Arhiiv: Tile placement

13 tundi Itaalia infrastruktuuri arengut

Posted in Mängimised with tags , , , , , on 10. oktoober, 2010 by Ove

Posti pealkiri tundub kindlasti üpriski igav – miks peaks keegi mängima nõnda kaua mingit mängu, mis peegeldab Itaalia (!) raudteevõrgustiku arengut? Tõepoolest… Kas oma vägede liigutamine Westeroses ei paku enam huvi? Või ei loo eepilised kosmoselahingud enam piisavalt pinget? Või pole Euroopa vallutamine enam huvitav? No milleks küll? Las ma ütlen selle nüüd kenasti välja: sest 1841’e näol on tegu ühe parima majandusmänguga üldse!

Niipea, kui see arusaam juba kusagil mängu alguses oli tekkinud, torkas pähe ka küsimus: miks? Mille poolest on 1841 nõnda erinev kõigist teistest 18xx mängudest, mida ma mänginud olen (18AL, 1856, 1861, 1870)? Reeglierinevused ei ole väga suured – ajalooliste ettevõtete asutamine on võimalik vaid vastavat sertifikaati omades (jagatakse oksjoni käigus algul välja – nagu pisifirmad teistes), pisu erinevad reeglid just ettevõtte asutamisel, võimalik on firmasid liita (kuigi see on mingil määral olemas ka 1861’s ja 1856’s (riigistamine)), teiste riikide piirid piiravad ettevõtte jaamade laiendamist, kurud mägedes ning ettevõtted saavad omada teiste raudteekompaniide aktsiaportfelle (ning neid isegi juhtida). Lisaks sellele muidugi uus kaart, aktsiaturg ja hulk ettevõtteid.

Vastus on tegelikult lihtne – kui teistes minu poolt tuntud 18xx mängudes on aktsiaturu ning raudteevõrgustiku manipulatsioonid kaardi kuidagi mingis tasakaalus (või -nihkes) (18CtC pidada olema üles ehitatud puhtalt raudteede ehitamise peale), siis 1841’s määrab ettevõtte edukuse suurel määral just juhi (ning konkurentide) oskus võidelda enda eest (või siis sinu vastu) aktsiaturul.

Aga aitab sellest jamast… Alustatud sai poole kahe ajal laupäeva pärastlõunal. Pärast poolt tunnikest reegliteseletust hakkasime mänguga pihta. Austria territooriumis alustava ettevõtte pärast sai päris palju võideldud, kuna see omab kohe alguses jaamasid nii Milanos kui Veneetsias. Ma ise panin käpa peale kahele firmasertifikaadile (mõlemad alustasid samas linnas – suurepärane võimalus koostöös infrastruktuuri arendada), kuid üks neist läks hapnema ning mul ei õnnestunudki seda käima tõmmata. Sellega alustas tööd Strada Ferrata da Torino a Genova (alloleval pildil sinine).

Selle asemel alustasin koostööd hoopis Martini ettevõttega Strada di Ferro da Torino a Cuneo’ga (lihtsuse huvides jätan edasipidi nimed välja, et hõlbustada lugejate läbinärimist), kellega koos meil tekkisid lausa maailmavallutuslikud plaanid. Koostöös oli hõlbus Marseillesse raudtee välja ehitada ning hakata sealt liire noppima. Väga nõrgukeste rongidega tõime me kasumit, millest teised ettevõtted vaid unistada suutsid… Seda kahjuks küll ainult alguses.

Ühe asjana mainiks ära, et selle mängu train rush on üks jõhkramaid, mida ma näinud olen. Turul vedelevate lokomotiivide arv on väike ning ettevõtete loomisel ostetakse esimesed kohe ära. 8 kahest ning seejärel 6 kolmest rongi kaovad nagu lõhn pagaripoe ukse tagant ning niipea, kui mõni ettevõte on piisavalt raha teeninud, ostetakse neljas rong ja kõiks kahesed sõidavad ostsejoones prügimäele – ei aita ka uue karburaatori ostmine… proovisin. Sellele aitab muidugi ka kaasa asjaolu, et kõigi müümata aktsiate eest tuleb dividentideks makstav raha otsejoones firmasse ootamaks edasisi investeeringuid. Õliks tulle on veel asjaolu, et esimene püsiv rong (selline, millele roosteussid ligi ei pääse) on alles 6’s. Hiljem muidugi läheb veel hullemaks (mis tõi kaasa ka ühe mängija pankrotistumise), kuna ronge 5, 6 ja 7 on veel vähem (3, 2 ja kaks vastavalt).

