Arhiiv: Card drafting

Origins: How We Became Human

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 10. november, 2010 by Ove

Igaüks (või vähemalt iga selle blogi lugeja) peaks teadma Sid Meyeri arvutimängu Civilization. Mõni teab ehk isegi lauamängu Civilization (millest ma miski aeg isegi kribasin), Sid Meyer’s Civilization või uut FFG Civilization‘i… Olgu aga öeldud, et need on veel lapsekingades võrreldes Phil Eklundi Origins’iga. Võtame võrdluseks kasvõi mastaabid: tavalised tsivilisatsioonimängud algavad siis, kui need esimest korda ajaloos tekkisid – nii umbes 4000 aastat enne Kristuse sündi; Origins’is algab tegevus umbes 120 – 300 tuhat aastat enne seda venda.

Kuid kuidas saab seda võrrelda üldse eelmainitutega, kui isegi 120 000 aastat tagasi ei olnud mingit teadaolevat alget tsivilisatsioonist – heal juhul jooksid ringi ülearenenud ahvid, loopisid saaki kividega ning rõvedate ja arusaamatute väljendite saatel tapetud jahilooma jagasid… Ikka saab küll. Iga mängija esindab üht viiest algelisest inimtõust – esindatud on nii kromanjoonlased, filipiinide kääbikud ning neandertaalased…

Just need viis üksteisega sarnast, kuid ometi erinevat liiki peavad hakkama oma kivikirvestega maailma vallutama. Mängu alustavad kõik küttide-korilastena, varustatuna vaid kivist relvade ning tööriistadega. Igal mängijal on oma leht, kuhu ta saab laduda oma kasutatud ja ostetud kaarte ning rajad innovatsiooni ja populatsiooni tarvis. Kuna tegu on kaartidelpõhineva strateegiamänguga, on kaarte päris kõvasti…

Esimeseks ülesandeks: aju arendamine!

Kõik mängijad alustavad erinevate ajukaartidega, kuhu peale on märgitud 5 erinevat aju osa (keelekeskusi on kaks). Igal liigil on välja arenenud erinevad omadused. Näiteks oskab kromanjoonlane küll käte-jalgade abil suhelda ning puudelt pähkleid korjata, kuid tal ei tuleks kõrvalise abita pähegi oma suud muuks kui närimiseks kasutada või pähklitangid valmis meisterdada. Neandertaalane aga seevastu oskaks vabalt valmis teha riistapuu õunte puult alla võtmiseks, kui ta rumaluke vaid aru saaks, milline neist viljadest just see õun on…

Mängulaud on üprisiki suur, kattes ära kogu maailma (jättes välja vaid poolused), ning jagatud kuusnurkadeks (või servades ebamäärase kujuga hulknurkadeks). Rahvaste rändamine käib mööda kuusnurkade tippe, kuid asulaid ehitatakse nende sisse. Peaaegu igal heksil on märgitud ära looma- või taimeliik, mida seal leidub. Samuti on ära toodud erinevad taimealad – “normaalsed” alad, kõrbed, vihmametsad ja jää… Ka kuusnurkade nurgad on värvilised esindades just neidsamu alasid ning lisaks veel vett…

Mängus on kolm katastroofikaarti, mis võivad mängu kulgu üpriski suuresti muuta. Kaardipakkides on omajagu kaarte, mis “ennustavad” katastroofi tulekut. Sellise kaardi tõmbamisel tuleb veeretada täringut – seda need numbrid üleval paremas servas tähendavadki. Vasakpoolne esindab savanne praeguste kõrbete aladel, kui kliima veel niiskem oli. Selle tulemusena muutuvad need alad kuivadeks ning elutuiks. Keskmine kaart päästab valla troopilised vihmametsad koos kõige sinnajuurde kuuluvaga – parem olgu sul hea purk off’i kaasas, kui sinna lähed. Parempoolne aga sulatab mängu alguse põhjapoolseid alasid okupeerinud jää ning tõstab sujuvalt merepinda…

Erinevalt paljudest teistest kaartidelpõhinevatest strateegiamängudest ei ole siin käigud piiratud kaardipakist saaduga, vaid rikastatud ka mitmete teistlaadi tegevustega. Käik on jagatud tervelt seitsmesse eri vooru, millest vaid esimese mingi osa on kaartide kasutamine… Innovatsioonitegevustega võib “varastada” vastase kasutatud kaarte, kodustada taimi-loomi või arendada oma aju. Populatsioonitegevustega saab mängija suurendada oma populatsiooni, liikuda, rünnata vastase hõimu või kaubitseda.

