Arhiiv: Fantasy

Khronos

Posted in Lauamängud with tags , , , on 9. september, 2010 by Ove

Ajaks nimetatakse nii sündmuste järgnevuslikku korrastatust kui ka sündmuste omavahelist kaugust selles korrastatuses.

Aeg on inimesi köitnud juba pikalt – aegade algusest, kui lubate. “Mis on aeg?” “Kuhu kaob minevik?” “Kuidas saab näha tulevikku?” Ajarändudest on kirjutatud tohutult raamatuid, tehtud hunnik filme ning nikerdatud nii mõnigi lauamängki. Üht, mis oma imeliku nime poolest silma jäi (Aja-tripper), saab üksindagi mängida, kuid see selleks… Khronos on üks mängudest, mille ma auru-punk-temaatika tõttu Essenist üles korjasin ning see kulutatud (mis-ta-nüüd-oligi) 10 € tasusid end täitsa ära.

Khronose puhul on tegu mõnusalt piraka karbiga, kuhu on mahutatud masendavalt vähe nänni – pakk kaarte, kotike (125) kuubikuid, 155 kenasti kujundatud papilarakat kolmes erinevas mõõdus, mõned nupud ajarändurite kujutamiseks, pisike nummerdatud papitükk voorude lugemiseks ning üpriski hiiglaslik mängulaud (no kuhugi tuleb ju ära mahutada kõik need (3!) ajad). Karpi oleks rõõmsalt saanud õhemaks treida, jättes tema külgmõõdud laua mahutamiseks samaks… Aga see on juba kirjastaja asi. Tegu on mänguga, kus mängijad saavad reisida ajas… Nagu Dave Lartigue BBG’s ütles:

“In this game you travel through time!”
“Yay!”
“To build churches!”
“Ya—to what?”

Nagu mainitud – ajas rändamine… Kahjuks on ajamasina leiutanud mängukujundajal olnud piiratud võimalused nuppude osas – neid on masinal vaid kolm: vara-keskaeg (age of might), hilis-keskaeg (age of faith) ning uusaeg (age of reason) [ajastute ajaloolised nimed on minu poolt meelevaldselt külge riputatud]. Mängulaud kujutab ühe ja sama piirkonda erinevatel ajaperioodidel. Laual on ära märgitud juba mõningad külakesed, mida saab aretama hakata või mille juurde oma ehitisi kõpitseda.

Kaardipakk koosneb 33’st kaardist, mida on kolme värvi. Need sümboliseerivad (vasakult) tsiviilvalitsust, religiooni ning sõjalist jõudu. Just nende kaartide abil käibki kogu ehitamine. Igal käigul saab mängija uued neli kaarti, millega ta siis läbi peab ajama (nende vahetamine on vastikult kallis).

Nagu kaartegi on ka ehitisi kolmest erinevast liigist (üpriski mõistetav) ning kolmes erinevas suuruses – klooster, punker ja küla; kirik, kindlus ja linn; katedraal, loss ning metropol. Ehitiste kogumid moodustavad sarnaselt Tigris ja Eufratile riike, mille ühinemistel tekivad vastavad konfliktid. Iva on selles, et igas riigis võib olla vaid üks kõige suuremat sorti (mitte-tsiviil) ehitis – ega kuningas ei luba jah oma vasallidel ehitada kõvemat lossi, kui tal endal on. Kui kaks naaberriiki kokku saavad (kokku ehitatakse) ning naabril on kah loss, siis võtavad kuningad oma kanged sõdalased ning lähevad nüpeldavad nõrgema sõjaväega kuninga lossi niikaua, kuni selle tornid madalamad, müürid õhemad ning vallikraavis vähem vett. Sama värk käib usuliste ehitistega – papid kogutakse kokku ning võetakse vastase katedraalil torn maha. Vaid linnaelanikud on piisavalt tolerantsed, et mitte naabri sama suurt maja väiksemaks lõhkuda.

Kõige huvitavamaks nüanssiks mängu juures on aja-vari ning aja-paradoksid. Varasemas ajastus ehitatud ehitised heidavad varju kõigile järgnevatele ajastutele ning sama ehitis tekib samasse kohta ka tulevikkudesse. Aja-paradoksid kujutavad endast aja võimet parandada vastukäivaid näidustusi. Näiteks: mõtles mees kord, et ehitab endale suure kindluse – ehitaski. Kõrged tornid, paksud müürid. Vaenajad käisid, kuid keegi ei suutnud ära vallutada. Naaber kole kade, tahab endalegi suurt kindlust. Läheb ajas tagasi ning ehitab selle koha peale “varem” oma lossi – ka suur ja vägev… Aga kuidas saab ühe ja sama koha peal olla tulevikus korraga kaks lossi. Lahendus lihtne – “hiljem” ehitatud lossi ei saanud ehitada, kuna seal oli juba sel ajal loss olemas – imegu pöialt.

Kõik uusaega varju heitnud ehitised (uusaega ei saa tegelikult üldsegi ehitada) ilmuvad välja varemetes (huvitav, mis nendega vahepeal juhtub), mida siis mängijad jõudumööda renoveerima saavad hakata.

