Arhiiv: Brain Games

Eestikeelne Power Grid

Posted in Uudised with tags , on 2. juuni, 2011 by Ove

Taas kord head uudised eesti lauamänguturu olekumuutusest. Selgub, et varsti-varsti ilmub Brain Games’i poolt eesti keelde ümberpandud reeglitega üks mu lemmikmänge Power Grid. Tegu on puhastverd eurokaga, kus on puidust erinevat värvi kuubikuid, silindreid ja muid hulktahukaid.

Selles mängus rajavad mängijad linnadevahelisi elektriliine, püstitavad alajaamasid, ostava erinevaid kütuseid (süsi, õli, prügi või uraan) ja hangivad oksjonil neid (või üldse mitte kütust) kasutavaid elektrijaamu. Mäng nõuab üpris mõnusat rehnutti, kuid saab ka ilma… Sellisel juhul muidugi ei ole imestada, kui ta ei võida…

Vinge on ka mängumehaaniline liidri bashimine, mis tõmbab igasugused ettetrügijad alati nõksuvõrra tagasi.

Ettetellimishinnaks on Ludo blogi järgi 27,5 krooni. Selle hinnaga mängu saamiseks aga tuleks enne 7. juunit täita ära tellimisankeet ning märkida juurde kuidas sa mängu kätte tahaks saada.

Kui mul saksakeelset versiooni Friese enda pookstaavidega juba olemas ei oleks, siis ma kaaluks sihukest pakkumist päris tõsiselt. Tegu on tõesti hea mänguga!

Ludo voucher cherry’s

Posted in Uudised with tags on 12. aprill, 2011 by Ove

Tänase päeva jooksul saab 2.75 € eest osta sihukesest kohast voucheri, millega saab Ludo lauamängupoes 40 % allahindlust. Allahindlus kehtib kuni 50 € väärtusega ostu korral Ludo poest ning hõlmab kõiki Brain Games, Gigamic ja Professor Puzzle rikkalikku tootesarja kuuluvaid tavahinnaga lauamänge…

Kellel on olnud ihaldus muretseda endale Kataani asustajad, Carcassonne, Mr. Jack, Tsitadell (veider nimi) või mõni muu Taibumängu lauapealne ajaviide  või Gigamic’u abstraktsusekarbike, jalad kõhu alt välja ning voucheriga poodi.

Ja varsti hakkan siia ka normaalse pikkusega poste kirjutama… ausõna!

Ja head Nõukogude kosmonautikapäeva!

Mr. Jack

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 17. jaanuar, 2010 by Ove

1888 Whitechapel. Lühikese aja jooksul on toimunud 5 eriliselt julma mõrva. Enamus eksperte juhivad tähelepanu sügavatele lõigetele kõril, kõhu- ja suguelundite piirkonna vigastustele, siseorganite eemaldamisele ning järk-järgulisele näopiirkonna moonutustele, mis on Rappia Jacki modus operandi. Kogu Londoni politsei on nende koletislike tapmiste tõttu jalule aetud ning otsib mõrvarit. Rappia Jacki ei tabatud kunagi, kuid mängus võib see teisiti minna.

Härra Jack on lustakas ja kiire mõistatamismäng jõhkra mõrvari tagaajamisest Whitechapel’i tänavatel. Soolikaid välja ei lasta, kõrisid läbi ei lõigata ning isegi ühtegi emakat ega muud siseorganit välja ei lõigata…

Kaheksa Londoni elanikku üritavad tabada kurikuulsat mõrvarit. Kuid kes ta on? Kõik asitõendid osutavad ühele uurijale – aga kes? Tegelastel on aega hommikuni, et tabada mõrtsukas enne, kui see hommikul vara tööle läheb.

Üks mängijatest võtab Jacki, proovides uurijate eest pakku pääseda, ning teine detektiivi rolli. Mitte valesti aru saada – mäng ei ole 7 ühe vastu, vaid mõlemad mängijad saavad täiesti omakasupüüdlikult kasutada ära tegelasi, keda nad mängu käigus valivad. Jack võtab endale alibikaartide seast ühe kaardi ning saab teada, kes siis lõppeks tapja on.