Jõuamegi mängu esimesse pöördepunkti, kus neljanda vooru eel võttis Allan kätte ning tegi oma esimese saatusliku vea: nähes, et enne Austria võimude lahkumist ei õnnestu tal firma jaamasid Minanos ja Veneetsias ühedada (mis toob kaasa “Ferdinandi pärandi”), müüs ta maha enamuse oma Imperial Regia Strada Ferrata Ferdinandea (ma ei suutnud mitte…) ettevõttest, mis põhjustas ettevõtte (ning varsti ettevõtete) minekut Martti kätesse. Samal ajal toimus Toscaana liitumise, kus kaks pisikest ning üks suur ettevõte liidetakse kokku. See ei olnud nii huvitav, kuna kolm ettevõtet olid väga sõbralikult läbi saanud ning liitumine ei põhjustanud suuremaid jamasid. Enne neid liitumisi-lahutamisi sai tehtud ka üks söögipaus…

Seejärel jõudis kätte hetk, mil minu ja Martini ettevõtted otsustasid liituda. Selleks oli tegelikult päris mitu põhjust: meil oli ühine raudteevõrgustik (mis on tegelikult ka liitmise üheks tingimuseks) (tekkiv firma oleks saanud seal vabamalt opereerida), tekkinud ettevõtte aktsiaväärtus oleks olnud tunduvalt suurem kui meie mõlema tolle hetke oma ning kummalgi meie firmal ei olnud eraldi raha uue rongi ostmiseks (vanad ähvardasid kohe-kohe roostekihi all kokku vajuda). Kuna Ferdinandi jagamisega tekkinud ettevõtetesse kellelgi väga usku ei olnud (raha oli neil vähe ning rongidki roostetamas) leidis aset nende aktsiate tohutu langus. Vahepeal müüdi nende aktsiaportfelle vist isegi tühise 15 liiriga.

Neljanda rongitüübi turuletulemisega tekkis tehnoloogia arengus paus, kuna keegi ei julgenud esimesena osta 5’st rongi (osadel oli see lausa piirangu tõttu välistatud). Kõik kogusid raha, tegid plaane ning üritasid teistele kotti pähe tõmmata.

Kui alustatud sai 6 ettevõttega, siis 5’ndaks vooruks oli neid alles 4. Martti oli vahepeal suutnud enda Ferdinandi pärand poolekskistud ettevõtte, tänu Austria lahkumisega Venetiast, taas kokku lappida (mis kergitas tekkinud firma aktsiahinda päris kõvasti) ning Allan oli alustanud tegevust uue ettevõttega.

5’nda rongi ostmine tekitas ka uute ettevõtete tekkimise buumi. Ühekorraga tekkis juurde kolm ettevõtet. Oma kauaaegse partneri Martiniga lõime samuti uue firma, kuna kiire tehnoloogiline areng (suuremate rongide väike arv) oleks meie liitettevõtte jänni jätnud – varifirma eesmärgiks oli roostetavate rongide ostmine suurfirmalt (sealse raha ümberkantimine), et teha ruumi suurematele rongidele – see plaan ei läinud kahjuks kunagi käiku. Allan lõi samuti uue ettevõtte (lootes, et keegi tuleb kaasa ning investeerib – keegi ei tulnud – ning ka Martti, kelle firma alustas müstiliselt 340’selt aktsiaväärtuselt – sellist raha ei olnud meil kellelgi ning tema tegu jäi tol hetkel üleüldiseks müstikaks.

