Arhiiv: Asimodee Games

Ca$h ‘n Gun$

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 8. oktoober, 2010 by Ove

Üksik laohoone linna servas on suurepärane koht pärast edukat pangaröövi saagi jagamiseks – lähedal pole kedagi vaatamas/kuulamas ja politsei püstidab senimaani kesklinnas teetõkkeid lootuses veel kaabakad tabada. Krõbisevat on hea kotitäis, kuid El Toro muhelemisest ning Igori nukiraginast on selge, et kõigile siit kindlasti ei jagu… Juba raha nägemisest muutub õhkkond järsult närvilisemaks ning käed libisevad juba alateadlikult kabuuris istuva relva järele. Niipea, kui esimene rahapakk lauale jõuab, ei lase röövlikamp selle jagamisel kaua oodata… Selline turmtuli oleks kõigil vähegi kogenematutel varastel põie pükstesse tühjendanud, kuid need ei ole just papist poisid…

Kui filmist “Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne” oleks lauamäng tehtud, siis ilmselt oleks see just selline (väike viimistlus süsteemis narratiivse aspekti edasiandmiseks kuluks ilmselt siiski ära). Tegu on lõbusa kogu-pere-mänguga, kus (nagu eelnevalt mainitud) hakatakse head hulka raha jagama – väga õpetlik mäng praeguses masust väljarabelevale rahvale… Kuid siinset raha võib ennetada tükike tina ning kui juhtud parasjagu tinale allergiline olema, soovitaks soojalt peituda esimesena ettejuhtuva võimalikult suure objekti taha. Oleks selle mängu välja lasknud LudoArt, oleks mängu ostja võibolla tõesti päris relvad karbist leidnud (viimati tahtis tegelane lisaks mängule oma mängukarpidesse šampust panna), kuid seekord tuleb mängijatel leppida labaste oranžide vahtplastist tulirelvamulaažidega.

Mängu eesmärgiks on siis endale kõige rohkem raha krabada ning selle käigus ELLU JÄÄDA. Tihtipeale on see viimane just see kõige keerulisem (vähemalt minu puhul). Igal mängijal on 8 relvakaarti, millele on märgitud siis kas tühilask, tavaline lask või lausa valang (noh… selline kiiremat sorti lask). Igas voorus valib iga mängija omale ühe relvakaardi ning paneb selle tagurpidi lauale. 1, 2, 3 ning kõik sihivad kedagi – tavaliselt on selleks kõige rohkem pinda käiv isik, kuid anonüümsed allikad väidavad ka selle seost rikkuse ning kahtlustamisega. Siis: 1, 2, 3 ning kõik argpüksid võivad pikali hüpata – ka siin olen ma kuulnud jutte sellest, et mõistlik on hüpata pikali, kui enamus tegelasi sind sihivad, kuid pole sellist seost märganud ning pean seda lugejatele näkku valetamiseks. Seejärel lahendatakse laualekäidud kaardid: kõige esimesena kiirlasud (valagud) ja siis tavalised lasud (neil, kes kiirlaskudega juhuslikult pihta ei saanud). Kõik kes õigel ajal pikali hüppasid pääsevad igasuguste kuulide eest… Tühilasud mõistagi ei tee kellegile haiget.

Püsti- (ja terveks-) jäänute vahel jagatakse laualolev rahapakk võrdselt – kui võrdselt ei jagu, jääb raha lauale ning see jagatakse järgmises voorus.

Et rahajagajatel aga igav ei hakkaks, on võimud kaabakate sekka peitnud ühe under-cover võmmi, kes siis suitsu- või õllepauside vahel politseijaoskonda üritab helisada ning teatada rahajagajate asukohta. Iga vooru lõpus saadetakse püstijäänute vahel laua all ringile telefonikaart ning ainult under-cover mendil on õigus (ja vabadus) see ümber keerata. Vahepeal ei ole lubatud kaarti vaadata. Kui kaart jõuab lauale ning kõne on tehtud, on selge, et seltskonnas on keegi ment ning püssitorud hõõrutakse varakult vastu teksasääri kuumaks… Kui politseinikul õnnestub enne kuuendat vooru (muidu lihtsalt ei jõuta) sooritada kolm kõnet (esimesed kaks on kas valeühendused või peaks lihtsalt mõne mõttetu klienditeenindaja lahti laskma) ning mängu lõpuni ellu jääda, võidab ta mängu.

