Arhiiv: Religion

Usureformatsioon vaid 11 tunniga

Posted in Mängimised with tags , , , , on 7. veebruar, 2011 by Ove

Kui Marthin Luther oma 95 teesi 31. oktoobril 1517 Wittenbergi kiriku uksele naelutas, ei osanud ta mõeldagi, kuidas need read hakkavad muutma inimeste ning ka riikide saatust. Pisike tegu, mis muutis igaveseks maailma palet. Mis lõi segamini kogu Euroopa ning milleta Uus maailm oleks ilmselt väga teistsugune. Uus usk ei äratanud huvi ega ärgitanud meeli vaid Läänes – ka türklased olid aplad Euroopa vilju noppima ning tulid Ungari lähedale kaema, mida huvitavat need naabrid on avastanud, et sedasi sebivad… Sellised olid Reformatsioonide sõjad!

Ega meiegi väga teadnud, millega me nõus olime, kuni oli liialt hilja. Here I Stand ei ole mõni lühike 4-tunnine mänguke, mida võib pärastlõuna sisustamiseks ette võtta. Tegu on ühe põhjalikuma mänguga perioodist 1517 – 1555, kus Lutheri väljakäidud ideed ketserlikke mõtteid tekitasid. Muidugi algas mäng põhjalike reeglite selgitusega. Olin ise pisut lugenud, kuid üldse mitte piisavalt, et asjast täit aimu saada – reegleid siiski mängul 48 lk. Olin varem mänginud Napoleonic Wars‘i, mistõttu liikumisest ja kaardi lugemisest arusaamine oli mõnevõrra lihtsustatud. Kahjuks otsustas suur enamus nn. pereversiooni kasuks, mis tähendas, et mäng kestis eeldatava 9 käigu asemel 4 käiku (1517 – 1535).

Asi algas Heiki tegemata töö ettevõtmisega – hunnik jubinaid oli vaja ära sorteerida ning, olgugi, et osasid kordagi vaja ei läinud, eraldi hunnikusse kuhjata. Järgmisena tuli logistiline probleem – kuhu see laud panna, mis ise tegelikult probleeme ei tekitanud, kuid selle ümber käivad mängijate lehekesed tegid muret. Fraktsioonid “otsustasime” pimesi välja jagada. Mulle sattusid Türklased. Põhimõtteliselt polnud neil väga vigagi. Euroopas toimuv usureform neid väga ei kottinud, kuna Suleiman ise oli moslem. Muret tegi vaid Habsburgide dünastia vägevus Vahemere ümbruses ning nende potentsiaalne liit Ungariga, kui Türgi peaks neid ründama. Teisalt jällegi jäi osa mängumõnust jällegi saamata. Ma küll üritasin Lutherit veenda, et ta looks Konstatinoopolisse õigeusu protestantluse, kuid mees keeldus minu pakutud ahvatlustest.

Lõpuks sai mäng pihta hakata. Nähes põhjapiiri kaitstust Ungari vägede poolt, otsustasin alustada intensiivset laienemist Vahemerele. Esimesed aastad läksidki Tuneesia poole liikumiseks, kuna on kõigile teada, et “Kartaago tuleb hävitada.” Selleni küll kahjuks ei jõudud. Isegi saarekindlused jäid võtmata, kuna nende vallutamiseks lihtsalt ei olnud mahti – samuti ei olnud ma sõjas ei Habsburgide ega Veneetsiaga. Põhjapool tõstis pead Martin Luther ning kallutas enda poolele mõne habsburgide elektoraadi, tõlkides ise piiblid nii, et higimull otsa ees… Ei midagi muud. Käigu lõpus tekkis paanika, kuna selgus, et Paavst on kohe-kohe võitmas. See lahendus õnneks prantslastepoolse ümbermaailmareisiga – pühal isal jäigi võit saamata.

Aastad 1524-1527 osutusid tunduvalt põnevamaks. Habsburgid kuulutasid koos Inglismannidega Prantsusmaale sõja, Protestandid asusid järjest enam Saksamaal initsiatiivi haarama ning Vahemerel ärkasid talveunest Berberi ranniku piraadid, keda juhtis kuulus admiral Barbarossa. Põhjas jooksis liiva Inglaste katse vallutada Pariis ning nende väed peksti purustatuina tagasi saarele. Lõunas üritasid Habsburgid küll üht Prantsuse linna piirata, kuid eriti suurt edu ei kandnud seegi. Vahemerel üritasid piraadid Tuneesiast matti võtta, kuid seegi ebaõnnestus. Käigu lõpus haigutas Prantsusmaal suur tühjus, kuid ometi oli ta üks liidritest.

Inglismaa kuningas Henri üritas küll pidevalt lapsi saada, kuid see ei tahtnud tal kuidagi õnnestuda. Üks naine juhtus olema tal nõnda kole, et pärast tema nägemist pulmas, ei tahtnud mees seksist mitmeid kuid midagi kuulda… Vahepeal hakkas pihta Schmalkaldeni sõda, mis tõi sõjatuuled ka Saksamaale ning lõi lõkkele Protestantide vaenu Paavsti ning tema sülekoerte Habsburgide vastu.

