Arhiiv: How-we-drunk

Eesti esimene “Warcon”

Posted in Üritused, Mängimised with tags , , on 18. mai, 2011 by Ove

Selle aasta 13. – 15. mail toimunud Eesti esimene sõjamängude laager oli üpriski meeldejääv üritus. Terve nädalavahetus otsa sõjapidamisega otseselt ning kaudselt seotud lauamänge heas seltskonnas mängida tooks naeratuse näole ka kõige… noh, vähemnaeratavale inimesele ehk… Igastahes mulle tõi!

Lootus näha mitmeid saalitäisi eestimaiseid grognardeid ei olnud kunagi just kõige kõrgem, kuid siiski ootasin ma pisu rohkem mängureid… Suur protsent osalejaid ütlesid ilmselt ära nõnda õnnetu kuupäeva pärast – oli ju siiski reede 13. Igastahes pärast mõningaid seiklusi, mis olid samuti ilmselt seotud eelmainituga, jõudsime me Juurus rahvamajja… Ning Martti mitte-ametlikule sünnipäevapeole…

Sissejuhatus mängulaagrisse oli igastahes vägevam, kui ma loota oskasin – kast õlut! Peale selle ka veel ka lahe kamp (kellest ma ei tundnud kaht) ning hea hunnik sõjamänge (millest ma lolli peaga kahjuks pilti ei teinud). Neeme oli otsustanud aga üritust saboteerida ning võttis kaasa euroka Saint Petersburg. Loomulikult sai ta selle eest kõvasti nahutada (millest ma jällegi pilti ei teinud) ning lubas pühalikult sihukest jama järgmine kord mitte korraldada.

Kuna kõik teised osavõtjad olid hõivatud Pacific Typhoon’iga, otsustasime Märdiga, et alustame millestki lihtsast – käiku läks üks Memoir ’44 stsenaarium – lahing Pariisi pärast. Liitlased pidid vallutama Pariisi eellinnad (loomulikult jagatakse seal punkte ka hävitatud üksuste eest) ning neil oli koletul hulgal tanke. Sakslastel seevastu oli hunnik okastraati ning mõned kõvera toruga kahurid. Jah, need olid tõesti kõverad ning lasid seetõttu täiesti mööda. Ehk siis sakslastel ei läinud üldse kohe hästi…

Selleks ajaks, mil me lõpetasime, oli kaks rahvast juurde laekunud ning Eesti esimese Warcon’i külastajate arv küündis juba lausa üheksa isikuni. Otsustasime minna rasket teed mööda ning panna lauale miskit tõsist – Troonide mängu Mõõkade Maru laiend. Loomulikult eelnes mängimisele pisuke seletamine ning kuna minu viimasest mängukorrast oli aastaid möödas, pidi ka pisu reeglitega konsulteerima. Aga igastahes saime mängima hakatud.

Teisel laual sai ette võetud Sword of Rome, mis tekitas nalja ning head tuju nii sealses kui ka meie lauas. Tekkis lausa komme küsida iga tunni-pooleteise tagant kõrvallauast, et kaugel te nüüd olete. Üldjuhul saime vastuseks “Esimene käik!”

Igal juhul läks meie Troonide mäng lõbusalt ning sain kinnitust, et laiend on tõesti väga hea. Temas jagub diplomaatiat vähem, kuid selle puudumise teeb ta kõvasti tasa pakutavate taktikaliste võimalustega. Igal juhul, kui kunagi peaks kellegil tekkima soov korraldada Troonide mängu meistrivõistlused, siis tõstaks mina oma käe laiendi kasutamise poolt – igal juhul väiksem võimalus kellegi onupojapoliitika ohvriks langeda…

Sword of Rome lõppes üpris ootamatult teisel (või oli ehk isegi ikka veel esimene) käigul. Seejärel võtsid visamad hinged käsile aja raiskamise Twilight Struggle’i seltsis…

…ja kuna kell ei olnud veel viiski, otsustasime Rainiga teha ühe kärme Warhammer: Invasion’i. Mäng osutus üpriski huvitavaks ning hoolimata sellest, et ma haledalt lutti sain (loomulikult oli see kõik seotud esimese mängu ja halvasti jooksvate kaartide mitte minu ebakompetentsuse, alkoholi taseme või väsimusega), oli tegu paeluva mehaanika ning kindlasti ka kujundusega.

Laupäeva hommik tõi kuivava kurgu, tühjavõitu pea, kange selja ning hulga eesootavaid mänge. Kui ma kunagi mänguruumi (-saal oleks selle toakese kohta ilmselgelt liialt kange sõna) jõudsin, olid Martti ja Rain juba tegevuses Washington’s War’iga, mis tundus isegi kõrvalt kaedes täitsa korralik CDG.

Pärast pisikest kehakinnitusturniiri, võtsime ette pisikesed lahingud Vaiksel ookeanil – eelmisel päeval äranähtud Pacific Typhoon. Mäng osutus öisetest vintsutustest ärapiinatud kehale ning mõistusele üllatavalt vastuvõtlikuks ja tõmbas koos maheda märjukesega ajud taas kord nende jaoks ettenähtud kehaõõnsustesse.

