Arhiiv: History

Kartaago võit! Mis Hannibaliga tegelikult juhtus…

Posted in Mängimised with tags , , , on 2. jaanuar, 2012 by Ove

Teine Puunia sõda oli vältimatu jätkusõda Rooma ja Kartaago (endise Foiniikia koloonia) vahel Vahemere Lääneosa pärast. Esimene sõda kahe vägeva vahel, mis algas Sitsiilia saare pärast, lõppes Kartaago kaotusega. Rooma oli sel ajal üpriski väike vabariik, ulatudes Apenniini poolsaare põhjaosas asuvast Po jõest vaid poolsaare lõunatipuni, omamata sealjuures ühtegi kolooniat ega märkimisväärset laevastikku. Kartaago seevastu oli vägev riik, mis ulatus Aafrika põhjarannikust Pürenee lõunaosani, võttes enda alla ka Sardiinia, Korsika, Sitsiilia ja Baleeri saared. Rooma aga ehitas võimsa laevastiku, lõi Kartaago paadid puruks ning peksis nende väed välja nii Sitsiiliast, Korsikalt kui ka Sardiiniast.

Pärast isa surma võttis Kartaago vägede juhtimise üle Hamlicari poeg Hannibal, kes olla 9 aastaselt sunnitud vanduma Rooma riigile kättemaksu. II Puunia sõja alguseks Valitseb Rooma kogu saabast, välja arvatud Po jõest ülespoole jäävad Gallia Cisalpina metsikud hõimud, Sitsiiliat, Korsikat ning Sardiiniat. Hannibali poolel on Kartaago kartmatud sõdurid, Numiidia kiired ratsanikud, Hispaania võimsad vägilased ning Rooma hirmu all elavad Gallia ja Bruttiumi hõimud.

Me kõik oleme koolis õppinud, kuidas see sõda ajaloolaste arvates toimus – nüüd kuulete esmakordselt täit tõtt!

On aasta 218 e. Kr. – suur suvi kütab Orospeda rannaliiva talumatult kuumaks. Puidust toolidel istuvad kaks meest, süües nende ees olevalt laualt marineeritud oliive ning juues peale parimat veini. Mõlemad on täies sõjarüüs, millel kujutatud valgelt hobuselt helkisid kirevad päikesekiired. Nende ees lebas kaart Vahemere ümbruses asuvate maadega. See on küll üpriski rohmakas ning ebatäpne, kuid kaks meest ei lasknud oma vaidlust sellest segada. Kaldaribal jalutas meestest noorim, väejuht Mago, ning loopis mere helkivaisse lainetesse lutsu. Kaugemal kaldal on tohutu armee laagrid püsti löönud – täpsemalt 90 000 jalameest, 12 000 ratsaväelast ning mitukümmend Aafrikast toodud  sõjaelevanti. Kahest vanem, 30-ndates eluaastates sõdalane, nimeks Hannibal, lõi oma pistoda Põhja-Itaaliasse ning teatas: “Just üle Alpide ootab meid võit Roomlaste üle! Minnes sealt, ei satu me mägede ja mere vahele lõksu ning üllatame Rooma vägesid, liginedes neile põhjast. Lisaks olen oma pealikele sealsetest Galli hõimudest mitu noort piigat naiseks leidnud, mistõttu on mul alust arvata, et sealsed sõdalased just meie poolele hoiavad.”

Hannibali noorem vend aga vaidles sellele tuliselt vastu, soovitades just üle mere Lõuna-Itaaliat rünnata. Ka seal pidada asuma Kartaagomeelsed hõimud. Lõpuks ei jõutudki kokkuleppele ning veinist joobununa koperdasid Hannibal ning tema vend Hasdrubal telkidesse magama, et järgmisel hommikul jätkata. Nõnda see suvi venis…

Sügiseks olid mõlemad mehed veinist läbiimbunud, sõjavägi rahutu, kuid kohalikelt naistelt polnud mingit nurinat kuulda. Kuna aga luureandmed olid mitmeid kuid vanad, andis noorem vendadest järele ning vendadest kõige noorem, kõige lollem, aga kõige parem meresõitja Mago saadeti Aadria mere piraadilaevastiku saatel 10 000 relvavennaga Tarentiumi sadamatesse. Kaugemale vaene poiss kahjuks ei jõudnud, kuna seal tormas neile vastu hullunud Publius Cornelius Scipio, kes oma 5 leegioniga Kartaago vägevad väed ümber piiras ning vastu Tarentiumi väravaid puruks litsus. Mago pääses hädavaevu eluga, kuigi keegi seda ei oodanud. Alles aasta hiljem jõudis ta sõudepaadiga Kartaago suurde sadamasse, kus ta vaid õnnekombel suure galeeri alla jäämisest pääses.

Kaks vanemat venda olid noorema õnnetusest kuuldes murest murtud ning kakkusid üksteisel leinahoos habemeid välja ning oleks sealt veel ka juuste kallale läinud, kui poleks tulnud rõõmusõnumit – nähes Kartaago valmisolekut Roomlastele ilma vaseliinita peale vajuda, otsustas Sürakruusa rahvas mässu tõsta ning Rooma valitsejad mutta taguda. Lisaks sellele olid Sitsiilia lääneosas pead tõstnud ka numiidia immigrandid, kellele roomlased vägagi vastukarva olid. Seda kuuldes muutus kahe mehe meel lausa nõnda heaks, et suudeti jõuda ühele meelele – peamine löök Roomale tuleb anda lõunast. Otsekohe läks jubedamaks sebimiseks, et kõik mehed lahingkorda seada. Esimesest Puunia sõjast allesjäänud laevad seati merekõlblikuks ning Hasdrubal koos 50 000 sõdalase ning elevantidega asus Sitsiilia ranniku poole sõitma, et aidata kartaagolastele nõnda südamelähedasi numbiidlasi. Hannibal aga võttis ülejäänud 50 000 sõdalast ning põrutas põhja poole, et ühele vallalisele pealikule Galli hõimudest uus naine otsida.