Mäng toimub kolmes (neljas, kui kasutada ka laiendit) erinevas ajastus – täpsem oleks vist öelda arenguastmes, kuna kõik mängijad ei pruugi olla samas “ajastus.” Esimene etapp on küttide-korilaste ning algeliste karjakasvatajate kõrgajastu. Olles enamus aega veel sügaval kiviajas, üritavad mängijad kodustada taimi ja loomi ning selle kaudu teiste ees eelist saada. Esimene etapp saab läbi niipea, kui mängija aju välja on arenenud…

Kaardid on jagatud kahte rühma – tegevuskaardid ja avalikud kaardid. Esimesed lubavad sul sooritada teatud tegevusi (avada mõni aju osa, kodustada looma või suurendada innovatsiooni). Teised lähevad väljakäies avalikule oksjonile – just need määravad mängu lõpus võitja…

Teisene ajastu esindab siis tsivilisatsiooni sündi – püramiidide ehitamist, kangelaslugude, kirjakunsti ning seadusandluse sündi ja raha kasutuselevõttu. Samuti üritavad mängijad kodustada kõike, mis veel kodustamata on, võtta kasutusele väiksema sulamistemperatuuriga metalle ning hoiduda võimalikult kaugele linnadest-küladest, kus levib tuberkoloos, katk ja/või rõuged. Võivad tekkida ka mingid konfliktid linnade asetsuses, mis tavaliselt ei vii küll välja lahinguteni vaid lõpevad pigem nõrgema osapoole taandumisega. Teine ajastu on siis esimene pool paljudele tuntud Civilization’ist.

Kolmas ajastu jääb sinna 0-aasta kanti. Seda ajastut iseloomustavad Buddha õpetus, kristlus, feudaalkord, malaaria ja koolera. Tavaliselt on selleks ajaks asustatud ka juba vähemalt uue maailma põhjaosa. Olenevalt klimaatilistest tingimustest ka osad Lõuna-Ameerikast – just tohutu Amazonase dšungel pärsib inimloomade levikut lõunasse. Kolmanda ajasut pudelikaelaks on uue energialiigi kasutuselevõtt – tuule- ja vesiveskid. Jah, ma isegi küsisin, see pidigi olema sedamoodi mõeldud. Nimelt on väga vähesed kaardid, mis lubavad energiarajal edasi liikuda, ning nende omanikud hoiavad neid väga kiivalt, mattes need võimaluse korral teiste kaartide alla… Lisaks on ka kolm kohta, kust saab biokütust ning selle abil energiateaduses areneda… uhh, keeruline.

Üldiselt lõpeb mäng kolmanda ajastu lõpuga, kuid laiendikaartidega on võimalik mängida ka edasi, lõpetades tänapäeval. Neljandat ajastut iseloomustab just jõhkrus, hea majandamise korral arengu kiirus ning loomulikult tuumajõud, mis võib ausalt-öeldes mängulauale anda esimese ajastu välimuse. Kaardid on tihedalt tegevusi täis, lubades mängijal sooritada kuni viit määratud tegevust. Paljudel avalikel kaartidel on valusad trahvid nende uutele omanikele ning mõned on suisa osadele liikidele kättesaamatu (näiteks ei õpi kääbikud kunagi ära pangandust ning neandertaalased ei saa kunagi ÜRO’ga liituda).

Tegu on kahtlemata ühe parima tsivilisatsiooni aretamise mänguda, mida mul on õnnestunud mängida. Phil on teinud sellega kõvasti tööd ning seda on märgata – iga kaart on korralikult läbi mõeldud ning tunne, kuidas su rahvas areneb on täiesti reaalne. Loomulikult ei ole see mäng kõigile. Üks faktor on aeg – mõnusaks mängimiseks (koos laiendiga) tuleks julgelt võtta 8-10 tundi… Teiseks on väga põhjalikud ning nüansirikkad reeglid. Kui Phil mulle seda Essenis seletanud ei oleks, poleks ma vist kunagi neid läbi hammustanud. Ja isegi siis võtsid esimesed mängud mul pea reegliraamatu lappamisest paksuks. Kahjuks ei ole Phil senimaani õppinud ära normaalselt reeglite kirjutamist – asi on küll ajapikku paranenud, kuid mitte piisavalt…

Kellele iganes selline teema meeldib, proovigu ära – Eestis peaks olema vähemalt 2 eksemplari… Peaks jaguma.

9/10

Täna avastasin toreda uudise – Facebook ja Twitter rakendavad kasutuse piirangut purjus kasutajatele. Kus nad aastake tagasi olid, kui ma endale väga lääbakil olekus sinna konto tegin? Oleks see rumalus ehk tegemata jäänud… mitte, et ma seda nüüd ei kasutaks….

