Arhiiv: Wargame

Hammer of Scots

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 7. juuni, 2011 by Ove

Eilsel päeval – 6. juunil (eeldan, et kõigil oli meeles ja kõik tähistasid) – alustati aastal 1944 Normandia dessanti, inimkonna suurimat dessantpealetungi ajaloos. 3 aastat kestnud ettevalmistus kulmineerus täpselt 67 aastat tagasi operatsiooniga Overlord. Normandia rannikule paisati sel hommikul 130 000 sõdurit, keda toetasid üle 6000 laeva ja dessantpargase ning ligi 10 000 lennukit. 1 tunni jooksul (0630 kuni 0730) sülitasid transportlaevad viiele erinevale rünnakupunktile mitukümmend tuhat meest, tuhandeid tonne varustust ning mitusada soomustatud lahingsõidukit… Sellega avati Teise Maailmasõja läänerinne.

Antud mängul ei ole sellega mitte midagi pistmist.

Hammer of the Scots on Esimest Šotimaa vabadusvõitluse osa kujutav sõjamäng. Osa seepärast, et mängus toimub tegevus aastatel 1297 kuni 1314, kuid tegelik kakelung vältas aastast 1296 aastasse 1328. Ajalooliselt oli tegu poliitiliselt äärmiselt keeruka olukorraga, kus äsjasurnud Šotimaa kuningas jättis endast vaid 4-aastase lapselapse Margarethi, kes Caernavoni Edwardile (Edward I poeg) naisele taheti panna. Neiuke kooles aga vahepeal maha…

Siis oli aga igavene häda, kuna Šotimaal polnud ei kuningat ega sõjaväge ning Inglise kunn nõudis endale Šoti protektori tiitlit. Ühed ülikud nägid Edwardis ohtu Šotimaa tõelisele valitsejale (kelleks sel hetkel oli John Balliol) ja mõned pääseteed Ballioli troonilt kõrvaldamiseks – sihuke vend oli näiteks Robert Bruce (kuningas Robert Bruce’ isa – jah, ma tean, et neid oli palju. Arva ära, kes oli selle Robert Bruce’ isa – Robert Bruce… Lootusetud tegelased). Sedasi sõda pihta hakkaski…

Tegu on esimese klots-sõjamänguga, mida ma mänginud olen (kui mitte arvestada arvuti taga mängitud Strategot). Mängunuppudeks on klotsid, mille ühel küljel on nupu andmed, mida teiselt küljelt näha ei ole. See tekitab kõigile arvuti-strateegiamänguritele tuttava Fog-of-War’i tunde, kus sa saad küll mingil oletada vastase väe suurust, kuid selle tegelikku jõudu ei oska sa ikkagi ära arvata.

Kaart on kenasti illustreeritud, ilusate vappidega ning flavor-text‘iks on isegi juurde märgitud linnad ning suuremate lahingute asukohad ja aastad.

Mängumehaanika iseenesest on imelihtne. Mõlemal mängijal on igaks käiguks viis kaarti, mille hulgas võib olla ka üks või mitu sündmuskaarti. Tavaliste kaartide väärtused on ühest kolmeni, kus number määrab ära, mitu ala saab mängija selle kaardiga aktiveerida. Sellele vastavalt saab siis vägesid liigutada, kuid lahendatud on ka maastikuline eripära piiride näol. Vastavalt neile võib mõne koha ründamine olla tõsine peavalu, kuna kõik need kohmakad inglise talumehed ei pääse oma hangudega Selkirki metsa ning sedasi võivadki paarkümend rüütlit vastamisi sattuda korraliku šoti sõdalasbandega…

Mängijad valivad samaaegselt kaardi, asetavad selle lauale ning pööravad samaaegselt ümber. Seejärel alustab suurema väärtusega kaardi mänginu… Viigi puhul alustab alati inglane – neil on see lihtsalt veres. Sündmuskaardid lahendatakse koheselt.

Üks aasta (voor) kestab niikaua, kui mõlemad mängijad on oma viis kaarti ära käinud. Erakorraliselt kärme talv võib aga kätte jõuda juhul, kui mõlemad mängijad korraga sündmuskaardi välja käivad.

Ega klotsidest mängunupudki suurt peavalu tekita. Kõigil on kaks numbrilist väärtust, tähega märgitud initsiatiiv ning klotsi külgedel jõud. Vasakpoolne üksik number tähistab liikumist – nõnda palju saab antud üksus liikuda aktiveerimise korral. Parempoolne kombinatsioon tähendab lahingukiirust ning -osavust. Täht näitab, millal üksus ründab (A esimesena, siis B ja lõpuks kokutama jäänud C) ning number väärtust, millest veeretuse tulemus peab pihtasaamiseks olema madalam või sellega võrdne. Jõud näitab lihtsalt, mitut täringut veeretatakse.

Üksused üldjuhul mahuvad kolme erinevasse kategooriasse – karakterid (näiteks Wallace, Edward I ja Edward II), ülikud (Bruce, Comyn, Mar jne) ning väeüksused. Väikese kõrvalepõikena mainiks ära ka, et inglaste poolel võitlevad Walesi ja Ulsteri sõdurid, kellel isiklikult šotlastega mingit kana kitkuda ei ole (lihtsalt mingi jobu ajab sõtta) ning sellest tulenevalt on alati 33,3% võimalus, et need tüübid lahingust lihtsalt minema jalutavad (keegi filmi mäletab?).

Šotlastel on loomulikult võimalik ka kuningas välja kuulutada. Häda on aga selles, et kaks kandidaati – Bruce ja Comyn – ei suuda teineteist silmaotsaski Šotimaa troonil kannatada. Nõnda on šotlaste leer kaheks jagatud. Kui peaks juhtuma, et üks neist kuninaks kroonitakse, lähevad kõik vastasleeri mehed inglaste poolele ja vastupidi… On aga ka kolmas võimalus. Nimelt naaseb John Balliol aastal 1301 Prantsusmaalt koos sõbraliku rüütlikoondisega ning tema kroonimise vastu pole kummalgi vaenumehel mitte miskit.

Inglise kunnil, Edward I, on aga keeruline pidada korraga nii sõda Šotimaaga (mida kusjuures mees oma viimse tunnini pigem mässuks pidas) kui juhtida riiki. Seepärast peab mees minema vähemalt ületalve korra Londonisse, et aasta-paari jooksul kogunenud paberihunnikutele oma pookstaavid alla kirjutada, pitser peale suruda ning siis tagasi sõtta kapata. Just seetõttu on inglastel tarvis kohalike ülikute tuge, et kunn ise pidevalt ülbeid šotlasi ei peaks raudlatiga taguma.

Mängul on ka kaks stsenaariumit või võimalust ülesseadmiseks – Braveheart ja The Bruce. Esimesest on kõik loomulikult filmi näinud. Teine on siis põhimõtteliselt filmi lõppustseen, kus üks Robert Bruce’dest on lõpuks kuningaks kroonitud (10. märts 1306) ning asub vastu inglise vägedele ning Comyni lojalistidele, päästes põhimõtteliselt valla verise kodusõja…

Mäng on päris mõnus hoolimata teadmatuse faktorist – iga kord lahingusse minnes pole sul (kui sa just mängu ei ole jälginud) aimugi vastase tugevusest ega täringuveeretuste tulemusest… Siiski on mäng tõsiselt hea ajaviide ning silmale ilus vaadata. Pealegi ei ole ühe stsenaariumi läbimängimise jaoks vaja võtta nelja vaba päeva – piisab täiesti paarist vabast tunnist.

