Arhiiv: Party game

Kummitused

Posted in Lauamängud with tags , , on 26. oktoober, 2011 by Ove

Üldiselt ei ole ma suurem lihtsate peomängude fänn. Baila on minus senimaani õõvastusvõdinaid tekitanud, Alias lööb südame rütmist välja ja kuigi Dixit, Sabotöör (laiendiga koos ma seda väga peomänguks ei nimetakski) ning Libahunt on vahetevahel täitsa mõnusad, ei saa ma öelda, et need mu suurimad lemmikud oleks. Antud mäng, mille ma oma suva järgi orininaalpealkirjast “Kummitusteks” tõlkisin, on aga minu jaoks hoopis teisest puust.

Tegu on väga lihtsa osavusmänguga (dexterity game), kus tuleb teiste mängijatega võisteldes haarata kiiruse peale viie erineva objekti seast üks õige. Määravaks on nii objekt ise kui ka selle värv. Põhimõtteliselt on tegu ühe variandiga “eseme ja värvi” intuitsioonilises lahutamises… jess, keerulised sõnad. Lingil võid julgelt klikida, kui teil mõnigi minut vaba aega on – saad kontrollida, kui osav sa selles oled. Ja laul on loomulikult nakkav…

Mäng ise on tohutult lihtne – üks mängija keerab ümber ühe kaardi, millel on kujutatud kaks objekti. Mõndadel kaartidel on üks ese kujutatud õige värvida, mõnel mitte. Siit lihtne krabamise reegel: kui ese on kaardil kujutatud õige värvusega, siis peab selle haarama. Kui aga kaardil pole kujutatud ühtegi õige värvusega eset, tuleb haarata jubin, mida pole kaardil ja mille värvus pole samuti esindatud. Mõnikord ajab see rämedalt juhtme kokku…

Just tõsiasi, et reegel ettehoiatamata vahetub (tuleb haarata kas kaardil kujutatud või mitte-kujutatud ese), teeb mängu väga mõnusaks. Lisaks veel reaktsiooni- ning jõutreening (kui keegi peaks enne sind õige jubina kätte saama). Nagu Zoch’ile kohane, on mängukomponendid väga kvaliteetsed. Ei saa nüüd öelda, et iga päev on mängitud – ei käi nii tihti külalisi kahjuks – kuid visuaalselt kõige nõrgem vidin, tool, on jäänud terveks pärast mitmeid mängimisi ka tugevamate poistega. Lisaks on mäng pidanud vastu ka 2,5 aastase põnni väntsututele…

Ja asjaolu, et see mäng mulle meeldib, ei ole kuidagi seotud sellega, et seni olen ma võitnud suure enamuse mänge.

9/10

Tean, et mõned inimesed ootavad mul’t teatud poste – tegelen nendega ning kindlasti jõuan ka nende kirjutamiseni!

“Hope” Depote

Advertisements

Ca$h ‘n Gun$

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 8. oktoober, 2010 by Ove

Üksik laohoone linna servas on suurepärane koht pärast edukat pangaröövi saagi jagamiseks – lähedal pole kedagi vaatamas/kuulamas ja politsei püstidab senimaani kesklinnas teetõkkeid lootuses veel kaabakad tabada. Krõbisevat on hea kotitäis, kuid El Toro muhelemisest ning Igori nukiraginast on selge, et kõigile siit kindlasti ei jagu… Juba raha nägemisest muutub õhkkond järsult närvilisemaks ning käed libisevad juba alateadlikult kabuuris istuva relva järele. Niipea, kui esimene rahapakk lauale jõuab, ei lase röövlikamp selle jagamisel kaua oodata… Selline turmtuli oleks kõigil vähegi kogenematutel varastel põie pükstesse tühjendanud, kuid need ei ole just papist poisid…

Kui filmist “Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne” oleks lauamäng tehtud, siis ilmselt oleks see just selline (väike viimistlus süsteemis narratiivse aspekti edasiandmiseks kuluks ilmselt siiski ära). Tegu on lõbusa kogu-pere-mänguga, kus (nagu eelnevalt mainitud) hakatakse head hulka raha jagama – väga õpetlik mäng praeguses masust väljarabelevale rahvale… Kuid siinset raha võib ennetada tükike tina ning kui juhtud parasjagu tinale allergiline olema, soovitaks soojalt peituda esimesena ettejuhtuva võimalikult suure objekti taha. Oleks selle mängu välja lasknud LudoArt, oleks mängu ostja võibolla tõesti päris relvad karbist leidnud (viimati tahtis tegelane lisaks mängule oma mängukarpidesse šampust panna), kuid seekord tuleb mängijatel leppida labaste oranžide vahtplastist tulirelvamulaažidega.

