Arhiiv: Germany

Saksa soomukid

Posted in Miniatuurid with tags on 16. detsember, 2011 by Ove

Sai jälle üle pika aja leitud motivatsioon ning mõned ammualustatud vidinad riiulinurgast üles otsitud. Pole kaua miniatuuride-asjaga tegelenud ja mõtlesin, et piitsutan end pisut, enne kui päris ära unustan. Nimelt olid mul mingist suvalisest ajast (tõesti ei suuda meenutada – miski kevad ehk) jäänud pooleli 6-rattaline Sd.Kfz. 232 ja Sd. Kfz 250/3. Mõlemad mudelid olid mingil hetkel põnni kätte sattunud, mistõttu nende väljaulatuvad osad (kaasa arvatud rattad-teljed) olid mõnevõrra kahjustada saanud. Kuna ka värve polnud kaua kasutatud, nägid nad välja sellised:

Kui paks tolmukiht oli topsikutelt eemaldatud, võtsin ette soomukite remondi, mis olid küll alusvärviga kaetud, kuid ideeliselt nägid välja sihukesed (defektid, tuleb teil endal juurde mõelda, kuna see on enne defektide lisamist tehtud pilt):

Pärast pisukest arupidamist ning hädavajalike remonditoimingute läbiviimist, jõudsin taas värvimiseni. Otsustasin, et kõrbevärvust on juba proovitud – seekord teeme ausa saksa halli… Sobiva toonini jõudnud, maalisin mustad soomukid halliks… Pisu tooni sai ka mehikestele antud…

Saanud ülesandega võrdlemisi rahulolevalt hakkama, jäi mu hinge närima siiski väike tõbras, kes ei olnud pildistamisalusega väga rahul… Niisiis võtsin sellesama papilt aluse, mida eelneval pildil näete ning tegin sellele mõned visuaalsed ning funktsionaalsed parandused:

Katsin papitüki PVA-ga ja seejärel liivaga (ise korjasin lasteaia liivakastist – sealt saab kõige paremat liiva. Tell your friends!). Väike märge neile, kes PVA-d kasutavad – tarbides kirjatarvetepoest ostetud PVA-d, võib vabalt seda otse kasutada. Ostes aga ehituspoest suurema potsikuga liimi, tuleb seda eelnevalt mingis pisikeses nõus, milleks võib vabalt olla palett, veega segada, et see vedelamaks muutub. Eelneval pildil on näha, et laiali ajades suutis osa liimist enne liiva pealekandmist juba ära kuivada…

Muru installeerimiseks soovitan samuti kasutada lahjendatud PVA-d, kuigi siin suuremat vahet ei ole, kui just ei taha suurt muruplatsi teha…

Mõned kivid käivad asja juurde, kuid muudavad hoidistamise keerulisemaks – seda just vaid suuremate kivide puhul. Väiksemate kividega platsi saaks vabalt kasvõi mapi vahel ringi tassida, kuid kui aluse külge kinnitada veel ka 5 cm kõrgune kivist obelisk, muutub selle asja mappi surumine võrdlemisi vaevarikkaks (ma ei väida, et võimatuks)….

Päris kena platz… Suuremaid lahinguid selle peal küll ei pea, kuid mõne kahevõitlusega saaks vast isegi hakkama… Mõtlesin veel lisada mõne vareme siia kuhugi, kuid kust kurat seda veel saada.

Lõpuks sai ka soomukid läbi häda platsile aetud ning sõduritele käsk antud liikumatuna püsida. Paremal üleval nurgas olev kivi ongi see lollus, millega ma aluse storage-probleemi probleemseks muutsin. Mitte, et see hea välja ei näeks…

Nagu tähele võite panna, on Sd. Kfz 250/3-l puudu antenn – see oli suvises kaoses koos antennivarrastega kaduma läinud. Kui ma kunagi selle leian, siis lisan pildile.

Kuna need mehikesed on keskeltläbi 34 mm kõrged, võib eeldada, millist vaeva ning südamevalu nende värvimine põhjustas. Proovi ise puhta südametunnistusega värvida teise mehe trakse, kui tüüp on sust 54 korda väiksem…

Teen kindlasti kunagi veel pilte – pisu põhjalikumalt. Praegu peate aga leppima minu madala tehnoloogilise ning veel madalama professionaalse tasemega. Põhjus, miks nendega sai vähem vaeva nähtud, kui neile eelnenud tankiga, on lihtne – üritasin need soikujäänud projektid lihtsalt ära lõpetada, et pisutki värvimishoogu sisse saada. Esialgu paistab, et on töötanud. Just seepärast ei viitsinud ma hakata tegema kõiksugu mürsuauke, tühje kumme (mida tegelikult ei olegi nii raske teha, kui järele mõelda), roosteauke ja muid sihukesi iluasju.

Jõuludeni on jäänud alla nädala – seekord vist jõulumängu ei tee… Kuigi ma ei saa öelda, et ma ei oleks sellele vahepeal mõelnud. Kui keegi aga miskit soovib, võib julgelt teada anda – jõuluvana teed on kummalised!

Tegelikult on üks hea uudis kah. Minu ammune kolleeg Lauamängur on mitmeaastasest unest taas üles ärganud ning blogib nagu jänes innaajal. Lisaks on veel kätte võtnud ning oma blogi kujundust muutnud. Visake pilk peale, kes veel näinud pole – täitsa muhedalt kirjutab.

