Arhiiv: Elva

Aastavahetus lauamängudega

Posted in Üritused with tags , , , , , on 1. jaanuar, 2010 by Ove

Olen küll oma postiga pisu hiljapeale jäänud, kuid pühad libisesid üpriski kärmelt mööda ning teha oli pidevalt nõnda palju, et ei antud mahti paari reagagi maha saada. Igastahes tulevad siitpoolt minupoolsed õnnitlused uue aasta puhul…

Mängida isegi jõudis. Just pärast jõulu korraldasime Metsavana juures viina- ja jõulu-Arkhami, mille tulemusena mõned väga ära vajusid… Mäng jäi aga kahjuks pooleli, kuna iga taplemise, väravast sisse- ja väljaminekuga, terrori tõusuga ning loetlematute muude asjade puhul tuli pitsi tõsta. Kahjuks ei ole paljud nõnda karastunud… Aga põnev oli päkapikke, hullunud šoppajaid ja koolnud põhjapõtru peksta.

Aastavahetusel viibisid meil külas Vigala sepad Erik ja Kaur, kellega koos võtsime ette kõiksugu põnevaid asju alustades tina valamisest ning lõpetades rollimängudega uue aasta esimestel tundidel. Kahju, et Erik haige oli – oleks muidu ehk isegi kelgutama jõudnud, kuna lund oli ning väljas oli parajalt külm (vahepeal nii 23 kraadi alla nulli). Lõppeks sai kirja pandud ka orkide MTÜ tarvis vajaminev põhikiri… Värbame juba uusi liikmeid…

Lõpuks sai suurema seltskonnaga paar korda ka Orinis läbi mängitud. Peab tõdema, et olen selle ostuga väga rahul – mäng on tõsiselt lahe ning täpselt parajalt pikk. Esimene mäng võttis vist aega 8, teine 6 tundi. Kahjuks aga on tal mõneti väga segased reeglid ning kohati tekib tunne, et tehnoloogias ettekihutanud mängija vastu ei saa rakendada ühtegi mõjuvat vahendit. Seda tuleb kindlasti veel mängida! Tunnistan aga rahuloluga, et mõlemas mängus kestis jääaeg tänapäevani…

Mängitud sai ka aurupungist nõretav Wolsung, mis pakub silmailu oma fantastiliste illustratsioonidega. Kahjuks aga jäi see paraku ka selle mängu kõige tugevamaks küljeks, kuna hoolimata mõnest põnevast seigast, jättis ülejäänud mehaanika mind võrdlemisi külmaks. Võimalik, et tulevased mängud loovad parema mulje… või halvema…

Sain täna ka hulga uusi mänge, sealhulgas Ticket to Ride 1912 mängulaiendi (mõned on üle – kes soovib, andku teada), Ca$h ‘n’ Gun$, Tobago, Zooloretto ja palju muud… Pean midagi varsti miskit ette võtma – lae ja mängude vahel haigutab tervelt 10 cm’e tühimik…

Orkilarp – Vaenu Taassünd

Posted in Üritused with tags , , , , on 16. november, 2009 by Ove

ObrishHOIATUS! JÄRGNEB TSENSEERIMATA DIALOOG. Originaaltekst siin.

” … välja minu kojast, sa pasavasikas selline. Kuidas sa julged rääkida sellist juttu, sellist vaenukeelt ja soppa. Kas sa siis ei mäleta, mis juhtutus aastasadu tagasi meie maadel, meie ja inimsoo vahel. Kas sinu litapojast sigitanud koerad ei rääkinud sulle sellest, kes tulid meie esi-isasid tapma ja neilt nende maad varastama?”

“Mine karupersse sa mädanenud kännujurakas! Sa ei tea midagi. Meie juht on õnnistatud uue jumala pühasõnadega ja on näinud inimeste võimsust. Varsti on ta võimam, kui inimesed ja kõik kes teda järgivad, saavad osa tema võimsusest…”

“VAIKI SA VÄÄRITU KOERAKUTSIKAS. SU PEA ON SEGI AETUD INIMESTE MÖLAST JA SOPAST. SA ISEGI KANNAD NENDE RIIDEID JA HAISED KA NENDE SITAKOTTIDE JÄRGI. Meie esivanemad valasid oma verd, et inimesi oma maadelt tagasi hoida ja nii tasuvad nende pojad neile?”

