Arhiiv: Worker placement

Agricola: Farmers of The Moor

Posted in Lauamängud with tags , , , on 2. august, 2010 by Ove

Eelmise aasta sügisel – täpsemalt 2009 aasta Esseni messiks – ilmus esimene suur Agricola laiend. Lõpuks leian minagi aega ning huvi sellest kirjutada. Eks seda mängitud on ikka palju ning igatepidi, kuid alati jäi nagu midagi puudu. Pea aastake tagasi sai tehtud küll pisike tutvustus, kuid ega sellest ometi piisa.

Eks Agricolaga üritatakse samuti võimalikult palju raha tarbijatelt välja pumbata (miski hetk müüdi 24-kaardiga Z-paki laiend e-bay’s 45 taalaga), kuid kuidagi ei taha see küündida Fantasy Flight Games’i tasemele – nemad peaks muidugi selle eest medali saama. Õnneks on Uwe see laiend ka pisu mõistlikum, kui lihtne kaardipakk ning pisu reegeldust. Tegu on laiendiga, mis annab Agricolale üpriski teise ilme. Vanast olin minagi juba ära tüdinenud, kuid koos rabataludega muutus see taas talutavaks… Mis seal siis on?..

Üks asjalikumaid lisasid (minu meelest) on alustuskaardid. Mängu alguses kätte jagatuina näitavad nad ära, millisel talu maatükil asub mets ja millisel soo. Enam ei saada vaid heinamaadega talu. Selline pöörang lisab mängule kõvasti reaalsustunnet. Enam ei künna oma põldu suvalisse kohta, vaid pead nagu saunik Madis soode kuivendamiseks kraave läbi Oru Pearu maade kaevama. Metsagi pead korralikult kärpima, kui tahad, et loomadel ninaesist oleks.

Õnneks ei ole eelmainitud tööd tühja loopimine, vaid tasuvad end ka ära. Sohu kraavi kaevates saab kõik turbamättad kenasti kõrvale panna, et neid talvel hea ahju alla oleks loopida. Metsa võid sa ehituspuu ahnuses maha võtta või lihtsalt tule otsa panna… Niiöelda (h)alepõllundusega tegeleda. Vahel võib ka Punamütsike ära eksida – eks siis tema käest saab hea malakaga söögikorvi kätte!

Et lastel-naistel hea soe magada oleks, toob laiend juurde uue ressursi – kütuse. Pärast iga lõikust tuleb vastavalt maja suurusele küttematerjali ära anda. Selleks sobivad nii kraavide kaevamisest kõrvale pandud turbamättad, kui ka metsast toodud kuuselatid, millest sa tegelikult plaanisid järgmine kevad karjamaale tara ümber ehitada. Küttematerjali mure ajendab ka võimalikult kiirelt oma maja ümber ehitama – maakivist maja kõrval tahab puithurtsik kole palju kütmist. Lisaks sellele tahavad ka köögikolded kütmist…

Laiend annab juurde ka hea paki pisikesi taluuuendusi. Kuna juurdetulnud nänni on üpris kõvasti, siis tasuvad need kaardikesed end täiesti ära. Näiteks saab nüüdsest hea õnne korral ehitada endale parve, turbast katuse, kiriku või isegi viinaköögi. Üpriski palju on edasiantavaid kaarte…

Ma mäletan, et keegi, kellega ma koos mängisin, mainis, et suuremad taluuuendused on täiesti mõttetud, kuna tihtipeale ei osteta ära enamust baasmängu omasidki… Üks viimane kord suutsime me peaaegu need kõik ära krabada. Igastahes on selles laiendis neid tervelt 14. Iga vana taluuuenduse alla käib omakorda kaart ning seal on mõningaid päris huvitavaid asju. Osad vähendavad su küttekulusid, mõned annavad sulle lisatoitu või -kütust ning mõned lubavad sul vahetada üht ressurssi teise vastu.

Uute loomadena on lisatud hobused. Need elajad on nii punktide lugemisel kui ka muidu üpriski kasulikud. Esimesel juhul annavad nad tervelt ühe punkti pea kohta ning teisalt on nad tihtipeale mingite kaartide tingimuseks. Näiteks annavad tallid sulle väga kenasti toitu niikaua, kuni sul on vähemalt kaks hobust. Hobusega saab ka turvast kraavi äärest ära tuua jne… Igati kasulikud loomad. Miskipärast arvavad sakslased aga, et hobune on miski pisike (aga tubli) punnijunn – nii lamba mõõtu – kellest korralikku bratwursti ei saa…

