Arhiiv: Monopoly

Monopoli meistrivõistlused… WTF*?

Posted in Muu kraam, Uudised with tags , on 12. detsember, 2009 by Ove

Pean nüüd vabandama nende ees, kellele ütlesin Carcassonne meistrivõistluste kohta, et võiks mõnest normaalsest mängust meistrikad teha… Asi on palju hullem. Nagu kõiksugu lollustest (riigikogu tõstab palka, Descent’ile tehakse uus “laiend” jne) küllalt ei oleks, toimuvad 18. aprillil Monopoli Eesti meistrivõistlused, mille võitja saadetakse Las Vegasesse rahvusvahelisele tüütule Monopolimängimisele….

Monopoli Eesti meistrivõistluste ametlik lehekülg.

Samalt lehelt saab ka juhise, mis hõlmavad endas mängu käiku reguleerivad reeglid ning seletuse, kuidas punkte loetakse…

Ja mul hakkab vaikselt siiber saama sellest trallist ümber näokoomiksi… Esiteks tuli lauamangud.ee sellega lagedale – noh saame aru, masuaeg ja poisid tahtsid odavat reklaami saada – nüüd on selle lollusega liitunud ka Ludo… Mul on rate.ee’s konto, miks ma selle eest 10% alet ei saa? Mul on gay-mailis postkast, võtaks kohe kliendikaardi! Mul on kodus vaip…

Kirsiks tordi otsas oli muidugi eilane avastus, kui vahva mänguke, mida ma paar aastat mängin, Imperia Online tuli lagedale kirjaga, et pane meid näokoomiksis sõbraks (jälgijaks, fänniks… mida iganes) ja saad tasuta ressursse…. No mida kuradit…

Ove – Denying Facebook since 2004…

* Siinses kontekstis ei ole tegu mitte popi ja noortepärase väljendiga “what the f**k,” vaid sarnase sõnakooslusega “why the f**k.”

Get Out of Jail Free: Monopoli peidetud kaardid

Posted in Lauamängud with tags , , on 22. september, 2009 by Ove

kaas

Monopoli mängulauda peidetud siidist kaardid aitasid Teises Maailmasõjas vangilangenuid.

KI MAE HEUSSNER

See lugu muudab alatiseks sinu kujutluse fraasist “Get out of jail free.”

Kuna Teise Maailmasõja ajal vangilangenud (originaalartiklis nimetati neid pantvangideks… – siin ja hiljem tõlkija märkus) liitlaste lendurite arv kasvas, võttis Briti salaluure nende abistamiseks kasutusele huvitava abinõu: lauamängu Monopol.

Ning see osutus suurepäraseks liitlaseks.

Jagatuna Saksa armee poolt lubatud humanitaarabipakkidena, paistis mäng liialt süütu, et äratada kahtlust. Kuid see oli ideaalse suurusega peitmaks ülisalajasi põgenemisvahendeid, mis aitaksid Briti sõjavangidel saksa vangilaagritest välja lipsata.

Briti salaluure koostöös Ühendkuningriikide tootjatega suutis mahutada Monopoli kaardi sisse kompassi, viili ning kõige tähtsama – kaardi.

“See oli geniaalne,” ütles Philip Orbanes, kes on Monopolist mitmeid raamatud kirjutanud, kaasa arvatud “Maailma kuulsaim mäng ja tema teekond” (“The World’s Most Famous Game and How it Got That Way”).”Monopoli karp oli piisavalt suur, et mitte mahutada sellesse vaid mäng, vaid ka kõik, millest võib sõjavangidele abi olla.”

Briti ajaloolaste andmetel aitas see põgeneda tuhandetel vangilangenud sõduritel.

Aga kuidas sai lihtne lauamäng aidata üht maailma võimsaimat sõjalist jõudu planeedil? (hmm…) Siid ja vedamine.

Siidikaardid olid peamiseks põgenemise abivahenditeks

Kogu varustusest selles sõjalises esmaabipakis oli kõige kriitilisem just kaart. “Paberkaardid osutusid liialt õrnadeks ning kohmakateks,” sõnas Debbie Hall, Oxfordi Ülikooli Bodleia raamatukogu katalogiseeria.

