Arhiiv: Miniatures

Descenti minituurid – värvi all!

Posted in Miniatuurid with tags , , on 17. juuni, 2011 by Ove

Vahepeal (ausaltöeldes ammu-ammu) sai Jonni juures käidud ning kasutatud ära nii tema suurepäraseid oskuseid fotokunstis kui ka tema professionaalile omast varustust sel alal. Kaasa haarasin ka oma ülepintseldatud miniatuurid lauamängust Descent: Journeys in the Dark, mis tänu talle said piltide näol hoopis uue kuue. Aga eks te hinnake ise, kuidas need käkerdised välja on kukkunud. Pildile klõpsates peaks suuremaks saama…

Kui kellelgi pilte vaadates huvi peaks tekkima, et mihukesi vahendeid kasutatud sai, siis võin julgelt väita, et Games Workshopi (kes on haaranud kahjuks enamust Eesti miniatuuriturust) nodi sai kasutatud üpriski minimaalselt. Väga asjalikuks on osutunud nende starter Warhammeri paint set, millest siin juba vahepeal kõneldud on. Kuna aga Citadelsi värvid on jõhkralt kallid võrreldes teiste firmade akrüültoodanguga, olen muretsenud endale Rahva Raamatust (Viru keskuse 3. korrus) Louvre akrüültuubid (must, sinine, kollane, punane, valge ja pideva segamise lihtsustamiseks ka roheline), mis hinna ja kvaliteedi suhtes on tunduvalt mõistlikumad (80 ml eest 2,88.- vs. 12 ml eest 3,(miski)). Kvaliteet on Citadelsi värvidest pisu madalam, kuid see annab tunda vaid aluskihi pealemäkerdamisel, kuid selleks on mul plaani miski aeg hankida Army Painter’i sprayvärv (mida taas Eestis ei müüda, kuna siiakanti tellitakse vaid Citadeli toodangut). Peamise pintslina kasutasin Tselluloosi paberipoest soetatud Raphaeli 2/0 pintslit ning eriti peeneteks pusimisteks da Vinci 5/0 pintslit (taas kord Citadelsi toodetest odavamad).

Esmalt siis kutsud…

Ma ei mäleta, kas ma neid hobgoblineid olen siia kusagilt üles lükanud või mitte, kuid igastahes uued pildid on kindlasti vingemad, kui ükskõik mihuke vana…

Loomulikult ei saa ükski Descenti mäng olla ei terviklik ega täiuslik ilma Mannu deemon luukeredetta. Minu poolt siis on mitte-deemonlikud skeletid.

Ei õnnestunud algul kuidagi seda õiget koolnunaha tooni kätte saada – sellest siis parempoolsel sihukesed ülespaistetanud ja mädanevad käelabad vööl rippumas.

Peletismehed on nüüd tehniliselt ilmselt kõige kehvemalt välja kukkunud… Ei ole just rahul, kuid taust on vähemalt vinge…

Aga kõige paremini tulid siiski välja kõige värskemad kujukesed – ämblikud. Nendega sai loomulikult ka kõige rohkem vaeva nähtud ning aega läks samuti päris korralikult. Seda peamiselt vahepealse pausi tõttu, kuna lihtsalt motivatsioon värvimiseks miski hetk kadus… Õnneks tuli ta vähemalt uute värskete tuultega tagasi.

Ja ongi kõik. Edasi hakkavad juba pisu suuremad kujud tulema – kui nüüd need kurisortsud välja arvata. Ja peale nende veel pisikesed kangelased. Aga peamiselt siiski suured lohed, deemonid, nagad jne…

Teagi nüüd täpselt, millal järgmine kord pintsli uuesti kätte võtab – kõige suurema tõenäosusega alles sügisel, kui just tõesti kihk nõnda vaevama ei hakka…

FFG ja Battles of Westeros

Posted in Uudised with tags , , , on 19. aprill, 2011 by Ove

Tea nüüd, kas seoses selle seriaali väljatulekuga või oli neil mõni teine plaan, igastahes kuulutas Fantasy Flight Games välja lauamängu Battles of Westeros miniatuuride värvimise võistluse. Osavõtjaid oodatakse üle maailma ning ka värvima ei pea meeletul hulgal – nõutakse vaid ühe väejuhiga üksuse värvimist. Igast nupust tuleb pilt teha ning saata aadressile submissions@fantasyflightgames.com teemaga “Battles of Westeros Painting Contest” hiljemalt 26. aprill.

Ülalolevad nupud (c) Russ Wakelin

Kirjas peab olema ka nõusolek ja kinnitus kõigi FFG legal-shit’i suhtes… Konkreetne tekst ning originaalkuulutus nende kodulehel.

Tellisin nimetet mängu ka mõned päevad tagasi endale, kuid tõenäoliselt ei jõua see selleks ajaks kohale, et ma mõne üksuse värvitud saaksin. Seevastu aga võiks kindlasti mõni, kellel mäng osaliselt värvitud (jah, sina seal, Viimsi servas), kindlasti osa võtta…

Värvimisest aga niipalju, et vahepeal sai ette võetud Fury of Dracula pisikesed nupukesed. Palju neid ei olnud – tervelt 5 – kuid mässamist seevastu omajagu. Ega ma muidugi ei viitsinud väga järjepidevalt neid värvida. Vahepeal sai ette võetud Descent‘i jubinad ning siis jälle Mannu tank… Aga pärast pikalt vedelemist ning vahelduva eduga värvimist, lõpetasin ma lõpuks nendega jamamise.

