Arhiiv: Transportation

13 tundi Itaalia infrastruktuuri arengut

Posted in Mängimised with tags , , , , , on 10. oktoober, 2010 by Ove

Posti pealkiri tundub kindlasti üpriski igav – miks peaks keegi mängima nõnda kaua mingit mängu, mis peegeldab Itaalia (!) raudteevõrgustiku arengut? Tõepoolest… Kas oma vägede liigutamine Westeroses ei paku enam huvi? Või ei loo eepilised kosmoselahingud enam piisavalt pinget? Või pole Euroopa vallutamine enam huvitav? No milleks küll? Las ma ütlen selle nüüd kenasti välja: sest 1841’e näol on tegu ühe parima majandusmänguga üldse!

Niipea, kui see arusaam juba kusagil mängu alguses oli tekkinud, torkas pähe ka küsimus: miks? Mille poolest on 1841 nõnda erinev kõigist teistest 18xx mängudest, mida ma mänginud olen (18AL, 1856, 1861, 1870)? Reeglierinevused ei ole väga suured – ajalooliste ettevõtete asutamine on võimalik vaid vastavat sertifikaati omades (jagatakse oksjoni käigus algul välja – nagu pisifirmad teistes), pisu erinevad reeglid just ettevõtte asutamisel, võimalik on firmasid liita (kuigi see on mingil määral olemas ka 1861’s ja 1856’s (riigistamine)), teiste riikide piirid piiravad ettevõtte jaamade laiendamist, kurud mägedes ning ettevõtted saavad omada teiste raudteekompaniide aktsiaportfelle (ning neid isegi juhtida). Lisaks sellele muidugi uus kaart, aktsiaturg ja hulk ettevõtteid.

Vastus on tegelikult lihtne – kui teistes minu poolt tuntud 18xx mängudes on aktsiaturu ning raudteevõrgustiku manipulatsioonid kaardi kuidagi mingis tasakaalus (või -nihkes) (18CtC pidada olema üles ehitatud puhtalt raudteede ehitamise peale), siis 1841’s määrab ettevõtte edukuse suurel määral just juhi (ning konkurentide) oskus võidelda enda eest (või siis sinu vastu) aktsiaturul.

Aga aitab sellest jamast… Alustatud sai poole kahe ajal laupäeva pärastlõunal. Pärast poolt tunnikest reegliteseletust hakkasime mänguga pihta. Austria territooriumis alustava ettevõtte pärast sai päris palju võideldud, kuna see omab kohe alguses jaamasid nii Milanos kui Veneetsias. Ma ise panin käpa peale kahele firmasertifikaadile (mõlemad alustasid samas linnas – suurepärane võimalus koostöös infrastruktuuri arendada), kuid üks neist läks hapnema ning mul ei õnnestunudki seda käima tõmmata. Sellega alustas tööd Strada Ferrata da Torino a Genova (alloleval pildil sinine).

Selle asemel alustasin koostööd hoopis Martini ettevõttega Strada di Ferro da Torino a Cuneo’ga (lihtsuse huvides jätan edasipidi nimed välja, et hõlbustada lugejate läbinärimist), kellega koos meil tekkisid lausa maailmavallutuslikud plaanid. Koostöös oli hõlbus Marseillesse raudtee välja ehitada ning hakata sealt liire noppima. Väga nõrgukeste rongidega tõime me kasumit, millest teised ettevõtted vaid unistada suutsid… Seda kahjuks küll ainult alguses.

Ühe asjana mainiks ära, et selle mängu train rush on üks jõhkramaid, mida ma näinud olen. Turul vedelevate lokomotiivide arv on väike ning ettevõtete loomisel ostetakse esimesed kohe ära. 8 kahest ning seejärel 6 kolmest rongi kaovad nagu lõhn pagaripoe ukse tagant ning niipea, kui mõni ettevõte on piisavalt raha teeninud, ostetakse neljas rong ja kõiks kahesed sõidavad ostsejoones prügimäele – ei aita ka uue karburaatori ostmine… proovisin. Sellele aitab muidugi ka kaasa asjaolu, et kõigi müümata aktsiate eest tuleb dividentideks makstav raha otsejoones firmasse ootamaks edasisi investeeringuid. Õliks tulle on veel asjaolu, et esimene püsiv rong (selline, millele roosteussid ligi ei pääse) on alles 6’s. Hiljem muidugi läheb veel hullemaks (mis tõi kaasa ka ühe mängija pankrotistumise), kuna ronge 5, 6 ja 7 on veel vähem (3, 2 ja kaks vastavalt).

Jõuamegi mängu esimesse pöördepunkti, kus neljanda vooru eel võttis Allan kätte ning tegi oma esimese saatusliku vea: nähes, et enne Austria võimude lahkumist ei õnnestu tal firma jaamasid Minanos ja Veneetsias ühedada (mis toob kaasa “Ferdinandi pärandi”), müüs ta maha enamuse oma Imperial Regia Strada Ferrata Ferdinandea (ma ei suutnud mitte…) ettevõttest, mis põhjustas ettevõtte (ning varsti ettevõtete) minekut Martti kätesse. Samal ajal toimus Toscaana liitumise, kus kaks pisikest ning üks suur ettevõte liidetakse kokku. See ei olnud nii huvitav, kuna kolm ettevõtet olid väga sõbralikult läbi saanud ning liitumine ei põhjustanud suuremaid jamasid. Enne neid liitumisi-lahutamisi sai tehtud ka üks söögipaus…

Seejärel jõudis kätte hetk, mil minu ja Martini ettevõtted otsustasid liituda. Selleks oli tegelikult päris mitu põhjust: meil oli ühine raudteevõrgustik (mis on tegelikult ka liitmise üheks tingimuseks) (tekkiv firma oleks saanud seal vabamalt opereerida), tekkinud ettevõtte aktsiaväärtus oleks olnud tunduvalt suurem kui meie mõlema tolle hetke oma ning kummalgi meie firmal ei olnud eraldi raha uue rongi ostmiseks (vanad ähvardasid kohe-kohe roostekihi all kokku vajuda). Kuna Ferdinandi jagamisega tekkinud ettevõtetesse kellelgi väga usku ei olnud (raha oli neil vähe ning rongidki roostetamas) leidis aset nende aktsiate tohutu langus. Vahepeal müüdi nende aktsiaportfelle vist isegi tühise 15 liiriga.