Mõned aktsiamüügid kohe firmade tekkimise järel (meie ettevõtte osakute müük tekkinud Martti ettevõtte aktsiate ostmiseks vajaliku raha teenimise eesmärgil) põhjustasid saatuslike sündmuste ahela: ostmaks minu ja Martini firma osakut, müüs Kristjan enda osaluse Allani ettevõttes, mis põhjustas aktsia väärtuse langemise, Andreas tegi sedasama, mille tõttu langes see veel. Ei tundu just kõige hullem? Oota pisu. Pärast aktsiavooru avastas Allan, et ettevõtete käigujärjekord on muutunud (käib see ju ettevõtete osaku väärtuse järgi) ning tema vastloodud firma oli eespool tema tegutsevast ettevõttest. Sündinud ettevõtte kogu finantsiga oli ta ostnud õigused jaamade panekuks… See tähendas seda, et niipea, kui jõudis kätte tema ettevõtte kord, pidi ta ostma rongi – kuna firmal ei olnud mitte mingeid rahalisi vahendeid, ei saanud ta seda osta ka mõne teise firma käest, mis tekitas olukorra, kus president pidi enda taskust finantseerima veduri ostmist. Sellist raha aga presidendil ei olnud. Korraldati sundmüük ning kõik aktsiad müüd pangale. Kuna mäng oli suht lõpufaasis, olid rongid ikka üpriski kallid, mistõttu Allan vajalikku raha kokku ei saanudki ning läks pankrotti – tema vastloodud firma varad külmutati… Esimene kord, kui ma sellist asja näen (1841’s kusjuures ei ole mängija pankrot üheks mängulõpu tingimuseks nagu enamustes teistes – ta lausa saab 500 liiriga tagasi mängu tulla).

Kuid mis oli Martti 340’se osakuväärtusega ettevõtte mõte? Niipea kui võimalik, lükkas ta oma ettevõtted kokku ning tema endine firma, millel oli nii ronge, raha ja puudulik osakuväärtus muutus silmapilkselt rongide, raha ning tohutu osakuväärtusega ettevõtteks.

Kuna olin rumalas lootuses, et Allan rohkem vigu selle mängu jookusul ei tee, ostnud tema vanema ettevõtte aktsiaid, sain uueks presidendiks mina. Firma oli omadega üpriski põhjas – raudtee kusagil täiesti kolkas, kus ainukeseks elushoidjaks oli Aadria mere rannik, roostetav ning lekkiv rong ja väga väike kassa. Hirmuhigi leotas särgi läbi ning kuklakarvad tõusid püsti – kas tõesti olen mina järgmine. Siiski mitte! Uue presidendina võtsin esimesena ette ning ostsin ära just külmutatud ettevõtte, liitsin selle teise saaduga ning sain kokkuvõttes firma, mille raudtee oli siiski täiesti kolkas ning rong kehv, kuid millel oli piisavalt finatsi, et väikese abiga lubada endale uus rong. Mäng oli jõudnud selleks ajaks niikaugele, et kõik muud rongid peale viimaste (8) olid müüdud ning enamus ettevõtteid kogusid jõudumööda raha tehnoloogilisteks uuendusteks.

Järgmisel käigul sooritasin veel ühe ühinemise, mis tõi meelehärmi minu paljudele usaldavatele aktsionäridele – Allani pärandi ühendamise minu ja Martini ettevõttega. See andis tekkinud firma kassase piisvalt raha, et sooritada viimaks kaheksanda rongi ost, mis tõi kaasa kõigi viieste rongide lagunemise… Kõik ülejäänud on juba ajalugu.

Siiski toodi kõige tõenäolisem liider Martti hästi ajastatud osakumüükidega piisavalt alla ning viimaks lõpetas ta teisena. Kristjan sai esimese koha ning mina olin täiesti kenasti kolmas. Allan, kes otsustas 500 liiriga mitte jätkata (kuigi ta oleks väga kenasti saanud teistele siga keerata ning lõpetada siiski suurema summaga kui null), jäi (tõenäoliselt) esmakordselt 18xx mängus viimaseks. Punktivahed oli üle ootuste väikesed: esimese ja viienda koha vahele jäi vaid 1008’ne vahe. Mängu keskpaigus prognoosisime küll juba esimese ja teise koha vahele haigutavat kuristikku.

Nõndaks… Loodan, et keegi viitsib selle nüüd ka läbi lugeda.. 🙂

 

 

Advertisements

Zooloretto

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 4. veebruar, 2010 by Ove

Tallinna loomaaed avati 1939 ning selle esimeseks asukaks oli ilves Illu, kelle oli pojana kingituseks saanud 1937. aastal Helsingis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkond ja kes nüüd ka loomaaia vappi ilustab. Ka mängus Zooloretto tuleb ehitada loomaaedu, kuid ilveseid siin kahjuks ei ole…

Zooloretto on üheltpoolt meeldiv peremäng, mille abil pisipõngerjatele loomi tutvustada ning teisalt räme keeramine kogenenud mängijatele. Nagu nimest võib järeldada, ehitavad kõik mängijad oma loomaaeda (nagu Agricolas talusid), üritades napsata vajaminevaid loomi ning teistele sokutada neid, keda üldse vaja ei lähe…