Reegleid on kokku 8 lehekülge, mis tähendab, et tavalist sõjamängude juurde käivat 40-lehekülje paksust raamatut pole vaja läbi töötada ja meelde jätta – 8 lehte jõuab ka läbi sirvida ning otsitava kiirelt leida. Lisaks sellele on mängujuhend vürtsitatud mõnusate ajalooliste selgitustega, mis tegelikult toimus, pakkudes samas huvilistele ka harivat lugemist.

Julgen soovitada – 9/10

Huvilisi aitab taas wiki.

Advertisements

Eesti esimene “Warcon”

Posted in Üritused, Mängimised with tags , , on 18. mai, 2011 by Ove

Selle aasta 13. – 15. mail toimunud Eesti esimene sõjamängude laager oli üpriski meeldejääv üritus. Terve nädalavahetus otsa sõjapidamisega otseselt ning kaudselt seotud lauamänge heas seltskonnas mängida tooks naeratuse näole ka kõige… noh, vähemnaeratavale inimesele ehk… Igastahes mulle tõi!

Lootus näha mitmeid saalitäisi eestimaiseid grognardeid ei olnud kunagi just kõige kõrgem, kuid siiski ootasin ma pisu rohkem mängureid… Suur protsent osalejaid ütlesid ilmselt ära nõnda õnnetu kuupäeva pärast – oli ju siiski reede 13. Igastahes pärast mõningaid seiklusi, mis olid samuti ilmselt seotud eelmainituga, jõudsime me Juurus rahvamajja… Ning Martti mitte-ametlikule sünnipäevapeole…

Sissejuhatus mängulaagrisse oli igastahes vägevam, kui ma loota oskasin – kast õlut! Peale selle ka veel ka lahe kamp (kellest ma ei tundnud kaht) ning hea hunnik sõjamänge (millest ma lolli peaga kahjuks pilti ei teinud). Neeme oli otsustanud aga üritust saboteerida ning võttis kaasa euroka Saint Petersburg. Loomulikult sai ta selle eest kõvasti nahutada (millest ma jällegi pilti ei teinud) ning lubas pühalikult sihukest jama järgmine kord mitte korraldada.

Kuna kõik teised osavõtjad olid hõivatud Pacific Typhoon‘iga, otsustasime Märdiga, et alustame millestki lihtsast – käiku läks üks Memoir ’44 stsenaarium – lahing Pariisi pärast. Liitlased pidid vallutama Pariisi eellinnad (loomulikult jagatakse seal punkte ka hävitatud üksuste eest) ning neil oli koletul hulgal tanke. Sakslastel seevastu oli hunnik okastraati ning mõned kõvera toruga kahurid. Jah, need olid tõesti kõverad ning lasid seetõttu täiesti mööda. Ehk siis sakslastel ei läinud üldse kohe hästi…

Selleks ajaks, mil me lõpetasime, oli kaks rahvast juurde laekunud ning Eesti esimese Warcon’i külastajate arv küündis juba lausa üheksa isikuni. Otsustasime minna rasket teed mööda ning panna lauale miskit tõsist – Troonide mängu Mõõkade Maru laiend. Loomulikult eelnes mängimisele pisuke seletamine ning kuna minu viimasest mängukorrast oli aastaid möödas, pidi ka pisu reeglitega konsulteerima. Aga igastahes saime mängima hakatud.

Teisel laual sai ette võetud Sword of Rome, mis tekitas nalja ning head tuju nii sealses kui ka meie lauas. Tekkis lausa komme küsida iga tunni-pooleteise tagant kõrvallauast, et kaugel te nüüd olete. Üldjuhul saime vastuseks “Esimene käik!”

Igal juhul läks meie Troonide mäng lõbusalt ning sain kinnitust, et laiend on tõesti väga hea. Temas jagub diplomaatiat vähem, kuid selle puudumise teeb ta kõvasti tasa pakutavate taktikaliste võimalustega. Igal juhul, kui kunagi peaks kellegil tekkima soov korraldada Troonide mängu meistrivõistlused, siis tõstaks mina oma käe laiendi kasutamise poolt – igal juhul väiksem võimalus kellegi onupojapoliitika ohvriks langeda…

Sword of Rome lõppes üpris ootamatult teisel (või oli ehk isegi ikka veel esimene) käigul. Seejärel võtsid visamad hinged käsile aja raiskamise Twilight Struggle‘i seltsis…

…ja kuna kell ei olnud veel viiski, otsustasime Rainiga teha ühe kärme Warhammer: Invasion‘i. Mäng osutus üpriski huvitavaks ning hoolimata sellest, et ma haledalt lutti sain (loomulikult oli see kõik seotud esimese mängu ja halvasti jooksvate kaartide mitte minu ebakompetentsuse, alkoholi taseme või väsimusega), oli tegu paeluva mehaanika ning kindlasti ka kujundusega.

Laupäeva hommik tõi kuivava kurgu, tühjavõitu pea, kange selja ning hulga eesootavaid mänge. Kui ma kunagi mänguruumi (-saal oleks selle toakese kohta ilmselgelt liialt kange sõna) jõudsin, olid Martti ja Rain juba tegevuses Washington’s War‘iga, mis tundus isegi kõrvalt kaedes täitsa korralik CDG.

Pärast pisikest kehakinnitusturniiri, võtsime ette pisikesed lahingud Vaiksel ookeanil – eelmisel päeval äranähtud Pacific Typhoon. Mäng osutus öisetest vintsutustest ärapiinatud kehale ning mõistusele üllatavalt vastuvõtlikuks ja tõmbas koos maheda märjukesega ajud taas kord nende jaoks ettenähtud kehaõõnsustesse.

Kui selle pisikese kõrvalepõikega lihtsamate mängude maailma oli ühele poole saadud, otsustasime Aigariga ette võtta midagi tõsiselt hard-core’i…

Napoleon’s Triumph oli sihuke vana-kooli sõjamäng, mida olin juba pikemat aega tahtnud mängida, kuid polnud kunagi parajal ajal sellele peale juhtunud. Aigar võttis prantslased ning mina sain oma punased nupukesed üles seada. Tegu on siis Austerlitzi lahingut kajastava mänguga, milles liitlased (Vene tsaaririigi ja Austria koondväed) astuvad (astusid) vastu Napoleoni võitmatule armeele. Nagu ma hiljem karbi servalt, kus on kenasti kirjas kogu lahingu tegelik kulg, lugesin, tegin ma täpselt samad vead, mille oli teinud Alexander I.