Mina jäin tulemiga igastahes rahule ja nüüd ei pea enam igavate hallide kujukestega mängima vaid saab näperdada kenasid värvitud vidinaid. Dracula tagaajamine saab kõvasti värvi juurde!

Panzer Kpfw. IV 1/2

Posted in Miniatuurid with tags , , , , , on 2. aprill, 2011 by Ove

Kunagi ammu-ammu, kuuldes, et ma miniatuuridega tegelema olen hakanud, andis Mannu mulle peale nahasodimist ühe Italeri tankimudeli, milleks juhtus olema seesama pildilolev Panzel IV. Pikka aega vedeles see minu riiulis, kuni viimaks väsisin ma seda Dagoni eest pidevalt kõrgemale riiulile tõstmast ning otsustasin selle kokku panna.

Nagu pildil näha, oli Mannu suutnud suure vaevaga miskit ka kokku panna, enne kui ta entusiasm otsa sai ning tankimudel tagasi karpi ning riiulisse kolis. Miskipärast oli ta otsustanud mudeli jupid enne kokkupanemist ära värvida… Tegelikult ta ka seletas, miks – nimelt olevat seda ilge piin pärast värvida. Nähes värve, sain ma aru, miks…

Tegemist oli üpriski paksu konsistentsiga Revelli emailvärvidega, mis tuleks sihukeste tööde tegemiseks seadusega keelata ning jätta vaene liiklusseadus rahule. Sellise värviga oleks tõesti üpriski suur piin kõiksugu pisikesi detaile värvida… Lisaks ei ole ilmselt kellelgi aimugi, kui kaua need värvid poes võisid seista – lisaks olid nad peale ostmist kah veel mitu-setu aastat kudenud.

Igastahes ei lasknud ma end kõiksugu puudujääkidest segada ning asusin poole silmaga last ning multikaid vaadates agaralt tööle. Esimest roomiku kokku pannes selgus, et värv oli tõesti päris paks olnud. Nimelt ei läinud rattad värvitud võllide peale ning mõnel rattal oli pea 2 millimeetrine auk kinni värvitud. Sellele kõigele lisandusid veel ka pisikesed vidinad, mis mu paksude kohmakate sõrmede vahelt pidevalt minema lipsasid. Kõige selle tulemuseks oli tükk aega vandumist…

Kui veerem paigas oli, algas pikk valu roomiku pealepanemisega. Esiteks selgus, et üks tükk roomikut oli kuhugi-kunagi minema jalutanud, kuid minu väle taip ei lasknud sellel enda rohke vandumise läbi paranenud meeleolu morjendada – kiirelt sai appi võetud jupp tagavararoomikut… No selleks need ju ongi. 2 pikemat, 2 lühemat ning umbes 2 ja pool miljonit (ehk siis 16) pisikest juppi said samuti lõpuks ratastele kinnitatud.

Pildilt võib näha seda roppust, mille ma ratastele liimima… jah, liimima pidin. Ja mitte üks kord ei vallandanud mu huulilt vandesõnad, kui ma avastasin, et ratta asemel on see pisike käkk mu näpu külge kleepunud. Õnneks oli mul vähemalt normaalne liim – Citadelsi megaõhuke superliim, mille ma eelmine laupäev Ludost just selle eesmärgiga ostsin.

Lõpuks aga sai see lint ratastele kinnitatud ning tööga lõpuks edasi mindud. Tulemusega võib täitsa rahul olla – kaugelt ei paista see väljavahetatud lindijupp ka väga välja…

Järgmisena liimisin veeremijupid aluse külge ning kinnitasin tanki pealmise osa. Kui alumine jupp läks lihtsalt, siis pealmine ei tahtnud kuidagi alumisega kokku minna. Selle vastu aitas vana eestlaste vanasõna, et “kõik probleemid on lahendatavad piisava hulga vägivallaga.” Ülemine osa oli Mannul ka pisu juba kokku klopsitud, mis säästis mind mitmete osade liimimisest ning Dagoni noori kõrvu mitmetest uutest talle tundmatutest sõnadest. Kere kokku liimitud – asusin seda kõiksugu vidinate (nagu tööriistad, varurattad, varulindid, kütusepaagid ja muu sihuke jama) dekoreerima.

Järgmisena tuli kere küljesoomus, mis ise-enesest ei koosnenud just paljudest detailidest, kuid mille eriti õhukesed ning rabedad toeelemendid valmistasid mulle tõsist peavalu. Esiteks otsustasid mitmed neist raamidest väljalõikamise käigus ära murduda ja ma pidin need uuesti kokku liimima. Täiesti tõenäoline, et liimitud jupid said isegi tugevamad kui liimimata… Teiseks otsustasid nad täiesti veendunudlt soomuse külge mitte kinni jääda. Taas kord aitas vägivald…

Torn oli eelnevalt kokku liimitud ning üle värvitud (jällegi ei saa mainimata jätta, et sellise värviga on võimalik vaid kunsti teha), kuid puudus küljesoomus. Selle konstruktsiooniga läks tunduvalt paremini, kui küljesoomuse omaga, kuid probleem tekkis selle kinnitamisega – kõik toed olid erineva pikkusega, mis tähendas, et õige pikkusega juppe, mis oleks tornini ulatunud, oli heal juhul 1… Sai võetud appi loovus ja… ihuramm ning toed lihtsalt tuimalt ära painutatud. Ja seda kusjuures neid ära murdmata. Tulemust võite näha pildil.