Lilybaeumi jõudes asus Hasdrubali lipu alla kogunenud Kartaago ning Numiidia koondvägedele vastu vanadusest nõder Rooma konsul Tiberius Sempronius Longus, kes oli parajasti Agrigentumi sanatooriumis ravil ja kelle värisevad käed ei suutnud isegi gladiust hoida. 4 tema all teeninud leegioni piirati kartaagolaste poolt ümber ning vaid hädavaevu suutis konsul oma ihukaitseväe toel pääsema saada. Viskeodad ning vibunooled jälitasid neid argu latiine Messana müürideni välja.

Talve veetis Hasdrubal Enna mägikülakestes kitsi karjatades. Hannibal oli aga vahepeal suure hulga meestega üle alpide roninud ning tegeles hoolsalt Galli hõimude kenamate piigade väljavalimisega. Rooma rahvas värises…

Kevadel, kui viinamarjaväädid Alpide lõunakülgedel lopsakalt vohama lõid, tegeles Hannibal ikka piigade seelikualuste uurimisega. Oli teine mitmeid näokamaid noorikuid ka oma pealikele jaganud ning mitmeid nädalaid järjest kohalike klannipealikega veinipeekreid tühjendanud. Kui aga luurajad tõid sõnumeid lähenevatest vaenuvägedest, ajas noor väejuht mehed kokku ning tegi pummeldamisele lõpu – vaja ikka ju roomlastele kah tähelepanu pöörata, solvuvad muidu veel sedasi.

Rooma poliitikud ei olnud talvel laiselnud. Relvastatud oli mitu uuet leegionit, kes uue konsuli Claudius Marselluse käe all tali otsa treeninud olid. Claudius oli küll veel vanem kui Tiberius – ligines teine juba 60-ndatele -, kuid hoopis teisest puust. Aastal 222 e. Kr. olla mees tapnud kahevõitluses Galli kuninga ja vägilase Viridomaruse ning hiljem vallutanud ka Sürakruusa. Hannibal oli aga mureta ning tegi plaane algavateks verelaskmiseks. Lõpuks, kui lumesulamisvesi segamatult mööda Po jõge alpidest allapoole voolas, jõudis ka Claudius 5 leegioni suuruse väega Gallia Cisalpinasse. Roomlaste vägi oli küll pea kaks korda suurem kui sõbralikel kartaagolastel, kuid noor väejuht võitis neid mängeldes – nähes roomlaste nõrka ratsaväge, surus ta oma ratsanikud võinoana rooma leegionitesse ning hakkis jalaväelaste mõõkadega tükkideks. Lahingust pääses imekombel lausa pool sellest tohutust väest. Vana kavalpea ning kangekaelse pässina ei lasknud Claudius aga end sellest kaotusest heidutada. Kohe tormas ta Rooma tagasi ning naases paari kuu pärast värskete leegionitega. Ka seekord seisid kartaagolased ja nende liitlased vankumatu müürina, muutes kogu Po jõe Rooma verest punaseks. Jällegi pääses Claudius eluga ning jällegi tõi ta Roomast abivägesid. Po jõgi oli aga laipadest juba ummistunud ning mitmetes kohtades olid surnukehad moodustanud koolmed, mida mööda vaenlane hõlpsalt üle sai. Hannibal suruti kahe armee vahele ning vahepeal ratsutama õppinud roomlased suutsid ka tema tagasitee ära lõigata. Vaid surmani truude Ibeeria sõjameeste vaprusega jõudis Hannibal naaberkülasse, kus teda ootas külm vein ning värsked piigad, ning sealt edasi üle alpide Ibeeriasse. Teda kimbutasid nälg, janu, roomlaste luurajad ning naiste lõpmatu kaeblemine. Kuid talve hakuks jõudis ta siiski Dianiumi, kust ta oma vennast Hasdrubalist nõnda suurte lootustega lahku oli läinud.

Hasdrubal aga oli oma vennale antud lubadused unustanud ning karjatas ajataju kaotanuna kitsi edasi…

Kartaago välisministeerium aga ei puhanud ning vahepeal oli kogu Sitsiilia Kartaago poolel. Samuti Celtibeeria ning nii mõnigi provints roomlaste kodumaal. Ainult Hannu (keda ka Vanemaks kutsuti) – väga kehv väejuht, kes oli aastaid tagasi Tiberius Sempronius Longuse käest Grumentumi all tappa saanud ja mitu aastat hiljem kaks korda Beneventumi all tagasi löödud – tekitas Kartaagos kõlakaid, nagu oleks Rooma vastu sõdimine tühi vaev, mille tõttu sealne rahvas väga rahupooldavaks muutus. Õnneks aga suutsid Kartaago agendid Marcus Porcius Cato käte vahele piisava hulga kulda puistata, et viimane pidevalt senati istungitel Kartaagoga rahu sõlmimise poolt rääkis.

Mago, kes oli vahepeal tagasi Kartaago rüppe jõudnud, plaanis uut retke – seekord ehk edukamat. Tal läks küll uute elevantide importimisega tublisti aega, kuid lõpuks jõudis ta oma vanema venna Hasdrubali juurde, kes jätkuvalt Enna mägismail päikest võttis. Seal pani ta talle südamele Hannibalile antud lubadust ning koos suunduti Messana müüride alla, mille taga  Tiberius Sempronius Longus argpükslikult värisedes kükitas. Ühisel jõul lõhuti maha linnamüürid ning tänavad värvusid õhtutaeva karva punaseks.

Vahepeal Ibeeria veinist kosutust saanud Hannibal naases vastu talve taas Itaaliasse Rhegiumi külje alla Crotonisse. Kohe kerkis tema ette tohutu roomlaste armee, mida juhtis Claudius Marcellius. Hannibal aga otsustas lahingut mitte anda ning Bruttiumi liitlaste varjust pööras ta lääne poole. Claudius jäi lolli näoga Crotonisse Kartaago armeed otsima. Ühel sügisesel õhtul aga teatasid tema luurajad 3-st leegionist, mis põhja pool – Heracleas – laagris passivad. Tegu oli Claudiuse järelväega, mis pidi lüüasaamise korral takistama Numiidia ratsanikel põhjapoole liikumast. Kohe pööras Hannibal oma armee põhja ning ründas hommikuse udu varjus roomlasi, nottides maha kõik ettejäävad roomlased ning pannes nende laagri põlema. Võidujoovastuses liikus ta edasi, lootes kevadel Tarentiumi väravad oma vägedega maha sõita.