Mängu eesmärgiks on siis endale kõige rohkem raha krabada ning selle käigus ELLU JÄÄDA. Tihtipeale on see viimane just see kõige keerulisem (vähemalt minu puhul). Igal mängijal on 8 relvakaarti, millele on märgitud siis kas tühilask, tavaline lask või lausa valang (noh… selline kiiremat sorti lask). Igas voorus valib iga mängija omale ühe relvakaardi ning paneb selle tagurpidi lauale. 1, 2, 3 ning kõik sihivad kedagi – tavaliselt on selleks kõige rohkem pinda käiv isik, kuid anonüümsed allikad väidavad ka selle seost rikkuse ning kahtlustamisega. Siis: 1, 2, 3 ning kõik argpüksid võivad pikali hüpata – ka siin olen ma kuulnud jutte sellest, et mõistlik on hüpata pikali, kui enamus tegelasi sind sihivad, kuid pole sellist seost märganud ning pean seda lugejatele näkku valetamiseks. Seejärel lahendatakse laualekäidud kaardid: kõige esimesena kiirlasud (valagud) ja siis tavalised lasud (neil, kes kiirlaskudega juhuslikult pihta ei saanud). Kõik kes õigel ajal pikali hüppasid pääsevad igasuguste kuulide eest… Tühilasud mõistagi ei tee kellegile haiget.

Püsti- (ja terveks-) jäänute vahel jagatakse laualolev rahapakk võrdselt – kui võrdselt ei jagu, jääb raha lauale ning see jagatakse järgmises voorus.

Et rahajagajatel aga igav ei hakkaks, on võimud kaabakate sekka peitnud ühe under-cover võmmi, kes siis suitsu- või õllepauside vahel politseijaoskonda üritab helisada ning teatada rahajagajate asukohta. Iga vooru lõpus saadetakse püstijäänute vahel laua all ringile telefonikaart ning ainult under-cover mendil on õigus (ja vabadus) see ümber keerata. Vahepeal ei ole lubatud kaarti vaadata. Kui kaart jõuab lauale ning kõne on tehtud, on selge, et seltskonnas on keegi ment ning püssitorud hõõrutakse varakult vastu teksasääri kuumaks… Kui politseinikul õnnestub enne kuuendat vooru (muidu lihtsalt ei jõuta) sooritada kolm kõnet (esimesed kaks on kas valeühendused või peaks lihtsalt mõne mõttetu klienditeenindaja lahti laskma) ning mängu lõpuni ellu jääda, võidab ta mängu.

Kujutage nüüd ette tõsise põki Igori kandilist armidega kaetud lõuga, millel tilpneb võikaks irveks paljastatud hammastega väljakakutud granaadisplint. Niipea, kui keegi teda tulistab, libiseb granaat tema käest, hoob kargab eemale ning teravad teraskillud pikivad auklikuks seina ning kõik mis selle ette jääb.

Asja veel tapvamaks ajamiseks on mängus ka 10 eriomadust, mis pimesi mängijatele välja jagatakse. Küll leidub seal huvitavaid asju – mõni võib iga tapetu eest saada 10 000 dollarit, teine sureb maha alles neljanda kuuliga või saab tapetu relva (ja kuulid) endale haarata…

Nagu näha, ei ole ka selle mängu peale tarvis palju krõbisevat kulutada, vaid on täiesti võimalik ise see endale põlve otsas kodukeemiat kasutades valmis meisterdada (mitte, et ma propageeriks lauamängude piraatlust…).

Mäng on mõnusalt välja mõeldud ning pakub korrektses hulgas tarbides hulga lusti. Ebaloogilise küljena võiks välja tuua nüansi, et mahalastud kaabaka raha lihtsalt kaduma läheb. Oleks võimalus see tagasi ühispatta panna või selle peale ühe väikese shoot-out’i pidada, kuid see rikuks raha ning relvakaartide suhet… Teine, mõistlikum võimalus, oleks raha selle (või järgmise) vooru püstijäänute vahel ära jagada… Eks igaüks ise teab.

