näiteks: mõtles mees kord, et ehitab endale suure kindluse – ehitaski. Kõrged tornid, paksud müürid. Vaenajad käisid, kuid keegi ei suutnud ära vallutada. Naaber kole kade, tahab endalegi suurt kindlust. Läheb ajas tagasi ning ehitab selle koha peale “varem” oma lossi – ka suur ja vägev… Aga kuidas saab ühe ja sama koha peal olla tulevikus korraga kaks lossi. Lahendus lihtne – “hiljem” ehitatud lossi ei saanud ehitada, kuna seal oli juba sel ajal loss olemas – imegu pöialt.

Kõik uusaega varju heitnud ehitised (uusaega ei saa tegelikult üldsegi ehitada) ilmuvad välja varemetes (huvitav, mis nendega vahepeal juhtub), mida siis mängijad jõudumööda renoveerima saavad hakata.

Kahjuks ei saa ka see mäng puudusteta läbi. Ajamasin peaks olema ikka selline skaalade ja mõõdikutega aparaat, mitte mingi käkk, millel tulevane ajatuuker vaid kolme neoonroosalt säravat nupukest näeb. Lisaks sellele on mäng kohutavalt ebaaus mängija vastu, kes juhtub seda alustama – käigukord ei muutu. Seetõttu saab alustanud mängija pärast oma käiku vaid lootusetult pealt vaadata, kuidas kõik tema korralikult läbimõeldud plaanid pea peale pööratakse. Kui see parandada reeglimuudatusega, et käikujärjekorra määrab ära mängijal olev raha hulk alustades kõige rikkamast, peaks (aga ei pruugi) vähemalt see asi jonksu minema.

Kui kõik see kõrvale jätta, on tegu täitsa mõnusa ehitamismänguga. Aga viiekesti mängides muutub kaose-efekt liialt suureks – parem hoida mänguseltskond pisemana.

6/10

Share on Facebook Share

Advertisements

Citadels

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 15. august, 2008 by Ove

Pole pikka aega ühesti mängust kirjutanud….Rebin end nüüd rutiinist välja!

Tegu on Bruno Faidutti mänguga 2-8. Mees on kokku valmis mõelnud 49 mängu, kuid enamust neist ma kahjuks ei tea (Warrior Knights on aastakese riiulis seisnud – ei ole jõudnud ette võtta). Seega teiste kohta ei oska öelda, kuid see mäng on tal küll kenasti välja kukkunud. Välja on selle andnud Fantasy Flight Games.

Tegu on täielikult kaardimänguga – täringuid ei kasutata ning ainuke nupp mis liigub, näitab seda, kes on hetkel kuningas. Eesmärgiks on ehitada endale võimalikult kiirelt võimalikult head kaheksa majakest (ideeliselt küll kvartalit, kuna tõlge tuleneb sõnast “district”….kuid sellest hiljem). Võita ei pruugi mitte see, kes kõige enne oma majad valmis saab, vaid see, kelle majakesed on kõige väärtuslikumad.

Ostes mängu saate karbiga kaasa ka umbes 66 majakaarti (täpset arvu ei ole juhendis ära toodud – lugesin kiirelt üle 🙂 ), 8 tegelaskaarti, viitekaardid igale mängijale, hunniku plast- (või papp-) raha ja väikese puidust (või papist) kuninganupukese. Sulgudes esinevad “defektid” kaasnevad vanema väljalaskega. Uuemaga on kaasas ka Tumelinna laiend, milles sisaldub 14 uut maja- ja 9 tegelaskaarti. Ei hakka laiendiga oma pead vaevama – teeme lihtsalt 🙂

Iga vooru alguses valib mängija omale tegelase, keda ta sel voorul kehastab. Valimist alustab kuningas, kellel on seega kõige suurem valikuvabadus. Valida on siis järgmiste isikute vahel: salamõrtsukas, varas, maag, kuningas, piiskop, kaupmees (pildil – kas pole mitte usaldusväärne nägu), arhitekt ja väepealik. Kui kõik on oma rollid valinud, hakkab kuningas neid järgemööda välja hõikama. Iga tegelasega käib kaasas teatud omadus (salamõrtsukaga saad kedagi ära tappa [kuna aga rollid on väljahõikamiseni salajased, siis on paras tegu, et tappa soovitud isikut], vargaga – loomulikult – kelletki vara röövida, väepealikuga teiste (ja ka enda) maju lammutada jne.

Paljud kaardid annavad sulle sinu ehitatud majade pealt lisasissetulekut, mille eest siis muidugi uusi maju saab ehitada. Mängija, kes valis oma rolliks kuninga, saab veel peale lisasissetuleku ka krooninupu enda kätte (ja sellega õiguse järgmisel voorul esimesena tegelane valida). Tihtipeale ei ole kuningas nii hea olla, kui esialgu paistab. Salamõrtsukatele on ta tihtipeale parajalt hea märklaud 🙂

Kuna mängu eesmärgiks on saada kokku kaheksa majakest, siis natuke ka sellest… Igal ehitisekaardil on märgitud ehitise hind, värv (vastavalt siis tegelasekaardile – rohelised: kaubandus; sinised: religioon; punased: sõjalised jne), nimi ja pildike.

Kuna pildid on kenad, värvilised ja kujutavad vaid üht ehitist, ei leia ma põhjust, miks neid nimetada kvartaliteks….