Kui selle pisikese kõrvalepõikega lihtsamate mängude maailma oli ühele poole saadud, otsustasime Aigariga ette võtta midagi tõsiselt hard-core’i…

Napoleon’s Triumph oli sihuke vana-kooli sõjamäng, mida olin juba pikemat aega tahtnud mängida, kuid polnud kunagi parajal ajal sellele peale juhtunud. Aigar võttis prantslased ning mina sain oma punased nupukesed üles seada. Tegu on siis Austerlitzi lahingut kajastava mänguga, milles liitlased (Vene tsaaririigi ja Austria koondväed) astuvad (astusid) vastu Napoleoni võitmatule armeele. Nagu ma hiljem karbi servalt, kus on kenasti kirjas kogu lahingu tegelik kulg, lugesin, tegin ma täpselt samad vead, mille oli teinud Alexander I.

Algul üritasin lüüa prantsuse vägesid massiga, mis igas teises sihukeses mängus peaks üldiselt õnnestuma, kuid mingil hetkel hakkas mulle koitma, et sedamoodi ei lähe see mitte. Loomulikult olid selleks ajaks enamus minu tugevamaid üksuseid kuhugi parema tiiva “kaitsesse” tõmmanud ning vasak tiib lootusetult pisikest linnakest piiramas. Seega jäi just keskmine osa, mis oli aga kõige kehvemini kaitstud, tõsise rünnaku alla. Ja nõnda see juhtus, et üks väike prantsuse ratsaväeüksus tungis läbi liini minu tagalasse ning saatis seal korda sihukese sigaduse, et mõni hädavaevu pääsenud vene soldat ka aastakümneid hiljem sellest lahingust õugukaid näeb. Vähemalt sai mängitud ajalootruult…

Kõrvallaudadel löödi vahepeal üles Britannia ja Richard III: The War of the Roses. Esimene neist tundus igastahes kestvat terve igaviku – ja mitte heas mõttes. Kuna kõik teised mängud olid vahepeal lõppenud, otsustasime oodata ära Britannia tulemuse, et siis midagi vägevat ette võtta. See tundus terve igavikuna. Nii mina kui Urmas, kes ometigi võttis Britannia-mängust osa, jõudsime vahepeal poes ära käia ning mängijate kallal juba pikemalt norida… Lõppeks võitiski mingil moel Urmas…

Kui pikka ning piinarikas Inglismaa ajalugu lõpuks läbi sai, lükkasime lauale Successors’i. Taas kord üks mõnus Card Driven mänguke GMT poolt, kus tegevus toimub vahetult pärast Aleksander Suure surma ning tema loodud impeeriumi pärija on üpriski segane. Mängijad saavad nina peale kaks tema kindralit ning üritavad ise impeeriumi troonile tõusta. Olin kohe mängu alguses suhteliselt kenasti positsioneeritud – üks mees Väike-Aasias ning teine Babüloonias – et hakata valitsejaks seaduslikul teel ehk siis legitiimsuse kogumise läbi.

See oleks mul peaaegu õnnestunud, kuigi suutsin suht mängu alguses kaotada Aleksandri pisipoja Alex IV. Nimelt sattus minu kätte suure väejuhi kirst, mille Makedoonia pealinna Pellasse mattmisel saab roppu moodi legitiimsust. Nõnda ma siis vedasin seda läbi kogu Lähis-Ida ning võidust hoidis mind vaid mulle pealelangenud needus…

Ühe laua taga võeti samal ajal ette Combat Commander… Ka sealt kostus aeg-ajalt lõbusaid kilkeid.

Teisel pool aga alustati Tarmo utsitamisel Axis & Allies: Anniversary Ed. mängimisega. Kõrvalt oli seda üpriski huvitav jälgida – mingil hetkel suutsid mõlemad mängijad umbes 10 minti vahtida oma peosolevat rahapatakat… Igastahes paistis teljeriikide komandör palju tõhusamat tööd tegevat ning 4 tundi pärast mängu algust olid mängijad viigis! Aga mitte kauaks. Leningrad langes, jaapanlased lõid puruks amerite Vaikse ookeani laevastiku ning Itaalia trügis Inglismaa välja nii Egiptusest kui ka tervest vahemere ümbrusest. Pärast 6 tunni möödumist, lepiti minor victory saavutamisega ja pandi pillid kotti.