Algul üritasin lüüa prantsuse vägesid massiga, mis igas teises sihukeses mängus peaks üldiselt õnnestuma, kuid mingil hetkel hakkas mulle koitma, et sedamoodi ei lähe see mitte. Loomulikult olid selleks ajaks enamus minu tugevamaid üksuseid kuhugi parema tiiva “kaitsesse” tõmmanud ning vasak tiib lootusetult pisikest linnakest piiramas. Seega jäi just keskmine osa, mis oli aga kõige kehvemini kaitstud, tõsise rünnaku alla. Ja nõnda see juhtus, et üks väike prantsuse ratsaväeüksus tungis läbi liini minu tagalasse ning saatis seal korda sihukese sigaduse, et mõni hädavaevu pääsenud vene soldat ka aastakümneid hiljem sellest lahingust õugukaid näeb. Vähemalt sai mängitud ajalootruult…

Kõrvallaudadel löödi vahepeal üles Britannia ja Richard III: The War of the Roses. Esimene neist tundus igastahes kestvat terve igaviku – ja mitte heas mõttes. Kuna kõik teised mängud olid vahepeal lõppenud, otsustasime oodata ära Britannia tulemuse, et siis midagi vägevat ette võtta. See tundus terve igavikuna. Nii mina kui Urmas, kes ometigi võttis Britannia-mängust osa, jõudsime vahepeal poes ära käia ning mängijate kallal juba pikemalt norida… Lõppeks võitiski mingil moel Urmas…

Kui pikka ning piinarikas Inglismaa ajalugu lõpuks läbi sai, lükkasime lauale Successors‘i. Taas kord üks mõnus Card Driven mänguke GMT poolt, kus tegevus toimub vahetult pärast Aleksander Suure surma ning tema loodud impeeriumi pärija on üpriski segane. Mängijad saavad nina peale kaks tema kindralit ning üritavad ise impeeriumi troonile tõusta. Olin kohe mängu alguses suhteliselt kenasti positsioneeritud – üks mees Väike-Aasias ning teine Babüloonias – et hakata valitsejaks seaduslikul teel ehk siis legitiimsuse kogumise läbi.

See oleks mul peaaegu õnnestunud, kuigi suutsin suht mängu alguses kaotada Aleksandri pisipoja Alex IV. Nimelt sattus minu kätte suure väejuhi kirst, mille Makedoonia pealinna Pellasse mattmisel saab roppu moodi legitiimsust. Nõnda ma siis vedasin seda läbi kogu Lähis-Ida ning võidust hoidis mind vaid mulle pealelangenud needus…

Ühe laua taga võeti samal ajal ette Combat Commander… Ka sealt kostus aeg-ajalt lõbusaid kilkeid.

Teisel pool aga alustati Tarmo utsitamisel Axis & Allies: Anniversary Ed. mängimisega. Kõrvalt oli seda üpriski huvitav jälgida – mingil hetkel suutsid mõlemad mängijad umbes 10 minti vahtida oma peosolevat rahapatakat… Igastahes paistis teljeriikide komandör palju tõhusamat tööd tegevat ning 4 tundi pärast mängu algust olid mängijad viigis! Aga mitte kauaks. Leningrad langes, jaapanlased lõid puruks amerite Vaikse ookeani laevastiku ning Itaalia trügis Inglismaa välja nii Egiptusest kui ka tervest vahemere ümbrusest. Pärast 6 tunni möödumist, lepiti minor victory saavutamisega ja pandi pillid kotti.

Hakkas juba kätte jõudma varajane hommik ning inimesed kobisid ükshaaval ära kotile, kui meie neljakesi alustasime Dust‘iga. Mõnda aega olin kunagi isegi hellitanud mõtet selle endale muretsemise teemadel, kuna sihuke post-apo alternatiivmaailm ajas mul ihu imelikuks. Jumal tänatud, et ma nüüd seda mängida sain. Edasiseid lauseid lugeda äärmise kriitilisusega, kuna ma siiski kaotasin selle mängu! Tegu on põhimõtteliselt Riski, Imperiali ja Citadelsi seguga suhtes 90-3-7. Igal käigul valivad mängijad omale kaardi, mis siis määrab ära kägu jooksul sinu poolt tehtavate tegevuste arvu. Kuna aga mäng on tehtud keelest sõltumatuks ning kaardid on jäetud selgitusteta, tuleb iga käigu alguses enamus kaartide eriomadusi üle vaadata. Kaardilt saadavad ning tehastes toodetavad ehituspunktid annavad mängijale võimaluse uusi üksusi ja tehaseid nikerdada – sellega lõppeb sarnasus Imperialiga. Ülejäänud on lihtsalt risk…

Magama sain kusagil kuue paiku, kuigi ma juba mängu lõpupoole tukkusin toolikeste peal…

Hommik algas umbes 12 paiku, mil Andreas tuli mind äratama ning mängule kutsuma. Kaks lauda olid juba täis löödud kas Memoiri või Combat Commanderit ning Andreas, Neeme ja Tarmo valisid miskit huvitavat neljale mängijale. Lõpuks otsustasime Troonide mängu laiendi kasuks – mina ei keeldu sellest mängust peaaegu kunagi ning teisedki (peale Tarmo) ei olnud seda pikalt mänginud.

Täiesti sneaky meetodiga võitis seekord Greyjoy (Tarmo), kes teinud minuga rahu, istus lihtsalt oma hubases Riverrun’is, krabas üksteise järel liitlaskaarte ning kogus claim‘i. Pidevat madinat pidasid Baratheon ja Lannister ning min Starkina surkisin vahepeal üht ja siis teist – olenevalt sellest, mis kasulikum oli. Üheksanda käigu alguses, kui minul oli plaan Lannispordi peale suunduda, selgus westerose kaarte tõmmates, et edasine mäng on üpriski mõtetu – selleks ajaks olid kõik peale meie ka laagrist ära jooksnud – kuna Greyjoyl oli tarvis claim‘i oksjoni jaoks jätta vaid kätte kogu oma võim ning kellelgi meist ei olnud võimalik teda üle pakkuda… Ja saimegi nelja tunniga hakkama.

Kahju, et jäi tegemata grupipilt esimesest Eesti sõjamängude laagris osalejatest. Oleks loomulikult tahtnud veel palju-palju mänge proovida, kuid kaheksa peaaegu korralikku mängu ühe nädalavahetuse jooksul on täitsa tubli saavutus siiski.

Kuigi korraldajad suhtusid edasistesse sihukeste avalike ürituste korraldamistesse üpriski skeptiliselt (no 9 osavõtjat mänglaagrist on ilmselgelt pisu vähe), loodan, et huvilisi jätkub ning sõjamängude laagreid korraldatakse tsiviilsektoris siiski edasipidigi.

Usureformatsioon vaid 11 tunniga

Posted in Mängimised with tags , , , , on 7. veebruar, 2011 by Ove

Kui Marthin Luther oma 95 teesi 31. oktoobril 1517 Wittenbergi kiriku uksele naelutas, ei osanud ta mõeldagi, kuidas need read hakkavad muutma inimeste ning ka riikide saatust. Pisike tegu, mis muutis igaveseks maailma palet. Mis lõi segamini kogu Euroopa ning milleta Uus maailm oleks ilmselt väga teistsugune. Uus usk ei äratanud huvi ega ärgitanud meeli vaid Läänes – ka türklased olid aplad Euroopa vilju noppima ning tulid Ungari lähedale kaema, mida huvitavat need naabrid on avastanud, et sedasi sebivad… Sellised olid Reformatsioonide sõjad!