Neljanda rongitüübi turuletulemisega tekkis tehnoloogia arengus paus, kuna keegi ei julgenud esimesena osta 5’st rongi (osadel oli see lausa piirangu tõttu välistatud). Kõik kogusid raha, tegid plaane ning üritasid teistele kotti pähe tõmmata.

Kui alustatud sai 6 ettevõttega, siis 5’ndaks vooruks oli neid alles 4. Martti oli vahepeal suutnud enda Ferdinandi pärand poolekskistud ettevõtte, tänu Austria lahkumisega Venetiast, taas kokku lappida (mis kergitas tekkinud firma aktsiahinda päris kõvasti) ning Allan oli alustanud tegevust uue ettevõttega.

5’nda rongi ostmine tekitas ka uute ettevõtete tekkimise buumi. Ühekorraga tekkis juurde kolm ettevõtet. Oma kauaaegse partneri Martiniga lõime samuti uue firma, kuna kiire tehnoloogiline areng (suuremate rongide väike arv) oleks meie liitettevõtte jänni jätnud – varifirma eesmärgiks oli roostetavate rongide ostmine suurfirmalt (sealse raha ümberkantimine), et teha ruumi suurematele rongidele – see plaan ei läinud kahjuks kunagi käiku. Allan lõi samuti uue ettevõtte (lootes, et keegi tuleb kaasa ning investeerib – keegi ei tulnud – ning ka Martti, kelle firma alustas müstiliselt 340’selt aktsiaväärtuselt – sellist raha ei olnud meil kellelgi ning tema tegu jäi tol hetkel üleüldiseks müstikaks.

Mõned aktsiamüügid kohe firmade tekkimise järel (meie ettevõtte osakute müük tekkinud Martti ettevõtte aktsiate ostmiseks vajaliku raha teenimise eesmärgil) põhjustasid saatuslike sündmuste ahela: ostmaks minu ja Martini firma osakut, müüs Kristjan enda osaluse Allani ettevõttes, mis põhjustas aktsia väärtuse langemise, Andreas tegi sedasama, mille tõttu langes see veel. Ei tundu just kõige hullem? Oota pisu. Pärast aktsiavooru avastas Allan, et ettevõtete käigujärjekord on muutunud (käib see ju ettevõtete osaku väärtuse järgi) ning tema vastloodud firma oli eespool tema tegutsevast ettevõttest. Sündinud ettevõtte kogu finantsiga oli ta ostnud õigused jaamade panekuks… See tähendas seda, et niipea, kui jõudis kätte tema ettevõtte kord, pidi ta ostma rongi – kuna firmal ei olnud mitte mingeid rahalisi vahendeid, ei saanud ta seda osta ka mõne teise firma käest, mis tekitas olukorra, kus president pidi enda taskust finantseerima veduri ostmist. Sellist raha aga presidendil ei olnud. Korraldati sundmüük ning kõik aktsiad müüd pangale. Kuna mäng oli suht lõpufaasis, olid rongid ikka üpriski kallid, mistõttu Allan vajalikku raha kokku ei saanudki ning läks pankrotti – tema vastloodud firma varad külmutati… Esimene kord, kui ma sellist asja näen (1841’s kusjuures ei ole mängija pankrot üheks mängulõpu tingimuseks nagu enamustes teistes – ta lausa saab 500 liiriga tagasi mängu tulla).

Kuid mis oli Martti 340’se osakuväärtusega ettevõtte mõte? Niipea kui võimalik, lükkas ta oma ettevõtted kokku ning tema endine firma, millel oli nii ronge, raha ja puudulik osakuväärtus muutus silmapilkselt rongide, raha ning tohutu osakuväärtusega ettevõtteks.

Kuna olin rumalas lootuses, et Allan rohkem vigu selle mängu jookusul ei tee, ostnud tema vanema ettevõtte aktsiaid, sain uueks presidendiks mina. Firma oli omadega üpriski põhjas – raudtee kusagil täiesti kolkas, kus ainukeseks elushoidjaks oli Aadria mere rannik, roostetav ning lekkiv rong ja väga väike kassa. Hirmuhigi leotas särgi läbi ning kuklakarvad tõusid püsti – kas tõesti olen mina järgmine. Siiski mitte! Uue presidendina võtsin esimesena ette ning ostsin ära just külmutatud ettevõtte, liitsin selle teise saaduga ning sain kokkuvõttes firma, mille raudtee oli siiski täiesti kolkas ning rong kehv, kuid millel oli piisavalt finatsi, et väikese abiga lubada endale uus rong. Mäng oli jõudnud selleks ajaks niikaugele, et kõik muud rongid peale viimaste (8) olid müüdud ning enamus ettevõtteid kogusid jõudumööda raha tehnoloogilisteks uuendusteks.

Järgmisel käigul sooritasin veel ühe ühinemise, mis tõi meelehärmi minu paljudele usaldavatele aktsionäridele – Allani pärandi ühendamise minu ja Martini ettevõttega. See andis tekkinud firma kassase piisvalt raha, et sooritada viimaks kaheksanda rongi ost, mis tõi kaasa kõigi viieste rongide lagunemise… Kõik ülejäänud on juba ajalugu.

