Arhiiv: Animals

Zooloretto

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 4. veebruar, 2010 by Ove

Tallinna loomaaed avati 1939 ning selle esimeseks asukaks oli ilves Illu, kelle oli pojana kingituseks saanud 1937. aastal Helsingis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkond ja kes nüüd ka loomaaia vappi ilustab. Ka mängus Zooloretto tuleb ehitada loomaaedu, kuid ilveseid siin kahjuks ei ole…

Zooloretto on üheltpoolt meeldiv peremäng, mille abil pisipõngerjatele loomi tutvustada ning teisalt räme keeramine kogenenud mängijatele. Nagu nimest võib järeldada, ehitavad kõik mängijad oma loomaaeda (nagu Agricolas talusid), üritades napsata vajaminevaid loomi ning teistele sokutada neid, keda üldse vaja ei lähe…

Igal mängijal on ees oma loomaaed, kuhu ta hakkab loomi sokutama. Alustuseks on laual ait ning kolm aedikut – neljanda saab hiljem juurde osta. Igasse aedikusse mahub täpselt nõnda palju loomi, kui seal ruudukesi. Seega tuleb hoolikalt silmas pidada, keda kuhu toppida. Aita aga lähevad kõik elajad, kes kuhugi mujale ei mahu. Seega saab alguses loomaaias olla vaid kolm (hiljem neli) erinevat liiki loomi – kõik muud elukad tuleb aita toppida, et nad seal omas mahlas pisu kääriksid…

Kui nüüd küsida, mis on ühist Zoolorettol ja 1941. aasta juunil, siis vangutaks enamus inimesi pead… Loomavagunid!!! Vastavalt mängijate arvule on laual hulk kolmekohalisi vaguneid, kuhu mängijad pimesi võetud märgikesi hakkavad pistma. Oma käigul võid sa sooritada kas rahalisi tehinguid (tõsta mingeid märgikesi oma loomaaias või osta kellegi teise aidast elajas), panna üks pimesivõetud märk suvalisele vagunile või võtta üks vagun. Iva aga selles, et vaguni võtnud mängijad on praktiliselt kogu ülejäänud vooru rivist väljas – ei saa nad raha ega märke liigutada.

Vastavalt mängijate arvule on mängus ka loomaliike – maksimaalselt kaheksa. Igat elajat on 11 märki, lisaks neile veel 2 järglast. Nende seas on nii täkku täis kängkurusid, sootuid pärdikuid kui ka emaseid elevante. Kui isane ja emane kokku saavad – rääkides muidugi samast liigist loomadest – toimub see, mida vanemad meile lillede ja liblikate abil selgeks üritasid teha, kuid mida me ikka vanematelt poistelt/tüdrukutelt, pornokatest või lihtsalt tegevuse käigus õppisime… Resultaadiks on igastahes pisike elajas…

Loomamärkide sekka on ära peidetud ka raha, mida läheb ikka tarvis, ja burksiputkasid, mis kuluvad vaatajate meelitamise ära, kui loomi tarandikus vähe. Ehk siis kõiksugu kioskid tasuvad end tühjemavõitu aedikute puhul ära, andes tsipake punktilisa.

Mängu alguses loetakse kõrvale 15 märki, mis jäetakse mängu lõpuks, mil kõik muud märgid otsa saanud. Seega pole tarvidust pidevalt allesjäänud märke lugeda ning nende lõppemisel ei saa mäng paugupealt läbi, vaid käimasolev vooru võib rahus lõpetada.


Aita läheb tarvis loomade hoidmiseks, kes muidu kuhugi ära ei mahu, või kelle puhul lihtsalt puudub soov teda eksponeerida (seda juhul, kui on väga suur tõenäosus, et loom aidast üles ostetakse). Samas on oht, et aita topitud loomad sinna mängu lõpuni kõdunema jäävad ning seetõttu trahvipunkte annavad.

Lisaks hulgalistele laienditele, millest paljud hõlmavad üheloomalisi lisasid, ei ole ka fännid pöidlaid keerutanud, vaid tõsiselt hagu andnud ning omajagu jaburaid ja vähem jaburaid asju BGG‘sse üles lükanud.