Advertisements

Panzer Kpfw. IV 1/2

Posted in Miniatuurid with tags , , , , , on 2. aprill, 2011 by Ove

Kunagi ammu-ammu, kuuldes, et ma miniatuuridega tegelema olen hakanud, andis Mannu mulle peale nahasodimist ühe Italeri tankimudeli, milleks juhtus olema seesama pildilolev Panzel IV. Pikka aega vedeles see minu riiulis, kuni viimaks väsisin ma seda Dagoni eest pidevalt kõrgemale riiulile tõstmast ning otsustasin selle kokku panna.

Nagu pildil näha, oli Mannu suutnud suure vaevaga miskit ka kokku panna, enne kui ta entusiasm otsa sai ning tankimudel tagasi karpi ning riiulisse kolis. Miskipärast oli ta otsustanud mudeli jupid enne kokkupanemist ära värvida… Tegelikult ta ka seletas, miks – nimelt olevat seda ilge piin pärast värvida. Nähes värve, sain ma aru, miks…

Tegemist oli üpriski paksu konsistentsiga Revelli emailvärvidega, mis tuleks sihukeste tööde tegemiseks seadusega keelata ning jätta vaene liiklusseadus rahule. Sellise värviga oleks tõesti üpriski suur piin kõiksugu pisikesi detaile värvida… Lisaks ei ole ilmselt kellelgi aimugi, kui kaua need värvid poes võisid seista – lisaks olid nad peale ostmist kah veel mitu-setu aastat kudenud.

Igastahes ei lasknud ma end kõiksugu puudujääkidest segada ning asusin poole silmaga last ning multikaid vaadates agaralt tööle. Esimest roomiku kokku pannes selgus, et värv oli tõesti päris paks olnud. Nimelt ei läinud rattad värvitud võllide peale ning mõnel rattal oli pea 2 millimeetrine auk kinni värvitud. Sellele kõigele lisandusid veel ka pisikesed vidinad, mis mu paksude kohmakate sõrmede vahelt pidevalt minema lipsasid. Kõige selle tulemuseks oli tükk aega vandumist…

Kui veerem paigas oli, algas pikk valu roomiku pealepanemisega. Esiteks selgus, et üks tükk roomikut oli kuhugi-kunagi minema jalutanud, kuid minu väle taip ei lasknud sellel enda rohke vandumise läbi paranenud meeleolu morjendada – kiirelt sai appi võetud jupp tagavararoomikut… No selleks need ju ongi. 2 pikemat, 2 lühemat ning umbes 2 ja pool miljonit (ehk siis 16) pisikest juppi said samuti lõpuks ratastele kinnitatud.

Pildilt võib näha seda roppust, mille ma ratastele liimima… jah, liimima pidin. Ja mitte üks kord ei vallandanud mu huulilt vandesõnad, kui ma avastasin, et ratta asemel on see pisike käkk mu näpu külge kleepunud. Õnneks oli mul vähemalt normaalne liim – Citadelsi megaõhuke superliim, mille ma eelmine laupäev Ludost just selle eesmärgiga ostsin.

Lõpuks aga sai see lint ratastele kinnitatud ning tööga lõpuks edasi mindud. Tulemusega võib täitsa rahul olla – kaugelt ei paista see väljavahetatud lindijupp ka väga välja…

Järgmisena liimisin veeremijupid aluse külge ning kinnitasin tanki pealmise osa. Kui alumine jupp läks lihtsalt, siis pealmine ei tahtnud kuidagi alumisega kokku minna. Selle vastu aitas vana eestlaste vanasõna, et “kõik probleemid on lahendatavad piisava hulga vägivallaga.” Ülemine osa oli Mannul ka pisu juba kokku klopsitud, mis säästis mind mitmete osade liimimisest ning Dagoni noori kõrvu mitmetest uutest talle tundmatutest sõnadest. Kere kokku liimitud – asusin seda kõiksugu vidinate (nagu tööriistad, varurattad, varulindid, kütusepaagid ja muu sihuke jama) dekoreerima.

Järgmisena tuli kere küljesoomus, mis ise-enesest ei koosnenud just paljudest detailidest, kuid mille eriti õhukesed ning rabedad toeelemendid valmistasid mulle tõsist peavalu. Esiteks otsustasid mitmed neist raamidest väljalõikamise käigus ära murduda ja ma pidin need uuesti kokku liimima. Täiesti tõenäoline, et liimitud jupid said isegi tugevamad kui liimimata… Teiseks otsustasid nad täiesti veendunudlt soomuse külge mitte kinni jääda. Taas kord aitas vägivald…

Torn oli eelnevalt kokku liimitud ning üle värvitud (jällegi ei saa mainimata jätta, et sellise värviga on võimalik vaid kunsti teha), kuid puudus küljesoomus. Selle konstruktsiooniga läks tunduvalt paremini, kui küljesoomuse omaga, kuid probleem tekkis selle kinnitamisega – kõik toed olid erineva pikkusega, mis tähendas, et õige pikkusega juppe, mis oleks tornini ulatunud, oli heal juhul 1… Sai võetud appi loovus ja… ihuramm ning toed lihtsalt tuimalt ära painutatud. Ja seda kusjuures neid ära murdmata. Tulemust võite näha pildil.

Soomustatuna nägi kere välja sihukene – ka siin on näha, et küljesoomuse kinnitamist ei ole Saksamaa insenerid just väga edukalt läbi mõelnud (mis sellest, et tegu on spagetiõgijate maal tehtud mudeliga – Nürnbergis mõisteti ka vaid sakslased süüdi). Esimesed toed blokeerisid lihtsalt tuimalt pisikesed küljeluugid ära ning ülejäänud ei ulatunud isegi tanki külgedeni… Läksin kompromissile ning kinnitasin soomuse vaid esimese ja viimase toe abil.

