Arhiiv: 18xx

18C2C – 18xx seeria monstergame

Posted in Mängimised with tags , , on 14. oktoober, 2011 by Ove

18C2C (Coast to Coast) on üks jõhkramaid 18xx seeria mänge. Kui paljud selle seeria mängudest võtavad enda alla ühe jupi USAst (18AL – Alabama, 18GA – Georgia (USA), 18FL – Florida, 1870 – USA keskosa), mingi riigi osa või riigi enda (1861 – Venemaa, 1856 – Canada, 1853 – India) või hoopistükis mitu riiki (18EU – Euroopa Ühendemiraatide keskosa, 1841 – Itaalia põhjaosa, 18Scan – skandinaaviamaad + Soome), on nende mängude kaardid siiski mõistuspärased ning üldjuhul mahuvad ära mõistliku suurusega lauale. 18C2C on sihukesest mugavusest kaugel!

Nagu me suve alguses (jah, ma passisin nii kaua just selle pärast, et see mäng mul korralikult meelest läheks) Allani juures kogesime, ei piisa ka päris pirakast lauast – vaja on pirakat lauda, millele on asetatud veel suuremad saepuruplaadid. Mängulaua mõõtmed on tõesti aukartustäratavad. Ja mitte ainult laud… Muljetavaldav on ka tohutu hulk raudteetükke, raha ja kõike muud nodi, millest ma ilmselt kohe-kohe kõnelema hakkan.

Nagu iga 18xx seeriat korra proovinu teab, tuleb esialgu laiali jagada erafirmad. Nendega läheb siin üldiselt pisu kauem, kui mõnes teises mängus, kuna siin on neid tervelt 18. Nagu ikka, on ka siin ettevõtteid, mis mitte midagi ei tee – annavad lihtsalt pappi – ning on ka erafirmasid, mis õige kasutamisega toovad sulle korraliku varanduse… Tavaline asi.

Suurettevõtteid on mängus 32 – ei teki enam probleemi, et ei ole ühtegi firmat asutada…

Erafirmasid ostes pidasin just silmas oma suunitlust läänealadele. Seda esiteks sel põhjuselt, et Arkham Horrorit on saanud päris kõvasti mängida ning Chtulhusid ega Shoggoteid ma oma rongidel näha ei taha. Teisalt aga seepärast, et tahtsin kordki panna pähe kauboikaabu ning ratsutada päikeseloojangusse – põhimõtteliselt oleks kindlasti olnud kasulikum sealkandis hakata hoopis hobuseparisnikuks, kuid see ei tulnud mul tol hetkel pähe. Kõik teised loomulikult otsustasid alustada mängu Ida-osariikides, kus linnad olid suuremad ja rahvast rohkem – pfft, mulle pole kunagi massid meeldinud!

Nagu näha, e i olnud minu algus just kõige edukam – sel ajal kui nemad järgemööda suuri Ida-Ameerika tööstuslinnu ühendasin, suutsin mina luua raudteeühenduse kahe küla vahele, mis oli muidu liialt kaugel, et külamutid oma jutte oleks saanud levitada. Vähemalt tegin mina riigile kasulikku tööd…

Loomulikult oli suur mul au asutada firma Western Pacific ning asuda mööda Vaikse ookeani kallast jooksva raudtee ehitamise kallale. Loomulikult ei saanud sellest mingi räme goldmine, nagu teiste mängijate Boston-NY liinid, kuid see andis mulle vähemalt natukenegi finantsi, et rahastada suurprojekt “üle Suurte tasandike”.


Sel ajal kui ma ühe firmaga põhja ning teisega itta pürgisin, oli Ida-Ameerika suurettevõtted rajanud tööstuslinnade vahele korraliku infrastruktuuri, kust nad tohutuid summasid teenisid (võrreldes minu kopikatega), ja pöörasid oma ahned pilgud seni veel üpriski metsiku lääne poole. Kullapalavik oli vist ka juba läbi, muidu oleks ma rämeda papi sees kümmelnud…

Igastahes ostsid Ida-osariikide vastikud imperialistid “minu” Lääne-Ameerikasse hulganisti firmasid ja hakkasid lihtsalt ehitama… Mina pidin omal ajal kõvasti indiaanlastega läbirääkimisi pidada, et üldse saaks oma moonavooorid nende maadelt turvaliselt läbi tuua – raudteed tuli nende pühadelt jahimaadelt kaarega mööda juhtida – aga nemad lihtsalt tulevad ja ehitavad… Kohe näha, et linnasaksad!