Kogu klannirahvas oli kogunenud väljakule vaatama, mis seal toimub ja mida nende klannivanem karjub.

” Vaadake seda vaest mölakat. Ta on vastu võtnud uue usu ja pööranud selja meie vanadele kommetele ning ta on mesti LÖÖNUD NÄRAKATEGA, KES KORD TAPSID TEMA ESIISAD. MIS ON SELLISE VÄRDJA PALK?”

Klannirahvas seisab kohmetunult. Kosta on ainult mõnda üksikut köhatust.

“Me seome ta küla keskel oleva posti külge ja lõikame tal otsast ühe käe ja ühe jala. Me õmbleme kokku tema ühe silma ja tema sitaaugu. Me võtame maha tema munad ja lõpuks seome ja kõrvetama kokku kõik tema haavad. Siis põletame tema seljale oma vastuse ja saadame ta tema hundi seljas tagasi tema juhi juurde.” kostis vastuseks rahva seast. See oli klannivanema vanim poeg. Õhtuks saadeti saadik teele.

“Poeg!”
“Jah isa?”
Nad vaatasid järgi, kuidas hunt metsadesügavusse kadus.
“Aja kokku kõige sitkemad mehed ja kõike kiiremad ja vastupidavamad hundid!”
“Miks isa?”
“Sellepärast, et me peame kokku ajama kõik klannid, isegi kõige kaugemad. Me peame suure nõupidamise maha pidama. Nad peavad homme hommikul varavalges teele asuma, esimese päiksetõusuga.”

TSENSEERIMATA DIALOOGI LÕPP!

minekBarbar ja Grimmu olid need orkid klubist, kes tulid mõnusale mõttele korraldada pisike orkilarp. Mis sai minul ja Vintsul selle vastu olla – saabki tutvustada Eesti larparitele oma nägemust orkikultuurist… Ausalt-öeldes oli seda tarvis küll, kuid sellest hiljem.

Jamad algasid muidugi sellest, et Barbar leidis sobiva aja haigeks jäämiseks just larpile eelnevatel päevadel. Õnneks oli ta piisavalt tubli, et orgunnida meile koha tutvustus (mis tegelikult ära jäi) ja sissitelk…kohalHommikul vara 8:30 oli äratus. Arvestades, et saime magama kell 5 pärast kolme pudelit viskit, ei olnudki see tapvalt raske. Pea oli klaar, kuna ei joonud miskit solki, ning vaim valmis tulevasteks seiklustes meigi all. Pakkisime asjad, kõpitsesime valmis kostüümid – kõigile jagus miskit – ja asusime Kambja poole teele. Kuigi plaanisime vara-vara kohal olla, venis ärasõit ja varude täiendamine pikalt ning mänguplatsile jõudsime alles miski üheteistkümnest. Mäng pidi algama ühest, mis jättis meile hädised 2 tundi kogu varustuse ülessättimiseks, meigiks ning mängujuhtide üldkoosolekuks.

kohal0Varustusest oli tarvis ühest lähedalasuvast talust telk ja ahi ära tuua… Autoga oli see õnneks lihtne… Hoopis teine asi oli nende mängupaika vedamise ning ülespanemisega. Selgus, et need, kellelt see asi laenatud oli, ei olnud just kõige hoolsamad isikud, mistõttu oli selle püstitamine kergelt öeldes keeruline. Puudusid nimelt telgivaiad, ahjujalg ning isegi telgi uks… Viimases ei ole me väga kindlad, kuna me seda püsti ei saanud – igas-tahes otsisime teist pikalt. Vaikselt hakkasid ka mängijad kohale tilkuma.