Kel aga lauataga mängimisest väheks jääb, võib endale soetada iPhone ning mängu vabalt bussis sõites ajaviiteks toksida.

Kokkuvõttes on tegemist lõbusa ning kiire peremänguga 2-5 mängijale, mis võib “halbades” kätes väga õela tooni võtta. Mõelda millist vimma võib tekitada asjaolu, et ammuihaldatud emane pärdik sinu nina alt ära napsati…

7/10

Avastasin täna ka Ticket to Ride’ kaardi paadunud Keskmaa fännidele. Pisu väike ta näib, kuid peaks täitsa proovima kunagi:

Advertisements

Agricola: Rabatalud

Posted in Uudised with tags , , , , , on 24. august, 2009 by Ove

kaasSelle aasta lõpupoole (ilmselt kusagil oktoobris) peaks ilmuma esimene mõistlik Agricola laiend. Esimene seniilmunud viiest oli Z-pakk, mis oli ettetellijate mänguga juba kaasas. Sellele järgnesid L-, Ö- ja X-pakk, mille kohta ei oska väga kosta miskit, kuna ei ole nendega lähemalt tutvunud. 2008 ilmus ka Agricola – Aastaajad, mida ei ole samuti jõudnud isiklikult proovida. Kuulujuttude järgi muudab laiend peremängu huvitavamaks, jättes suures osas mõjutamata tavamängu. Huvitaval kombel tulevad peremängu arenduskaardid….

karpUwe Rosenbergi uus üllitis lisab Agricola baasmängule mõningaid päris põnevaid vidinaid. Enam ei saa noorpaar nõnda suurepärases korras talu – heinamaa ei kõlba kohe kündmiseks ega niidud loomade pealelaskmiseks. Iga talu maal on viis metsatükki ning kolm soodmülgast. Nendega tuleb enne midagi peale hakata, kui karja aegikusse või vilja mulda tahetakse panna.

Metsatükkidest võib lahti saada alet tehes, muutes sellega metsa koheselt põllumaaks. Soodest saab kuivendamisega lahti, kaevates pehmesse turbamulda kraavid ning kasutatades väljakaevatud matrjali kütusena…

tagukaasKuna kliima “soojeneb,” tuleb lisaks toidule muretseda ka kütte pärast. Iga puidust kambri pärast tuleb lõikuse ajal anda ära ühe kütte. Savi- ning kivimaja vähendavad seda, kuid pisu kütet tuleb siiski sügiseks varuda. Kui aga kamber on külm, siis lapsed kohe haiged ning nad tuleb kündmise asemel tohtri juurde saata.

Lisandub loomulikult metsik hunnik kaarte – ameteid ja suuri ning pisikesi arendusi. Baasmängu suurte arenduste alla tulevad uued kaardid, mida võib osta, kui pealmine on ostetud. Loomadest lisanduvad hobused, mis pidid jõhkrad punktiandjad olema.

Kes saksakeelest aru saab, võib tagakaanelt täpsemalt ise lugeda…

Ja loomulikult tehakse Agricolast ka sõjaversioon:

Granaat

2 ja pool tundi tähelaevas!

Posted in Üritused, Mängimised, Muu kraam, Rollimängud with tags , , , , , , , on 1. august, 2009 by Ove

Huvitav, paljud minu blogi lugejatest on lugenud raamatut “220 päeva tähelaevas?” Oli teine suht huvitav raamat 50’ndate aastate paigust, kus Nõukogude teadlased lendavad Veenusele ning Marsile… Sellest võib lugeda lähemalt Metsavana blogist, kes aastake tagasi jutustusest väga hea ülevaate kirjutas.

220

Tänane post aga räägib samateemalisest rollimängust selle aasta Estconil, mille ma inimeste tungival soovil siia kirja panen…

Läbi ajatu tühjuse kihutas tähelaev punase planeedi Marsi poole. Veel eales varem ei olnud õnnistanud selle pinda Nõukogude inimese jalg, rääkimata siis pesemata kapitalistliku riigi sõdaplaaniva ühiskonna liikme jäsemest. Punane planeet vaid ootas revolutsiooni oma pinnal, mis tooks kauni Kommunismi oma sünnihällist Maalt välja.