Üht tuleb nende kohta aga kiituseks kah öelda – tänu nende rahadele ning minu mäeinseneride oskustele saime me lõpuks Kaljumägedest üle (küll lõuna poolt, kui mina olin plaaninud) ning rongid San Fransicost New York’ini olid juba valmis lahkuma esimese käsu peale. Sellega aga tõmbasime me mängu selleks päevaks kokku, kuna viimased trollid mustamäe poole olid minemas ja viimane Allani kodune alkohol sai kah otsa… Martti ja Kristjan seadsid sammud kodu poole, mina aga läksin Woodstocki…

Hommik… Hommik oli õudne – lisaks pohmakale sain ma ka uue päeva valguses aru oma valest otsusest aktsiate ostmisel, kuid polnud kõigest hoolimata valmis seda endale tunnistama. Kunagi pidi see kullapalavik ometi ju tulema… Pohmakal on aga hea omadus tekitada palju huvitavaid mõtteid, mis tunduvad tol hetkel hullult head… Niiviisi hakkasin ma siis kangekaelselt Kaljumägedest omaenda läbipääsu rajama…

Loomulikult jäid mul kahe silma vahele mõningad reeglid riigiettevõtte tekkimisest, mida küll maini, kuid mille tingimused olin ma ära unustanud – ning loomulikult ei küsinud ma neid üle… See tähendas, et kaks ettevõtet, millesse oli kogunenud hea hulk krõbisevat, et kohe uute rongide ilmumisega neid kilohinnaga ostma hakata, läksid riigi haldusesse… Ja loomulikult ei saanud tekkinud ettevõtte juhatajaks mina…

Lõpuks, kui mäng nipet-näpet lõpusirgel oli, sain ma valmis ka oma unistuste mängraudtee ning kasutasin seda võimalikult palju transkontinentaalsete vedude tegemiseks San Fransiscost Mississippi taha. Loomulikult oli mitme Ida-Ameerika päritolu ettevõtte koostööna valminud ka raudteeharu mööda Mehhiko piiri, kuid põhimõtte pärast kasutasin ma ikkagi enda mägiraudteed…

Kuna sel õhtul ei olnud mul kohe üldse plaanis Woodstockis lõpetada, otsustasin seekord mina viimaste trollide kasuks, jättes teised mängu lõpetama – minu finantsfiasko oli ilmselge.

Pärast kahte täispikka päeva mängimist (väidetavalt kuhugi 22 tunni kanti) võisin ma julgelt öelda, et 18C2C on mul vähemalt üks kord mängitud ja kaotatud – loomulikult jäin ma oma õhulossiunistustega Kaljumäestikus ülekaalukalt viimasele kohale… Kui teised võistlesid esikoha pärast (mille muide sai Kristjan) umbes 1000’ste vahedega, siis mina olin neist julgelt maas 20 000… beat that!

Kuid ma ei lase end sellisest tühipaljast äpardusest heidutada – kui Allan peaks kunagi soovima seda mängu veel korrata, siis olen kindlasti sihukese asjaga nõus! Ise ma seda mängu aga endale ei muretseks. Piisab täiesti, kui ühel inimesel Eestis see olemas on.

Ahjaa… mängu looja väidab, et see on 10 tunniga mängitav… tahaks näha!

Advertisements

13 tundi Itaalia infrastruktuuri arengut

Posted in Mängimised with tags , , , , , on 10. oktoober, 2010 by Ove

Posti pealkiri tundub kindlasti üpriski igav – miks peaks keegi mängima nõnda kaua mingit mängu, mis peegeldab Itaalia (!) raudteevõrgustiku arengut? Tõepoolest… Kas oma vägede liigutamine Westeroses ei paku enam huvi? Või ei loo eepilised kosmoselahingud enam piisavalt pinget? Või pole Euroopa vallutamine enam huvitav? No milleks küll? Las ma ütlen selle nüüd kenasti välja: sest 1841’e näol on tegu ühe parima majandusmänguga üldse!

Niipea, kui see arusaam juba kusagil mängu alguses oli tekkinud, torkas pähe ka küsimus: miks? Mille poolest on 1841 nõnda erinev kõigist teistest 18xx mängudest, mida ma mänginud olen (18AL, 1856, 1861, 1870)? Reeglierinevused ei ole väga suured – ajalooliste ettevõtete asutamine on võimalik vaid vastavat sertifikaati omades (jagatakse oksjoni käigus algul välja – nagu pisifirmad teistes), pisu erinevad reeglid just ettevõtte asutamisel, võimalik on firmasid liita (kuigi see on mingil määral olemas ka 1861’s ja 1856’s (riigistamine)), teiste riikide piirid piiravad ettevõtte jaamade laiendamist, kurud mägedes ning ettevõtted saavad omada teiste raudteekompaniide aktsiaportfelle (ning neid isegi juhtida). Lisaks sellele muidugi uus kaart, aktsiaturg ja hulk ettevõtteid.