Sadu aastaid, isegi enne Teist Maailmasõda (sic!), on siid olnud peamiseks sõjakaartide materjaliks, kuna see ei rebene ega lagune vees nõnda kiirelt kui paber. Lisaks on see ka piisavalt kerge ja õhuke, et toppida kas saapasse või sigaretipakki. Erinevalt paberkaartidest siid ei krabise ega ärata sellega valvurite tähelepanu.

“Loomulikult oli siiditrükiga algul probleeme,” sõnas Hall. “Tehniliselt on see võrdlemisi keeruline.”

Kui siis leidis MI9, Briti salaluure üksus, kes vastutas põgenemiste eest, ühe Briti ettevõtte, mis oli siiditrükiga tegelenud juba pikemat aega: John Waddington Ltd., trükikoda ning lauamängude tootja, kes juhtus olema U.K. Parker Bros. Monopoli litsentsiomanik.

“Enne sõda tegeles Waddington teatritele siiditrüki valmistamisega. Kuninglike tähistamiste tarvis ja muu sellisega.” ütles Victor Watson (80), kes oli 1993 aastani ettevõtte president. “See tegi endale nime juba ainuüksi siiditrükiga.”

Sõjaaastatel oli ta vaid laps, kuid selleaegne ettevõtte president, Norman Watson, kes oli tema isa, töötas koos salaluurega Monopoli mängulaudadesse kaartide sisestamisel.

Ta oli jutustanud, et salaluure agent E.D. Alston (Waddingtonis tunti teda “Mr. A.” nime all) käis tellimusi isiklikult üle andmas.

“Kuna ta oli salaluure töötaja, ei saa ma kunagi tegelikut teada, kes ta oli,” nentis Watson.

ht_monopoly_ww2_090917_main

Monopoli mängulaudade sisse peidetud kaardid, kompassid ja tööriistad

Watsoni sõnade kohaselt moodustas ta isa väikese ettevõtte lisaharu, mis trükkis Briti sõjaväele siid- ja kunstsiidkaarte ning paigaldas need hiljem sadadesse Monopolikarpidesse.

Enne ülesandele siirdumist, informeeriti Briti lendureid otsima vangilangemise korral abivahendeid humanitaargruppide poolt jagatavatest Monopoli ning teistest mängulaudadest. Neile öeldi, et “erilised väljaanded” olid märgitud punase punktiga tasuta parkimise kohal.

Watsoni väitel peideti lisaks varjatud kompassile, tööriistadele ja kaardile mänguraha alla ka päriskupüüre.

Sõja ajal keelas Ametliku Saladuste Akt (Official Secrets Act) kõigil asjaosalistel plaani paljastamise, kuid Watsoni väitel oli tema isa siiski murelik, et asja avalikuks tulemisel võtavad sakslased sihtmärgiks tema ettevõtte.

ht_ww2_monopoly_090917_mn

“See oli väga erakordne ning ülimalt salajane,” ütles Watson, lisades, et ta ei saanud ettevõtte osalusest sõjaväeabistamisel teada enne paljude aastate möödumist.

Erinevad kaardid erinevatele aladele

Waddington trükkis seitse erinevat kaarti vastavalt kuuele piirkonnale, kus Saksamaal vangilaagrid olid, sõnas Orbanes. Näiteks Itaaliasse suunduvad Monopolikarpides oli Itaalia kaart ning Itaalia valuuta (liirid).

Kindlustamaks iga mängu jõudmise õigesse piirkonda, leiutas salaluure järgmise koodi.

“Iga mäng valmistati just vastava laagri jaoks,” ütles Orbanes. Ohutuks märkimiseks kasutati punkte pärast erinevaid asukohti kaardil.

Punkt “Mayfair’i” (ei suutnud tuvastada, millele see vastab eestikeelses versioonis) lõpus tähendas, et mäng oli mõeldud Norra, Rootsi (mida kuradit…Rootsi isegi ei osalenud sõjas – ilmselt on silmas peetud Taanit) ja Saksamaa vangilaagritele. Punkt Marylebone’ jaama lõpus tähendas mängu suundumist Itaaliasse.