Protestantism kogus järjest jõudu ja Habsburgid võtsid vastu Prantslaste rahupakkumise, kuigi toredad Türklased soovitasid neil sõda jätkata. Paavst üritas pidevalt Firenzet vallutada, kuid tema jutlustega harjunud sõjamehed jumalasõnast küll jõudu juurde ei saanud ning Firenze jäigi võtmata. Algas ka pikalt hoogukogunud Habsburgide sõda Türklastega, kui viimased Belgradi ära võtsid ning Budapesti piirama asusid. Toimusid mõned koletud merelahingud, kus habsburgide laevastik Vahemerest välja pühiti ning paavstilt neile laenatud alused merepõhja uputati.  Luther lõpetas vahepeal saksakeelse piibliga ning alustas prantsuskeelde tõlkimisega. Rahvas juubeldas.

Henri vedamine – või siis pigem mitte-vedamine – ajas kogu Euroopale naeru peale. Ainukesena jäi tõsiseks Suleiman, kes soovitas Inglise valitsejal moslemiks hakata, et saaks lahutuse asemel lihtsalt uue naise juurde võtta.

Lutheri usk rebis aga Saksa ahelad puruks ning tormas Prantsusmaad vallutama. Juhtus isegi, et piiratav linn paar korda piiramise ajal usku vahetas – ju siis käis paavsti saadik ja Luther vaheldumisi müüri taga ruupuriga õpetussõnu karjumas. Habsburgid kuulutas Prantsusmaale sõja ning Ruhri ja Marseille juures toimusid ägedad lahingud. Isegi šotlased vaatasid, et kui kohe tegevusse ei asu, võib kogu lõbust ilma jääda. Seega võitlesid Habsburidega Prantsuse lipu all ka šoti väeüksused. Türklased tungisid Gibraltari väina ja pillutasid sealsed kaitsjad seitsme ilmakaare suunas laiali, liikudes üles Seville poole. Viimane aga jäigi võtmata, kuna ootamatult avastati, et linnast kõik naised välja viidud, mille tõttu meeste moraal allapoole igasugust arvestust langes ja nad peaaegu mässamiseni viis.

Hoolimata katoliikluse rämedast vastuseisust, oli protestantism kogunud mängu lõpuks tohutu hulga poolehoidjaid. Ei aidanud ka Prantsusmaa suured avastused Uues Maailmas ega Habsburgide viimane punnitamine – võit kuulus Martin Lutherile. Türgi, hoolimata oma võimsusest Vahemerel, jäi eelviimaseks, kuna kalad teadupärast au ja kuulsust ei too…Ei, hoolimata sellest igavast kirjeldusest, oli tegemist väga hea mänguga – kahju ainult, et pooleli jäi. Muidugi ei oleks ta ilmselt väga pikalt enam edasi kestnud, kuna protestandid olid oma hoogu alles sisse saamas – isegi Inglismaa oli veel katoliiklik. Muidugi võimalik, et Prantsusmaa ja Habsburgid oleks saanud asja pisu piirata, rünnates elektoraate, kes Lutherile peavarju andsid. Paavst oleks pidanud aga kõik oma nõuandjad kokku ajama ning korralikult veeretama õppima. Varem oli jumal selles osas kindlalt protestandite poolt…

Kuigi Here I Stand’i näol on tegu väga mõnusa ja mitmekülgse mänguga, ei saa ma jätta mainimata, et liitlaste süsteem jäi mind pisu häirima. Napoleonic Wars’is on see hulga mõnusamalt lahendatud – oleks ju võinud selle juurde jääda…

Igal juhul olid need 11 tundi täidetud lõbusa meelelahutusega. Kole kahju vaid, et kõik need surematud killud meelde ei jäänud. Järgmisel korral peaks tõesti videokaamera nurka pistma ning parimad nopped välja lõikama. Muidugi olid mitmed naljad mängutehnilised, mistõttu asjast teadmatul inimesel seda kõige huvitavam vaadata ei oleks, kuid… reeglid on ju netis olemas…

Advertisements

Moosese Uks

Posted in Miks see siin on? with tags , on 2. september, 2008 by Ove

Käisin eelmisel nädalal Mehikoormas remonti aitamas teha… Suht lõbus oli. Vahetasime põrandaid ja muid erinevaid asju.

Higgins töötas välja kaks suurepärast filosoofilist terminit:

Ahilleuse saabas – asi, mis peaks rämedalt hästi töötama, kuid ei täida oma funktsiooni.

Koljati kiiver – asi, mida on hädasti vaja, kuid mida pole.

Ühel õhtul mängisime Modern Arti, teisel Alhambrat…Masendav. Miks ma üldse vaevun Troonide mängu enam vedama :S

Ryhkija vana sitt kah ei viitsinud ennast kohale vedada…

Aga jah…selline informatiivne postitus.

Ma luban, et kunagi hakkan tubliks!

Ahjaa – kool algas ja net jupsib