Archive for the Lauamängud Category

Kartaago võit! Mis Hannibaliga tegelikult juhtus…

Posted in Mängimised with tags , , , on 2. jaanuar, 2012 by Ove

Teine Puunia sõda oli vältimatu jätkusõda Rooma ja Kartaago (endise Foiniikia koloonia) vahel Vahemere Lääneosa pärast. Esimene sõda kahe vägeva vahel, mis algas Sitsiilia saare pärast, lõppes Kartaago kaotusega. Rooma oli sel ajal üpriski väike vabariik, ulatudes Apenniini poolsaare põhjaosas asuvast Po jõest vaid poolsaare lõunatipuni, omamata sealjuures ühtegi kolooniat ega märkimisväärset laevastikku. Kartaago seevastu oli vägev riik, mis ulatus Aafrika põhjarannikust Pürenee lõunaosani, võttes enda alla ka Sardiinia, Korsika, Sitsiilia ja Baleeri saared. Rooma aga ehitas võimsa laevastiku, lõi Kartaago paadid puruks ning peksis nende väed välja nii Sitsiiliast, Korsikalt kui ka Sardiiniast.

Pärast isa surma võttis Kartaago vägede juhtimise üle Hamlicari poeg Hannibal, kes olla 9 aastaselt sunnitud vanduma Rooma riigile kättemaksu. II Puunia sõja alguseks Valitseb Rooma kogu saabast, välja arvatud Po jõest ülespoole jäävad Gallia Cisalpina metsikud hõimud, Sitsiiliat, Korsikat ning Sardiiniat. Hannibali poolel on Kartaago kartmatud sõdurid, Numiidia kiired ratsanikud, Hispaania võimsad vägilased ning Rooma hirmu all elavad Gallia ja Bruttiumi hõimud.

Me kõik oleme koolis õppinud, kuidas see sõda ajaloolaste arvates toimus – nüüd kuulete esmakordselt täit tõtt!

On aasta 218 e. Kr. – suur suvi kütab Orospeda rannaliiva talumatult kuumaks. Puidust toolidel istuvad kaks meest, süües nende ees olevalt laualt marineeritud oliive ning juues peale parimat veini. Mõlemad on täies sõjarüüs, millel kujutatud valgelt hobuselt helkisid kirevad päikesekiired. Nende ees lebas kaart Vahemere ümbruses asuvate maadega. See on küll üpriski rohmakas ning ebatäpne, kuid kaks meest ei lasknud oma vaidlust sellest segada. Kaldaribal jalutas meestest noorim, väejuht Mago, ning loopis mere helkivaisse lainetesse lutsu. Kaugemal kaldal on tohutu armee laagrid püsti löönud – täpsemalt 90 000 jalameest, 12 000 ratsaväelast ning mitukümmend Aafrikast toodud  sõjaelevanti. Kahest vanem, 30-ndates eluaastates sõdalane, nimeks Hannibal, lõi oma pistoda Põhja-Itaaliasse ning teatas: “Just üle Alpide ootab meid võit Roomlaste üle! Minnes sealt, ei satu me mägede ja mere vahele lõksu ning üllatame Rooma vägesid, liginedes neile põhjast. Lisaks olen oma pealikele sealsetest Galli hõimudest mitu noort piigat naiseks leidnud, mistõttu on mul alust arvata, et sealsed sõdalased just meie poolele hoiavad.”

Hannibali noorem vend aga vaidles sellele tuliselt vastu, soovitades just üle mere Lõuna-Itaaliat rünnata. Ka seal pidada asuma Kartaagomeelsed hõimud. Lõpuks ei jõutudki kokkuleppele ning veinist joobununa koperdasid Hannibal ning tema vend Hasdrubal telkidesse magama, et järgmisel hommikul jätkata. Nõnda see suvi venis…

Sügiseks olid mõlemad mehed veinist läbiimbunud, sõjavägi rahutu, kuid kohalikelt naistelt polnud mingit nurinat kuulda. Kuna aga luureandmed olid mitmeid kuid vanad, andis noorem vendadest järele ning vendadest kõige noorem, kõige lollem, aga kõige parem meresõitja Mago saadeti Aadria mere piraadilaevastiku saatel 10 000 relvavennaga Tarentiumi sadamatesse. Kaugemale vaene poiss kahjuks ei jõudnud, kuna seal tormas neile vastu hullunud Publius Cornelius Scipio, kes oma 5 leegioniga Kartaago vägevad väed ümber piiras ning vastu Tarentiumi väravaid puruks litsus. Mago pääses hädavaevu eluga, kuigi keegi seda ei oodanud. Alles aasta hiljem jõudis ta sõudepaadiga Kartaago suurde sadamasse, kus ta vaid õnnekombel suure galeeri alla jäämisest pääses.