Torn külge ja valmis ta ongi. Avastasin raamidest ka kaks pisinatsi, kes nii armsalt oma tanki paitada said. Toru on küll pisu katki, kuid see lastakse kindlasti esimeses remonditöökojas ära parandada…

Edasi jääb tank vaid korralikult üle värvida – pisinatsid kah. Kes teab, millal mul selleks tuhin peale tuleb. 3 Dracula miniatuuri ootavad ikka veel värvimist… Vahepeal tuli pisu õppida.

Essen 2010

Posted in Õlu, Üritused, Lauamängud, Mängimised, Rollimängud with tags , , on 27. oktoober, 2010 by Ove

Selleaastane Essen oli erakordne mitmes mõttes. Esiteks läksin ma esmakordselt sinna mööda maismaad (viga, mida ma kunagi enam tõenäoliselt ei tee) ning seekordse eelarve tõttu… Bussisõit ei ole lihtsalt minu jaoks. Pealegi on 27 tundi sõitu minu jaoks liig mis liig. Mõned võivad küll vaielda, et see kestab vähem aega, kuid siiski…

Sõitu alustasin teisipäeva pärastlõunal ning Essenisse jõudsime alles neljapäeva hommikul. Muidugi näeb auto/bussiga minnes kohalikku elu-olu lähemalt kui paari kilomeetri kõrgusel kõlkudes ning see võib olla täitsa põhjus, miks seda ka tehakse… Poolas ning Saksamaal avanesid mõned täitsa korralikud vaated, mida kahjuks autoaknast kole kehv jäädvustada oli. Väga eredalt jäid meelde Ida-Saksas kõrgunud öise taeva taustab plinkivad tuulegeneraatorid…

Rahvast oli nagu ikka – ropult. Täpselt kahjuks ei tea, sest sel korral ei juhtunud kohalikku raadiojaama kuulama. Oli küll kolmas kord juba sinna juhtuda, kuid 8 saalitäit rahvast, mänge, mänguasju, miniatuure ja koomikseid ajab ikka pea sassi küll. Neljapäeva kulutasin peamiselt oma ettetellitud mängude ülesotsimisele… Neljapäev on seal ka üldiselt kõige vaiksem – nädalavahetus pole veel alanud – ning seetõttu ei pidanud massidest läbi trügima, vaid sai isegi mõnevõrra normaalselt jalutada.

Japsid olid kole mures oma Marsi-mängu pärast, mis ei olnud õigel ajal kohale jõudnud – õnneks oli neil vähemalt üks eksemplar, mida huvilised mängida said. Mäng ise tundus täitsa vinge.. käsitsivärvitud jubinad ja puha…

Sai vaadatud-katsutud ka Tim De Rycke ja Sander Vernyns’i (viimaselt ostsin ära Runeboundi esimese väljalaske) mängu Experiment… Päris lõbus vedelikesegamine…

Phil Eklundilt ostsin tema uue mäng High Frontier, mis esialgse proovimise järgi tundus täitsa tummine ost – selline mõnus kosmosevallutus.

Kosmoseteemaga jätkates proovisin ära ka üpriski humoorika Duck Dealer’i. Tegu on ägeda kaubavedamismänguga, kus tuleb arendada planeetide tööstust, vedada kaupu ning rahuldada klientide soove. Kui näiteks ühe planeedi elanikud soovivad siniseid kummiparte, siis tuleb suunduda planeedile, kus sinist värvi toodetakse, teiselt planeedilt haarata mõned kollased kummipardid, need sinised võõbata ning lõpuks maha parseldada… Kaupade nimekiri ja nende arendamine oli igastahes väga lahe. Hind muidugi oli hirmutav – 60 €.

Esimese päeva saak oli üpriski mõnus – lisaks kõigile mängudele sai poest ka pisu alla-euroseid veinikarpe võetud ning nende seltsis neljapäevaõhtut veedetud.

Kuigi olin otsustanud enamus raha pühapäeva jaoks hoida, ei tulnud sellest midagi suuremat välja – lisaks 1880’le, mille olin tegijalt tellinud, ostsin ühelt tüübilt veel Tigris & Euphrates’i. Ka GMT oksjonile sattudes ei suutnud ma niivõrd madalate alghindade suhtes külmaks jääda ning selle tulemusena tegin mõned üpris head ostud…

Piilutud sai ka põhjanaabrite Phantom League‘t, mis kirjelduste järgi tundus olevat lauamäng Firefly’st. Mõtlesin sellega oodata vähemalt pühapäevani, kuid juba laupäevaks olid nad kõik kaasavõetud eksemplarid maha müünud.

Messil oli ka lahe näitus eelmise sajandi algusest pärit lauamängudest. Uurisin mis ma seal uurisin, kuid ühtegi mängu sellest nimekirjast ma sealt ei leidnud. Ilmselt korjas demokraatlik tsensuur need seal kiirelt ära… kui neid sinna üldse pandi…

Leidsin ka antiikmängude leti, kust hakkasin kohe uurima, ega neil poliitiliselt ebakorrektseid/propagandamänge liitlaspoolelt ole. Kahjuks ei olnud… 😦

Reedene saak oli täitsa kenake, kuid üpriski kulukas – 1880 maksis mõnusad 46 eurot ning tore orkimõõk 25… Õlu oli meeldivalt odav. Kuuspakk põhimõtteliselt miski 20 krooniga.

