Get Out of Jail Free: Monopoli peidetud kaardid

kaas

Monopoli mängulauda peidetud siidist kaardid aitasid Teises Maailmasõjas vangilangenuid.

KI MAE HEUSSNER

See lugu muudab alatiseks sinu kujutluse fraasist “Get out of jail free.”

Kuna Teise Maailmasõja ajal vangilangenud (originaalartiklis nimetati neid pantvangideks… – siin ja hiljem tõlkija märkus) liitlaste lendurite arv kasvas, võttis Briti salaluure nende abistamiseks kasutusele huvitava abinõu: lauamängu Monopol.

Ning see osutus suurepäraseks liitlaseks.

Jagatuna Saksa armee poolt lubatud humanitaarabipakkidena, paistis mäng liialt süütu, et äratada kahtlust. Kuid see oli ideaalse suurusega peitmaks ülisalajasi põgenemisvahendeid, mis aitaksid Briti sõjavangidel saksa vangilaagritest välja lipsata.

Briti salaluure koostöös Ühendkuningriikide tootjatega suutis mahutada Monopoli kaardi sisse kompassi, viili ning kõige tähtsama – kaardi.

“See oli geniaalne,” ütles Philip Orbanes, kes on Monopolist mitmeid raamatud kirjutanud, kaasa arvatud “Maailma kuulsaim mäng ja tema teekond” (“The World’s Most Famous Game and How it Got That Way”).”Monopoli karp oli piisavalt suur, et mitte mahutada sellesse vaid mäng, vaid ka kõik, millest võib sõjavangidele abi olla.”

Briti ajaloolaste andmetel aitas see põgeneda tuhandetel vangilangenud sõduritel.

Aga kuidas sai lihtne lauamäng aidata üht maailma võimsaimat sõjalist jõudu planeedil? (hmm…) Siid ja vedamine.

Siidikaardid olid peamiseks põgenemise abivahenditeks

Kogu varustusest selles sõjalises esmaabipakis oli kõige kriitilisem just kaart. “Paberkaardid osutusid liialt õrnadeks ning kohmakateks,” sõnas Debbie Hall, Oxfordi Ülikooli Bodleia raamatukogu katalogiseeria.

Sadu aastaid, isegi enne Teist Maailmasõda (sic!), on siid olnud peamiseks sõjakaartide materjaliks, kuna see ei rebene ega lagune vees nõnda kiirelt kui paber. Lisaks on see ka piisavalt kerge ja õhuke, et toppida kas saapasse või sigaretipakki. Erinevalt paberkaartidest siid ei krabise ega ärata sellega valvurite tähelepanu.

“Loomulikult oli siiditrükiga algul probleeme,” sõnas Hall. “Tehniliselt on see võrdlemisi keeruline.”

Kui siis leidis MI9, Briti salaluure üksus, kes vastutas põgenemiste eest, ühe Briti ettevõtte, mis oli siiditrükiga tegelenud juba pikemat aega: John Waddington Ltd., trükikoda ning lauamängude tootja, kes juhtus olema U.K. Parker Bros. Monopoli litsentsiomanik.

“Enne sõda tegeles Waddington teatritele siiditrüki valmistamisega. Kuninglike tähistamiste tarvis ja muu sellisega.” ütles Victor Watson (80), kes oli 1993 aastani ettevõtte president. “See tegi endale nime juba ainuüksi siiditrükiga.”

Sõjaaastatel oli ta vaid laps, kuid selleaegne ettevõtte president, Norman Watson, kes oli tema isa, töötas koos salaluurega Monopoli mängulaudadesse kaartide sisestamisel.

Ta oli jutustanud, et salaluure agent E.D. Alston (Waddingtonis tunti teda “Mr. A.” nime all) käis tellimusi isiklikult üle andmas.

“Kuna ta oli salaluure töötaja, ei saa ma kunagi tegelikut teada, kes ta oli,” nentis Watson.

ht_monopoly_ww2_090917_main

Monopoli mängulaudade sisse peidetud kaardid, kompassid ja tööriistad

Watsoni sõnade kohaselt moodustas ta isa väikese ettevõtte lisaharu, mis trükkis Briti sõjaväele siid- ja kunstsiidkaarte ning paigaldas need hiljem sadadesse Monopolikarpidesse.

Enne ülesandele siirdumist, informeeriti Briti lendureid otsima vangilangemise korral abivahendeid humanitaargruppide poolt jagatavatest Monopoli ning teistest mängulaudadest. Neile öeldi, et “erilised väljaanded” olid märgitud punase punktiga tasuta parkimise kohal.

Watsoni väitel peideti lisaks varjatud kompassile, tööriistadele ja kaardile mänguraha alla ka päriskupüüre.