Kaks vanemat venda olid noorema õnnetusest kuuldes murest murtud ning kakkusid üksteisel leinahoos habemeid välja ning oleks sealt veel ka juuste kallale läinud, kui poleks tulnud rõõmusõnumit – nähes Kartaago valmisolekut Roomlastele ilma vaseliinita peale vajuda, otsustas Sürakruusa rahvas mässu tõsta ning Rooma valitsejad mutta taguda. Lisaks sellele olid Sitsiilia lääneosas pead tõstnud ka numiidia immigrandid, kellele roomlased vägagi vastukarva olid. Seda kuuldes muutus kahe mehe meel lausa nõnda heaks, et suudeti jõuda ühele meelele – peamine löök Roomale tuleb anda lõunast. Otsekohe läks jubedamaks sebimiseks, et kõik mehed lahingkorda seada. Esimesest Puunia sõjast allesjäänud laevad seati merekõlblikuks ning Hasdrubal koos 50 000 sõdalase ning elevantidega asus Sitsiilia ranniku poole sõitma, et aidata kartaagolastele nõnda südamelähedasi numbiidlasi. Hannibal aga võttis ülejäänud 50 000 sõdalast ning põrutas põhja poole, et ühele vallalisele pealikule Galli hõimudest uus naine otsida.

Lilybaeumi jõudes asus Hasdrubali lipu alla kogunenud Kartaago ning Numiidia koondvägedele vastu vanadusest nõder Rooma konsul Tiberius Sempronius Longus, kes oli parajasti Agrigentumi sanatooriumis ravil ja kelle värisevad käed ei suutnud isegi gladiust hoida. 4 tema all teeninud leegioni piirati kartaagolaste poolt ümber ning vaid hädavaevu suutis konsul oma ihukaitseväe toel pääsema saada. Viskeodad ning vibunooled jälitasid neid argu latiine Messana müürideni välja.

Talve veetis Hasdrubal Enna mägikülakestes kitsi karjatades. Hannibal oli aga vahepeal suure hulga meestega üle alpide roninud ning tegeles hoolsalt Galli hõimude kenamate piigade väljavalimisega. Rooma rahvas värises…

Kevadel, kui viinamarjaväädid Alpide lõunakülgedel lopsakalt vohama lõid, tegeles Hannibal ikka piigade seelikualuste uurimisega. Oli teine mitmeid näokamaid noorikuid ka oma pealikele jaganud ning mitmeid nädalaid järjest kohalike klannipealikega veinipeekreid tühjendanud. Kui aga luurajad tõid sõnumeid lähenevatest vaenuvägedest, ajas noor väejuht mehed kokku ning tegi pummeldamisele lõpu – vaja ikka ju roomlastele kah tähelepanu pöörata, solvuvad muidu veel sedasi.

Rooma poliitikud ei olnud talvel laiselnud. Relvastatud oli mitu uuet leegionit, kes uue konsuli Claudius Marselluse käe all tali otsa treeninud olid. Claudius oli küll veel vanem kui Tiberius – ligines teine juba 60-ndatele -, kuid hoopis teisest puust. Aastal 222 e. Kr. olla mees tapnud kahevõitluses Galli kuninga ja vägilase Viridomaruse ning hiljem vallutanud ka Sürakruusa. Hannibal oli aga mureta ning tegi plaane algavateks verelaskmiseks. Lõpuks, kui lumesulamisvesi segamatult mööda Po jõge alpidest allapoole voolas, jõudis ka Claudius 5 leegioni suuruse väega Gallia Cisalpinasse. Roomlaste vägi oli küll pea kaks korda suurem kui sõbralikel kartaagolastel, kuid noor väejuht võitis neid mängeldes – nähes roomlaste nõrka ratsaväge, surus ta oma ratsanikud võinoana rooma leegionitesse ning hakkis jalaväelaste mõõkadega tükkideks. Lahingust pääses imekombel lausa pool sellest tohutust väest. Vana kavalpea ning kangekaelse pässina ei lasknud Claudius aga end sellest kaotusest heidutada. Kohe tormas ta Rooma tagasi ning naases paari kuu pärast värskete leegionitega. Ka seekord seisid kartaagolased ja nende liitlased vankumatu müürina, muutes kogu Po jõe Rooma verest punaseks. Jällegi pääses Claudius eluga ning jällegi tõi ta Roomast abivägesid. Po jõgi oli aga laipadest juba ummistunud ning mitmetes kohtades olid surnukehad moodustanud koolmed, mida mööda vaenlane hõlpsalt üle sai. Hannibal suruti kahe armee vahele ning vahepeal ratsutama õppinud roomlased suutsid ka tema tagasitee ära lõigata. Vaid surmani truude Ibeeria sõjameeste vaprusega jõudis Hannibal naaberkülasse, kus teda ootas külm vein ning värsked piigad, ning sealt edasi üle alpide Ibeeriasse. Teda kimbutasid nälg, janu, roomlaste luurajad ning naiste lõpmatu kaeblemine. Kuid talve hakuks jõudis ta siiski Dianiumi, kust ta oma vennast Hasdrubalist nõnda suurte lootustega lahku oli läinud.