Vastus on tegelikult lihtne – kui teistes minu poolt tuntud 18xx mängudes on aktsiaturu ning raudteevõrgustiku manipulatsioonid kaardi kuidagi mingis tasakaalus (või -nihkes) (18CtC pidada olema üles ehitatud puhtalt raudteede ehitamise peale), siis 1841’s määrab ettevõtte edukuse suurel määral just juhi (ning konkurentide) oskus võidelda enda eest (või siis sinu vastu) aktsiaturul.

Aga aitab sellest jamast… Alustatud sai poole kahe ajal laupäeva pärastlõunal. Pärast poolt tunnikest reegliteseletust hakkasime mänguga pihta. Austria territooriumis alustava ettevõtte pärast sai päris palju võideldud, kuna see omab kohe alguses jaamasid nii Milanos kui Veneetsias. Ma ise panin käpa peale kahele firmasertifikaadile (mõlemad alustasid samas linnas – suurepärane võimalus koostöös infrastruktuuri arendada), kuid üks neist läks hapnema ning mul ei õnnestunudki seda käima tõmmata. Sellega alustas tööd Strada Ferrata da Torino a Genova (alloleval pildil sinine).

Selle asemel alustasin koostööd hoopis Martini ettevõttega Strada di Ferro da Torino a Cuneo’ga (lihtsuse huvides jätan edasipidi nimed välja, et hõlbustada lugejate läbinärimist), kellega koos meil tekkisid lausa maailmavallutuslikud plaanid. Koostöös oli hõlbus Marseillesse raudtee välja ehitada ning hakata sealt liire noppima. Väga nõrgukeste rongidega tõime me kasumit, millest teised ettevõtted vaid unistada suutsid… Seda kahjuks küll ainult alguses.

Ühe asjana mainiks ära, et selle mängu train rush on üks jõhkramaid, mida ma näinud olen. Turul vedelevate lokomotiivide arv on väike ning ettevõtete loomisel ostetakse esimesed kohe ära. 8 kahest ning seejärel 6 kolmest rongi kaovad nagu lõhn pagaripoe ukse tagant ning niipea, kui mõni ettevõte on piisavalt raha teeninud, ostetakse neljas rong ja kõiks kahesed sõidavad ostsejoones prügimäele – ei aita ka uue karburaatori ostmine… proovisin. Sellele aitab muidugi ka kaasa asjaolu, et kõigi müümata aktsiate eest tuleb dividentideks makstav raha otsejoones firmasse ootamaks edasisi investeeringuid. Õliks tulle on veel asjaolu, et esimene püsiv rong (selline, millele roosteussid ligi ei pääse) on alles 6’s. Hiljem muidugi läheb veel hullemaks (mis tõi kaasa ka ühe mängija pankrotistumise), kuna ronge 5, 6 ja 7 on veel vähem (3, 2 ja kaks vastavalt).

Jõuamegi mängu esimesse pöördepunkti, kus neljanda vooru eel võttis Allan kätte ning tegi oma esimese saatusliku vea: nähes, et enne Austria võimude lahkumist ei õnnestu tal firma jaamasid Minanos ja Veneetsias ühedada (mis toob kaasa “Ferdinandi pärandi”), müüs ta maha enamuse oma Imperial Regia Strada Ferrata Ferdinandea (ma ei suutnud mitte…) ettevõttest, mis põhjustas ettevõtte (ning varsti ettevõtete) minekut Martti kätesse. Samal ajal toimus Toscaana liitumise, kus kaks pisikest ning üks suur ettevõte liidetakse kokku. See ei olnud nii huvitav, kuna kolm ettevõtet olid väga sõbralikult läbi saanud ning liitumine ei põhjustanud suuremaid jamasid. Enne neid liitumisi-lahutamisi sai tehtud ka üks söögipaus…

Seejärel jõudis kätte hetk, mil minu ja Martini ettevõtted otsustasid liituda. Selleks oli tegelikult päris mitu põhjust: meil oli ühine raudteevõrgustik (mis on tegelikult ka liitmise üheks tingimuseks) (tekkiv firma oleks saanud seal vabamalt opereerida), tekkinud ettevõtte aktsiaväärtus oleks olnud tunduvalt suurem kui meie mõlema tolle hetke oma ning kummalgi meie firmal ei olnud eraldi raha uue rongi ostmiseks (vanad ähvardasid kohe-kohe roostekihi all kokku vajuda). Kuna Ferdinandi jagamisega tekkinud ettevõtetesse kellelgi väga usku ei olnud (raha oli neil vähe ning rongidki roostetamas) leidis aset nende aktsiate tohutu langus. Vahepeal müüdi nende aktsiaportfelle vist isegi tühise 15 liiriga.