Majade hinnad varieeruvad ühest kuueni. Mõned näited: sepikoda, turuplats, tempel, vangla, raamatukogu, loss, kummituslinn ja surnuaed (jah, lõbumaja ei ole). Loogika on lihtne – niipalju kui maja maksab on ta väärt ka punktide lugemisel (välja arvatud mõned üksikud ehitised, mille väärtus on suurem). Lisaks saab punkte ka esimesena lõpetamise ja erineva värvusega majade ehitamise eest. Võidab see, kellel on punkte kõige rohkem 🙂

Mis veel? Mäng ei maksa palju, on lihtne, lõbus ja kaasahaarav (ei ürita mingit rämedat reklaami teha). Mitteametlikel andmetel peaks see ka kunagi eesti keeles ilmuma – soome keeles ta raip juba on, mis me kehvemad oleme. Positiivne omadus on veel see, et mäng ei vaja lisakarpe (üks grip kulub mündikeste hoidmiseks küll ära), kuna (mitte)vajalikku nodi on minimaalselt, ning kaarte saab väga hõlpsalt lahterdada (küll ainult kaheks, kuid see on parem kui mõnel teisel sama firma mängul). Mahub ka taskusse…:)

BGG hinne: 7.37

Ise paneks: 7/10

Mis järgmisena? Erisoove?

Peaks vist ikkagi magama minema….

P.S. Lähemal uurimisel selgus, et kaasasolevat kilekotti saab kasutada ka korduvalt.

Alhambra

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 14. märts, 2008 by Ove

Samuti Queen games’i poolt välja antud mäng, kus mängijad ehitavad omaenda pisikest Alhambrat. Mängu on välja mõelnud mängumeistr Dirk Henn (Metro, Shogun, Wallenstein).

Kaas

Ajaloost räägiks nõnda palju, et Alhambra asub Hispaanias, Granadas. Araabia keeles tähendab see sõna-sõnalt “punast kindlust.” Alhambra ehitati algul küll kristlastest kuningate poolt, kuid alles Nasridi dünastia ajal (u. 13. sajandil) laiendati linna moslemite poolt, mil see sai Euroopa kauneimaks linnaks. Granada ja Alhambra läks moslemitelt üle kristlaste kätte aastal 1492 kui kuningas Ferdinand ja kuninganna Isabella piirkonna vallutasid.

Lõvide õu

Karpi avades hüppab näkku tuhutu hulk pappi ning suur kaardipakk. Täringuid mängu juures ei tarvitata, kuid juhulikkuse tagavad pimesi võetavad ehitised ning rahakaardid.

Mängu eesmärgiks on ehitada linn, mis jätaks ilu poolest teiste mängijate omad selja taha, rajades oma Alhambrasse paviljone, aedu, galeriisid, torne, paleesid ning haaremeid. Huvitaval kombel ei ole tähtis mitte ehitada võimalikult palju erinevaid maju vaid just teistest rohkem sama tüüpi maju. Iga linna keskmeks on ülal pildil kujutaud Lõvide õu.

Mängus on kuut tüüpi maju ning nelja tüüpi raha (taalrid, dirhamid, tukatid ja floriinid). Vastavalt ehitusturule, kuhu ilmuvad pärast eelmiste ostmist uued majad, tuleb kasutada erinevat valuutat. Igal majal võib olla ka tükike müüri, mille eest saab samuti punkte, kui see pikaks venitada. Mängus loetakse punkte kolm korda. Rahapaki sisse asetatakse kaks kaarti (1 esimese viiendiku ligidale, teine neljanda lähedusse), mille ilmumisel hakkavad kõik oma majakesi lugema. Mängija, kellel on teatud sorti ehitisi kõige rohkem, saab reeglites märgitud arvu punkte. Teises punktilugemises saab ka teine koht punkte. Kui tekib viik, jagatakse punktid vennalikult (mõlemale pool). Seega on mõnikord kasulikum olla teisel kohal, kui jagada esimest.

Nänn

Mäng lõpeb, kui ehitusturgu pole enam ostetud ehitisi juurde panna. Siis toimub viimane punktiarvestus ning selgitatakse välja võitja.

Mäng on kahe kuni kuue mängija jaoks ning sellele on lisaks tehtud tervelt neli laiendit:

The Vizier’s Favor

The City Gates

The Thief’s Turn

The Treasure Chamber

Tegu ei ole halva mänguga, kuid minu jaoks, kellel tavaliselt üldse ei vea, on siiski õnne faktor liiga suur. Kõik head ehitised tulevad alati vastase käigu ajal või siis, kui ma just eelmise ehitise, mida mul üldse vaja ei läinud, meeleheitest suure papi eest ära ostsin.

Mäng on ka saanud hulgaliselt auhindu: 2003 Spiel des Jahres, 2005 Vuoden Aikuistenpeli ja samal aastal ka Årets Familiespill – Family Game of the Year Norway

Ise seda küll 7.1 vääriliseks ei hindaks, kuid see on vaid minu enda isiklik arvamus. Pigem umbes 5/10. Ehk… 🙂

——————————————————

Ja ma ikka kuulan sedasama laulu….

Take my love, take my land
Take me where I cannot stand
I don’t care, I’m still free
You can’t take the sky from me
Take me out to the black
Tell them I ain’t comin’ back
Burn the land and boil the sea
You can’t take the sky from me
There’s no place I can be
Since I found Serenity
But you can’t take the sky from me…

Kellele kah meeldima hakkas, saab selle tõmmata siit.