Arhiiv: Drinking

Estcon 2010

Posted in Õlu, Üritused, Rollimängud with tags , , , , , , on 20. juuli, 2010 by Ove

Kurb on olla… Aasta parim nädalavahetus on jälle mööda saanud ning järgmine on alles mägede taga. Jah, ma räägin selle aasta Estconist, mis oli üks parimaid neist viiest, kus ma kohale olen jõudnud. Võimalik, et oma osa mängis selle juures asjaolu, et sel korral olin ma mõlemal ööl võrdlemisi kontaktivõimeline (mida kindlasti ei saa väita eelmise aasta kohta) ning kasutasin napsu-võtmisest ülejäänud aega otstarbepäraselt inimestega suhtlemiseks ning pulli tegemiseks. Ning jah… kes veel ära ei tundnud, siis ülal pildil olev gaasimaskis töllakas olengi mina…

Kuna viimaste aastate traditsiooniks on kujunenud kellegile millegi ägeda sepistamine, siis võtsime seekord ette isake Priidule ühe korraliku risti tegemise. Milline papp siis ilma ristita hakkama saab? Omast arust tegime kenasti kaalu järgi, kalibreerisime õigeks ning viisime veel metroloogiaametisse kontrollimisele, kuid sellest hoolimata tuli kole palju vingumist, et tegu ei ole autentse kahepuudase ristiga… Kuna Priit käib meil vahetevahel emoks ning tunneb end neil perioodidel väga alandlikult, siis teatud integreeritud lahendustega lisasime ka võimaluse seda tagurpidi kanda…

Selles telgis ööbisin mina!.. jah, see on sama telk, kus me Metsavanaga Hard Rock Laagris kahekesi ööbisime… ning et ära hoida lugejatepoolset arvamust, et mu blogi lisaks usuvaenule ka rassiviha õhutab, saagu ära märgtud, et esemed, mis tavaliselt telgilt võtavad tema süütu välimuse ning muudavad selle gestaapo peakorteriks, said valmistatud vaid rollimängu tarvis. Meil ei ole nendega mõttes kuhugi marssima minna… esialgu…

Olgu-olgu… me pisu marssisime kah, kuid see oli vaid Hitleri vaimu meeleheaks… Ja pealegi oli gaasimaski, tanksaabaste ning nahkmantliga metsa alla kuratlikult väsitav roomata. Me olime selle pisikese hingeõnnistuse välja teeninud!

Jätan sujuvalt kõik ebaolulise välja – kes käisid, need teavad, ning need, kes ei käinud, saavad uue võimaluse aastal 2011. Saagu vaid mainitud, et laupäeva hommikul (õudsalt kehv aeg ettekandeks muide) kõneles Costello pisu lauamängudes leiduvast ulmest… Jutt oli hea, kuid kahjuks puudutas ta vaid väga-väga väikest osa sellest kõigest (peamiselt rääkis ta Twilight Imperiumist…), mida oleks võinud mainida.

Igastahes… Laupäeva õdakul vedasin ma rollimängu süsteemis nimega HOL (human occupied landfill). Väga äge oli…

WARNING: Do NOT read further if you are offended by the following sentence:
“The quick brown fox jumped over the lazy dog; What a fuckin’ asshole.”

Sellise lausega algab raamat ning leian, et ka selle mängu kokkuvõtet peaks samamoodi alustama. Enne pihta hakkamist pisu maailmast, kuna seda on tarvis. HOL on galaktika prügila. Siia planeedile loobitakse olme-, tuuma- ja inimjäätmed. Kogu elanikkonna moodustavad galaktikast välja heidetud kurjategijad ning perverdid, kes üritavad kõige kiuste elus püsida.

Alustasin ma kližeelikult kõrtsis, mille nimeks oli “Roy’s whiskey and other shit,” kus kohtusid riietumisel head maitset omav Roland, tõsine elumees Frank, pedofiilist munk vend Aristotele, nohik Eugene, klounikostüümis vibro-hellebardiga kapten Laks, kaabuga ning pidevalt tolmune tüüp, keda keegi ei tea, 10-aastane hiiglasliku hõljuva plasmakahuriga poisike Led ning pidevalt kiirtoitu vitsutav Mihhail, kes kasutab relvana soomukit – 10-meetrise keti otsas… Ja neil kõigil on midagi ühist. Nad kõik eranditult on kohalikult paavstile (kes kanna silti “I may be fat but you’re ugly and I’m the pope) võlgu rämeda teene. Istuvad kõik kõrtsus ning siunavad oma rasket saatust, kui järsku…