Täna tekkis ka huvitav küsimus – miks ma Essenist nii palju mänge tõin? Oleks ju tegelikult piisanud High Frontier’ist – viimased kaks nädalat ma sellega vaid aega veedangi… Väga põhjalik kosmosesimulaator. Väidetavalt oli Phil seda 20 aastat meisterdanud.

High Frontier’i “tutvustust” lugedes leidsin hea koha: “If we wanted to spend years doing nothing in space, we would play Twilight Imperium. To avoid that horrific fate, all you need to do is spend a few moments learning how to calculate your modified thrust.” Seal on veel igasugu humoorikaid seiku 🙂

Share on Facebook Share

Lost Cities

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 20. august, 2010 by Ove

Läbi ajaloo on teada mitmeid sadu linnu, mis on vahepeal kuidagi kaduma läinud. Roanoke koloonia, Tikal ja Timgad on kõik ajaliivade alla maetud (viimane oli 1881. aastani üpriski sõna-sõnalt). Isegi Trooja oli vaid üks müütidest, kuni 19. sajandi lõpuni, mil see “taasavastati.”

Aga kaardimängul “Kadunud linnad” ei ole kõige sellega mitte midagi pistmist… Tegu on üpriski tuima, kuigi mõnevõrra mõtlemist nõudva kahemängija-versiooniga pasjansist. Seda öeldes saan muidugi rämedalt pähe kõigi tuhandete ja tuhandete Knizia-austajatelt, kuid olgem ausad: tal on kah halbu päevi.

“Lost Cities” on selline mõnus säästumäng, mis ei nõua tarbijalt ei erilist ajutööd ega aega – mäng kestab vahest 15 minutit. Mängu põhilisteks komponentideks on 60 kaarti 5’st erinevast värvusest numbritega 2-10 ning kolm erikaarti (igatühte samuti siis 5’st eri toonist). Mängulauda, mis lisab kasutamismugavust, võrdleks hiirepadjaga – on kena küll, kuid saab ka ilma hakkama.

Mängukaardid ise on suured ning kenad. Illustreeritud ja puha. Igaüks neis sümboliseerib progressi ühe kadunud linna leidmisel. Otsest seost neil eksisteerinud (või legendides leiduvate) linnadega märgitud ei ole, kuid mõningaid võib nipet-näpet aimata (üks neist võib olla Memphis, teine Atlantis, kolmas Chichen Itza, neljas mingi kelti kultuurist mõjutusi saanud ning viienda kohta ei oska isegi oletada midagi). Neid kaarte hakkavad mängijad mängulauale üksteist pooleldi katvalt suurenevas järjestuses lauale asetama. Igast värvusest on ka kolm investeerimiskaarti. Neid saab/võib enne ekspeditsioonile asumist välja käia ning vastavalt nende arvule korrutatakse lõpptulemus kahe, kolme või neljaga.

Nagu mainitud, hakkavad mängijad kordamööda kaarte lauale laduma. Kaardi võib panna nii endapoolsesse lauaotsa vastava värvi juurde või siis lauale. Kaartide numbrid võivad ainult järjest suuremaks minna, kuid numbreid vahel võib vabalt jätta. Sellega põhimõtteliselt ongi kõik reeglid räägitud. Noh, lisaks veel see, et kui sa kord ekspeditsiooni alustad, oled kohe miinustes – iga alustatud uurimisretk toob mängijale kohe 20 miinuspunkti, tema asi on vaid see tasa teenida. Sama kehtid ka investorkaaride kohta – kui raha ära ei maksa, saad nuga – ehk siis nad korrutavad ka miinuspunkte. Pole mõtet sponsoreid otsida, kui tead kadunud linnast vaid seda, et see on kadunud.

Kellele aga ajalugu ja kaotatud linnad korda ei lähe, võib kätt proovida hoopis köögiviljapõllunduses. BGG’s peaks kaardid kenasti olemas olema.

Kui hoog peale tuleb, on mõnikord isegi lõbus – 4/10

Share on Facebook Share

Mees, kes teadis ussisõnu

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 31. oktoober, 2009 by Ove

Kaas“Mets on tühjaks jäänud.”

– just sedasi algab Andres Kivirähk’i tuntud romaan “Mees, kes teadis ussisõnu.” Ja kuigi mäng baseerub just selsamal raamatul, on erinevusi kirjasõnaga võrdlemisi palju… Kuid mitte sellest ei räägi me siin.