Siiski toodi kõige tõenäolisem liider Martti hästi ajastatud osakumüükidega piisavalt alla ning viimaks lõpetas ta teisena. Kristjan sai esimese koha ning mina olin täiesti kenasti kolmas. Allan, kes otsustas 500 liiriga mitte jätkata (kuigi ta oleks väga kenasti saanud teistele siga keerata ning lõpetada siiski suurema summaga kui null), jäi (tõenäoliselt) esmakordselt 18xx mängus viimaseks. Punktivahed oli üle ootuste väikesed: esimese ja viienda koha vahele jäi vaid 1008’ne vahe. Mängu keskpaigus prognoosisime küll juba esimese ja teise koha vahele haigutavat kuristikku.

Nõndaks… Loodan, et keegi viitsib selle nüüd ka läbi lugeda.. 🙂

 

 

Advertisements

Estcon 2010

Posted in Õlu, Üritused, Rollimängud with tags , , , , , , on 20. juuli, 2010 by Ove

Kurb on olla… Aasta parim nädalavahetus on jälle mööda saanud ning järgmine on alles mägede taga. Jah, ma räägin selle aasta Estconist, mis oli üks parimaid neist viiest, kus ma kohale olen jõudnud. Võimalik, et oma osa mängis selle juures asjaolu, et sel korral olin ma mõlemal ööl võrdlemisi kontaktivõimeline (mida kindlasti ei saa väita eelmise aasta kohta) ning kasutasin napsu-võtmisest ülejäänud aega otstarbepäraselt inimestega suhtlemiseks ning pulli tegemiseks. Ning jah… kes veel ära ei tundnud, siis ülal pildil olev gaasimaskis töllakas olengi mina…

Kuna viimaste aastate traditsiooniks on kujunenud kellegile millegi ägeda sepistamine, siis võtsime seekord ette isake Priidule ühe korraliku risti tegemise. Milline papp siis ilma ristita hakkama saab? Omast arust tegime kenasti kaalu järgi, kalibreerisime õigeks ning viisime veel metroloogiaametisse kontrollimisele, kuid sellest hoolimata tuli kole palju vingumist, et tegu ei ole autentse kahepuudase ristiga… Kuna Priit käib meil vahetevahel emoks ning tunneb end neil perioodidel väga alandlikult, siis teatud integreeritud lahendustega lisasime ka võimaluse seda tagurpidi kanda…

Selles telgis ööbisin mina!.. jah, see on sama telk, kus me Metsavanaga Hard Rock Laagris kahekesi ööbisime… ning et ära hoida lugejatepoolset arvamust, et mu blogi lisaks usuvaenule ka rassiviha õhutab, saagu ära märgtud, et esemed, mis tavaliselt telgilt võtavad tema süütu välimuse ning muudavad selle gestaapo peakorteriks, said valmistatud vaid rollimängu tarvis. Meil ei ole nendega mõttes kuhugi marssima minna… esialgu…

Olgu-olgu… me pisu marssisime kah, kuid see oli vaid Hitleri vaimu meeleheaks… Ja pealegi oli gaasimaski, tanksaabaste ning nahkmantliga metsa alla kuratlikult väsitav roomata. Me olime selle pisikese hingeõnnistuse välja teeninud!

Jätan sujuvalt kõik ebaolulise välja – kes käisid, need teavad, ning need, kes ei käinud, saavad uue võimaluse aastal 2011. Saagu vaid mainitud, et laupäeva hommikul (õudsalt kehv aeg ettekandeks muide) kõneles Costello pisu lauamängudes leiduvast ulmest… Jutt oli hea, kuid kahjuks puudutas ta vaid väga-väga väikest osa sellest kõigest (peamiselt rääkis ta Twilight Imperiumist…), mida oleks võinud mainida.

Igastahes… Laupäeva õdakul vedasin ma rollimängu süsteemis nimega HOL (human occupied landfill). Väga äge oli…

WARNING: Do NOT read further if you are offended by the following sentence:
“The quick brown fox jumped over the lazy dog; What a fuckin’ asshole.”

Sellise lausega algab raamat ning leian, et ka selle mängu kokkuvõtet peaks samamoodi alustama. Enne pihta hakkamist pisu maailmast, kuna seda on tarvis. HOL on galaktika prügila. Siia planeedile loobitakse olme-, tuuma- ja inimjäätmed. Kogu elanikkonna moodustavad galaktikast välja heidetud kurjategijad ning perverdid, kes üritavad kõige kiuste elus püsida.

Alustasin ma kližeelikult kõrtsis, mille nimeks oli “Roy’s whiskey and other shit,” kus kohtusid riietumisel head maitset omav Roland, tõsine elumees Frank, pedofiilist munk vend Aristotele, nohik Eugene, klounikostüümis vibro-hellebardiga kapten Laks, kaabuga ning pidevalt tolmune tüüp, keda keegi ei tea, 10-aastane hiiglasliku hõljuva plasmakahuriga poisike Led ning pidevalt kiirtoitu vitsutav Mihhail, kes kasutab relvana soomukit – 10-meetrise keti otsas… Ja neil kõigil on midagi ühist. Nad kõik eranditult on kohalikult paavstile (kes kanna silti “I may be fat but you’re ugly and I’m the pope) võlgu rämeda teene. Istuvad kõik kõrtsus ning siunavad oma rasket saatust, kui järsku…

