Arhiiv: Set collection

Khronos

Posted in Lauamängud with tags , , , on 9. september, 2010 by Ove

Ajaks nimetatakse nii sündmuste järgnevuslikku korrastatust kui ka sündmuste omavahelist kaugust selles korrastatuses.

Aeg on inimesi köitnud juba pikalt – aegade algusest, kui lubate. “Mis on aeg?” “Kuhu kaob minevik?” “Kuidas saab näha tulevikku?” Ajarändudest on kirjutatud tohutult raamatuid, tehtud hunnik filme ning nikerdatud nii mõnigi lauamängki. Üht, mis oma imeliku nime poolest silma jäi (Aja-tripper), saab üksindagi mängida, kuid see selleks… Khronos on üks mängudest, mille ma auru-punk-temaatika tõttu Essenist üles korjasin ning see kulutatud (mis-ta-nüüd-oligi) 10 € tasusid end täitsa ära.

Khronose puhul on tegu mõnusalt piraka karbiga, kuhu on mahutatud masendavalt vähe nänni – pakk kaarte, kotike (125) kuubikuid, 155 kenasti kujundatud papilarakat kolmes erinevas mõõdus, mõned nupud ajarändurite kujutamiseks, pisike nummerdatud papitükk voorude lugemiseks ning üpriski hiiglaslik mängulaud (no kuhugi tuleb ju ära mahutada kõik need (3!) ajad). Karpi oleks rõõmsalt saanud õhemaks treida, jättes tema külgmõõdud laua mahutamiseks samaks… Aga see on juba kirjastaja asi. Tegu on mänguga, kus mängijad saavad reisida ajas… Nagu Dave Lartigue BBG’s ütles:

“In this game you travel through time!”
“Yay!”
“To build churches!”
“Ya—to what?”

Nagu mainitud – ajas rändamine… Kahjuks on ajamasina leiutanud mängukujundajal olnud piiratud võimalused nuppude osas – neid on masinal vaid kolm: vara-keskaeg (age of might), hilis-keskaeg (age of faith) ning uusaeg (age of reason) [ajastute ajaloolised nimed on minu poolt meelevaldselt külge riputatud]. Mängulaud kujutab ühe ja sama piirkonda erinevatel ajaperioodidel. Laual on ära märgitud juba mõningad külakesed, mida saab aretama hakata või mille juurde oma ehitisi kõpitseda.

Kaardipakk koosneb 33’st kaardist, mida on kolme värvi. Need sümboliseerivad (vasakult) tsiviilvalitsust, religiooni ning sõjalist jõudu. Just nende kaartide abil käibki kogu ehitamine. Igal käigul saab mängija uued neli kaarti, millega ta siis läbi peab ajama (nende vahetamine on vastikult kallis).

Nagu kaartegi on ka ehitisi kolmest erinevast liigist (üpriski mõistetav) ning kolmes erinevas suuruses – klooster, punker ja küla; kirik, kindlus ja linn; katedraal, loss ning metropol. Ehitiste kogumid moodustavad sarnaselt Tigris ja Eufratile riike, mille ühinemistel tekivad vastavad konfliktid. Iva on selles, et igas riigis võib olla vaid üks kõige suuremat sorti (mitte-tsiviil) ehitis – ega kuningas ei luba jah oma vasallidel ehitada kõvemat lossi, kui tal endal on. Kui kaks naaberriiki kokku saavad (kokku ehitatakse) ning naabril on kah loss, siis võtavad kuningad oma kanged sõdalased ning lähevad nüpeldavad nõrgema sõjaväega kuninga lossi niikaua, kuni selle tornid madalamad, müürid õhemad ning vallikraavis vähem vett. Sama värk käib usuliste ehitistega – papid kogutakse kokku ning võetakse vastase katedraalil torn maha. Vaid linnaelanikud on piisavalt tolerantsed, et mitte naabri sama suurt maja väiksemaks lõhkuda.