Brundisiumis lõi ta oma laagri püsti ning jäi roomlaste lihaveiseid sööma. Kevadel aga levis kulutulena uudis senati uuest lemmikloomast prokonsul Publius Cornelius Scipiost – et teda mitte oma isaga sassi ajada, nimetatakse teda ka teatud põhjustel Scipio Africanuseks. Tubli väejuhina oli see mees võidelnud nii Sitsiilias, kui ka Ibeerias, kuid nõnda kõrgele polnud ta veel jõudnud. Samuti teatasid luurajad Hannibalile suure vaenuväe lähenemisest. Publiuse vägede raevukas rünnak aga tabas Hannibali vägesid võrdlemisi ootamatult. Väejuht ise oli tigedas tujus, kuna viimasel ööl ei olnud tema lemmiknaine tal korralikult magada lasknud ning hommikul ärgates ei olnud ta saanud kõiki oma vägesid lahingkorda sättida. Sellest hoolimata panid Kartaago sõdalased vapralt vastu pea 60 000 leegionärile ning parvede kaupa lõid odamehed tagasi rooma ratsanikke , kuid 31 aastane Publius Cornelius Scipio ei olnud vanadusest nõder Tiberius Sempronius Longus – Hannibali väed lõid vankuma ning vastumeelselt asus noor väejuht taganemisteele, kaotades üle poole oma armeest.

Olles jõudnud taganemisega Paestiumi, kohtus ta aga Claudius Marcelliusega, kes oli kogu talve oma kadumaläinud järelväge otsinud. Ka seekord aitasid Hannibali Claudiuse juba töntsiksjäänud silmad ning vanadusnõtrus, mis ei lasknud mehel kiirelt ratsutada. Taas kord liikus noor Kartaago väejuht põhja poole. Jõudnud paari päevaga Beneventumisse, ründasid teda aga värsked väed Roomast, keda juhtis lahingutes kogenematu konsul Gaius Claudius Nero. Lahing oli pikk ning verine. Tänu Gaius Nero oskamatusele vägesid juhatada, suutsid Kartaago sõdalased roomlaste leegionitele palju kurja teha, võttes enne langemist neilt tublisti matti. Sellest hoolimata pidid marssimisest väsinud kartaagolased lõpuks enam kui kaks korda suurema väe ees alla vanduma. Hannibal ise pääses küll lahingust eluga, kuid Heraclea lähedal püüdsid Claudius Marcelluse luurajad ta kinni ning viisid tema pea Rooma müüridele. Nõnda hukkus ajaloo vägevaid väejuht.

Saanud sellest vägevast võidust uut jõudu, otsustas prokonsul Publius Cornelius Scipio (Africanus) proovida õnne Kartaago enda kodumaal. Aastal 209 e.Kr. maabus ta 5 leegioniga Kartaago väravate all. Senine sõjavastane Hanno leidis end vaenulike vägedega vastamisi seismas ning puges ussikese kombel kiirelt müüride varju. Tema õnneks aga tuli Publius vaid korraks vaatamisväärsustega tutvuma ning liikus sügise saabudes Zamasse.

Hannibali vennad Hasdrubal ning Mago olid aga murest murtud. Rooma paistis jälle jalgu alla saavat. Suurest kurvastusest pöördus vendadest vanem jällegi veinipeekri poole, juues end enne magamaminekut igal õhtul korralikult purju. Mago aga ammutas oma kaotusest uut jõudu ning tegi plaane purjetada läbi Rooma laevastiku Ibeeriasse abivägede järele. Lootuses enne sügistorme Hispaania rannikule jõuda, asus ta kiirelt teele, kuid tema õnnetuseks sai tema laevastik hävitavalt Agrientumi all lüüa ning Mago kadus taas kord jäljetult. Saades teada vaid väikesest Hasdrubali armeest Messanas, sõitis Claudius Marcellius Agrigentumisse, et sellele joodikuks hakanud väejuhile Rooma stiilis õpetust anda. Selleni ta aga ei jõudnud, kuna tuli abipalve Aafrikast…

Pikk sõda aga oli Rooma riigi nii majanduslikult kui poliitiliselt ära kurnanud. Riigikassa oli tühi ning Itaalia maakonnad loobusid järjest oma toetusest sõja edasipidamiseks. Sellised tingimused sundisid Rooma esindajaid läbirääkimistele. Aimates Rooma saadikute allajäämist Kartaago mesikeelsetele sõnameestele selles poliitilises heitluses, otsustas Publius Cornelius Scipio (nüüdsest juba õiglustatult) Africanus anda Kartaagole hävitava löögi, vallutades nende pealinna. Pikk piiramine oleks Kartaago peaaegu alistuma sundinud, kuid õigel ajal saabunud Philip V laevastik tõi nälja käes vaevlevale linnale piisavalt varusid, et veel mitmeid kuid vastu pidada. Scipio oli maruvihane ning vahutas kaks nädalat järjest, lubades otsekohe Makedooniasse sõita ning sel isehakanud kuningal mõne organi maha lõigata ning talle piparmündikastmes sisse sööta. Kõigepealt aga lubas Kartaago maatasa põletada!

Taas kestis piiramine nädalaid, kuid ühel südasuvisel hommikul äratas roomlaste laagri vahimehed juubeldamine müüridelt. Piisas vaid pilgust põhja poole, et mõista selle põhjust – merelt lähenes linnale tohutu Kartaago purjeis laevastik. Mago oli kuidagi siiski Uus-Kartaagosse jõudnud ning tõi kaasa mitukümmend tuhat Ibeeria karastunud sõdurit. Publius Cornelius Scipiole ei antud aega isegi rinnaplaadi selgatõmbamiseks – ratsutas teine vaid alustuunika väel lahingusse, kui Hanno ning Mago koondväed linnaväravast välja tungisid. Metsik lahing kestis tunde, kuid viimaks otsustasid selle käigu Numiidia ratsanikud, kes Scipio väed ümber piirasid ning selle tolmuks jahvatasid. Prokonsul ise pääses vaid hädavaevu. Kuid vaid selleks, et tema oma mehed pärast meeletut põgenemist tal Zama all kõri läbi lõikaks.