Lauamängus “Mees, kes teadis ussisõnu” leiab tegevus aset meie oma Maavallas, mille häbiväärsel kombel on vallutanud ristirahvas raudrüütlitega eesotsas ning pannud kogu maarahva oma pilli järgi tantsima. Ei peeta meeles enam ussisõnu, vaid kuulatakse end paksuksõginud preestri ladinakeelseid jutlusi. Ei käida enam metsas jahil, vaid tapetakse end adra taga. Selle kõige vastu peavad nüüd mängijad vastu hakkama.

MangTegu on kaardimänguga 2-5 mängija tarvis, kes peavad Maavalda kurjade uute jumalasulaste eest päästma. Iga mängija on omamoodi Leemet, käies kord külas inimestelt ristivett maha pesemas, teisalt paneb kirikule tule räästasse, vahest jõuab metsa karuotilegi külla ja ka rästikute juurde uusi ussisõnugi õppima.

Mäng ise on väga lihtne – õpitav 10 minutiga (võibolla vähemgi). Ka kõiksugu jubinate osas on selgus majas – viis täringut, nupukesed ja kaardid. Kõik. Kaartidest moodustatakse mängu käigus ka mängulaud (sarnaselt Carcassonnele – kõik teed peavad klappima), mida mööda mängijad muistses Maavallas seigelda saavad.

KoduMiks Asko Künnap raamatukohaselt metsast ei alusta, jääb paljudele mõistatuseks. Mängus alustavad kõik mängijad oma pisikesest talukesest, kust siis üheskoos või eraldi laia maailma seiklusi minnakse otsima.

Yrglase Koda

Oma käigu ajal saab mängija korra liikuda ning kaardi tõmmata. Liikudes uuele rüüstamata maatükile, tuleb sellel kohe täita ülesanne, mis on tähistatud ülaloleval pildil nelja kahtlasevõitu sümboliga, milleni ma kohe jõuan. Ülesande edukalt sooritades saab mängija maastikukaardi endale ning vastavalt sellele ka üleval vasakus nurgas olevad võidupunktid. Kui ülesannet aga ära ei tehta ja ülevalt paremalt nurgast vahib vastu jõle hundimoll, juhtub halbu asju…

TaringudIgal täringul on kuus erinevat sümbolit – malakas, kilp, vibu, Muhu mänd, varesejalg ja ussisõnad. Ülesannet sooritades või vaenlasega võideldes tuleb veeretada just kaardil näidatud sümbolid. Lihtsamatel juhtudel on neid 3, karmimatel juhtudel aga 5. Veeretada on võimalik 3 korda, jättes iga veeretuse järel alles vaid soovitud tulemused. Seega meenutab võitlemine ja ülesannete tegemine omamoodi pokkerimängu, kus vaid igal korral on vajalik erisugune tulemus.

PaavstPaharaste on mängus ikka omajagu palju – alustades lihtsast pimedast ebausust ning lõpetades paavsti ja ordumeistri endaga. Vaenlaseid võites saab kaardile märgitud võidupunktid, kuid kui vesi ahjus ning soovitud tulemust ei paista niipea tulemas, on alati võimalus päkkadele valu anda ning metsa putkata. Selleks on vaja just kaardi alaosasse märgitud arv varesejalgu… Seega oleks hea panna varakult kõrvale mõni varesejalg, mis aga tõmbab alla tõenäosuse saada vajalikke veeretustulemusi.

PaharastidKaartidega on nähtud hulga vaeva – ükski kaart 80’ne kaardi seas ei kordu. Tulemus on silmale kena vaadata ning võrdlemisi humoorikas. Kes oskaks oodata mudasoo servas varitsevat kirikukoori kastraati, kes lõokese kombel sulle kõrva lõõritab või eeldada miskit halba maas vedelevast leivast, mis viib süües nii mõistuse kui ussisõnad.

MunaIgal mängijal on paunas ka munarest, kus ta pesast virutatud öökullimune hoiab. Juhtub mängija aga pahandustesse sattuma, jääb üle vaid muna maha visata ning niikaua, kui munajoodikutest vaenlased rebu lürbivad, kärmelt vehkat teha. Peaksid aga munad otsa saama, saab parkida mängija enda nahk, mis võidakse ka vabalt üle kõrvade tõmmata. Igal juhul on munade lõppemisel mängija jaoks mäng läbi. See aga ei tähenda, et ta võita ei võiks, kuna kõigi punkte loetakse mängu lõpul – ka nende, et enne(täht)aegselt lõpetasid.

KasulikKus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Just tükike isamaad võib olla see, mis raudmehe pea purustab või püüab mõni juhuslik mööduja sinu pihta suunatud noole oma kehasse. Igal juhul ei ole mängijad päris abita jäetud ning hädavajalikku nänni võib kaardipakist ikka saada. Kahjuks ei jagu neid tihtipeale kõigile, mistõttu mängijad oma varanatukest vahetevahel jagama peavad (loe: soovi ja saamahimu korral saavad).