Kõige huvitavamaks nüanssiks mängu juures on aja-vari ning aja-paradoksid. Varasemas ajastus ehitatud ehitised heidavad varju kõigile järgnevatele ajastutele ning sama ehitis tekib samasse kohta ka tulevikkudesse. Aja-paradoksid kujutavad endast aja võimet parandada vastukäivaid näidustusi. Näiteks: mõtles mees kord, et ehitab endale suure kindluse – ehitaski. Kõrged tornid, paksud müürid. Vaenajad käisid, kuid keegi ei suutnud ära vallutada. Naaber kole kade, tahab endalegi suurt kindlust. Läheb ajas tagasi ning ehitab selle koha peale “varem” oma lossi – ka suur ja vägev… Aga kuidas saab ühe ja sama koha peal olla tulevikus korraga kaks lossi. Lahendus lihtne – “hiljem” ehitatud lossi ei saanud ehitada, kuna seal oli juba sel ajal loss olemas – imegu pöialt.

Kõik uusaega varju heitnud ehitised (uusaega ei saa tegelikult üldsegi ehitada) ilmuvad välja varemetes (huvitav, mis nendega vahepeal juhtub), mida siis mängijad jõudumööda renoveerima saavad hakata.

Kahjuks ei saa ka see mäng puudusteta läbi. Ajamasin peaks olema ikka selline skaalade ja mõõdikutega aparaat, mitte mingi käkk, millel tulevane ajatuuker vaid kolme neoonroosalt säravat nupukest näeb. Lisaks sellele on mäng kohutavalt ebaaus mängija vastu, kes juhtub seda alustama – käigukord ei muutu. Seetõttu saab alustanud mängija pärast oma käiku vaid lootusetult pealt vaadata, kuidas kõik tema korralikult läbimõeldud plaanid pea peale pööratakse. Kui see parandada reeglimuudatusega, et käikujärjekorra määrab ära mängijal olev raha hulk alustades kõige rikkamast, peaks (aga ei pruugi) vähemalt see asi jonksu minema.

Kui kõik see kõrvale jätta, on tegu täitsa mõnusa ehitamismänguga. Aga viiekesti mängides muutub kaose-efekt liialt suureks – parem hoida mänguseltskond pisemana.

6/10

Share on Facebook Share

Lost Cities

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 20. august, 2010 by Ove

Läbi ajaloo on teada mitmeid sadu linnu, mis on vahepeal kuidagi kaduma läinud. Roanoke koloonia, Tikal ja Timgad on kõik ajaliivade alla maetud (viimane oli 1881. aastani üpriski sõna-sõnalt). Isegi Trooja oli vaid üks müütidest, kuni 19. sajandi lõpuni, mil see “taasavastati.”

Aga kaardimängul “Kadunud linnad” ei ole kõige sellega mitte midagi pistmist… Tegu on üpriski tuima, kuigi mõnevõrra mõtlemist nõudva kahemängija-versiooniga pasjansist. Seda öeldes saan muidugi rämedalt pähe kõigi tuhandete ja tuhandete Knizia-austajatelt, kuid olgem ausad: tal on kah halbu päevi.

“Lost Cities” on selline mõnus säästumäng, mis ei nõua tarbijalt ei erilist ajutööd ega aega – mäng kestab vahest 15 minutit. Mängu põhilisteks komponentideks on 60 kaarti 5’st erinevast värvusest numbritega 2-10 ning kolm erikaarti (igatühte samuti siis 5’st eri toonist). Mängulauda, mis lisab kasutamismugavust, võrdleks hiirepadjaga – on kena küll, kuid saab ka ilma hakkama.

Mängukaardid ise on suured ning kenad. Illustreeritud ja puha. Igaüks neis sümboliseerib progressi ühe kadunud linna leidmisel. Otsest seost neil eksisteerinud (või legendides leiduvate) linnadega märgitud ei ole, kuid mõningaid võib nipet-näpet aimata (üks neist võib olla Memphis, teine Atlantis, kolmas Chichen Itza, neljas mingi kelti kultuurist mõjutusi saanud ning viienda kohta ei oska isegi oletada midagi). Neid kaarte hakkavad mängijad mängulauale üksteist pooleldi katvalt suurenevas järjestuses lauale asetama. Igast värvusest on ka kolm investeerimiskaarti. Neid saab/võib enne ekspeditsioonile asumist välja käia ning vastavalt nende arvule korrutatakse lõpptulemus kahe, kolme või neljaga.