Kahjuks ei saa ka see mäng puudusteta läbi. Ajamasin peaks olema ikka selline skaalade ja mõõdikutega aparaat, mitte mingi käkk, millel tulevane ajatuuker vaid kolme neoonroosalt säravat nupukest näeb. Lisaks sellele on mäng kohutavalt ebaaus mängija vastu, kes juhtub seda alustama – käigukord ei muutu. Seetõttu saab alustanud mängija pärast oma käiku vaid lootusetult pealt vaadata, kuidas kõik tema korralikult läbimõeldud plaanid pea peale pööratakse. Kui see parandada reeglimuudatusega, et käikujärjekorra määrab ära mängijal olev raha hulk alustades kõige rikkamast, peaks (aga ei pruugi) vähemalt see asi jonksu minema.

Kui kõik see kõrvale jätta, on tegu täitsa mõnusa ehitamismänguga. Aga viiekesti mängides muutub kaose-efekt liialt suureks – parem hoida mänguseltskond pisemana.

6/10

Share on Facebook Share

Advertisements

Tannhäuser

Posted in Lauamängud with tags , , , on 11. detsember, 2009 by Ove

1914 aastal alanud sõda kestab. Ei ühendväed ega Reich pole suutnud kaalukaussi jäädavalt enda poolele kallutada. Kõigile on selge, et toores vaev enam ei aita. Vaja on läbimurret! Ühendväed heidavad pilke oma teadlaste poole, kes rajavad uusi teooriaid ning avastavad eksperimentaalseid tehnoloogiaid, mis senimaani inimkonnale kättesaamatud on olnud, kasutades selleks Roswellis allakukkunud tulnukate kosmoselaeva. Reich tähelepanu köidab aga hoopis teine suund – okultism ning maagia. Kogu Reichi eliitvägi Obscura Korps on rohkem või vähem maagia läbi muudetud ning omavad üliinimlikke võimeid. Aasta on 1949.

Nüüd on aga Reichi väed leidnud Ksiazi lossi keldritest ühe neljast peamisest Obscura tugisambast – portaali, mis kaitseb meie maailma Põrgu enese eest. Selle takistamiseks tuleb Ühendvägedel saata väike eriüksus vaenlase tagalasse, et takistada Hermann Von Heizingeril ja tema ebamaistel olenditel portaaliga midagi ette võtta. See ongi Operatsioon Tannhäuser!

Tannhäuser on üks põnevama taustaga mäng, mis mul riiulis tilpneb. Meeldivalt alternatiivajalooline taust on vürtsitatud mitmete katketega raportitest ning ettekannetest. Maagia ning tehnoloogia lahkuminek meenutab pisut arvutimängu Arcanum, kus vinge aurupunklik tehnika vastandus loitse puhuvate jõududega. Mängus ei ole küll haisugi aurupungist, kuid tulnukate tehnoloogiale põhinevad relvad ning varustus ajab kah asja ära.

Mängu osad on tipp-kvaliteediga… Nagu enamus FFG asju loomulikult. Mängulaud on kahepoolne paksust papist ning kujutab 16. sajandil (viki andmetel hoopis 13. sajand) ehitatud Ksiazi lossi ja sellealuseid katakombe.

Liikumiseks kasutatakse huvitavat ning uudset rajaleidja (pathfinding) süsteemi, kus iga ala hõlmavad sama värvi ringid. Selles alas on kõik üksteisele nähtavad. Kui ringi värvus muutub, siis sealt ei ole eelnevat kohta enam näha. Jääb ära igasugune Terastulvast tuttav LoS’i otsimine ning selle üle vaidlemine. Selline nähtavuse ulatus kehtib nii tulistamisele, käsivõitlusele, granaatide heitmisele ning ka muudele vaenlase vigastamise viisidele.

Tegelasi on mängus kümme – viis Ühendvägede üksuslast ning viis Reichi oma. Nagu mainitud on Ühendvägede parimad mehed varustatud tehnika uusima moeröögatuse järgi. Neile astuvad vastu Heizingeri alluvad, kes ei ole enam päris inimesed, vaid pigem pooleldi deemonid.

Ideeliselt võib mängijaid kokku olla 10, kuid sellisel juhul meenutab mäng malet 32’kesi. Tunnen kaasa neile, kes tolba-jolbasid peavad mängima. Ka Tannhäuseris on omad etturid, kes on võrdlemisi ohverdatavad ning osades mängu versioonides ronib aknast sisse just äsja surmasaanud sellise üksuslase vend, kes vannub verist kättemaksu. Kõige parem on 2-6 mängijat. Sellisel juhul saab vähemalt igaüks ühe tugeva tegelase.

Enne mängu algust on mängijatel võimalik kõik oma tegelased meelepäraselt varustada. Evale piits kätte, raudrist rinda ning vaenlasi nottima. John MacNeal tõmbab pähe oma ööprillid, haarab välgupüssi MKI ja tormab Evale vastu. Varustust on tõesti nabani. Kahjuks aga peab iga jubina kohta otsima suurelt kahepoolselt viitelehelt nii kirjeldust kui ka sellega kaasaskäivaid reegleid, mis on võrdlemisi tüütu, kuid ületatav. Granaadid, aumedalid, esmaabipakid, raskerelvad ja erioskused…

Mängus kasutatakse kümnetahulisi täringuid ning loetakse edukaid peaaegu sarnaselt Arkhamile. Ainuke vahe, et edukapiir on muutuv (selles osas meenutab see rohkem küll Terastulva, kuid see selleks). Ründeviskeid veeretatakse vaenlase kaitse-omaduse vastu, kaitseveeretusi vaenlase lahing-omaduse vastu. Määravaks saab kahe veeretuse edukate vahe. Mida rohkem rünnak kaitsest üle on, seda halvem pihtasaajale.