Kui järsku hüppab sisse tohutu püssi, hõljuva keebi ning sakraalse kiivriga kardinal, kelle sabab sibab küünlakustutajaga altaripoiss. Jääb siis püha mees mängijate ees seisma ning kõmistab kõuehäälel: “Te kõik olete paavstile võlgu… Tema pühadus on oma piiritus lahkuses leidnud viisi, kuidas teid oma koormast vabastada – altaripoiss, räägi neile.” Seejärel alustab kõnetatud oma piniseval häälel jutustama, kuidas nad peavad ületama mähkmejõe, minema linna serval asuvasse tööstuskompleksi ning tooma sealt teadlase Dr. Diedrich von Heinleini valdusest ühe musta kasti. Mõni mängijatest liigutab isegi kulme, kuid suuremat motivatsiooni altaripoisi kõne neis ei tekita. Kardinal üritab neile mõistust pähe panna, kasutades oma relva, kuid takerdub oma keepi ning tulistab oma kiivri auklikuks… Altaripoiss poetab laua alt läbi hulga granaate, mis pälvib vähemalt nelja tegelase tähelepanu, kes sellest tulenevalt baarist lahkuvad. Viimased võlglased (ja ka kardinali) ajab välja altaripoiss, kes oma särgi lahti nööbib ning alustab pommivöö vilkumise saatel lugemist “30, 29, 28, 27…” ise näost järjest kahvatumaks muutudes. Jõudnud üheni ning märgates, et kõik on baarist lahkunud, tõmbab ta särgi koomale, kehitab õlgu ning väljub samuti…

Lõpuks pärast pikka vaidlust leitakse, et parem on siiski teha, mis paavst tahab ning üheskoos liigutakse edasi… Varsti alustavad mängijate piiramist saasstad (kohalik eluvorm, mille enamus esindajaid on väga rahumeelsed ning armsad, kuid umbes 5 % on armsad ja eluohtlikud), keda ilmub järjest rohkem ja rohkem… Algab meeleheitlik lahing, kus Led kaotab oma nina, Frank hea hulga oma kondoomivarust (tal on nagunii eluaegne varu) ning Roland õnnetu juhuse läbi käe, jala ning osa oma kaelalülidest. Mihhail käib vahepeal kiirtoiduputkas lõunal, mis kahjuks küll ühe saassta tõttu mõni hetk hiljem õhku lendab. Vend Aristotele kutsub oma pehme kudrutava heliga kohale 7 pisikest poissi, kes kõik saasstasid tümitama hakkavad.

Saanud kätte vend Aristotele viimased rinnakarvad, tegid saasstad vehkat. Eugene oli juba varakult alustanud jooksmist mähkmejõe poole ning kahe kaaslasega tõmbas end sujuvalt teise kalda poole… Mihhail, kes sellist nahhaalsust ei sallinud, heitis nende ette oma soomuki (pritsides kõik parvelolnud mähkmetest lendleva pasaga üle) ning tõmbas parve tagasi kaldale. Seejärel seletas rinnakarvadeta vend Aristotele Mihhailile, kuivõrd kasulik oleks sõita kiirpaadiga, mille peale suur mees oma auto keti otsas keerlema pani ning parv sõitiski justkui kiirkaater teise kalda suunas… Teises käes keerutas ta Timmit.

Long story short – koos mindi tööstuskompleksi, sekretäriruumis hoorati pisikeste poistega, kohtuti doktoriga, kes juhtus olema metalljäsemetega kartul ja nad lõksu juhatas, kolm tegelast lömastati Mihhaili auto ning elektrifitseeritud võre vahel… Doktor Diedrich, kes üritas oma elektrilise juurviljakoorijaga selgust saada, muudeti vägevate helilainete (mis muuseas purustas ka kõigi seni ellujäänud mängijate trummikiled) abil idutavaks kartulipudruks, koridori lõpus oleva ukse tagant avastati kosmoserakett, mis ühe neljast allesjäänud tegelasest enda raskuse all lömastas… Mängu suutsid üle elada kolm mängijat kaheksast – päris tubli protsent arvestades kohaliku vaenuliku maailmaga – kes raketi püsti upitasid ning sellega planeedilt lahkusid…

Tegelased:
Vend Aristotele Korv
Eugene Spinkler
Frank Libakutt
Katen Laks
Led Pip
Mihhail Hernes
Nimetamees
Roland Toomas

Väga läbu mäng… Eks selle tingisid suurelt ka maailm ning tegelased. Kusjuures – see oli esimene mäng, mille ma sihipäraselt läbuna tegin… ning seekord otsustasid suurimad läbustajad mitte mängida. Järgmiseks korraks peaks ette valmistama kaks mängu – ühe läbu ning teise mitte – ning kasutama vastavalt sellele, kas läbustajad mõtlevad ilmuda või mitte.