Hakkas juba kätte jõudma varajane hommik ning inimesed kobisid ükshaaval ära kotile, kui meie neljakesi alustasime Dust’iga. Mõnda aega olin kunagi isegi hellitanud mõtet selle endale muretsemise teemadel, kuna sihuke post-apo alternatiivmaailm ajas mul ihu imelikuks. Jumal tänatud, et ma nüüd seda mängida sain. Edasiseid lauseid lugeda äärmise kriitilisusega, kuna ma siiski kaotasin selle mängu! Tegu on põhimõtteliselt Riski, Imperiali ja Citadelsi seguga suhtes 90-3-7. Igal käigul valivad mängijad omale kaardi, mis siis määrab ära kägu jooksul sinu poolt tehtavate tegevuste arvu. Kuna aga mäng on tehtud keelest sõltumatuks ning kaardid on jäetud selgitusteta, tuleb iga käigu alguses enamus kaartide eriomadusi üle vaadata. Kaardilt saadavad ning tehastes toodetavad ehituspunktid annavad mängijale võimaluse uusi üksusi ja tehaseid nikerdada – sellega lõppeb sarnasus Imperialiga. Ülejäänud on lihtsalt risk…

Magama sain kusagil kuue paiku, kuigi ma juba mängu lõpupoole tukkusin toolikeste peal…

Hommik algas umbes 12 paiku, mil Andreas tuli mind äratama ning mängule kutsuma. Kaks lauda olid juba täis löödud kas Memoiri või Combat Commanderit ning Andreas, Neeme ja Tarmo valisid miskit huvitavat neljale mängijale. Lõpuks otsustasime Troonide mängu laiendi kasuks – mina ei keeldu sellest mängust peaaegu kunagi ning teisedki (peale Tarmo) ei olnud seda pikalt mänginud.

Täiesti sneaky meetodiga võitis seekord Greyjoy (Tarmo), kes teinud minuga rahu, istus lihtsalt oma hubases Riverrun’is, krabas üksteise järel liitlaskaarte ning kogus claim’i. Pidevat madinat pidasid Baratheon ja Lannister ning min Starkina surkisin vahepeal üht ja siis teist – olenevalt sellest, mis kasulikum oli. Üheksanda käigu alguses, kui minul oli plaan Lannispordi peale suunduda, selgus westerose kaarte tõmmates, et edasine mäng on üpriski mõtetu – selleks ajaks olid kõik peale meie ka laagrist ära jooksnud – kuna Greyjoyl oli tarvis claim’i oksjoni jaoks jätta vaid kätte kogu oma võim ning kellelgi meist ei olnud võimalik teda üle pakkuda… Ja saimegi nelja tunniga hakkama.

Kahju, et jäi tegemata grupipilt esimesest Eesti sõjamängude laagris osalejatest. Oleks loomulikult tahtnud veel palju-palju mänge proovida, kuid kaheksa peaaegu korralikku mängu ühe nädalavahetuse jooksul on täitsa tubli saavutus siiski.

Kuigi korraldajad suhtusid edasistesse sihukeste avalike ürituste korraldamistesse üpriski skeptiliselt (no 9 osavõtjat mänglaagrist on ilmselgelt pisu vähe), loodan, et huvilisi jätkub ning sõjamängude laagreid korraldatakse tsiviilsektoris siiski edasipidigi.

Advertisements

Estcon 2010

Posted in Õlu, Üritused, Rollimängud with tags , , , , , , on 20. juuli, 2010 by Ove

Kurb on olla… Aasta parim nädalavahetus on jälle mööda saanud ning järgmine on alles mägede taga. Jah, ma räägin selle aasta Estconist, mis oli üks parimaid neist viiest, kus ma kohale olen jõudnud. Võimalik, et oma osa mängis selle juures asjaolu, et sel korral olin ma mõlemal ööl võrdlemisi kontaktivõimeline (mida kindlasti ei saa väita eelmise aasta kohta) ning kasutasin napsu-võtmisest ülejäänud aega otstarbepäraselt inimestega suhtlemiseks ning pulli tegemiseks. Ning jah… kes veel ära ei tundnud, siis ülal pildil olev gaasimaskis töllakas olengi mina…

Kuna viimaste aastate traditsiooniks on kujunenud kellegile millegi ägeda sepistamine, siis võtsime seekord ette isake Priidule ühe korraliku risti tegemise. Milline papp siis ilma ristita hakkama saab? Omast arust tegime kenasti kaalu järgi, kalibreerisime õigeks ning viisime veel metroloogiaametisse kontrollimisele, kuid sellest hoolimata tuli kole palju vingumist, et tegu ei ole autentse kahepuudase ristiga… Kuna Priit käib meil vahetevahel emoks ning tunneb end neil perioodidel väga alandlikult, siis teatud integreeritud lahendustega lisasime ka võimaluse seda tagurpidi kanda…

Selles telgis ööbisin mina!.. jah, see on sama telk, kus me Metsavanaga Hard Rock Laagris kahekesi ööbisime… ning et ära hoida lugejatepoolset arvamust, et mu blogi lisaks usuvaenule ka rassiviha õhutab, saagu ära märgtud, et esemed, mis tavaliselt telgilt võtavad tema süütu välimuse ning muudavad selle gestaapo peakorteriks, said valmistatud vaid rollimängu tarvis. Meil ei ole nendega mõttes kuhugi marssima minna… esialgu…

Olgu-olgu… me pisu marssisime kah, kuid see oli vaid Hitleri vaimu meeleheaks… Ja pealegi oli gaasimaski, tanksaabaste ning nahkmantliga metsa alla kuratlikult väsitav roomata. Me olime selle pisikese hingeõnnistuse välja teeninud!