Alles pärast lahingut jõudis Mago ja Hannoni sõnum uute vägede jõudmisest Kartaago pinnale – vana rebane Claudius Marcellius oli maabunud 3 leegioniga Utica müüride all. Joovastuses kergest võidust nõnda kogenud väejuhi vastu, suundusid Kartaago sõjapasunad Utica poole, vastu uuele vaenlasele. Olles meeleheitel hirmust Rooma kaotuse ees, andis Claudius vägedele käsu kartaagolaste vastu astuda, kuigi viimaseid oli kaks korda rohkem. Nähes nõnda vägevat vastast, pööras nii mõnigi roomlane ümber, et otsida lunastust lainetest ja mitte määrida oma verega mõne Kartaago sõdalase mõõk erepunaseks. Oma veast sai Claudius aru alles siis, kui pool tema väest oli merre pühitud. Oma armee riismetega püüdis ta küll põgeneda, kuid Thabraca all, kui ta üritas Zamas viibiva leegioniga ühineda, saadi ta kätte ning kisti hobuste vahel neljaks.

Pärast nõnda häbiväärset lüüasaamist, andis Rooma senat ametlikult alla, kuigi paljudele oli see juba varem teada. Läbirääkimised toimusid Messanas. Rooma riigile pandi tohutud maksud, mistõttu nad veel aastakümneid pidid Kartaago hüvanguks orjama, kuni Hasdrubal Boeotarch Rooma vallutas, selle maatasa põletas ning sinna soola külvas. Mitusada aastat hiljem avastas aga üks Kartaago meresõitjatest Vahemerest lääne pool uue mandri, millele sai vana väejuhi austamiseks nimeks Magoa.

Eelpool leiduva jutustuse näol on tegemist simulatsiooni abil tõestatud juhtumiga, mida on vabamüürlased üritanud kogu selle aja meie eest varjata. Simulatsiooni läbiviimiseks kasutasime ajaloosimulaatorit “Hannibal”, mis on välja antud korporatsiooni Valley Games poolt. Mitmeid tunde kestnud protsessi tulemusena jõudsime lõpuks tõeni, mille teile ka siin ära tõime. Nüüd oleme lõpuks valedest priid…

Sõjamängude vaarisake oksjonil

Posted in Uudised with tags , , on 23. august, 2010 by Ove

Selle aasta 13. oktoobril läheb Londonis Bonhams Auction House’is müüki äärmiselt haruldane eksemplar lauamängust Game of War aastast 1890. Tegu on Kriegspiel’ist (mis ilmus sõjaväelistesse ringkondadesse esimest korda aastal 1824) inspiratsiooni saanud treeninguvahendiga, mida kasutati ohvitseride väljaõpetamisel.

Mängu Game of War mängitakse kaardil, mille mõõtkavaks on miil iga kuue tolli kohta (1 = 9186). Vägesid märgitakse erinevate klotsikestega, kus on siis esindatud nii jalavägi, ratsavägi, suurtükivägi, pioneerid ning isegi kuulipildujad. Siiski ei suutnud mängu valmistajat ette näha kuulipildujate populaarsust Esimeses Maailmasõjas, kuna neid on kokku vaid 6.

Mängu komplekti, mis on kenasti mahutatud mahagonist karbikesse, kuulub 600 mängunuppu punasest ja sinisest värvist, kaks elevandiluust joonlauda ja nihikud vahemaade mõõtmiseks, näpitsad nuppude karbist välja võtmiseks ja laual liigutamiseks, kaks elevandiluust täringut ning muud nodi.

Selle ajaloolise eksemplari ostja saab Briti sõjamuuseumist kaasa ka saatekirja, mis tõestab mängu autentsust ja mängujuhendi. Eesti hard-core sõjamängurid aga peavad nüüd kohe raha hakkama koguma, kuna oletatavasti peaks hind tõusma kuhugi 1500 – 2000 naela kanti (28500 – 38000 eesti krooni).

Mängu juures on põnev asjaolu, et kui taolisi sõjamänge mängitakse kaheksi (või harvadel juhtudel neljakesi), siis selle puhul on reeglite järgi vaja ikka korralikku seltskonda. Lisaks kahele vägede ülemjuhatajale on vaja veel allohvitsere, kes juhiksid peaväest eraldunud väesalku, kohtunikku, kaht abikohtunikku ning veel protokollijat, kes märgib üles laual asetleidva tegevuse, sõnumite saatmis- ja kättesaamisaja ning kaotused. Kokku kaheksa inimest 🙂

Edu kõigile sõjamänguritele – tooge see siia!

Originaalartikkel Gizmag’is.

Huvilistele sain ka reeglid.

Tannhäuser

Posted in Lauamängud with tags , , , on 11. detsember, 2009 by Ove

1914 aastal alanud sõda kestab. Ei ühendväed ega Reich pole suutnud kaalukaussi jäädavalt enda poolele kallutada. Kõigile on selge, et toores vaev enam ei aita. Vaja on läbimurret! Ühendväed heidavad pilke oma teadlaste poole, kes rajavad uusi teooriaid ning avastavad eksperimentaalseid tehnoloogiaid, mis senimaani inimkonnale kättesaamatud on olnud, kasutades selleks Roswellis allakukkunud tulnukate kosmoselaeva. Reich tähelepanu köidab aga hoopis teine suund – okultism ning maagia. Kogu Reichi eliitvägi Obscura Korps on rohkem või vähem maagia läbi muudetud ning omavad üliinimlikke võimeid. Aasta on 1949.

Nüüd on aga Reichi väed leidnud Ksiazi lossi keldritest ühe neljast peamisest Obscura tugisambast – portaali, mis kaitseb meie maailma Põrgu enese eest. Selle takistamiseks tuleb Ühendvägedel saata väike eriüksus vaenlase tagalasse, et takistada Hermann Von Heizingeril ja tema ebamaistel olenditel portaaliga midagi ette võtta. See ongi Operatsioon Tannhäuser!