Neljanda rongitüübi turuletulemisega tekkis tehnoloogia arengus paus, kuna keegi ei julgenud esimesena osta 5’st rongi (osadel oli see lausa piirangu tõttu välistatud). Kõik kogusid raha, tegid plaane ning üritasid teistele kotti pähe tõmmata.

Kui alustatud sai 6 ettevõttega, siis 5’ndaks vooruks oli neid alles 4. Martti oli vahepeal suutnud enda Ferdinandi pärand poolekskistud ettevõtte, tänu Austria lahkumisega Venetiast, taas kokku lappida (mis kergitas tekkinud firma aktsiahinda päris kõvasti) ning Allan oli alustanud tegevust uue ettevõttega.

5’nda rongi ostmine tekitas ka uute ettevõtete tekkimise buumi. Ühekorraga tekkis juurde kolm ettevõtet. Oma kauaaegse partneri Martiniga lõime samuti uue firma, kuna kiire tehnoloogiline areng (suuremate rongide väike arv) oleks meie liitettevõtte jänni jätnud – varifirma eesmärgiks oli roostetavate rongide ostmine suurfirmalt (sealse raha ümberkantimine), et teha ruumi suurematele rongidele – see plaan ei läinud kahjuks kunagi käiku. Allan lõi samuti uue ettevõtte (lootes, et keegi tuleb kaasa ning investeerib – keegi ei tulnud – ning ka Martti, kelle firma alustas müstiliselt 340’selt aktsiaväärtuselt – sellist raha ei olnud meil kellelgi ning tema tegu jäi tol hetkel üleüldiseks müstikaks.

Mõned aktsiamüügid kohe firmade tekkimise järel (meie ettevõtte osakute müük tekkinud Martti ettevõtte aktsiate ostmiseks vajaliku raha teenimise eesmärgil) põhjustasid saatuslike sündmuste ahela: ostmaks minu ja Martini firma osakut, müüs Kristjan enda osaluse Allani ettevõttes, mis põhjustas aktsia väärtuse langemise, Andreas tegi sedasama, mille tõttu langes see veel. Ei tundu just kõige hullem? Oota pisu. Pärast aktsiavooru avastas Allan, et ettevõtete käigujärjekord on muutunud (käib see ju ettevõtete osaku väärtuse järgi) ning tema vastloodud firma oli eespool tema tegutsevast ettevõttest. Sündinud ettevõtte kogu finantsiga oli ta ostnud õigused jaamade panekuks… See tähendas seda, et niipea, kui jõudis kätte tema ettevõtte kord, pidi ta ostma rongi – kuna firmal ei olnud mitte mingeid rahalisi vahendeid, ei saanud ta seda osta ka mõne teise firma käest, mis tekitas olukorra, kus president pidi enda taskust finantseerima veduri ostmist. Sellist raha aga presidendil ei olnud. Korraldati sundmüük ning kõik aktsiad müüd pangale. Kuna mäng oli suht lõpufaasis, olid rongid ikka üpriski kallid, mistõttu Allan vajalikku raha kokku ei saanudki ning läks pankrotti – tema vastloodud firma varad külmutati… Esimene kord, kui ma sellist asja näen (1841’s kusjuures ei ole mängija pankrot üheks mängulõpu tingimuseks nagu enamustes teistes – ta lausa saab 500 liiriga tagasi mängu tulla).

Kuid mis oli Martti 340’se osakuväärtusega ettevõtte mõte? Niipea kui võimalik, lükkas ta oma ettevõtted kokku ning tema endine firma, millel oli nii ronge, raha ja puudulik osakuväärtus muutus silmapilkselt rongide, raha ning tohutu osakuväärtusega ettevõtteks.