Kui järsku hüppab sisse tohutu püssi, hõljuva keebi ning sakraalse kiivriga kardinal, kelle sabab sibab küünlakustutajaga altaripoiss. Jääb siis püha mees mängijate ees seisma ning kõmistab kõuehäälel: “Te kõik olete paavstile võlgu… Tema pühadus on oma piiritus lahkuses leidnud viisi, kuidas teid oma koormast vabastada – altaripoiss, räägi neile.” Seejärel alustab kõnetatud oma piniseval häälel jutustama, kuidas nad peavad ületama mähkmejõe, minema linna serval asuvasse tööstuskompleksi ning tooma sealt teadlase Dr. Diedrich von Heinleini valdusest ühe musta kasti. Mõni mängijatest liigutab isegi kulme, kuid suuremat motivatsiooni altaripoisi kõne neis ei tekita. Kardinal üritab neile mõistust pähe panna, kasutades oma relva, kuid takerdub oma keepi ning tulistab oma kiivri auklikuks… Altaripoiss poetab laua alt läbi hulga granaate, mis pälvib vähemalt nelja tegelase tähelepanu, kes sellest tulenevalt baarist lahkuvad. Viimased võlglased (ja ka kardinali) ajab välja altaripoiss, kes oma särgi lahti nööbib ning alustab pommivöö vilkumise saatel lugemist “30, 29, 28, 27…” ise näost järjest kahvatumaks muutudes. Jõudnud üheni ning märgates, et kõik on baarist lahkunud, tõmbab ta särgi koomale, kehitab õlgu ning väljub samuti…

Lõpuks pärast pikka vaidlust leitakse, et parem on siiski teha, mis paavst tahab ning üheskoos liigutakse edasi… Varsti alustavad mängijate piiramist saasstad (kohalik eluvorm, mille enamus esindajaid on väga rahumeelsed ning armsad, kuid umbes 5 % on armsad ja eluohtlikud), keda ilmub järjest rohkem ja rohkem… Algab meeleheitlik lahing, kus Led kaotab oma nina, Frank hea hulga oma kondoomivarust (tal on nagunii eluaegne varu) ning Roland õnnetu juhuse läbi käe, jala ning osa oma kaelalülidest. Mihhail käib vahepeal kiirtoiduputkas lõunal, mis kahjuks küll ühe saassta tõttu mõni hetk hiljem õhku lendab. Vend Aristotele kutsub oma pehme kudrutava heliga kohale 7 pisikest poissi, kes kõik saasstasid tümitama hakkavad.

Saanud kätte vend Aristotele viimased rinnakarvad, tegid saasstad vehkat. Eugene oli juba varakult alustanud jooksmist mähkmejõe poole ning kahe kaaslasega tõmbas end sujuvalt teise kalda poole… Mihhail, kes sellist nahhaalsust ei sallinud, heitis nende ette oma soomuki (pritsides kõik parvelolnud mähkmetest lendleva pasaga üle) ning tõmbas parve tagasi kaldale. Seejärel seletas rinnakarvadeta vend Aristotele Mihhailile, kuivõrd kasulik oleks sõita kiirpaadiga, mille peale suur mees oma auto keti otsas keerlema pani ning parv sõitiski justkui kiirkaater teise kalda suunas… Teises käes keerutas ta Timmit.

Long story short – koos mindi tööstuskompleksi, sekretäriruumis hoorati pisikeste poistega, kohtuti doktoriga, kes juhtus olema metalljäsemetega kartul ja nad lõksu juhatas, kolm tegelast lömastati Mihhaili auto ning elektrifitseeritud võre vahel… Doktor Diedrich, kes üritas oma elektrilise juurviljakoorijaga selgust saada, muudeti vägevate helilainete (mis muuseas purustas ka kõigi seni ellujäänud mängijate trummikiled) abil idutavaks kartulipudruks, koridori lõpus oleva ukse tagant avastati kosmoserakett, mis ühe neljast allesjäänud tegelasest enda raskuse all lömastas… Mängu suutsid üle elada kolm mängijat kaheksast – päris tubli protsent arvestades kohaliku vaenuliku maailmaga – kes raketi püsti upitasid ning sellega planeedilt lahkusid…

Tegelased:
Vend Aristotele Korv
Eugene Spinkler
Frank Libakutt
Katen Laks
Led Pip
Mihhail Hernes
Nimetamees
Roland Toomas

Väga läbu mäng… Eks selle tingisid suurelt ka maailm ning tegelased. Kusjuures – see oli esimene mäng, mille ma sihipäraselt läbuna tegin… ning seekord otsustasid suurimad läbustajad mitte mängida. Järgmiseks korraks peaks ette valmistama kaks mängu – ühe läbu ning teise mitte – ning kasutama vastavalt sellele, kas läbustajad mõtlevad ilmuda või mitte.

Isegi lauamängud võeti ette ja vahepeal isegi päris suuresti – nägin nii oma Marsimissiooni (mida ma ise seletasin) kui ka Troonide mängu. Hiljem selgus, et ka Munchkin Cthulhut oli proovitud… Ise ma selle meelelahutusega väga ei tegelenud. Lauamänge saan maka kodus mängida, kuid Indrek Harglaga koos leili võtta ma kodus väga tihti just ei saa…

Igastahes oli väga vinge… seekord ka rekordarv estcondlasi – 80. Proovime järgmine aasta 100 täis saada!?

Näeme 2011 aasta juuli lõpus.

Tänaks ka kõiki klõpsutajaid, kelleta see post oleks kindlasti igavam tulnud ning loodan, et ajapikku ilmub pinnale veel rohkem kenasid pildikesi…

Selle aasta Estconist on jõudnud juba kirjutada Kristjan-Jaak Rätsep.

__________________

Nüüdseks juba ka Sirje.