Igal mängijal on ees oma loomaaed, kuhu ta hakkab loomi sokutama. Alustuseks on laual ait ning kolm aedikut – neljanda saab hiljem juurde osta. Igasse aedikusse mahub täpselt nõnda palju loomi, kui seal ruudukesi. Seega tuleb hoolikalt silmas pidada, keda kuhu toppida. Aita aga lähevad kõik elajad, kes kuhugi mujale ei mahu. Seega saab alguses loomaaias olla vaid kolm (hiljem neli) erinevat liiki loomi – kõik muud elukad tuleb aita toppida, et nad seal omas mahlas pisu kääriksid…

Kui nüüd küsida, mis on ühist Zoolorettol ja 1941. aasta juunil, siis vangutaks enamus inimesi pead… Loomavagunid!!! Vastavalt mängijate arvule on laual hulk kolmekohalisi vaguneid, kuhu mängijad pimesi võetud märgikesi hakkavad pistma. Oma käigul võid sa sooritada kas rahalisi tehinguid (tõsta mingeid märgikesi oma loomaaias või osta kellegi teise aidast elajas), panna üks pimesivõetud märk suvalisele vagunile või võtta üks vagun. Iva aga selles, et vaguni võtnud mängijad on praktiliselt kogu ülejäänud vooru rivist väljas – ei saa nad raha ega märke liigutada.

Vastavalt mängijate arvule on mängus ka loomaliike – maksimaalselt kaheksa. Igat elajat on 11 märki, lisaks neile veel 2 järglast. Nende seas on nii täkku täis kängkurusid, sootuid pärdikuid kui ka emaseid elevante. Kui isane ja emane kokku saavad – rääkides muidugi samast liigist loomadest – toimub see, mida vanemad meile lillede ja liblikate abil selgeks üritasid teha, kuid mida me ikka vanematelt poistelt/tüdrukutelt, pornokatest või lihtsalt tegevuse käigus õppisime… Resultaadiks on igastahes pisike elajas…

Loomamärkide sekka on ära peidetud ka raha, mida läheb ikka tarvis, ja burksiputkasid, mis kuluvad vaatajate meelitamise ära, kui loomi tarandikus vähe. Ehk siis kõiksugu kioskid tasuvad end tühjemavõitu aedikute puhul ära, andes tsipake punktilisa.

Mängu alguses loetakse kõrvale 15 märki, mis jäetakse mängu lõpuks, mil kõik muud märgid otsa saanud. Seega pole tarvidust pidevalt allesjäänud märke lugeda ning nende lõppemisel ei saa mäng paugupealt läbi, vaid käimasolev vooru võib rahus lõpetada.


Aita läheb tarvis loomade hoidmiseks, kes muidu kuhugi ära ei mahu, või kelle puhul lihtsalt puudub soov teda eksponeerida (seda juhul, kui on väga suur tõenäosus, et loom aidast üles ostetakse). Samas on oht, et aita topitud loomad sinna mängu lõpuni kõdunema jäävad ning seetõttu trahvipunkte annavad.

Lisaks hulgalistele laienditele, millest paljud hõlmavad üheloomalisi lisasid, ei ole ka fännid pöidlaid keerutanud, vaid tõsiselt hagu andnud ning omajagu jaburaid ja vähem jaburaid asju BGG‘sse üles lükanud.

Kel aga lauataga mängimisest väheks jääb, võib endale soetada iPhone ning mängu vabalt bussis sõites ajaviiteks toksida.

Kokkuvõttes on tegemist lõbusa ning kiire peremänguga 2-5 mängijale, mis võib “halbades” kätes väga õela tooni võtta. Mõelda millist vimma võib tekitada asjaolu, et ammuihaldatud emane pärdik sinu nina alt ära napsati…

7/10

Avastasin täna ka Ticket to Ride’ kaardi paadunud Keskmaa fännidele. Pisu väike ta näib, kuid peaks täitsa proovima kunagi:

Domination

Posted in Lauamängud with tags , on 5. juuni, 2009 by Ove

kaas

Domination…. Mis ma oskan selle kohta öelda? Sain selle sünnipäevaks ja olen seda vist kolm korda mänginud. Karbile pole isegi märgitud mängu autorit – täiesti tavaline Tactic’si puhul. Isegi BGG’s ei ole autorit ära märgitud. Positiivne on see, et reeglid on 12 erinevas keeles. Iseasi kui kasulik see on.