Ega meiegi väga teadnud, millega me nõus olime, kuni oli liialt hilja. Here I Stand ei ole mõni lühike 4-tunnine mänguke, mida võib pärastlõuna sisustamiseks ette võtta. Tegu on ühe põhjalikuma mänguga perioodist 1517 – 1555, kus Lutheri väljakäidud ideed ketserlikke mõtteid tekitasid. Muidugi algas mäng põhjalike reeglite selgitusega. Olin ise pisut lugenud, kuid üldse mitte piisavalt, et asjast täit aimu saada – reegleid siiski mängul 48 lk. Olin varem mänginud Napoleonic Wars‘i, mistõttu liikumisest ja kaardi lugemisest arusaamine oli mõnevõrra lihtsustatud. Kahjuks otsustas suur enamus nn. pereversiooni kasuks, mis tähendas, et mäng kestis eeldatava 9 käigu asemel 4 käiku (1517 – 1535).

Asi algas Heiki tegemata töö ettevõtmisega – hunnik jubinaid oli vaja ära sorteerida ning, olgugi, et osasid kordagi vaja ei läinud, eraldi hunnikusse kuhjata. Järgmisena tuli logistiline probleem – kuhu see laud panna, mis ise tegelikult probleeme ei tekitanud, kuid selle ümber käivad mängijate lehekesed tegid muret. Fraktsioonid “otsustasime” pimesi välja jagada. Mulle sattusid Türklased. Põhimõtteliselt polnud neil väga vigagi. Euroopas toimuv usureform neid väga ei kottinud, kuna Suleiman ise oli moslem. Muret tegi vaid Habsburgide dünastia vägevus Vahemere ümbruses ning nende potentsiaalne liit Ungariga, kui Türgi peaks neid ründama. Teisalt jällegi jäi osa mängumõnust jällegi saamata. Ma küll üritasin Lutherit veenda, et ta looks Konstatinoopolisse õigeusu protestantluse, kuid mees keeldus minu pakutud ahvatlustest.

Lõpuks sai mäng pihta hakata. Nähes põhjapiiri kaitstust Ungari vägede poolt, otsustasin alustada intensiivset laienemist Vahemerele. Esimesed aastad läksidki Tuneesia poole liikumiseks, kuna on kõigile teada, et “Kartaago tuleb hävitada.” Selleni küll kahjuks ei jõudud. Isegi saarekindlused jäid võtmata, kuna nende vallutamiseks lihtsalt ei olnud mahti – samuti ei olnud ma sõjas ei Habsburgide ega Veneetsiaga. Põhjapool tõstis pead Martin Luther ning kallutas enda poolele mõne habsburgide elektoraadi, tõlkides ise piiblid nii, et higimull otsa ees… Ei midagi muud. Käigu lõpus tekkis paanika, kuna selgus, et Paavst on kohe-kohe võitmas. See lahendus õnneks prantslastepoolse ümbermaailmareisiga – pühal isal jäigi võit saamata.

Aastad 1524-1527 osutusid tunduvalt põnevamaks. Habsburgid kuulutasid koos Inglismannidega Prantsusmaale sõja, Protestandid asusid järjest enam Saksamaal initsiatiivi haarama ning Vahemerel ärkasid talveunest Berberi ranniku piraadid, keda juhtis kuulus admiral Barbarossa. Põhjas jooksis liiva Inglaste katse vallutada Pariis ning nende väed peksti purustatuina tagasi saarele. Lõunas üritasid Habsburgid küll üht Prantsuse linna piirata, kuid eriti suurt edu ei kandnud seegi. Vahemerel üritasid piraadid Tuneesiast matti võtta, kuid seegi ebaõnnestus. Käigu lõpus haigutas Prantsusmaal suur tühjus, kuid ometi oli ta üks liidritest.

Inglismaa kuningas Henri üritas küll pidevalt lapsi saada, kuid see ei tahtnud tal kuidagi õnnestuda. Üks naine juhtus olema tal nõnda kole, et pärast tema nägemist pulmas, ei tahtnud mees seksist mitmeid kuid midagi kuulda… Vahepeal hakkas pihta Schmalkaldeni sõda, mis tõi sõjatuuled ka Saksamaale ning lõi lõkkele Protestantide vaenu Paavsti ning tema sülekoerte Habsburgide vastu.

Protestantism kogus järjest jõudu ja Habsburgid võtsid vastu Prantslaste rahupakkumise, kuigi toredad Türklased soovitasid neil sõda jätkata. Paavst üritas pidevalt Firenzet vallutada, kuid tema jutlustega harjunud sõjamehed jumalasõnast küll jõudu juurde ei saanud ning Firenze jäigi võtmata. Algas ka pikalt hoogukogunud Habsburgide sõda Türklastega, kui viimased Belgradi ära võtsid ning Budapesti piirama asusid. Toimusid mõned koletud merelahingud, kus habsburgide laevastik Vahemerest välja pühiti ning paavstilt neile laenatud alused merepõhja uputati.  Luther lõpetas vahepeal saksakeelse piibliga ning alustas prantsuskeelde tõlkimisega. Rahvas juubeldas.

Henri vedamine – või siis pigem mitte-vedamine – ajas kogu Euroopale naeru peale. Ainukesena jäi tõsiseks Suleiman, kes soovitas Inglise valitsejal moslemiks hakata, et saaks lahutuse asemel lihtsalt uue naise juurde võtta.

Lutheri usk rebis aga Saksa ahelad puruks ning tormas Prantsusmaad vallutama. Juhtus isegi, et piiratav linn paar korda piiramise ajal usku vahetas – ju siis käis paavsti saadik ja Luther vaheldumisi müüri taga ruupuriga õpetussõnu karjumas. Habsburgid kuulutas Prantsusmaale sõja ning Ruhri ja Marseille juures toimusid ägedad lahingud. Isegi šotlased vaatasid, et kui kohe tegevusse ei asu, võib kogu lõbust ilma jääda. Seega võitlesid Habsburidega Prantsuse lipu all ka šoti väeüksused. Türklased tungisid Gibraltari väina ja pillutasid sealsed kaitsjad seitsme ilmakaare suunas laiali, liikudes üles Seville poole. Viimane aga jäigi võtmata, kuna ootamatult avastati, et linnast kõik naised välja viidud, mille tõttu meeste moraal allapoole igasugust arvestust langes ja nad peaaegu mässamiseni viis.

Hoolimata katoliikluse rämedast vastuseisust, oli protestantism kogunud mängu lõpuks tohutu hulga poolehoidjaid. Ei aidanud ka Prantsusmaa suured avastused Uues Maailmas ega Habsburgide viimane punnitamine – võit kuulus Martin Lutherile. Türgi, hoolimata oma võimsusest Vahemerel, jäi eelviimaseks, kuna kalad teadupärast au ja kuulsust ei too…Ei, hoolimata sellest igavast kirjeldusest, oli tegemist väga hea mänguga – kahju ainult, et pooleli jäi. Muidugi ei oleks ta ilmselt väga pikalt enam edasi kestnud, kuna protestandid olid oma hoogu alles sisse saamas – isegi Inglismaa oli veel katoliiklik. Muidugi võimalik, et Prantsusmaa ja Habsburgid oleks saanud asja pisu piirata, rünnates elektoraate, kes Lutherile peavarju andsid. Paavst oleks pidanud aga kõik oma nõuandjad kokku ajama ning korralikult veeretama õppima. Varem oli jumal selles osas kindlalt protestandite poolt…

Kuigi Here I Stand’i näol on tegu väga mõnusa ja mitmekülgse mänguga, ei saa ma jätta mainimata, et liitlaste süsteem jäi mind pisu häirima. Napoleonic Wars’is on see hulga mõnusamalt lahendatud – oleks ju võinud selle juurde jääda…

Igal juhul olid need 11 tundi täidetud lõbusa meelelahutusega. Kole kahju vaid, et kõik need surematud killud meelde ei jäänud. Järgmisel korral peaks tõesti videokaamera nurka pistma ning parimad nopped välja lõikama. Muidugi olid mitmed naljad mängutehnilised, mistõttu asjast teadmatul inimesel seda kõige huvitavam vaadata ei oleks, kuid… reeglid on ju netis olemas…

Valor & Victory

Posted in Lauamängud with tags , , , on 18. oktoober, 2010 by Ove

God is not on the side of the big battalions, but of the best shots.
Voltaire.