MeemeEnnast murust madalamaks joonud Meeme saab samuti seiklejaid aidata, juhatades neid oma salaurkaid pidi soovitud maatükkidele. Selle eest peavad mängijad loomulikult Meemele kogu oma alkoholi loovutama, et tal ikka uute urgaste jaoks energiat jätkuks, kuid õnneks puudub mängus alkohol, mistõttu mängijad lihtsamalt läbi saavad.

Kahjuks puudub mängus väga eestlaslik mehaanika – üksteisele sitakeeramine. Mängusiseseid tehtavaid otsuseid ei ole väga palju – jääb mõelda vaid, kuhu liikuda (kas riskida suuremate punktide nimel või võtta ohutu, kuid vähemväärtuslik maastikukaart) – ning täringuveeretamine on puhas tõenäosusteooria.

Pyhasona

Mängijatevahelist suhtlust ja läbikäimist on mängumehaaniliselt vaid abiliste “laenamise” näol ette nähtud. Loomulikult võib mängida ka iga oma liigutust kirjeldades ning jutustades teistele, mida sa seal metsas/kloostris/ordulinnuses täpsemalt loomade/munkade/raudmeestega teed, kuid mina vaatlen hetkel vaid tehnilist poolt.

Kehvade veeretuste ning halva kaardiõnne puhul võib mängija (olenevalt mängijate arvust) lõpetada juba oma teisel käigul, saamata ühtegi punkti. See on loomulikult väga ekstreemne ja harukordne juhus, kuid võimalikkust ei saa vältida, ning sellisel juhul ei ole mängijal mitte midagi teha – kaarti tagasi panna ei saa ning soovitud veeretustulemuseks laua kõigutamisele vaadatakse ilmselt viltu. Jääb üle vaid loota, et armastuses paremini läheb…

TagukaasKuigi mängus on omajagu vigu, ei saa ma öelda, et tegu oleks halva mänguga. Võin isegi täie kindlusega väita, et lauamängu “Mees, kes teadis ussisõnu” näol on tegemist seni parima ametlikult Eesti ilmavalgust näinud sedasorti lauataguse meelelahutusega. Kas see nüüd kompliment oli ning kui suur on konkurents sellele tiitlile, võib igaüks ise otsustada. Mängu plussiks on väga kvaliteetsed ja ilusad komponendid.

5/10

Selle kogu jutu juures ei saa mainimata jätta ka Irve arvustust (ka tema blogis).

Kuigi mäng on poelettidel olnud vaid paar nädalat, tekib tublimatel mängijatel laiendi-ideesid justkui seeni pärast vihma. Juba käiakse välja mõtteid laiendist “Põhja konn” ning kaugel siis see “Pussnoapadukas” on… Sellest saab samuti lugeda ülaltoodud lingil.

“Mees, kes teadis ussisõnu” sai tohutu avaliku tähelepanu osaliseks ka tänu huumorisoonetutele kirstlastele, kes mängu liialt tõsiselt võtsid ning kisendama pistsid. Nimelt on mängus üks elementidest kirikute põletamine… No paigaldagu siis ometi suitsuandur, kui kardavad. Sellest saab lähemalt lugeda siit.

Before the Wind

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 11. oktoober, 2009 by Ove

KaasAmsterdam – maailma kaubanduskeskus. Kõike, mida raha eest on võimalik osta, võib siit leida. Nahad ja mesi Venemaalt, veinid Itaaliast, elevandiluu Aafrikast jne. Raha liigutab nii kaupu, laevu kui ka südameid. Kuid enne järgmist mõõna peavad kaubad laevadele saama, kuna kaptenid on piraatide tõttu hirmus ega julge avamerel üksi sõita. Just seepärast on kaupmeestel vaja oma kraam kiirelt trümmidesse laadida. Seejärel aga purjed alla ja pärituulega merele…

jupidPärituul (Before the Wind) on lõbus ning pingeline kaardimäng 17. sajandi Amsterdamist, milles mängijad peavad oma kaupu laevadega teele saatma enne, kui need halvaks lähevad. Laadides oma kraami laevadele, peavad kaupmehed ka üksteise kõrisid läbi närima, napsates konkurentide eest paremad tehingud ning jättes neile vaid tühjad pihud. Samuti tuleb jälgida, et enne aasta lõppu laod tühjaks saaks ning midagi sinna hallitama ei jääks.