Isegi lauamängud võeti ette ja vahepeal isegi päris suuresti – nägin nii oma Marsimissiooni (mida ma ise seletasin) kui ka Troonide mängu. Hiljem selgus, et ka Munchkin Cthulhut oli proovitud… Ise ma selle meelelahutusega väga ei tegelenud. Lauamänge saan maka kodus mängida, kuid Indrek Harglaga koos leili võtta ma kodus väga tihti just ei saa…

Igastahes oli väga vinge… seekord ka rekordarv estcondlasi – 80. Proovime järgmine aasta 100 täis saada!?

Näeme 2011 aasta juuli lõpus.

Tänaks ka kõiki klõpsutajaid, kelleta see post oleks kindlasti igavam tulnud ning loodan, et ajapikku ilmub pinnale veel rohkem kenasid pildikesi…

Selle aasta Estconist on jõudnud juba kirjutada Kristjan-Jaak Rätsep.

__________________

Nüüdseks juba ka Sirje.

Esseni-reisi eelõhtu

Posted in Muu kraam with tags , , , on 20. oktoober, 2009 by Ove

Nõndaks. Arvestades vahepeal tekkinud komplikatsioone, oleme me täiesti graafikus… Kaasavõetav kraam kokku pandud ning jääb vaid loota, et midagi olulist maha ei jää – kindlasti jääb, kuid selle avastame alles lennukile minnes… Nagu alati. Nagu tavaliselt läks reis pisu kallimaks, kui loota võis. Järgmist aastat hakkame planeerima juba tagasi tulles…

Meie sõidumarsuut on loomulikult ülimalt loogiline. Sinnaminek on inimmõistusele vastuvõetav, kuid eeldan, et enamus ei saa aru, miks peaks tagasi sõitma Frankfurt’i kaudu. No aga muidugi selleks, et rohkem maailma näha… Igastahes saab äge olema.

budget-travel-ad

Arvestades lauamänge, mida plaanime kaasa haarata, tuleb sinnaminnes kott võimalikult tühi hoida – või pakkida kaasa vidinaid, mille võib südamerahuga hotelli jätta. Mina igastahes pakkisin oma kohvisse suure seljakoti (primaarne), paar pakki sokke ning ühe vahetussärgi. Aitab küll. Ma ei peagi hästi lõhnama…

Bottom3-743622

Et asja lihtsustada, otsustasime järgmine aasta omale ise sõiduvahendi ehitada – täpselt nagu Eddi ja Richi pildil. Saab odavamalt kohale ning mängegi rohkem kaasa. Tuleb vaid sellele ka järelkäru meisterdada.

Kuna sel aastal on kaasas ka pisike arvuti, üritan reisul olles vabamatel hetkedel kiirelt vaheposte toksida.

2 ja pool tundi tähelaevas!

Posted in Üritused, Mängimised, Muu kraam, Rollimängud with tags , , , , , , , on 1. august, 2009 by Ove

Huvitav, paljud minu blogi lugejatest on lugenud raamatut “220 päeva tähelaevas?” Oli teine suht huvitav raamat 50’ndate aastate paigust, kus Nõukogude teadlased lendavad Veenusele ning Marsile… Sellest võib lugeda lähemalt Metsavana blogist, kes aastake tagasi jutustusest väga hea ülevaate kirjutas.

220

Tänane post aga räägib samateemalisest rollimängust selle aasta Estconil, mille ma inimeste tungival soovil siia kirja panen…

Läbi ajatu tühjuse kihutas tähelaev punase planeedi Marsi poole. Veel eales varem ei olnud õnnistanud selle pinda Nõukogude inimese jalg, rääkimata siis pesemata kapitalistliku riigi sõdaplaaniva ühiskonna liikme jäsemest. Punane planeet vaid ootas revolutsiooni oma pinnal, mis tooks kauni Kommunismi oma sünnihällist Maalt välja.

Mäng algas raketoplaanil “Punane Neva” punanurgas, kus laeva poliitohvitser Kostja Utotškin meeskonnale julgustavat kõnet Nõukogude edusammudest teaduses ning manitses neid hoiduma mastrobeerimisest, mis väsitab keha ning vaimu, viies sellega tegeleva isiku personaalsesse anarhiasse. Ei läinud kaua, kuni esimene meeskonnaliige, Ippolit Miljukovitš, alkoholi tarbimise pärast kapten Oleg Nikolajevitši määruse kohaselt kartsa saadeti.