Soomustatuna nägi kere välja sihukene – ka siin on näha, et küljesoomuse kinnitamist ei ole Saksamaa insenerid just väga edukalt läbi mõelnud (mis sellest, et tegu on spagetiõgijate maal tehtud mudeliga – Nürnbergis mõisteti ka vaid sakslased süüdi). Esimesed toed blokeerisid lihtsalt tuimalt pisikesed küljeluugid ära ning ülejäänud ei ulatunud isegi tanki külgedeni… Läksin kompromissile ning kinnitasin soomuse vaid esimese ja viimase toe abil.

Torn külge ja valmis ta ongi. Avastasin raamidest ka kaks pisinatsi, kes nii armsalt oma tanki paitada said. Toru on küll pisu katki, kuid see lastakse kindlasti esimeses remonditöökojas ära parandada…

Edasi jääb tank vaid korralikult üle värvida – pisinatsid kah. Kes teab, millal mul selleks tuhin peale tuleb. 3 Dracula miniatuuri ootavad ikka veel värvimist… Vahepeal tuli pisu õppida.

Miniatuurid ja muukimine

Posted in Miniatuurid with tags , , , , , on 31. märts, 2011 by Ove

Viimasel ajal on kõvasti saanud jälle miniatuure värvida. Kuna Descent oli vahepeal sünnipäeva tõttu Elvas, siis võtsin ette 5 miniatuuri Fury of Dracula mängust.

Lõpetasin ära ka Bretonnia vibuküttide värvimise, mis sai ette võetud ammu-ammu.

Vahepeal sai ka värve ja pintsleid juurde ostetud – viimased hakkasidki ära kuluma. Eks ühe korraliku Citadelsi pintsliga sai ka hea hulk Descenti miniatuure ära värvitud. Olengi hakanud teda värvide segamiseks kasutama. Nii julm ma veel ei ole, et ta vaeseks dry-brushiks alandada… Varsti!

Sain selgeks ka, et ei ole mõtet mehikesi laki sees läbi leotada, vaid piisab ka õhukesest pealepihustatud kihist. Paks lakikiht tumeneb kuivades ning muudab Bretonnia kodanikud kohati puhastõugu neegriteks. Aga sellest hoolimata võin ma tulemusega täitsa rahule jääda.

Täna suutsin tselluloosi paberipoodi minnes autovõtmed lukustatud autosse jätta… Järgneva pooltunni jooksul võis näha üht tüüpi meeleheitlikult autoakent alla surumas ning üritamas traadiga linki tõmmata. Käisin isegi poes traati küsimas… ja kedagi ei huvitanud, et kes ma olen ja miks ma mingit autot üritan lahti muukida – isegi imestan, et abi ei tuldud pakkuma. Muidugi ei valiks ilmselt ükski autovaras sellist masinat ning tõenäoliselt saaks ta oma tegemisega tunduvalt paremini hakkama. Aga algaja kohta läks mul täitsa hästi – sain autoukse lahti, võtme kätte ning paberi ostetud.

Warhammer 40 000: Space Marines

Posted in Miniatuurid, Rollimängud, Ulme with tags , , on 3. märts, 2011 by Ove

“They shall be my finest warriors, these men who give themselves to me. Like clay, I shall mould them, and in the furnace of war forge them. They will be of iron will and steely muscle. In great armour shall I clad them and with the mightiest guns will they be armed. They will be untouched by plague or disease, no sickness will blight them. They will have tactics, strategies, and machines such that no foe can best them in battle. They are my bulwark against the Terror.They are the Defenders of Humanity. They are my Space Marines,and they shall know no fear.”

–Prelude, The Codex Astartes (Apocrypha of Skaros)

_________________________________________________________

Ütleme ausalt, et kui Warhammer ise hakkas mulle kohe alguses huvi pakkuma, siis Warhammer 40 000 jättis mind üldjoontes külmaks, kuna olen rohkem paratamatult pisikesest peale olnud lohede-, haldjate- ja muude ebardite fänn olnud. Viimasel ajal aga – no suurel määral tänu arvutimängule “Dawn of War” (üpris kehv mäng kusjuures) – on huvi tärganud ka Warhammeri 41. aastatuhande vastu.

Taust

Kunagi ammu-ammu, kui Imperaator veel inimese kujul Terral kõndis, lõi ta endale 20 primarhhi – tema kindralid ja võitluskaaslased tulevaseks võitluseks inimeste maailmade ühendamisel. Esimesed Space Marine’d loodi just nende poolt, kuid primarhhide võimed olid neis tugevalt “lahjendatud,” kuna inimkeha ei suuda taluda sellist jõudu. Kasutades geenimutatsioone lõi igaüks neist endale leegioni, mille suurus ei olnud piiratud. Kõige esimene ning Imperaatori poolt usaldatuim oli Horus. Teised tuntuimad nimed, mida inimmaailmades austatakse, on Lion El’Jonson, Leman Russ, Rogal Dorn ja tiivuline Sanguinius. Algas võitlus inimkonna ühendamise eest.

Horuse hereesia

Pärast kaht sajandit lahinguid ning vähemuste hävitamist, tegi Imperaator Horuse armee ülemjuhatajaks ning jäi ise põhjuseta Terrale, mis tekitas teistes primarhhides pahameelt. Horus ise sai peatselt lahingus tõsiselt haavata ning ta transporditi Terrale tervenema, mille käigus Kaose jumalad ta unenägudega enda poole kallutasid. Paranenuna alustas ta vastuhakku Imperaatorile ning paljud primarhhid oma leegionidega ühinesid temaga – kaks vaenupoolt jagunesid täpselt pooleks. Palju sellele järgnenud sõjast on üpriski hägune, kuid teada on, et Tumedatele jõududele ohverdati lugematuid maailmu ning koledus, mis nende elanikke tabas, on kirjeldamatu.