Nagu mainitud, hakkavad mängijad kordamööda kaarte lauale laduma. Kaardi võib panna nii endapoolsesse lauaotsa vastava värvi juurde või siis lauale. Kaartide numbrid võivad ainult järjest suuremaks minna, kuid numbreid vahel võib vabalt jätta. Sellega põhimõtteliselt ongi kõik reeglid räägitud. Noh, lisaks veel see, et kui sa kord ekspeditsiooni alustad, oled kohe miinustes – iga alustatud uurimisretk toob mängijale kohe 20 miinuspunkti, tema asi on vaid see tasa teenida. Sama kehtid ka investorkaaride kohta – kui raha ära ei maksa, saad nuga – ehk siis nad korrutavad ka miinuspunkte. Pole mõtet sponsoreid otsida, kui tead kadunud linnast vaid seda, et see on kadunud.

Kellele aga ajalugu ja kaotatud linnad korda ei lähe, võib kätt proovida hoopis köögiviljapõllunduses. BGG’s peaks kaardid kenasti olemas olema.

Kui hoog peale tuleb, on mõnikord isegi lõbus – 4/10

Share on Facebook Share

Zooloretto

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 4. veebruar, 2010 by Ove

Tallinna loomaaed avati 1939 ning selle esimeseks asukaks oli ilves Illu, kelle oli pojana kingituseks saanud 1937. aastal Helsingis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkond ja kes nüüd ka loomaaia vappi ilustab. Ka mängus Zooloretto tuleb ehitada loomaaedu, kuid ilveseid siin kahjuks ei ole…

Zooloretto on üheltpoolt meeldiv peremäng, mille abil pisipõngerjatele loomi tutvustada ning teisalt räme keeramine kogenenud mängijatele. Nagu nimest võib järeldada, ehitavad kõik mängijad oma loomaaeda (nagu Agricolas talusid), üritades napsata vajaminevaid loomi ning teistele sokutada neid, keda üldse vaja ei lähe…

Igal mängijal on ees oma loomaaed, kuhu ta hakkab loomi sokutama. Alustuseks on laual ait ning kolm aedikut – neljanda saab hiljem juurde osta. Igasse aedikusse mahub täpselt nõnda palju loomi, kui seal ruudukesi. Seega tuleb hoolikalt silmas pidada, keda kuhu toppida. Aita aga lähevad kõik elajad, kes kuhugi mujale ei mahu. Seega saab alguses loomaaias olla vaid kolm (hiljem neli) erinevat liiki loomi – kõik muud elukad tuleb aita toppida, et nad seal omas mahlas pisu kääriksid…

Kui nüüd küsida, mis on ühist Zoolorettol ja 1941. aasta juunil, siis vangutaks enamus inimesi pead… Loomavagunid!!! Vastavalt mängijate arvule on laual hulk kolmekohalisi vaguneid, kuhu mängijad pimesi võetud märgikesi hakkavad pistma. Oma käigul võid sa sooritada kas rahalisi tehinguid (tõsta mingeid märgikesi oma loomaaias või osta kellegi teise aidast elajas), panna üks pimesivõetud märk suvalisele vagunile või võtta üks vagun. Iva aga selles, et vaguni võtnud mängijad on praktiliselt kogu ülejäänud vooru rivist väljas – ei saa nad raha ega märke liigutada.