Mäng toimub Whitechapel’i linnaosa kujutaval kaardil. Esindatud on ka kõigile tuttavad Londoni kanalisatsioonikaevud, gaasilaternad ning politseiblokaadid. Mäng kestab kõige rohkem 8 käiku (eesti- ja inglisekeelsel variandil on käigurada mängulaua kõrval ära toodud), mille jooksul hakkavad gaasilaternad ükshaaval kustuma, jättes pimedasse järjest rohkem ja rohkem tänavaid, mille kaudu Jack saaks ohutult minema lipsata.

Igal kaheksal tegelasel on oma pisike oskus, mida ta kasutada saab (tihtipeale peab). Ülal pildil olev ajakirjanik Jeremy Bert saab liigutada kanalisatsioonikaevusid nõnda, et keegi sealt enam sisse ega välja ei pääse. Laternasüütaja saab liigutada laternaid, inspektor politseiblokaade. Iga tegelane saab ka loomulikult liikuda, püüdes tabada tapjat.

Vasakul on alibikaart. Igal tegelasel (v.a. sellel, kelle Jack endale krabas) on pakis selline kaart. Sherlock Holmes’i omadust kasutades võib mängija tõmmata neist ühe kaardi ning teada saada, kes EI OLE mõrtsukas. See on tihtipeale Jackile saatuslikuks saanud.

Kui tegelaste eriomadustest üle saada (mis on ilusti-kenasti ja kokkuvõtvalt reeglites ära toodud), osutub mäng üllatavalt lihtsaks. Igas voorus valib kumbki mängija kaks tegelast (valimise järjekord oleneb mängu voorust), kellega ta liigub ja/või eriomadust kasutab. Iga vooru lõpus peab Jack paljastama, kas mõrval oli tunnistajaid (Elizabeth Stride‘ juhtum) või mitte (Mary Ann Nichols‘i juhtum). Kus tegijaid, seal nägijaid: kui Jack (ehk siis tegelane, kelle Jack pakist tõmbas) on laternavalguses või mõne tegelase kõrval, siis loomulikult keegi juhtub mööda minema, peatuma ja asjalikku nõu andma, kuidas siis tegelikult oleks õigem elavalt naiselt emakat eemaldada; kui aga Jack juhtub laternast eemal oma kuritöö sooritama, ei ole kedagi, kes nõu annaks ning tema kuulsusrikas hetk libiseb käest.

Jackil on eriline kaart, millega ta annab detektiivile teada, kas keski nägi tema raske töö vilju või mitte.

Igal tegelase nupul on kaks poolt – üks värviline ja teine must-valge. Kui keegi Jacki pingutusi nägema ei juhtunud, siis võib detektiiv rahuga ümber keerata kõik valguse käes (või mõne teise uurija kõrval) olnud tegelased. Neil on alibi olemas ning edasistest süüdistustest on nad nüüd priid. Ja sama ka vastupidi – kui keegi juhtus mõrva nägema, siis järelikult on süütud kõik pimeduses kükitavad tegelased… Just seetõttu peaks Jack üritama võimalikult palju teisi tegelasi tegeliku mõrvariga ühte patta sokutada, andes sellega uurijatele võimalikult palju kahtlusaluseid.

Aga kuidas siis mängu võita? Detektiiv võidab mängu siis, kui ta süüdistab (läheb mõne teise tegelasega kahtlusaluse nupu peale) õiget tegelast tapmistes. Tuleb aga kõrva taha panna, et detektiiv võib mängu jooksul süüdistada aga vaid üht kahtlusalust. Valesüüdistuse korral nõuab ohver kahjuhüvitist ning Londoni eelarve jookseb tühjaks kui auguga kilekott (pisu liialdatud John Pizer‘i juhtum). Jack loomulikult sellisel juhul võidab. Lisaks aga saab ta võidu, kui suudab 8 käiku oma identiteeti varjata või Whitechapel’ist ühe nelja väljapääsu kaudu jalga lasta.