jupid

Mängu osadena võib üles lugeda 7×7 ruudust mängulaua, 112 doominoklotsi, 4 stendi klotsidele ja hunnik värvilisi litrikesi, mida tarvitatakse punktide lugemiseks. Kui nüüd mängulaud ise teha, saab väga hästi hakkama 4 komplekti doominoklotsidega, mida võib saada isegi viskit juues (mul kodus isegi üks komplekt viskipudeliga kaasa saadud klotse).

laud

Mängu iva on doominoklotsikeste asetamine lauale, proovides olla viimane, kes neljast klotsist koosneva ruudu suleb (viimase klotsi paneb). Seesama mängija saab siis panna sinna keskele oma litrikese… Ongi kõik. Ei mingeid erijuhte näiteks 0-0 klotsi asetamisel ega keerulisi sündmusekaartide lahendamist.

m2ng

Olen seda kahjuks ainult kahekesi mänginud, kuid millegipärast on mul tunne, et kahekesi vaid saabki sellest mängust parimat võtta. Kahekesi saad sa vähemalt natukene rehkendada, mis vastasel võib käes olla, vaadates nii lauda kui enda stendi. Ei kujuta ette, kui keeruliseks läheb rehkendamine nelja mängija puhul. Olen muidugi ka piisavalt laisk, et mitte hakata koostama rämedaid kuupvõrrandeid lähtudes doominoklotside tõenäosusest… mitte, et ma oskaks…

Rohkem väga ei oskagi öelda… Taas selline väga-ei-midagi-ütlev mainstream mäng, kuid mõnikord kuluvad needki riiulis ära.

4/10

Ei suuda väga su Cthulhu särki oodata, Higgins. Peaks omale vahepeal sellise pildiga tegema, et mitte paljalt ringi joosta. Õnneks Metsavana tõi mulle Trashi särgi… Peaksi talles selle eest raha kah andama….

S2rk

Ahjaa… Pilt on võetud gameink kodulehelt. Seal oli veel palju ägedaid… 🙂

Sõnamäng aka Up-Words

Posted in Lauamängud with tags on 5. mai, 2009 by Ove

kaas

Tõesti peab tõdema, et kuigi olen ma suuremalt jaolt keerulistema mängude austaja, jäävad mõningatel harvadel juhtudel silma ka mängud, mis esmapilgul kohe üldse minu tüüpi ei paista. Sedasi oli ka Sõnamänguga. Tegu on ühe Scrabble’i järglasega, mida ma enda üllatuseks avastasin olevat sama palju kui Monopoly erinevaid variante. Mängu kohta on sõna poetanud vist meie (lauamängublogijate) seast lahkunud Lauamängur (olgu reaalsus talle armuline).

Scrabble’is laotakse sõnu ristisuunas ühes tasapinnas, kuid Sõnamängus lisatakse kogu süsteemile üks mõõde juurde – tähti võib teistega ka katta.

tahed

Natu erinev Scrabble’ist on ka punktide lugemis-süsteem. Pole tähtis, millisesse kohta ja mispidi sa sõnad moodustad – punkte saad ikka ühtmoodi. Küll aga on tähtis, et igal juhul oleks moodustunud sõna(de) ülevalt alla ja vasakult paremale lugedel kooskõlas ÕS’is tooduga. Samuti peavad kõik juhtumisi üksteise kõrvale jäävad tähed andma kokku sõnaraamatus leiduva kombinatsiooni. Seega ei ole üldse lihtne kokku keerata mitmetest sõnadest põimuvaid torne. Alati saab aga ideede kadumisel muuta vaid esimest tähte – Teller -> Seller -> Peller…

majandus1

Kuigi mäng ise ei tundu olevat just seda tüüpi, mida ma heal meelel mängiksin, sobib see suurepäraselt haigevõitu pärastlõuna sisustamiseks…. Noh nagu kõik head asjad pea-aegu.

7/10

Kuna mängu endal pole ja Elvas ei tulnud pähe pilte teha, siis kasutasin Sussi ja Raiko üllitisi. Kui neil soov tekib, võin need siit maha võtta – esialgu aga käivad kah 🙂

Aga jah. Nädalavahetus oli maru – kestis viis päeva. Kaks viimast olin palavikuga voodis. Rohelised jäävad ilmselt tervislikel ja majanduslikel kaalutustel ära. Pagana Teet….

