Arhiiv: Zoch

Kummitused

Posted in Lauamängud with tags , , on 26. oktoober, 2011 by Ove

Üldiselt ei ole ma suurem lihtsate peomängude fänn. Baila on minus senimaani õõvastusvõdinaid tekitanud, Alias lööb südame rütmist välja ja kuigi Dixit, Sabotöör (laiendiga koos ma seda väga peomänguks ei nimetakski) ning Libahunt on vahetevahel täitsa mõnusad, ei saa ma öelda, et need mu suurimad lemmikud oleks. Antud mäng, mille ma oma suva järgi orininaalpealkirjast “Kummitusteks” tõlkisin, on aga minu jaoks hoopis teisest puust.

Tegu on väga lihtsa osavusmänguga (dexterity game), kus tuleb teiste mängijatega võisteldes haarata kiiruse peale viie erineva objekti seast üks õige. Määravaks on nii objekt ise kui ka selle värv. Põhimõtteliselt on tegu ühe variandiga “eseme ja värvi” intuitsioonilises lahutamises… jess, keerulised sõnad. Lingil võid julgelt klikida, kui teil mõnigi minut vaba aega on – saad kontrollida, kui osav sa selles oled. Ja laul on loomulikult nakkav…

Mäng ise on tohutult lihtne – üks mängija keerab ümber ühe kaardi, millel on kujutatud kaks objekti. Mõndadel kaartidel on üks ese kujutatud õige värvida, mõnel mitte. Siit lihtne krabamise reegel: kui ese on kaardil kujutatud õige värvusega, siis peab selle haarama. Kui aga kaardil pole kujutatud ühtegi õige värvusega eset, tuleb haarata jubin, mida pole kaardil ja mille värvus pole samuti esindatud. Mõnikord ajab see rämedalt juhtme kokku…

Just tõsiasi, et reegel ettehoiatamata vahetub (tuleb haarata kas kaardil kujutatud või mitte-kujutatud ese), teeb mängu väga mõnusaks. Lisaks veel reaktsiooni- ning jõutreening (kui keegi peaks enne sind õige jubina kätte saama). Nagu Zoch’ile kohane, on mängukomponendid väga kvaliteetsed. Ei saa nüüd öelda, et iga päev on mängitud – ei käi nii tihti külalisi kahjuks – kuid visuaalselt kõige nõrgem vidin, tool, on jäänud terveks pärast mitmeid mängimisi ka tugevamate poistega. Lisaks on mäng pidanud vastu ka 2,5 aastase põnni väntsututele…

Ja asjaolu, et see mäng mulle meeldib, ei ole kuidagi seotud sellega, et seni olen ma võitnud suure enamuse mänge.

9/10

Tean, et mõned inimesed ootavad mul’t teatud poste – tegelen nendega ning kindlasti jõuan ka nende kirjutamiseni!

“Hope” Depote

Advertisements

Hoppladi Hopplada

Posted in Lauamängud with tags , , on 14. aprill, 2009 by Ove

kaas1

Hakkasin Kaitu kärkimise peale, kes nõudis rohkem lauamänge, oma riiulikeses ringi vaatama ning avastasin, et mängud, millest mul veel kirjutamata on, pole mängulauale jõudnud rohkem kui kord-paar… kui sedagi. Varsti pean ka oma laiskuse tõttu avamata jäänud mängud ette võtma, et millestki üldse blogi ja lugejaid toita. Osad mängud on ka mööda Eestit laiali – mis Elvas, mis Tartus…

Seekordne mäng on jänestest. Täpsemalt majanduskriisi tõttu kodutuks jäänud jänestest. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Hasablanca kuulus küülikuemand hakkab Jänesemäele oma mõisat ehitama. Sealt leiavad kaltsakatest pikk-kõrvad tööd ja porgandeid küll.

kylg

Kuna lauamängu-ettevõte Zoch oma toodangu peamiselt nooremale eale suunab, ei ole ka see lauamäng just hard-core mängurite mänguriiulis ilmselt väga tihedalt esinev nähtus. Mulle hakkas see aga meeldima Esseni-reisul, kus õllese peaga oli seda ütlemata lahe kõksida. Homme aga saadan oma karbi hoopis Portugali poole – küllap seal on mängijaid rohkem….