KohtMängukoht oli väga lahe – võrdlemisi kaugel metsas kusagil terviseradade vahel. Lund oli piisavalt, oli küll sula, kuid mitte tapvalt märg, puud olid ägedalt lumised ning udu hõljus pidevalt puude vahel. Jalutades hiljem mänguplatsil ringi, nägin päris vägevaid vaateid, kuid kuna olin mängu alguses digika Metsavana kätte andnud, et ta lõkke ääres pilte saaks teha, siis ei olnud mul võimalust neid hingematvaid pilte salvestada… Vähemalt mitte digitaalsel kujul… Jah, ka orkidel on ilutunnetus olemas…

Mõtsapäss&-nolkMängijad nägid välja ägedad, kuid mitte nii lahedad, kui meie Beleriandi larpil. Kõigil said näod värvitud ja neil, kellel näovärvi olema ei juhtunud, katsid oma näod maski või kiivriga. Kahjuks ei võtnud me peeglit kaasa, mistõttu pidime üksteisele maalinguid tegema. Meie kunstipärane šamaan Vints võttis selle ülesande enda peale, korrigeerides meie armee maskeerimispulgaga vormistatud näomustandeid.

istunKuna teistel meie kambast turvist tarvis ei läinud, riputasin kogu raua ja naha enda külge. Välja nägi see võrdlemisi hirmutav – endalgi hakkas hirm.

Lõkke ülestegemine oli tõsine piin, kuna selleks me paberit kaasa ei olnud võtnud ning maailma kirjeldus oli vaid 2 lehekülge. Õnneks said noored sepad lõkke põlema ning mäng võis alata… Üldbriif jäi lühikeseks ning meeldejäämatuks ja siis pidin miskid viikinglased juba eemale mängu algust ootama viima…

samaanNagu Barbari kirjutatud mängu proloogist välja võis lugeda, oli mängu peateemaks kõigi orkiklannide suur nõupidamine vana ning auväärt šamaani Hrori metsas. Kohale tulid Siniperse, Lohetilli, Trollikarva ning Nõgikõhu suurklannide esindajad. Lisaks veel peotäis oodatud ja ootamatuid diplomaate väiksematest klannidest… Peategevuseks assamblees oli läbivalt üksteise kallal norimine, inimeste sõimamine ja vahepeal suutis šamaan isegi seda kampa juhtida eesmärki teenivale teemale, milleks oli küsimus, kas koondada kogu orkiarmee jõud inimeste vastu või mitte.

joomasObrishi klannist olid kohal kaks esindajat Mõtsapäss ja Mõtsanolk. Esimene juhtus olema viimasele nii isa kui vanaisa… See sai selgeks eelmisel õhtul viskilibistamise kõrvale.

Nõupidamine algas šamaani poolt nõutud loo jutustamisega. Toon siin ära ühe meeldejäävama õpetliku loo. Nimesid täpselt ei mäleta – improviseerin.

“Elas kord üks väike poiss. Tema nimi oli Taavi. Ta oli väga ahne. Seal samas lähedal elas suur ja tugev ork Kolks. Kolks oli tõesti suur ja tugev. Lisaks oli tal palju maad, loomi ja orje. Väike poiss Taavi tahtis Kolksu varandust endale. Ta kutsus Kolksu endaga võitlema. Kolks pani oma sõjarüü selga, haaras oma suure nuia ning läks. Taavi aga nägi Kolksu juba kaugelt ning heitis tema poole linguga pisikese kivi. Kivi tabas Kolksu täpselt silmade vahele. Kolks raputas pead ning lõi nuiaga Taavi surnuks… Siit õpetus – kui sa oled väike, siis ära mölise”

saabumineKui lugude jutustamine oli lõppenud, siis leidis enamus orke sobiva olevat jõud ühendada ning minna inimeste maadele tapma ning vägistama. Mina olin küll vastu, kuna minu rahvas elas inimeste maadel väga hästi, omades tohutult orje ning käies inimeste kuningaga koos sõjas, kuid ühe inimtalla lakkuja sõnu ei kuulata ju ometi. Šamaan andis suurtele sõdalastele ülesande – tuua tema juurde metsas elav libahunt… Kes selle elaja elusalt kätte saab, hakkab käsutama orkide ühendatud armeed…. Esialgu pidid olema ka mõistatused vennaste mõistuse katsetamiseks, kuid need oli Vints kahjuks maha unustanud… Bad ork, no elf for you!

noupidamineKõik, kes actionit otsisid, põrutasid kärmelt metsa libat otsima. Mina, kes ma oma vanu konte liigutada ei viitsinud (nooremana küllalt lumises metsas möllatud), üritasin šamaani ümber rääkida, tuues põhjusteks oma kõige veenvamad argumendid… Kahjuks osutus vana targa tahe kõikumatust ning ma läksin jalutasin pisu metsa vahel… Sattusin lahedasse sohu, mille tagant algasid inimeste maad. Kehitasin õlgu ning läksin lõkke äärde tagasi.