Hasdrubal aga oli oma vennale antud lubadused unustanud ning karjatas ajataju kaotanuna kitsi edasi…

Kartaago välisministeerium aga ei puhanud ning vahepeal oli kogu Sitsiilia Kartaago poolel. Samuti Celtibeeria ning nii mõnigi provints roomlaste kodumaal. Ainult Hannu (keda ka Vanemaks kutsuti) – väga kehv väejuht, kes oli aastaid tagasi Tiberius Sempronius Longuse käest Grumentumi all tappa saanud ja mitu aastat hiljem kaks korda Beneventumi all tagasi löödud – tekitas Kartaagos kõlakaid, nagu oleks Rooma vastu sõdimine tühi vaev, mille tõttu sealne rahvas väga rahupooldavaks muutus. Õnneks aga suutsid Kartaago agendid Marcus Porcius Cato käte vahele piisava hulga kulda puistata, et viimane pidevalt senati istungitel Kartaagoga rahu sõlmimise poolt rääkis.

Mago, kes oli vahepeal tagasi Kartaago rüppe jõudnud, plaanis uut retke – seekord ehk edukamat. Tal läks küll uute elevantide importimisega tublisti aega, kuid lõpuks jõudis ta oma vanema venna Hasdrubali juurde, kes jätkuvalt Enna mägismail päikest võttis. Seal pani ta talle südamele Hannibalile antud lubadust ning koos suunduti Messana müüride alla, mille taga  Tiberius Sempronius Longus argpükslikult värisedes kükitas. Ühisel jõul lõhuti maha linnamüürid ning tänavad värvusid õhtutaeva karva punaseks.

Vahepeal Ibeeria veinist kosutust saanud Hannibal naases vastu talve taas Itaaliasse Rhegiumi külje alla Crotonisse. Kohe kerkis tema ette tohutu roomlaste armee, mida juhtis Claudius Marcellius. Hannibal aga otsustas lahingut mitte anda ning Bruttiumi liitlaste varjust pööras ta lääne poole. Claudius jäi lolli näoga Crotonisse Kartaago armeed otsima. Ühel sügisesel õhtul aga teatasid tema luurajad 3-st leegionist, mis põhja pool – Heracleas – laagris passivad. Tegu oli Claudiuse järelväega, mis pidi lüüasaamise korral takistama Numiidia ratsanikel põhjapoole liikumast. Kohe pööras Hannibal oma armee põhja ning ründas hommikuse udu varjus roomlasi, nottides maha kõik ettejäävad roomlased ning pannes nende laagri põlema. Võidujoovastuses liikus ta edasi, lootes kevadel Tarentiumi väravad oma vägedega maha sõita.

Brundisiumis lõi ta oma laagri püsti ning jäi roomlaste lihaveiseid sööma. Kevadel aga levis kulutulena uudis senati uuest lemmikloomast prokonsul Publius Cornelius Scipiost – et teda mitte oma isaga sassi ajada, nimetatakse teda ka teatud põhjustel Scipio Africanuseks. Tubli väejuhina oli see mees võidelnud nii Sitsiilias, kui ka Ibeerias, kuid nõnda kõrgele polnud ta veel jõudnud. Samuti teatasid luurajad Hannibalile suure vaenuväe lähenemisest. Publiuse vägede raevukas rünnak aga tabas Hannibali vägesid võrdlemisi ootamatult. Väejuht ise oli tigedas tujus, kuna viimasel ööl ei olnud tema lemmiknaine tal korralikult magada lasknud ning hommikul ärgates ei olnud ta saanud kõiki oma vägesid lahingkorda sättida. Sellest hoolimata panid Kartaago sõdalased vapralt vastu pea 60 000 leegionärile ning parvede kaupa lõid odamehed tagasi rooma ratsanikke , kuid 31 aastane Publius Cornelius Scipio ei olnud vanadusest nõder Tiberius Sempronius Longus – Hannibali väed lõid vankuma ning vastumeelselt asus noor väejuht taganemisteele, kaotades üle poole oma armeest.

Olles jõudnud taganemisega Paestiumi, kohtus ta aga Claudius Marcelliusega, kes oli kogu talve oma kadumaläinud järelväge otsinud. Ka seekord aitasid Hannibali Claudiuse juba töntsiksjäänud silmad ning vanadusnõtrus, mis ei lasknud mehel kiirelt ratsutada. Taas kord liikus noor Kartaago väejuht põhja poole. Jõudnud paari päevaga Beneventumisse, ründasid teda aga värsked väed Roomast, keda juhtis lahingutes kogenematu konsul Gaius Claudius Nero. Lahing oli pikk ning verine. Tänu Gaius Nero oskamatusele vägesid juhatada, suutsid Kartaago sõdalased roomlaste leegionitele palju kurja teha, võttes enne langemist neilt tublisti matti. Sellest hoolimata pidid marssimisest väsinud kartaagolased lõpuks enam kui kaks korda suurema väe ees alla vanduma. Hannibal ise pääses küll lahingust eluga, kuid Heraclea lähedal püüdsid Claudius Marcelluse luurajad ta kinni ning viisid tema pea Rooma müüridele. Nõnda hukkus ajaloo vägevaid väejuht.