Sõjavangide põgenemist abistasid sajad tuhanded siidikaardid

Kuigi “Mr. A.” oli vastutav sõja toomises Waddingtoni uksele, tunnustavad kaardieksperdid hoopis teist MI9 agenti, Christopher Clayton Hutton’it, suurepärase plaani välja haudumises.

“Ta pani ühe ja teise kokku,” sõnas Hall, lisades, et Hutton ei olnud ilmselt selle taga üksi. “Tema oli esimene, kes tuli ideele sokutada kaardid laagritesse, peidetuina lauamängude sisse. See näeb välja kahjutu ega ärataks kahtlust… see näeks välja, nagu oleks see heategevus.”

Hall ning teised Monopolikarpidesse peidetuga tuttavad ei soovinud seada ohtu Punase Risti erapooletust. Seetõttu lõi Salaluure agentuur mängude Saksa laagritesse smuugeldamiseks varihumanitaargrupid.

Barbara Bond, U.K. Plymouth’i ülikooli aserektor, kes kirjutab raamatut siidikaartidest, sõnas, et Monopol ei olnud ainuke viis kaartide sissesmuugeldamiseks. Kasutati ka kaardipakke, meile tundud lauamängu nimega Tsirkus ning ka pastakaid.

“Selle taga oli terve tööstus,” märkis Bond.

Sõja jooksul kasutati vangide aitamiseks sadu tuhandeid siidikaarte. Bondi sõnul oli see muutus sõjavangidesse suhtumises.

Esimese Maailmasõja ajal sõjavangi langenuna oligi kõik.

Kuid kuna Winston Churchill ja paljud teised omasid selles vallas isiklikku kogemust, muutus ka üldine arvamus.

“Sõjavangid võisid siiski ülesannet täita,” ütles Bond. “Neil ei olnud vaid kohust vangilangemise vastu võidelda, vaid ka põgeneda.”

Siidist (ja kunstsiidist) valmistatud kaardid ning nende nutikas levitamisviis peegeldasid seda mõttelaadi.

Kõik Monopoli “eriväljaanded” hävitati

Kuigi selle ajastu siidikaardid on olemas raamatukogudes, kodudes ning muuseumites üle kogu maailma, ei leidu ühtegi “parandatud” Monopoli originaali.

“Pärast sõda hävitati kõik eksemplarid,” mainis Watson.

Ning kuigi mängud ise on kadunud, on nende pärand Monopoly tootjate uhkuseks.

“Ajast, mis Charles Darrow lõi 1930 aastal Monopoli, on mängul olnud rikkalik ja huvitav lugu. Monopoli kasutamine Briti valitsuse poolt kaartide, raha ja varustuse vargsi sõjavangideni toimetamisel Teise Maailmasõja ajal on vähe tundud, kuid siiski tähtis osa meie ajaloost.” sõnas mänguasjade tootja Hasbro, Inc. esinaine. “Me oleme alati uhked, kui see kultuslik mäng muutub pere, riigi, ajaloo ja mälestuste tähtsaks osaks.”

1970’ndatel oli Watsonil võimalus kohtuda mõningate endiste sõjavangidega, kes kasutasid just Waddingtoni kaarte põgenemaks vangilaagrist Lepzigi lähedal asuvast Colditzi lossist.

“See oli väga põnev,” sõnas ta. Ja kuigi on võimatu täpselt teada saada, paljud vangid peidetud kaartide abil põgenesid, hindavad eksperdid, et kõigist vangilangenuist naases Liitlasriikide tagalasse enne sõja lõppu umbes 35000 Briti, USA või teiste liitlaste sõdurit.

“Me eeldame, et 10000 neist kasutas põgenemisel Monopoli kaarti,” ütles Watson.