Pole just palju mänge, mis oleksid niivõrd massiivsed ning sellest hoolimata tasuta (legaalselt) netist saada. Mängu autor Barry W. Doyle on näinud kõvasti vaeva ja laskmata end erinevate lauamängufirmade pakkumisest kõigutada, riputanud mängu netti vabalt kõigile välja trükkida.

Valor & Victory näol on tegu ühe põhjalikuma jaotasemel sõjamänguga… Ega ma neid ausaltöeldes palju ei teagi – Tide of Iron jääb vaid õige pisu talle alla (arvestamata siinkohal kättesaadavust ning hinda), kuid Memoir ’44’le teeb ta päris korralikult tuule alla.

Kui endale kogu olemasolev mängumaterjal välja trükkida, korralikule papile kleepida ja seejärel välja lõigata, on tegu ikka mõnusa tööga. Kogu komplekt sisaldab endas 916 counterit. Lisaks sellele veel mõned mängulauad, mida hetkeks on õnneks vaid 13. Reeglitega õnneks midagi muud tegema ei pea, kui välja printima…

Nüüd neid numbreid kokku arvutades, saan aru küll, mis kuradi pärast mul nii kaua aega läks ning miks mul sõrmed iga hommik lõikamisest valusad olid – 916 on ikka neetult palju.

Mängu mängitakse eraldiseisvate stsenaariumitena/lahingutena (nagu enamusi seda-sorti mänge). Hetkel on “ametlikke” lahinguid 2, kuid fännid on neid kõvasti juurde vorpinud, mille tõttu minu karbis leidub 16 erinevat lahingustsenaariumit, millest üks oli niivõrd surmigav, et ei soovitaks seda vaenlaselegi…

Iga üksust, varustust või sõidukit kujutab riigile vastavat värvi papitükk, mille peale on joonistatud mehike, relv või sõiduk. Lisaks on märgile kantud ka üksuse tulejõud, laskekaugus ning nende võime kanda kaotusi (relvadele siis tulejõud ning laskekaugus). Iga üksusemärk kujutab endast jao- või pooljaosuurust üksust, kellele saab siis määrata erinevaid relvi. Vaikimisi on igal üksusel ka vintpüssid, millega siis vaenlane tinaga üle kallata. Lisaks tavalistele üksustele on ka väejuhid/seersandid, kes samas alas viibivale üksusele erinevaid boonuseid annavad.

Relvastust on tõesti kõvasti – alustades sakslaste kergekuulipildujast MG34’st, tehes vahepeatuse jänkide bazooka juures ning lõpetades brittide 2-tollise mortiiriga. Sellega loomulikult jätame vahele enamuse neist, kuid ei hakka neid kõiki siin üles lugema. Üldiselt on raskerelvad mõeldud jaole, kuid ka pooljagu saab raskerelvaga (nt. Vickers) hakkama, kuid sealjuures peab kogu üksus sellega tegelema, mistõttu loeb tulevahetuses vaid relva enda tulejõud (muidu liidetakse üksuse ja relva oma kokku). Ka seersant saab kergemate relvadega (nt. M1918A2) hakkama, kuid ka siis loeb vaid relva jõud.

Lisaks relvadele võib mängija saada enda poolele kasutamiseks ka hea hunniku lõhkeainet. Vaenlasele saab kaela loopita nii granaate, kui ka tugevatoimelisi lõhkeainekotikesi, millega on lisaks liha tükeldamisele võimalik ka vaenlase okastraataeda õhku lasta. Sõidukite vastu võivad sakslased kasutada oma armsaid Panzerfauste. Kõik loetud relvad on ühekordse kasutusega ning eemaldatakse pärast kasutust mängust.

Lisaks tohutule meeste- ning varustusevarule on võimalik välja trükkida ka hea hunnik sõidukeid. Näitena võiks ära tuua inglaste Churchill VII’e, jänkide M36 Jackson’i, venelaste T34-76 ja sakslaste poolelt Stug IIIg. Tankidele lisanduvad turvistatud ja turvistamata transpordiveokid ning suurekaliibrilised (sakslastel 75 mm, brittidel 57 mm) kahurid. Ei puudu ka kurikuulus Flak 36/37.

Tankide puhul on kena erineva turvistatavuse väljatoomine, mis paljudes sõjamängudes kahjuks puudub. Seega on täiesti erinev tulemus, kui lasta Churchill VII’e 152 mm’st esisoomust või kõigest 25 mm’se soomusega taguosa. Reaalsust lisab asjaolu, et vintpüssiga ikka tankile halligi häda ei tee, kõmmuta palju tahad. Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem… Alati on võimalus tanki kahuri- ja kuulipildujatetule all sõjavankri poole söösta, püssitorud piludest sisse toppida, mõni granaat luugist alla aidata ning hea vedamise korral tank sedamoodi kahjutuks teha.

Sõidukirattad ei ole kunagi pealpool olles sõdurite suurimad sõbrad olnud – seda ka siin. Soomustatud masinatega on täiesti võimalik vaenlase meestest üle sõita – millegipärast tavasõidukitega selline võimalus puudub, huvitav küll miks. Loomulikult arvestatakse ülesõitmisel igasuguste varjamist soodustavate asjaoludega ning ülesõidetavad saavad (võimaluse korral) anda sõidukile kaks korda vaba tuld – enne ning pärast ülesõitmist (hiljem siis juba tagumisele soomusele… julm).

Lisaks kaardilolevatele tapamasinatele on veel ka kaardivälised võimalused vaenlase nottimiseks. Tuld ja tõrva kallavad taevast alla miinipildujad, raskesuurtükid ning lennukid. Iga sellise rünnaku puhul on võimalus, et tulejuhtimises miskit viltu läheb ja mõni teine ala ränga pommitamise alla satub. Tõenäosus küll väheneb korrektselt topograafiat valdava sõduri puhul, kuid võimalus tuli vaenlase asemel enda meeste kaela saada jääb siiski alles.

Kuigi reeglite järgi peaks vaenlase relvad seda kandva üksuse hävimisel kaardilt eemaldama, ei näe ma põhjust, miks mitte lisada veel rohkem mängulusti ning reaalsust nende kaardilejätmise teel. No heakene küll, võibolla tõesti ei osanud sakslased Maxim 1910’le linti järgi anda, kuid hoolimatu väejuht, kes selle meeskonna surma saatis peaks ikkagi vastutama, et varustus vaenlase kätte ei satuks.