Lisaks ennistmainitutele on suure ja vägeva Nõukogude liidu poolt teaduslikule retkele saadetud ka kahtlase poliitilise minevikuga astronoom Aljoša Fjodorovitš, uudishimulik ning alkoholimaias ajakirjanik Patja Aleksandrovitš, täidlase võitu bioloog Tatjana Valentina, kaunis tehnik Anna Tsesarskina, kes kaotas nooruses ammusel tsaariajal Uurali uraanikaevandustes nii ninaluu kui ka süütuse ning suur ja heasüdamlik Jevgeni Korillovitš, kes on hullupööra kaunisse Annasse armunud.

kaartKuna terve lennu jookul ei olnud bioloogil Tatjanal ega geoloogil Ippolitil miskit teha, panid nad armutult tina, kasutades vägijoogiks salaja hapnikupaaki villitud piiritust. Astronoom, kes oli nendega küll samas kajutis, kuid kelle käed-jalad tööd täis olid, kartis Ippoliti, kes lubas kaebamise korral talle korraliku keretäie anda. Aga kuna seltsimees Ippolit mängu algul kohe kartsa saadeti, oli Tatjana sunnitud jooma tüütu ajakirjanikuga.

Esimese asjana teatas pardakompuuter Vera, et reaktori kütusevardad on lõppemas. Selline asi oli ennekuulmatu, kuna plutooniumvarrastest oleks pidanud jätkuma ka Uraanile sõiduks. Asja kontrollima läinud tehnik Anna leidis näidiku, mis rääkis Vera jutust igati mööda, igati korras olevat. Vardad olid peaaegu puutumata. Mõne hetke pärast libises Vera väljundterminalist sedel, millel seisis: “Parandus. Reaktori kütuse näit 98% algsest.”

Meeskond kehitas õlgu ning jätkas oma tegevust. Järsku raputas miski tugevast Punase Neva keret. Poliitohvitser Kostja, kes ainukesena ei suutnud kusagilt kinni haarata suutis nii õnnetult kukkuda, et kaotas teadvuse, misjärel viidi ta kiirelt magalasse pead siduma. Veralt aru pärides selgus, et laeva vahetust lähedusest oli möödunud asteroid, riivates  keret ning rebides küljest parema navigatsioonistabilisaatori. Miks küll sellest ohutus kauguses teada ei antud, jäi hetkel selguseta, kuid hiljem asja uurides leiti, et raadiosensorid, mis ettejäävaid kehasid peaksid tuvastama ning neist teada andma, olid läbi põlenud. Koos nendega olid läbi põlenud ka andurid, mis oleksid pidanud teada andma raadiosensorite läbipõlemisest.

IMG_2586_imagelarge

Kokpitis tekkis kohutav kaos, kus kapteni käskude kõrval leidsid end Jevgeni ning Anna üksteise embuses… Ärganud poliitohvitser aga hakkas meeskonnaruumis ükshaaval meeskonnaliikmeid üle kuulama. Kohates koridoris purupurjus ajakirjanikku, otsustas Kostja kõrvaldada sellise häbipleki Nõukogude raportitest, haarates püstoli järele ning kihutades Patjale kuuli kõhtu. Tekkis veel suurem segadus, kus kapten Oleg üritas sundida vastupuiklevat geoloogi laevast välja ronima purustatud stabilisaatorit parandama. Kogu selle mäsu käigus jätkus vaid Veral tähelepanu märkama, et Punane Neva on jõudnud Marsi vahetusse kähedusse ning alustas hoiatamata pidurdamist.

Kuna meeskonnaliikmed keeldusid üksteise järel ronimast laeva, mis sõitis kiirusega 30 km/sek, kaitsvast kerest välja, proovis kapten karmimaid meetmeid. Haarates relva üritas ta maha suruda tärkavat mässu. Läks kohutavaks rüselemiseks, mida ei suutnud taltsutada isegi Marsi gravitatsioonivälja jõudmine ning Vera teade, et vastavalt plaanile alustatakse laskumist. Mõned hetked hiljem tungis Punane Neva Marsi punastesse düünidesse.

estcon_krafinna_271_imagelarge

Põrutusest hoolimata jätkasid Nõukogude kangelased taplemist. Kuulid lendasid, verd purskus nende tekitatud haavadest, pudeleid löödi roosideks, et nendega ebaseltsimehelikult teisi kommuniste vigastada. Järsku kostus väljastpoolt laevakere tume mütsakas – seejärel teine, mis lennutas eest laeva lüüsiukse, mille järel sõitis USA lipu lehvides Nõukogude raketoplaani poolenisti sisse väike tank. Selle järel laeva sisenenud Ameerika kosmonautididele avanenud pilti on kirjeldanud retke kaasateinud ning sealjuures ellujäänud mereväelane John Hammond: “Kogu laeva põrand oli täis purukspekstud pudeleid, mille keskel vedeles kuulihaavadega keha, kes pagunite järgi oli ilmselt kapten. Laeva politruk lebas purukslastud kõriga maas, ikka veel tõmmeldes. Ühel paksul tädikesel oli käes veel suitsv püstol, millest ta meie pihta tule avas.”