Möödas ei saanud olla poolt tundigi, kui üks seltskond libahundiga naases. Järgnes pikk vestlus uue liidri ja šamaani vahel, millesse ma väga süveneda ei viitsinud.

loppMäng lõppes hästi (noh, mina olin ainuke, kes mängu kaotas, kuna ei suutnud kallaletungi inimestele ära hoida) ning täpselt õigel ajal, mil veel nägi oma nänn kõik kokku korjata ja rada, mida mööda suure tee peale naasta.

Minimaalselt löömist ja maksimaalselt rollimäng – suurepärane. Halba sõna on vaid öelda nendesamuste viikinglaste kehvavõitu rollimängu kohta, millega nad suutsid esindada vaid lolle orke – just see on nägemus, mida me üritame välja juurida. Urukid ei olnud rumalad, nagu Warhammeri rohenahad, vaid nupukad ning vägevad.

Ettevalmistus ja visuaalne tulemus ei olnud küll nii hullud, kui Beleriandi larpil, kuid arvestades asjaoluga, et orkid mängu lõpuni ellu jäid, on juba omaette eesmärk.

Ootame kõiki järgmisele mängule, mis kunagi kindlasti tulema peaks ning jätkuvalt on uruki projeks kõigile avatud. Kellel huvi, tulge orkiks 🙂

orcs

Sõja saladused

Posted in Mängimised with tags , , , , , , , on 7. august, 2009 by Ove

Juba pikemat aega mässan ühe sõjamängu kallal. Mainisin seda ka Terastulva postis. Tegu nimelt Tide of Iron’i rakendusega strateegiliseks sõjapidamiseks. Kuna mul endal ühtki vingemat sõjamängu pole (nagu A&A), siis ei jäänud üle muud kui olemasolevad pisu näperdada. Mõned päevad tagasi sai siis Metsavanaga maha istutud ning hakatud sõjaplaane pidama.

IMGP3043

Esialgseks kaardiks sai kritseldatud fiktiivne ala planeedilt Šaraks, kus kaks riiki, Hont ja Panteia, kunagise suure impeeriumi põhjaosas arveid klaarivad, üritades üksteiselt maatükke krabada. Pealinnad on kahes erinevas otsas, neutraalsed linnad, tööstused, läbimatud mäed, teed, varustus – kõik sai läbi mõeldud ning kaardile kantud. Loosisime siis välja riigid ning armeed ja alustasime…

IMGP3044

Sai alustatud kahe väejuhiga pealinnas. Panteia peasekretäri väejuhtideks said Metssiga ning professor Allu Zef. Honti valitseja võttis oma relvakäteks Otto von Hildenbaum ja Johann Gerhardt. Esimene käik läks, nagu ikka sõjamängudes, tavaks maatükke hõivates. Otto von Hildenbaum sõitis Honti pealinnast põhja ning seersant Johann Gerhardt liikus läände jõe poole.

IMGP3045

Esimene lahing toimus teisel päeval, mil seersant Johann Gerhardt ründas 1. tankidiviisiga Panteia jalaväerügementi, mida juhtis sersant Wilson Stone. Panteia väejuht hukkus lahingus ning Honti tankidele oli vaba pääs vaenlase sisemaadele.

IMGP3046

Selle asemel aga suundus vahepeal veebliks ülendatud Gerhardt põhja, vallutades koos I jalaväediviisiga seersant von Hildenbaumi alluvuses lahesuudmesse jääva linna. Vastvärvatud 1. Tagalapataljoni ülem sersant Jonas Shreider ja II jalaväediviisi (Lõunaarmee) ülem seersant Aleksander “Väike” Punarind kindlustasid tagalat ning värvasid mehi. Samuti valmis pealinna Honti esimene teaduskeskus, kus asuti kohe agaralt tööle armeele relvade loomisega.