Nagu sellest kõigest veel vähe ei oleks, peavad sõdurid pidevalt ka valvel olema ülitäpsete võsast lenduvate snaiperikuulide eest. Need tüübid võivad välja ilmuda aga vaid siis, kui ründav vaenlane ikka väga kehvasti oma tuld juhib (kaks kuut). Loomulikult ei ole ka snaiperi elu lihtne – talle võib iga pisemgi äpardus saatuslikuks osutuda. Vaenlasele liialt lähedale asetatud snaiprist võib jalaväejagu lihtsalt üle sõita või vastutulega ta auklikuks pikkida.

Nagu juba mainitud, on Valor & Victory üks parimaid mulle teadaolevaid taktikalisi sõjamänge. Sellest hoolimata on tal mõned ebaloogilisused, mis mulle isiklikult väga ei istu. Esiteks ei ole võimalik väikese arvu sõduritega mitte miskit ära teha, kuna täringuveeretusele vastav tulemus võetakse tulejõu väärtuse järgi tabelist. Seega peab pidevalt oma mehi koos hoidma, et nende tulejõud ei hajuks. Teiseks on see tabelist risttulemuse võtmise üldse kahtlane…

Lisaks väljaprinditavale nännile on vaja vaid 2 täringut. Mina olen oma komplektis hoidnud ka pliiatsit märkmete tegemiseks (lahingustsenaariumite ja reeglikokuvõtete jaoks) ning söögipulka tulejoone määramiseks. Viimane on tegelikult üpriski vajalik kõigis sõjamängudes, kus tulejoont määrata tuleb…

Tõeliselt korralik lisand iga sõjamänguri kollektsiooni!

9/10

Algaja sõjamängur astub oma isa jälgedes

___________________________________________

Terve tänase päeva tegelesin oma Esseni-reisi ettevalmistustega. Sain lõpuks valmis oma mängunimekirja, mis seal üle tuleb vaadata või kohe ära osta. Lisaks sellele printisin omale välja ka saalide kaardid. Eelmisel aastal oli sellest tohutult palju kasu. Lisan selle küll pisu hilja, kuid ehk läheb kellelgi veel tarvis. Nad raisad ei anna plaane välja kah enne, kui messini vaid nädal on jäänud.

Essen10.pdf

Share on Facebook Share

Warhammer Fantasy Battles

Posted in Lauamängud, Muu kraam with tags , on 13. september, 2010 by Ove

Esmakordselt puutusin Warhammeriga kokku kusagil 2002-2003 (kes seda enam täpselt mäletab) aastal. Olin siis gümnaasiumis ning huvi igasuguste ägedate asjade järele sama suur (või natu väiksem) kui praegu. Kuna raha oli siis vähe, ei suutnud ma endale tolleaegset starterit (6th edition – Impeeriumi ja orkide väed) lubada. Seetõttu võtsin nõuks esialgu reeglitega tutvuda ning ostsin omale vaid mängujuhendi – pehmekaanelise 400-leheküljelise piibli. Hiljem (kusagil 2005 aastal, pärast seda, kui olin sõjaväes reeglid läbi töötanud) sai ostetud ka üks pisike salk puuhaldjate vibukütte. 6 mehikese eest pidin välja käima umbes 75 eeku – praeguseks on selliste pisikeste karbikeste hind tõusnud üle 100 krooni.

Mis mind aga sellest kirjutama ajendas, oli huvi tärkamine Warhammeri vastu seoses Ludos korraldatud tutvustuspäevaga, kus sai ise miniatuure katsuda, värvida ning nendega isegi soomlastest mängurite käe all mängida.

Warhammeri põhimõte ei erine väga H. G. Wells‘i (jah, sellesama ulmekirjaniku) Little War‘sist, mis anti välja aastal 1913 (ja mis on omakorda Wells’i aretatud versioon Kriegspiel’ist). Kaks (või rohkem) mängijat asuvad laua taga (või põrandal) oma nupukesi liigutama eesmärgiga vastase väed purustada. Mõlemas mängus kasutatakse pisikesi sõdurikesi, millega vastavalt mängureeglitele üritatakse vaenuvägedele õpetust jagada.

Warhammeri maailm on üpriski kirju just rasside poolest. Praeguses (kaheksandas) versioonis on esindatud 21 erinevat osapoolt, sealhulgas päkapikud, rotirahvas, mitut sorti haldjaid, orkid ning loomulikult inimesed. Ajalugu on kõik mõnusalt kirja pandud – lugemist mitmeks heaks õhtuks.

Samuti on väga kirju erinevate rasside üksused, mis muutuvad veel kirjumaks, kui need ära värvida. Nimelt tulevad Games Workshop’is toodetud mehikesed huviliseni raamides, kokkupanemata (välja arvatud mõningad lihtsamad kujukesed) ning värvimata. See on just üks asi, mida GW müüb – liimimis- ja mökerdamisrõõmu. Kahjuks on mehikesed üpriski kallid ning spetsaalsed akrüülvärvidki kallimad kui guašid maksimas. Rõõmu aga sellest kõigest oi-oi kui palju.

Kui mehikesed olemas, tuleb vaid leida aeg, koht ning mängukaaslane, kes suudaks (ja keda sina suudaks) tunnikese (kuni mitu) välja kannatada. Selleks on olemas Eesti oma warhammeri foorum. Tutvustuspäeval kohtudes tundusid kõik lahedad tegelased, kes õpetussõnade ning kogemuste jagamisega tagasi ei hoidnud.

Loomulikult ei oleks mängu nimi Warhammer Fantasy Battles, kui selline suurepärane fantaasia kehastus nagu seda on maagia. Lisaks kaheksale loitsukunsti põhikoolkonnale on hulgaliselt lisakoolkondi, mis on omistatud vaid teatud rassidele – näiteks jäämaagia Kislevi põhjalastele või suur ning väike WAAAGH orkidele ja goblinitele vastavalt. Maagia tähtsus ning levimus oleneb üldiselt suuresti reegliraamatust, mida mängija käes hoiab (sama käib ka paljude teiste reeglite kohta) – kõige uuemas pidi seda kõvasti rohkem olema kui varasemates versioonides.

Alates esimesest väljalaskest aastal 1983 on Warhammerile tulnud 8 väljalaset muudetud põhireegleid, lisareeglite näol tohutult laiendeid ning lugematu hulk erinevaid väeüksusi.

Igal juhul on hea, et Ludo sellise tutvustuse korraldas – tärkas lisaks minult ka huvi paljudes teistes mängurites. Oma pisikeste karvaste käekestega värvisin ma ära 5 miniatuuri (kolm öögoblinit ning kaks päkatsit) ja jäin tulemusega väga rahule. Kahjuks ei ole mul töötavat (täis akuga) digikat, mille abil mõni pilt neist “meistriteostest” üles panna. Nüüd oleks vaid mõnda üksust juurde tarvis ning võib hakata oma hädapärase armeega lahingut lööma. Eks Esseni messil saab uurida, kas on ka mulle taskukohaseid võimalusi…

Ma ei tahaks nüüd küll kuidagi Games Workshop’ile antireklaami teha, kuid tõele au andes on paar kohta, kust ka odavamalt miniatuure saab. Eelmisel aastal Essenil tegin huvi pärast pisu uurimust just Esimese Maailmasõja teemadel… Igale Maa ajaetapile vastavaid mehikesi võib soetada näiteks North Starist ning teine suurepärane koht miniatuuridehuvilisele on Gripping Beast. Väga kasulik oli ka Eric Hotz’i Whitewash city, kust leiab väga palju linke poodidele, mille hinnad on isegi mulle taskukohased.