Mitte kõik laevatunginud kapitalistid ei olnud sarnaselt Hammondile reamehe staatusest. Kindral O’Neill, kes isegi skafandrit kandes ei suutnud loobuda oma medalitest, heitis laeva sisemusse tekkinud kaosele pilgu sisistades põlglikult: “Kuradi kommunistid,” ning süljates nende poole, hoolimata oma klaaskiivrist. Teiste tähelepanuväärsetest isikutest oli kosmosereisi kaasa teinud ka üdini kapitalistlik multimiljonär Jean Montgomery, kelle kiivritihendite vahelt imbus Marsi rikkumata atmosfäri sinakat suitsu. Kirgliku suitsumehena ei suutnud ta jätta skafandrit selga tõmmates läitmata üht sigaretti.

ms1fq2_7Niipea kui Nõukogude kosmoselendurid märkasid uut märklauda, avati tuli. Ameerika kapten andis käsu kõik elusalt kinni võtta, haarates ise sealjuures automaadi ning avades tule…. miljonär Montgomery pihta, karjudes ise: “Maha paksud kapitalistid!!!” Montgomery hakkas seepeale röökima, et tal on palju Ameerika dollareid, üritades meeleheitlikult leida skafandritaskuid, kus ometi pidi olema mõni patakas rohekaid rahatähti…

Umbes sinnamaani ma seda läbu kannatasin. Siis jooksid ka minul juhtmed kokku ning hoolimata protestist otustasin ma mängust eemalduda. Loomulikult ei keelanud keegi inimestel edasi mängida. Selle mõne tunni jooksul poetasin ma vaid mõne sõna – ülejäänud tegid mängijad ise…

Kuna julgelt kaks nädalat on möödunud eelpool märgitud sündmustest, siis võtan kogu vastutuse muudetud, vahelejäetud või juurdepandud sündmuste eest endale.

Estconi LARP oli päris vahva… 🙂

lapr

Vahepeal aga hakkasin remonti tegema. Tore üllatus, kui selle käigus avastad, et kraanikausist, mida sa üritad üles panna, jookseb vool läbi:

ElekterJa muidugi oli vinge avastus tapeedi alt välja koorunud 1932 aasta ajalehed “Meie Maa,” millest ma mõningad tükid võrdlemisi tervelt kätte sain. Proovin neid lähipäevil ka sisse skännida…

Saksamaa_relvastub

Estcon ’09: Metsavana – inimeseloom või loodusnähtus?

Posted in Õlu, Muu kraam with tags , , , , , , , , , , , , on 20. juuli, 2009 by Ove

Eesti ulmeühingu selleaastane kokkutulek leidis aset Taevaskoja puhkemajas. Reedel jõudsime kambaga (mina, Metsavana, Priit, Xipe ja Aule) kohale miski kahe paiku ehk siis esimesena. Kuna üksi kohalolek tundus kahtlane, ei suutnud Metsavana kõhklusi rahuldada isegi perenaise kinnitus, et seal tõesti toimub Estcon. Tegime siis utsitamise peale suure sildi, lõime selle minu noaga laua külge ja läksime tee äärde inimesi ehmatama. Pärast pool-teist tundi tee ääres hüppamist jõudsid kohale Hargla, Lauri ja Trash.kogunemine

Seejärel hakkas juba vaiksel lõbusamaks minema. Inimesi hakkasid kiirenevas tempos juurde tilkuma. Aeti juttu, joodi ja grilliti. Kui inimesi meie kriteeriumite järgi piisavalt koos oli, otsustasime anda üle kingituse Trashile – eelneval aastal nõutud nikurauad.

yleandminenikurauadÕhtupoole oli viski kõrvalt mahti ka üheks IGORiringiks ning paar korda sai välja võetud ka It’s Alive.

igorLaupäeval sai ka mängu tehtud, mis vastavalt ootustele muutus täielikuks läbuks. Taibukad ning tugevad Nõukogude kosmonaudid, kelle missioon oli jõuda Marsile, suutsid poole enda elujõust hävitada juba enne punasele planeedile jõudmist. Väga vinge oli aga Priidu kõne mängu alguses, mis keelitas kosmonaute pingutustele oma kodumaa eest ning hurjutas neid lõpetama mastrobeerimist kaalutus olekus.