IMGP3048

4. päeva hommikul tungis 1. tankidiviis Panteia maadele, lüües puruks ettejäänud vaenlase jalaväerügemendi ning vangistades seersant Metssea. Diviisi kahest tankist hävis üks, kuna Metssea geniaalse juhtimise tulemusena peitusid vaenlased metsa ega soostunud sealt väljuma. Nende väljasuitsetamine osutus kohmakatele tankidele võrdlemisi keeruliseks ülesandeks, mistõttu lahing venis.

IMGP3050

Pärast ühe tanki hävitamist otsustas Metssiga oma väed metsast siiski välja tuua, mis aga oli väga vale otsus. Honti allesjäänud vägeva tanki kuulipilduja rebis Panteia kahuriliha lihtsalt tükkideks. Viimaste riismete metsast väljaajamine oli küll pikk ja vaevarikas, kuid tänu võimsale Honti tehnikale sai ka see tehtud.

IMGP3052

Vasturünnak toimus sama päeva pärastlõunal, kui France Brazin’i tankirügement ründas vahepeal leitnandiks saanud Gerhardt’i üht allesjäänud tanki. Õnneks toimus lahing lagedal heinamaal, kus Honti vägev sõjaratsu sai väga edukalt kasutada oma suurt laskeraadiust, hävitades Panteia tankid juba kaugelt. Seersant Brazin vangistati.

Neljanda päeva õhtul laskis II jalavädiviis õhku silla jõe lõunaosas, et takistada vaenlase pealetungi riigi lõunaosas.

IMGP3055

Kuuendal päeval ründas Hontil I jalaväediviis üht jõeäärset tööstusekompleksi, mida kaitses Panteia jalaväerügement seersant France Brazin juunjori juhtimisel. Vaenlane oli positsiooni võtnud lagedale künkaharjale, kust Honti jalaväesuurtükid said neid armutult nottida. Harvendust tegi muidugi ka Panteia raskekuulipilduja, kuid tänu varju pakkuvatele tehasehoonetele ei olnud nende kuulid väga ohtlikud.

IMGP3059

Pärast pikka madinat olid Panteia väed sunnitud taganema, jättes haavatud väejuhi vaenlase kätte. Seersant Otto von Hildenbaum ülendati selle ülekaaluka võidu tõttu veebliks.

IMGP3058

Kuna kell oli juba suhteliselt vara (5), siis otsustasime mängu selleks korraks kokku tõmmata, kirjutades üles väejuhtide asukohad ning tehes hetkeseisust kaardil pildi. Kuue-seitsme tunniga oli peetud viis lahingut ning kirjutatud ohtralt logistili aruandeid varustuse ja vägede laekumisest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et viiest peetud lahingust võitsid Honti väed 5. Kõrgeim sõjaline auaste, kapten, kuulus samuti Honti väejuhile. Seega oli vaid aja küsimus, millal Panteia riik kapituleerub võimsamale sõjalisele võimule.

IMGP3060

Kuna aega oli vähe ning viitsimist veel vähem, võtsime kasutusele vidinad-jubinad suvalisest mängust, rakendades neid oma soovi kohaselt hästi. Kuna nuppe tuli puudu, võtsime mängu ka teise värvi. Mina näiteks märkisin sinisega oma kaks tagalapataljoni.

Mänguga tuleb veel kõvasti vaeva näha:
– väejuhtide medalid (oskused)
– värbamise ebaefektiivsus
– varustuse ebaolulisus
– kaitserajatiste suurem mõju
– võimalus mängida rohkema kui kahe mängijaga, kuid sellisel juhul tuleb seda teha suuremate vahedega käikude vahepeal. Samuti tekkis mõte vägede ülemjuhataja asemel ka väejuhid eraldi isikutena võtta, kellest igaüks saab oma valitsuse vastu mässu tõsta või vaenlase poole üle minna…
– jne…

Esialgu võib aga asjaga rahule jääda. Tõestus, et Terastulva saab rakendada ka strateegiliste mängude juures, mitte vaid sellele mõeldud taktikaliste missioonide puhul, on olemas. Nikerdan sellega pisu veel ning laen reeglid kuhugi siia üles… Iseasi, kas keegi selle vastu huvi tunneb 😀