Vastavalt mängijate arvule on mängus ka loomaliike – maksimaalselt kaheksa. Igat elajat on 11 märki, lisaks neile veel 2 järglast. Nende seas on nii täkku täis kängkurusid, sootuid pärdikuid kui ka emaseid elevante. Kui isane ja emane kokku saavad – rääkides muidugi samast liigist loomadest – toimub see, mida vanemad meile lillede ja liblikate abil selgeks üritasid teha, kuid mida me ikka vanematelt poistelt/tüdrukutelt, pornokatest või lihtsalt tegevuse käigus õppisime… Resultaadiks on igastahes pisike elajas…

Loomamärkide sekka on ära peidetud ka raha, mida läheb ikka tarvis, ja burksiputkasid, mis kuluvad vaatajate meelitamise ära, kui loomi tarandikus vähe. Ehk siis kõiksugu kioskid tasuvad end tühjemavõitu aedikute puhul ära, andes tsipake punktilisa.

Mängu alguses loetakse kõrvale 15 märki, mis jäetakse mängu lõpuks, mil kõik muud märgid otsa saanud. Seega pole tarvidust pidevalt allesjäänud märke lugeda ning nende lõppemisel ei saa mäng paugupealt läbi, vaid käimasolev vooru võib rahus lõpetada.


Aita läheb tarvis loomade hoidmiseks, kes muidu kuhugi ära ei mahu, või kelle puhul lihtsalt puudub soov teda eksponeerida (seda juhul, kui on väga suur tõenäosus, et loom aidast üles ostetakse). Samas on oht, et aita topitud loomad sinna mängu lõpuni kõdunema jäävad ning seetõttu trahvipunkte annavad.

Lisaks hulgalistele laienditele, millest paljud hõlmavad üheloomalisi lisasid, ei ole ka fännid pöidlaid keerutanud, vaid tõsiselt hagu andnud ning omajagu jaburaid ja vähem jaburaid asju BGG‘sse üles lükanud.

Kel aga lauataga mängimisest väheks jääb, võib endale soetada iPhone ning mängu vabalt bussis sõites ajaviiteks toksida.

Kokkuvõttes on tegemist lõbusa ning kiire peremänguga 2-5 mängijale, mis võib “halbades” kätes väga õela tooni võtta. Mõelda millist vimma võib tekitada asjaolu, et ammuihaldatud emane pärdik sinu nina alt ära napsati…

7/10

Avastasin täna ka Ticket to Ride’ kaardi paadunud Keskmaa fännidele. Pisu väike ta näib, kuid peaks täitsa proovima kunagi:

Before the Wind

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 11. oktoober, 2009 by Ove

KaasAmsterdam – maailma kaubanduskeskus. Kõike, mida raha eest on võimalik osta, võib siit leida. Nahad ja mesi Venemaalt, veinid Itaaliast, elevandiluu Aafrikast jne. Raha liigutab nii kaupu, laevu kui ka südameid. Kuid enne järgmist mõõna peavad kaubad laevadele saama, kuna kaptenid on piraatide tõttu hirmus ega julge avamerel üksi sõita. Just seepärast on kaupmeestel vaja oma kraam kiirelt trümmidesse laadida. Seejärel aga purjed alla ja pärituulega merele…

jupidPärituul (Before the Wind) on lõbus ning pingeline kaardimäng 17. sajandi Amsterdamist, milles mängijad peavad oma kaupu laevadega teele saatma enne, kui need halvaks lähevad. Laadides oma kraami laevadele, peavad kaupmehed ka üksteise kõrisid läbi närima, napsates konkurentide eest paremad tehingud ning jättes neile vaid tühjad pihud. Samuti tuleb jälgida, et enne aasta lõppu laod tühjaks saaks ning midagi sinna hallitama ei jääks.

Tegevuskaardid

Mängu peamiseks mehaanikaks on kolm keskset kaardipakki, kust mängijad kaarte tõmbavad. Esimesest pakist (vasakpoolne) saab ressursikaarte, millega kaupu ja nendega seonduvaid tegevusi saab sooritada. Keskmises pakis on ladustamisega seotud tegevused ning viimase paki kaartidega saab üldiselt kaupu laevadele laadida või raha koguda. Igal käigul avab üks mängija mängijatega võrdse arvu kaarte. Seejärel hakkavad mängijad järjekorras kaarte haarama. Huvitavaks küljeks on see, et mängija võib valida ka kaardi, mille võttis keegi teine, tehes sellele pakkumise rahas. Kaardi võtnud mängija võib valida, kas müüa kaart pakutud summa eest ära või maksta pakkujale kõnealune summa ja jätta kaart endale.