Tabamuste saamine on võrdlemisi kuri. Iga tegelane kannatab välja 5 tabamust. Iga haavatasaamisega hakkavad omadused muutuma – kellel mõni kasvab, kellel kahaneb.

Reegliraamatuks on taas meeldiv pea 50 leheküljeline juhend, millest läbinärimiseks kulub omajagu aega ning palju närvirakke. Kahjuks ei ole see ka väga mõistlikult kirjutatud, meenutades sellega pisut Arkhami reeglistikku. Juhend on suures osas kirjutatud küsimus-vastus stiilis, mis mõnel juhul lihtsustab õigete andmete leidmist, kuid osalt ka teeb selle võrdlemisi võimatuks. Vähemalt on raamatul korralik sisukord ja taga ka sõnaseletused…

Mängul on neli võimalikku varianti – story, death match, capture the flag ja domination. Esimeses on mõlemal poolel teatavad eesmärgid, mis enne teist kampa ära tuleb täita – see on ka ainuke versioon, kus kasutatakse oskusi; surmaheitluse eesmärki on lihtne ära arvata; lipuvedamist peaksid jagama kõik, kes Quake’i või mingit muud sellise jama on mänginud; dominatsioonis tuleb ühel mängijal korraga enda valduses hoida nelja eesmärgipunkti.

Plussid:
* Väga kvaliteetsed mängu komponendid
* Tohutult mõnus alternatiivne taust (kronoloogia leiab siit)
* Vahvad värvitud kujukesed

Miinused:
* Vastikud plastikust kujukesed
* Halva formaadiga karp (no miks nad ei võiks kõik standardsuurustes teha)
* Täiesti taustaga seondumatu mäng – samahästi võiks Ussisõnu Star Wars’i teemaga mängida.
* Mängu tasakaal jätab soovida – võibolla ma olen lihtsalt halb veeretaja või taktik, kuid Ühendvägede üksused tunduvad varustuse ja omadustega ulmelise ülekaalu saavat… Mis sa ikka jänkidest tahad.
* Mäng ammendab end laienditeta kiirelt. Vaid kaks kaardipoolt jõuad kärmelt läbi mängida, kuna üks mäng võtab keskeltläbi vaid tunnikese.

Kokkuvõttes 3/10

Meeletu hulga mõttetute laiendite vorpimise asemel võiksid nad parem samale taustaloole ehitada mõne vinge sõjamängu. Seni on välja tulnud hulgaliselt tegelaslaiendeid (sisaldavad üht tegelast ja maksavad 12 taala) ning kaks suurt laiendikarpi (Operation Novgorod, mis lisab Tsaari-Venema üksused ja Operation Daedalus, mis annab mängijate käsutusse uue kaardi ning hulgaliselt uusi võimalusi).

Aga igal mängul on ka omad fännid. Tannhäuseril on neid tegelt päris palju ning kõik ei ole mitte laisad. Ülal pildilolev ehitis kaalub umbes 12 kilo ja on valmistatud kipsisegust tehtud väikestest tellistest… On mõnel alles viitsimist.

Vähem kui kahe nädala pärast on jõulud… Oo õudust…

Ahjaa… Tahtsin veel lisada, et Irve eestvedamisel avas täna oma lehe rollimängublogi Sisalik.

Hundimäng/Werewolf

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 4. detsember, 2009 by Ove

Pisikesele külale on langenud kohutav needus – keegi kohalikest käib libahundiks ning murrab öösiti inimesi. Külaelanikud peavad liba leidma ning talle otsa peale tegema enne, kui kogu küla otsa lõppeb. Aga kes tõmbab endale öösiti hundinaha selga? On see naabri-Malle või ülejõe Juhan? Ehk oskab külavanem nõu anda… Järgmisel öösel on jälle üks  elanik maha murtud. Sedasi ei saa elu jätkuda – kedagi tuleb üles puua, hõbekuuliga tulistada, pea maha raiuda, kindluse mõttes ka küüslauku täis toppida ning laip ära põletada!

Igal ööl käivad libahundid külas inimesi murdmas ning igal hommikul kogunevad külaelanikud külaväljakule, et teada saada, keda sel päeval matta tuleb ning otsustada, kes libahundi pähe maha koksata.

Kui lauamängude tavaline miinimummängijate arv on 2 või 3, siis selle mängu vähim osalejate hulk hämmastas mindki – korralikuks mänguks on tarvis tervelt 8’t mängijat. Paljud võivad seda mängu teada “Maffia” nime all – mäng võib olla isegi Star Wars’i teemaga, kus varjulolevad jedi sõdalased tapavad kurje kloone. Selle mängu puhul võib mängijate arv kasvada kuni 18’ni. Mida rohkem, seda põnevam. Mäng vajab ka mängujuhti või “jutustajat,” kes valgustab mängijaid mängus toimuvast ning lisab oma võimete kohaselt mängule vürtsi. Öösel on kõigi mängijate silmad kinni ning mängujuht kutsub järgemööda välja tegelasi, kelle kord on tegutseda.

Sarnane libahundimäng ilmus esmakordselt 1986. aastal Werewolf nime all. Algselt sisaldas see kolme erinevat tegelast – libahunti, selgeltnägijat ning külaelanikku. Selgeltnägija võib igal ööl küsida mängujuhilt ühe isiku kohta, kas too on liba või inimene. Hilisemates versioonides on lisandunud palju teisi erivõimetega karaktereid. 2001 aasta versioonis on juurde tulnud varas, jahimees, nõid, cupido, väike tüdruk ning šerif. Eestikeelse 2008 aastal ilmunud Hundimängus on üldiselt osad nimed ära vahetatud ning mõned tegelased isegi juurde mõeldud. Huvitav tegelane oli vastik vanamutt, kes valis mängu algul omale ohvri ning tänitas ja siunas teda terve mängu.