Lauamänguri nädalavahetus

Posted in Muu kraam with tags , , , , on 11. november, 2008 by Ove

Nagu võibolla paljud teavad, meeldib mulle tihtipeale nädalavahetuseti aeg maha võtta, rõve pealinna tolm oma kirsadelt pühkida ning Elvasse mängima minna. See nädalavahetus ei oli samuti üks nendest kordadest, mil sellest pisikeses Lõuna-Eesti linnakeses väikest sorti mängupõrgu üles sai löödud. Reede õhtul sai pisike Power Grid ette võetud

powerg

Kui te neid klaase laual märkate, mõistate ka pildi halva kvaliteedi põhjust 🙂

Laupäeval aga võtsin Mardi ja Joeli kaasa ning põrutasime Tartusse, kus pidin Kaubamajas tutvustama Kadabra poolt Eestissetoodavaid mänge. Müüjatega läks kiirelt – seletasin neile kärmelt reeglid ära ja sellega oli ühel pool. Kuna meil oli ametlikult veel poolteist tundi aega, istusime Mardiga maha ning hakkasime mängima. JJ pidi teatud põhjustel ära minema. Võtsime alustuseks Picomino ette ning hakkasime veeretama.

pico

Sel korral oli mul isegi õnne. Suutsin endale noka vahele veereta kõige priskemad praeussikesed. Mängu idee selles nimelt ongi. Mängu ajal käis üks tädike mitu korda meid vaatlemas, kuid ei liitunud meie mänguga ka pärast mitmekordset kutsumist. Aga vähemalt ostis ta endale mängu ära….

Hiljem tuli meie juurde üks tüüp, kes paistis olevat Beowulfist huvitatud. Võtsime siis karbi lahti, seletasime natu reegleid ning tegime umbes tunnise mängu.

beo

Peakski Beowulfist peadselt kirjutama. On teine liialt kaua järjekorras passinud…

Pärast kaubamajast jalga laskmist pidime pisu JJ’d ootama, kuid selle ajaga saime tuttavaks Jaanusega, kes pisi samuti tol päeval Elva mängima tulema. Tema oli see, kes mu minu eelmise päeva tagajärgesid oma suupärase õllega leevendas. Elagu Rock

jan

Sai Jaanusele ka Kaleidoskoopi tutvustatud. Oli teine selles suht osav isegi 🙂

Kui JJ lõpuks meile järgi jõudis, oli õlu peaaegu lahendatud ning Jaanus üritas lahendada juba teist mõistatust. Seda ta küll kõigi kurvastuseks kokku ei saanud ja põrutasime Elva poole tagasi, kus oli meid ootamas Arkham Horror. Alusatsime esialgu neljakesi sellega, et kakkusime lahti Essenist toodud uue laiendi “Musta metsa Kits.” Leidsime, et liiga jõhker oleks kõigide laiendite paharastid (heeraldid) lisaks tuua ning lõpuks otsusasime, et pahalaste poolelt tuleb vaid Dunwich ja näidend “Kuningas kollases rüüs.” Kuigi olen korduvalt proovinud olla neeger 20. saj. alguse Ameerika linnakeses (KKK ja muud toredad asjad), tuli see sel korral isegi üllatavalt kenasti välja. Minu neeger sai vaid mõned korrad peksa, kuid nalja oli nabani. “You sit on the ground and freeze as You see the images of violent murder.” Huvitav küll, kas ta nägi enda poomist?