Tannhäuser on üks põnevama taustaga mäng, mis mul riiulis tilpneb. Meeldivalt alternatiivajalooline taust on vürtsitatud mitmete katketega raportitest ning ettekannetest. Maagia ning tehnoloogia lahkuminek meenutab pisut arvutimängu Arcanum, kus vinge aurupunklik tehnika vastandus loitse puhuvate jõududega. Mängus ei ole küll haisugi aurupungist, kuid tulnukate tehnoloogiale põhinevad relvad ning varustus ajab kah asja ära.

Mängu osad on tipp-kvaliteediga… Nagu enamus FFG asju loomulikult. Mängulaud on kahepoolne paksust papist ning kujutab 16. sajandil (viki andmetel hoopis 13. sajand) ehitatud Ksiazi lossi ja sellealuseid katakombe.

Liikumiseks kasutatakse huvitavat ning uudset rajaleidja (pathfinding) süsteemi, kus iga ala hõlmavad sama värvi ringid. Selles alas on kõik üksteisele nähtavad. Kui ringi värvus muutub, siis sealt ei ole eelnevat kohta enam näha. Jääb ära igasugune Terastulvast tuttav LoS’i otsimine ning selle üle vaidlemine. Selline nähtavuse ulatus kehtib nii tulistamisele, käsivõitlusele, granaatide heitmisele ning ka muudele vaenlase vigastamise viisidele.

Tegelasi on mängus kümme – viis Ühendvägede üksuslast ning viis Reichi oma. Nagu mainitud on Ühendvägede parimad mehed varustatud tehnika uusima moeröögatuse järgi. Neile astuvad vastu Heizingeri alluvad, kes ei ole enam päris inimesed, vaid pigem pooleldi deemonid.

Ideeliselt võib mängijaid kokku olla 10, kuid sellisel juhul meenutab mäng malet 32’kesi. Tunnen kaasa neile, kes tolba-jolbasid peavad mängima. Ka Tannhäuseris on omad etturid, kes on võrdlemisi ohverdatavad ning osades mängu versioonides ronib aknast sisse just äsja surmasaanud sellise üksuslase vend, kes vannub verist kättemaksu. Kõige parem on 2-6 mängijat. Sellisel juhul saab vähemalt igaüks ühe tugeva tegelase.

Enne mängu algust on mängijatel võimalik kõik oma tegelased meelepäraselt varustada. Evale piits kätte, raudrist rinda ning vaenlasi nottima. John MacNeal tõmbab pähe oma ööprillid, haarab välgupüssi MKI ja tormab Evale vastu. Varustust on tõesti nabani. Kahjuks aga peab iga jubina kohta otsima suurelt kahepoolselt viitelehelt nii kirjeldust kui ka sellega kaasaskäivaid reegleid, mis on võrdlemisi tüütu, kuid ületatav. Granaadid, aumedalid, esmaabipakid, raskerelvad ja erioskused…

Mängus kasutatakse kümnetahulisi täringuid ning loetakse edukaid peaaegu sarnaselt Arkhamile. Ainuke vahe, et edukapiir on muutuv (selles osas meenutab see rohkem küll Terastulva, kuid see selleks). Ründeviskeid veeretatakse vaenlase kaitse-omaduse vastu, kaitseveeretusi vaenlase lahing-omaduse vastu. Määravaks saab kahe veeretuse edukate vahe. Mida rohkem rünnak kaitsest üle on, seda halvem pihtasaajale.

Tabamuste saamine on võrdlemisi kuri. Iga tegelane kannatab välja 5 tabamust. Iga haavatasaamisega hakkavad omadused muutuma – kellel mõni kasvab, kellel kahaneb.

Reegliraamatuks on taas meeldiv pea 50 leheküljeline juhend, millest läbinärimiseks kulub omajagu aega ning palju närvirakke. Kahjuks ei ole see ka väga mõistlikult kirjutatud, meenutades sellega pisut Arkhami reeglistikku. Juhend on suures osas kirjutatud küsimus-vastus stiilis, mis mõnel juhul lihtsustab õigete andmete leidmist, kuid osalt ka teeb selle võrdlemisi võimatuks. Vähemalt on raamatul korralik sisukord ja taga ka sõnaseletused…

Mängul on neli võimalikku varianti – story, death match, capture the flag ja domination. Esimeses on mõlemal poolel teatavad eesmärgid, mis enne teist kampa ära tuleb täita – see on ka ainuke versioon, kus kasutatakse oskusi; surmaheitluse eesmärki on lihtne ära arvata; lipuvedamist peaksid jagama kõik, kes Quake’i või mingit muud sellise jama on mänginud; dominatsioonis tuleb ühel mängijal korraga enda valduses hoida nelja eesmärgipunkti.

Plussid:
* Väga kvaliteetsed mängu komponendid
* Tohutult mõnus alternatiivne taust (kronoloogia leiab siit)
* Vahvad värvitud kujukesed

Miinused:
* Vastikud plastikust kujukesed
* Halva formaadiga karp (no miks nad ei võiks kõik standardsuurustes teha)
* Täiesti taustaga seondumatu mäng – samahästi võiks Ussisõnu Star Wars‘i teemaga mängida.
* Mängu tasakaal jätab soovida – võibolla ma olen lihtsalt halb veeretaja või taktik, kuid Ühendvägede üksused tunduvad varustuse ja omadustega ulmelise ülekaalu saavat… Mis sa ikka jänkidest tahad.
* Mäng ammendab end laienditeta kiirelt. Vaid kaks kaardipoolt jõuad kärmelt läbi mängida, kuna üks mäng võtab keskeltläbi vaid tunnikese.

Kokkuvõttes 3/10

Meeletu hulga mõttetute laiendite vorpimise asemel võiksid nad parem samale taustaloole ehitada mõne vinge sõjamängu. Seni on välja tulnud hulgaliselt tegelaslaiendeid (sisaldavad üht tegelast ja maksavad 12 taala) ning kaks suurt laiendikarpi (Operation Novgorod, mis lisab Tsaari-Venema üksused ja Operation Daedalus, mis annab mängijate käsutusse uue kaardi ning hulgaliselt uusi võimalusi).