Lõpuks, sundides Imperaatorile lojaalseid vägesid pidevalt taganema, alustasid Horus ja tema liitlased Imperaatorliku palee piiramist Terral. Viimases hädas otsustasid lojalistid anda meeleheitliku vastulöögi – Blood Angel’ite Sanguinius ning Imperial Fist’ide Rogal Dorn koos oma vapraimate sõdalastega saatsid Imperaatorit retkel Horuse lahinglaevale. Kaose segajate tõttu aga ei toiminud teleport nii tõhusalt kui oleks pidanud – ründavad väed pillutati laevale laiali. Imperaator ning Horus pidasid maha vägeva kahevõitluse ning kui Dorn lõpuks oma meestega lahinguväljale jõudis, leidis ta sealt kaks pealtnäha surnud keha. Kuid Imperaatoris oli siiski veel piisake elujõudu ning otsustuskindel primarh tõi tema keha tagasi Terrale, kus see paigutati Kuldtrooni, jättes Inimkonna valitsejale võimaluse vaid telepaatilisel teel oma alluvatega suhelda.

Kaose teenrid alistati ning aeti Hirmu Silma.

Codex Astrates

Pärast Horose vastuhakku, jaotati seni piiramatu suurusega leegionid 1000-mehelisteks kapiitliteks (on kui pisu lohisev, kuid arvestades üksuste religioosset suunitlust, täiesti kohane tõlge). Imperaatori vägede korrastamisega tegeles ainuisikuliselt Roboute Guilliman, Ultramarines’i primarhh. Tema suurimaks tööks on Codex Astrates – teos, mis määrab kõikide kapiitlite organisatsioonilised ning taktikalise alused, värvatavate vastuvõtu  ja geenipankade kasutamise korra.

Paljud kapiitlid peavad “Astraatide koodeksit” sama pühaks kui Imperaatorit ennast ning järgivad seda sõna-sõnalt. Teised jällegi suhtuvad koodeksisse kui näpunäidete kogumisse ning kasutavad seda pigem suunava teosena. Üheks selliseks “vabaks” kapiitliks on Space Wolves, kelle primarhh Leman Russ vormib oma sõdalased omaenda käe järgi.

Ülesehitus

Igat kapiitlit juhib Kapiitlimeister, keda abistavad vanemohvitserid, tehnikud ning raamatupidajad. Iga kapiitel on jagatud 10’ks 100-meheliseks kompaniiks, mida juhivad kaptenid, mis omakorda jaguneb 10’ks 10-meheliseks rühmaks seersandi juhtimise all. Lisaks on igas kompaniis lahinglipu kandja, kaplan ning meedik (nn. apteeker).

Iga treeningu läbiteinud Space Marine määratakse esialgu kümnendasse kompaniisse – luuresse, mille iga rühm koosneb seersandist ja 4-9 reasoldatist. Seal õpib ta selgeks kõik sõja peened nõksud: kuidas märkamatult hiilida, kuidas luuret teha ja kuidas läheneda ja jälgida vastast.

Rüüsterühma kuuluvad sõdurid, kes on äsja luurekompaniist minema saanud. Sellega kaasneb ka õigus kanda lahingturvist. Põhimõtteliselt on tegu raskerelvastuses rühmaga. End siin tõestades, võib Space Marine pääseda ründerühmadesse, kes tegelevad pea-asjalikult lähivõitlusega.

Taktikalised rühmad on lahinguväljadel kõige levinumad, luues sellega armee selgroo. Sinna pääsemiseks peab Space Marine end tõestama nii rüüste- kui ründerühmas. Pärast tuhandeid lahinguid võib kapiitlimeister hakata lugema sõdurit veteraniks…

Kapiitlimeister on üks hirmuäratavamaid sõdalasi üldse. Tal on selja taga mitu sajandit lahinguid, tapmisi ja kogemust. Ta on võitluses ületamatu, olgu tegu siis bolteri, terariista või paljaste kätega. Juba tema tiitel räägib selja taha jäetud vaenlaste laipadest. Kuid ta peab olema ka hiilgav strateeg, karastatud Astraatide koodeksi õpetustes ning teritatud lõpututes otsustes lahinguväljal. Tema sõdurid on talle kui vennad ning ta teab, et nad on nõus andma oma elu vaid tema käsu peale. Ta peab teadma kõigest, mis kapiitlis toimub, olema vannutatud hoidma kapiitli saladusi ning pidama ka läbirääkimisi lähtudes Adeptus Astraatide aukoodeksist. Iga Space Marine, eriti aga kapiitlimeister, peab olema ettevaatlik kergete väljapääsude suhtes, kuna need võivad lõpuks viia hukatusse.

Värbamine

Igal kapiitlil on aegade jooksul uute välja arenenud sõdurite värbamiseks omad meetodid ning traditsioonid. Paljud värbavad vaid oma kodumaailmadest, mis enamasti on vähese arenguga, metsikud ja tihtipeale sõjaväelise korraga, kus lootustandvaid poisse treenitakse ühe tugevamaks, et nad saaksid ehk ühineda Space Marines’idega, keda kutsutakse “tähesõdalasteks” või “taevarüütliteks.” Kuna kapiitlid külastavad oma värbamismaailmu vaevalt kord põlvkonna jooksul, põimuvad need külastused tihti legendide ning müütidega.