Tegevuskaardid

Mängu peamiseks mehaanikaks on kolm keskset kaardipakki, kust mängijad kaarte tõmbavad. Esimesest pakist (vasakpoolne) saab ressursikaarte, millega kaupu ja nendega seonduvaid tegevusi saab sooritada. Keskmises pakis on ladustamisega seotud tegevused ning viimase paki kaartidega saab üldiselt kaupu laevadele laadida või raha koguda. Igal käigul avab üks mängija mängijatega võrdse arvu kaarte. Seejärel hakkavad mängijad järjekorras kaarte haarama. Huvitavaks küljeks on see, et mängija võib valida ka kaardi, mille võttis keegi teine, tehes sellele pakkumise rahas. Kaardi võtnud mängija võib valida, kas müüa kaart pakutud summa eest ära või maksta pakkujale kõnealune summa ja jätta kaart endale.

KaubadMängus on nelja erinevat sorti kaupu – õunad, vürts, juust ja riie. Kõige väärtuslikumad on õunad, mis on ka kõige kergemini riknevad. Riie küll säilib laos kõige paremini, kuid see-eest ei ole tal väga suurt väärtust. Neid saab üldiselt esimesest pakist.

Ladu

Igal mängijal on tema väike ladu, kuhu ta saab sättida kuni kaheksa kaupa. Et kraami laevale laadida, peavad need eelnevalt kuidagi  sadama kõrvalolevasse lattu saama. Igasugune transport aga maksab raha ning peamiselt ladustamise peale kaupmeeste rahad kuluvadki. Ladustamiskaarte saab teisest pakist.

Laevad

Erinevaid kaubalaevu on kaht sorti – suured ja väikesed. Suured laevad võtavad peale neli erinevat sorti kaupa ning annavad punkte 12-20. Väikesed võtavad peale 1-2 kaubalasti ning toovad kaupmehele 5-9 punkti. Kuna laevad nõuavad väga spetsiifilisi kaupu, on suht kurb, kui sinu eest napsatakse ära just see, mille jaoks sa pikka aega nänni korjanud. Samuti üritatakse kindlasti sinu valitud kaart ära osta, kui nähakse, et suurem laadung plaanib teele minna.

RahaRaha on kaupadega sama suurte kaartidena neljas erinevas vääringus. Tänu samale suurusele saab lihtsalt peita oma tegelikku kaupade või raha arvu. Raha läheb tarvis konkurentide kaartide ülesostmiseks, enda kaartide kaitsmiseks ja kaupade lattuvedamiseks.

PooleliJust tänu vastase kaartide ülesostmismehaanikale on mäng väga põnev ning riukalik. Ühe mängija edu saavad teised võrdlemisi kiirelt koostööd tehes alla tõmmata, saates oma laevad merele, jättes liidri õunad lattu ussitama ja ässitades hiired tema juustu kallale.

TorstenMängureegleid seletas mulle eelmisel aastal mängu looja Torsten Langsvogt ise, kui Essenis kohtusime. Sealt hakkas mäng niivõrd meeldima, et sai see hoopealt kohe ka ära ostetud.  Ehk on ta ka sel aastal midagi ägedat välja mõelnud…

8/10

Täna on juhe kuidagi kahtlaselt koos. Uimane on olla hoolimata tohutust teekogusest, mida ma tänase päeva jooksul sisse olen kallanud. Üritan ka pilditöötlusprogrammidega hakkama saada, kuid nad raisad ei taha väga koostööd teha…

Hollywood Players

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , , , on 7. oktoober, 2009 by Ove

KaasHollywood – mainstream filmikunsti keskus. Produtsendid üritavad teha kõige paremat filmi, stsenaristid üritavad klopsida kokku vähegi usutavaid stoorisid, näitlejad üritavad mitte näidata välja oma sõltuvust mõnuainetest (olgu selleks kas heroiin või šokolaadikoogid). Aeg on raha ja sellest sõltuvad on kõigil kiire, et mitte kahjumisse jääda. Vaja ju järgmiseks oskari-jagamiseks film valmis vändata, et see üht-teist võita saaks.

JupidSelle kaardimängu korjasin üles eelmise aasta Saksamaa-reisilt Essenisse. Maksis teine tervelt 1 €. Selle raha eest ei ole just halb mäng…selle raha eest. Tegu on põhimõtteliselt lihtsustatud ning odavama variandiga mängust Grave Robbers from Outer Space, kus mängijad lavastavad B-kategooria SF või õudusfilme. Selles mängus kehastavad mängijad produtsente, kes peavad väntama enne teisi piisavalt hea filmi võitmaks oskari-gaalal vähemalt ühes kategoorias.