Terve tänase päeva olen ma, hoolimata oma varasemast tigedusest plastjunnide vastu, vaadanud Warhammeri miniatuure, uurinud hindu ning võimalusi nende soetamiseks… Ärge alahinnake kunagi e-bay võimsust…

Esimene Eesti sõjamängurite alternatiivlaager

Posted in Üritused, Lauamängud with tags , on 31. august, 2010 by Ove

Pärast kõiki neid pisikesi üritusi, mida Eestis lauamängulaagrite nime all ühes ja teises kohas aeg-ajalt korraldatakse, sai EWS (Estonian Wargamers Society) maha ühe korraliku mängupõrguga. Ausalt-öeldes sattusin sinna täiesti poolkogemata, kuna Generalfeldmarschall Aigar oli mind mõttetute eurokatest kirjutamise pärast välja jätnud, kuid Frontschwein Costello, kes teadis, et teen seda vaid selleks, et üldsuselt rohkem peale minna, edastas salaja mulle kutse. Sedasi siis juhtuski, et reede hilisel pärastlõunal kohalejõudnud seitsme inimese hulka kuulusin ka mina…

Et kiirelt kõiki tülli ajada ning seejärel end kas lohutuseks täis kaanida või koju minna, alustasime umbes seitsme-kaheksa paiku ühe kiire Diplomaatiaga. Minul õnnestus saada Austria-Ungari, kes, luues liidu Türgi Euroopa-meelse sultaniga, tungis peale paha-aimamutele Venemaale. Samal ajal sõlmiti Lääne-/Kesk-Euoopas kolmikliit Itaalia, Prantsus- ja Saksamaa vahel. Inglismaa otsustas vist jääda neutraalseks, kuna temapoolsed läbirääkimised jäid üpriski kasinaks…

Austria-Ungari lõbu aga ei kestnud üldiselt kaua – olles täpselt kenasti keskpaigas, võttis ta enda peale Saksa-Prantsuse-Itaalia ühislöögi ning aitas selja tagant appitõttaval Türgil teha niipalju kahju kui võimalik. Lõunast Apenniini poolsaarele lähenenud moslemid haarasid Itaalia kiirelt oma võimu alla. Olles praktiliselt väljapekstud, pidasin ma meeleheitlikke läbirääkimisi Saksa keisriga, et ma ei oleks esimene, kes välja langeb…

8 tundi hiljem lõppes mäng minu liitlase Türgi võiduga. Austria-Ungaril õnnestus lõpuni mängus püsida, kuid nii Ingismaa ja Venemaa olid kapituleerunud. Ülalolev pilt on käskudest, mis mängu jooksul kirjutati… Samuti võis kõikjalt leida minupoolt tühjaksjoodud õllepudeleid, mida pidi olema eile allesjäänute järgi rehkendades umbes 13-14… Hiljem sain teada, et miski 5 jäi veel külmikusse.

Laupäeva hommik algas üpriski vastiku pohmelliga ning lisaks sellele harjumatult vara (kuid määravam oli esimene). Olin end palunud üles ajada, kui midagi ägedat mängima asutakse ning see oli minu magamisharjumusi arvestades võrdlemisi tark tegu. Seega peksis Frontschwein Costello mind üles kell 10 hommikul, kui asuti üles panema lauda mängule The Napoleonic Wars, mis Costello sõnul pidi võtma aega vaid paar tunnikest, kuna iga käigu lõpus veeretatakse täringut ning kuue puhul mäng lõppeb.

Mäng on tõsiselt sügava teema ning (pohmaspeaga) keeruliste reeglitega, kuid väga mõnus ning nauditav. Taas kord õnnestus mul hakata mängima Austriat (Martti – Preisimaa, Aigar – Inglismaa, Neeme – Prantsusmaa, Costello – Venemaa). Ka selles mängus ei ole Austria just kõige paremini positsioneeritud riik, sest kuigi mängu alguses on Venemaa Britannia poolel (nagu ka Austria) ning Preisimaa neutraalne, siis nende kahe liitumisel Prantsusmaaga, on pisike Austria kolme vaenupoole vahel…

Kuna Napoleon asus esmalt kimbutama Briti laevu, sai Austria keiser tasahilju Prantsuse idapiire enda kasuks nihutada. Venemaa alustas Diplomaatilisi läbirääkimisi neutraalse Türgiga ning sai viimase omale liitlaseks. Prantsusmaa rõhus oma sõprade – Taani ja Hispaania – abiga tugevalt Inglismaad, vallutades isegi korraks Londoni. Sellega lõppes esimene käik – aasta 1805.

Vahepeal jõudsid Vints ja Udutont panna üles Axis & Allies Pacific 1940 ning selle läbi mängida – see kestis vaid 3 tundi.

Siis aga ilmus välja Arthur Wellesley, kes Bonaparte’ mättasse lõi ning ise Prantsusmaale lammutama suundus. Preisimaa minetas oma neutraalsuse ja nähes vaimusilmas, kuidas kotkas oma tiivad üle Britannia sirutab, asus Napoleoni poolele. Austria, kes aga oli liigutanud oma piire Marseille’ni, sunniti jõhkraid meetodeid kasutades taganema, tekitades Alpides patiseisu, kus Austria ei tahtnud oma nõrgemate vägedega rünnata ning Prantsusmaal polnud Inglismaa pideva vastutegevuse tõttu piisavalt mahti, et midagi ette võtta. Venemaa lammutas Austria põhjavägedega koos Preisimaad laiali. Ka Wellesley löödi Prantsusmaalt minema.

Pärast 1808. aastat tegime pausi, kus huvilised võisid sööma minna. Kätte oli jõudmas kolmas käik ning kell oli selleks ajaks veerenud seitsme peale – 8 tundi oli mängitud.

Kuna midagi muud polnud teha, võtsime Udutondiga ette Valor & Victory. Pisike sõdimine väikelinnas lõi vere kenasti käima.

Umbes kaheksast jätkasime Napoleoni sõdadega. Venemaa tegi Prantsusmaaga rahu ning tungis Austriasse. Olles võimetu sõdima kahel rindel korraga, löödi Austria väed ka läänerindel puruks ning algas kolmepoolne invasioon Austria anastamiseks. Wellesley kogus Inglismaal vägesid…

Üks pisike lõbus seik oli, kui Prantsuse laevad mitu aastat Biscaia lahes ühe pisikest Briti alust otsisid – kuna aga ta kõik oma käigupunktid meeleheitlikult sinna ära kulutas, ei saanud ta väga muud teha.

Pärast kapituleerumist ei olnud Austrial terve aasta muud teha, kui vägesid koguda, kuna ta oli neutraalne. Prantsuse ja Venemaa vahel tekkis terav huvide põrkumine, kui mõlemad proovisid enne teist Rootsit alistada – sellega sai siiski hakkama Napoleon, kuid Helsingi sai Tsaaririigile.

Vahepeal oli ülejäänutel taas igav hakanud ning koogiti välja väga retro välimusega Wizard Kings.