Kuna olin rumalas lootuses, et Allan rohkem vigu selle mängu jookusul ei tee, ostnud tema vanema ettevõtte aktsiaid, sain uueks presidendiks mina. Firma oli omadega üpriski põhjas – raudtee kusagil täiesti kolkas, kus ainukeseks elushoidjaks oli Aadria mere rannik, roostetav ning lekkiv rong ja väga väike kassa. Hirmuhigi leotas särgi läbi ning kuklakarvad tõusid püsti – kas tõesti olen mina järgmine. Siiski mitte! Uue presidendina võtsin esimesena ette ning ostsin ära just külmutatud ettevõtte, liitsin selle teise saaduga ning sain kokkuvõttes firma, mille raudtee oli siiski täiesti kolkas ning rong kehv, kuid millel oli piisavalt finatsi, et väikese abiga lubada endale uus rong. Mäng oli jõudnud selleks ajaks niikaugele, et kõik muud rongid peale viimaste (8) olid müüdud ning enamus ettevõtteid kogusid jõudumööda raha tehnoloogilisteks uuendusteks.

Järgmisel käigul sooritasin veel ühe ühinemise, mis tõi meelehärmi minu paljudele usaldavatele aktsionäridele – Allani pärandi ühendamise minu ja Martini ettevõttega. See andis tekkinud firma kassase piisvalt raha, et sooritada viimaks kaheksanda rongi ost, mis tõi kaasa kõigi viieste rongide lagunemise… Kõik ülejäänud on juba ajalugu.

Siiski toodi kõige tõenäolisem liider Martti hästi ajastatud osakumüükidega piisavalt alla ning viimaks lõpetas ta teisena. Kristjan sai esimese koha ning mina olin täiesti kenasti kolmas. Allan, kes otsustas 500 liiriga mitte jätkata (kuigi ta oleks väga kenasti saanud teistele siga keerata ning lõpetada siiski suurema summaga kui null), jäi (tõenäoliselt) esmakordselt 18xx mängus viimaseks. Punktivahed oli üle ootuste väikesed: esimese ja viienda koha vahele jäi vaid 1008’ne vahe. Mängu keskpaigus prognoosisime küll juba esimese ja teise koha vahele haigutavat kuristikku.

Nõndaks… Loodan, et keegi viitsib selle nüüd ka läbi lugeda.. 🙂

 

 

18AL

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 8. september, 2009 by Ove

kaas

18xx seeria mänge on tegelikult sigapalju ning see on neist üks, mida võib täiesti tasuta välja printida ning mängima hakata. 18GA on samuti PnP (Print and Play), kuid sellest ma siin ei jutusta. Üldisest süsteemist olen pisu kirjutanud meie 1870 mängukirjelduses, kuid ilmselt kordan enamus selle siin üle. 18xx mängud on suures osas seotud aktsiaturu manipuleerimises, millega kaasneb ka veidike raudteeehitust ning rongidega sõitmist.

JubinadMängijad on raudteeinvestorid/rahakad vedurijuhid, kes oma rahakotiga hakkavad liigutama Alabama raudteesüsteemi. Mängijate päralt on kuus ajaloolist firmat, millest endale aktsiaid osta: Mobile and Ohio railroad; TAG Route; L&N; Atlanta, Birmingham & Coast; Western Railway of Alabama ja Alabama, Tennesee & Northern. Mängijad saavad vabalt osta suvalistest ettevõtetest osakuid, saades firma presidendiks, kui neil on käes enim osakuid ettevõtte aktsiaportfellist, ning seega õiguse juhtida firmat.

kaigusKuna peale aktsiatega kauplemise toimub ka raudteeehitus, siis on mängus Alabamat kujutav laud ning hulk kuusnurkseid raudteejuppe, millest saab iga mängija oma käigul ühe lauale asetada. Loomulikult ei tohi seda teha suvaliselt, vaid see teelõik peab olema ühenduses mõne sinu raudteejaamaga. Kuusnurkseid teejuppe on kolme värvi: kollased, mis on saadaval kohe mängu alguses ning millel ei ole väga harusid; rohelised tulevad saadavale mängu edenedes ning neil on juba haruteid ning suuremaid linnu; pruunid, mis tulevad mängu viimases pooles ning mille abil saab moodustada tõsiseid labürinte.

RongidMängu edenedes muutuvad ka rongid edevamaks, võimsamaks ning loomulikult ka kulukamaks. Uute tehnoloogiate ning materjalidega muutuvad vanad masinad kasututeks rusuhunnikuteks, mis tuleks maksudest pääsemiseks võimalikult kiirelt kuhugi metsa maha matta… Ka Alabama raudteedel veerevad raudratsud muutuvad tagasihoidlikest ning nõrkadest auruveduritest võimsate ja kiirete diiselmootoriga varustatud veduriteks. Vastavalt vasakul üleval olevale numbrile võib vedur linnade vahel nänni vedada ning sellega ettevõttele raha teenida. Võrdlemisi nõrguke 2 vedur suudab ilma täiendava vee ja liivata vedada kaupa vaid kahe linna vahel, mille järel tuleb ta hooldusesse saata ning sõidu käigus tekkinud rooste maha hõõruda. Teisalt võib kuuene rong läbida ilma probleemideta kuni 6 linnakest, tuues iga linnaga ettevõttele järjest rohkem kasumit.