Õhtupoole sai odava õlle kõrvale ka Leiutiste ajastut mängitud. Polnud väga vigagi, kuid ei midagi enneolematut – mõni mehaanika ning teema oli sarnane Wolsundile, kuid paremini ning mitmekesisemalt esitletud…

Nagu igal aastal, oli ka sel korral suuresti esindatud kõiksugu larbinodi alustades turvistest-kiivritest ning lõpetades vööde ja pisikeste klaaspudelikestega. Endalgi tekkis tahtmine sealt üht-teist osta, kuid hinnad hirmutasid üldjuhul ära. Samas sai kaasa haaratud kõiksugu katalooge ning tehtud massiliselt pilte – käed-jalad küljes; mine varasta!

Kostüümides tegelasi oli samuti palju. Haldjad, orkid, mingid animetibid ning isegi päkatseid oli näha. Orkid muidugi olid pisu teist tõugu kui meil siin Eestis, kuid ega meiegi paljuga alla jää. Varsti oleme samal tasemel…

Muidugi ülalpildil olevalt tegelast (või midagi sellesarnast) niipea ilmselt Eesti larpidel ei kohta.

Igasugu konstruktorid olid samuti täitsa populaarsed. Zometool oli seal vist esmakordselt (varem polnud neid märganud), kuid sellest hoolimata oli nende laua ümber pidevalt jõnglasi, kes seal erinevaid vidinaid ehitasid. Mingi hetk sain ma siiski löögile ning meisterdasin omale kiirelt terase tahktsentreeritud kristallvõre elemendi.

Eestlased olid venelaste tehtud sõjamängu juures täitsa nagu kalad veel. Tegu oli täitsa mõnusa mänguga, mis meenutas välimuselt pisu Tide of Iron’it, kuid oma detailsuse juures ületas seda oma vaksavõrra. Näiteks ei liigutud seal kordamööda, vaid iga üksuse käsud kirjutati lamineeritud väekaardile ning lahendati üheaegselt (sarnaselt Diplomaatiale, kuid käskude valik oli tunduvalt suurem).

Käisin ka Poolakate mängu Show Business, mille karp nägi välja ilgelt näru, kuid mängusüsteem tegi tasa selle, mis karbikaanel puudu jäi. Ei olnud sellist tunnet, nagu paljude uute mängudega, et mängid Katani, Ticket to Ride’i ja Modern art’i kompotti. Tegu oli täiesti uudsete lahendustega, mida ma ühegi teise mängu juures varem näinud ei  olnud…

Sain pisu näppida ka üht enda püha graali – Napoleoni lahingud. 80 € võis endale küll ühe sellise soetada, kuid kahjuks oli tegu saksakeelse eksemplariga (kaardid olid saksa keeles), millega saaks küll üht-teist teha, kuid vähema kui täismängu eest ei ole ma nõus sellist summat välja käima.

Hoolimata asjaolust, et ümberringi oli tohutult palju häid mänge, leidsid mõned lollikesed ikka selle kõige hullema üles. Tegu on mingi uut sorti disainiga Monopoliga (neid oli lausa mitu erinevat), mis siiski ilmselt ei ole parem kui kõik eelmised… Ega kalkulaator mängulaua küljes mängu ennast paremaks ei muuda… Pilt sai tehtud just selle nurga pealt, kuna pildile jäänud neiu oli neist neljast kõige kenam…

Laupäeval ma väga miskit ei ostnudki… Clash of Monarchs ja mõned mänguasjad Dagonile… Hea kokkuhoidlik päev oli…

GMT putka oli eestlaste igapäevane kogunemispaik, kuhu kella üheks koguneti. Nimelt algas just sel ajal oksjon, kust võis üpriski hea hinnaga korralikke mänge saada. Clash of Monarchs’i sain just sealt letihinnast kaks korda odavamalt. Enamasti müüdi seal küll GMT, Avalance Press või UGG mänge, kuid viimasel päeval toodi letti ka odavad saksakeelsed eurokad (näiteks Descent) ja isegi Arkhami laiend Vaarao needus.

Lauamänge ei mängitud mitte ainult laudadel, vaid ka puutekraanidel. Pole aimugi, mis mäng see ülemisel pildil on, kuid Days of Wonderi putka juures nägin ka Small World’i ekraane, kus kaks inimest said endale pisikeses maailmas ruumi teha…

Jutujätkuks tuleb mainida, et kõik ei parseldanud mitte vaid lauamängude, vaid ka arvutimängudega. Nathan (Indie-mängude arendaja) tutvustas oma uut mängu Legerdemain (ärge küsige, millest selline nimi. Tegu on tegelikult küll vabavaraga, kuid kui tahta mänida fancy graafikaga (mis vist tähendab umbes sellist pilti), peaks maksma 20 €… Peab proovima – ehk on tõesti väärt mäng, mis väärib tegijatele tasumist.