Mäng algas raketoplaanil “Punane Neva” punanurgas, kus laeva poliitohvitser Kostja Utotškin meeskonnale julgustavat kõnet Nõukogude edusammudest teaduses ning manitses neid hoiduma mastrobeerimisest, mis väsitab keha ning vaimu, viies sellega tegeleva isiku personaalsesse anarhiasse. Ei läinud kaua, kuni esimene meeskonnaliige, Ippolit Miljukovitš, alkoholi tarbimise pärast kapten Oleg Nikolajevitši määruse kohaselt kartsa saadeti.

Lisaks ennistmainitutele on suure ja vägeva Nõukogude liidu poolt teaduslikule retkele saadetud ka kahtlase poliitilise minevikuga astronoom Aljoša Fjodorovitš, uudishimulik ning alkoholimaias ajakirjanik Patja Aleksandrovitš, täidlase võitu bioloog Tatjana Valentina, kaunis tehnik Anna Tsesarskina, kes kaotas nooruses ammusel tsaariajal Uurali uraanikaevandustes nii ninaluu kui ka süütuse ning suur ja heasüdamlik Jevgeni Korillovitš, kes on hullupööra kaunisse Annasse armunud.

kaartKuna terve lennu jookul ei olnud bioloogil Tatjanal ega geoloogil Ippolitil miskit teha, panid nad armutult tina, kasutades vägijoogiks salaja hapnikupaaki villitud piiritust. Astronoom, kes oli nendega küll samas kajutis, kuid kelle käed-jalad tööd täis olid, kartis Ippoliti, kes lubas kaebamise korral talle korraliku keretäie anda. Aga kuna seltsimees Ippolit mängu algul kohe kartsa saadeti, oli Tatjana sunnitud jooma tüütu ajakirjanikuga.

Esimese asjana teatas pardakompuuter Vera, et reaktori kütusevardad on lõppemas. Selline asi oli ennekuulmatu, kuna plutooniumvarrastest oleks pidanud jätkuma ka Uraanile sõiduks. Asja kontrollima läinud tehnik Anna leidis näidiku, mis rääkis Vera jutust igati mööda, igati korras olevat. Vardad olid peaaegu puutumata. Mõne hetke pärast libises Vera väljundterminalist sedel, millel seisis: “Parandus. Reaktori kütuse näit 98% algsest.”

Meeskond kehitas õlgu ning jätkas oma tegevust. Järsku raputas miski tugevast Punase Neva keret. Poliitohvitser Kostja, kes ainukesena ei suutnud kusagilt kinni haarata suutis nii õnnetult kukkuda, et kaotas teadvuse, misjärel viidi ta kiirelt magalasse pead siduma. Veralt aru pärides selgus, et laeva vahetust lähedusest oli möödunud asteroid, riivates  keret ning rebides küljest parema navigatsioonistabilisaatori. Miks küll sellest ohutus kauguses teada ei antud, jäi hetkel selguseta, kuid hiljem asja uurides leiti, et raadiosensorid, mis ettejäävaid kehasid peaksid tuvastama ning neist teada andma, olid läbi põlenud. Koos nendega olid läbi põlenud ka andurid, mis oleksid pidanud teada andma raadiosensorite läbipõlemisest.

IMG_2586_imagelarge

Kokpitis tekkis kohutav kaos, kus kapteni käskude kõrval leidsid end Jevgeni ning Anna üksteise embuses… Ärganud poliitohvitser aga hakkas meeskonnaruumis ükshaaval meeskonnaliikmeid üle kuulama. Kohates koridoris purupurjus ajakirjanikku, otsustas Kostja kõrvaldada sellise häbipleki Nõukogude raportitest, haarates püstoli järele ning kihutades Patjale kuuli kõhtu. Tekkis veel suurem segadus, kus kapten Oleg üritas sundida vastupuiklevat geoloogi laevast välja ronima purustatud stabilisaatorit parandama. Kogu selle mäsu käigus jätkus vaid Veral tähelepanu märkama, et Punane Neva on jõudnud Marsi vahetusse kähedusse ning alustas hoiatamata pidurdamist.