m2ng1m2ng2Laupäeva ööst ei soostuks väga rääkima – mainiks vaid ära põneva vahejuhtumi umbes kella kahe paiku öösel, mil veel võrdlemisi kaine olin. Metsavana, kes oli koos viskiga pikalt kadunud olnud, jõudis lõkke juurde ning selgitas häälekalt, kuidas ta tunde Tarlapiga tina pani ning temaga vennastus. Jyrka kostis seepeale, et Tarlap olevat hoopis Sindis ning tõenäosus, et Metsavana temaga viskit rüüpas, on võrlemisi ebatõenäoline. Seepeale suutis Metsavana aga hoopis käima tõmmata kõige parema mootoriga random-generaatori, hakates ajaühikus tootma tõsistes kogustes suvalist teksti. Seejärel suundus ta Rein Ott’i auto juurde urineerima ning sooritas maandumise Mandi kapotil, üritades seal hetkeks magama jääda. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja ning mõneks ajaks saime me nautida vaatepilti, kus Metsavana justkui peenarde vahel rohtu maast välja kakub.

Loomulikult ei saanud see kõik hästi lõppeda ning tunnike hiljem kuulsime puude tagant tõsist ööklooma häält, kui meie kallis sõber väljutas koos lõunaks söödud toiduga ka suure osa maomahladest. Mingil põhjusel tekkis paljudel huvi suu kaudu toidu eradumise vastu ning lõpuks oli Metsavana puu taga hulga publikuga… No neid oli vähemalt kaks.

Peadselt peaks tulema ka mõni pilt sellest, kuidas Trash oma kingitust hakkas öösel kandma…. ainult seda…

Laupäeval näitasid Tamur ja Mant natuke mehiseid liigutusi ja ajasid tarka juttu.

v6itlus

Üldsuse suurel survel olen sunnitud ära näitama ka kõige kaunimad pildid…

Kuna Riine oli väga tubli ning minu utsitamise peale oma pildid kiirelt üles nikerdas, siis on mul võimalus tutvustada uskumatud kaadreid laupäevasest õhtust. Jätan mõned heaga välja, kuna kardan…. Pildil siis Riine ise ning Metsavana hea sõber Valentin, kes teab uskumatult palju vene ulmest, kõiksugu maailma asjadest ning kellega ka laupäeva hommikul viskit manustades võitluskunstidest sai kõneldud.

Picture006

Laupäeva öösel sai kõigi õuduseks Trash lõpuks nikurauad selga… Ainult anaaltapp jäi nukralt ning üksijäetuna rihma otsa tilpnema – niivõrd hardcore see elu seal siiski ei ole…

Picture012Picture028

Picture018

Vägisi kiskus monitori esialgu mõraseks….

Stay tuned… Krafinna pildid on veel tulemata 🙂

Troonide mäng – 9 mängijaga

Posted in Mängimised with tags , , , , , on 31. mai, 2009 by Ove

Et reedeseid sündmusi ausalt ära seletada, tuleb alustada päris algusest, kus Martti leidis, et tal oleks aeg aastake vanemaks saada. Sellest lähtuvalt meisterdas ta omale 9’le mängijale mõeldud Troonide mängu, kus tuttavatele kodadele on lisandunud Targaryenid,  Tullyd ja Arrynid. Olulisi reeglimuudatusi ei olnud – uutena tulid vaid teed, kus sai korraga asuda mitme koja väed ning natu teistsugused taktikakaardid. Miski poole seitsme paiku said 9 mängijat laua taha istutud ning hakati tegelema esimese käigu tavapärase diplomaatia ja käskude asetamisega.

Tully (sinised) ja Starkiga otsustasime moodustada Eesti konföderatsiooni (sini-must-valge), mis oli ootamatult tõhus. Lõunas väga kindlalt formuleeritud liite ei moodustatud, kuid Martell ja Tyrell paistsid igastahes kahtlaselt sõbralikult läbi saavat.

IMGP2484

Targaryen proovis oma koorunud lohe abiga Westerose mandril kanda kinnitada, kuid vaeseke aeti kohe minema ning laevad pandi samuti põlema. Tully ja Greyjoy astusid Lannisteride vastu (sünnipäevalaps Martti), kes pani küll vapralt vastu, kuid Tullyde ratsaväe ees oli ta sunnitud loovutama siiski omajagu maatükke.