Sellega sai siis meie pisike olesklemine Saksamaal läbi ning algas tagasisõit, mis läks seiklusrikkamalt, kui sinnaminek. Nimelt sai meil vahepeal kütus otsa… Kusagil in the middle of somewhere Poolas. See oli üpriski huvitav…

Poolas sai ka üht ägedat tanki nähtud… Samas kohas oli ka igasugu muud tehnikat (kopter tuleb hetkel meelde), kuid kahjuks nägin neid liialt hilja ning minu seebikarp ei ole just profikaamera, mis poole sekundiga end vinna tõmbab…

Vahepeatuse tegin Kaunases, kus tegin avastuse, et natsi-Saksamaa tööstused ei ole veel täielikult välja surnud…

Kokku sai Essenist toodud rekordkogus mänge – 20… Esimene aasta sai ka küll miski selline kogus toodud, kuid tol korral sai enamus neist Riiast peale korjatud… Hämmastav on siinjuures see, et enne reisi oli minu Esseni wishlistis väga vähe sõjamänge, kuid tagasitulles sai tehtud avastus, et 38,8 % ostetud mängudest olid sõjamängud…

Kaasavõetud mängude äramahutamiseks pidin isegi oma äravajunud riiulit kohendama, et ei jääks mulje, et need sealt kohe alla vajuvad. Äsjakorrastatud riiulile sai pandud minu värskeltostetud sõjamängud…

Nagu näha, ei õnnestunud kõiki siiski ära mahutada…

Ülaloleval pildil näete tõbrast, kellel on õnn elada just nimelt Essenis – umbes viie minuti jalutuskäigu kaugusel messihallidest. Mõelda vaid… Ei mingeid hotellibroneeringuid ega -arveid. Ei mingit sõitu sinna ning sellega kaasaskäivate pagasipiirangu või valusa tagumikuga… Kohutav…

Kokkuvõttes võib öelda… et pärast 8 päeva äraolekut on kuradi hea jälle Eestis tagasi olla, kasutada normaalset klaviatuuri ning normaalselt süüa. Aga järgmine aasta jälle…

Agricola: Farmers of The Moor

Posted in Lauamängud with tags , , , on 2. august, 2010 by Ove

Eelmise aasta sügisel – täpsemalt 2009 aasta Esseni messiks – ilmus esimene suur Agricola laiend. Lõpuks leian minagi aega ning huvi sellest kirjutada. Eks seda mängitud on ikka palju ning igatepidi, kuid alati jäi nagu midagi puudu. Pea aastake tagasi sai tehtud küll pisike tutvustus, kuid ega sellest ometi piisa.

Eks Agricolaga üritatakse samuti võimalikult palju raha tarbijatelt välja pumbata (miski hetk müüdi 24-kaardiga Z-paki laiend e-bay’s 45 taalaga), kuid kuidagi ei taha see küündida Fantasy Flight Games’i tasemele – nemad peaks muidugi selle eest medali saama. Õnneks on Uwe see laiend ka pisu mõistlikum, kui lihtne kaardipakk ning pisu reegeldust. Tegu on laiendiga, mis annab Agricolale üpriski teise ilme. Vanast olin minagi juba ära tüdinenud, kuid koos rabataludega muutus see taas talutavaks… Mis seal siis on?..

Üks asjalikumaid lisasid (minu meelest) on alustuskaardid. Mängu alguses kätte jagatuina näitavad nad ära, millisel talu maatükil asub mets ja millisel soo. Enam ei saada vaid heinamaadega talu. Selline pöörang lisab mängule kõvasti reaalsustunnet. Enam ei künna oma põldu suvalisse kohta, vaid pead nagu saunik Madis soode kuivendamiseks kraave läbi Oru Pearu maade kaevama. Metsagi pead korralikult kärpima, kui tahad, et loomadel ninaesist oleks.

Õnneks ei ole eelmainitud tööd tühja loopimine, vaid tasuvad end ka ära. Sohu kraavi kaevates saab kõik turbamättad kenasti kõrvale panna, et neid talvel hea ahju alla oleks loopida. Metsa võid sa ehituspuu ahnuses maha võtta või lihtsalt tule otsa panna… Niiöelda (h)alepõllundusega tegeleda. Vahel võib ka Punamütsike ära eksida – eks siis tema käest saab hea malakaga söögikorvi kätte!

Et lastel-naistel hea soe magada oleks, toob laiend juurde uue ressursi – kütuse. Pärast iga lõikust tuleb vastavalt maja suurusele küttematerjali ära anda. Selleks sobivad nii kraavide kaevamisest kõrvale pandud turbamättad, kui ka metsast toodud kuuselatid, millest sa tegelikult plaanisid järgmine kevad karjamaale tara ümber ehitada. Küttematerjali mure ajendab ka võimalikult kiirelt oma maja ümber ehitama – maakivist maja kõrval tahab puithurtsik kole palju kütmist. Lisaks sellele tahavad ka köögikolded kütmist…

Laiend annab juurde ka hea paki pisikesi taluuuendusi. Kuna juurdetulnud nänni on üpris kõvasti, siis tasuvad need kaardikesed end täiesti ära. Näiteks saab nüüdsest hea õnne korral ehitada endale parve, turbast katuse, kiriku või isegi viinaköögi. Üpriski palju on edasiantavaid kaarte…

Ma mäletan, et keegi, kellega ma koos mängisin, mainis, et suuremad taluuuendused on täiesti mõttetud, kuna tihtipeale ei osteta ära enamust baasmängu omasidki… Üks viimane kord suutsime me peaaegu need kõik ära krabada. Igastahes on selles laiendis neid tervelt 14. Iga vana taluuuenduse alla käib omakorda kaart ning seal on mõningaid päris huvitavaid asju. Osad vähendavad su küttekulusid, mõned annavad sulle lisatoitu või -kütust ning mõned lubavad sul vahetada üht ressurssi teise vastu.