Saanud sellest vägevast võidust uut jõudu, otsustas prokonsul Publius Cornelius Scipio (Africanus) proovida õnne Kartaago enda kodumaal. Aastal 209 e.Kr. maabus ta 5 leegioniga Kartaago väravate all. Senine sõjavastane Hanno leidis end vaenulike vägedega vastamisi seismas ning puges ussikese kombel kiirelt müüride varju. Tema õnneks aga tuli Publius vaid korraks vaatamisväärsustega tutvuma ning liikus sügise saabudes Zamasse.

Hannibali vennad Hasdrubal ning Mago olid aga murest murtud. Rooma paistis jälle jalgu alla saavat. Suurest kurvastusest pöördus vendadest vanem jällegi veinipeekri poole, juues end enne magamaminekut igal õhtul korralikult purju. Mago aga ammutas oma kaotusest uut jõudu ning tegi plaane purjetada läbi Rooma laevastiku Ibeeriasse abivägede järele. Lootuses enne sügistorme Hispaania rannikule jõuda, asus ta kiirelt teele, kuid tema õnnetuseks sai tema laevastik hävitavalt Agrientumi all lüüa ning Mago kadus taas kord jäljetult. Saades teada vaid väikesest Hasdrubali armeest Messanas, sõitis Claudius Marcellius Agrigentumisse, et sellele joodikuks hakanud väejuhile Rooma stiilis õpetust anda. Selleni ta aga ei jõudnud, kuna tuli abipalve Aafrikast…

Pikk sõda aga oli Rooma riigi nii majanduslikult kui poliitiliselt ära kurnanud. Riigikassa oli tühi ning Itaalia maakonnad loobusid järjest oma toetusest sõja edasipidamiseks. Sellised tingimused sundisid Rooma esindajaid läbirääkimistele. Aimates Rooma saadikute allajäämist Kartaago mesikeelsetele sõnameestele selles poliitilises heitluses, otsustas Publius Cornelius Scipio (nüüdsest juba õiglustatult) Africanus anda Kartaagole hävitava löögi, vallutades nende pealinna. Pikk piiramine oleks Kartaago peaaegu alistuma sundinud, kuid õigel ajal saabunud Philip V laevastik tõi nälja käes vaevlevale linnale piisavalt varusid, et veel mitmeid kuid vastu pidada. Scipio oli maruvihane ning vahutas kaks nädalat järjest, lubades otsekohe Makedooniasse sõita ning sel isehakanud kuningal mõne organi maha lõigata ning talle piparmündikastmes sisse sööta. Kõigepealt aga lubas Kartaago maatasa põletada!

Taas kestis piiramine nädalaid, kuid ühel südasuvisel hommikul äratas roomlaste laagri vahimehed juubeldamine müüridelt. Piisas vaid pilgust põhja poole, et mõista selle põhjust – merelt lähenes linnale tohutu Kartaago purjeis laevastik. Mago oli kuidagi siiski Uus-Kartaagosse jõudnud ning tõi kaasa mitukümmend tuhat Ibeeria karastunud sõdurit. Publius Cornelius Scipiole ei antud aega isegi rinnaplaadi selgatõmbamiseks – ratsutas teine vaid alustuunika väel lahingusse, kui Hanno ning Mago koondväed linnaväravast välja tungisid. Metsik lahing kestis tunde, kuid viimaks otsustasid selle käigu Numiidia ratsanikud, kes Scipio väed ümber piirasid ning selle tolmuks jahvatasid. Prokonsul ise pääses vaid hädavaevu. Kuid vaid selleks, et tema oma mehed pärast meeletut põgenemist tal Zama all kõri läbi lõikaks.

Alles pärast lahingut jõudis Mago ja Hannoni sõnum uute vägede jõudmisest Kartaago pinnale – vana rebane Claudius Marcellius oli maabunud 3 leegioniga Utica müüride all. Joovastuses kergest võidust nõnda kogenud väejuhi vastu, suundusid Kartaago sõjapasunad Utica poole, vastu uuele vaenlasele. Olles meeleheitel hirmust Rooma kaotuse ees, andis Claudius vägedele käsu kartaagolaste vastu astuda, kuigi viimaseid oli kaks korda rohkem. Nähes nõnda vägevat vastast, pööras nii mõnigi roomlane ümber, et otsida lunastust lainetest ja mitte määrida oma verega mõne Kartaago sõdalase mõõk erepunaseks. Oma veast sai Claudius aru alles siis, kui pool tema väest oli merre pühitud. Oma armee riismetega püüdis ta küll põgeneda, kuid Thabraca all, kui ta üritas Zamas viibiva leegioniga ühineda, saadi ta kätte ning kisti hobuste vahel neljaks.