Kuigi madala arenguga maailmad, mille elanikud on sunnitud olema pidevalt ellujäämise nimel võitlema, on head värbamiskohad, ei suuda miski võistelda Sülemmaailmade linnade põhjakihi asukatega. Selliseid low-life püütakse tihtipeale kampade kaupa kinni ning saadetakse katsetele.

Katsed varieeruvad vastavalt kapiitlile, kuid üks on kindel – need on niivõrd rasked, et vaid käputäis nekruteid läbib need. Läbikukkunud võivad end õnnelikuks lugeda, kui nad eluga pääsevad.

Paljudel kapiitlitel puuduvad kodumaailmad – nekruteid saavad nad kas enda poolt valitud planeetidelt või otse sõjapiirkonnast. Kodutute kapiitlite heaks näiteks on Dark Angels ja Black Templars.

“Taevarüütlid”

Täielikku kapiitlite nimistut saab näha siit – ka pisukeste kirjeldustega.

Space Marine’i arenguprotsess on pikk ja vaevaline. Neofüüdid (neophytes) ühinevad kapiitlitega umbes 10-aastaselt, kui nad alustavad oma treeninguid ning mutatsioone. Erinevaid geenitüvesid, mis neofüütidesse siirdatakse, on 19, kuid kõik kapiitlid ei kasuta kõiki tüvesid ning tihtipeale on tüved geenipankades tuhandete aastate jooksul ise muteerunud. Väga vähe leidub ka kapiitleid, kellel on olemas kõik 19 tüve, kuna enamasti on mõned lahingute käigus kaduma läinud või liiga palju muteerunud. Naised ei sobi värbamiseks, kuna siirikud on seotud meeshormoonidega.

Kuigi kapiitlid on oma värvatute suhtes väga tähelepanelikud ning valivad, juhtub tihti, et kõigi keha ei suuda siirdatud geenitüvesid taluda. Sellisel juhul võib neofüüdi ainevahetus muutuda väga ebastabiilseks ning peaaegu alati kaasneb sellega ka osaline või täielik vaimuhaigus. Kui kapiitel on täies jõus, lõpetatakse lihtsalt nende piinad. Kui aga mehi on hädasti vaja, sobivad nad hästi enesetapurünnakutest osa võtma.

Ei piisa vaid geenitüvede siirdamisest – Space Marine peab oskama oma uusi organeid ka kontrollida. Paljud organid ei hakka ilma hüpno- või kemoteraapiata üldse töölegi. Treeningu läbinud Space Marine suudab täiel määral kontrollida oma kehas toimuvaid protsesse.

Esimene istik, mis neofüüdile siirdatakse, on teine süda, mis lubab sõdalased hakkama saada vähese hapnikuga, tugevate traumadega ning valmistab ta ette eesootavaks 18’ks kirurgiliseks siirdamiseks.

Teisena siirdatakse neofüüdile ossmodula – pisike organ, mis tugevdab ning kasvatab organismi luustikku. Selle tulemusena moodustub ka neofüüdi ribidest ühtlane teraskõva luuplaat.

Koos ossmodulaga siirdatakse sõduri rindkerre ka biscopea, mis hormoonide abil kasvatab omaniku lihaskudet. Kasvavad musklid põimuvad suurenevad luustikuga, mis on üheks põhjuseks, miks neid koos siirdatakse.

Pärast kaht aastat viimaste geenitüvede istutamist, alustatakse järgmise faasiga, mille jooksul siirdatakse neofüüdile haemastamen ja Larramani organ. Esimene hakkab kontrollima ossimodula ja biscopea tegevust ning rikastab organismi verevarustust. Larramani organ toodab Larramani rakke, mis haavatasaamise korral sulgevad augu ning kaitsevad organismi.

Sealtpeale algab ka neofüüdi hüpnoteraapia, mis jätkub kogu tema teenistuse aja. Catalepseani sõlm paigutatakse kukla taha. See hernesuurune organ mõjutab keha unerütmi ning selle reageeringut unepuudusele. Tänu sellele suudab Space Marine vajadusel magada ning olla ärkvel üheaegselt. Selline kahevahel pendeldamine ei asenda normaalset und, kuid suurendab sõdalase võimalusi magades ellu jääda.

Vanuses 14-16 siirdatakse neofüüdile kolm uut tüve: preomnor, omophagea ja mitmik-kops. Preomnor on suur organ, mis sobitatakse rinnakorvi ja tegeleb neelatud ainete eel-seedimisega. Tänu sellele suudab Space Marine süüa kõigile teistele mürgiseid või seedimatuid aineid. Omophagea paigaldatakse seljaaju külge, kus see muutub aju osaks. Selle ülesandeks on eraldada loomsetest kudedest mäluna funktsioneerivat geneetilist materjali, mis annab Space Marine’dele üpris ebahariliku omaduse – nad suudavad süües õppida, mis võib võõras keskkonnas olla väga kasulik. See on aga tekitanud mitmeid nimedest Flesh Tearers ja Blood Drinkers väljaloetavaid harjumusi. Kolmandaks organiks on nn. kolmas kops, mis kaitseb kopse mürkide ning hapnikuvaeguse eest, kuna ta ise on võimeline mõlemaga toime tulema.

Järgmisena tulevad occulube ja Lymani kõrv – kaks organit, millest esimene ei paranda küll otseselt silmanägemist, kuid lubab tehnikutel teha muudatuse silma võrkkestas ning kasvatada uusi nägemiskepikesi. Teine laiendab Space Marine’i kuulmisulatust (lainepikkuse, mitte kauguse mõttes) ning lubab tal vajadusel filtreerida taustamüra.