Uute loomadena on lisatud hobused. Need elajad on nii punktide lugemisel kui ka muidu üpriski kasulikud. Esimesel juhul annavad nad tervelt ühe punkti pea kohta ning teisalt on nad tihtipeale mingite kaartide tingimuseks. Näiteks annavad tallid sulle väga kenasti toitu niikaua, kuni sul on vähemalt kaks hobust. Hobusega saab ka turvast kraavi äärest ära tuua jne… Igati kasulikud loomad. Miskipärast arvavad sakslased aga, et hobune on miski pisike (aga tubli) punnijunn – nii lamba mõõtu – kellest korralikku bratwursti ei saa…

Lisandub ka uus mehaanika – eritegevused. Need on sellised veidrad asjad, mis nagu annaks ja ei anna kah tavalise tegevuse mõõtu välja. Esiteks on neid kaarte reeglina üks vähem, kui mängijaid (erandiks kahe mängija puhul). Teiseks ei kuluta ühe neist (ja ainult ühe vooru jooksul) kasutamine Ken-Kevini käiku ära, kuid teisalt ei saa sa seda võtta, kui sul maja juba tühjaks on tehtud. Kolmandaks võid sa teiselt mängijalt tema võetud kaardi ära osta… Need kaardid on ka ainuke tee, kuidas tegeleda kraavikaevamise või (h)alepõllundusega, hobuseostmise või mustal turul käimisega.

Kokkuvõttes on tegu väga korraliku laiendiga mängule, mis mind vaikselt juba tüütama hakkas. Lisab juurde hea hunniku nänni ning luues uusi võimalusi oma talumajapidamise korrastamiseks. Nüüd tuleks vaid ära proovida kaks korda pikem mäng (iga voor läbida kaks korda), kuna mäng tõesti lõpeb täpselt siis, kui sinu perel hakkab hästi minema, seejärel versioon kauplemisvõimalusega ning siis Agricola: Land Wars (mänguversioon, kus kõigi talud ehitatakse ühe suure maalapi peale).

Ahjaa… Oma rabast võib tihtipeale väga huvitavaid asju avastada…

Share on Facebook Share

Zooloretto

Posted in Lauamängud with tags , , , , , on 4. veebruar, 2010 by Ove

Tallinna loomaaed avati 1939 ning selle esimeseks asukaks oli ilves Illu, kelle oli pojana kingituseks saanud 1937. aastal Helsingis maailmameistriks tulnud ja Argentina karika võitnud Eesti Laskurliidu võistkond ja kes nüüd ka loomaaia vappi ilustab. Ka mängus Zooloretto tuleb ehitada loomaaedu, kuid ilveseid siin kahjuks ei ole…

Zooloretto on üheltpoolt meeldiv peremäng, mille abil pisipõngerjatele loomi tutvustada ning teisalt räme keeramine kogenenud mängijatele. Nagu nimest võib järeldada, ehitavad kõik mängijad oma loomaaeda (nagu Agricolas talusid), üritades napsata vajaminevaid loomi ning teistele sokutada neid, keda üldse vaja ei lähe…

Igal mängijal on ees oma loomaaed, kuhu ta hakkab loomi sokutama. Alustuseks on laual ait ning kolm aedikut – neljanda saab hiljem juurde osta. Igasse aedikusse mahub täpselt nõnda palju loomi, kui seal ruudukesi. Seega tuleb hoolikalt silmas pidada, keda kuhu toppida. Aita aga lähevad kõik elajad, kes kuhugi mujale ei mahu. Seega saab alguses loomaaias olla vaid kolm (hiljem neli) erinevat liiki loomi – kõik muud elukad tuleb aita toppida, et nad seal omas mahlas pisu kääriksid…

Kui nüüd küsida, mis on ühist Zoolorettol ja 1941. aasta juunil, siis vangutaks enamus inimesi pead… Loomavagunid!!! Vastavalt mängijate arvule on laual hulk kolmekohalisi vaguneid, kuhu mängijad pimesi võetud märgikesi hakkavad pistma. Oma käigul võid sa sooritada kas rahalisi tehinguid (tõsta mingeid märgikesi oma loomaaias või osta kellegi teise aidast elajas), panna üks pimesivõetud märk suvalisele vagunile või võtta üks vagun. Iva aga selles, et vaguni võtnud mängijad on praktiliselt kogu ülejäänud vooru rivist väljas – ei saa nad raha ega märke liigutada.

Vastavalt mängijate arvule on mängus ka loomaliike – maksimaalselt kaheksa. Igat elajat on 11 märki, lisaks neile veel 2 järglast. Nende seas on nii täkku täis kängkurusid, sootuid pärdikuid kui ka emaseid elevante. Kui isane ja emane kokku saavad – rääkides muidugi samast liigist loomadest – toimub see, mida vanemad meile lillede ja liblikate abil selgeks üritasid teha, kuid mida me ikka vanematelt poistelt/tüdrukutelt, pornokatest või lihtsalt tegevuse käigus õppisime… Resultaadiks on igastahes pisike elajas…

Loomamärkide sekka on ära peidetud ka raha, mida läheb ikka tarvis, ja burksiputkasid, mis kuluvad vaatajate meelitamise ära, kui loomi tarandikus vähe. Ehk siis kõiksugu kioskid tasuvad end tühjemavõitu aedikute puhul ära, andes tsipake punktilisa.

Mängu alguses loetakse kõrvale 15 märki, mis jäetakse mängu lõpuks, mil kõik muud märgid otsa saanud. Seega pole tarvidust pidevalt allesjäänud märke lugeda ning nende lõppemisel ei saa mäng paugupealt läbi, vaid käimasolev vooru võib rahus lõpetada.


Aita läheb tarvis loomade hoidmiseks, kes muidu kuhugi ära ei mahu, või kelle puhul lihtsalt puudub soov teda eksponeerida (seda juhul, kui on väga suur tõenäosus, et loom aidast üles ostetakse). Samas on oht, et aita topitud loomad sinna mängu lõpuni kõdunema jäävad ning seetõttu trahvipunkte annavad.