Pärast nõnda häbiväärset lüüasaamist, andis Rooma senat ametlikult alla, kuigi paljudele oli see juba varem teada. Läbirääkimised toimusid Messanas. Rooma riigile pandi tohutud maksud, mistõttu nad veel aastakümneid pidid Kartaago hüvanguks orjama, kuni Hasdrubal Boeotarch Rooma vallutas, selle maatasa põletas ning sinna soola külvas. Mitusada aastat hiljem avastas aga üks Kartaago meresõitjatest Vahemerest lääne pool uue mandri, millele sai vana väejuhi austamiseks nimeks Magoa.

Eelpool leiduva jutustuse näol on tegemist simulatsiooni abil tõestatud juhtumiga, mida on vabamüürlased üritanud kogu selle aja meie eest varjata. Simulatsiooni läbiviimiseks kasutasime ajaloosimulaatorit “Hannibal”, mis on välja antud korporatsiooni Valley Games poolt. Mitmeid tunde kestnud protsessi tulemusena jõudsime lõpuks tõeni, mille teile ka siin ära tõime. Nüüd oleme lõpuks valedest priid…

Advertisements

Novembrikuu uudised…

Posted in Uudised on 30. november, 2011 by Ove

Kuna ma olen viimasel ajal ilgelt laisaks muutunud – iseloomuomadus, mida ma küll üritan aeg-ajalt vältida -, siis ei ole taas miskit kirjutada jõudnud… Mõned uudised aga ei lase kätel jõude vedeleda vaid lausa nõuavad, et neid valjult välja hüütaks. Nõnda ma siis võtsingi novembrikuu viimasel päeval end kätte ja patran välja kõik, mis teoksil…

Kes veel ei ole lugenud, siis kipelt-käpelt ulmeajakirja “Reaktor” teist numbrit lugema. Sel korral kahjuks-õnneks mina ise sinna miskit ei kirjutanud, kuid järgmisel kuul ehk juhtub… Leidub seal aga hea posu igast lühijutte ning isake Pjotri pikem jutustus “Maomees”, mis jätab hinge sellise mõnusa westerni-hõngu. Lisaks veel asjalikke ja vähem-asjalikke artikleid erinevatel ulmega seotud teemadel.

Miskit Tallinnlastele (ma tõesti ei tea, milline protsent mu lugejatest päälinlased on): homme (1. detsember) peab lauamangud.ee oma teist sünnipäeva, mille raames korraldataks pidustused, lõbustused, spordietendused, igasugused võistlused ja… ja muud üritused. Rahvale antakse käsk kätte, et kõik peavad naerma. Ja kes naerma ei hakka, läheb seina äärde… Ei, see oli üks teine üritus.
Igastahes pakutakse kooki, kohvi ja teed. Lisaks neile veel hunnik igasugu soodustusi ülejäänud kuuks…

Ja tagatipuks tehti minuga kah intervjuu ära. Lauamängutibi tegeleb sellise spordiga juba pikemat aega – eile võttis minu kah sihikule. Sihukene asi tuli välja….

Heroica

Posted in Lauamängud with tags on 29. oktoober, 2011 by Ove

Alates 1932. aastast on Lego teinud kõva hüppe edasi. Pisikesest kuuris nokitsemisest on saanud suuruselt maailma kolmas mänguasjatööstus. Suurem tutvustus Lego lelude kohta sai poolteist aastata tagasi ära tehtud selles postituses, nüüd on aeg minna pisut spetsiifilisemaks…

Korraks vingun vaid sel teemal, et kõik uued Lego komplektide teemad on ilgelt meinstriimid (Potter, Kariibimere piraadid, jabur Racers ja hirmkallis Star Wars). Kuhu on jäänud lihtsalt lahedad pisikesed legod, mida põngerjapõlves ostetud sai – nüüd on kõik suurtes karpides ning alla 10 € on neid suht keeruline saada…

Aga tagasi siis Heroica juurde… Kui eelmises Lego-teemalises postis sai pisu räägitud lauamängudest, mida Lego kompanii on asunud välja andma. Ma ei saa öelda, et Heroica oleks suur samm edasi – tegu on siiski lihtsa lastele mõeldud mänguga -, kuid üks liigutus sinnasuunas siiki.

Heroica on väga lihtsa mehaanikaga seiklusmäng. Ühes karbis leidub seiklus, mille mängulaud tuleb esmalt kokku panna ning seejärel saab möllama hakata. Iga seiklusega tulevad kaasa ka mõned kangelased, keda kokku on kuut erinevat sorti. Just see oli koht, mis tõi sära mu silmadesse – tegelased on rollimängudest teada-tundud stereotüübid: rüütlid, maagid, kelmid…

Mängumehaanika on väga lihtsakoeline. Täringuveeretusega määratakse kangelase liikumine (kes oleks seda osanud arvata) ning samuti lahingutulemus. Goblinid ja muud elajad, kelle vastu enamus mängudes võideldakse, on kõik 1 elupunktiga ning kõngevad kohe, kui nende suunas pisu kõvemat häält teha. Seevastu kangelaste inventar on tublisti priskem: igal kangelasel on nn. rollilehe aseaine (pildi paremal serval), kus on tegelase tervisepunktid (punased) ning kuhu topitakse leitud kuld, kõikvõimalikud potikesed (nelja erinevat sorti), leitud artefaktid ja tapetud vastased. Kulla eest saavad kangelased osta kõiksugu relvi, mis annavad sulle teatud omaduse,  ja potikesi. Loomulikult ei puudu ka kõiksugu lukustatud ja äraloitsitud uksed, mida erinevatel meetoditel lahti saab teha/murda/muukida.