Before the Wind

Posted in Lauamängud with tags , , , , , , on 11. oktoober, 2009 by Ove

KaasAmsterdam – maailma kaubanduskeskus. Kõike, mida raha eest on võimalik osta, võib siit leida. Nahad ja mesi Venemaalt, veinid Itaaliast, elevandiluu Aafrikast jne. Raha liigutab nii kaupu, laevu kui ka südameid. Kuid enne järgmist mõõna peavad kaubad laevadele saama, kuna kaptenid on piraatide tõttu hirmus ega julge avamerel üksi sõita. Just seepärast on kaupmeestel vaja oma kraam kiirelt trümmidesse laadida. Seejärel aga purjed alla ja pärituulega merele…

jupidPärituul (Before the Wind) on lõbus ning pingeline kaardimäng 17. sajandi Amsterdamist, milles mängijad peavad oma kaupu laevadega teele saatma enne, kui need halvaks lähevad. Laadides oma kraami laevadele, peavad kaupmehed ka üksteise kõrisid läbi närima, napsates konkurentide eest paremad tehingud ning jättes neile vaid tühjad pihud. Samuti tuleb jälgida, et enne aasta lõppu laod tühjaks saaks ning midagi sinna hallitama ei jääks.

Tegevuskaardid

Mängu peamiseks mehaanikaks on kolm keskset kaardipakki, kust mängijad kaarte tõmbavad. Esimesest pakist (vasakpoolne) saab ressursikaarte, millega kaupu ja nendega seonduvaid tegevusi saab sooritada. Keskmises pakis on ladustamisega seotud tegevused ning viimase paki kaartidega saab üldiselt kaupu laevadele laadida või raha koguda. Igal käigul avab üks mängija mängijatega võrdse arvu kaarte. Seejärel hakkavad mängijad järjekorras kaarte haarama. Huvitavaks küljeks on see, et mängija võib valida ka kaardi, mille võttis keegi teine, tehes sellele pakkumise rahas. Kaardi võtnud mängija võib valida, kas müüa kaart pakutud summa eest ära või maksta pakkujale kõnealune summa ja jätta kaart endale.

KaubadMängus on nelja erinevat sorti kaupu – õunad, vürts, juust ja riie. Kõige väärtuslikumad on õunad, mis on ka kõige kergemini riknevad. Riie küll säilib laos kõige paremini, kuid see-eest ei ole tal väga suurt väärtust. Neid saab üldiselt esimesest pakist.

Ladu

Igal mängijal on tema väike ladu, kuhu ta saab sättida kuni kaheksa kaupa. Et kraami laevale laadida, peavad need eelnevalt kuidagi  sadama kõrvalolevasse lattu saama. Igasugune transport aga maksab raha ning peamiselt ladustamise peale kaupmeeste rahad kuluvadki. Ladustamiskaarte saab teisest pakist.

Laevad

Erinevaid kaubalaevu on kaht sorti – suured ja väikesed. Suured laevad võtavad peale neli erinevat sorti kaupa ning annavad punkte 12-20. Väikesed võtavad peale 1-2 kaubalasti ning toovad kaupmehele 5-9 punkti. Kuna laevad nõuavad väga spetsiifilisi kaupu, on suht kurb, kui sinu eest napsatakse ära just see, mille jaoks sa pikka aega nänni korjanud. Samuti üritatakse kindlasti sinu valitud kaart ära osta, kui nähakse, et suurem laadung plaanib teele minna.

RahaRaha on kaupadega sama suurte kaartidena neljas erinevas vääringus. Tänu samale suurusele saab lihtsalt peita oma tegelikku kaupade või raha arvu. Raha läheb tarvis konkurentide kaartide ülesostmiseks, enda kaartide kaitsmiseks ja kaupade lattuvedamiseks.

PooleliJust tänu vastase kaartide ülesostmismehaanikale on mäng väga põnev ning riukalik. Ühe mängija edu saavad teised võrdlemisi kiirelt koostööd tehes alla tõmmata, saates oma laevad merele, jättes liidri õunad lattu ussitama ja ässitades hiired tema juustu kallale.

TorstenMängureegleid seletas mulle eelmisel aastal mängu looja Torsten Langsvogt ise, kui Essenis kohtusime. Sealt hakkas mäng niivõrd meeldima, et sai see hoopealt kohe ka ära ostetud.  Ehk on ta ka sel aastal midagi ägedat välja mõelnud…

8/10

Täna on juhe kuidagi kahtlaselt koos. Uimane on olla hoolimata tohutust teekogusest, mida ma tänase päeva jooksul sisse olen kallanud. Üritan ka pilditöötlusprogrammidega hakkama saada, kuid nad raisad ei taha väga koostööd teha…

18AL

Posted in Lauamängud with tags , , , , on 8. september, 2009 by Ove

kaas

18xx seeria mänge on tegelikult sigapalju ning see on neist üks, mida võib täiesti tasuta välja printida ning mängima hakata. 18GA on samuti PnP (Print and Play), kuid sellest ma siin ei jutusta. Üldisest süsteemist olen pisu kirjutanud meie 1870 mängukirjelduses, kuid ilmselt kordan enamus selle siin üle. 18xx mängud on suures osas seotud aktsiaturu manipuleerimises, millega kaasneb ka veidike raudteeehitust ning rongidega sõitmist.

JubinadMängijad on raudteeinvestorid/rahakad vedurijuhid, kes oma rahakotiga hakkavad liigutama Alabama raudteesüsteemi. Mängijate päralt on kuus ajaloolist firmat, millest endale aktsiaid osta: Mobile and Ohio railroad; TAG Route; L&N; Atlanta, Birmingham & Coast; Western Railway of Alabama ja Alabama, Tennesee & Northern. Mängijad saavad vabalt osta suvalistest ettevõtetest osakuid, saades firma presidendiks, kui neil on käes enim osakuid ettevõtte aktsiaportfellist, ning seega õiguse juhtida firmat.

kaigusKuna peale aktsiatega kauplemise toimub ka raudteeehitus, siis on mängus Alabamat kujutav laud ning hulk kuusnurkseid raudteejuppe, millest saab iga mängija oma käigul ühe lauale asetada. Loomulikult ei tohi seda teha suvaliselt, vaid see teelõik peab olema ühenduses mõne sinu raudteejaamaga. Kuusnurkseid teejuppe on kolme värvi: kollased, mis on saadaval kohe mängu alguses ning millel ei ole väga harusid; rohelised tulevad saadavale mängu edenedes ning neil on juba haruteid ning suuremaid linnu; pruunid, mis tulevad mängu viimases pooles ning mille abil saab moodustada tõsiseid labürinte.