Aga igal mängul on ka omad fännid. Tannhäuseril on neid tegelt päris palju ning kõik ei ole mitte laisad. Ülal pildilolev ehitis kaalub umbes 12 kilo ja on valmistatud kipsisegust tehtud väikestest tellistest… On mõnel alles viitsimist.

Vähem kui kahe nädala pärast on jõulud… Oo õudust…

Ahjaa… Tahtsin veel lisada, et Irve eestvedamisel avas täna oma lehe rollimängublogi Sisalik.

Poliitiliselt ebakorrektsed lauamängud vol. 1 – Natside propagandamasin

Posted in Lauamängud with tags , , on 11. november, 2009 by Ove

swastikaSelles postis ei vaatle ma mitte lauamängufirmade Zoch või Queen Games poolt lähimas minevikus välja antud mänge, vaid uurin lähemalt Kolmanda Reichi ajal Saksamaal levinud mänge, olgu need siis propagandistlikud või mitte (üldiselt olid).

Poliitiliselt ebakorrektseid mänge on alati tehtud. Ning alati sõltub nende ebakorrektsus vaatlejast. Ka Monopol oli Nõukogude liidus piisavalt ebakorrektne, et see keelustati kui kapitalismi propaganda. Saksamaal aga ei olnud Monopol mitte keelatud – selle abil põgenesid hoopis mitmed sõjavangid. Kuid see on teine teema…

nazigameDM1908_468x598Pommitaja Inglismaa kohal

Tegu on 1940. välja antud mänguga, kus tuleb pommitada liitlaste linnu. Ideeliselt ei lähe see just küll lauamängu klassifikatsiooni alla, kuna meenutab rohkem hiina piljardit. Vedruga väljalükatava kuuliga, mis sümboliseerib pommi, tuleb tabada võimalikult palju punkte andvaid asulaid.

Ega see niisama lihtne olegi. Tabades pommiga Saksamaa “liitlaste” Belgia või Hollandi linnu Brüsselit või Amsterdami, saab mängija miinuspunkte. Londoni eest jagatakse tervelt 100 punkti, kuid Brüsseli tabamisel lähevad 80 punkti summast maha. Leidsin selle mängu kohta ka päris laheda jutukese. Mäng läks paar aastat tagasi oksjonil müüki umbes 300 inglise naela eest. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole tegemist klassikalise lauamängu definitsioonile vastava meelelahutusega, mistõttu BGG sissekanne puudub.

juden rausJuden Raus (Juudid välja)

1936 (mõnedel andmetel ka 1932) ilmus uus lauamäng, millel oli suurepärane eeldus sobituda täpselt natsipropaganda hammasrataste vahele. Mingil põhjusel aga leidis Aadu, et talle see mäng ei istu, mistõttu jäid saamata riiklikud toetused ning hetkel ei teagi, palju eksemplare välja lasti. Trükki ta igastahes läks, kuna New Yorki holokaustimuuseumis on üks koopia olemas.

judenMängu ivaks on juute mängulaualt müüri taha, “Palestiinasse” saata. Mängida saab 2-6 mängijat ning liikumiseks on 2 täringut. Põhimõtteliselt ei ole mängus midagi peale õnnefaktori… Kes kõige rohkem juute müüri taha saadab, võidab mängu.

nazigameDM1908_468x427Fallschirmjäger Spiel (Langevarjurite mäng)

Kole keeruline on selle mängu kohta mingit adekvaatset informatsiooni leida. Enamus otsingutulemusi maandub samanimelise mängu 2001. aasta versioonil. Nõnda palju suutsin leida, et mängu põhimõtteks on saksa tublisid langevarjureid Inglismaa tagalasse saatmine. Mängu “nuppudeks” tundusid olevad tinaraskusega sõdurid, kes siis väikeselt lennukimudelilt õigesse kohta tuli lasta.

MitPrienGegenNTI_468x344Mit “Prien” gegen England (Prieniga Inglismaa vastu)

Leitnant Günther Prien oli Teise Maailmasõja ajal üks silmapaistvamaid U-paatide ässasid, uputades oma allveelaeva U-47’ga üle 30 liitlaste laeva. Kõige suuremaks saavutuseks oli Briti lahinglaeva HMS Rojal Oak põhjalaskmine Scapa Flow sadamas.

2NaziGamesNTI_468x654Mängu käigus tuleb oma metallist allveelaevaga vastavalt täringuveeretusele liikuda ning järgida mänguplatsil toodud juhendeid…. ja loomulikult tuleb mängus uputada võimalikult palju vaenlase laevu.

Arvestades tollaste oludega, ei olnud Saksamaa kangelasteks mitte 70 l päevas lüpsvad kolhoosinaised ega tugevad Ida-Saksa kuulitõukajannad, vaid vägevad tankikomandörid ja kiired lennuässad, on täiesti mõistev, et sõjakangelane pannakse ka lauamängu.

pic586171_mdTundub, et mängust on lausa mitu erinevat trükki ilmunud. Ülalolev pilt on tehtud väidetavalt Deutsches Historisches Museum’is Berliinis.

Jagd_auf_Kohlenklau_(Hunt_the_Coal_Thief)

Jagd auf Kohlenklau (Jahi söevarast)

Ilmselt kõige vähem (või mitte üldse) ebakorrektne mäng Saksa propagandamanufatuurist. See mäng tuli välja üpriski sõja lõpus (1944), kui Saksamaa oli tugevas energia- ning toorainekriisis. Mängu mõtteks ongi propageerida kokkuhoidu ajal, mil iga vatt, kalor ja lõngajupp arvel oli. Peategelaseks on fiktiivne figuur Söevaras, kes käib kodudes sütt, gaasi ja elektrit varastamas ning õhutab kõiksugu raiskamist.

kklauMäng on väga sarnane meile tuntud tsirkusele, liigutades mängijaid edasi täringuveeretusega, neid mõningates kohtades tagasi või edasi saates. Näiteks: “… läßt Zimmertür offen. “KK” stiehlt Wärme! – …jätad ukse lahti. Söevaras näppab soojust!” või “… benutzt Staubsauger, aber vor 9 Uhr, wo die Rüstungsindustrie den Strom benötigt. Das ist “KK”s Werk! – …kasutad tolmuimejat enne 9’t õhtul, kui Kaitsetööstused energiat vajavad. See on Söevarga töö!”