Kui kangelase elupunktid lõppema peaksid, ei ole loomulikult mitte midagi pahasti – seikleja peab vaid ühe käigu kosuma ning seejärel võib ta taas kord laamendama hakata.

Kuigi tegu tundub olevat üpris laheda lihtsustusega igasugustest seiklusmängudest (Decent, Dungeon Run, Magic Realm), annavad reeglid väga kahtlasevõitu võidutingimuse – võidab see, kes peapaharasti maha lööb. Et nagu kogu korjatud kuld, relvad ja mahalöödud kollid ei tähendagi midagi? Kirjapandud reeglite järgi küll, kuid seal on ka öeldud, et mängijad võivad vabalt “isegi reegleid muuta”. Ja kuigi juhendis on ära toodud vaid üks seiklus, soovitatakse tungivalt ise uusi seiklusi välja mõelda ning antakse isegi mõned juhtnöörid erinevate mängustiilide jaoks.

Hetkel on välja antud Heroica 4 erinevat mängukomplekti, kuid kodulehelt vaadates, on kompaniil plaanis teha vähemalt 5 komplekti veel. Täna nägin kaht komplekti Jukus täitsa müügil – järelikult mõndadesse kohtadesse Eestis on need vähemalt jõudnud. Huvitav, kaua veel läheb, kui LEGO hakkab laste jaoks juba korralikke rollimänge looma?

Kummitused

Posted in Lauamängud with tags , , on 26. oktoober, 2011 by Ove

Üldiselt ei ole ma suurem lihtsate peomängude fänn. Baila on minus senimaani õõvastusvõdinaid tekitanud, Alias lööb südame rütmist välja ja kuigi Dixit, Sabotöör (laiendiga koos ma seda väga peomänguks ei nimetakski) ning Libahunt on vahetevahel täitsa mõnusad, ei saa ma öelda, et need mu suurimad lemmikud oleks. Antud mäng, mille ma oma suva järgi orininaalpealkirjast “Kummitusteks” tõlkisin, on aga minu jaoks hoopis teisest puust.

Tegu on väga lihtsa osavusmänguga (dexterity game), kus tuleb teiste mängijatega võisteldes haarata kiiruse peale viie erineva objekti seast üks õige. Määravaks on nii objekt ise kui ka selle värv. Põhimõtteliselt on tegu ühe variandiga “eseme ja värvi” intuitsioonilises lahutamises… jess, keerulised sõnad. Lingil võid julgelt klikida, kui teil mõnigi minut vaba aega on – saad kontrollida, kui osav sa selles oled. Ja laul on loomulikult nakkav…

Mäng ise on tohutult lihtne – üks mängija keerab ümber ühe kaardi, millel on kujutatud kaks objekti. Mõndadel kaartidel on üks ese kujutatud õige värvida, mõnel mitte. Siit lihtne krabamise reegel: kui ese on kaardil kujutatud õige värvusega, siis peab selle haarama. Kui aga kaardil pole kujutatud ühtegi õige värvusega eset, tuleb haarata jubin, mida pole kaardil ja mille värvus pole samuti esindatud. Mõnikord ajab see rämedalt juhtme kokku…

Just tõsiasi, et reegel ettehoiatamata vahetub (tuleb haarata kas kaardil kujutatud või mitte-kujutatud ese), teeb mängu väga mõnusaks. Lisaks veel reaktsiooni- ning jõutreening (kui keegi peaks enne sind õige jubina kätte saama). Nagu Zoch’ile kohane, on mängukomponendid väga kvaliteetsed. Ei saa nüüd öelda, et iga päev on mängitud – ei käi nii tihti külalisi kahjuks – kuid visuaalselt kõige nõrgem vidin, tool, on jäänud terveks pärast mitmeid mängimisi ka tugevamate poistega. Lisaks on mäng pidanud vastu ka 2,5 aastase põnni väntsututele…

Ja asjaolu, et see mäng mulle meeldib, ei ole kuidagi seotud sellega, et seni olen ma võitnud suure enamuse mänge.

9/10

Tean, et mõned inimesed ootavad mul’t teatud poste – tegelen nendega ning kindlasti jõuan ka nende kirjutamiseni!

“Hope” Depote

Seadusejamad Merchant of Venus’ega

Posted in Uudised with tags , , on 25. oktoober, 2011 by Ove

Tublimad uudistejälgijad peaksid juba teadma, millest siin juttu tuleb… Aga palju neid siin Eestis ikka on…

Mõned päevad tagasi andis FFG teada uue mängu – Merchant of Venus – ilmumisest. Tegu on vana-kooli (aastast 1988) kosmosemänguga, kus mängijad mööda ilmaruumi ringi kolistavad, otsides kõige magusamaid turge oma kaubale. Ei puudu ka erinevat tüüpi kosmoselaevad, millega nodi vedada ning litsentsid kauplemiseks… Sihuke mõnusa maiguga kiire mäng… Mäng on FFG‘l juba uues kuues, playtestitud ning peaks turule ilmuma uue aasta esimeses veerandis.