Enne, kui esimene mäng läbi oli saanud, jõudsid kohale Priit, Sauron ja Rasmus, kes uurijate ridasid värske verega varustasid. Yog-Soddohist saime jagu vaid väravate sulgemisega… Järgmisena otsustasime Google vastu võidelda. Oli teine meie vastu suht leebe. Vaid Arkhamis esitatav näidend tegi meie elu palju raskemaks – kolmas vaatlus sai läbi. Kuna tavaliselt on selle tagajärjeks kiire surm, siis otsustasime lihtsamat teed minna ning kaotada mõistust ning tervist. See aga tekitas sellise olikorra:

arkhul

ark1

Seekordne mäng oli hämmastavalt karske. Priiduga võtsime vaid mõned üksikud õlled…

ark2

Nagu all- ja ülalolevalt pildilt näha võib, võtab Arkham Horror koos oma lisadega ära tohutu ruumi. Ja siit on veel puudu üks suur laiend, mis annab veel ühe kaardijupikese juurde. Pean vist Elvasse tõesti suurema laua muretsema…

arkkogu

Millegipärast on Mardil alati suurepärane oskus pildi tegemist vältida… Ma ei tea, milles on tema saladus…

martudu

See aga tuletab mulle pisu meelde selle

Pühapäeval aga läksime Krista juurde Ticket to Ride’ mängima. Veel üks mäng, millest ma kirjutada pole jõudnud… 😦

ticket

Niipalju siis sellest, et mõtlesin ühe kiire ülevaatliku posti teha… Peaks hakkama lühemalt kirjutama, kuid sellest kõigest ei olnud võimalik enam lühemalt kirjutada…

Yeah…Sain tänu http://www.youhide.com’ile BGG’le lõpuks ligi…

Micro-laager Elvas

Posted in Mängimised with tags , , on 21. juuli, 2008 by Ove

Olles sündmustest pikalt ette jõudnud, üritan kallitele lugejatele (kui te üldse eksisteerima peaks) anda ülevaade viimane pooleteise nädala sündmustest. Palju sellest on kahjuks langenud ajaloohämarustesse ning meie jaoks kaduma läinud, kuid annan endast parima.

Kogu pull algas sellega, et Costello teatas miski hommik, et tal on puhkus ja ta kavatseb meile Tellaga Elva külla sõitma. Helistasin kiirelt siinkandis elavad sõbrad/tuttavad läbi ning uurisin, mis neil plaanis on. Selgus, et Elvast mõne ikka saab, kuid kokkuvõttes jäi potentsiaalsete mängijate hulk napiks. Sess ja Tarmo olid reedel ainukesed, kes soostusid tulema, kuid see andis meile ikkagi 5 mängijat, kellega lõbutseda 🙂

Meie juurde jõudes alustasime It’s alive‘ga, mis senimaani on minu lehele jõudmata. Kahjuks…. Miski viis vooru seda mängitud sai. Asi on väga lihtne ning mul ei ole aimugi, miks ma sellest varem kirjutanud ei ole. Aga see selleks. Mõne tunni pärast kakkusime lahti War of the Ring‘i, millest sai miski hetk paar rida kribatud. Mina ja tüdrukud mängisime Varju rahvast ning Costello oli Tarmoga heade poolel. Muidugi meie jaoks oli asi hoopis teistpidi…meie olime ju head.. 🙂

Mängu käigus sai pikalt Lorieni, metsahaldjate pealinna ja Erebori piiratud, Gondor tungis oma piiridest välja ning ründas Minas Morgulit. Rohan jäi Helmi süvikut ja Edorast kaitsma. Saruman ei leidnud põhjust, miks peaks ta paha olema ning Nazgulide juht kimbutas lakkamatult vennaskonda. Gandalf valge istus Lorienis, Aragorn – Gondori kuningas – löödi orkide poolt maha, kuid lõpuks oli see ikkagi vennaskonna raugenud tahtejõud, mis Sauroni võidule viis. Frodo, Jussi ja Guglunki ronimisel mäetippu otsustas Frodo, et talle aitab ning kuulutas end sõrmuse omanikuks. Mis edasi juhtus, võib igaüks ise välja mõelda.

(Taamal on näha ka suuremat osa minu lauamängudest.) Kella seitsme ajal lõpetades, otsustasime suht purjakil olles lahti võtta Tide of Iron‘i, millest kohe-kohe peaks ka minupoolne arvustus tulema. Pärast tunniajast lootusetut reegliteuurimist leidsin, et sellisel asjal ei ole väga mõtet ning õigem oleks jätkata hommikul “värske” peaga.