Kujutage nüüd ette tõsise põki Igori kandilist armidega kaetud lõuga, millel tilpneb võikaks irveks paljastatud hammastega väljakakutud granaadisplint. Niipea, kui keegi teda tulistab, libiseb granaat tema käest, hoob kargab eemale ning teravad teraskillud pikivad auklikuks seina ning kõik mis selle ette jääb.

Asja veel tapvamaks ajamiseks on mängus ka 10 eriomadust, mis pimesi mängijatele välja jagatakse. Küll leidub seal huvitavaid asju – mõni võib iga tapetu eest saada 10 000 dollarit, teine sureb maha alles neljanda kuuliga või saab tapetu relva (ja kuulid) endale haarata…

Nagu näha, ei ole ka selle mängu peale tarvis palju krõbisevat kulutada, vaid on täiesti võimalik ise see endale põlve otsas kodukeemiat kasutades valmis meisterdada (mitte, et ma propageeriks lauamängude piraatlust…).

Mäng on mõnusalt välja mõeldud ning pakub korrektses hulgas tarbides hulga lusti. Ebaloogilise küljena võiks välja tuua nüansi, et mahalastud kaabaka raha lihtsalt kaduma läheb. Oleks võimalus see tagasi ühispatta panna või selle peale ühe väikese shoot-out’i pidada, kuid see rikuks raha ning relvakaartide suhet… Teine, mõistlikum võimalus, oleks raha selle (või järgmise) vooru püstijäänute vahel ära jagada… Eks igaüks ise teab.

Täitsa tubli tükk: 7/10

Share on Facebook Share

Advertisements

Hundimäng/Werewolf

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 4. detsember, 2009 by Ove

Pisikesele külale on langenud kohutav needus – keegi kohalikest käib libahundiks ning murrab öösiti inimesi. Külaelanikud peavad liba leidma ning talle otsa peale tegema enne, kui kogu küla otsa lõppeb. Aga kes tõmbab endale öösiti hundinaha selga? On see naabri-Malle või ülejõe Juhan? Ehk oskab külavanem nõu anda… Järgmisel öösel on jälle üks  elanik maha murtud. Sedasi ei saa elu jätkuda – kedagi tuleb üles puua, hõbekuuliga tulistada, pea maha raiuda, kindluse mõttes ka küüslauku täis toppida ning laip ära põletada!

Igal ööl käivad libahundid külas inimesi murdmas ning igal hommikul kogunevad külaelanikud külaväljakule, et teada saada, keda sel päeval matta tuleb ning otsustada, kes libahundi pähe maha koksata.

Kui lauamängude tavaline miinimummängijate arv on 2 või 3, siis selle mängu vähim osalejate hulk hämmastas mindki – korralikuks mänguks on tarvis tervelt 8’t mängijat. Paljud võivad seda mängu teada “Maffia” nime all – mäng võib olla isegi Star Wars’i teemaga, kus varjulolevad jedi sõdalased tapavad kurje kloone. Selle mängu puhul võib mängijate arv kasvada kuni 18’ni. Mida rohkem, seda põnevam. Mäng vajab ka mängujuhti või “jutustajat,” kes valgustab mängijaid mängus toimuvast ning lisab oma võimete kohaselt mängule vürtsi. Öösel on kõigi mängijate silmad kinni ning mängujuht kutsub järgemööda välja tegelasi, kelle kord on tegutseda.

Sarnane libahundimäng ilmus esmakordselt 1986. aastal Werewolf nime all. Algselt sisaldas see kolme erinevat tegelast – libahunti, selgeltnägijat ning külaelanikku. Selgeltnägija võib igal ööl küsida mängujuhilt ühe isiku kohta, kas too on liba või inimene. Hilisemates versioonides on lisandunud palju teisi erivõimetega karaktereid. 2001 aasta versioonis on juurde tulnud varas, jahimees, nõid, cupido, väike tüdruk ning šerif. Eestikeelse 2008 aastal ilmunud Hundimängus on üldiselt osad nimed ära vahetatud ning mõned tegelased isegi juurde mõeldud. Huvitav tegelane oli vastik vanamutt, kes valis mängu algul omale ohvri ning tänitas ja siunas teda terve mängu.