RongidMängu edenedes muutuvad ka rongid edevamaks, võimsamaks ning loomulikult ka kulukamaks. Uute tehnoloogiate ning materjalidega muutuvad vanad masinad kasututeks rusuhunnikuteks, mis tuleks maksudest pääsemiseks võimalikult kiirelt kuhugi metsa maha matta… Ka Alabama raudteedel veerevad raudratsud muutuvad tagasihoidlikest ning nõrkadest auruveduritest võimsate ja kiirete diiselmootoriga varustatud veduriteks. Vastavalt vasakul üleval olevale numbrile võib vedur linnade vahel nänni vedada ning sellega ettevõttele raha teenida. Võrdlemisi nõrguke 2 vedur suudab ilma täiendava vee ja liivata vedada kaupa vaid kahe linna vahel, mille järel tuleb ta hooldusesse saata ning sõidu käigus tekkinud rooste maha hõõruda. Teisalt võib kuuene rong läbida ilma probleemideta kuni 6 linnakest, tuues iga linnaga ettevõttele järjest rohkem kasumit.

Basic RGBKui ettevõtte president otsustab raha aktsionäride vahel dividendidena ära jagada, tõuseb aktsiaturul firma väärtus ning kõik osakute omanikud saavad vastavalt oma portfellile raha (kui rong teenis 300 dollarit, siis 1 osakuga mängija saab sellest 10% ehk 30 dollarit). Ettevõtte väärtus võib langeda, kui ta peab mingil põhjusel teenitud raha tulevasteks investeeringuteks firmasse jätma või keegi müüb ettevõtte aktsiaid. Eeskujuliku majandamise ning kahtlasevõitu mahhinatsioonidega on täiesti võimalik firma väärtust vaid tõsta, makstes alati teenitud raha dividendidena välja. Samas võib halvasti juhitud või variettevõttena loodud firma väärtus langeda nii madalale, et firma on sunnitud kuulutama välja pankroti…

erafirmad

Mängus on ka 5 pisiettevõtet, mis mängu alguses oktsjoni vormis mängijatele maha parseldatakse. Iga pisifirma toob igal käigul omanikule sisse pisikese summa ning enamus neist lubab tulevikus veelgi suuremat kasumit. Näiteks saab Brown & Pojad puidufirma omanik saab lauale panna ühe külakese, millest läbisõitmine toob omaniku suurettevõttele lisatulusid.

poolepealEttevõtete ja isiklikke rahavarusid tuleb hoida eraldi, et need mingil juhul sassi ei läheks. Nimelt loeb mängu lõpus vaid enda isiklik raha ning aktsiaportfelli väärtus. Seega on firmadesse rahajätmine puhas raiskamine, mida tuleb igal juhul vältida ning alati raha kahtlasevõitu tehingutega ettevõttest välja kantida.

Kuna paljud oma ettevõttega mängijad võivad olla Sinu ettevõtte kaasosanikud ja vastupidi, siis on vastastikune koostöö mõlemale ettevõttele soodne, tuues mõlemale hulga pappi sisse. Loomulikult tekib alati mingi kahtlane kiindumus just “enda” ettevõttesse (ehk firmasse, mida mängija ise juhib) ning teisi ettevõtteid nähakse rivaalide või konkurentidena (mida nad ideeliselt ka on), mis on materiaalselt põhjendatav asjaoluga, et enda juhitavas firmas on mängijal alati kõige rohkem aktsiaid… kuid mängu võib mängida ka ühtegi ettevõtet juhtimata, omades edukamates kindlat osalust ning jättes vedurijuhtimise teiste hooleks, korjates vaid dividende.

18alMängust on kaks versiooni, mis erinevad üksteisest tegelikult vaid graafilise kujunduse poolest – esimene on mängu looja Mark Derriku versioon, kelle kirjastaja mingi hetk seda mängu ka müüs ning kes nüüd on kõik vajalikud failid oma kodulehele üles riputanud (viimane pilt); teine versioon on Cory Williamson’i (Koryo) parandatud kujundusega 18AL (kõik ülejäänud pildid), mille võib huvi korral tõmmata BGG’st või tema loa saamisel ka minu blogist.

Aga mäng on väga mõnus – eriti neile, kellele meeldib pisuke majandamine ning rongiga sõita 🙂

8/10

P.S. Xipe pakub oma blogis filmipostreid – soovitan. Täitsa mõistlikud hinnad ning pealegi võid ise pildi otsida ning selle näiteks A1 peale trükkida.

P.P.S. Koryo’lt luba saadud – jubinad saab siit:
18AL Map Koryo v4
18AL_train_schedule
18AL Hexes Koryo v1
18AL Market Koryo v2
18AL Shares & Charters Koryo v1
18AL_Rules_v1_64_A4
18AL Trains Koryo v3
18AL_tile_upgrade_chart_v1_64_A4

Filmiblogijate kokkutulek 2009

Posted in Õlu, Üritused with tags , , , , , , , , on 24. august, 2009 by Ove

grupikasSel aastal toimus esmakordselt ajaloos Eesti filmiblogijate kokkutulek. See ülisalajane riitus toimus vandeseltslaste Kalveri ja Metsavana ennastohverdaval pühendumisel sügaval metsas, kus keegi nende ebapüha rituaali tunnistada ei võinud. Õnneks on mul aga Metsavana ahvikesega, kes talle Trashi keldrist filme kokku veab, omamoodi intiimsuhe, mistõttu olin ma planeeritavast pühaduseteotusest aegsalt teavitatud.