Basic RGBKui ettevõtte president otsustab raha aktsionäride vahel dividendidena ära jagada, tõuseb aktsiaturul firma väärtus ning kõik osakute omanikud saavad vastavalt oma portfellile raha (kui rong teenis 300 dollarit, siis 1 osakuga mängija saab sellest 10% ehk 30 dollarit). Ettevõtte väärtus võib langeda, kui ta peab mingil põhjusel teenitud raha tulevasteks investeeringuteks firmasse jätma või keegi müüb ettevõtte aktsiaid. Eeskujuliku majandamise ning kahtlasevõitu mahhinatsioonidega on täiesti võimalik firma väärtust vaid tõsta, makstes alati teenitud raha dividendidena välja. Samas võib halvasti juhitud või variettevõttena loodud firma väärtus langeda nii madalale, et firma on sunnitud kuulutama välja pankroti…

erafirmad

Mängus on ka 5 pisiettevõtet, mis mängu alguses oktsjoni vormis mängijatele maha parseldatakse. Iga pisifirma toob igal käigul omanikule sisse pisikese summa ning enamus neist lubab tulevikus veelgi suuremat kasumit. Näiteks saab Brown & Pojad puidufirma omanik saab lauale panna ühe külakese, millest läbisõitmine toob omaniku suurettevõttele lisatulusid.

poolepealEttevõtete ja isiklikke rahavarusid tuleb hoida eraldi, et need mingil juhul sassi ei läheks. Nimelt loeb mängu lõpus vaid enda isiklik raha ning aktsiaportfelli väärtus. Seega on firmadesse rahajätmine puhas raiskamine, mida tuleb igal juhul vältida ning alati raha kahtlasevõitu tehingutega ettevõttest välja kantida.

Kuna paljud oma ettevõttega mängijad võivad olla Sinu ettevõtte kaasosanikud ja vastupidi, siis on vastastikune koostöö mõlemale ettevõttele soodne, tuues mõlemale hulga pappi sisse. Loomulikult tekib alati mingi kahtlane kiindumus just “enda” ettevõttesse (ehk firmasse, mida mängija ise juhib) ning teisi ettevõtteid nähakse rivaalide või konkurentidena (mida nad ideeliselt ka on), mis on materiaalselt põhjendatav asjaoluga, et enda juhitavas firmas on mängijal alati kõige rohkem aktsiaid… kuid mängu võib mängida ka ühtegi ettevõtet juhtimata, omades edukamates kindlat osalust ning jättes vedurijuhtimise teiste hooleks, korjates vaid dividende.

18alMängust on kaks versiooni, mis erinevad üksteisest tegelikult vaid graafilise kujunduse poolest – esimene on mängu looja Mark Derriku versioon, kelle kirjastaja mingi hetk seda mängu ka müüs ning kes nüüd on kõik vajalikud failid oma kodulehele üles riputanud (viimane pilt); teine versioon on Cory Williamson’i (Koryo) parandatud kujundusega 18AL (kõik ülejäänud pildid), mille võib huvi korral tõmmata BGG’st või tema loa saamisel ka minu blogist.

Aga mäng on väga mõnus – eriti neile, kellele meeldib pisuke majandamine ning rongiga sõita 🙂

8/10

P.S. Xipe pakub oma blogis filmipostreid – soovitan. Täitsa mõistlikud hinnad ning pealegi võid ise pildi otsida ning selle näiteks A1 peale trükkida.

P.P.S. Koryo’lt luba saadud – jubinad saab siit:
18AL Map Koryo v4
18AL_train_schedule
18AL Hexes Koryo v1
18AL Market Koryo v2
18AL Shares & Charters Koryo v1
18AL_Rules_v1_64_A4
18AL Trains Koryo v3
18AL_tile_upgrade_chart_v1_64_A4

Kesk-Ameerika raudteemagnaadid 1870

Posted in Mängimised with tags , , , on 15. veebruar, 2009 by Ove

Viimasel ajal on Eestisse hakanud imbuma 18xx mänge. Ise tutvusin selle sarjaga esimest korda tänu Allanile, kes oli välja printinud 18AL‘i. Mäng oli väga mõnus, ning selle nädalavahetusega sai ära proovitud kolmas sama sarja mäng.