Kesk-Ameerika raudteemagnaadid 1870

Posted in Mängimised with tags , , , on 15. veebruar, 2009 by Ove

Viimasel ajal on Eestisse hakanud imbuma 18xx mänge. Ise tutvusin selle sarjaga esimest korda tänu Allanile, kes oli välja printinud 18AL‘i. Mäng oli väga mõnus, ning selle nädalavahetusega sai ära proovitud kolmas sama sarja mäng.

Esimeseks sarja mänguks oli siis 18AL, mis on tasuta ning raudteeehitus toimub Alabamas. Teine oli 1856, kus tegevuspaigaks on Kanada ning mis on nendest senisest kolmest kõige huvitavam. Sel nädalavahetusel aga võtsime ette 1870, kus mängijad ehitavad raudteid Kesk-Ameerikas Chicagost New Orleans’ini.

kaas

Tegu on ühe vingeima raudtee-ehitus mängu sarjaga, mis inimkond eales välja mõelnud (vähemalt mina pole midagi nii jõhkrat veel mänginud). Tegu on puhtakujulise majandusmänguga, kus aktsiate hinnad tõusevad-langevad, ettevõtted lähevad pankrotti, firmajuhid laostuvad ning isegi vedurid roostetavad. Mängijad ise-enesest ettevõtteid ei oma, vaid juhivad neid. Iga firma on jagatud 10’ks osakuks, mida siis aktsiaturul osta või müüa saab. Keliganes on suurim osa ettevõttest, saab firma presidendiks ning võtab edaspidi vastu ettevõtte edasisi tegevusi puudutavaid otsusi.

Kaart, mille taha me neljakesi istusime (mina, Allan, Aigar ja Inga) kujutab endast Missisipi jõge seda ümbritsevate osariikidega. Esimesel pilgul paistab mäng kusjuures eriline mitte-midagi, kuna kvaliteetsest materjalist on vaid osa mängust (raudteetükid on täielik joonistuspaber) ning laud on kahtlaselt väike. Esimesel mängul, nähes A4 formaadis lauda, ma küsisingi “Kas see ongi kogu laud?” mõistmata, kuidas saaks sellise laua taga mängida kauem kui 15 minutit.

imgp1508

Allan alustas Kansase rauteekompaniiga (KATY ehk Katja), Aigar Minnesota rongide, Inga FRISCO’ga (kuidagi oli see seotud Fransicoga) ning mina võtsin ettevõtte Sinise Risti rööpad ja rattad. Kuna meie Allaniga alustasime kõrvuti, siis leidsime, et mõistlikum on üksteisega koostööd teha, et arendada mõlemate firmasid. Tegelikult ei ole üldse tähtis, mis kelle ettevõte on või kes juhib, kuna raha saab aktsiate hulga pealt. Olles konkureeriv ettevõte, saad sa vastavaid aktsiaid omades raha ka siis, kui konkurendil hästi läheb.

imgp1512

Lõpuks saime ka Inga, kes samuti meie lähedal oli, koostööd tegema. Kuna ajalooline eesmärk minul ja Allanil oli samuti samas kohas, oli koostöö tegemiseks veel suurem motivatsioon. Kuna pole tähtis, kes raudtee ehitanud on, saavad kõik seda mööda oma rongidega sõita ning milleks sellisel juhul keerata, kui teise mängija firma aktsiad endal olemas ning raha tuleb.

imgp1515

Kokkuvõttes tundus algus ebahuvitav ning liigagi sõbralik. Asi läks pisu huvitavamaks, kui kolmandas või neljandas börsivoorus hakkasime asutama teisi firmasid. Inga kaotas ühe korraga kaks presidentatuuri: ühe mulle FRISCO näol ning teise äsjaasutatud Fort Wright kompanii Allanile. Kahjuks lõi tal pärast seda palavik üles ning ta oli sunnitud lahkuma… Aigar aga asutas kohe kaks ettevõtet järjest (mitte küll samadel voorudel): GM&O (või lihtsalt GMO) ja Illinois Railways.