Jätan sujuvalt kõik ebaolulise välja – kes käisid, need teavad, ning need, kes ei käinud, saavad uue võimaluse aastal 2011. Saagu vaid mainitud, et laupäeva hommikul (õudsalt kehv aeg ettekandeks muide) kõneles Costello pisu lauamängudes leiduvast ulmest… Jutt oli hea, kuid kahjuks puudutas ta vaid väga-väga väikest osa sellest kõigest (peamiselt rääkis ta Twilight Imperiumist…), mida oleks võinud mainida.

Igastahes… Laupäeva õdakul vedasin ma rollimängu süsteemis nimega HOL (human occupied landfill). Väga äge oli…

WARNING: Do NOT read further if you are offended by the following sentence:
“The quick brown fox jumped over the lazy dog; What a fuckin’ asshole.”

Sellise lausega algab raamat ning leian, et ka selle mängu kokkuvõtet peaks samamoodi alustama. Enne pihta hakkamist pisu maailmast, kuna seda on tarvis. HOL on galaktika prügila. Siia planeedile loobitakse olme-, tuuma- ja inimjäätmed. Kogu elanikkonna moodustavad galaktikast välja heidetud kurjategijad ning perverdid, kes üritavad kõige kiuste elus püsida.

Alustasin ma kližeelikult kõrtsis, mille nimeks oli “Roy’s whiskey and other shit,” kus kohtusid riietumisel head maitset omav Roland, tõsine elumees Frank, pedofiilist munk vend Aristotele, nohik Eugene, klounikostüümis vibro-hellebardiga kapten Laks, kaabuga ning pidevalt tolmune tüüp, keda keegi ei tea, 10-aastane hiiglasliku hõljuva plasmakahuriga poisike Led ning pidevalt kiirtoitu vitsutav Mihhail, kes kasutab relvana soomukit – 10-meetrise keti otsas… Ja neil kõigil on midagi ühist. Nad kõik eranditult on kohalikult paavstile (kes kanna silti “I may be fat but you’re ugly and I’m the pope) võlgu rämeda teene. Istuvad kõik kõrtsus ning siunavad oma rasket saatust, kui järsku…

Kui järsku hüppab sisse tohutu püssi, hõljuva keebi ning sakraalse kiivriga kardinal, kelle sabab sibab küünlakustutajaga altaripoiss. Jääb siis püha mees mängijate ees seisma ning kõmistab kõuehäälel: “Te kõik olete paavstile võlgu… Tema pühadus on oma piiritus lahkuses leidnud viisi, kuidas teid oma koormast vabastada – altaripoiss, räägi neile.” Seejärel alustab kõnetatud oma piniseval häälel jutustama, kuidas nad peavad ületama mähkmejõe, minema linna serval asuvasse tööstuskompleksi ning tooma sealt teadlase Dr. Diedrich von Heinleini valdusest ühe musta kasti. Mõni mängijatest liigutab isegi kulme, kuid suuremat motivatsiooni altaripoisi kõne neis ei tekita. Kardinal üritab neile mõistust pähe panna, kasutades oma relva, kuid takerdub oma keepi ning tulistab oma kiivri auklikuks… Altaripoiss poetab laua alt läbi hulga granaate, mis pälvib vähemalt nelja tegelase tähelepanu, kes sellest tulenevalt baarist lahkuvad. Viimased võlglased (ja ka kardinali) ajab välja altaripoiss, kes oma särgi lahti nööbib ning alustab pommivöö vilkumise saatel lugemist “30, 29, 28, 27…” ise näost järjest kahvatumaks muutudes. Jõudnud üheni ning märgates, et kõik on baarist lahkunud, tõmbab ta särgi koomale, kehitab õlgu ning väljub samuti…

Lõpuks pärast pikka vaidlust leitakse, et parem on siiski teha, mis paavst tahab ning üheskoos liigutakse edasi… Varsti alustavad mängijate piiramist saasstad (kohalik eluvorm, mille enamus esindajaid on väga rahumeelsed ning armsad, kuid umbes 5 % on armsad ja eluohtlikud), keda ilmub järjest rohkem ja rohkem… Algab meeleheitlik lahing, kus Led kaotab oma nina, Frank hea hulga oma kondoomivarust (tal on nagunii eluaegne varu) ning Roland õnnetu juhuse läbi käe, jala ning osa oma kaelalülidest. Mihhail käib vahepeal kiirtoiduputkas lõunal, mis kahjuks küll ühe saassta tõttu mõni hetk hiljem õhku lendab. Vend Aristotele kutsub oma pehme kudrutava heliga kohale 7 pisikest poissi, kes kõik saasstasid tümitama hakkavad.