Täitsa tubli tükk: 7/10

Share on Facebook Share

IGOR: The Mad Scientist’s Lament

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 3. märts, 2010 by Ove

Vana loss, iidsed katakombid ning kuulujutud, mis panevad kohalikud talumehed sealt eemale hoidma – mida võiks veel üks rahu ja vaikust armastav tegus teadjamees tahta!? Kahjuks ei saa ükski teadlane hakkama abilisteta, kes sooritaksid vähemtähtsaid katseid, muretseksid laborivarustust, koristaks ja süüa teeks… Mitte kõigil teadlastel ei ole vedanud aruka ning teadmisi täis laborandiga – nõnda ka sinul. Juba oma karjääri alguses ei ole sa suutnud leida kedagi piisavalt kompetentset ning seetõttu pead sa olema rahul oma rumalavõitu, kuid üliagara, abilise Igoriga… IGOR: Hullu teadlase itk just temast räägibki.

Igor talitab täiesti ettearvamatult. Sa võid talle pikalt laialt seletada, üles kirjutada või üritada puuga pähe peksta, mida ta tegema peab, kui 100 meetrit lossist eemal on tal see ikkagi meelest läinud. Ja sedasi üritab ta igal käigul meelde tuletada, mis ülesande sa lõppeks talle andsid, kuni ta alla annab ning teeb miskis suvalist, et peksust pääseda. Kord läheb ta poodi ning näppab sulle miskit täiesti kasutut (näieks rulli fooliumit), mõni teine päev aga hoopis prügimäele ratta sisekumme otsima. Teisalt võib ta aga hoopis mõne naaberlossi teadlase juurde minna ning selle varaaidast või leiutise küljest miskit tuua. Mõnikord aga on Igor sedavõrg agar, et käärib käised üles, otsib vana koltunud füüsikaõpiku välja ning hakkab sind masinaehitusel aitama. Vaid haruharva suudab ta sinu antud ülesannet meeles pidada ja talitab just sinu soovi järgi…

Juppe, mida Igor sulle erinevatest kohtadest kokku võib tassida, on tohutult. Ühel hetkel võib ta sulle tuua jalrattapumba, teisel pista sulle pihku taimeriga musta augu generaatori. Mida nendega peale hakata, peab juba otsustama sinu teadlase aru. Igat sellist toodud jubinat võib mõne teise külge ühel või teisel viisil ühendada. Aju purgis ei pane mingil moel klambriga teise jupi külge, kuid kruvi, juhe ja hammasratas kõlbab ühenduseks küll. Seevastu päikesepatareil kalkulaatorit saab ühendada vaid poldi ja mutri abil… Seega, mida rohkem võimalikke ühendusi, seda enamates kohtades võib see kasulikukuks osutuda.

Kuid mida ometi teeks ühs hull teadlane ilma hullude joonisteta? Enne ei saa kruvigi sisse keerata, kui joonis valmis pole. Paber kannatab kõike ning hullude teadlaste puhul võib seda tõesti nii nimetada – laseraiad, titaaniumlukud, prügibotid, mateeria duplikaatorid ning robot Igor on mõned vähestest, mis teadjameeste piinatud ajudesse oma mustreid loovad ning seeläbi oma väljundi joonistes leiavad. Erinevad leiutised vajavad aga erinevat hulka juppe, kuid sellegipoolest võib ajavoltimisseadme konstruktsioon sisaldada endas hamstriratast, tehnomula, kummiusse ning surfilauda… See ei takista sedame tööd…

Joonist koostades aga tuleks ettevaatlik olla ning abistavate leiutisteta mitte valida kohe mõni suurem projekt, kuna vihased konkurendid naaberlossidest võivad oma Igori sinu leiutisest tükke kakkuma saata. Seda ei tee nad mitte isiklikust tigedusest sinu kui isiksuse vastu, vaid pigem kartusest ning kadedusest, et sinu suur ja võimas masin nende omad varju jätab. Ning kuigi kõik teised teadlased on süüdimatud vargad, ei ole mõtet asja isiklikult võtta, vaid pigem leppida faktiga: “Teadustöö ongi selline!”

“A lot of guys ignore the laugh and that’s about standards. I mean… If you gonna get into The Evil League of Evil You have to have a memorable laugh. What do you think? – that Bad Horse didn’t work on his whinny?”