Lisandub ka uus mehaanika – eritegevused. Need on sellised veidrad asjad, mis nagu annaks ja ei anna kah tavalise tegevuse mõõtu välja. Esiteks on neid kaarte reeglina üks vähem, kui mängijaid (erandiks kahe mängija puhul). Teiseks ei kuluta ühe neist (ja ainult ühe vooru jooksul) kasutamine Ken-Kevini käiku ära, kuid teisalt ei saa sa seda võtta, kui sul maja juba tühjaks on tehtud. Kolmandaks võid sa teiselt mängijalt tema võetud kaardi ära osta… Need kaardid on ka ainuke tee, kuidas tegeleda kraavikaevamise või (h)alepõllundusega, hobuseostmise või mustal turul käimisega.

Kokkuvõttes on tegu väga korraliku laiendiga mängule, mis mind vaikselt juba tüütama hakkas. Lisab juurde hea hunniku nänni ning luues uusi võimalusi oma talumajapidamise korrastamiseks. Nüüd tuleks vaid ära proovida kaks korda pikem mäng (iga voor läbida kaks korda), kuna mäng tõesti lõpeb täpselt siis, kui sinu perel hakkab hästi minema, seejärel versioon kauplemisvõimalusega ning siis Agricola: Land Wars (mänguversioon, kus kõigi talud ehitatakse ühe suure maalapi peale).

Ahjaa… Oma rabast võib tihtipeale väga huvitavaid asju avastada…

Share on Facebook Share

Advertisements

Agricola

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 24. september, 2008 by Ove

Kuivõrd minu mängublogimise algusest on möödas täpselt aasta (kellaaeg ei ole oluline hetkel), mõtlesin, et võiks ette võtta selle aasta lauamänguhiti, mis sai küll kusagil aprillis tellitud, kuid mis jõudis minuni alles septembri algul. Nimelt võttis just Agricola ära Puerto Rico esikoha, mida viimane vist 3 aastat hoidnud oli ja juhib nüüd 0,05 punktiga. Aga siis asja juurde…

Agricola on ideeliselt majandusmäng – “An agricultural development game” – nagu autor ise ütleb. Mängijad üritavad üksteist üle trumbates ehitada kõige vägevama talu. Knizia stiilist niipalju, et talu võiks olla võimalikult mitmekesine – selle eest, mida sul mängu lõpus ei ole, saad miinuspunkte. Ja neid asju on mängus palju…

Karpi avades tekib tunne, et ilmvõimatu on seda kõike sinna tagasi toppida. Kraami on tõesti kogu raha eest. Väidetavalt on karp 2.3 kilo raske. Võimalik – ei kaalunud enda oma ära. Vähemalt on selle mängu juures soositud puitu, mitte masendavat plastikut. Kõik jubinad (peale kaartide ja mängulauaosade muidugi) on puidust. Näeb hea välja ning kätte võttes on mõnna. Kaarte on mängus tohutult. Täpsemalt öeldes kokku 360. Milleks neid nõnda palju vaja läheb, küsiks iga mõistuse juures olev inimene…. Nimelt moodustab kaartidest enamuse kaks pakki: ametid ja pisemad arengukaardid (vastavalt siis 169 ja 139). Nimelt on Z-Man kindlustanud, et mäng pakuks end kordamata pikaks ajaks rahuldust. Kapitalistlikus ühiskonnas väha harvaesinev nähtus. Nendest kahest pakis jagatakse iga mängu algul kõigile mängijatele 7 kaarti ning rohkem neid mängus ei kasutata. Seega on mängijatel kokku 14 kaarti, millega nad peavad selle mängu ära elama. Mõnikord võib tõesti tulla väga halb käsi, kuid paksud pakid tagavad võimalikult väikese tõenäosuse saamaks mitme mängu korral sama kaarti. Eriti huvitav on ka see, et kõik kaardid on unikaalsed. Mitte ükski ei kordu!