Lisaks hulgalistele laienditele, millest paljud hõlmavad üheloomalisi lisasid, ei ole ka fännid pöidlaid keerutanud, vaid tõsiselt hagu andnud ning omajagu jaburaid ja vähem jaburaid asju BGG‘sse üles lükanud.

Kel aga lauataga mängimisest väheks jääb, võib endale soetada iPhone ning mängu vabalt bussis sõites ajaviiteks toksida.

Kokkuvõttes on tegemist lõbusa ning kiire peremänguga 2-5 mängijale, mis võib “halbades” kätes väga õela tooni võtta. Mõelda millist vimma võib tekitada asjaolu, et ammuihaldatud emane pärdik sinu nina alt ära napsati…

7/10

Avastasin täna ka Ticket to Ride’ kaardi paadunud Keskmaa fännidele. Pisu väike ta näib, kuid peaks täitsa proovima kunagi:

Carcassonne

Posted in Mängimised with tags , , , on 18. november, 2009 by Ove

Kuigi blogi “Halbade mängude kaitseala” saaks kindlasti palju lugejaid ning kindlasti oleks sinna ka palju kirjutada, ei jõua ma siiski kaht blogi korraga väga vedada. Seepärast tuleb tänane tribuut Priidule siiski sellesse blogisse. Kirjutagu ta veel palju häid arvustusi halbadest filmidest.

Ma tean, et paljud lugejad ei mõista mind, kui ütlen, et Carcassonne on üks halvimaid mänge, millega mul on tulnud kokku puutuda. Kuid minu eesmärgiks on siiski siin kajastada oma subjektiivset arvamust… Lauamängude kohta on nagunii mingisugust objektiivset arvamust ilgelt raske leida…

KIRJELDUS:
Meeplite maailmavallutus algas Carcassonnes.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Tõmba tuimalt kaarditükke ja looda, et sul joppab.

HOMOEROOTIKA:
Kõik meeplid on meessoost. Meesmeeplid elavad linnades, hängivad kloostrites, kükitavad teedel ja passivad põldudel. Vahel üksi, vahel kahekesi või rohkemakesigi… Mõnikord on nad sama värvi, teinekord erivärvilised. Lisaks on meeplid väga erksavärvilised – peaaegu nagu vikerkaar…

LAIBALOENDUS:
Usaldusväärsete allikate kohaselt mängus keegi viga ega surma ei saa. Küll aga on kahtlusäratav, kuidas siis meeplid linnadest lahkuvad… Ilmselt nad ikkagi surevad, kuid õrnahingeline Klaus ei suutnud end selle kirjapanemiseni viia. Seega võib laipade arv ulatuda maksimaalselt kuni 40 kehani.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Arvestades asjaoluga, et ma ei suutnud mängust leida mingit olulist strateegilist elementi (kindlasti mõni seal peidus on), võib samahästi pakist kaarte tõmmata ning võita – näide siin (kolmas minut). Tavaliselt halbu mänge mängides tekib mul kihk uuesti proovida, et olla kindel, kas mäng tõesti niivõrd halb on (Twilight Struggle), kuid selle mängu puhul ei tulnud mul see pähegi. Väga võigas – hea, et enda oma võimalikult kaugele ära sain saadetud.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei. Aga peaks. Iga mäng peaks lõppema raskete tuumade progressiivselt kiireneva lagunemisega, mis hävitaks mängu ning säästaks äsja ajusurma langenud mängijad asjatust piinlemisest.

MIDA MA ÕPPISIN:
Tegelikult on Carcassonne meeplitel imepärane omadus sobituda paljudesse teistesse mängudesse. Näiteks annab nendega asendada Agricola koledaid pereliikme plänne. Täiesti kasulikud asjad…

KUIDAS SEDA PARANDADA:
Zombid. Pidid aitama ka mõned laiendid, mida kokku on vist lausa 7.

Tõesti halb mäng – soovitan igal juhul vältida.

2/10

Poliitiliselt ebakorrektsed lauamängud vol. 1 – Natside propagandamasin

Posted in Lauamängud with tags , , on 11. november, 2009 by Ove

swastikaSelles postis ei vaatle ma mitte lauamängufirmade Zoch või Queen Games poolt lähimas minevikus välja antud mänge, vaid uurin lähemalt Kolmanda Reichi ajal Saksamaal levinud mänge, olgu need siis propagandistlikud või mitte (üldiselt olid).

Poliitiliselt ebakorrektseid mänge on alati tehtud. Ning alati sõltub nende ebakorrektsus vaatlejast. Ka Monopol oli Nõukogude liidus piisavalt ebakorrektne, et see keelustati kui kapitalismi propaganda. Saksamaal aga ei olnud Monopol mitte keelatud – selle abil põgenesid hoopis mitmed sõjavangid. Kuid see on teine teema…

nazigameDM1908_468x598Pommitaja Inglismaa kohal

Tegu on 1940. välja antud mänguga, kus tuleb pommitada liitlaste linnu. Ideeliselt ei lähe see just küll lauamängu klassifikatsiooni alla, kuna meenutab rohkem hiina piljardit. Vedruga väljalükatava kuuliga, mis sümboliseerib pommi, tuleb tabada võimalikult palju punkte andvaid asulaid.