Kuna meeskonnaliikmed keeldusid üksteise järel ronimast laeva, mis sõitis kiirusega 30 km/sek, kaitsvast kerest välja, proovis kapten karmimaid meetmeid. Haarates relva üritas ta maha suruda tärkavat mässu. Läks kohutavaks rüselemiseks, mida ei suutnud taltsutada isegi Marsi gravitatsioonivälja jõudmine ning Vera teade, et vastavalt plaanile alustatakse laskumist. Mõned hetked hiljem tungis Punane Neva Marsi punastesse düünidesse.

estcon_krafinna_271_imagelarge

Põrutusest hoolimata jätkasid Nõukogude kangelased taplemist. Kuulid lendasid, verd purskus nende tekitatud haavadest, pudeleid löödi roosideks, et nendega ebaseltsimehelikult teisi kommuniste vigastada. Järsku kostus väljastpoolt laevakere tume mütsakas – seejärel teine, mis lennutas eest laeva lüüsiukse, mille järel sõitis USA lipu lehvides Nõukogude raketoplaani poolenisti sisse väike tank. Selle järel laeva sisenenud Ameerika kosmonautididele avanenud pilti on kirjeldanud retke kaasateinud ning sealjuures ellujäänud mereväelane John Hammond: “Kogu laeva põrand oli täis purukspekstud pudeleid, mille keskel vedeles kuulihaavadega keha, kes pagunite järgi oli ilmselt kapten. Laeva politruk lebas purukslastud kõriga maas, ikka veel tõmmeldes. Ühel paksul tädikesel oli käes veel suitsv püstol, millest ta meie pihta tule avas.”

Mitte kõik laevatunginud kapitalistid ei olnud sarnaselt Hammondile reamehe staatusest. Kindral O’Neill, kes isegi skafandrit kandes ei suutnud loobuda oma medalitest, heitis laeva sisemusse tekkinud kaosele pilgu sisistades põlglikult: “Kuradi kommunistid,” ning süljates nende poole, hoolimata oma klaaskiivrist. Teiste tähelepanuväärsetest isikutest oli kosmosereisi kaasa teinud ka üdini kapitalistlik multimiljonär Jean Montgomery, kelle kiivritihendite vahelt imbus Marsi rikkumata atmosfäri sinakat suitsu. Kirgliku suitsumehena ei suutnud ta jätta skafandrit selga tõmmates läitmata üht sigaretti.

ms1fq2_7Niipea kui Nõukogude kosmoselendurid märkasid uut märklauda, avati tuli. Ameerika kapten andis käsu kõik elusalt kinni võtta, haarates ise sealjuures automaadi ning avades tule…. miljonär Montgomery pihta, karjudes ise: “Maha paksud kapitalistid!!!” Montgomery hakkas seepeale röökima, et tal on palju Ameerika dollareid, üritades meeleheitlikult leida skafandritaskuid, kus ometi pidi olema mõni patakas rohekaid rahatähti…

Umbes sinnamaani ma seda läbu kannatasin. Siis jooksid ka minul juhtmed kokku ning hoolimata protestist otustasin ma mängust eemalduda. Loomulikult ei keelanud keegi inimestel edasi mängida. Selle mõne tunni jooksul poetasin ma vaid mõne sõna – ülejäänud tegid mängijad ise…

Kuna julgelt kaks nädalat on möödunud eelpool märgitud sündmustest, siis võtan kogu vastutuse muudetud, vahelejäetud või juurdepandud sündmuste eest endale.