Härra Jacki saab väga kenasti mängida ka interneti vahendusel Hurrican Games’i kodulehel. Kel raha napib, kuid mängulusti tahaks nagu nautida, siis võib selleks niikaua seal mängida – loomulikult ei anna seda võrrelda näost-näkku mänguga, kuid asja ajab ära ikka.

Prantsuse mängumeistri Bruno Cathala looming säilitab jätkuvalt oma kõrge taseme. Lisaks ei ole ka mängu komponentide koha pealt just koonerdatud. Kaardid on tugevast 2 mm’sest papist, mis peaks rõõmsalt järgmise põlveni vastu pidama. Nupud on puust ning piisavalt suured, et pisemad põngerjad neid alla ei neelaks (suuremad seevastu juba võivad seda teha).

7/10

Kel huvi, heitku pilk ka Marguse kirjutatud arvustusele.

Isegi vein sai selle pika kirjutise peale otsa…

Carcassonne

Posted in Mängimised with tags , , , on 18. november, 2009 by Ove

Kuigi blogi “Halbade mängude kaitseala” saaks kindlasti palju lugejaid ning kindlasti oleks sinna ka palju kirjutada, ei jõua ma siiski kaht blogi korraga väga vedada. Seepärast tuleb tänane tribuut Priidule siiski sellesse blogisse. Kirjutagu ta veel palju häid arvustusi halbadest filmidest.

Ma tean, et paljud lugejad ei mõista mind, kui ütlen, et Carcassonne on üks halvimaid mänge, millega mul on tulnud kokku puutuda. Kuid minu eesmärgiks on siiski siin kajastada oma subjektiivset arvamust… Lauamängude kohta on nagunii mingisugust objektiivset arvamust ilgelt raske leida…

KIRJELDUS:
Meeplite maailmavallutus algas Carcassonnes.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Tõmba tuimalt kaarditükke ja looda, et sul joppab.

HOMOEROOTIKA:
Kõik meeplid on meessoost. Meesmeeplid elavad linnades, hängivad kloostrites, kükitavad teedel ja passivad põldudel. Vahel üksi, vahel kahekesi või rohkemakesigi… Mõnikord on nad sama värvi, teinekord erivärvilised. Lisaks on meeplid väga erksavärvilised – peaaegu nagu vikerkaar…

LAIBALOENDUS:
Usaldusväärsete allikate kohaselt mängus keegi viga ega surma ei saa. Küll aga on kahtlusäratav, kuidas siis meeplid linnadest lahkuvad… Ilmselt nad ikkagi surevad, kuid õrnahingeline Klaus ei suutnud end selle kirjapanemiseni viia. Seega võib laipade arv ulatuda maksimaalselt kuni 40 kehani.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Arvestades asjaoluga, et ma ei suutnud mängust leida mingit olulist strateegilist elementi (kindlasti mõni seal peidus on), võib samahästi pakist kaarte tõmmata ning võita – näide siin (kolmas minut). Tavaliselt halbu mänge mängides tekib mul kihk uuesti proovida, et olla kindel, kas mäng tõesti niivõrd halb on (Twilight Struggle), kuid selle mängu puhul ei tulnud mul see pähegi. Väga võigas – hea, et enda oma võimalikult kaugele ära sain saadetud.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei. Aga peaks. Iga mäng peaks lõppema raskete tuumade progressiivselt kiireneva lagunemisega, mis hävitaks mängu ning säästaks äsja ajusurma langenud mängijad asjatust piinlemisest.

MIDA MA ÕPPISIN:
Tegelikult on Carcassonne meeplitel imepärane omadus sobituda paljudesse teistesse mängudesse. Näiteks annab nendega asendada Agricola koledaid pereliikme plänne. Täiesti kasulikud asjad…

KUIDAS SEDA PARANDADA:
Zombid. Pidid aitama ka mõned laiendid, mida kokku on vist lausa 7.

Tõesti halb mäng – soovitan igal juhul vältida.