KaubadMängus on nelja erinevat sorti kaupu – õunad, vürts, juust ja riie. Kõige väärtuslikumad on õunad, mis on ka kõige kergemini riknevad. Riie küll säilib laos kõige paremini, kuid see-eest ei ole tal väga suurt väärtust. Neid saab üldiselt esimesest pakist.

Ladu

Igal mängijal on tema väike ladu, kuhu ta saab sättida kuni kaheksa kaupa. Et kraami laevale laadida, peavad need eelnevalt kuidagi  sadama kõrvalolevasse lattu saama. Igasugune transport aga maksab raha ning peamiselt ladustamise peale kaupmeeste rahad kuluvadki. Ladustamiskaarte saab teisest pakist.

Laevad

Erinevaid kaubalaevu on kaht sorti – suured ja väikesed. Suured laevad võtavad peale neli erinevat sorti kaupa ning annavad punkte 12-20. Väikesed võtavad peale 1-2 kaubalasti ning toovad kaupmehele 5-9 punkti. Kuna laevad nõuavad väga spetsiifilisi kaupu, on suht kurb, kui sinu eest napsatakse ära just see, mille jaoks sa pikka aega nänni korjanud. Samuti üritatakse kindlasti sinu valitud kaart ära osta, kui nähakse, et suurem laadung plaanib teele minna.

RahaRaha on kaupadega sama suurte kaartidena neljas erinevas vääringus. Tänu samale suurusele saab lihtsalt peita oma tegelikku kaupade või raha arvu. Raha läheb tarvis konkurentide kaartide ülesostmiseks, enda kaartide kaitsmiseks ja kaupade lattuvedamiseks.

PooleliJust tänu vastase kaartide ülesostmismehaanikale on mäng väga põnev ning riukalik. Ühe mängija edu saavad teised võrdlemisi kiirelt koostööd tehes alla tõmmata, saates oma laevad merele, jättes liidri õunad lattu ussitama ja ässitades hiired tema juustu kallale.

TorstenMängureegleid seletas mulle eelmisel aastal mängu looja Torsten Langsvogt ise, kui Essenis kohtusime. Sealt hakkas mäng niivõrd meeldima, et sai see hoopealt kohe ka ära ostetud.  Ehk on ta ka sel aastal midagi ägedat välja mõelnud…

8/10

Täna on juhe kuidagi kahtlaselt koos. Uimane on olla hoolimata tohutust teekogusest, mida ma tänase päeva jooksul sisse olen kallanud. Üritan ka pilditöötlusprogrammidega hakkama saada, kuid nad raisad ei taha väga koostööd teha…

Hollywood Players

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , , , on 7. oktoober, 2009 by Ove

KaasHollywood – mainstream filmikunsti keskus. Produtsendid üritavad teha kõige paremat filmi, stsenaristid üritavad klopsida kokku vähegi usutavaid stoorisid, näitlejad üritavad mitte näidata välja oma sõltuvust mõnuainetest (olgu selleks kas heroiin või šokolaadikoogid). Aeg on raha ja sellest sõltuvad on kõigil kiire, et mitte kahjumisse jääda. Vaja ju järgmiseks oskari-jagamiseks film valmis vändata, et see üht-teist võita saaks.

JupidSelle kaardimängu korjasin üles eelmise aasta Saksamaa-reisilt Essenisse. Maksis teine tervelt 1 €. Selle raha eest ei ole just halb mäng…selle raha eest. Tegu on põhimõtteliselt lihtsustatud ning odavama variandiga mängust Grave Robbers from Outer Space, kus mängijad lavastavad B-kategooria SF või õudusfilme. Selles mängus kehastavad mängijad produtsente, kes peavad väntama enne teisi piisavalt hea filmi võitmaks oskari-gaalal vähemalt ühes kategoorias.