Estconi LARP oli päris vahva… 🙂

lapr

Vahepeal aga hakkasin remonti tegema. Tore üllatus, kui selle käigus avastad, et kraanikausist, mida sa üritad üles panna, jookseb vool läbi:

ElekterJa muidugi oli vinge avastus tapeedi alt välja koorunud 1932 aasta ajalehed “Meie Maa,” millest ma mõningad tükid võrdlemisi tervelt kätte sain. Proovin neid lähipäevil ka sisse skännida…

Saksamaa_relvastub

Estcon ’09: Metsavana – inimeseloom või loodusnähtus?

Posted in Õlu, Muu kraam with tags , , , , , , , , , , , , on 20. juuli, 2009 by Ove

Eesti ulmeühingu selleaastane kokkutulek leidis aset Taevaskoja puhkemajas. Reedel jõudsime kambaga (mina, Metsavana, Priit, Xipe ja Aule) kohale miski kahe paiku ehk siis esimesena. Kuna üksi kohalolek tundus kahtlane, ei suutnud Metsavana kõhklusi rahuldada isegi perenaise kinnitus, et seal tõesti toimub Estcon. Tegime siis utsitamise peale suure sildi, lõime selle minu noaga laua külge ja läksime tee äärde inimesi ehmatama. Pärast pool-teist tundi tee ääres hüppamist jõudsid kohale Hargla, Lauri ja Trash.kogunemine

Seejärel hakkas juba vaiksel lõbusamaks minema. Inimesi hakkasid kiirenevas tempos juurde tilkuma. Aeti juttu, joodi ja grilliti. Kui inimesi meie kriteeriumite järgi piisavalt koos oli, otsustasime anda üle kingituse Trashile – eelneval aastal nõutud nikurauad.

yleandminenikurauadÕhtupoole oli viski kõrvalt mahti ka üheks IGORiringiks ning paar korda sai välja võetud ka It’s Alive.

igorLaupäeval sai ka mängu tehtud, mis vastavalt ootustele muutus täielikuks läbuks. Taibukad ning tugevad Nõukogude kosmonaudid, kelle missioon oli jõuda Marsile, suutsid poole enda elujõust hävitada juba enne punasele planeedile jõudmist. Väga vinge oli aga Priidu kõne mängu alguses, mis keelitas kosmonaute pingutustele oma kodumaa eest ning hurjutas neid lõpetama mastrobeerimist kaalutus olekus.

m2ng1m2ng2Laupäeva ööst ei soostuks väga rääkima – mainiks vaid ära põneva vahejuhtumi umbes kella kahe paiku öösel, mil veel võrdlemisi kaine olin. Metsavana, kes oli koos viskiga pikalt kadunud olnud, jõudis lõkke juurde ning selgitas häälekalt, kuidas ta tunde Tarlapiga tina pani ning temaga vennastus. Jyrka kostis seepeale, et Tarlap olevat hoopis Sindis ning tõenäosus, et Metsavana temaga viskit rüüpas, on võrlemisi ebatõenäoline. Seepeale suutis Metsavana aga hoopis käima tõmmata kõige parema mootoriga random-generaatori, hakates ajaühikus tootma tõsistes kogustes suvalist teksti. Seejärel suundus ta Rein Ott’i auto juurde urineerima ning sooritas maandumise Mandi kapotil, üritades seal hetkeks magama jääda. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja ning mõneks ajaks saime me nautida vaatepilti, kus Metsavana justkui peenarde vahel rohtu maast välja kakub.

Loomulikult ei saanud see kõik hästi lõppeda ning tunnike hiljem kuulsime puude tagant tõsist ööklooma häält, kui meie kallis sõber väljutas koos lõunaks söödud toiduga ka suure osa maomahladest. Mingil põhjusel tekkis paljudel huvi suu kaudu toidu eradumise vastu ning lõpuks oli Metsavana puu taga hulga publikuga… No neid oli vähemalt kaks.