Ega see niisama lihtne olegi. Tabades pommiga Saksamaa “liitlaste” Belgia või Hollandi linnu Brüsselit või Amsterdami, saab mängija miinuspunkte. Londoni eest jagatakse tervelt 100 punkti, kuid Brüsseli tabamisel lähevad 80 punkti summast maha. Leidsin selle mängu kohta ka päris laheda jutukese. Mäng läks paar aastat tagasi oksjonil müüki umbes 300 inglise naela eest. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole tegemist klassikalise lauamängu definitsioonile vastava meelelahutusega, mistõttu BGG sissekanne puudub.

juden rausJuden Raus (Juudid välja)

1936 (mõnedel andmetel ka 1932) ilmus uus lauamäng, millel oli suurepärane eeldus sobituda täpselt natsipropaganda hammasrataste vahele. Mingil põhjusel aga leidis Aadu, et talle see mäng ei istu, mistõttu jäid saamata riiklikud toetused ning hetkel ei teagi, palju eksemplare välja lasti. Trükki ta igastahes läks, kuna New Yorki holokaustimuuseumis on üks koopia olemas.

judenMängu ivaks on juute mängulaualt müüri taha, “Palestiinasse” saata. Mängida saab 2-6 mängijat ning liikumiseks on 2 täringut. Põhimõtteliselt ei ole mängus midagi peale õnnefaktori… Kes kõige rohkem juute müüri taha saadab, võidab mängu.

nazigameDM1908_468x427Fallschirmjäger Spiel (Langevarjurite mäng)

Kole keeruline on selle mängu kohta mingit adekvaatset informatsiooni leida. Enamus otsingutulemusi maandub samanimelise mängu 2001. aasta versioonil. Nõnda palju suutsin leida, et mängu põhimõtteks on saksa tublisid langevarjureid Inglismaa tagalasse saatmine. Mängu “nuppudeks” tundusid olevad tinaraskusega sõdurid, kes siis väikeselt lennukimudelilt õigesse kohta tuli lasta.

MitPrienGegenNTI_468x344Mit “Prien” gegen England (Prieniga Inglismaa vastu)

Leitnant Günther Prien oli Teise Maailmasõja ajal üks silmapaistvamaid U-paatide ässasid, uputades oma allveelaeva U-47’ga üle 30 liitlaste laeva. Kõige suuremaks saavutuseks oli Briti lahinglaeva HMS Rojal Oak põhjalaskmine Scapa Flow sadamas.

2NaziGamesNTI_468x654Mängu käigus tuleb oma metallist allveelaevaga vastavalt täringuveeretusele liikuda ning järgida mänguplatsil toodud juhendeid…. ja loomulikult tuleb mängus uputada võimalikult palju vaenlase laevu.

Arvestades tollaste oludega, ei olnud Saksamaa kangelasteks mitte 70 l päevas lüpsvad kolhoosinaised ega tugevad Ida-Saksa kuulitõukajannad, vaid vägevad tankikomandörid ja kiired lennuässad, on täiesti mõistev, et sõjakangelane pannakse ka lauamängu.

pic586171_mdTundub, et mängust on lausa mitu erinevat trükki ilmunud. Ülalolev pilt on tehtud väidetavalt Deutsches Historisches Museum’is Berliinis.

Jagd_auf_Kohlenklau_(Hunt_the_Coal_Thief)

Jagd auf Kohlenklau (Jahi söevarast)

Ilmselt kõige vähem (või mitte üldse) ebakorrektne mäng Saksa propagandamanufatuurist. See mäng tuli välja üpriski sõja lõpus (1944), kui Saksamaa oli tugevas energia- ning toorainekriisis. Mängu mõtteks ongi propageerida kokkuhoidu ajal, mil iga vatt, kalor ja lõngajupp arvel oli. Peategelaseks on fiktiivne figuur Söevaras, kes käib kodudes sütt, gaasi ja elektrit varastamas ning õhutab kõiksugu raiskamist.

kklauMäng on väga sarnane meile tuntud tsirkusele, liigutades mängijaid edasi täringuveeretusega, neid mõningates kohtades tagasi või edasi saates. Näiteks: “… läßt Zimmertür offen. “KK” stiehlt Wärme! – …jätad ukse lahti. Söevaras näppab soojust!” või “… benutzt Staubsauger, aber vor 9 Uhr, wo die Rüstungsindustrie den Strom benötigt. Das ist “KK”s Werk! – …kasutad tolmuimejat enne 9’t õhtul, kui Kaitsetööstused energiat vajavad. See on Söevarga töö!”

L_HD230807_lot0201-0V game

Ilmselt kõige suuremat vaidlust tekitanud mäng siinses nimekirjas. Osalt arvatakse, et mäng tehti Saksamaal Hitleri vastaste poolt. Teisalt on eksperdid arvamusel, et mäng on sõja lõpus valminud Belgias liitlaste vastupropaganda tulemusena. Sellest hoolimata kannavad mängu originaalid Prantsuse tootjamärki. Mine võta kinni…

Tegu on Saksa V-1 rakette mõnitava mänguga, kus mängijad kasutavad pisikesi katapulte loopimas väikesi nupukesi aukliku laua pihta, mida ilustavad Saksa linnad ja kuulsamad Saksa prominendid. Linnade hulgas on ka kusjuures Essen… ju oli see siis juba sõja ajal piisavalt tähtis.

1NaziGamesNTI_800x590Ja ongi vist kõik… Vähemalt mina rohkem leida ei suutnud. Kui keegi üht-teist juurde oskab lisada, siis oleks väga tänulik võimaluse eest seda vaieldamatult huvitavat nimekirja pikendada. Järgmisena peaks mõne liitlasriigi ette võtma – ega nemadki puhtad poisid ei olnud…