L_HD230807_lot0201-0V game

Ilmselt kõige suuremat vaidlust tekitanud mäng siinses nimekirjas. Osalt arvatakse, et mäng tehti Saksamaal Hitleri vastaste poolt. Teisalt on eksperdid arvamusel, et mäng on sõja lõpus valminud Belgias liitlaste vastupropaganda tulemusena. Sellest hoolimata kannavad mängu originaalid Prantsuse tootjamärki. Mine võta kinni…

Tegu on Saksa V-1 rakette mõnitava mänguga, kus mängijad kasutavad pisikesi katapulte loopimas väikesi nupukesi aukliku laua pihta, mida ilustavad Saksa linnad ja kuulsamad Saksa prominendid. Linnade hulgas on ka kusjuures Essen… ju oli see siis juba sõja ajal piisavalt tähtis.

1NaziGamesNTI_800x590Ja ongi vist kõik… Vähemalt mina rohkem leida ei suutnud. Kui keegi üht-teist juurde oskab lisada, siis oleks väga tänulik võimaluse eest seda vaieldamatult huvitavat nimekirja pikendada. Järgmisena peaks mõne liitlasriigi ette võtma – ega nemadki puhtad poisid ei olnud…

Get Out of Jail Free: Monopoli peidetud kaardid

Posted in Lauamängud with tags , , on 22. september, 2009 by Ove

kaas

Monopoli mängulauda peidetud siidist kaardid aitasid Teises Maailmasõjas vangilangenuid.

KI MAE HEUSSNER

See lugu muudab alatiseks sinu kujutluse fraasist “Get out of jail free.”

Kuna Teise Maailmasõja ajal vangilangenud (originaalartiklis nimetati neid pantvangideks… – siin ja hiljem tõlkija märkus) liitlaste lendurite arv kasvas, võttis Briti salaluure nende abistamiseks kasutusele huvitava abinõu: lauamängu Monopol.

Ning see osutus suurepäraseks liitlaseks.

Jagatuna Saksa armee poolt lubatud humanitaarabipakkidena, paistis mäng liialt süütu, et äratada kahtlust. Kuid see oli ideaalse suurusega peitmaks ülisalajasi põgenemisvahendeid, mis aitaksid Briti sõjavangidel saksa vangilaagritest välja lipsata.

Briti salaluure koostöös Ühendkuningriikide tootjatega suutis mahutada Monopoli kaardi sisse kompassi, viili ning kõige tähtsama – kaardi.

“See oli geniaalne,” ütles Philip Orbanes, kes on Monopolist mitmeid raamatud kirjutanud, kaasa arvatud “Maailma kuulsaim mäng ja tema teekond” (“The World’s Most Famous Game and How it Got That Way”).”Monopoli karp oli piisavalt suur, et mitte mahutada sellesse vaid mäng, vaid ka kõik, millest võib sõjavangidele abi olla.”

Briti ajaloolaste andmetel aitas see põgeneda tuhandetel vangilangenud sõduritel.

Aga kuidas sai lihtne lauamäng aidata üht maailma võimsaimat sõjalist jõudu planeedil? (hmm…) Siid ja vedamine.

Siidikaardid olid peamiseks põgenemise abivahenditeks

Kogu varustusest selles sõjalises esmaabipakis oli kõige kriitilisem just kaart. “Paberkaardid osutusid liialt õrnadeks ning kohmakateks,” sõnas Debbie Hall, Oxfordi Ülikooli Bodleia raamatukogu katalogiseeria.

Sadu aastaid, isegi enne Teist Maailmasõda (sic!), on siid olnud peamiseks sõjakaartide materjaliks, kuna see ei rebene ega lagune vees nõnda kiirelt kui paber. Lisaks on see ka piisavalt kerge ja õhuke, et toppida kas saapasse või sigaretipakki. Erinevalt paberkaartidest siid ei krabise ega ärata sellega valvurite tähelepanu.

“Loomulikult oli siiditrükiga algul probleeme,” sõnas Hall. “Tehniliselt on see võrdlemisi keeruline.”

Kui siis leidis MI9, Briti salaluure üksus, kes vastutas põgenemiste eest, ühe Briti ettevõtte, mis oli siiditrükiga tegelenud juba pikemat aega: John Waddington Ltd., trükikoda ning lauamängude tootja, kes juhtus olema U.K. Parker Bros. Monopoli litsentsiomanik.

“Enne sõda tegeles Waddington teatritele siiditrüki valmistamisega. Kuninglike tähistamiste tarvis ja muu sellisega.” ütles Victor Watson (80), kes oli 1993 aastani ettevõtte president. “See tegi endale nime juba ainuüksi siiditrükiga.”

Sõjaaastatel oli ta vaid laps, kuid selleaegne ettevõtte president, Norman Watson, kes oli tema isa, töötas koos salaluurega Monopoli mängulaudadesse kaartide sisestamisel.

Ta oli jutustanud, et salaluure agent E.D. Alston (Waddingtonis tunti teda “Mr. A.” nime all) käis tellimusi isiklikult üle andmas.

“Kuna ta oli salaluure töötaja, ei saa ma kunagi tegelikut teada, kes ta oli,” nentis Watson.

ht_monopoly_ww2_090917_main

Monopoli mängulaudade sisse peidetud kaardid, kompassid ja tööriistad

Watsoni sõnade kohaselt moodustas ta isa väikese ettevõtte lisaharu, mis trükkis Briti sõjaväele siid- ja kunstsiidkaarte ning paigaldas need hiljem sadadesse Monopolikarpidesse.

Enne ülesandele siirdumist, informeeriti Briti lendureid otsima vangilangemise korral abivahendeid humanitaargruppide poolt jagatavatest Monopoli ning teistest mängulaudadest. Neile öeldi, et “erilised väljaanded” olid märgitud punase punktiga tasuta parkimise kohal.