KaardidMängus on hulk näitlejaid, näitlejannasid, režissööre ja filmižanreid. Neist jagatakse igale mängijale üks kätte ning otsustagu ise, mis nendega teha. Ega väga palju valikut ei olegi – saad kas võtta pakist ning teise samast liigist kaardi maha panna (kui võtad näitleja, pead näitleja ka ära viskama), võid võtta ka mahapandud kaartide seast, kust sa näed, mida täpselt võtad ning võid teiselt mängijalt kaardi näpata. Idee on saada vastavast žanrist filmile sellele parimad näitlejad/näitlejannad/režissöörid. Mida rohkem tärnikesi žanri taga, seda pädevam tegelane on.

AuhinnadKui mängija leiab, et tal on piisavalt hea film koos, et midagi võita võib ta kuulutada oma käigu alguses välja auhinnajagamise. Sellega avatakse kõigi kaardid ning hakatakse oma meistriteoseid võrdlema. Oskareid on samuti neljast kategooriast: parim film, parim režissöör, parim näitleja ning parim näitlejanna. Kellel on žanrile vastavaid tärne näiteks näitlejal kõige rohkem, saab omale oskari…niisama lihtne see ongi. Filmi puhul liidetakse kõigi pädevustasemed kokku ja suurima summaga produtsent saab oskari.

tagukaasSeega võid vabalt teha filmi, kus näitlejad on ilged käpardid, kuid kui režissöör kõva mees on, on siiski oskari-saamise tõenäosus olemas…

Niisama lihtne ja labane see mäng ongi. Toetumas puhtalt kaardiõnnele, ei ole mängus oma hallide ajurakkude liigutamiseks mitte mingit motivatsiooni. Kuid kui filmikunst südamelähedane on, võib siiski proovida viimast võtta…

4/10

Nädalavahetusel käisid meil külalised. Mängisime mänge… tulemus on näha alloleval pildil:

VeinidHakkasime Tellaga lõpuks oma Esseniasju ajama. Selgus, et kaks nädalat ei ole siiski piisav aeg brooneerimisteks. Hotell täis, lennuk ülekoormatud jne… Õnneks oli veel neljapäevasel lennukid säästukohti, mistõttu hakkasin õhtul unise peaga bronnima. Vat see ei olnud nüüd küll hea mõte – kogemata broneerisin piletid hoopis kolmapäevasele lennule (õnneks oli kuu siiski oktoober). Nüüd on tarvis vaid kolmapäevaks lapsehoidja leida. Kui keegi pädevatest isikutest nõus on, võin vastutasuks Essenist lauamänge tuua 🙂

DagonEi paista ju väga jumala moodi, keda Mari (praegu Tell Hariri) linna elanikud kummardasid juba 2500 a. e.m.a?

Ticket to Ride: Europa 1912

Posted in Uudised with tags , , , , , on 9. august, 2009 by Ove

kaas

Kuna sai just lõpetatud majandusmäng Imperial, kus tegevus toimub 1910 (mille ma muuseas võitsin), siis tundus see post justkui rusikas silmaauku. Mõned päevad tagasi andis igastahes Days of Wonder teada Ticket to Ride: Euroopa mängulaiendist. Kolm aastat tagasi anti välja Ameerikakaardi laiend USA 1910 – seekord on siis järg meie maailmajao käes.

box3d

Pisikene karbike sisaldab esiteks 101 piletikaarti – 46 neist asendatakse baasmängus olevatega ning 55 on puhta uued, mis lubavad valida kolme mängustiili vahel: Laiendatud Euroopa lisab mängule 19 uut tavalist piletikaarti; Euroopa suurlinnade varianti mängitakse 9 võimsaimate linnadevaheliste piletikaartidega; Mega-Euroopa aga kasutab jõhkras pakis kõiki 101 piletikaarti korraga.

suuredlinnad

Lisaks on karbikeses veel ka depood, mis lisab mängu uusi strateegilisi elemente. Nimelt hakkavad mängu algul paika pandud depood koguma mängu käigus vagunikaarte ning mängija, kes eduka planeerimise, täpse ajastuse või lihtsalt rämeda joppamisega sinna tee ehitab võib lõpetada hea posu kasulike kaartidega.

piletLoomulikult asjaolu, et mäng kuhugi Hiina väikeste laste tööjõudu kasutavasse trükikotta saadeti, ei anna mingit vihjet, millal võib see mäng Eesti mängurite lauale sattuda…. Eks saab näha.