Dr. Horrible

Tõsijutt! Igal hullul teadlasel peab olema hullumeelne naer, mis peab torniaknast kaugele kostma ning konkurentidel seljakarvad püsti ajama – mis siis veel tavainimestest rääkida. Kõiki bwahahahahahaha (jne) kaarte peab see naer tingimata saatma, et tekitada teistes teadlastes kibestust ning näidata enda kahtlematut üleolekut kõigis teadmistes. Oma naeruga võib vaenlase Igori minema kihutada, vastase masinaid saboteerida, teiste kiledat kõõksumist häbisse jätta ning palju-palju muud…

Millest siis lõppeks jutt? IGOR: Hullu teadlase itk on ülimalt lõbus kaardimäng/sitakeeramine kuni kuuele mängijale. Iga mängija kehastab ühe hullu teadlast, kes võistleb teistega erinevate ning võrdlemisi haigete masinate ehitamises. Selle käigus on mängijale abiks ullike Igor, kelle abil mängija, kas siis pakist, prügimäelt või teiste mängijate käest, kaarte saab. Üldiselt võrdlemisi lühike mäng võib kuue mängija puhul muutuda tõeliseks mitmetunniseks monster-game’iks. Esimeses lauamängulaagris andis üks mängija lausa alla, kuna neli tundi kestnud ehitustöö ei jõudnud poolelegi jõuda, kui teiste teadlaste Igorid kokkupandud jupid juba laiali olid vedanud.

BGG’st leidsin ka Igori karbi “lõike”, mis väga kasulikuks osutub, kuna originaal on omajagu läbi kulunud.

8/10

Mängu mitte segi ajada hilisemalt välja tulnud mängudega IGOR The Monster Making Game, Igor: The Life of The Party või IGOR Brainwash Game, mis kõik baseeruvad Igorinimelisel multifilmil…

Kaardimängust on varem jõudnud kirjutada nii Higgins kui ka Costello.

Ahjaa…. Päriselus näeb Igor välja selline:

Hundimäng/Werewolf

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 4. detsember, 2009 by Ove

Pisikesele külale on langenud kohutav needus – keegi kohalikest käib libahundiks ning murrab öösiti inimesi. Külaelanikud peavad liba leidma ning talle otsa peale tegema enne, kui kogu küla otsa lõppeb. Aga kes tõmbab endale öösiti hundinaha selga? On see naabri-Malle või ülejõe Juhan? Ehk oskab külavanem nõu anda… Järgmisel öösel on jälle üks  elanik maha murtud. Sedasi ei saa elu jätkuda – kedagi tuleb üles puua, hõbekuuliga tulistada, pea maha raiuda, kindluse mõttes ka küüslauku täis toppida ning laip ära põletada!

Igal ööl käivad libahundid külas inimesi murdmas ning igal hommikul kogunevad külaelanikud külaväljakule, et teada saada, keda sel päeval matta tuleb ning otsustada, kes libahundi pähe maha koksata.

Kui lauamängude tavaline miinimummängijate arv on 2 või 3, siis selle mängu vähim osalejate hulk hämmastas mindki – korralikuks mänguks on tarvis tervelt 8’t mängijat. Paljud võivad seda mängu teada “Maffia” nime all – mäng võib olla isegi Star Wars’i teemaga, kus varjulolevad jedi sõdalased tapavad kurje kloone. Selle mängu puhul võib mängijate arv kasvada kuni 18’ni. Mida rohkem, seda põnevam. Mäng vajab ka mängujuhti või “jutustajat,” kes valgustab mängijaid mängus toimuvast ning lisab oma võimete kohaselt mängule vürtsi. Öösel on kõigi mängijate silmad kinni ning mängujuht kutsub järgemööda välja tegelasi, kelle kord on tegutseda.

Sarnane libahundimäng ilmus esmakordselt 1986. aastal Werewolf nime all. Algselt sisaldas see kolme erinevat tegelast – libahunti, selgeltnägijat ning külaelanikku. Selgeltnägija võib igal ööl küsida mängujuhilt ühe isiku kohta, kas too on liba või inimene. Hilisemates versioonides on lisandunud palju teisi erivõimetega karaktereid. 2001 aasta versioonis on juurde tulnud varas, jahimees, nõid, cupido, väike tüdruk ning šerif. Eestikeelse 2008 aastal ilmunud Hundimängus on üldiselt osad nimed ära vahetatud ning mõned tegelased isegi juurde mõeldud. Huvitav tegelane oli vastik vanamutt, kes valis mängu algul omale ohvri ning tänitas ja siunas teda terve mängu.

Minule isiklikult läks väga hästi peale “Werewolves of Miller’s Hollow,” mille abstraktsed illustratsioonid olid tohutult lahedad. Hundimäng jällegi särab oma arhailisuse pärast. Loomulikult on täiesti vinged fännide enda loodud kaardid ning mainimata ei saa jätta ka Müütose-teemalist varianti “Do You Worship Cthulhu?” ega WoD-temaatilist mängu, kus lisaks libahuntide ja külaelanike vastuseisule lisanduvad ka uue fraktsioonina vampiirid.