Umbes samal ajal – eks siis jällegi mõned päevad tagasi – andis Stronghold games The Dice Tower‘is teada, et neil on plaanis anda välja Merchant of Venus… Mäng peaks välja tulema 2012 aasta keskpaiku…

Kaks firmat annavad samal ajal teada, et mõlemal tuleb välja sama mäng… Teades USA seadusejärgimist, lõhnab see major lawsuit‘i järgi… Seda aga üritatakse vältida ning mõlemad mängufirmad peavad läbirääkimisi, et saada selgust, kumma litsents on legaalne.

Aastake tagasi ostis FFG oma litsentsi mängu väljaandmiseks Hasbrolt. Liiguvad kuuldused, et Merchant of Venus surutakse Twilight Imperiumi maailma – ma tean vähemalt ühte inimest, kellele see mõte meeldib…

Stronghold games muretses aga oma litsentsi mängu autori, Richard Hambleni, käest. Steven Buonocore ei öelnud intervjuu käigus, mis mängus sisuliselt ja kujuliselt muudetakse, kuna nad pidada isegi veel selles osas pisu mõtlema.

Häda aga selles, et FFG mõtleb suuremalt jaolt oma rahakotile kui mängijate peale. Nimelt oli vana Merchant of Venus mõeldud 2-6’le mängijale; FFG mäng on mõeldud 2-4’le mängijalt. Miks nii?! Loomulikult selleks, et oleks võimalik pärast inimestele müüa 5-6 mängija laiendit…

FFG on mänguga kõvasti vaeva näinud ega taha tõenäoliselt väga heal meelel oma litsentsist loobuda. Stronghold muretses litsentsi suht hiljuti, kuid vaevalt nemadki seda ära tahavad anda… Tekib aga küsimus, kuidas sai Hasbro müüa litsentsi FFG’le ilma, et mängu autor sellest teadlik oleks olnud.

Eks saab näha, mis sellest kõigest välja tuleb. Mina tõmbasin igastahes kärmelt Merchant of Venus’e failid BGG’st alla, et vajadusel saaks ise mängu välja printida – arvatavasti ei püsi need seal enam kaua. Mäng igastahes tundub põnev!

Intrigandid võivad sõnavahetust jälgida või ise õli tulle valada FFG või Strongholdi teemas.

Otsereportaaž Essenist

Posted in Uudised on 22. oktoober, 2011 by Ove

Sel aastal toob uudiseid eesti lugejani uudistekanal Ghost Stories

Selle juurde sihuke äge video teist sorti reportaažist!

Pisut juttu PnP mängudest

Posted in Lauamängud with tags on 19. oktoober, 2011 by Ove

Lauamängud on hobi, mis paratamatult nõuab raha… ja hiljem ka kõvasti aega. Poodides küsitakse mängude eest korralikku hinda – e-bay’st tellida aga igaüks (k.a. mina) ei viitsi. Loomulikult on mängimiseks ka teisi variante kui mängude ostmine – ühe variandina tuleb kõne alla lauamänguklubi NUPP!, mis kahjuks-õnneks lahendab vaid Tartu mängurite mured, kuid täiesti tasuta saab käia Ludo lauamänguõhtutel või Lauamangud.ee -praktikumides.

Ilmselt ei tule kellegile uudisena, et on olemas sihukesed elukad nagu “print and play” (ehk prindi ja mängi) mängud, mida iga huviline võib omas kodus välja trükkida (seejärel olenevalt mängust kõvasti kleepida-lõigata)  ning kohe mängima asuda. Mängudest puudus ei tule – esimese otsinguga leiab BGG umbes 500 erinevat mängu. Ja need mängud ei ole kõik üheülbalised. Leidub erineva raskustasemega mänge, tohutult erinevaid teemasid, mehaanikaid ning kategooriaid…

Peamine, mida PnP mängude tarvis vaja on, on kannatus. Kusagilt ikka leiab kellegi, kellel juhtub olema kodus printer ning suurema häda korral võib alati minna mõnda trükikotta, kus mõningase raha eest saab täiesti korraliku variandi. Kui tegu on mõne kaardimänguga, saab kohe lasta materjali printida paksemale paberile ning edasi tuleb suurem hulk lõikumist. Igasuguste muude jubinate puhul (märgid, mängulaud jne) tuleks mängumaterjal kleepida täiendavalt paksemale papile.