IMGP2486IMGP2489IMGP2497

Kolmanda käigu alguseks olid Lannisterid, kelle kohe kuidagi sõjas ei vedanud, laualt kadunud. Lannisport ja Casterly Rock kuulusid Greyjoy meresõitjatele ning sisemaad kontrollisid Tullyde ametnikud. Lõunas toimus pisike hõõrumine Martellide ja Baratheonide vahel, kuid kokkuvõttes ei toimunud ühtegi lahingut ning vaid üks maatükk vahetas omanikku. Starkid olid jõudnud oma laienemispoliitikaga Kaksikuteni ning asusid vapralt võitlema Eyrie valitsejannaga. Lannisteride eemaldamisega tekitasime paralleeli Eesti vabadussõjaga 1918 aastal, kui sinised võitlesid punaste vastu, soomepoisid tulid üle mere appi ning valged olid moraalseks toeks.

IMGP2499IMGP2501

Tuleb tunnistada, et Lannisterist sõjandusministri abiga suudeti Starkide rünnak Orule tagasi tõrjuda ning asuda ise pealetungile põhja. Seoses Lannisteride lahkumisega kaardilt muutus Tyrell Greyjoyde vahetuks naabriks, mis tähendas uusi asjatuid verevalamisi. Kusagil üheksandal käigul (tuleb ära märkida, et mängu maksimaalne kestvus on 14 käiku) ning pärast 9 tundi mängimist avastasid suured Westerose kojad, et Tullyd on võidule kahtlaselt lähedal, mis tähendas jõudude koonumist Eesti konföderatsiooni vastu. Selleks ajaks tekkinud tugev Lõuna kolmik (Tyrell, Martell ja Baratheon) otsustas ise suuremast lahingutegevusest välja jääda ning ekpluateerida pigem Targaryenide draakoneid ilmses lootuses, et need hukka saavad.

IMGP2502IMGP2510

Ei ole vist vaja mainida, et meie võimas konföderatsioon hakkas tasapisi lagunema. Idast tungisid Tullyde vägedele peale lohed ning meritsi põhja saabunud Dorne sõdalased tegid edukaid vallutusi Starkide põlistes valdustes. Põhja poole suundusid ka Arrynite väed. Vaid Greyjoy ja Tyrellide arvukates lahingutes ei suutnud kumbki pool otsest ülekaalu saavutada. Blackwateri ümber koondunud vägede kolmnurktoetus oli piisavalt tugev, et igasugune Greyjoyde rünnak tagasi lüüa (saavutades vist vahepeal isegi 16’se lahingtugevuse). Samuti oli Greyjoyde laevastik Lannispordi ümber pidevates lahingutes karastunud, et peatada suverüütlite amokkijooks.

IMGP2514

Kolmeteistkümnendal käigul võitis ootamatult Martell, kes tänu edukatele manöövritele põhjas suutis 7 kindlust kätte saada. Kell oli selleks ajaks saanud umbes kuus ning ilma tseremoonitsemata läks seltskond laiali. Vaid mina jäid Marttile seltsi mängu kokku panema ning oma jooki lõpetama. Neid jooke oli selleks ajaks juba suht omajagu hinge all ning silm hakkas kah tasapisi kinni vajuma. Igastahes jõudsin koju miski natu enne seitset.

See peaks seletama ja loodetavasti välja vabandama minu täiesti masendava altvedamise laupäevastst Twiligh Imperiumi mängimisest. Hommikul koju jõudes oli mul kindel plaan 5 tunnikest magada ning seejärel minna galaktikat laiale lammutama. Kui aga Costello mulle 12 ajal helistas, ei olnud ma enam nii entusiastlik. Peas oleks nagu Robert Baratheon ja prints Rhaegar kolmhargil taas kokku saanud ning keel ei suutnud hästi lauseid formuleerida. Seega pidin galaktika vallutamise sel korral ära jätma. Väga kahju, et teid sedasi alt vedasin…

Mingil põhjusel hüppas Harlet mulle õhtul kraesse. Oli mulle paar päeva tagasi seletanud, et tahab mängida ning minu vastuse peale “võib täitsa mõõta” eeldas ta ilmselt, et see kindlakäeline lubadus on. Inimesed on ikka tihtipeale väga huvitavad…

Arkham

Vahepeal sai Tellaga kahekesi ka Arkhamit mängitud. Võtsime ette baasmängu vaid Vaarao laiendiga. Sedasi mängides tekib mängust hoopis teine tunne, kuna kõik sündmuskaardid (nii Arkhami kui ka teispoolsuste) on vaid laiendi omad ja seega kindlalt teemakohased. Kunagi, kui kõik laiendid sedasi ära proovitud, peab kirjutama koondposti.

MAP

Christmas Horror

Posted in Mängimised with tags , , , , , on 25. detsember, 2007 by Ove

Jõulud…. Teada-tuntud rahuaeg.