Esimeseks sarja mänguks oli siis 18AL, mis on tasuta ning raudteeehitus toimub Alabamas. Teine oli 1856, kus tegevuspaigaks on Kanada ning mis on nendest senisest kolmest kõige huvitavam. Sel nädalavahetusel aga võtsime ette 1870, kus mängijad ehitavad raudteid Kesk-Ameerikas Chicagost New Orleans’ini.

kaas

Tegu on ühe vingeima raudtee-ehitus mängu sarjaga, mis inimkond eales välja mõelnud (vähemalt mina pole midagi nii jõhkrat veel mänginud). Tegu on puhtakujulise majandusmänguga, kus aktsiate hinnad tõusevad-langevad, ettevõtted lähevad pankrotti, firmajuhid laostuvad ning isegi vedurid roostetavad. Mängijad ise-enesest ettevõtteid ei oma, vaid juhivad neid. Iga firma on jagatud 10’ks osakuks, mida siis aktsiaturul osta või müüa saab. Keliganes on suurim osa ettevõttest, saab firma presidendiks ning võtab edaspidi vastu ettevõtte edasisi tegevusi puudutavaid otsusi.

Kaart, mille taha me neljakesi istusime (mina, Allan, Aigar ja Inga) kujutab endast Missisipi jõge seda ümbritsevate osariikidega. Esimesel pilgul paistab mäng kusjuures eriline mitte-midagi, kuna kvaliteetsest materjalist on vaid osa mängust (raudteetükid on täielik joonistuspaber) ning laud on kahtlaselt väike. Esimesel mängul, nähes A4 formaadis lauda, ma küsisingi “Kas see ongi kogu laud?” mõistmata, kuidas saaks sellise laua taga mängida kauem kui 15 minutit.

imgp1508

Allan alustas Kansase rauteekompaniiga (KATY ehk Katja), Aigar Minnesota rongide, Inga FRISCO’ga (kuidagi oli see seotud Fransicoga) ning mina võtsin ettevõtte Sinise Risti rööpad ja rattad. Kuna meie Allaniga alustasime kõrvuti, siis leidsime, et mõistlikum on üksteisega koostööd teha, et arendada mõlemate firmasid. Tegelikult ei ole üldse tähtis, mis kelle ettevõte on või kes juhib, kuna raha saab aktsiate hulga pealt. Olles konkureeriv ettevõte, saad sa vastavaid aktsiaid omades raha ka siis, kui konkurendil hästi läheb.

imgp1512

Lõpuks saime ka Inga, kes samuti meie lähedal oli, koostööd tegema. Kuna ajalooline eesmärk minul ja Allanil oli samuti samas kohas, oli koostöö tegemiseks veel suurem motivatsioon. Kuna pole tähtis, kes raudtee ehitanud on, saavad kõik seda mööda oma rongidega sõita ning milleks sellisel juhul keerata, kui teise mängija firma aktsiad endal olemas ning raha tuleb.

imgp1515

Kokkuvõttes tundus algus ebahuvitav ning liigagi sõbralik. Asi läks pisu huvitavamaks, kui kolmandas või neljandas börsivoorus hakkasime asutama teisi firmasid. Inga kaotas ühe korraga kaks presidentatuuri: ühe mulle FRISCO näol ning teise äsjaasutatud Fort Wright kompanii Allanile. Kahjuks lõi tal pärast seda palavik üles ning ta oli sunnitud lahkuma… Aigar aga asutas kohe kaks ettevõtet järjest (mitte küll samadel voorudel): GM&O (või lihtsalt GMO) ja Illinois Railways.

imgp1523

Kuna vanematel rongitüüpidel hakkas eluiga juba lõppema, oli tarvis hakata ostma uuemaid vedureid. Kuna tegu on firma tehinguga (eraisikud ei saagi ronge omada), siis tuleb uue rongi ostmiseks kulutada ettevõtte raha (kui seal ei ole piisavalt, peab president ise ostu toetama). Seda on aga kõige lihtsam teha ettevõttega, kus on seda raha piisavalt – ehk siis äsja-asutatud firmaga. Seetõttu sai ka minul loodud Southern Pacific Railways, mis hakkas just riigitoetust saanuna uuemaid vedureid ostma. Sealt aga kanditi äsjaostetud ajamid naeruväärselt väikeste summade eest teistesse vanematesse ettevõtetesse. Asjal on kahtlane maik juures, kuid seepärast ju ongi seadustes augud… Ka Allan tegi uue mahhinatsioonidele orienteeritud firma.