2/10

Katani Asustajad

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 28. jaanuar, 2009 by Ove

karp

Ma usun, et kõik on sellest mängust midagi kuulnud. On see ju üks mängudest, mis meie mail emakeeleski palju kuulsust kogunud. Kui keegi tõesti sellest ei tea, siis lugeda võib siit, siit, siit või siit.

nodi

Seekord aga ma ei viitsi sellist tavapärast ülevaadet kirjutada, vaid otsustasin teha pisikese võrdluse tavalise mängu ja minu reisuvariandi vahel. Nimelt sain ma BGG kaudu suurepärase hollandikeelse eksemplari omanikuks.

karbid

Nagu sel BGG’st laenatud pildilt näha, on juba karpide suuruste vahe märgatav. Senise 300x300x75 asemel on 200x200x45. Mahub täpselt mõnda pisikesse kotikesse. Kusjuures kui nüüd natu mõelda, ei ole tavalisel Katanil üldse nõnda suurt karpi tarvis – ka need jupid saab ilmselt just selleks mõeldud kottidesse toppida ja seeläbi mõõtmeid märgatavalt vähendada…

tukid

Maadetükid on seniste lahmakate asemel pisitillukesed (u 10 korda väiksemad). Augud keskel on numbrite jaoks, mis on laual juba “õigesse” järjeorda pandud. Halb asi on selle juures see, et ei saa teha oma kaardikesi, kus moodustuksid väiksemad saarekesed. Saab mängida vaid Katani põhisaart, kuigi iga mäng kaardi maastik muutub…

tupsud

Nuppude võrdlemiseks panin neile kõrvale ühe suht levinud majakese (Agricola, Power Grid, Katan jms). Nagu näha, astub mängija tõelisse Gulliveri reisidest tuttavasse maailma, kus elanikud nõnda pisikesed on. Kõik ehitised on varustatud pisikeste nagadega, mis neid rõõmsalt mängulaua külge kinnitab. See omakorda tagaks mängurõõmu ka vanal Mehikoorma kruusateel. Jama muidugi, et need vidinad plastikust on – aga puitnagad murduks ilmselt ära…

kaart

Kaardid on tõesti pisikesed tehtud – vaid 30×47. Pildil toodud võrdlus UWO kaardiga (samasuur nagu “default” kaardid suvalises kaardipakis). Kujundus aga on sama, mis eestikeelsel suurel variandilgi (kuigi mulle meeldis ameeriklaste kujundus natu rohkem – isegi kaane kujundus oli neil palju mõnusam) – ainuke vahe muidugi selles, et arengukaardid on minu versioonil hollandikeelsed. Sellest aga pole suuremat tüli, kuna antud keel on saksa keelega niivõrd sarnane, et arusaamisega ei teki probleeme (mitte et ma saksa keelt oskaks, vaid kaardid on lihtsalt pika mängimise peale pähe kulunud).

viitekas1

Põhjalikkus on pool võitu vms… Isegi viitelehed, pikima tänava ja suurima rüütliväe auhinnakaardid on tehtud põhjalikult pisikesed. Ka täring ja röövel on tillukesed ja armsad (keskel Arkhami täring – tavasuurus).

taring

mang1

Üldiselt näeb täitsa armas välja. Mõtlesime Allaniga, et ostame Essenissesõiduks selle endale kaasa, kuid leidsime, et lahkume Eestist ikka suhteliselt erinevatel aegadel (oli vist 3 päeva vahet). Mängu tõsiseks miinuseks on see, et laiendite kasutamine on täiesti välistatud (seda muidugi väljaandja poolt – ise saab alati midagi välja mõelda). Samuti on miinuseks ennistmainitud mängu võimetus mängida midagi peale põhisaare.