Minule isiklikult läks väga hästi peale “Werewolves of Miller’s Hollow,” mille abstraktsed illustratsioonid olid tohutult lahedad. Hundimäng jällegi särab oma arhailisuse pärast. Loomulikult on täiesti vinged fännide enda loodud kaardid ning mainimata ei saa jätta ka Müütose-teemalist varianti “Do You Worship Cthulhu?” ega WoD-temaatilist mängu, kus lisaks libahuntide ja külaelanike vastuseisule lisanduvad ka uue fraktsioonina vampiirid.

Leidsin ka versiooni, kus tegevus toimub haldjakülas, kuhu on end maskeerunult sisse nahistanud goblinid, kes halastamatult pikkkõrvu notivad. Mängus kasutatakse Magic’u kaarte.

Selle aasta Essenil nägin varianti, kus oli üle 40 kaardi – kõigil unikaalsed väiksemad ja suuremad võimed. Tüüp oli kaartidega mässanud üle kahe aasta. Lihtsalt seepärast, et tema arust oli tavalist külaelanikku igav mängida… Rääkides jalgratta leiutamisest, oli aasta varem välja tulnud Ultimate Werewolf, kus on üle 80 kaardi (60 neist unikaalsete omadustega). Vähemalt oli tema versioonil tugev kunstiline pool – tõesti ilus.

Nagu paljud juba aru on saanud, ei ole mänguks tarvis mitte midagi muud peale paberi ja pliiatsi, millega kritseldada valmis kaardid, leppida kokku reeglid ning hakata mängima.

Mängu suureks negatiivseks aspektiks on tohutu mängijate arv, milleta pole võimalik seda nautida. Kui tihti õnnestub kokku saada 8+ inimest ning neid järjekindlalt mängima suunata. Positiivseks pooleks on lihtsus – reeglid ning mängu käigus ei pea kah tohutult pead murdma – ning minu jaoks vahva rollimänguline element.

7/10

Gore-horrorit ei ole kodustes tingimistes üldse raske teha – kids, don’t try this at home!

Orkilarp – Vaenu Taassünd

Posted in Üritused with tags , , , , on 16. november, 2009 by Ove

ObrishHOIATUS! JÄRGNEB TSENSEERIMATA DIALOOG. Originaaltekst siin.

” … välja minu kojast, sa pasavasikas selline. Kuidas sa julged rääkida sellist juttu, sellist vaenukeelt ja soppa. Kas sa siis ei mäleta, mis juhtutus aastasadu tagasi meie maadel, meie ja inimsoo vahel. Kas sinu litapojast sigitanud koerad ei rääkinud sulle sellest, kes tulid meie esi-isasid tapma ja neilt nende maad varastama?”

“Mine karupersse sa mädanenud kännujurakas! Sa ei tea midagi. Meie juht on õnnistatud uue jumala pühasõnadega ja on näinud inimeste võimsust. Varsti on ta võimam, kui inimesed ja kõik kes teda järgivad, saavad osa tema võimsusest…”

“VAIKI SA VÄÄRITU KOERAKUTSIKAS. SU PEA ON SEGI AETUD INIMESTE MÖLAST JA SOPAST. SA ISEGI KANNAD NENDE RIIDEID JA HAISED KA NENDE SITAKOTTIDE JÄRGI. Meie esivanemad valasid oma verd, et inimesi oma maadelt tagasi hoida ja nii tasuvad nende pojad neile?”

Kogu klannirahvas oli kogunenud väljakule vaatama, mis seal toimub ja mida nende klannivanem karjub.

” Vaadake seda vaest mölakat. Ta on vastu võtnud uue usu ja pööranud selja meie vanadele kommetele ning ta on mesti LÖÖNUD NÄRAKATEGA, KES KORD TAPSID TEMA ESIISAD. MIS ON SELLISE VÄRDJA PALK?”

Klannirahvas seisab kohmetunult. Kosta on ainult mõnda üksikut köhatust.

“Me seome ta küla keskel oleva posti külge ja lõikame tal otsast ühe käe ja ühe jala. Me õmbleme kokku tema ühe silma ja tema sitaaugu. Me võtame maha tema munad ja lõpuks seome ja kõrvetama kokku kõik tema haavad. Siis põletame tema seljale oma vastuse ja saadame ta tema hundi seljas tagasi tema juhi juurde.” kostis vastuseks rahva seast. See oli klannivanema vanim poeg. Õhtuks saadeti saadik teele.

“Poeg!”
“Jah isa?”
Nad vaatasid järgi, kuidas hunt metsadesügavusse kadus.
“Aja kokku kõige sitkemad mehed ja kõike kiiremad ja vastupidavamad hundid!”
“Miks isa?”
“Sellepärast, et me peame kokku ajama kõik klannid, isegi kõige kaugemad. Me peame suure nõupidamise maha pidama. Nad peavad homme hommikul varavalges teele asuma, esimese päiksetõusuga.”

TSENSEERIMATA DIALOOGI LÕPP!

minekBarbar ja Grimmu olid need orkid klubist, kes tulid mõnusale mõttele korraldada pisike orkilarp. Mis sai minul ja Vintsul selle vastu olla – saabki tutvustada Eesti larparitele oma nägemust orkikultuurist… Ausalt-öeldes oli seda tarvis küll, kuid sellest hiljem.