Just tänu ahvikesele saan ma praegu teile jutustada, mis toimus seal metsikus paigas. Ju ta siis oli Metsavanale seletanud, et ma olen pime, kurt, tumm ning ka vist neitsi ja just seetõttu sobin ma suurepäraselt nii autojuhiks kui ohvriks.

Süda hakkab puperdama, kui ma proovin mõelda neile õõvastavatele hetkedele, mil ma pidin selles jubedas kohas viibima, ümbritsetuna inimestest, kes oma blogide edukuse tagamiseks olid müünud oma hinged. Seetõttu ma parem jätan kirjutamise ning jagan pildikesi…

essa_ettekanneEsimest riituslaulu alustas Mannu, kes loitsis päeva ööks, et pimeduse teenrid saaksid välja tulla.

Mannu_teine_ettekanneLaulmine läks üleks tantsuks, mille käigus tapeti ka must kukk ning laotati see restile Nimetutele esimeseks ohvriks.

Trashi_ettekanneVandeseltslane Trash selgitamas Valguse olemust teispool Pimedust. Maas võite märgata väikesi roomavaid ebardeid, mis on inimeste poolt unustusse vajunud loitsudega muudetud õllepudelite kujuliseks.

Metsavana_libedikVandeseltslane Metsavana, kes olles joonud poodud kitse sapivedelikku, üritas ühe loitsutu all oleva ebardiga kontakti astuda. Selle peale hakkas ebard oma suust (mis loitsu all meenutas pudelikaela) valget vahtu välja ajama ja ega Metsavanagi maha ei jäänud – nii nad siis vahutasid seal…

KalverPeapreestri rolli täitev Kalver aga suhtles samal ajal Peemoti endaga…

Soprano_ettekanneVandeseltslane Soprano seletab teistele pühendatuile, milline peab olema tõeline neitsi ning millist neist on parim ohverdada..Rixxi_ettekanneSamal ajal seletas Rixx huvitanuile, kuidas kõige parem on teise sureliku hinge endale saada.

NoupidamineKuna tänu Priidu läbematusele suutsin ma enne ohvritalitust süütuse kaotada, tuli kiirelt korraldada nõupidamine, et määrata uus ohver.

Fletchu_tuliUueks ohvriks valiti varakult langenud Trash, kelle peal saadeti riitust korda saatma noor ning kogenematu altaripoiss Fletchu, kes sai aga asjast hoopis valesti aru, sooritades Trashi kohal hoopis teistsorti ebapüha toimingut – sellest ka see rätik tema peos…

hommikHommikul olid kõik küll väsinud varajaste hommikutundideni kestnud sabatist, kuid suutsid siiski taastada oma inimliku keha. Võiks lausa arvata, et tegu on tavaliste inimestega….

Riskin küll oma hingega, nimetades nimepidi need 10 Pimedusest rüvetatud olendit, kuid loodan, et minu sõnad päästavad vähemalt kellegi elu: Peapreester Onu Kalver, Verepeekri hoidja Metsavana, Pimeduse pahem käsi Trash, Rituaalimeister Priit, Hingevaras Rixx, Kukepüüdja Xipe, Ohvritalitaja Soprano, Väljakutsuja Juurak, Loitsulausuja Mannu ning altaripoiss Fletchu.

Ticket to Ride: Europa 1912

Posted in Uudised with tags , , , , , on 9. august, 2009 by Ove

kaas

Kuna sai just lõpetatud majandusmäng Imperial, kus tegevus toimub 1910 (mille ma muuseas võitsin), siis tundus see post justkui rusikas silmaauku. Mõned päevad tagasi andis igastahes Days of Wonder teada Ticket to Ride: Euroopa mängulaiendist. Kolm aastat tagasi anti välja Ameerikakaardi laiend USA 1910 – seekord on siis järg meie maailmajao käes.

box3d

Pisikene karbike sisaldab esiteks 101 piletikaarti – 46 neist asendatakse baasmängus olevatega ning 55 on puhta uued, mis lubavad valida kolme mängustiili vahel: Laiendatud Euroopa lisab mängule 19 uut tavalist piletikaarti; Euroopa suurlinnade varianti mängitakse 9 võimsaimate linnadevaheliste piletikaartidega; Mega-Euroopa aga kasutab jõhkras pakis kõiki 101 piletikaarti korraga.

suuredlinnad

Lisaks on karbikeses veel ka depood, mis lisab mängu uusi strateegilisi elemente. Nimelt hakkavad mängu algul paika pandud depood koguma mängu käigus vagunikaarte ning mängija, kes eduka planeerimise, täpse ajastuse või lihtsalt rämeda joppamisega sinna tee ehitab võib lõpetada hea posu kasulike kaartidega.

piletLoomulikult asjaolu, et mäng kuhugi Hiina väikeste laste tööjõudu kasutavasse trükikotta saadeti, ei anna mingit vihjet, millal võib see mäng Eesti mängurite lauale sattuda…. Eks saab näha.

Sõja saladused

Posted in Mängimised with tags , , , , , , , on 7. august, 2009 by Ove

Juba pikemat aega mässan ühe sõjamängu kallal. Mainisin seda ka Terastulva postis. Tegu nimelt Tide of Iron’i rakendusega strateegiliseks sõjapidamiseks. Kuna mul endal ühtki vingemat sõjamängu pole (nagu A&A), siis ei jäänud üle muud kui olemasolevad pisu näperdada. Mõned päevad tagasi sai siis Metsavanaga maha istutud ning hakatud sõjaplaane pidama.