Minule isiklikult läks väga hästi peale “Werewolves of Miller’s Hollow,” mille abstraktsed illustratsioonid olid tohutult lahedad. Hundimäng jällegi särab oma arhailisuse pärast. Loomulikult on täiesti vinged fännide enda loodud kaardid ning mainimata ei saa jätta ka Müütose-teemalist varianti “Do You Worship Cthulhu?” ega WoD-temaatilist mängu, kus lisaks libahuntide ja külaelanike vastuseisule lisanduvad ka uue fraktsioonina vampiirid.

Leidsin ka versiooni, kus tegevus toimub haldjakülas, kuhu on end maskeerunult sisse nahistanud goblinid, kes halastamatult pikkkõrvu notivad. Mängus kasutatakse Magic’u kaarte.

Selle aasta Essenil nägin varianti, kus oli üle 40 kaardi – kõigil unikaalsed väiksemad ja suuremad võimed. Tüüp oli kaartidega mässanud üle kahe aasta. Lihtsalt seepärast, et tema arust oli tavalist külaelanikku igav mängida… Rääkides jalgratta leiutamisest, oli aasta varem välja tulnud Ultimate Werewolf, kus on üle 80 kaardi (60 neist unikaalsete omadustega). Vähemalt oli tema versioonil tugev kunstiline pool – tõesti ilus.

Nagu paljud juba aru on saanud, ei ole mänguks tarvis mitte midagi muud peale paberi ja pliiatsi, millega kritseldada valmis kaardid, leppida kokku reeglid ning hakata mängima.

Mängu suureks negatiivseks aspektiks on tohutu mängijate arv, milleta pole võimalik seda nautida. Kui tihti õnnestub kokku saada 8+ inimest ning neid järjekindlalt mängima suunata. Positiivseks pooleks on lihtsus – reeglid ning mängu käigus ei pea kah tohutult pead murdma – ning minu jaoks vahva rollimänguline element.

7/10

Gore-horrorit ei ole kodustes tingimistes üldse raske teha – kids, don’t try this at home!

Mission: Red Planet

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 24. veebruar, 2009 by Ove

1888… Punasele planeedile saadetud automatiseeritud sondid edastasid viimased teated, mis paljastavad ühemõttliselt, et planeedi pind koosneb hindamatutest loodusvaradest. Leitute hulgast on avastatud ka kaks uut ressurssi.
Celerium – uus element perioodilisustabelisse. Celeriumi omadused on üllatavad. Teadlased kavatsevad kasutada uut ainet kütusena, mis peaks tõstma ükskõik millise masina võimsust tuhandekordselt, avades sellega tee tähtedele.
Silvaniit – materjal, mis on tihadam kui ükski teine aine Maal.
Kinnitati ka uskumus, et planeedi pinnal tõesti leidub jääd. Seda võib kasutada atmosfääri loomiseks, mis lubaks omakorda planeedi koloniseerimist.
Sina oled kaevanduskompanii juhataja. Sina pead kontrollima punase planeedi pinna alla peitunud maagitaskuid, et rakendada neid uusi loodusvarasid.
Sa ei tohi kauem oodata…. Marsile!

kaas1

Kuna olen suur aurupungi fänn, on see mäng küll üks ‘must-be’ objekt minu kollektsioonis. Tegu on aurupungi kõige ehtsama esindajaga, mis teeb silmad ette kõigile enam-vähem sama žanri esindajatele (Power grid, Brass, Dust ja ka Industria). Mäng on vana prantsuse mänguguru Bruno Fiadutti loomingust, kelle debüütide hulka kuulub näiteks Citadels ja eelmisel aastal ilmunud Red november. Peab ka mainima tema koostööpartnerit Bruno Cathalat (mängu Mr. Jack looja), kellega koos see mäng on valmis mõeldud.

kaart

Nagu pildilt näha võib, on tegu 1888 aasta Marsi poliitilise kaardiga, kus võib näha kümmet piirkonda (7 neist servadel, kolm keskel). Sel ajal oli viie suurema korporatsiooni eesmärgiks saata kosmoselaevadega punase planeedi poole võimalikult palju inimesi, et vaesed mehed ja naised saaksid alustada tööd võõral taevakehal.