imgp1523

Kuna vanematel rongitüüpidel hakkas eluiga juba lõppema, oli tarvis hakata ostma uuemaid vedureid. Kuna tegu on firma tehinguga (eraisikud ei saagi ronge omada), siis tuleb uue rongi ostmiseks kulutada ettevõtte raha (kui seal ei ole piisavalt, peab president ise ostu toetama). Seda on aga kõige lihtsam teha ettevõttega, kus on seda raha piisavalt – ehk siis äsja-asutatud firmaga. Seetõttu sai ka minul loodud Southern Pacific Railways, mis hakkas just riigitoetust saanuna uuemaid vedureid ostma. Sealt aga kanditi äsjaostetud ajamid naeruväärselt väikeste summade eest teistesse vanematesse ettevõtetesse. Asjal on kahtlane maik juures, kuid seepärast ju ongi seadustes augud… Ka Allan tegi uue mahhinatsioonidele orienteeritud firma.

imgp1526

Säärased mahhinatsioonid käisid kõikide mängijate ettevõtetes. Seega ei olnud väga imestada, kui Allani kolmes firmas oli pärast järjekordset rongiroostelainet kokku vaid kolm rongi ja kaks dollarit. Ka see kuuene rong Texas & Pacific Railway’s sai esimesse ettevõtesse ümber kanditud. Sellisel mängul on tagajärjeks situatsioon, kus peamised ettevõtted on aktsiaturul äärmiselt hinnas, kuid mahhinatsioonideks loodud firmad kõiguvad pankroti äärel.

imgp1527

Sarnaseid olukordi oli minulgi, kus ettevõte tootis tohutut kasumit, kuid raha firmas oli kõik mujale kanditud, et jumala eest president sentigi maksma ei peaks…

imgp1528

Suurimaks käkikeeramiseks on teede tõkestamine jaamaga. Igasse linna saab ehitada nimelt ühe kuni kolm jaama. Kui jaamade arv täis, et saa võõraste kompaniide rongid sealt läbi sõita. Nimelt on raudteetranspordi põhireegliks selles mängus, et vedu sooritav rong peab alustama, lõpetama või läbi sõitma enda kompanii jaamast.

imgp1531

Nagu pildil näha, on tee tüüpe mitmeid. Esimeses faasis on lubatud raudteed ehitada vaid kollaste märkidega, kus on sirged, pöörangud, külad või ühe jaamakohaga linnad, kuid mitte ühtegi ristmikku. Sitakeeramisvõimalusi on tohutult. Teises voorus tulevad juurde rohelised teelõigud, kus on raudteel juba ristmikud kuni kolme väljuva suunaga (kollastel vaid kaks). Samuti saab linnu arendada, tekitades sinna juba kaks jaamakohta ning suurendades neid hõlmavate vedude sissetulekuid. Pruunid teed tulevad alles hiljem ning nende hulgas leidub väga keerulisi ristmikke ning suurlinnasid. 1870’s ei muuda pruunid linnad jaamade arv vaid ainult suurendavad sissetulekut. Viimaks on ka hallid linnad, mida saab ehitada vaid märgitud kohtadesse.

imgp1533

Viimastel käikudel, kui mängu tulid juba 12’sed rongid (number rongi ees näitab, mitmest linnast läbisõitmiseks tal kütust jätkub – kui kaugele saab rongiga sõita), tekkis vahepeal tohutu kriis, kui 12’se rongi ostmisel (faas vahetus) roostetasid ära viiesed rongid ning Aigari firmad jäid sootuks vaid ühe rongiga. Ka minul tekkisid ettevõtetes suured majanduslikud raskused, kuid õnneks oli president piisavalt rikas, et uusim rong siiski ära osta. Lõpuks saigi lihtsalt sõidetud ning võimalikult palju raha kokku aetud. Mäng lõppeb vaid juhul, kui pangast raha otsa saab – mängisime 12 000 pangaga.

imgp1532

Viimaks seda kogu raha ja aktsiate väärtust kokku arvutades selgus, et Allan lõpuks siiski võitis. Avastasime, et olime ka panga u 3000 üle mänginud, kuigi vooru alguses mõtlesime, et raha peaks ikka jätkuma ka järgmiseks.

imgp1534

Nagu pildilt näha, suutisime haarata oma firmade haardeulatusse kõik kaardi nurgad ning keskes tekitada tõsise ämblikuvõrgu, mis oli niivõrd segane, et korduvalt sai valesti arvestatud…

Järjekordselt sai laua taga istutud sisukad 10 tundi. Hiljem muidugi selgus, et palju asju sai valesti mängitud, nagu ikka esimestel kordadel. Aga mäng on tohtutult mitmekülgne ning väga lõbus. Huvitav, kas järgmisel Essenil võib seda olla…

Täna sai ka lõpuks ära mängitud Relationship Tightrope, mis on täiesti väärt seda tervet eurot, mis ma tema eest Essenil maksin…. Samuti sai proovida ka tordat mängu Let’s Kill, kus tuleb võimalikult rämedate vahenditega tegelasi surma saata – mängi ei ole alla 18 soovitatav.