KaardidMängus on hulk näitlejaid, näitlejannasid, režissööre ja filmižanreid. Neist jagatakse igale mängijale üks kätte ning otsustagu ise, mis nendega teha. Ega väga palju valikut ei olegi – saad kas võtta pakist ning teise samast liigist kaardi maha panna (kui võtad näitleja, pead näitleja ka ära viskama), võid võtta ka mahapandud kaartide seast, kust sa näed, mida täpselt võtad ning võid teiselt mängijalt kaardi näpata. Idee on saada vastavast žanrist filmile sellele parimad näitlejad/näitlejannad/režissöörid. Mida rohkem tärnikesi žanri taga, seda pädevam tegelane on.

AuhinnadKui mängija leiab, et tal on piisavalt hea film koos, et midagi võita võib ta kuulutada oma käigu alguses välja auhinnajagamise. Sellega avatakse kõigi kaardid ning hakatakse oma meistriteoseid võrdlema. Oskareid on samuti neljast kategooriast: parim film, parim režissöör, parim näitleja ning parim näitlejanna. Kellel on žanrile vastavaid tärne näiteks näitlejal kõige rohkem, saab omale oskari…niisama lihtne see ongi. Filmi puhul liidetakse kõigi pädevustasemed kokku ja suurima summaga produtsent saab oskari.

tagukaasSeega võid vabalt teha filmi, kus näitlejad on ilged käpardid, kuid kui režissöör kõva mees on, on siiski oskari-saamise tõenäosus olemas…

Niisama lihtne ja labane see mäng ongi. Toetumas puhtalt kaardiõnnele, ei ole mängus oma hallide ajurakkude liigutamiseks mitte mingit motivatsiooni. Kuid kui filmikunst südamelähedane on, võib siiski proovida viimast võtta…

4/10

Nädalavahetusel käisid meil külalised. Mängisime mänge… tulemus on näha alloleval pildil:

VeinidHakkasime Tellaga lõpuks oma Esseniasju ajama. Selgus, et kaks nädalat ei ole siiski piisav aeg brooneerimisteks. Hotell täis, lennuk ülekoormatud jne… Õnneks oli veel neljapäevasel lennukid säästukohti, mistõttu hakkasin õhtul unise peaga bronnima. Vat see ei olnud nüüd küll hea mõte – kogemata broneerisin piletid hoopis kolmapäevasele lennule (õnneks oli kuu siiski oktoober). Nüüd on tarvis vaid kolmapäevaks lapsehoidja leida. Kui keegi pädevatest isikutest nõus on, võin vastutasuks Essenist lauamänge tuua 🙂

DagonEi paista ju väga jumala moodi, keda Mari (praegu Tell Hariri) linna elanikud kummardasid juba 2500 a. e.m.a?

Ticket to Ride

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 2. august, 2009 by Ove

kaas

Ühel tuulisel sügisõhtul kohtusid ühes linna vanima ning privaatseima kõrtsi tagatoas viis vana sõpra. Kõik nad olid tulnud pika maa tagant – üle terve maailma – et kohtuda sel kindlal päeval … 2. oktoobril 1900, 28 aastat pärast seda kui Londoni veidrik, Phileas Fogg, võttis vastu ja võitis kihlveo 20 000 naelale, reisides 80 päevaga ümber maailma.

Päeval, mil artiklid Foggi võidust täitsid kõik ajalehed, käisid need viis koos ülikoolis. Inspireerituna tema hiiglaslikust kihlveost, tähistas seltskond pärast paari klaasi kohalikus kõrtsis tema ümbermaailmasõitu tagasihoidlikuma kihlveoga – pudel punast bordoo veini sellele, kes jõuab esimesena Le Procope Pariisis.

Iga järgnev aasta tähistasid nad kohtudes aastapäeva ning austasid sellega Foggi. Ning iga aasta tõstatati uus reis (alati järjest keerulisem) ning kihlvedu (alati suurema võidusummaga). Nüüd, sajandi koidikul, oli aeg uueks võimatuks rännakuks. Panuseks: 1 miljon dollarit – võitja saab kõik. Eesmärk: näha, kes neist suudab 7 päeva jooksul rongiga rohkematesse Põhja-Ameerika linnadesse. Reis algas otsekohe…

Reisipilet on üleriigiline rongiseiklusmäng. Mängijad võistlevad erinevate linnade ühendamises, omastades Põhja-Ameerika kaardil raudteid.

Ameerika

Pole pikalt ühestki lauamängust kõnelenud, mistõttu leidsin suurepärase aja olevat just sestsamast vahvast rongimängust pisu kirjutada. Mis siin palju ikka seletada – enamus juba Euroopaversioonis (ka Lauamänguri blogi on sellest jutustanud) lahti seletatud.