Saanud kätte vend Aristotele viimased rinnakarvad, tegid saasstad vehkat. Eugene oli juba varakult alustanud jooksmist mähkmejõe poole ning kahe kaaslasega tõmbas end sujuvalt teise kalda poole… Mihhail, kes sellist nahhaalsust ei sallinud, heitis nende ette oma soomuki (pritsides kõik parvelolnud mähkmetest lendleva pasaga üle) ning tõmbas parve tagasi kaldale. Seejärel seletas rinnakarvadeta vend Aristotele Mihhailile, kuivõrd kasulik oleks sõita kiirpaadiga, mille peale suur mees oma auto keti otsas keerlema pani ning parv sõitiski justkui kiirkaater teise kalda suunas… Teises käes keerutas ta Timmit.

Long story short – koos mindi tööstuskompleksi, sekretäriruumis hoorati pisikeste poistega, kohtuti doktoriga, kes juhtus olema metalljäsemetega kartul ja nad lõksu juhatas, kolm tegelast lömastati Mihhaili auto ning elektrifitseeritud võre vahel… Doktor Diedrich, kes üritas oma elektrilise juurviljakoorijaga selgust saada, muudeti vägevate helilainete (mis muuseas purustas ka kõigi seni ellujäänud mängijate trummikiled) abil idutavaks kartulipudruks, koridori lõpus oleva ukse tagant avastati kosmoserakett, mis ühe neljast allesjäänud tegelasest enda raskuse all lömastas… Mängu suutsid üle elada kolm mängijat kaheksast – päris tubli protsent arvestades kohaliku vaenuliku maailmaga – kes raketi püsti upitasid ning sellega planeedilt lahkusid…

Tegelased:
Vend Aristotele Korv
Eugene Spinkler
Frank Libakutt
Katen Laks
Led Pip
Mihhail Hernes
Nimetamees
Roland Toomas

Väga läbu mäng… Eks selle tingisid suurelt ka maailm ning tegelased. Kusjuures – see oli esimene mäng, mille ma sihipäraselt läbuna tegin… ning seekord otsustasid suurimad läbustajad mitte mängida. Järgmiseks korraks peaks ette valmistama kaks mängu – ühe läbu ning teise mitte – ning kasutama vastavalt sellele, kas läbustajad mõtlevad ilmuda või mitte.

Isegi lauamängud võeti ette ja vahepeal isegi päris suuresti – nägin nii oma Marsimissiooni (mida ma ise seletasin) kui ka Troonide mängu. Hiljem selgus, et ka Munchkin Cthulhut oli proovitud… Ise ma selle meelelahutusega väga ei tegelenud. Lauamänge saan maka kodus mängida, kuid Indrek Harglaga koos leili võtta ma kodus väga tihti just ei saa…

Igastahes oli väga vinge… seekord ka rekordarv estcondlasi – 80. Proovime järgmine aasta 100 täis saada!?

Näeme 2011 aasta juuli lõpus.

Tänaks ka kõiki klõpsutajaid, kelleta see post oleks kindlasti igavam tulnud ning loodan, et ajapikku ilmub pinnale veel rohkem kenasid pildikesi…

Selle aasta Estconist on jõudnud juba kirjutada Kristjan-Jaak Rätsep.

__________________

Nüüdseks juba ka Sirje.

Filmiblogijate kokkutulek 2009

Posted in Õlu, Üritused with tags , , , , , , , , on 24. august, 2009 by Ove

grupikasSel aastal toimus esmakordselt ajaloos Eesti filmiblogijate kokkutulek. See ülisalajane riitus toimus vandeseltslaste Kalveri ja Metsavana ennastohverdaval pühendumisel sügaval metsas, kus keegi nende ebapüha rituaali tunnistada ei võinud. Õnneks on mul aga Metsavana ahvikesega, kes talle Trashi keldrist filme kokku veab, omamoodi intiimsuhe, mistõttu olin ma planeeritavast pühaduseteotusest aegsalt teavitatud.

Just tänu ahvikesele saan ma praegu teile jutustada, mis toimus seal metsikus paigas. Ju ta siis oli Metsavanale seletanud, et ma olen pime, kurt, tumm ning ka vist neitsi ja just seetõttu sobin ma suurepäraselt nii autojuhiks kui ohvriks.

Süda hakkab puperdama, kui ma proovin mõelda neile õõvastavatele hetkedele, mil ma pidin selles jubedas kohas viibima, ümbritsetuna inimestest, kes oma blogide edukuse tagamiseks olid müünud oma hinged. Seetõttu ma parem jätan kirjutamise ning jagan pildikesi…

essa_ettekanneEsimest riituslaulu alustas Mannu, kes loitsis päeva ööks, et pimeduse teenrid saaksid välja tulla.

Mannu_teine_ettekanneLaulmine läks üleks tantsuks, mille käigus tapeti ka must kukk ning laotati see restile Nimetutele esimeseks ohvriks.

Trashi_ettekanneVandeseltslane Trash selgitamas Valguse olemust teispool Pimedust. Maas võite märgata väikesi roomavaid ebardeid, mis on inimeste poolt unustusse vajunud loitsudega muudetud õllepudelite kujuliseks.