Teisel päeval (oli see vist pühapäev) jätkasime ToI’ga. Lükkasime üles ühe Costello-valitud kaardi, kus head kaitsesid ning pahad ründasid. Ameeriklased tulid umbes kahekordse väega end sissekaevanud aaria sõjaväge ründama. Olles kindlustanud end kaevikutes ja punkrites, tekkis tõelisel aaria rahval siiski enda kaitsmisega raskusi arvulises ülekaalus juudipoiste vastu. Lisaks olid liitlassead varustatud tankide ning soomukitega. Õnneks lõppes mäng pärast 10 tundi kestnud kaitselahinguid tõeliste inimeste jaoks hästi ning juudid tõugati ahju.

[See postitus ei ole mõeldud vaenu õhutama, vaid on minu kui rollimänguri tõttu seatud vastavusse hingestatusesse. See ei ole mõeldud peegeldama minu enda tundeid erinevatesse rahvustesse.]


Esmaspäeval leidis Costello, et tal oleks aeg ära minna. Näitasime siis kiireid ja lühikesi mänge, mida ta veel mänginud ei olnud. Esiteks võtsime ette Katani asutajad, mis talle väga meeldis. Isegi nii-väga, et kolmapäeval ostis ta selle ka endale 🙂  Proovitud sai ka Alhambrat, millest nii siiraid emotsioone ei tekkinud.

Lauamängu-laagrid on väga ägedad ja mul on au tunnistada, et ka viimasel kahel aastal on Estconil olnud esindatud mõningad lauamängude paremikud. Sel aastal leidis hea vastuvõtu Lovecrafti loomingul põhinev Arkham Horror ning Saboteur, millest peaks kah kindlasti kirjutama.

Pudel näkku!

Posted in Miks see siin on? with tags on 28. aprill, 2008 by Ove

Eelmine nädalavahe Bottomit (Guest House Paradizo või lihtsalt G e t Ho se) vaadates tuli taas kord suurepärane inside nali…aga see selleks.

Olen avastanud, et Tallinna tänavad on ikka kole ohtlikud. Seda hoolimata ilmast või kellaajast. Nimelt on mul sügisest peale läinud üks kumm kuus….jalgrattal. Selle peale kulub varsti rohkem raha kui toidule…

Aga täna jälle Troonide mängu…:)

Christmas Horror

Posted in Mängimised with tags , , , , , on 25. detsember, 2007 by Ove

Jõulud…. Teada-tuntud rahuaeg.

Eile me seda niisama jätta ei saanud. Jõulurahu huvides võtsime peale sauna umbes 2300 aegu ette Arkham Horrori -Christmas Special: Jõuluõhtu Arkhamis. Jeesuslapsekese panime hälli magama ning kolm idamaa tarka( kirjanik Gloria Goldberg, prostituut Jenny Barnes ja rändur “Ashcan” Pete) proovisid teda leida ning jätta ta igavesse unne. Õnneks jõulumeeleolu tõttu olime vähemalt alguses kõik õnnistatud. See ei kestnud kahjuks väga kaua.

Nagu sellest kõigest vähe oleks, liikus linna pimedatel tänavatel ka saani ja suure kingikotiga jõuluvana, keda maha lüües sai kingitusi. Gloria oli ainuke, kes suutis ta kaks korda maha lüüa ning sai tema käest Tommy Guni ja palju muud head. Loomulikult tuli ta veel tagasi, nagu Arnoldile kohane. Prostituudil ei vedanud kohe üldse. Kord sai jõuluvana ta kätte, kord jäi ta Unedemaal ämblikuvõrku kinni, kuid kuulis seal õnneks linnulaulu, mis ta täie mõistuse juurde siiski jättis. Ränduri kohta on öelda vaid seda, et ta sai kirikus peksa. Nojah….

Lõpuks siiski jõulud tulid, Jeesus sündis vaatamata kõigile vapratele tegudele, mida kolm tarka korda olid saatnud, ning tõi maailma igavese rahu riigi. Isegi jõuluvana jäi ellu.

Ainuke jama oli see, et mäng venis neljale tunnile ning alles kell kolm pakkisime asjad karpi. Tegi väheke uniseks. Aga muidu oli väga naljakas 🙂

Tunnen kaasa kõigile neile, keda me kutsusime, kuid kes leidsid, et kodus on parem…