Ticket to Ride

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 2. august, 2009 by Ove

kaas

Ühel tuulisel sügisõhtul kohtusid ühes linna vanima ning privaatseima kõrtsi tagatoas viis vana sõpra. Kõik nad olid tulnud pika maa tagant – üle terve maailma – et kohtuda sel kindlal päeval … 2. oktoobril 1900, 28 aastat pärast seda kui Londoni veidrik, Phileas Fogg, võttis vastu ja võitis kihlveo 20 000 naelale, reisides 80 päevaga ümber maailma.

Päeval, mil artiklid Foggi võidust täitsid kõik ajalehed, käisid need viis koos ülikoolis. Inspireerituna tema hiiglaslikust kihlveost, tähistas seltskond pärast paari klaasi kohalikus kõrtsis tema ümbermaailmasõitu tagasihoidlikuma kihlveoga – pudel punast bordoo veini sellele, kes jõuab esimesena Le Procope Pariisis.

Iga järgnev aasta tähistasid nad kohtudes aastapäeva ning austasid sellega Foggi. Ning iga aasta tõstatati uus reis (alati järjest keerulisem) ning kihlvedu (alati suurema võidusummaga). Nüüd, sajandi koidikul, oli aeg uueks võimatuks rännakuks. Panuseks: 1 miljon dollarit – võitja saab kõik. Eesmärk: näha, kes neist suudab 7 päeva jooksul rongiga rohkematesse Põhja-Ameerika linnadesse. Reis algas otsekohe…

Reisipilet on üleriigiline rongiseiklusmäng. Mängijad võistlevad erinevate linnade ühendamises, omastades Põhja-Ameerika kaardil raudteid.

Ameerika

Pole pikalt ühestki lauamängust kõnelenud, mistõttu leidsin suurepärase aja olevat just sestsamast vahvast rongimängust pisu kirjutada. Mis siin palju ikka seletada – enamus juba Euroopaversioonis (ka Lauamänguri blogi on sellest jutustanud) lahti seletatud.

Selle sarja esiisa mängulaud kujutab endast USA kaarti 20. sajandi algul. Meeldiv vaheldus, kui Euroopa kaart peaks ära tüütama 🙂

vagunid

Ka algses Reispassis tuleb opereerida vagunikaartidega, kuid erinevalt paljudele tuttava Euroopa versiooniga, on siinsed kaardid kõik kaks korda väiksemad. Jap, 67 x 43 mm. Harjumatult pisikesed. Samas mõõdus on ka piletikaardid, sobides pigem reisule kaasa kui sedavõrd suurde karpi…

Laud

Erinevalt aga oma järglasest Euroopa-mängust puuduvad algsel versioonil nii jaamad, tunnelid kui ka praamiteed…. No kuhu sa Ameerikas ikka praamiga saad – Manhattanile ehk… Seega on ikka suhteliselt kehv variant, kui sul kusagil keset Dallast kott pähe tõmmatakse ega enam edasi lasta. See muudab mängu hoopis karmimaks ning mingil määral ka kiiremaks, kuna siin ei saa väga kaua ehitamisega oodata, sest vastane võib lihtsalt oma rööpad enne maha lükata ning siis on kellad.

roobas

Pole küll just Washington-Miami ekspressraudtee, vaid meie oma kodune Tartu-Valga tiguliinid.

Kuna Ticket to Ride on juba pikemat aega kultusmängude hulka kuulunud, pole imestada, et talle mitteametlikult tohutult lisakaarte on vorbitud.

Aafrika_BWAustraaliaHispaania

Täna sai üle poole aasta ka Agricola pealt tolm puhutud ning Ken-Kevin said taas oma loomalikke kirgesid rahuldada…

Ken-Kevin