Ahjaa – sain tänu Higginsile Witcheri soundtracki kätte. Päris hea on mõnda lugu kuulata. Poola keeles on vaid teised…

Uuel aastal uue hooga

Posted in Uudised with tags , , on 1. jaanuar, 2009 by Ove

Mõtlesin, et viskan mõne pildi üles, mis annaks lugejaile aimu, mis kõik ees võib oodata. Sai kolistamise käigus vahepeal tehtud paar pilti, kuid kahjuks olid mõned mängud ära…

imgp0888imgp0890

Umbes 40 mängu on veel arvustamata – loodan, et mul piisavalt aega/tahtmist on 🙂

Beowulf

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 11. november, 2008 by Ove

kaas

Ongi viimane aeg ka see mänguke ette võtta. Tegu on Fantasy Flight Games‘i üllitisega, mis baseerub Reiner Knizia lauamängul Kingdoms. Tegu on lauamänguga, kus teistele keeramine tagab üldiselt võidu. Kaas võib küll pisu hirmutada, kuid mäng ise ei ole üldse nii kole. Ausaltöeldes on tegu täiesti arvestatavat meelelahutust pakkuva mänguga – seda tõestas sel nädalavahetusel kaubamajas tehtud näidismäng.

Mäng koosneb ühest kahepoolsest mängulauast (kokku kolme vooru jaoks), hulgast nuppudest, kolme sorti märkidest ning hunnikust “rahast.” Nagu just mainitud, kestab mäng kolm vooru, igaühe jaoks on eraldi laud. Pildil on kahjuks näha vaid teise vooru laud (kolmanda oma piilub sealt serva alt).

lauad

Nuppe on nelja eri sorti: laevad, kindlused, sõdalased ning vanameister Beowulf ise. Iga nupu aluses on märgitud nupu tugevus. Laeval on 1 tärn, sõdalasel 3. See näitab, mitmekordselt see nupp mängijale punkte toob.

nupud

margid

Märke on samuti mitmesuguseid. Esiteks on märgid värvuse järgi grupeeritud (eks ole rassistlik). Esimeses voorus kasutatakse halle märke, teises kollaseid ning kolmandas punaseid… Aga see selleks. Märkidel on peal ka kas positiivne või negatiivne väärtus. See väärtus (pluss või miinus) lisatakse samas reas või veerus olevale nupu kõikidest märkidest saadavale punktisummale.

Seega on mängu eesmärgiks saada laual enda nuppudega samasse ritta ning veergu võimalikult palju positiivse väärtusega märke, üritades samal ajal toppida vastaset nuppude nina alla miinuseid. Asi ei ole üldse nii lihtne, kuna mängus on ka erimärke, mis võivad ülekaalu hoopis teisele mängijale anda. Näiteks Hüva Nõu võimaldab teisel mängijal liigutada sinu sõdalane õndsast plusspunktide kuhjast allamäge lõpututesse miinustesse (loomulikult ma liialdan). Mõned märgil lubavad sul teisi märke välja vahetada (näitesks mõdu ja purjutamise märgid). Kuristikud võivad sind paljudest headest soosingutest ära lõigata jne…

mang1

Tegu on suhteliselt lihtsa ning põneva mänguga. Suurepärane neile, kes alles alustavad oma lauamängukarjääri 🙂

Mängijate arv: 2-4 ; Keskmine mängu kestvus: 30-60 min

Väga positiivne on asjaolu, et mäng on eesti keeles poodides müügil. Sinnani on selle vedanud Kadabra. Loodaks, et nad selle lehe ka varsti maakeelde lasevad tõlkida. Oleks viimane aeg…

Hindeks paneks tugeva 6/10. Minu jaoks liialt lihtne.

P.S. Tänu JJ’le sain lõpuks BGG lahti, kuid nüüd hakkas Thunderbird vinguma…

P.P.S. Hiljuti oli lauamängude teemal juttu ja ajakirjas “Naised.” Kahjuks ei suuda leida sellekohast linki. 😦