Jamad algasid muidugi sellest, et Barbar leidis sobiva aja haigeks jäämiseks just larpile eelnevatel päevadel. Õnneks oli ta piisavalt tubli, et orgunnida meile koha tutvustus (mis tegelikult ära jäi) ja sissitelk…kohalHommikul vara 8:30 oli äratus. Arvestades, et saime magama kell 5 pärast kolme pudelit viskit, ei olnudki see tapvalt raske. Pea oli klaar, kuna ei joonud miskit solki, ning vaim valmis tulevasteks seiklustes meigi all. Pakkisime asjad, kõpitsesime valmis kostüümid – kõigile jagus miskit – ja asusime Kambja poole teele. Kuigi plaanisime vara-vara kohal olla, venis ärasõit ja varude täiendamine pikalt ning mänguplatsile jõudsime alles miski üheteistkümnest. Mäng pidi algama ühest, mis jättis meile hädised 2 tundi kogu varustuse ülessättimiseks, meigiks ning mängujuhtide üldkoosolekuks.

kohal0Varustusest oli tarvis ühest lähedalasuvast talust telk ja ahi ära tuua… Autoga oli see õnneks lihtne… Hoopis teine asi oli nende mängupaika vedamise ning ülespanemisega. Selgus, et need, kellelt see asi laenatud oli, ei olnud just kõige hoolsamad isikud, mistõttu oli selle püstitamine kergelt öeldes keeruline. Puudusid nimelt telgivaiad, ahjujalg ning isegi telgi uks… Viimases ei ole me väga kindlad, kuna me seda püsti ei saanud – igas-tahes otsisime teist pikalt. Vaikselt hakkasid ka mängijad kohale tilkuma.

KohtMängukoht oli väga lahe – võrdlemisi kaugel metsas kusagil terviseradade vahel. Lund oli piisavalt, oli küll sula, kuid mitte tapvalt märg, puud olid ägedalt lumised ning udu hõljus pidevalt puude vahel. Jalutades hiljem mänguplatsil ringi, nägin päris vägevaid vaateid, kuid kuna olin mängu alguses digika Metsavana kätte andnud, et ta lõkke ääres pilte saaks teha, siis ei olnud mul võimalust neid hingematvaid pilte salvestada… Vähemalt mitte digitaalsel kujul… Jah, ka orkidel on ilutunnetus olemas…

Mõtsapäss&-nolkMängijad nägid välja ägedad, kuid mitte nii lahedad, kui meie Beleriandi larpil. Kõigil said näod värvitud ja neil, kellel näovärvi olema ei juhtunud, katsid oma näod maski või kiivriga. Kahjuks ei võtnud me peeglit kaasa, mistõttu pidime üksteisele maalinguid tegema. Meie kunstipärane šamaan Vints võttis selle ülesande enda peale, korrigeerides meie armee maskeerimispulgaga vormistatud näomustandeid.

istunKuna teistel meie kambast turvist tarvis ei läinud, riputasin kogu raua ja naha enda külge. Välja nägi see võrdlemisi hirmutav – endalgi hakkas hirm.

Lõkke ülestegemine oli tõsine piin, kuna selleks me paberit kaasa ei olnud võtnud ning maailma kirjeldus oli vaid 2 lehekülge. Õnneks said noored sepad lõkke põlema ning mäng võis alata… Üldbriif jäi lühikeseks ning meeldejäämatuks ja siis pidin miskid viikinglased juba eemale mängu algust ootama viima…

samaanNagu Barbari kirjutatud mängu proloogist välja võis lugeda, oli mängu peateemaks kõigi orkiklannide suur nõupidamine vana ning auväärt šamaani Hrori metsas. Kohale tulid Siniperse, Lohetilli, Trollikarva ning Nõgikõhu suurklannide esindajad. Lisaks veel peotäis oodatud ja ootamatuid diplomaate väiksematest klannidest… Peategevuseks assamblees oli läbivalt üksteise kallal norimine, inimeste sõimamine ja vahepeal suutis šamaan isegi seda kampa juhtida eesmärki teenivale teemale, milleks oli küsimus, kas koondada kogu orkiarmee jõud inimeste vastu või mitte.

joomasObrishi klannist olid kohal kaks esindajat Mõtsapäss ja Mõtsanolk. Esimene juhtus olema viimasele nii isa kui vanaisa… See sai selgeks eelmisel õhtul viskilibistamise kõrvale.

Nõupidamine algas šamaani poolt nõutud loo jutustamisega. Toon siin ära ühe meeldejäävama õpetliku loo. Nimesid täpselt ei mäleta – improviseerin.