dice

Kuigi mäng peaks olema mõisa ehitamisest, tundub teema minu jaoks rohkem sotsiaal-hoolekodude ehitamisest tiirastele küülikutele olevat. Mängu praktilisest osast enamuse (võib ka öelda kõik) moodustavad 7 (seitse) täringut, mille peal jänesed, majakesed ja porgandid. Nende veeretamisel ning erinevate komplektide kõrvalepanemisel saab teatud arvu punkte… Kusjuures kõige rohkem punkte annavad kaks üksikut küülikut. Ja mida suurem maja neil on, seda suurema numbriga jänestelt tulenevaid punkte korrutatakse…

laud

Mängu osaks võib lugeda ka üht papist latakat, kuhu saab oma vahepunkte üles märkida. Vahepeal võib tekkida situatsioon, kus soodsatel veeretustel läheb mängija ahneks ning muudkui veeretab…

Mängujuhendi taga on ka pisike korrutustabel neile, kellel 1000-piires korrutamisega probleeme on… Ju siis on minu peale mõeldud… Ideeliselt ei ole minu ühe veeretusega saadud punktid küll üle 76 ulatunud, kuid ma usun, et kui Makke appi võtta, siis võib isegi sellest tagumisest lehest väheks jääda.

plekkkarp

Ma loodan, et selle pildi ülespanekuga ma Zoch’i firmasaladusi ei reeda. Eks ta karjub mu peale siis… Essenis igastahes oli juttu just selliste karbikeste turustamisest koolides, kus lapsed saavad kaartide tagumise asemel hoopis täringuid veeretada. Eks see oleneb vist koolist ja lastest – algkoolis olid capsid suht popid, põhikoolis mängisime vahetundide ajal turakat või pokkerit, keskkoolis aga käisime vahetundide ajal ühikas malet või Magic’ut mängimas. Ei teagi, mis tänapäeva koolides “in” on…

Aga headele mälestustele tuginedes 5/10

Pickomino – Ussikesed

Posted in Lauamängud with tags , , , on 1. jaanuar, 2009 by Ove

kaas2

Üks järjekordsetest mängudest, mis on leidnud oma tee ka mitmetele Eesti poelettidele. Pickomino on mäng, kus mängijad kehastuvad kanadeks, kes üritavad praepannilt napsata kõiga priskemaid ussikesi. Tegu on isuäratava tärinugumänguga, mis sobib kõige paremini ilmselt kõige paremini õhtuooteks…

Tegu on järjekordse Reiner Knizia üllitisega, mis on Saksa firma Zoch poolt välja antud (esindajaks oli selle aasta Essenis vähemalt väga lahe tüsedam mees ning võluv daam, kes ilmselt oli tema sekretäriks). Vanuseks on karbil märgitud küll 8+, kuid leian, et see mäng sobib suurepäraselt ka väiksematele põngerjatele arvutamise õpetamiseks… Aga seda saame varsti näha…

mang

Mäng koosneb 8’st kuuetahulisest täringust ning 16’st ussikeseportsjonist väärtustega 21-36. Nimelt peab mängija oma käigukorra ajal veeretama täringutega piisavalt palju, et saada mõnda portsjonit. Täringutel on peal numbrid 1 kuni 5 ning ussike. Ühe ussikeseportsjoni pannilt krabamiseks peab mängija veeretuste hulgas olema vähemalt üks ussike. Veeretamine aga on samuti huvitav. Nimelt peab igal veeretusel kõrvale panema samu väärtusi näitavad täringud. Põhimõtteliselt valib mängija välja ühe väärtuse, mille ta veeretas ning asetab need täringud (selle täringu) kõrvale. Järgmisel veeretusel ei tohi ta sama väärtust enam valida. Seega kui oled esimesel veeretusel valinud ühe viie ja teisel veeretusel saad neli viit, ei ole sul enam võimalust neid võtta – masendav, eks ole 🙂

ussid

Kui mängijal ei õnnestu ussikeseportsjonit pannilt haarata (kas siis ta ei saanud piisavalt suurt summat kokku või läks lõhki [ei saanud enam valida midagi, mida tal varem polnud]), lõppeb tema käik ning ta peab karistuseks veel ära andma viimati kogutud portsjoni (kui ta pole miskit kogunud, siis veab). Kui miskid ussikesed oma tee pannile tagasi leiavad, pööratakse ümber ka kõige suurema väärtusega portsjon, mis on edaspidi seega kõigile kättesaamatu.

Väidab mängija, kes saab mängu lõpuks kõige rohkem ussikesi 🙂

Väga lihtne ning lahe mäng. Reeglid saavad selgeks esimese kolme minutiga. 7/10

Ja sedasi saabki esimesed 2009 aasta tunnid järjekordse lauamängu peale kulutatud. Joon siin uue aasta terviseks mõnusat vahuveini ning toidan vahelduva eduga põnni. Poiss kusjuures saigi lõpuks nimeks Dagon – küll Rasmus Dagon Hillep, kuid siiski 🙂

Head uut aastat peaks vist soovima…