_________________________________________________________

pic550796_md

Tõenäoliselt ei hävitatud neid Monopole sedasi, nagu ülal pildil näha. © Ender Wiggins

Panin selle kärmelt vabas vormis Eesti keelde ümber. Kõik õigused tekstile kuuluvad loomulikult autorile, mitte mulle – ma vaid kommenteerisin vahele… Lugeda mõningase kriitikaga. Mina olen näiteks kuulnud, et just Punane Rist jagas neid mänge, kuid kes teab… Ametlikku versiooni vist ei eksisteeri. Go figure…

Igastahes hariv lugemine.

Originaalartikkel

Anti-Monopol

Posted in Lauamängud with tags , , , on 8. aprill, 2009 by Ove

kaas

Vahel võib ka main-stream mänge arvustada. Lihtsalt, et tõestada inimestele, et mitte kõik minu mängud ei ole hyper-super-head ning mitte kõik ei saa kiita. Antud mäng on järjekordne spin-off turunduslikust geniaalsusest Monopoly, mille erinevaid versioone on erinevate kirjastuste poolt välja antud lugematul hulgal (näiteks Gay monopoly).

kaart3

Lauamäng Monopoly juured ulatuvad välja ennesõjaaegsesse perioodi aastal 1904, mil Elizabeth (Lizzie) J. Magie Phillips leiutas esimese versiooni mängust. 31 aastat hiljem patendeeris  Charles Darrow oma variandi, mis on saanud aluseks tänapäeva tohutule monopoli-laviinile. 1941 anti Briti salaluure tellimusel ettevõttes John Waddington Ltd. välja eriline versioon mängust, mis oli mõeldud Teises Maailmasõjas natside kätte langenud sõjavangidele. Lisaks tavalistele mänguosadele olid sinna sisse peidetud ka kaardid, (päris) raha, kompassid ning muud põgenemiseks kasulikud esemed. Mänge jaotas Punane rist. Mõnele sellisele eksemplarile võiks käpa peale saada…

Aga nüüd siis mängust…

jupid

Pealtnäha tundub tegu olevat täiesti tavalise monopoliga – enamus jubinad kattuvad. Mängulaual on 8 erineva Euroopa riigi linnade tänavad (sealhulgas ka Tallinna). Lisaks veel transpordiettevõtted ja gaasi- ning elektrikompanii. Samuti toimib mäng sarnaselt tavalisele monopolile kahe 6-tahulise täringuga.

kaart21

Kuid miks on mängu nimeks ANTI-monopol? Mäng on nimelt mõeldud kujutama ahnete monopolistide ja ausate konkurentide võitlust majandushammasrataste vahel. Seepärast ka kaks pakki kaarte mängulaua keskel. Monopolistid toimivad mängus täpselt tavalise monopoli reeglite kohaselt. Konkurendid aga an palju paindlikumad ning võivad toimetada hoopis vabamalt.

kaart1

Kui monopolistid saavad kruntidele (tänavatele) maju hakata ehitama alles siis, kui kogu piirkond nende käpa all on, siis konkurendid võivad ehitada täiesti suvaliselt. Neile ei ole tähtis, kas neil on antud piirkonnast 1 või 3 tänavat käes. Tasakaaluks aga ei saa vabaturumajanduses konkurentsi tõttu hindu otse lakke lükata, mistõttu jäävad konkurentide kasumid üpriski napiks ning tõusevad majade ehitamisel visalt. Lisaks saavad konkurendid ehitada ka ühe maja rohkem kui monopolistid.

kinnisvara

Väike vahe monopoliga on selles, et kui monopolid olid “ägedad” metallist mängunupud, siis siin on need asendatud plastmassist käkerdistega.

nupud

Aga miks on see parem kui tavaline Monopol? Ega väga ei olegi. Ainuke põhjus, miks seda mängu eelistada, on vahvad sündmustekaardid, mis oma illustratsioonidega on ägedamad kui paljudes teistes mängudes. Lisaks veel võimalus mängida konkurentide poolel…

kaart4

Kui tavalisele monopolile paneks muidu ühe, siis see mäng paistab vähemalt kaks korda parem:

2/10 🙂

P.S. Meil on kodus nii niiske, et kalad käivad supipotis kudemas…

imgp2003

P.P.S. Poiskene saab samuti Cthulhuga hästi läbi

poissjacthulhu