“Elas kord üks väike poiss. Tema nimi oli Taavi. Ta oli väga ahne. Seal samas lähedal elas suur ja tugev ork Kolks. Kolks oli tõesti suur ja tugev. Lisaks oli tal palju maad, loomi ja orje. Väike poiss Taavi tahtis Kolksu varandust endale. Ta kutsus Kolksu endaga võitlema. Kolks pani oma sõjarüü selga, haaras oma suure nuia ning läks. Taavi aga nägi Kolksu juba kaugelt ning heitis tema poole linguga pisikese kivi. Kivi tabas Kolksu täpselt silmade vahele. Kolks raputas pead ning lõi nuiaga Taavi surnuks… Siit õpetus – kui sa oled väike, siis ära mölise”

saabumineKui lugude jutustamine oli lõppenud, siis leidis enamus orke sobiva olevat jõud ühendada ning minna inimeste maadele tapma ning vägistama. Mina olin küll vastu, kuna minu rahvas elas inimeste maadel väga hästi, omades tohutult orje ning käies inimeste kuningaga koos sõjas, kuid ühe inimtalla lakkuja sõnu ei kuulata ju ometi. Šamaan andis suurtele sõdalastele ülesande – tuua tema juurde metsas elav libahunt… Kes selle elaja elusalt kätte saab, hakkab käsutama orkide ühendatud armeed…. Esialgu pidid olema ka mõistatused vennaste mõistuse katsetamiseks, kuid need oli Vints kahjuks maha unustanud… Bad ork, no elf for you!

noupidamineKõik, kes actionit otsisid, põrutasid kärmelt metsa libat otsima. Mina, kes ma oma vanu konte liigutada ei viitsinud (nooremana küllalt lumises metsas möllatud), üritasin šamaani ümber rääkida, tuues põhjusteks oma kõige veenvamad argumendid… Kahjuks osutus vana targa tahe kõikumatust ning ma läksin jalutasin pisu metsa vahel… Sattusin lahedasse sohu, mille tagant algasid inimeste maad. Kehitasin õlgu ning läksin lõkke äärde tagasi.

Möödas ei saanud olla poolt tundigi, kui üks seltskond libahundiga naases. Järgnes pikk vestlus uue liidri ja šamaani vahel, millesse ma väga süveneda ei viitsinud.

loppMäng lõppes hästi (noh, mina olin ainuke, kes mängu kaotas, kuna ei suutnud kallaletungi inimestele ära hoida) ning täpselt õigel ajal, mil veel nägi oma nänn kõik kokku korjata ja rada, mida mööda suure tee peale naasta.

Minimaalselt löömist ja maksimaalselt rollimäng – suurepärane. Halba sõna on vaid öelda nendesamuste viikinglaste kehvavõitu rollimängu kohta, millega nad suutsid esindada vaid lolle orke – just see on nägemus, mida me üritame välja juurida. Urukid ei olnud rumalad, nagu Warhammeri rohenahad, vaid nupukad ning vägevad.

Ettevalmistus ja visuaalne tulemus ei olnud küll nii hullud, kui Beleriandi larpil, kuid arvestades asjaoluga, et orkid mängu lõpuni ellu jäid, on juba omaette eesmärk.

Ootame kõiki järgmisele mängule, mis kunagi kindlasti tulema peaks ning jätkuvalt on uruki projeks kõigile avatud. Kellel huvi, tulge orkiks 🙂

orcs

Filmiblogijate kokkutulek 2009

Posted in Õlu, Üritused with tags , , , , , , , , on 24. august, 2009 by Ove

grupikasSel aastal toimus esmakordselt ajaloos Eesti filmiblogijate kokkutulek. See ülisalajane riitus toimus vandeseltslaste Kalveri ja Metsavana ennastohverdaval pühendumisel sügaval metsas, kus keegi nende ebapüha rituaali tunnistada ei võinud. Õnneks on mul aga Metsavana ahvikesega, kes talle Trashi keldrist filme kokku veab, omamoodi intiimsuhe, mistõttu olin ma planeeritavast pühaduseteotusest aegsalt teavitatud.

Just tänu ahvikesele saan ma praegu teile jutustada, mis toimus seal metsikus paigas. Ju ta siis oli Metsavanale seletanud, et ma olen pime, kurt, tumm ning ka vist neitsi ja just seetõttu sobin ma suurepäraselt nii autojuhiks kui ohvriks.

Süda hakkab puperdama, kui ma proovin mõelda neile õõvastavatele hetkedele, mil ma pidin selles jubedas kohas viibima, ümbritsetuna inimestest, kes oma blogide edukuse tagamiseks olid müünud oma hinged. Seetõttu ma parem jätan kirjutamise ning jagan pildikesi…

essa_ettekanneEsimest riituslaulu alustas Mannu, kes loitsis päeva ööks, et pimeduse teenrid saaksid välja tulla.

Mannu_teine_ettekanneLaulmine läks üleks tantsuks, mille käigus tapeti ka must kukk ning laotati see restile Nimetutele esimeseks ohvriks.

Trashi_ettekanneVandeseltslane Trash selgitamas Valguse olemust teispool Pimedust. Maas võite märgata väikesi roomavaid ebardeid, mis on inimeste poolt unustusse vajunud loitsudega muudetud õllepudelite kujuliseks.

Metsavana_libedikVandeseltslane Metsavana, kes olles joonud poodud kitse sapivedelikku, üritas ühe loitsutu all oleva ebardiga kontakti astuda. Selle peale hakkas ebard oma suust (mis loitsu all meenutas pudelikaela) valget vahtu välja ajama ja ega Metsavanagi maha ei jäänud – nii nad siis vahutasid seal…

KalverPeapreestri rolli täitev Kalver aga suhtles samal ajal Peemoti endaga…

Soprano_ettekanneVandeseltslane Soprano seletab teistele pühendatuile, milline peab olema tõeline neitsi ning millist neist on parim ohverdada..Rixxi_ettekanneSamal ajal seletas Rixx huvitanuile, kuidas kõige parem on teise sureliku hinge endale saada.

NoupidamineKuna tänu Priidu läbematusele suutsin ma enne ohvritalitust süütuse kaotada, tuli kiirelt korraldada nõupidamine, et määrata uus ohver.