laev

Kes ajalugu täpsemalt mäletab, teab, et just selliste laevadega läksid esimesed inimesed Marsile. Praeguseks on need küll paljuski täiustunud, kuid vana head ja töökindlat aurumasinat ei asenda ka tänapäeva tehnoloogiaga miski. Vasakpoolsel pildil võite näha laeva ühelt poolt, kus on silt sihtkohaga just nagu tänapäeva voorimeestelgi, punane hoiatussilt, mis näitab soovitatavat inimeste arvu laevas eeldusel, et nad end seal mugavalt tahavad tunda. Viimasena võite vaadata illuminaatorist hingematvaid Marsi vaateid, mille toovad teieni M&M visiokorporatsioon (soovi korral võite suurendada teile väga tuttavaks saavat kaevandusrajatist, mille kitsad olud tunduvad pärast nende kosmosest vaatamist lausa priiskavad). Paremal poolel võite näha laeva teist poolt, mis on katetud varjevärvusega, et pääseda õhupiraatide lõhevate kahurikuulide eest.

jaam

Ülal võite näha tolle aja igapäevast nähtust: Kosmoselähetuste keskust. Tänapäeva kiire elutempo juures suudame me vaevalt uskuda, et sel ajal suurimaks läbimurdeks arvatud keskus suutis korraga lähetada orbiidivälisele trajektoorile vaid viis laeva korraga. Kuid just sellisest primitiivsest asutusest saadeti teele esimesed astronaudid, kes muutsid elutu punase pinna viljakaks oaasiks päikesesüsteemis.

eskiis

See algupärane illustratsioon avastati aastal 2156, kui kaevati välja New Utopia varemed. Teadlased usuvad, et esimesed astronaudid hakkasid meeletust kurnatusest tingituna kummardama neid teele saatnud isikuid. Selle järgi võib eeldada, et mitte kõik ei tulnud siia vabatahtlikult.

tegelased

Hiljem Vasistas Borealisest leitud maal kinnitab varasemaid teooriaid. Kui mõningad astronaudid tulid planeedile vabal tahtel otsima uut võimalust, siis nagu viitavad tõenid, saadeti mõned neist siia nende endi naiste poolt – kui õudne võis selle aja elu olla. Lühikese ajaga jõudsid planeedile teadlased, kes avastasid maapõuest uusi maavarasid või leidsid märke ohust, maadeavastajad, kes tegid pikki retki kaardistamaks tohutuid jõesänge planeedi pinnal, sõdurid, kes tõid endaga kaasa vägivalla, ning piloodid, kes ei suutnud kuidagi leppida asjaoluga, et maanduma peaks sinna kus kästud. Loomulikult ei läinud kõik planeeritult ning mitmed laevad plahvatasid enne õhkutõusmist. Kahtlustati küll sabotaaži, kuid midagi ei suudetud tõestada.

agent

kaardid

Ülal võite näha Marsile tulnud teadlaste leiutisi. Mõned neist küll ei töötanud, kuid see ei heidutanud kedagi.

kaart_lahi

Sellisena kujutavad tänapäeva teadlased ette esimeste astronautide töötingimusi uuel planeedil. Nagu näha, on töötingimused äärmiselt kehvad ning thitipeale pidid nad töötama päevi ilma toiduta. Kuid kvantiteedis peitus kvaliteet – mida rohkem töölisi kompanii Marsile lähetas, seda kindlam oli ettevõtte võimalus teenida tehtud kulutused tasa. Kõige väärtuslikumaks osutus celerium, millega töötavad ka tänapäeva tähelaevad – vana ning töökindel tehnoloogia. Jää tundus esimestele astronautidele küll täiesti mõttetu loodusvarana, kuid kui üks väike kompanii enamus jääd võileivahinnaga endale ostis, sellest õhku hakkas tootma ning lõpuks selle ka maksustas, hakkasid kõik selle vastu huvi tundma.

uhke_jaam

eriti_karm

Ülal võite näha ühe inimese tohutut pingutust taastada ajalooline tõepära hullumeelsuse hinnaga. Mees on palju vaeva näinud, et tuua tänapäeva inimeste silme ette tolle ajastu meeleheitlikud sammud uuel horisondil.

Sellega lõpeb meie lennuliini ajalooline planeedi tutvustus. Maa&Mars lennuliinid soovivad kõigile kena päeva ja meeldivaid elamusi Marsil. Maandume 10 minuti pärast….