Vanuses 15-16 siirdatav sus-an membraan paigutakase peaaju ülaosa peale, kuid see ei hakka tööle ilma järgneva keemiaravi ja treeninguta. Selle ülesandeks on viia keha ainevahetus kas siis tahtlikult või surmava trauma tagajärjel miinimumi. Sellisel viisil võib Space Marine elada aastaid. Ainevahetust saab taastada vaid keemiaraviga – sõdalane ise seda teha ei saa. Pikim teadaolev varjusurmas viibimise rekord (eduka elustamisega) kuulub Silas Err’ile Dark Angels’i kapiitlist –  567 aastat.

Melanchroomiline organ jälgib kehale mõjuvat radiatsiooni ning toodab vajadusel pigmenti, et muuta nahk tumedamaks. Erinev geenitüvi on erinevate kapiitlite sõduritel muutnud ka naha- ning juukse värvi. Hea näide on siinkohal Death Spectres kapiitli albiinosõdalased.

Ooliitne neer ja neuroglottis paigutatakse neofüüdi kehasse üheaegselt. Esimene toimib koos teise südamega ning parandab tunduvalt sõdalase verevarustust. See lubab Space Marine’l taluda mürke ning gaase, millega mitmik-kops üksi hakkama ei saaks. Suu tahaossa paigaldatav neuroglottis lubab sõduril maitse järgi määrata kindlaks looduslikke mürke ja mõningaid kemikaale.

Seedekulglasse paigaldatav mucranoidi toodetud hormoonid imbuvad kehasse käärsooles, mis keemiaravi tulemusena paneb Space Marine higistama õlist eritist, mis kaitseb teda äärmuslike temperatuuride ja osaliselt ka vaakumi eest. See on standardprotseduur kosmosereiside puhul.

Betcheri näärmed siirdatakse neofüüdi alahuulde ning lubavad sõduril sülitada äärmiselt korrodeerivat mürki. Space Marine võib end rahumeeli raudpuurist välja lutsuda.

Kaela ning sügavale rinnakorvi siirdatakse kaks identset tüve – progenoidid. Need näärmed on kapiitli säilivuse koha pealt eluliselt tähtsad, kuna nad koguvad geneetilist materjali teiste tüvede kohta. Viie aastaga valmib kaelal oleb progenoid – rinnakorvis olevaga läheb kümme aastat – ning on eemaldamiseks valmis, et säilitada järgmisele neofüüdile geenitüvede siirdamiseks. Kapiitli apteekrid kannavad kaasas ka seadet, millega langenud Space Marine rinnakorvist progenoid kätte saada – selle eemaldamisega on sõdalase kohustused kapiitli eest täidetud.

Enne 18-aastaseks saamist paigutatakse neofüüdi naha alla viimase siirikuna must seljakilp, mis ehitab närvisõlmed kilbist sügavale kehasse. Paari kuuga on seljal asuv siirik täis organismi närvilõpmeid, mis lubab sõduril otseselt “põimuda” tema lahingturvisega.

Kapiitlite apteekrid küll oskavad geenitüvesid siirdada ning progenoide eemaldada, kuid enamasti jääb neile mõistmatuks sügavam tehnoloogia selle taustal ning erinevate organite täpsed funktsioonid. Paljud kirurgilised ettevõtmised on tänu põlvest-põlve edasiandmisega rituaalidega sedavõrd küllastunud, et vaene neofüüt on oimetu ammu enne tuimesti mõjumahakkamist. Valestitõlgendamised tingivadki kapliitlitevaheliste geenitüvede mõningase erinevuse.

Varustus

Space Marinide varustus varieerub üpriski tugevasti ning on sõltuv rühmast, kus sõdur asub. Üldjuhul on kõigil Space Marine’del (v.a. luurajad, kel on oma kerge turvis) õigus kanda lahingturvist. Lisaks sellele veel relvastus, mis kõigub bolteri ning kettmõõga ja leegiheitjate vahel. Üpriski korralik arsenal. Veteranidel on õigus kanda ka hävitaja-turvist või maakeeli juhtida drednooti. Need rasked turvised on põhimõtteliselt ühe-mehe-tankid. Varustatuna kuulipildujate, raketi- ja leegiheitjatega on need lahingus ülimalt efektiivsed vastase elavjõu hävitamises. Teisalt jäävad nad tihtipeale liialt kohmakateks, mistõttu paljudel missioonidel tõmbavad veteranid selga oma tavapärase lahingturvise ja asuvad laamendama. Veteranid kasutavad suures osas ka käsivõitlusrelvi nagu kirved, mõõgad ja vasarad (loomulikult käib nende kõigi ette sõna “power-“).

Planetaarsete sõidukitena on kõige tähtsamad ilmselt drop-podid, millega Space Marine’d planeedile laskuvad. Mulle avaldas nende ülim primitiivsus tohutut mõju, kuna põhimõtteliselt tullakse alla täie hooga. Tegelikult on küll kapsli all väike reaktiiv, mis maandumist pidurdab, kuid kõmakas, millega see maapinda tabab, on austustäratav. Kapsel mahutab enam-vähem ühe rühma. Sõidukitest tuleks ära märkida traspordi alla kuuluv Rhino ning Land Rider, mida, varustatuna paaris-raskebolterite ning nelja laserkahuriga, peetakse Adeptus Astraatide hävitavaimaks relvaks. Kasutatakse ka kõiksugu erinevaid rattaid (küll kahe, kui ka kolme rattaga) ning hõljukeid.