Fletchu_tuliUueks ohvriks valiti varakult langenud Trash, kelle peal saadeti riitust korda saatma noor ning kogenematu altaripoiss Fletchu, kes sai aga asjast hoopis valesti aru, sooritades Trashi kohal hoopis teistsorti ebapüha toimingut – sellest ka see rätik tema peos…

hommikHommikul olid kõik küll väsinud varajaste hommikutundideni kestnud sabatist, kuid suutsid siiski taastada oma inimliku keha. Võiks lausa arvata, et tegu on tavaliste inimestega….

Riskin küll oma hingega, nimetades nimepidi need 10 Pimedusest rüvetatud olendit, kuid loodan, et minu sõnad päästavad vähemalt kellegi elu: Peapreester Onu Kalver, Verepeekri hoidja Metsavana, Pimeduse pahem käsi Trash, Rituaalimeister Priit, Hingevaras Rixx, Kukepüüdja Xipe, Ohvritalitaja Soprano, Väljakutsuja Juurak, Loitsulausuja Mannu ning altaripoiss Fletchu.

Arkham City – Ruumikõverused

Posted in Uudised with tags , , , , , , , on 24. august, 2009 by Ove

Tean, et paljud ootavad minult hoopis nädalavahetusest jutustavat posti, kuid olenevalt tehnilistest raskustest tuleb põneva sündmuse fotsüüdistustega pisu oodata. Kui see-eest leidsin ma väga huvitava vidina: Roomas elav Enrico Di Blasio on saanud hakkama värgiga, mis jätab minu hädisest Necronomiconist Jehoova tunnistajate lendlehe mulje. Eks vaadake ja otsustage ise 🙂

Arkham

Mudeli suurus on üpriski pisike (28×56 cm). See on ainuke mõistlik informatsioon seal üleval…

Arkham1Asjaga on ikka tõsiselt vaeva nähtud…

Arkham2Keskel võite näha lendavate kollide jaoks mõeldud plastplatvormi. Müütosekaardi juures olevad peletised aga asuvad linnaservas ning kergitavad Õudusrada.

Arkham3Peaks ise kah midagi sellist ette võtma… Saaks oma käelisi oskusi taas proovile panna. Vat see oleks tõsine väljakutse juba.

Aga homme juba nädalavahetuse sündmustest!

Troonide mäng

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 19. august, 2009 by Ove

kaasKui George Raymond Richard Martin (nüüdseks tuntud kui GRRM) 70’ndate algul oma kirjanikukarjääri alustas ei osanud keegi aimatagi, kui edukaks see osutub , kui üks ta ulmelugu 42’st ulmeajakirjast tagasi saadeti. Nüüdseks on George kirjutanud terve hunniku novelle ning virna romaane ega luba sellele veel lõppu… Iseasi, kaua neid oodata tuleb.

jubinadOlen selle suurepärast mängu postiga oodanud niikaua, kuna Higgins on sellest juba võrdlemisi ammendavalt oma blogis kirjutanud. Äramärkimist tasub ka Udutondi ülevaatlik selgitus Dragon’i foorumis. Nüüd aga, mil mul muud väga teha ei ole (ei viitsi), otsustasin sellest siiski üht-teist kirja panna.

Mäng siis mõeldud 3-5 mängijale. Viis on selline hea arv, mis vahetevahel tundub suur ning mõnikord väike… Universaalsuse suurendamiseks on hea muretseda ka laiendid, mis annavad võimaluse mängida täis lauaga juba 4-6 mängijaga.

kaartMäng leiab aset Westeroses, kus viis koda asuvad ülemvõimu nimel võitlusesse. Vana kuningas Robert sai kahtlastel asjaoludel surma ning kekslemist kui palju, et kes siis ikka on see õige pärija. Hulk reetmist, peotäis liite, näpuotsake verepilastust ning saabki ühe korraliku madina. Kes raamatuid lugenud, teab tausta lähemalt.

karpLisaks ilusale ning tugevale mängulauale (mis on tegelikult FFG poolt võrdlemisi tavaline) on see ainuke mäng, millel on ka kvaliteetne karp kaasas, millesse kannatab lahterdada kõik kenasti ära. Ainuke probleem on transport, mis tuleb läbi viia horisontaalasendis, et vidinad sassi ei läheks. Probleem tekib muidugi laiendist tuleva Martellide kojaga, mida pole kuhugi sobitada, kuid see on juba teine mure.

kojadNagu mainitud, võistlevad viis koda õiguse üle valitseda kogu Westerost. Lannisterid, Baratheonid, Starkid, Tyrellid ning Greyjoyd ajavad kokku oma väed, et vaenlastega võidelda ning liitlasi toetada. Kuna sõjas ja armastuses on kõik lubatud, muutub mäng mõnel hetkel palju põnevamaks, kui vana sõber sulle oma rüütlitega kõige olulisemas punktis sisse sõidab. Liidud tekivad ning lagunevad vastavalt vajadusele ning lihtsõdurid, kel pole aimugi põhjusest, mille tõttu neid siia tapalavale aeti, langevad kui kärbsed, jättes lahinguväljad ja teeperved vareste ning laibarüvetajate pärusmaaks.

kasudMäng ise on võrdlemisi lihtne. Mängijal on viit sorti käske, igat käsku kolm – rünnak (kirves), rüüste (tõrvik), kaitse (kiiver), toetus (kinnas) ning võimu kogumine (kroon). Mõned on paremad, mõned halvemad. Igal käigul valib mängija oma käsud, mille ta armeedele annab – igale väele üks käsk. Käsud asetatakse lauale tagurpidi ning keeratakse korraga ümber. Seejärel hakatakse käske käigujärjekorras lahendama, alustades alati kuningast/kuningannast.

jamie

Rünnakukäsu saanud väed liiguvad ning astuvad vajaduse korral lahingusse. Kaitsekäsu saanud armee istub paigal ning vestab puulusikaid. Toetav armee istub piiril ning vaatab, kus lahing toimub, et vajadusel vastasmeeskonda tomatitega pilduda jne… Ja mitte ühtegi täringut.