Peadselt peaks tulema ka mõni pilt sellest, kuidas Trash oma kingitust hakkas öösel kandma…. ainult seda…

Laupäeval näitasid Tamur ja Mant natuke mehiseid liigutusi ja ajasid tarka juttu.

v6itlus

Üldsuse suurel survel olen sunnitud ära näitama ka kõige kaunimad pildid…

Kuna Riine oli väga tubli ning minu utsitamise peale oma pildid kiirelt üles nikerdas, siis on mul võimalus tutvustada uskumatud kaadreid laupäevasest õhtust. Jätan mõned heaga välja, kuna kardan…. Pildil siis Riine ise ning Metsavana hea sõber Valentin, kes teab uskumatult palju vene ulmest, kõiksugu maailma asjadest ning kellega ka laupäeva hommikul viskit manustades võitluskunstidest sai kõneldud.

Picture006

Laupäeva öösel sai kõigi õuduseks Trash lõpuks nikurauad selga… Ainult anaaltapp jäi nukralt ning üksijäetuna rihma otsa tilpnema – niivõrd hardcore see elu seal siiski ei ole…

Picture012Picture028

Picture018

Vägisi kiskus monitori esialgu mõraseks….

Stay tuned… Krafinna pildid on veel tulemata 🙂

Hoppladi Hopplada

Posted in Lauamängud with tags , , on 14. aprill, 2009 by Ove

kaas1

Hakkasin Kaitu kärkimise peale, kes nõudis rohkem lauamänge, oma riiulikeses ringi vaatama ning avastasin, et mängud, millest mul veel kirjutamata on, pole mängulauale jõudnud rohkem kui kord-paar… kui sedagi. Varsti pean ka oma laiskuse tõttu avamata jäänud mängud ette võtma, et millestki üldse blogi ja lugejaid toita. Osad mängud on ka mööda Eestit laiali – mis Elvas, mis Tartus…

Seekordne mäng on jänestest. Täpsemalt majanduskriisi tõttu kodutuks jäänud jänestest. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Hasablanca kuulus küülikuemand hakkab Jänesemäele oma mõisat ehitama. Sealt leiavad kaltsakatest pikk-kõrvad tööd ja porgandeid küll.

kylg

Kuna lauamängu-ettevõte Zoch oma toodangu peamiselt nooremale eale suunab, ei ole ka see lauamäng just hard-core mängurite mänguriiulis ilmselt väga tihedalt esinev nähtus. Mulle hakkas see aga meeldima Esseni-reisul, kus õllese peaga oli seda ütlemata lahe kõksida. Homme aga saadan oma karbi hoopis Portugali poole – küllap seal on mängijaid rohkem….

dice

Kuigi mäng peaks olema mõisa ehitamisest, tundub teema minu jaoks rohkem sotsiaal-hoolekodude ehitamisest tiirastele küülikutele olevat. Mängu praktilisest osast enamuse (võib ka öelda kõik) moodustavad 7 (seitse) täringut, mille peal jänesed, majakesed ja porgandid. Nende veeretamisel ning erinevate komplektide kõrvalepanemisel saab teatud arvu punkte… Kusjuures kõige rohkem punkte annavad kaks üksikut küülikut. Ja mida suurem maja neil on, seda suurema numbriga jänestelt tulenevaid punkte korrutatakse…

laud

Mängu osaks võib lugeda ka üht papist latakat, kuhu saab oma vahepunkte üles märkida. Vahepeal võib tekkida situatsioon, kus soodsatel veeretustel läheb mängija ahneks ning muudkui veeretab…

Mängujuhendi taga on ka pisike korrutustabel neile, kellel 1000-piires korrutamisega probleeme on… Ju siis on minu peale mõeldud… Ideeliselt ei ole minu ühe veeretusega saadud punktid küll üle 76 ulatunud, kuid ma usun, et kui Makke appi võtta, siis võib isegi sellest tagumisest lehest väheks jääda.

plekkkarp

Ma loodan, et selle pildi ülespanekuga ma Zoch’i firmasaladusi ei reeda. Eks ta karjub mu peale siis… Essenis igastahes oli juttu just selliste karbikeste turustamisest koolides, kus lapsed saavad kaartide tagumise asemel hoopis täringuid veeretada. Eks see oleneb vist koolist ja lastest – algkoolis olid capsid suht popid, põhikoolis mängisime vahetundide ajal turakat või pokkerit, keskkoolis aga käisime vahetundide ajal ühikas malet või Magic’ut mängimas. Ei teagi, mis tänapäeva koolides “in” on…