Kõige levinumaks transpordiks kosmilises võtmes on ristlejad. Need kiired laevad on peamised sõdalaste kriisikolletesse vedamise vahendid. Tihtipeale on juba ristleja ilmumine päikesesüsteemi piisav, et igasugune vastuhakk lämmatada. Ristleja ei ole laevaklass, vaid pigem iseloomustus kiirele laevale, millega on võimalik vedada märkimisväärne hulk Space Marine ning need ohukoldesse transportida (kas siis drop-pod’ide, telepordi või teiste laevadega). Sellest lähtuvalt on ristlejaid väga erinevaid sorte.

Peaaegu igal kapiitlil on ka kaks-kolm lahingalust, mille peamine eesmärk on planetaarsete maabumiste tulega toetamine ning läbi viimine. Suur hulk soomust ja häirivaid seadmeid on suunatud kapslite väljalaskeavadele, kust võib korraga planeedile minna kuni kolm kompaniid. Need laevad on tõsiselt tugevad ning peavad vastu isegi planetaarkaitsekahurite tulele.

Gladius-klassi fregatt – suurel määral patrull- ning eskortalus – on Imperiaatorliku laevastiku kõige arvukam laev. Kandes harva rohkemat kui üht rühma, kasutatakse seda harva planeetidel maandumiseks, kuid see-eest leiab see rakendust lahingutes ning piiridel.

Taktika

They come, they drop, they kick ass.

Võrdlusmoment

Nagu enamus asju siin maailmas, ei ole ka Space Marine’id miskit niiväga uut, meenutades väga Heinleini raamatut “Tähesõdalased” (“Star Troopers” esmakordselt ilmunud 1959 – soovitan tõsiselt lugeda kusjuures). Väikeste erinevustega on sõdalased üpriski sarnased. [Maailm kusjuures mitte – Heinleini raamatu maailm on arenev ühiskond, vaba igasugustest piiridest; Warhammer 40k seevastu on tehnoloogiliselt tagurlik ning väga piiritletud kohutava koguse religioossete traditsioonidega. ] Mõlemas kasutavad sõdalased lahingturvist, hüppavad kapslites planeetidele ning taplevad. Erinevused tulevad sõdurite ettevalmistuses – Heinleinil puudub igasugune geneetiline mõjutamine ning treeningki kestab lühemat aega.

Heinlein on sõnapaari “Space Marine” kasutanud ka oma teistes raamatutes. Kas siis pole raamatu kaane järgi sarnasust märgata?

Populiseerimine

Kui Rouge Trader’il (esimene väljalase) ning teisel väljalaskel oli informatsiooni Warhammer 40 000 maailma enda ning fraktsioonide kohta hämmastavalt vähe, siis nüüd on hakanud Games Workshop kõvasti vaeva nägema oma loomingule vinge tausta nikerdamises. Horuse vastuhaku kohta on mitmeid raamatuid (ka audioraamatutena mu kettakesel, ootamas kuulamist) ning isegi joonisfilm on taevarüütlite kohta välja tulnud – Ultramarines (tegelikult oli täitsa äge multikas, kui vähegi huvitab).

Koomiksid, lauamängud (Space Hulk, Adeptus Titanicus, Inquisitor, Horus Heresy (ja samanimeline kaardimäng)) ja rollimängud (Dark Heresy, Rouge Trader, Black Crusade ja Death Watch (mille lugemisest on ka see post inspireeritud) on täiesti loomulik jätk.

Ka arvutimänge on mõnuga välja antud. Mõned näited: Final Libaration: Warhammer Epic 40 000 (1997, strateegia, kui ma õigesti mäletan, siis sai seda isegi kunagi ammu-ammu mängitud – siis ei meeldinud) Warhammer 40 000: Chaos Gate (1998, strateegia), Fire Warrior (2001, FPS) ning Dawn of War ja Dawn of War II (2004, 2009 vastavalt, mõlemad strateegiamängud).

Disclaimer

Rõvedalt pikk post sai… Lugedes võtta arvesse minu täielikku võhiklikkust Warhammer 40 000 osas – ma ei ole kunagi mängu ennast mänginud. Kui on mingil moel täiendada, siis mina kätt ette ei pane… Kirjutasin seda soperdist 8 tundi… bloody hell.

Warhammer Fantasy Battles

Posted in Lauamängud, Muu kraam with tags , on 13. september, 2010 by Ove

Esmakordselt puutusin Warhammeriga kokku kusagil 2002-2003 (kes seda enam täpselt mäletab) aastal. Olin siis gümnaasiumis ning huvi igasuguste ägedate asjade järele sama suur (või natu väiksem) kui praegu. Kuna raha oli siis vähe, ei suutnud ma endale tolleaegset starterit (6th edition – Impeeriumi ja orkide väed) lubada. Seetõttu võtsin nõuks esialgu reeglitega tutvuda ning ostsin omale vaid mängujuhendi – pehmekaanelise 400-leheküljelise piibli. Hiljem (kusagil 2005 aastal, pärast seda, kui olin sõjaväes reeglid läbi töötanud) sai ostetud ka üks pisike salk puuhaldjate vibukütte. 6 mehikese eest pidin välja käima umbes 75 eeku – praeguseks on selliste pisikeste karbikeste hind tõusnud üle 100 krooni.

Mis mind aga sellest kirjutama ajendas, oli huvi tärkamine Warhammeri vastu seoses Ludos korraldatud tutvustuspäevaga, kus sai ise miniatuure katsuda, värvida ning nendega isegi soomlastest mängurite käe all mängida.