Kuivõrd ma ise olen sellest mängust tõsiselt tüdinenud ja ei mõelnudki endale seda 500 eeku eest osta, oli võimalus see endale “tasuta” saada suht teretulnud. Pigem oli mul plaanis teha isiklikuks kasutamiseks endale modifitseeritud variant, kus ressursikaartide asemel oleks puidust jubinad (ala Agricola). Sellisel juhul muidugi muutuks röövli rakendamine suhteliselt keeruliseks, kuna vassimine muutuks väga lihtsaks. Aga eks ma miskit välja mõtlen 🙂 Leidsin BGG’st isegi väga laheda kujundusega kaarditükid…

Arkhami karp vaikselt edeneb – kavandid on tehtud, mõõtmised sooritamata…

P.S. Kõik mõõtmed on antud millimeetrites

Sabotöör

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 4. detsember, 2008 by Ove

Viimasel ajal ei olegi jõudnud eriti miskit kirjutada -õppima peaks…peaks… Täna igastahes otsustasin võtta ette pikalt riiulisoodanud mängu, kus miski pole nii nagu tundub.

kaas

Tegu on ühe põnevaima kaardi-/peo-mänguga, mida ma tean. Pisikesest karbist, mis mahub väga hästi ka taskusse, võib leida 44 tunnelikaarti, 28 kullakaarti, 7 kaevurit ja 4 sabotööri.

Mängus jaguneb seltskond kahte rühma: kullakaevuritest päkapikud ning sabotöörid, kes üritavad teise poole tegemisi kihva keerata. Ainukene jama on selles, et keegi täpselt ei tea, kes keegi on, kuna kaevurikaardid jagatakse kõigile pimesi ning ainult nemad tohivad seda vaadata (väita võid mida tahad, kuid kaardi näitamine rikub ära kogu mängu mõnu). Päkapike ülesandeks on jõuda kusagil maapõues varjuloleva kullani. Sabotööride ülesandeks on iga hinna eest neid takistada. On nad siis Sauroni, Voldemorti või Bushi enda palgal, jääb igaühe enda otsustada.

digger1

Nagu ennist mainitud, on osade mängijate eesmärk kullani jõuda. Potentsiaalseid sooni, kus võib kulda leida, on aga kolm. Kahe all neist on tavaline kasutu süsi, ühe all kuld. On ta teatud kaardid, millega võib eelmainitute alla ISE vaadata, kuid see, kas keegi sind usub, on nende enda asi.

kuldmuld

Mängus on mitut tüüpi kaarte: tunnelikaardid, käkikeeramise kaardid, paranduskaardid ja kullakaardid. Esimesed kolm on kõik ühes pakis. õnne asi, kuidas kellegile kätte juhtub. Tunnelikaardid on, nagu nimigi ütleb, kaardid, millega saavad mängijad tunneleid kaevata. Ka tunneleid on mitmesuguseid: kõveraid, sirgeid, tupikuid, ristmikuid… käkikeeramis kaardid on need, millega saab teisele mängijale jama korraldada. Alati võib tuua ettekäändeks: “Minu arust oled sa sabotöör!” ja keegi ei pahanda. Paranduskaardid on eelmiste vastandid. Nendega saab äralõhutud varustust korda teha.

laternkirkakaru

Kullakaardid on aga mingil määral võidupunktide asemik. Kui üks voor läbi saab, siis võitjad (kas sabotöörid või päkapikud) saavad teatud hulga kullakaarte. Ka päkapikud võivad omavahel võistlema hakata, kuna see, kes tunneli kullaga ühendab, saab esimesena kaartide seast valida ning sinna kaob tihtipeale ainuke 3-kullaga kaardike.

kullakaart

Seega peaks iga päkapikk unes nägema umbes sellist pilti:

pakavoit

Ja sabotöör sellist:

sabovoit

Mäng on lihtne ning väga meeldiv. Mängitav ka purjus seltskonnaga (loomulikult juhul, kui kõik VEEL saavad aru, kas nad on päkapikud või sabotöörid). Ainuke probleem on see, et pärast lahti võtmist ei taha paks reegliraamat, kus on juhend neljas keeles, enam kenasti karpi mahtuda. Aga see on ka ainuke. Ise lahendasin selle kummiga – tõmbasin selle ümber karbi.

Väljaandjaks Taibumängud

Mängijate arv: 3-10 (alla 5’e ei ole väga mõtet)

9/10

Mäng võitis ka Arteri korraldatud lauamängude võrdluse (mitte, et žürii oleks väga adekvaatne olnud)