Metsavana_libedikVandeseltslane Metsavana, kes olles joonud poodud kitse sapivedelikku, üritas ühe loitsutu all oleva ebardiga kontakti astuda. Selle peale hakkas ebard oma suust (mis loitsu all meenutas pudelikaela) valget vahtu välja ajama ja ega Metsavanagi maha ei jäänud – nii nad siis vahutasid seal…

KalverPeapreestri rolli täitev Kalver aga suhtles samal ajal Peemoti endaga…

Soprano_ettekanneVandeseltslane Soprano seletab teistele pühendatuile, milline peab olema tõeline neitsi ning millist neist on parim ohverdada..Rixxi_ettekanneSamal ajal seletas Rixx huvitanuile, kuidas kõige parem on teise sureliku hinge endale saada.

NoupidamineKuna tänu Priidu läbematusele suutsin ma enne ohvritalitust süütuse kaotada, tuli kiirelt korraldada nõupidamine, et määrata uus ohver.

Fletchu_tuliUueks ohvriks valiti varakult langenud Trash, kelle peal saadeti riitust korda saatma noor ning kogenematu altaripoiss Fletchu, kes sai aga asjast hoopis valesti aru, sooritades Trashi kohal hoopis teistsorti ebapüha toimingut – sellest ka see rätik tema peos…

hommikHommikul olid kõik küll väsinud varajaste hommikutundideni kestnud sabatist, kuid suutsid siiski taastada oma inimliku keha. Võiks lausa arvata, et tegu on tavaliste inimestega….

Riskin küll oma hingega, nimetades nimepidi need 10 Pimedusest rüvetatud olendit, kuid loodan, et minu sõnad päästavad vähemalt kellegi elu: Peapreester Onu Kalver, Verepeekri hoidja Metsavana, Pimeduse pahem käsi Trash, Rituaalimeister Priit, Hingevaras Rixx, Kukepüüdja Xipe, Ohvritalitaja Soprano, Väljakutsuja Juurak, Loitsulausuja Mannu ning altaripoiss Fletchu.

Estcon ’09: Metsavana – inimeseloom või loodusnähtus?

Posted in Õlu, Muu kraam with tags , , , , , , , , , , , , on 20. juuli, 2009 by Ove

Eesti ulmeühingu selleaastane kokkutulek leidis aset Taevaskoja puhkemajas. Reedel jõudsime kambaga (mina, Metsavana, Priit, Xipe ja Aule) kohale miski kahe paiku ehk siis esimesena. Kuna üksi kohalolek tundus kahtlane, ei suutnud Metsavana kõhklusi rahuldada isegi perenaise kinnitus, et seal tõesti toimub Estcon. Tegime siis utsitamise peale suure sildi, lõime selle minu noaga laua külge ja läksime tee äärde inimesi ehmatama. Pärast pool-teist tundi tee ääres hüppamist jõudsid kohale Hargla, Lauri ja Trash.kogunemine

Seejärel hakkas juba vaiksel lõbusamaks minema. Inimesi hakkasid kiirenevas tempos juurde tilkuma. Aeti juttu, joodi ja grilliti. Kui inimesi meie kriteeriumite järgi piisavalt koos oli, otsustasime anda üle kingituse Trashile – eelneval aastal nõutud nikurauad.

yleandminenikurauadÕhtupoole oli viski kõrvalt mahti ka üheks IGORiringiks ning paar korda sai välja võetud ka It’s Alive.

igorLaupäeval sai ka mängu tehtud, mis vastavalt ootustele muutus täielikuks läbuks. Taibukad ning tugevad Nõukogude kosmonaudid, kelle missioon oli jõuda Marsile, suutsid poole enda elujõust hävitada juba enne punasele planeedile jõudmist. Väga vinge oli aga Priidu kõne mängu alguses, mis keelitas kosmonaute pingutustele oma kodumaa eest ning hurjutas neid lõpetama mastrobeerimist kaalutus olekus.

m2ng1m2ng2Laupäeva ööst ei soostuks väga rääkima – mainiks vaid ära põneva vahejuhtumi umbes kella kahe paiku öösel, mil veel võrdlemisi kaine olin. Metsavana, kes oli koos viskiga pikalt kadunud olnud, jõudis lõkke juurde ning selgitas häälekalt, kuidas ta tunde Tarlapiga tina pani ning temaga vennastus. Jyrka kostis seepeale, et Tarlap olevat hoopis Sindis ning tõenäosus, et Metsavana temaga viskit rüüpas, on võrlemisi ebatõenäoline. Seepeale suutis Metsavana aga hoopis käima tõmmata kõige parema mootoriga random-generaatori, hakates ajaühikus tootma tõsistes kogustes suvalist teksti. Seejärel suundus ta Rein Ott’i auto juurde urineerima ning sooritas maandumise Mandi kapotil, üritades seal hetkeks magama jääda. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja ning mõneks ajaks saime me nautida vaatepilti, kus Metsavana justkui peenarde vahel rohtu maast välja kakub.