Leidsin ka versiooni, kus tegevus toimub haldjakülas, kuhu on end maskeerunult sisse nahistanud goblinid, kes halastamatult pikkkõrvu notivad. Mängus kasutatakse Magic’u kaarte.

Selle aasta Essenil nägin varianti, kus oli üle 40 kaardi – kõigil unikaalsed väiksemad ja suuremad võimed. Tüüp oli kaartidega mässanud üle kahe aasta. Lihtsalt seepärast, et tema arust oli tavalist külaelanikku igav mängida… Rääkides jalgratta leiutamisest, oli aasta varem välja tulnud Ultimate Werewolf, kus on üle 80 kaardi (60 neist unikaalsete omadustega). Vähemalt oli tema versioonil tugev kunstiline pool – tõesti ilus.

Nagu paljud juba aru on saanud, ei ole mänguks tarvis mitte midagi muud peale paberi ja pliiatsi, millega kritseldada valmis kaardid, leppida kokku reeglid ning hakata mängima.

Mängu suureks negatiivseks aspektiks on tohutu mängijate arv, milleta pole võimalik seda nautida. Kui tihti õnnestub kokku saada 8+ inimest ning neid järjekindlalt mängima suunata. Positiivseks pooleks on lihtsus – reeglid ning mängu käigus ei pea kah tohutult pead murdma – ning minu jaoks vahva rollimänguline element.

7/10

Gore-horrorit ei ole kodustes tingimistes üldse raske teha – kids, don’t try this at home!

Hollywood Players

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , , , on 7. oktoober, 2009 by Ove

KaasHollywood – mainstream filmikunsti keskus. Produtsendid üritavad teha kõige paremat filmi, stsenaristid üritavad klopsida kokku vähegi usutavaid stoorisid, näitlejad üritavad mitte näidata välja oma sõltuvust mõnuainetest (olgu selleks kas heroiin või šokolaadikoogid). Aeg on raha ja sellest sõltuvad on kõigil kiire, et mitte kahjumisse jääda. Vaja ju järgmiseks oskari-jagamiseks film valmis vändata, et see üht-teist võita saaks.

JupidSelle kaardimängu korjasin üles eelmise aasta Saksamaa-reisilt Essenisse. Maksis teine tervelt 1 €. Selle raha eest ei ole just halb mäng…selle raha eest. Tegu on põhimõtteliselt lihtsustatud ning odavama variandiga mängust Grave Robbers from Outer Space, kus mängijad lavastavad B-kategooria SF või õudusfilme. Selles mängus kehastavad mängijad produtsente, kes peavad väntama enne teisi piisavalt hea filmi võitmaks oskari-gaalal vähemalt ühes kategoorias.

KaardidMängus on hulk näitlejaid, näitlejannasid, režissööre ja filmižanreid. Neist jagatakse igale mängijale üks kätte ning otsustagu ise, mis nendega teha. Ega väga palju valikut ei olegi – saad kas võtta pakist ning teise samast liigist kaardi maha panna (kui võtad näitleja, pead näitleja ka ära viskama), võid võtta ka mahapandud kaartide seast, kust sa näed, mida täpselt võtad ning võid teiselt mängijalt kaardi näpata. Idee on saada vastavast žanrist filmile sellele parimad näitlejad/näitlejannad/režissöörid. Mida rohkem tärnikesi žanri taga, seda pädevam tegelane on.

AuhinnadKui mängija leiab, et tal on piisavalt hea film koos, et midagi võita võib ta kuulutada oma käigu alguses välja auhinnajagamise. Sellega avatakse kõigi kaardid ning hakatakse oma meistriteoseid võrdlema. Oskareid on samuti neljast kategooriast: parim film, parim režissöör, parim näitleja ning parim näitlejanna. Kellel on žanrile vastavaid tärne näiteks näitlejal kõige rohkem, saab omale oskari…niisama lihtne see ongi. Filmi puhul liidetakse kõigi pädevustasemed kokku ja suurima summaga produtsent saab oskari.

tagukaasSeega võid vabalt teha filmi, kus näitlejad on ilged käpardid, kuid kui režissöör kõva mees on, on siiski oskari-saamise tõenäosus olemas…