imgp1526

Säärased mahhinatsioonid käisid kõikide mängijate ettevõtetes. Seega ei olnud väga imestada, kui Allani kolmes firmas oli pärast järjekordset rongiroostelainet kokku vaid kolm rongi ja kaks dollarit. Ka see kuuene rong Texas & Pacific Railway’s sai esimesse ettevõtesse ümber kanditud. Sellisel mängul on tagajärjeks situatsioon, kus peamised ettevõtted on aktsiaturul äärmiselt hinnas, kuid mahhinatsioonideks loodud firmad kõiguvad pankroti äärel.

imgp1527

Sarnaseid olukordi oli minulgi, kus ettevõte tootis tohutut kasumit, kuid raha firmas oli kõik mujale kanditud, et jumala eest president sentigi maksma ei peaks…

imgp1528

Suurimaks käkikeeramiseks on teede tõkestamine jaamaga. Igasse linna saab ehitada nimelt ühe kuni kolm jaama. Kui jaamade arv täis, et saa võõraste kompaniide rongid sealt läbi sõita. Nimelt on raudteetranspordi põhireegliks selles mängus, et vedu sooritav rong peab alustama, lõpetama või läbi sõitma enda kompanii jaamast.

imgp1531

Nagu pildil näha, on tee tüüpe mitmeid. Esimeses faasis on lubatud raudteed ehitada vaid kollaste märkidega, kus on sirged, pöörangud, külad või ühe jaamakohaga linnad, kuid mitte ühtegi ristmikku. Sitakeeramisvõimalusi on tohutult. Teises voorus tulevad juurde rohelised teelõigud, kus on raudteel juba ristmikud kuni kolme väljuva suunaga (kollastel vaid kaks). Samuti saab linnu arendada, tekitades sinna juba kaks jaamakohta ning suurendades neid hõlmavate vedude sissetulekuid. Pruunid teed tulevad alles hiljem ning nende hulgas leidub väga keerulisi ristmikke ning suurlinnasid. 1870’s ei muuda pruunid linnad jaamade arv vaid ainult suurendavad sissetulekut. Viimaks on ka hallid linnad, mida saab ehitada vaid märgitud kohtadesse.

imgp1533

Viimastel käikudel, kui mängu tulid juba 12’sed rongid (number rongi ees näitab, mitmest linnast läbisõitmiseks tal kütust jätkub – kui kaugele saab rongiga sõita), tekkis vahepeal tohutu kriis, kui 12’se rongi ostmisel (faas vahetus) roostetasid ära viiesed rongid ning Aigari firmad jäid sootuks vaid ühe rongiga. Ka minul tekkisid ettevõtetes suured majanduslikud raskused, kuid õnneks oli president piisavalt rikas, et uusim rong siiski ära osta. Lõpuks saigi lihtsalt sõidetud ning võimalikult palju raha kokku aetud. Mäng lõppeb vaid juhul, kui pangast raha otsa saab – mängisime 12 000 pangaga.

imgp1532

Viimaks seda kogu raha ja aktsiate väärtust kokku arvutades selgus, et Allan lõpuks siiski võitis. Avastasime, et olime ka panga u 3000 üle mänginud, kuigi vooru alguses mõtlesime, et raha peaks ikka jätkuma ka järgmiseks.

imgp1534

Nagu pildilt näha, suutisime haarata oma firmade haardeulatusse kõik kaardi nurgad ning keskes tekitada tõsise ämblikuvõrgu, mis oli niivõrd segane, et korduvalt sai valesti arvestatud…

Järjekordselt sai laua taga istutud sisukad 10 tundi. Hiljem muidugi selgus, et palju asju sai valesti mängitud, nagu ikka esimestel kordadel. Aga mäng on tohtutult mitmekülgne ning väga lõbus. Huvitav, kas järgmisel Essenil võib seda olla…

Täna sai ka lõpuks ära mängitud Relationship Tightrope, mis on täiesti väärt seda tervet eurot, mis ma tema eest Essenil maksin…. Samuti sai proovida ka tordat mängu Let’s Kill, kus tuleb võimalikult rämedate vahenditega tegelasi surma saata – mängi ei ole alla 18 soovitatav.

Ahjaa – sain tänu Higginsile Witcheri soundtracki kätte. Päris hea on mõnda lugu kuulata. Poola keeles on vaid teised…