Loomulikult ei saanud see kõik hästi lõppeda ning tunnike hiljem kuulsime puude tagant tõsist ööklooma häält, kui meie kallis sõber väljutas koos lõunaks söödud toiduga ka suure osa maomahladest. Mingil põhjusel tekkis paljudel huvi suu kaudu toidu eradumise vastu ning lõpuks oli Metsavana puu taga hulga publikuga… No neid oli vähemalt kaks.

Peadselt peaks tulema ka mõni pilt sellest, kuidas Trash oma kingitust hakkas öösel kandma…. ainult seda…

Laupäeval näitasid Tamur ja Mant natuke mehiseid liigutusi ja ajasid tarka juttu.

v6itlus

Üldsuse suurel survel olen sunnitud ära näitama ka kõige kaunimad pildid…

Kuna Riine oli väga tubli ning minu utsitamise peale oma pildid kiirelt üles nikerdas, siis on mul võimalus tutvustada uskumatud kaadreid laupäevasest õhtust. Jätan mõned heaga välja, kuna kardan…. Pildil siis Riine ise ning Metsavana hea sõber Valentin, kes teab uskumatult palju vene ulmest, kõiksugu maailma asjadest ning kellega ka laupäeva hommikul viskit manustades võitluskunstidest sai kõneldud.

Picture006

Laupäeva öösel sai kõigi õuduseks Trash lõpuks nikurauad selga… Ainult anaaltapp jäi nukralt ning üksijäetuna rihma otsa tilpnema – niivõrd hardcore see elu seal siiski ei ole…

Picture012Picture028

Picture018

Vägisi kiskus monitori esialgu mõraseks….

Stay tuned… Krafinna pildid on veel tulemata 🙂

Palju kaarte ja suitsev saunakorsten

Posted in Õlu, Muu kraam with tags , on 18. märts, 2009 by Ove

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada juba neljapäevast, mil ma üle pika aja (no kui pikk aeg see paar nädalat ikka on) Tartusse laekusin. Nimelt oli suurepärane plaan härraste vannutatud meestega üks mõnus sünnipäevapralle maha pidada. Aga nagu öeldakse, paber kannatab kõike…

oostrov_plakat_rus

Igastahes sisustasime neljapäeva õhtu suurepärase Modern Art’i, It’s Alive‘ ja Asustatud Saare seltsis (viimasest on taas kirjutanud Metsavana suurepärase arvustuse). Filmi peab aga kindlasti uuesti vaatama, sest mängude jooksul joodud õlu ja hea seltskond tegi pea kahtlaseks ning enamus filmi läks mööda möla ajamise peale…

Reedel põrutasime tegevuskohale Elvasse, kaasas hulk erinevaid ning lihtsaid mänge. Haarasime turult hea hunniku toidukraami, mida külalistele sööta ning hakkasime liikuma. Pikk jutt, sitt jutt – reedel me miskit ei mänginud. Toimus miski mäsu, lauldi ja mängiti pilli – ühesõnaga tavaline pidu metsikus läänes ainukese erandiga, et keskit maha ei lastud (kuigi vist suht napilt).

Mängima hakati laupäeval, kui suuremad mängurid kohale jõudsid. Kaspar ja Remii tõmbasid asja käima ning enamus inimesi läks õnneks kaasa. Ma ise pidin pidevalt miskit sebima – kokkuvõttes ei oskagi öelda, mis kõik ära sai tehtud – saunaasju ajama, vaatama, et kraav saaks lahti kaevatud, poes ning inimestel vastas käima. Igastahes toon ära pildid – küll inimesed aru saavad, mis mängudega tegu on… Kui küsimusi, siis vastame. Aga nüüd siis laupäev piltide näol:

itsalive

joel

weed

6lu

priitmars

teinetuba

Nagu näha, mängiti ka teises toas – pill oli vaid teine…

domino

Domino-mängust tulid huvitavad pildid…

tinelive

Kahju ainult, et mul endal laupäevast nii vähe mälestusi on… :S

Pühapäev algas hommikul väga vara (juba kell 10), kuna Mihkel, raip, oli end üles ajanud, kohvi teinud ning siis oli tal igav hakanud – ise ta muidugi kolistas kohe pärast kõigi üles-saamist uuesti magama… Pärast esimesi õllesid sai It’s Alive välja korjatud ning üks väike mäng tehtud – ma oleks napilt võitnud… Costello ja Sirje kahjuks otsustasid enne seda siiski ära minna… Hõredaks jäi meid. Olles kõik allesjäänud õlled ära joonud, otsustasime ka ise varvast lasta… Enne aga oli kindlasti tarvis teemoona muretseda ning kõhud täis süüa – täpselt ei mäleta, kuid kusagilt ilmusid saiad ja vorstid välja koos uute õlledega…

Kui kusagilt saaks Kaspari piltidele käpa peale, siis seal oleks kindlasti rohkem, millepärast häbeneda. Siinsed pildid on võetud Sessi albumist.