1811 kuulutas Venemaa taas Prantsusmaale sõja ning asus võitlema Briti poolele. Austria, kes vahepeal oli neutraalsusega ühele poole saanud ning uuesti Inglismaaga liitunud, ühendvägedega sõideti rõõmsalt Kutuzovi juhtimisel Pariisi. Idarindel aga murdsid läbi Preisi ja Prantsuse väed vallutades vastavalt Viini ja Moskva – Peterburg oli juba varem langenud Rootsi vägede saagiks. Neljas käik lõppes taas Austria kapituleerumisega…

Viimasel käigul üritasid nii Venemaa kui Inglismaa takistada Prantsusmaa võitu, kuid erilist edu sellega ei saavutatud – Itaalia lõunaosa vallutati Imperaatori vägede poolt, Venemaa pealinnad jäid Bonaparte kätte… Lõbus oli vaid see, et kord Türki tunginud, ei olnud Prantsusmaa mängijal enam mahti tema välja toomiseks. Seega passis Napoleon viimased aastad Sofias õgides saiakesi.

Mäng lõppes pool viis hommikul Prantsusmaa ülekaaluka võiduga. Teiseks tuli Preisimaa ning ülejäänud miinuspunktidega järele. Pean häbiga mainima, et suutsin tulla viimaseks… Kui ma nii hea kaotaja ei oleks, siis ma vist lauamänge üldse ei mängiks… Kokku kestis mäng koos reeglite seletamise/õppimisega 16 tundi.

Kuna viimasel käigul võtsid Prantsusmaa, kelle juhtimise all oli Keisririik ise ja kolm liitlasriiki (Hispaania, Taani ja Rootsi), kelle käigud sattusid olema järjestikku, käigud tohutult aega, siis löödi teisele lauale üles Napoleon’s Triumph, mille taga Martti ja Udutont kahekesi üksteise käsi hakkasid väänama. Igastahes tundus see mäng niivõrd huvitav, et tekkis kohe tahtmine isegi mängima hakata, kuid igipõlised traditsioonid (üldiselt mulle ei meeldi, kui mõni mängijatest mängu ajal kuhugi ära kaob ega mängu ei jälgi) ja asjaolu, et mäng oli kahele, sundisid mind tagasi Napoleoni sõdade juurde (kuigi oleks võinud vabalt teha erandi – laua taga mängu jälgimise teesklemine väsitas veel rohkem).

Pühapäev algas hoolimata viietunnisest uinakust siiski paremini kui eelmine. Seda peamiselt põhjusel, et suu ei kuivanud ning vasaraga päkapikk oli kellukese peas rahule jätnud.

Toas leidsin Aigari, Costello, Martti ja Udutondi Tide of Iron’i lauda üles panemas – sedakord Days of the Fox’i laiendiga. Kuna muud teha ei olnud, alustasime pärast edukat Ingalt kohvi nurumist kolmekesi Twilight Imperiumiga – Costello kurikuulsate sõnade järgi pidi TI kolme mängijaga samuti kõigest paar tundi kestma…

Pärast julget tunnikest mängimist (ka laua ülesseadmine ja reeglitega tutvumine võttis omajagu aega), kuulsime, kuidas kõrvaltoast räme hõiskamine kostus: “Noh, võitsite või?” “- Ei, reeglid said seletatud.”

Paari tunni pärast – umbes kahe ajal – selgus, et lähivõitluse reegleid oli tõlgendatud sedavõrd valesti, et puudus igasugune mõte edasi mängida. Alustati uuesti. Seekord õigete reeglitega.

Meie olime vahepeal samuti pisut edasi jõudnud – sõlmiseme Neemega Vintsu vastu liidu ning tema War Sun’ide abiga lõime tema väed puruks. Noh, pisu aitasin ka mina kaasa, kuid minu laevukesed ei olnud pooltki nii head.

Olles hävitanud Vintsu koduplaneedi ning selle radioaktiivse plögaga üle valanud, suundusid Neeme laevad minu koduplaneedi poole… Pärast paari suures plaanis tühist lahingut nad siiski sinna ei jõudnud – Neeme võttis lihtsalt ühe võidupunkti juurde ja võitis… Kokku 7 tundi.

Teises toas võidutsesid kolmada reichi armeed, takistades Ameerika langevarjurite põgenemise. Kokku 4 tundi.

Seejärel sai tehtud grupipilt ning laiali mindud, et järgmine kord oleks taas põhjust kokku tulla…

Kolme päevaga neli mängu (sealjuures vaid üks, mida ma varem polnud mänginud) – pole just selline lauamängulaager, kus ma varem olen viibinud, kuid pärast seda vist väga neid teisi ei tahagi. Suurepärased mängud, suurepärane söök (üks konserv, päts leiba, pisu salatit ja pakk pihve) ning selliste mängude mängimiseks suurepärane seltskond. Mida veel ühelt nädalavahetuselt tahta.

Teinegi kord….

Sõjamängude vaarisake oksjonil

Posted in Uudised with tags , , on 23. august, 2010 by Ove

Selle aasta 13. oktoobril läheb Londonis Bonhams Auction House’is müüki äärmiselt haruldane eksemplar lauamängust Game of War aastast 1890. Tegu on Kriegspiel’ist (mis ilmus sõjaväelistesse ringkondadesse esimest korda aastal 1824) inspiratsiooni saanud treeninguvahendiga, mida kasutati ohvitseride väljaõpetamisel.

Mängu Game of War mängitakse kaardil, mille mõõtkavaks on miil iga kuue tolli kohta (1 = 9186). Vägesid märgitakse erinevate klotsikestega, kus on siis esindatud nii jalavägi, ratsavägi, suurtükivägi, pioneerid ning isegi kuulipildujad. Siiski ei suutnud mängu valmistajat ette näha kuulipildujate populaarsust Esimeses Maailmasõjas, kuna neid on kokku vaid 6.

Mängu komplekti, mis on kenasti mahutatud mahagonist karbikesse, kuulub 600 mängunuppu punasest ja sinisest värvist, kaks elevandiluust joonlauda ja nihikud vahemaade mõõtmiseks, näpitsad nuppude karbist välja võtmiseks ja laual liigutamiseks, kaks elevandiluust täringut ning muud nodi.

Selle ajaloolise eksemplari ostja saab Briti sõjamuuseumist kaasa ka saatekirja, mis tõestab mängu autentsust ja mängujuhendi. Eesti hard-core sõjamängurid aga peavad nüüd kohe raha hakkama koguma, kuna oletatavasti peaks hind tõusma kuhugi 1500 – 2000 naela kanti (28500 – 38000 eesti krooni).

Mängu juures on põnev asjaolu, et kui taolisi sõjamänge mängitakse kaheksi (või harvadel juhtudel neljakesi), siis selle puhul on reeglite järgi vaja ikka korralikku seltskonda. Lisaks kahele vägede ülemjuhatajale on vaja veel allohvitsere, kes juhiksid peaväest eraldunud väesalku, kohtunikku, kaht abikohtunikku ning veel protokollijat, kes märgib üles laual asetleidva tegevuse, sõnumite saatmis- ja kättesaamisaja ning kaotused. Kokku kaheksa inimest 🙂

Edu kõigile sõjamänguritele – tooge see siia!

Originaalartikkel Gizmag’is.

Huvilistele sain ka reeglid.