Ainukeseks aktiivseks ressursiks on võim, mis töötab mängus raha, reputatsiooni ning väärtpaberitena. Ehk kõik, millel on väärtus, seda esindab võim. Võimu saab korjata vastava käsuga, mille puhul sõdurid korjavad makse, teevad propagandat ning riigistavad mässajate maid. Võimu läheb mängu käigus tarvis maade haldamisel ning “reliikviate” hankimiseks…

armyMängus on kolme sorti üksusi – jalamehed, rüütlid ning laevad. Jalameeste ning laevade jõud on 1, rüütlitel aga 2. Lahing hõlmabki endas vägede jõudude võrdlemist. Keliganes on suurem, võidab. Arvestusse lähevad kõik lahingust osavõtvad armeed, toetust andvad armeed, käsuplussid, kojakaardid ning viimaks ka mõõk, kui see kellegi lahingust osalejal olema peaks ning ta seda kasutada soovib. Kui armee saab lüüa, peab see taganema sõbralikule maatükile. Kui see aga on võimatu, hukkub kogu armee. Üldiselt on igasugune meeste kaotus suht julm…

kojakaardid

Igal kojal on seitse kojakaarti ehk väejuhti, mida kasutatase lahingutes. Kojakaartide summaarne jõud on võrdne (laiendikaartidega mängides see muutub), kuid eriomadused on kõigil erinevad. Kojakaartide vasakul ülal olev number liitub lahingus osaleva armee jõule.

Armeede suurusi piirab moona (tünnide) hulk. Teadupärast ei ole sõjamehed papist poisid ning tahavad seetõttu igal õhtul portsu hernesuppi, et öösel ühistelgis hea soe magada oleks. Kui mängijal aga hernepõlde vähe võivad supi saamatajäämisel mõned väeüksused deserteeruda, et oma talus ise kasvõi ube kasvatada. Seepärast on mõistlik oma kapsamaal silm peal hoida, et see vastase kätte ei satuks.

kaardipakidAinuke juhuseelement mängus on kolm pakki westerose kaarte. Need näitavad, millal jõuab sõjameesteni toidumoon, kindlustesse uued nekrutid või millal ebalased müüri taga talveunest ärkavad. Igas pakis on 10 kaarti ning tavalise mängu puhul kasutatakse neist 9’t või vähemaid, olenevalt mängu kestvusest. Seega ei pruugi mõnel mängul tulla ühtegi värbamist või ei ühtegi moonalasti. Need on loomulikult väga haruldased, kuid mitte võimatud, mängusituatsioonid.

reliikviadMängu algul on kolm kuninglikku “reliikviat” ära jagatud. Mängu käigus aga hakkavad toimima oksjonid, mis lõppevad ühe või teise sellise vidina omaniku vahetusega. Trooni peale pakkujate võimu hulk määrab ära käigu järjekorra ning troonil istuja saab otsustada kõik lahiguvälised viigid; mõõga pakkujate järjekord määrab lahinguviigid ning mõõga omanik võib lahinguedu kallutada; ronk aga määrab parimate käskude kasutamise ning ronga endale saanu võib vahetada välja ühe käsu. Kõik on ülimalt kasulikud vidinad…

Song_Of_Ice_And_Fire_Art_Jon_Snow

Raamatud on tõsist mõju avaldanud nii kunstnikele, teistele kirjanikele ja ka mängu- ning filmitöösturitele. Eks ilmselt seetõttu peakski varsti ilmuma esimesed osad seriaalist. Mäng on saanud ka mitmeid täiendusi fännide poolt. Näiteks on meisterdatud juurde kojakaarte:

Tony StarkFännide poolt on valminud ka sama süsteemiga Düüni variant, kus mängijad võistlevad vürtsi pärast…

dyynMitmed mängud on saanud Troonide mängust inspiratsiooni ning paljudele strateegiamängudele on meisterdatud Westrose mod‘e. Piltidel Total War’i mod Westerosest…

total wartotal war1

Loomulikult pole miski saladus, et hulgaliselt on valminud ka fännide poolt meisterdatud mängulaudu rohkematele mängijatele. 9-mängija Troonide mängust olen ma juba kirjutanud. Aga olemas on ka mängulaud 18’le mängijale, mille ainuke puudus on ehk liialt suured meretükid… Aga seda peaks siiski proovima miski hetk…

18m2ng

Tahaks veel kogu selle jutu juures ära mainiga asjaolu, et kuigi Troonide mäng on lihtne ning suures osas juhusevaba, olid esimesed prototüübid palju keerulisemad ning lahingud vürtsitatud suure hulga täringutega. Need aga kadusid õnneks tegemise käigus.

Julgelt 10/10

Mängu kahe laiendi kohta võib lugeda: Clash of Kings; Storm of Swords.