Mängulaud koosneb suurest tegevuslauast ning taludest. Igal mängijal on mängu algul lihtne kahe toaga puust hurtsik, milles elab just sinnakolinud noorpaar (oleme lubanud ka vähemused – mees-mees; naine-naine jne…), kes peab nüüd talumajandusega hakkama saama (meenutab väga “Tõde ja õigust,” kas pole?). Mäng seisneb pereliikmete asetamises erinevatele tegevuskaartidele – saadetakse mees metsa puid raiduma või sohu roogu lõikama ja naine kalale või põldu kündma. Kui üks mängija on tegevuskaardile oma pereliikme juba asetanud, ei ole teistel võimalik sedasama tegevust kasutada – alternatiivina on tihtipeale olemas kaks sarnast tegevust. Kui kõik mängijad on oma pereliikme tegevuslauale asetanud, saab antud käik läbi, tegevuslaua valikud täidetakse uuesti ressurssidega, asetatakse uus käigukaart, mis annab uue tegevusvaliku ning kogu laul hakkab otsast peale. Iga teatud aja tagant (lõpupoole tihedamini) toimub lõikus, mis tähendab, et põldudelt korjatakse vilja, peenardelt rediseid ja porknaid, inimesed saavad süüa ning kariloomad paljunevad. Inimeste toitmine on üks tähtsamaid tegevusi, kuna toidupuudusel on mõned pereliikmed sunnitud kerjama minema ning see kaotab enamasti võiduvõimalused. Muidugi on alternatiivseid võimalusi – kaardi abil võid lõikuse ajaks vanaema juurde minna ja tema sahvri oma perega tühjaks süüa.

Talu koosneb 15’st ruudukesest, millest kaks on alguses hõivatud sinu hurtsikuga. Tähjadele aladele saab künda põldusid, ehitada aedikuid või lisatube. Reeglina tuleb kõik sama tüüpi jupid asetada olemasoleva külge (kõik majad, põllud ja aedikud peavad olema üksteisega ühenduses) ja liigutada neid hiljem ei saa. Majatüüpe on kolm: puit, savi ja kivi. Iseenesestmõistetavalt on kivimaja kõige viimane ning selle eest saab kõige rohkem punkte. Arvestada tuleb aga seda, et tube saab ehitada vaid samast materjalist, millest maja on. Seega olles kord endale savist majakese püstitanud, ei ole puust toakesi sinna kõrvale enam võimalik püstitada.

Põldudele on võimalik külvata kas vilja või juurvilju (olen näinud ka puuistandusi, kuid see ei puutu asjasse). Külvamiseks on aga esiteks tarvis seemet, mida saab hankida vaid ühelt tegevusruudult. Kuna aga alguses on tegevuste arv käigu jooksul väga piiratud, tundub ühe vilja pärast terve tegevuse kulutamine suhteliselt masendav valik. Hoolimata meie riigis olevast olukorrast tasub aga põllumajandus end selles mängus ära – põllulolev vili kolmekordistub ning redisesaak kahekordistub. Arvukad kaardid lubavad neid koguseid ülespoole upitada. Nagu me eelmise mängu lõpus avastasime, loeb mängu lõpus ka põllult korjamata vili…

Aedikud on tarvilikud loomade pidamisekt. Kuigi üht looma saab toas hoida ning öösiti kaissu võtta, on aedikus suhteliselt hädavajalikud. Ehitada tuleb kõik aedikud tervikuna (st. kinnisena), kuid nende arv on piiratud vaid hetkel mängijale käesoleva puidu kogusega. Ühele aediku ruudule saab paigutada kuni kaks ühest liigist looma. See arv kahekordistub, kui aedikusse ehitada tall. Talle saab aga tarandikku ehitada vaid ühe – seega on maksimaalne loomade arv ruudul 4 (just kontrollisin). Aedikuid on igal mängijal 15. Ise otsustab, kuidas ta need paikutab…

Loomi saab mingisuguse kolde olemasolekul potti ajada. Saadava toidu hulk sõltub looma liigist ning kolde kvaliteedist. Viljast saab leivaahjuga leiba küpsetada, kuid selleks tuleb kulutada üks tegevus. Seega on loomad tihtipeale lihtsam valik – leivaga tuleb tihtipeale liiga palju mässata ning oht, et tegevus enne sind ära võetakse, on suht suur. Alati saab aga nälja näpistades jahust körti keeta või paljalt juurikaid närida, mis asendab üht toitu (jah, ka seda saab sooritada igal ajal).

Mängijate arv on 1-5. Seni on 5’e mängijaga kõige lõbusam olnud aga see on vist loomulik. Strateegiaid ei viitsi praegu avaldama hakata – kellaaeg kah hiline. Costello mõtles ka vist sellest nagunii kirjutada. Eks ma siis maini talle, et keskendugu mängustrateegitele. Ise pole just suurem asi ettemõtleja – mulle meeldib asju lahendada käigu pealt 🙂

Leidsin BGG’st ka 6-mängija variandi, kus üks pere mängib mustlasi, kellel endal talu puudub, mistõttu nad üritavad teistest mängijatest elatuda – võib lõbus olla.

Väga hea mäng – 9/10

Kindlasti jätsin ma midagi vahele. Peaks magama minema…. Tahtsin nagu midagi lõppu lisada, kuid on meelest läinud….