IMGP3043

Esialgseks kaardiks sai kritseldatud fiktiivne ala planeedilt Šaraks, kus kaks riiki, Hont ja Panteia, kunagise suure impeeriumi põhjaosas arveid klaarivad, üritades üksteiselt maatükke krabada. Pealinnad on kahes erinevas otsas, neutraalsed linnad, tööstused, läbimatud mäed, teed, varustus – kõik sai läbi mõeldud ning kaardile kantud. Loosisime siis välja riigid ning armeed ja alustasime…

IMGP3044

Sai alustatud kahe väejuhiga pealinnas. Panteia peasekretäri väejuhtideks said Metssiga ning professor Allu Zef. Honti valitseja võttis oma relvakäteks Otto von Hildenbaum ja Johann Gerhardt. Esimene käik läks, nagu ikka sõjamängudes, tavaks maatükke hõivates. Otto von Hildenbaum sõitis Honti pealinnast põhja ning seersant Johann Gerhardt liikus läände jõe poole.

IMGP3045

Esimene lahing toimus teisel päeval, mil seersant Johann Gerhardt ründas 1. tankidiviisiga Panteia jalaväerügementi, mida juhtis sersant Wilson Stone. Panteia väejuht hukkus lahingus ning Honti tankidele oli vaba pääs vaenlase sisemaadele.

IMGP3046

Selle asemel aga suundus vahepeal veebliks ülendatud Gerhardt põhja, vallutades koos I jalaväediviisiga seersant von Hildenbaumi alluvuses lahesuudmesse jääva linna. Vastvärvatud 1. Tagalapataljoni ülem sersant Jonas Shreider ja II jalaväediviisi (Lõunaarmee) ülem seersant Aleksander “Väike” Punarind kindlustasid tagalat ning värvasid mehi. Samuti valmis pealinna Honti esimene teaduskeskus, kus asuti kohe agaralt tööle armeele relvade loomisega.

IMGP3048

4. päeva hommikul tungis 1. tankidiviis Panteia maadele, lüües puruks ettejäänud vaenlase jalaväerügemendi ning vangistades seersant Metssea. Diviisi kahest tankist hävis üks, kuna Metssea geniaalse juhtimise tulemusena peitusid vaenlased metsa ega soostunud sealt väljuma. Nende väljasuitsetamine osutus kohmakatele tankidele võrdlemisi keeruliseks ülesandeks, mistõttu lahing venis.

IMGP3050

Pärast ühe tanki hävitamist otsustas Metssiga oma väed metsast siiski välja tuua, mis aga oli väga vale otsus. Honti allesjäänud vägeva tanki kuulipilduja rebis Panteia kahuriliha lihtsalt tükkideks. Viimaste riismete metsast väljaajamine oli küll pikk ja vaevarikas, kuid tänu võimsale Honti tehnikale sai ka see tehtud.

IMGP3052

Vasturünnak toimus sama päeva pärastlõunal, kui France Brazin’i tankirügement ründas vahepeal leitnandiks saanud Gerhardt’i üht allesjäänud tanki. Õnneks toimus lahing lagedal heinamaal, kus Honti vägev sõjaratsu sai väga edukalt kasutada oma suurt laskeraadiust, hävitades Panteia tankid juba kaugelt. Seersant Brazin vangistati.

Neljanda päeva õhtul laskis II jalavädiviis õhku silla jõe lõunaosas, et takistada vaenlase pealetungi riigi lõunaosas.

IMGP3055

Kuuendal päeval ründas Hontil I jalaväediviis üht jõeäärset tööstusekompleksi, mida kaitses Panteia jalaväerügement seersant France Brazin juunjori juhtimisel. Vaenlane oli positsiooni võtnud lagedale künkaharjale, kust Honti jalaväesuurtükid said neid armutult nottida. Harvendust tegi muidugi ka Panteia raskekuulipilduja, kuid tänu varju pakkuvatele tehasehoonetele ei olnud nende kuulid väga ohtlikud.

IMGP3059

Pärast pikka madinat olid Panteia väed sunnitud taganema, jättes haavatud väejuhi vaenlase kätte. Seersant Otto von Hildenbaum ülendati selle ülekaaluka võidu tõttu veebliks.

IMGP3058

Kuna kell oli juba suhteliselt vara (5), siis otsustasime mängu selleks korraks kokku tõmmata, kirjutades üles väejuhtide asukohad ning tehes hetkeseisust kaardil pildi. Kuue-seitsme tunniga oli peetud viis lahingut ning kirjutatud ohtralt logistili aruandeid varustuse ja vägede laekumisest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et viiest peetud lahingust võitsid Honti väed 5. Kõrgeim sõjaline auaste, kapten, kuulus samuti Honti väejuhile. Seega oli vaid aja küsimus, millal Panteia riik kapituleerub võimsamale sõjalisele võimule.

IMGP3060

Kuna aega oli vähe ning viitsimist veel vähem, võtsime kasutusele vidinad-jubinad suvalisest mängust, rakendades neid oma soovi kohaselt hästi. Kuna nuppe tuli puudu, võtsime mängu ka teise värvi. Mina näiteks märkisin sinisega oma kaks tagalapataljoni.

Mänguga tuleb veel kõvasti vaeva näha:
– väejuhtide medalid (oskused)
– värbamise ebaefektiivsus
– varustuse ebaolulisus
– kaitserajatiste suurem mõju
– võimalus mängida rohkema kui kahe mängijaga, kuid sellisel juhul tuleb seda teha suuremate vahedega käikude vahepeal. Samuti tekkis mõte vägede ülemjuhataja asemel ka väejuhid eraldi isikutena võtta, kellest igaüks saab oma valitsuse vastu mässu tõsta või vaenlase poole üle minna…
– jne…

Esialgu võib aga asjaga rahule jääda. Tõestus, et Terastulva saab rakendada ka strateegiliste mängude juures, mitte vaid sellele mõeldud taktikaliste missioonide puhul, on olemas. Nikerdan sellega pisu veel ning laen reeglid kuhugi siia üles… Iseasi, kas keegi selle vastu huvi tunneb 😀