Warhammeri põhimõte ei erine väga H. G. Wells‘i (jah, sellesama ulmekirjaniku) Little War‘sist, mis anti välja aastal 1913 (ja mis on omakorda Wells’i aretatud versioon Kriegspiel’ist). Kaks (või rohkem) mängijat asuvad laua taga (või põrandal) oma nupukesi liigutama eesmärgiga vastase väed purustada. Mõlemas mängus kasutatakse pisikesi sõdurikesi, millega vastavalt mängureeglitele üritatakse vaenuvägedele õpetust jagada.

Warhammeri maailm on üpriski kirju just rasside poolest. Praeguses (kaheksandas) versioonis on esindatud 21 erinevat osapoolt, sealhulgas päkapikud, rotirahvas, mitut sorti haldjaid, orkid ning loomulikult inimesed. Ajalugu on kõik mõnusalt kirja pandud – lugemist mitmeks heaks õhtuks.

Samuti on väga kirju erinevate rasside üksused, mis muutuvad veel kirjumaks, kui need ära värvida. Nimelt tulevad Games Workshop’is toodetud mehikesed huviliseni raamides, kokkupanemata (välja arvatud mõningad lihtsamad kujukesed) ning värvimata. See on just üks asi, mida GW müüb – liimimis- ja mökerdamisrõõmu. Kahjuks on mehikesed üpriski kallid ning spetsaalsed akrüülvärvidki kallimad kui guašid maksimas. Rõõmu aga sellest kõigest oi-oi kui palju.

Kui mehikesed olemas, tuleb vaid leida aeg, koht ning mängukaaslane, kes suudaks (ja keda sina suudaks) tunnikese (kuni mitu) välja kannatada. Selleks on olemas Eesti oma warhammeri foorum. Tutvustuspäeval kohtudes tundusid kõik lahedad tegelased, kes õpetussõnade ning kogemuste jagamisega tagasi ei hoidnud.

Loomulikult ei oleks mängu nimi Warhammer Fantasy Battles, kui selline suurepärane fantaasia kehastus nagu seda on maagia. Lisaks kaheksale loitsukunsti põhikoolkonnale on hulgaliselt lisakoolkondi, mis on omistatud vaid teatud rassidele – näiteks jäämaagia Kislevi põhjalastele või suur ning väike WAAAGH orkidele ja goblinitele vastavalt. Maagia tähtsus ning levimus oleneb üldiselt suuresti reegliraamatust, mida mängija käes hoiab (sama käib ka paljude teiste reeglite kohta) – kõige uuemas pidi seda kõvasti rohkem olema kui varasemates versioonides.

Alates esimesest väljalaskest aastal 1983 on Warhammerile tulnud 8 väljalaset muudetud põhireegleid, lisareeglite näol tohutult laiendeid ning lugematu hulk erinevaid väeüksusi.

Igal juhul on hea, et Ludo sellise tutvustuse korraldas – tärkas lisaks minult ka huvi paljudes teistes mängurites. Oma pisikeste karvaste käekestega värvisin ma ära 5 miniatuuri (kolm öögoblinit ning kaks päkatsit) ja jäin tulemusega väga rahule. Kahjuks ei ole mul töötavat (täis akuga) digikat, mille abil mõni pilt neist “meistriteostest” üles panna. Nüüd oleks vaid mõnda üksust juurde tarvis ning võib hakata oma hädapärase armeega lahingut lööma. Eks Esseni messil saab uurida, kas on ka mulle taskukohaseid võimalusi…

Ma ei tahaks nüüd küll kuidagi Games Workshop’ile antireklaami teha, kuid tõele au andes on paar kohta, kust ka odavamalt miniatuure saab. Eelmisel aastal Essenil tegin huvi pärast pisu uurimust just Esimese Maailmasõja teemadel… Igale Maa ajaetapile vastavaid mehikesi võib soetada näiteks North Starist ning teine suurepärane koht miniatuuridehuvilisele on Gripping Beast. Väga kasulik oli ka Eric Hotz’i Whitewash city, kust leiab väga palju linke poodidele, mille hinnad on isegi mulle taskukohased.

Terve tänase päeva olen ma, hoolimata oma varasemast tigedusest plastjunnide vastu, vaadanud Warhammeri miniatuure, uurinud hindu ning võimalusi nende soetamiseks… Ärge alahinnake kunagi e-bay võimsust…

Arkhami miniatuurid

Posted in Uudised with tags , , , on 8. oktoober, 2009 by Ove

arkham-horror-mini-investigators-box-harvey-jenny-leftFantasy Flight Games ei suuda lõpetada Arkham Horrori fännidelt raha pumpamist. Järjekordseks saaga peatükiks on Arkham Horrori miniatuurid, mis asendaksid tegelaskujusid kujutavaid papist latakaid. 28mm kõrgused plastikust miniatuurid tulevad kahekaupa pakis ja kenasti värvituna. Igal kuul on oodata uut uurijapaari hinnaga $ 12.95.

harvey-1Negatiivseteks aspektideks on võrdlemisi kõrge hind. 65 krooni ühe sellise värvitud jubina eest tundub päris krõbe, eriti kui arvestada asjaolu, et selliseid nupukesi ei ole mängutehnilise poole pealt üldse tarvis. Teiseks on kahekaupa pakkimine – igale miniatuuripaarile lisandub karbi ning pakkimise hind… FFG väite kohaselt ei kaasne sellega mingeid lisakulusid, kuid sellisel juhul on tegu lihtsalt ebaökonoomse materjali kasutamisega.

jenny-1Põnev, kuid mitte vajalik 🙂

Inglise keeles võib sellest lugeda FFG kodukalt. Pildid varastatud samalt lehelt.