Watsoni väitel peideti lisaks varjatud kompassile, tööriistadele ja kaardile mänguraha alla ka päriskupüüre.

Sõja ajal keelas Ametliku Saladuste Akt (Official Secrets Act) kõigil asjaosalistel plaani paljastamise, kuid Watsoni väitel oli tema isa siiski murelik, et asja avalikuks tulemisel võtavad sakslased sihtmärgiks tema ettevõtte.

ht_ww2_monopoly_090917_mn

“See oli väga erakordne ning ülimalt salajane,” ütles Watson, lisades, et ta ei saanud ettevõtte osalusest sõjaväeabistamisel teada enne paljude aastate möödumist.

Erinevad kaardid erinevatele aladele

Waddington trükkis seitse erinevat kaarti vastavalt kuuele piirkonnale, kus Saksamaal vangilaagrid olid, sõnas Orbanes. Näiteks Itaaliasse suunduvad Monopolikarpides oli Itaalia kaart ning Itaalia valuuta (liirid).

Kindlustamaks iga mängu jõudmise õigesse piirkonda, leiutas salaluure järgmise koodi.

“Iga mäng valmistati just vastava laagri jaoks,” ütles Orbanes. Ohutuks märkimiseks kasutati punkte pärast erinevaid asukohti kaardil.

Punkt “Mayfair’i” (ei suutnud tuvastada, millele see vastab eestikeelses versioonis) lõpus tähendas, et mäng oli mõeldud Norra, Rootsi (mida kuradit…Rootsi isegi ei osalenud sõjas – ilmselt on silmas peetud Taanit) ja Saksamaa vangilaagritele. Punkt Marylebone’ jaama lõpus tähendas mängu suundumist Itaaliasse.

Sõjavangide põgenemist abistasid sajad tuhanded siidikaardid

Kuigi “Mr. A.” oli vastutav sõja toomises Waddingtoni uksele, tunnustavad kaardieksperdid hoopis teist MI9 agenti, Christopher Clayton Hutton’it, suurepärase plaani välja haudumises.

“Ta pani ühe ja teise kokku,” sõnas Hall, lisades, et Hutton ei olnud ilmselt selle taga üksi. “Tema oli esimene, kes tuli ideele sokutada kaardid laagritesse, peidetuina lauamängude sisse. See näeb välja kahjutu ega ärataks kahtlust… see näeks välja, nagu oleks see heategevus.”

Hall ning teised Monopolikarpidesse peidetuga tuttavad ei soovinud seada ohtu Punase Risti erapooletust. Seetõttu lõi Salaluure agentuur mängude Saksa laagritesse smuugeldamiseks varihumanitaargrupid.

Barbara Bond, U.K. Plymouth’i ülikooli aserektor, kes kirjutab raamatut siidikaartidest, sõnas, et Monopol ei olnud ainuke viis kaartide sissesmuugeldamiseks. Kasutati ka kaardipakke, meile tundud lauamängu nimega Tsirkus ning ka pastakaid.

“Selle taga oli terve tööstus,” märkis Bond.

Sõja jooksul kasutati vangide aitamiseks sadu tuhandeid siidikaarte. Bondi sõnul oli see muutus sõjavangidesse suhtumises.

Esimese Maailmasõja ajal sõjavangi langenuna oligi kõik.

Kuid kuna Winston Churchill ja paljud teised omasid selles vallas isiklikku kogemust, muutus ka üldine arvamus.

“Sõjavangid võisid siiski ülesannet täita,” ütles Bond. “Neil ei olnud vaid kohust vangilangemise vastu võidelda, vaid ka põgeneda.”

Siidist (ja kunstsiidist) valmistatud kaardid ning nende nutikas levitamisviis peegeldasid seda mõttelaadi.

Kõik Monopoli “eriväljaanded” hävitati

Kuigi selle ajastu siidikaardid on olemas raamatukogudes, kodudes ning muuseumites üle kogu maailma, ei leidu ühtegi “parandatud” Monopoli originaali.

“Pärast sõda hävitati kõik eksemplarid,” mainis Watson.

Ning kuigi mängud ise on kadunud, on nende pärand Monopoly tootjate uhkuseks.

“Ajast, mis Charles Darrow lõi 1930 aastal Monopoli, on mängul olnud rikkalik ja huvitav lugu. Monopoli kasutamine Briti valitsuse poolt kaartide, raha ja varustuse vargsi sõjavangideni toimetamisel Teise Maailmasõja ajal on vähe tundud, kuid siiski tähtis osa meie ajaloost.” sõnas mänguasjade tootja Hasbro, Inc. esinaine. “Me oleme alati uhked, kui see kultuslik mäng muutub pere, riigi, ajaloo ja mälestuste tähtsaks osaks.”

1970’ndatel oli Watsonil võimalus kohtuda mõningate endiste sõjavangidega, kes kasutasid just Waddingtoni kaarte põgenemaks vangilaagrist Lepzigi lähedal asuvast Colditzi lossist.

“See oli väga põnev,” sõnas ta. Ja kuigi on võimatu täpselt teada saada, paljud vangid peidetud kaartide abil põgenesid, hindavad eksperdid, et kõigist vangilangenuist naases Liitlasriikide tagalasse enne sõja lõppu umbes 35000 Briti, USA või teiste liitlaste sõdurit.

“Me eeldame, et 10000 neist kasutas põgenemisel Monopoli kaarti,” ütles Watson.

_________________________________________________________

pic550796_md

Tõenäoliselt ei hävitatud neid Monopole sedasi, nagu ülal pildil näha. © Ender Wiggins

Panin selle kärmelt vabas vormis Eesti keelde ümber. Kõik õigused tekstile kuuluvad loomulikult autorile, mitte mulle – ma vaid kommenteerisin vahele… Lugeda mõningase kriitikaga. Mina olen näiteks kuulnud, et just Punane Rist jagas neid mänge, kuid kes teab… Ametlikku versiooni vist ei eksisteeri. Go figure…

Igastahes hariv lugemine.

Originaalartikkel