Niisama lihtne ja labane see mäng ongi. Toetumas puhtalt kaardiõnnele, ei ole mängus oma hallide ajurakkude liigutamiseks mitte mingit motivatsiooni. Kuid kui filmikunst südamelähedane on, võib siiski proovida viimast võtta…

4/10

Nädalavahetusel käisid meil külalised. Mängisime mänge… tulemus on näha alloleval pildil:

VeinidHakkasime Tellaga lõpuks oma Esseniasju ajama. Selgus, et kaks nädalat ei ole siiski piisav aeg brooneerimisteks. Hotell täis, lennuk ülekoormatud jne… Õnneks oli veel neljapäevasel lennukid säästukohti, mistõttu hakkasin õhtul unise peaga bronnima. Vat see ei olnud nüüd küll hea mõte – kogemata broneerisin piletid hoopis kolmapäevasele lennule (õnneks oli kuu siiski oktoober). Nüüd on tarvis vaid kolmapäevaks lapsehoidja leida. Kui keegi pädevatest isikutest nõus on, võin vastutasuks Essenist lauamänge tuua 🙂

DagonEi paista ju väga jumala moodi, keda Mari (praegu Tell Hariri) linna elanikud kummardasid juba 2500 a. e.m.a?

Munchkin Cthulhu

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 29. juuni, 2009 by Ove

kaas

Olles ise parajal määral Lovecraft’i ja temaloodud Mythose austaja, on see mäng lausa kohustuslik meie Arkhami seltskonnale. Kõigepealt pean muidugi vabandama oma kohusetundlike lugejate ees, kuna pole pikka aega kirjutanud. Kõiksugu asjad on vahel olnud ning Jaanipäev ei olnud neist sugugi kõige väiksem – kuid sellest järgmises postis….

sisu

Esiteks olgu ära öeldud, et Munchkin on suur lauamängude seeria, mis Steve Jackson Games‘i poolt välja antud (muuhulgas ka GURPS ja Chez seeria) ja mille hulka kuuluvad hammustavad munchkinid (WoD), supermunchkinid, metsiku lääne munchkinid, spioonmunchkinid ja munchkinid kosmoses (lisaks veel hulgaliselt laiendeid neile kõigile). SJG poolt on välja antud ka lauamäng Munchkin Quest

Klassid

Põhimõtteliselt võiks selle posti pealkirjaks panna ka “Kuidas me nädal aega Munchkinit valesti mängisime,” kuna minul ei olnud mahti reegleid uurida ning keegi teine seda teha ei viitsinud. Kogu mäng koosnebki praktiliselt kahest kaardipakist – portaalid ja aarded. Mängijad kolistavad mööda portaale, tappes kolle, luutides nende laipu, lüües seltsimeestele nuga selga ning minnes hulluks (vähemalt sedasi on kaanel kirjas).

asjad1

Selles mängus võitlevad munchkinitest uurijad, professorid ja kultistid Mythose kollide vastu, üritades sealjuures ka mõistuse juurde jääda. Selleks kasutakse munchkinitele omaseid võimsaid relvi nagu Elder Sign’e (vanu silte), ametlikku Mythose putukamürki ja kolmeraudseid. Lisaks aitavad mängijaid tohutute koletiste vastu ka mitte-eukleidiline kaart, kalossid, kaevurikiiver ja sätitud täringud.

asjad2

Loomulikult ootavad portaalide taga mängijaid ka õõvastavad needused, mis varastavad taldu, ajavad juuksed püsti, muudava mängija sugu ja pööravad sinu relvad kurjaks. Loomulikult hiilivad portaalidetagustes hämarates maailmades hirmuäratavad koletised, keda nähes mõistus vilega jalga laseb.

kollid1kollid2

Nagu enamus Munchkinite puhul, tuleb õige mänguelamuse saamiseks tausta pisut tunda. Kes eales Lovecraftist kuulnud ei ole, see tõenäoliselt asja sama innukalt ei naudiks kui mõni huumorisoonega andunud fänn.

Necro

Lahe kaardimäng, mida saab taguda, kui miski tõsisema jaoks aega või viitsimist ei ole…

6/10

Puuduseks muidugi taas kord suur (160 x 235 [mm]) karp, kus sees vaid kaks enam-vähem standardmõõdus pakki kaarte ning ei mingit kaasaantud lahendust neid normaalselt lahterdada, et need segamini ei läheks…

stars

AIDS

Posted in Koomus? with tags , , on 27. aprill, 2009 by Ove

aids

Pilt ütleb kõik!