Aga headele mälestustele tuginedes 5/10

Pickomino – Ussikesed

Posted in Lauamängud with tags , , , on 1. jaanuar, 2009 by Ove

kaas2

Üks järjekordsetest mängudest, mis on leidnud oma tee ka mitmetele Eesti poelettidele. Pickomino on mäng, kus mängijad kehastuvad kanadeks, kes üritavad praepannilt napsata kõiga priskemaid ussikesi. Tegu on isuäratava tärinugumänguga, mis sobib kõige paremini ilmselt kõige paremini õhtuooteks…

Tegu on järjekordse Reiner Knizia üllitisega, mis on Saksa firma Zoch poolt välja antud (esindajaks oli selle aasta Essenis vähemalt väga lahe tüsedam mees ning võluv daam, kes ilmselt oli tema sekretäriks). Vanuseks on karbil märgitud küll 8+, kuid leian, et see mäng sobib suurepäraselt ka väiksematele põngerjatele arvutamise õpetamiseks… Aga seda saame varsti näha…

mang

Mäng koosneb 8’st kuuetahulisest täringust ning 16’st ussikeseportsjonist väärtustega 21-36. Nimelt peab mängija oma käigukorra ajal veeretama täringutega piisavalt palju, et saada mõnda portsjonit. Täringutel on peal numbrid 1 kuni 5 ning ussike. Ühe ussikeseportsjoni pannilt krabamiseks peab mängija veeretuste hulgas olema vähemalt üks ussike. Veeretamine aga on samuti huvitav. Nimelt peab igal veeretusel kõrvale panema samu väärtusi näitavad täringud. Põhimõtteliselt valib mängija välja ühe väärtuse, mille ta veeretas ning asetab need täringud (selle täringu) kõrvale. Järgmisel veeretusel ei tohi ta sama väärtust enam valida. Seega kui oled esimesel veeretusel valinud ühe viie ja teisel veeretusel saad neli viit, ei ole sul enam võimalust neid võtta – masendav, eks ole 🙂

ussid

Kui mängijal ei õnnestu ussikeseportsjonit pannilt haarata (kas siis ta ei saanud piisavalt suurt summat kokku või läks lõhki [ei saanud enam valida midagi, mida tal varem polnud]), lõppeb tema käik ning ta peab karistuseks veel ära andma viimati kogutud portsjoni (kui ta pole miskit kogunud, siis veab). Kui miskid ussikesed oma tee pannile tagasi leiavad, pööratakse ümber ka kõige suurema väärtusega portsjon, mis on edaspidi seega kõigile kättesaamatu.

Väidab mängija, kes saab mängu lõpuks kõige rohkem ussikesi 🙂

Väga lihtne ning lahe mäng. Reeglid saavad selgeks esimese kolme minutiga. 7/10

Ja sedasi saabki esimesed 2009 aasta tunnid järjekordse lauamängu peale kulutatud. Joon siin uue aasta terviseks mõnusat vahuveini ning toidan vahelduva eduga põnni. Poiss kusjuures saigi lõpuks nimeks Dagon – küll Rasmus Dagon Hillep, kuid siiski 🙂

Head uut aastat peaks vist soovima…

Live Stock Games

Posted in Muu kraam with tags on 17. november, 2008 by Ove

Terve nädalavahetus sai kõvasti rahmeldatud – tegime Witches Brew bändikat korda. Põranda süvendamise käigus sai Männiku karjääri veetud umbes 28 tonni mulda-liiva-kive, ära joodud 3 kasti õlut, 2 jäägrit ja 3 pisikest gini (statistika võetud Iffi arvepidamisest). Valmis me ikka ei saanud. Aga nüüd siis teemasse…

Mängisime reedel Kaitu ja Marttiga Agricolat. Tulemus oli selline:

imgp0848imgp0855imgp0856

Ma ei teagi, kas mina olen rõve või on seda mäng…