Eile me seda niisama jätta ei saanud. Jõulurahu huvides võtsime peale sauna umbes 2300 aegu ette Arkham Horrori -Christmas Special: Jõuluõhtu Arkhamis. Jeesuslapsekese panime hälli magama ning kolm idamaa tarka( kirjanik Gloria Goldberg, prostituut Jenny Barnes ja rändur “Ashcan” Pete) proovisid teda leida ning jätta ta igavesse unne. Õnneks jõulumeeleolu tõttu olime vähemalt alguses kõik õnnistatud. See ei kestnud kahjuks väga kaua.

Nagu sellest kõigest vähe oleks, liikus linna pimedatel tänavatel ka saani ja suure kingikotiga jõuluvana, keda maha lüües sai kingitusi. Gloria oli ainuke, kes suutis ta kaks korda maha lüüa ning sai tema käest Tommy Guni ja palju muud head. Loomulikult tuli ta veel tagasi, nagu Arnoldile kohane. Prostituudil ei vedanud kohe üldse. Kord sai jõuluvana ta kätte, kord jäi ta Unedemaal ämblikuvõrku kinni, kuid kuulis seal õnneks linnulaulu, mis ta täie mõistuse juurde siiski jättis. Ränduri kohta on öelda vaid seda, et ta sai kirikus peksa. Nojah….

Lõpuks siiski jõulud tulid, Jeesus sündis vaatamata kõigile vapratele tegudele, mida kolm tarka korda olid saatnud, ning tõi maailma igavese rahu riigi. Isegi jõuluvana jäi ellu.

Ainuke jama oli see, et mäng venis neljale tunnile ning alles kell kolm pakkisime asjad karpi. Tegi väheke uniseks. Aga muidu oli väga naljakas 🙂

Tunnen kaasa kõigile neile, keda me kutsusime, kuid kes leidsid, et kodus on parem…

Üledoos

Posted in Mängimised with tags , , on 10. detsember, 2007 by Ove

Nagu kõigi toredate asjadega, ei tohi ka lauamängudega liiale minna. Nädalavahetus oli jube….Heas mõttes muidugi. Kolm päeva järjest mängida tapab ära. Eriti kui vahepeal väga magada ei saa. Hetkel valutab kogu keha ning pea on paks. Kõige hullem on ruumipuudus, mis ei lase korralikult välja sirutada ning keha jääb kole kangeks. Peab ikka Elvas ja Mehikoormas hakkama laagreid korraldama, kuna seal on siiki ruumi.

Reedel alustati Igoriga. Seejärel tegime kööki ruumi ning kaheksakesi sai tehtud mõned vahvad Sabotööri-ringid. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis võeti ööpoole ette veel Gangster, Carcassonne, Alhambra ja Turbo takso. Poole nelja ajal saime magama.

Laupäev algas kell 1000 Warcraftiga, jätkus vahepeal laekunud Mr. Jackiga, kus uurijad üritavad lõksu püüda kurikuulsat kõrilõikajat. Kuna Tella pidi ära minema, siis avastasime Cristoferiga laupäeva pealelõunal, et me oleme kahekesi ainukesed kained inimesed sellest suurest inimhulgast. Selles oli süüdi Jonn, kes kell 1200 päeval oma sünnipäeva eelpidustusi pidades jõudis kahe kasti õlle ja väga purjus sõbraga siia. No-jah.
Me ennast eriti segada ei lasknud ning Mr. Jack jätkus. Seejärel pidime kahjuke pausi sisse tegema, kuna mind oli vaja alkoholi järele sõitmiseks. 🙂

Õhtupoole võtsime ette uuesti lihtsamad kaardimängud, kuna keegi (mina kaasa arvatud) midagi keerulisemat välja poleks mõelnud. Ehk siis Sabotöör ja Igor.

Pühapäev algas minu, kui kroonilisele kella-kaheni-magaja, jaoks taas uskumatult vara. Kell 1100 sai pärast tohutu koguse vee joomise süüa tehtud ja proovitud ära mõistatada, mis veel mängimata on. Lõpuks hakkasime pihta Arkham Horroriga, kus ma juhtusin mängima mootorratta ja kuulipildujaga maagi, kellel lihtsalt ei olnud õnne. Kui lõpuks ka Costello ja Andrea kohale jõudsid, alustasime kunagi ammu poolelijäänud suurt “seiklust” Descendi maailmas. See kestis kella 10’ni õhtul, mil mul oli juhe lõplikult kokku jooksnud.

Peab omale ikka korraliku laua muretsema, mille taga saab mõnuleda. Teine kord peab vist siiski kusagil mujal pidama. Meil siin ei ole lihtsalt ruumi nõnda palju.

Teine kordki 😀