Igastahes oli see nüüd selgitus, miks on mu blogis pikka aega vaikus olnud. Selle nädala olen üldiselt keset tuba värisedes oma karmavõlgu lappinud… Läks õnneks – viimati leidsin end seda tegemas kapist…

Talvine lauamängulaager 2009

Posted in Muu kraam with tags , , on 18. jaanuar, 2009 by Ove

Mõtlesin, et panen selle igaks juhuks siia kah üles. Ega kõik minu lugejad vist Ludo uudiskirju ei saa.

Et siis 30.01 – 01.02. 2009 toimub Vana-Vigala mõisas lauamängulaager. Kes veel ei tea, siis samas majas peaks asuma ka algkool. Koht ise on lahe. Vana mõis, nutumüür, mõisa park, äge Vigala jõgi, kus karvased alasti ujumas käivad (seda ilmselt siiski suve paiku) ning Vana-Vigala ühikas…

Ööbimine toimub üldjuhul klassiruumides oma magamiskotiga, kuid soovi ja tasu korral (100 eeku/öö vist) saab ka ühikas ennast sisse seada. Pole küll just kõige mugavam, kuid käib küll. Osaleda sai kuni 40 inimest, nii et kiirustage. Viimati kui Allaniga rääkisin, siis oli vist suht hullumaja sellega.

Osalemistasu on 350 eeku, klubi liikmetele 300…

Ise vist sel korral ei lähe…vist. Eks seda vaatab, kui minek käes on.

Infot saab täpsemalt siit.

Suvise jandi kohta võib siit lugeda.

Kuidas kulutada palju raha aka Essen 2008 – I päev

Posted in Lauamängud, Muu kraam with tags , , , , on 29. oktoober, 2008 by Ove

Niipea kui Essenisse sõidust teada sain, tekkis mul kohe tahtmine sinna minna. Esialgu oli küll plaanis minna autodega, kuid mõned päevad hiljem sain suurepärast pakkumise oma firmast, kus aastake-kaks juba tööd tehtud. Nimelt pakuti seda tööreisina tasuta – vot nii hea on lauamängude alal töötada.

Kes veel Essenist midagi ei tea, siis Essen on üks linnake Saksamaal (Düsseldorfi lähedal), kus igal aastal peetakse maha massiivne lauamängüritus, kuhu tuleb inimesi igast maailma nurgast.

Reede öösel 0030 alustasin oma sõitu bussiga Riia poole. Pärast nelja tundi bussis loksumist jõudsin Riia lennujaama, kust istusin Düsseldorfi lennuki peale. Kuna see oli mu elu esimene lend, sai lennukis kõvasti klõbistatud ja mälu kulutatud. Paari tunni pärast Düsseldorfi jõudes avastasin ma end täiesti võõrast suurest linnast, kus kõneldi võõrast keelt ning sildidki olid väga segased. Pärast mitmeid katseid leida tee Esseni poole suunduvale rongile, leidsin lahke politseiniku, kes mind rongijaama saatis ning isegi pileti ostmisel abistas. Vastutasuks rääkisin talle legendi Ülemiste vanakesest 😀

Rongi oodates kohtasin aga sõbralikku Ameerika mängumeistrit John O’Neill’i, kes eelmisel päeval oli täpselt samamoodi ringi uidanud. Ta mõistis mu muret poolelt sõnalt ning vaid tänu tema lahkele juhendamisele jõudsime lõpuks messihallide juurde.

Vahepeal olin aga avastanud toreda tõsiasja, et minu mobiili kaart ei suutnud kohalike võrkudega sõbruneda – seega olin kõikidest täiesti välja lülitatud. Õnneks aitavad alati sigaretid ning sain ühe sigareti eest ühe laheda karvase telefoni laenata. Tõsi küll, sigaretti pakkusin ma talle alles hiljem.

Olles lõpuks messile jõudnud, läksime pärast Audriuselt saadud juhiseid Andriusega rahva sekka laiama. Esimesena võtsime ette Dr. Wood’i putka, kus proovisime mängu Kingdom quest. Hämmastaval kombel suutsin ma võita 🙂

Järgmisena otsisime üles minu äsjaavastatud tuttava John’i, kes tutvustas meile oma väga lahedat mängu Paradice.

Pärast seda leidsime itaallased, kes seletasid meile kaht uut mängu: Medievalia ja One More Barrel. Viimases kehastavad mängijad nimelt õliparuneid, kes Iraagis mässuliste vastu võitlevad, et enda rahakotti paksemaks muuta.

Siis sai pisu ringi jalutatud ning hiiglaslik jengagi ära nähtud. Võrreldes puuriidaga, mida mina ja Mart aastaid tagasi lahendasime, oli see pisiasi.

Mänge, millest pilte sai tehtud, oli tohutult, kuid kõiki neid ei pane loogilistel põhjustel siia üles (kes tahab, võtku ühendust).

Kella seitsmest mess suleti. Andriusega leidsime end ühest vahvast baarist, kus sai õlut joodud ning lähemalt tutvutud. 🙂