Kellel häda, et kusagilt pole korralikku pappi ega paberit leida (häda, mis mind ennastki aastaid kummitas – kasutasin mängukarpide tegemiseks õllede 8- ja 10-pakkide pappi, mis töötas väga hästi), saab lahenduse Zelluloosi paberipoest, mis asub kohe endise PEDA (praeguse Tallinna Ülikooli) vastas. Sealt leiab iga huviline just endale mokkamööda materjali…

Varem kasutasin meetodit paber-PVA-papp, mis oli üpriski (vaidlustatav) mugav ning tehniliselt lihtne. Kõige keerulisem oli PVA võimalikult ühtlaselt paberi alla saada ning paberile mitte volte sisse jätta. Idioodilegi on selge, et kleeppaberi kasutamine on tohutult lihtsam… Mugavus aga maksab ning kleeppaber on tavalisest paberilt tublisti kallim – Zelluloosis on ühe A4 hind 20 senti.

Loomulikult oleneb materjali valik valmistatavast mängust, kuid kõige universaalsemaks materjaliks on osutunud 1,1 mm kölnipapp, mida võib näha ka ülal pildil. Materjal on piisavalt jäik, et ka suuremate mängulaudade puhul mitte murduda ning piisavalt õhuke, et võtta tohutul hulgal ruumi.

Väiksemate jubinate jaoks (kõiksugused pisemad märgid) on kõige parem 2 mm köitepapp. 3 mm jäi pisu paksuks – eriti kui pidi märke sõjamängudes üksteise otsa kuhjama. 2 mm jätab märgi piisavalt paksuks, et see oma kohmakate sõrmedega üles korjata ning piisavalt õhukeseks, et mitte veider välja näha.

Lõikumisest… Kõige mõistlikum on kasutada lõikurit, kuid sellisel juhul on materjali paksus võrdlemisi piiratud. Juba 1,1 mm papp jätab lõikuri korral kohati üpriski koledalt narmendavad servad. Teisalt on alati võimalik kasutada skalpelli, mis aga pikema pruukimise juures muudab näpud üpriski tundetuks. Paksema papi puhul on aga skalpell ainuke variant… Võibolla kõlbab ka giljotiin, kuid nende hinnad käivad minu jaoks üle jõu.

Kui aga mängus on täringud, mis peavad olema kuidagi teistmoodi kui numbriliselt tähistatud, on aga paras häda. Eestis meil tühjade tahkudega täringuid ei müüda – üldse on Eesti turg väga käsitöövaenulik… Selle koha peal ei oska ma miskit nõu anda, milline meetod võiks kõige parem olla. Ise olen sihukestest mängudest kaarega mööda käinud. Kui keegi on mõne hea meetodi leidnud, siis võib sellest julgelt teada anda…

Kellel aga käed pe***est välja on kasvanud ning kes usub, et ise ta kindlasti sihukese asjaga ühele poole ei saa, võib julgelt ühendust võtta Andrew Tullseniga, kes peab pisikest ettevõtet nimega “Print and Play Productions“. Tegu ei ole just kõige odavamate mängudega – näiteks 18AL, mille ma omale tegin, maksab temal $73. Aga hinnale vastab ka kvaliteet… Loomulikult lisandub üle lombi saatmisel ka kopsakas postikulu. Kes aga siiski ise ei suuda ning Andrew käest tellida ei taha, võib julgelt minuga ühendust võtta – ehk mõtleme miskit välja…

Kuid PnP mängud on siiski panus ühiskonda, mis toitu lauale ei too. Mängu trükkimisel on võimalusi aga mitmeid: võib oma idee mõnele mängukompaniile maha müüa, teadmata, mida nad sellega ette võtavad; võib oma kulude ja kirjadega mängu välja anda, otsustades ise nii kvaliteedi kui kvantiteedi üle; või siis võib mängu trükkida vastavalt nõudmisele (PoD – Print on Demand). Esimese puhul muresid üldiselt ei ole. Teisel juhul võib mängulooja jääda oma mängude otsa istuma, kui ta neid liialt palju juhtub tellima. Kolmas võimalus on kõige paindlikum, kuid eeldab juba olemasolevat turgu vähemalt fännibaasi näol.

Just sedasi juhus minu lemmik-PnP-mängu Valor & Victory’ga. 4 aastat vabalt netis saada olev mäng, on praeguseks kogunud endale korraliku mängijaskonna ning mitmeid fännide loodud “laiendeid”. Reklaamitööga tegelevad huviliselt märkamatult ise – seda olen isegi suutnud teha (2 komplekti mänge on lihtsalt ära kingitud) – leides uusi mängijaid ning jagades (senimaani) faile. Tegelikult tuleb vaid imestada, et Barry (mängu autor) oma mängu varem tasuliseks ei muutnud – kuulduste järgi olevat talle tehtud mängukompaniide poolt mitmeid pakkumisi -, tegu on siiski ühe tublima taktikalise sõjamänguga (kõrvuti Tide of Iron’i ja Conflict of Heroes’iga), mida ma mänginud olen. See tegelikult oligi see uudis, mis mind ajendas mind jälle kirjutama…

Igastahes soovin edu kõigile käsitööhuvilistele, kes viitsivad oma mängud ise valmis meisterdada…