Selle sarja esiisa mängulaud kujutab endast USA kaarti 20. sajandi algul. Meeldiv vaheldus, kui Euroopa kaart peaks ära tüütama 🙂

vagunid

Ka algses Reispassis tuleb opereerida vagunikaartidega, kuid erinevalt paljudele tuttava Euroopa versiooniga, on siinsed kaardid kõik kaks korda väiksemad. Jap, 67 x 43 mm. Harjumatult pisikesed. Samas mõõdus on ka piletikaardid, sobides pigem reisule kaasa kui sedavõrd suurde karpi…

Laud

Erinevalt aga oma järglasest Euroopa-mängust puuduvad algsel versioonil nii jaamad, tunnelid kui ka praamiteed…. No kuhu sa Ameerikas ikka praamiga saad – Manhattanile ehk… Seega on ikka suhteliselt kehv variant, kui sul kusagil keset Dallast kott pähe tõmmatakse ega enam edasi lasta. See muudab mängu hoopis karmimaks ning mingil määral ka kiiremaks, kuna siin ei saa väga kaua ehitamisega oodata, sest vastane võib lihtsalt oma rööpad enne maha lükata ning siis on kellad.

roobas

Pole küll just Washington-Miami ekspressraudtee, vaid meie oma kodune Tartu-Valga tiguliinid.

Kuna Ticket to Ride on juba pikemat aega kultusmängude hulka kuulunud, pole imestada, et talle mitteametlikult tohutult lisakaarte on vorbitud.

Aafrika_BWAustraaliaHispaania

Täna sai üle poole aasta ka Agricola pealt tolm puhutud ning Ken-Kevin said taas oma loomalikke kirgesid rahuldada…

Ken-Kevin

Ticket to Ride: Europe

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 27. detsember, 2008 by Ove

pic66668_md

Esimene oma sarjast, mis on jõudnud meieni eesti keelsena. Tegemist on väga mõnusa rongimänguga, mis ei nõua tohtutu mõtlemist, kuid ei ole ka labaselt lihtne. Samas sarjast on ka veel esialgne Reisupass Ameerika ühendriikide kaardiga ning selle neli laiendit, põhjamaade versioon, Märklin, kus mängijad tegelevad rognimudelitega ning kaardimäng. Kõik on suhteliselt sarnased pisikeste erinevustega reeglites.

kaart

Nagu nimigi öelda võib, toimub mängu tegevust Euroopas, kus ehitamist ootab tohutu hulk raudteid. Mängijate eesmärgiks on, nagu ikka, saada kõige rohkem punkte ning seda saab vaid läbi rongide.

Mängus on kaht sorti kaarte – vagunikaardid ja piletikaardid. Piletikaartidega toimub mängus kõikide raudteede ehiamine. Enamus kaardilolevatel teedel on mingi värvus – see näitab, millist värvi vagunikaartidega seda ehitada tuleb. Halle teid võib ehitada suvalist värvi vagunikomplektiga. Teede pikkus näitab aga mitu sama värvi vagunikaarti tuleb tee ehitamiseks kasutada.

vagunid

Piletikaardid aga on teine võimalus punktide teenimiseks. Igal piletil on kirjas kaks linna ning punktiarv. Nimelt tuleb punktise saamiseks luua ühendustee nendesamade linnade vahel. See võib osutuda oodatust keerulisemaks, kui mitu mängijat sama linna poole suunduvad. Kui aga linnade vahele raudteed ei rajata, ei jää mitte vaid punktid saamata vaid need punktid võetakse mängija punktisummast maha. Seega on piletikaartide tegematajätmine väga kahjulik.

pilet

Võrreldes tavalise Reisupassiga, on Euroopa versioonis kaks suuremat lisavidinat – tunnelid, praamid ja raudteejaamad. Praamidega on väga lihtne. Iga praamitee vajab üht-kaht vedurit. Tunnelid on pisu vastikumad – tunnelit ehitades ei tea sa kunagi, kui pikk see täpselt tuleb. Seega auku kaevates tuleb alati varuda rohkelt lõhkeaineid. Raudteejaamad lubavad kasutada teise mängija teed. Seega ei ole kõik veel kadunud, kui sulle paar raudteed ette ehitatakse…

jubinad

Mäng on väga mõnusalt lihtne, nauditav ka mittemängurite poolt ja selgekssaamine võtab aega vaid mõne minuti.

See on ilmselt kõige lihtsam mäng minu kollektsioonis, mida ma ise kah naudin 🙂

Mängijate arv: 2-5

8/10

Soovitaks kõigile.