Sõja ajal keelas Ametliku Saladuste Akt (Official Secrets Act) kõigil asjaosalistel plaani paljastamise, kuid Watsoni väitel oli tema isa siiski murelik, et asja avalikuks tulemisel võtavad sakslased sihtmärgiks tema ettevõtte.

ht_ww2_monopoly_090917_mn

“See oli väga erakordne ning ülimalt salajane,” ütles Watson, lisades, et ta ei saanud ettevõtte osalusest sõjaväeabistamisel teada enne paljude aastate möödumist.

Erinevad kaardid erinevatele aladele

Waddington trükkis seitse erinevat kaarti vastavalt kuuele piirkonnale, kus Saksamaal vangilaagrid olid, sõnas Orbanes. Näiteks Itaaliasse suunduvad Monopolikarpides oli Itaalia kaart ning Itaalia valuuta (liirid).

Kindlustamaks iga mängu jõudmise õigesse piirkonda, leiutas salaluure järgmise koodi.

“Iga mäng valmistati just vastava laagri jaoks,” ütles Orbanes. Ohutuks märkimiseks kasutati punkte pärast erinevaid asukohti kaardil.

Punkt “Mayfair’i” (ei suutnud tuvastada, millele see vastab eestikeelses versioonis) lõpus tähendas, et mäng oli mõeldud Norra, Rootsi (mida kuradit…Rootsi isegi ei osalenud sõjas – ilmselt on silmas peetud Taanit) ja Saksamaa vangilaagritele. Punkt Marylebone’ jaama lõpus tähendas mängu suundumist Itaaliasse.

Sõjavangide põgenemist abistasid sajad tuhanded siidikaardid

Kuigi “Mr. A.” oli vastutav sõja toomises Waddingtoni uksele, tunnustavad kaardieksperdid hoopis teist MI9 agenti, Christopher Clayton Hutton’it, suurepärase plaani välja haudumises.

“Ta pani ühe ja teise kokku,” sõnas Hall, lisades, et Hutton ei olnud ilmselt selle taga üksi. “Tema oli esimene, kes tuli ideele sokutada kaardid laagritesse, peidetuina lauamängude sisse. See näeb välja kahjutu ega ärataks kahtlust… see näeks välja, nagu oleks see heategevus.”

Hall ning teised Monopolikarpidesse peidetuga tuttavad ei soovinud seada ohtu Punase Risti erapooletust. Seetõttu lõi Salaluure agentuur mängude Saksa laagritesse smuugeldamiseks varihumanitaargrupid.

Barbara Bond, U.K. Plymouth’i ülikooli aserektor, kes kirjutab raamatut siidikaartidest, sõnas, et Monopol ei olnud ainuke viis kaartide sissesmuugeldamiseks. Kasutati ka kaardipakke, meile tundud lauamängu nimega Tsirkus ning ka pastakaid.

“Selle taga oli terve tööstus,” märkis Bond.

Sõja jooksul kasutati vangide aitamiseks sadu tuhandeid siidikaarte. Bondi sõnul oli see muutus sõjavangidesse suhtumises.

Esimese Maailmasõja ajal sõjavangi langenuna oligi kõik.

Kuid kuna Winston Churchill ja paljud teised omasid selles vallas isiklikku kogemust, muutus ka üldine arvamus.

“Sõjavangid võisid siiski ülesannet täita,” ütles Bond. “Neil ei olnud vaid kohust vangilangemise vastu võidelda, vaid ka põgeneda.”

Siidist (ja kunstsiidist) valmistatud kaardid ning nende nutikas levitamisviis peegeldasid seda mõttelaadi.

Kõik Monopoli “eriväljaanded” hävitati

Kuigi selle ajastu siidikaardid on olemas raamatukogudes, kodudes ning muuseumites üle kogu maailma, ei leidu ühtegi “parandatud” Monopoli originaali.

“Pärast sõda hävitati kõik eksemplarid,” mainis Watson.

Ning kuigi mängud ise on kadunud, on nende pärand Monopoly tootjate uhkuseks.

“Ajast, mis Charles Darrow lõi 1930 aastal Monopoli, on mängul olnud rikkalik ja huvitav lugu. Monopoli kasutamine Briti valitsuse poolt kaartide, raha ja varustuse vargsi sõjavangideni toimetamisel Teise Maailmasõja ajal on vähe tundud, kuid siiski tähtis osa meie ajaloost.” sõnas mänguasjade tootja Hasbro, Inc. esinaine. “Me oleme alati uhked, kui see kultuslik mäng muutub pere, riigi, ajaloo ja mälestuste tähtsaks osaks.”

1970’ndatel oli Watsonil võimalus kohtuda mõningate endiste sõjavangidega, kes kasutasid just Waddingtoni kaarte põgenemaks vangilaagrist Lepzigi lähedal asuvast Colditzi lossist.

“See oli väga põnev,” sõnas ta. Ja kuigi on võimatu täpselt teada saada, paljud vangid peidetud kaartide abil põgenesid, hindavad eksperdid, et kõigist vangilangenuist naases Liitlasriikide tagalasse enne sõja lõppu umbes 35000 Briti, USA või teiste liitlaste sõdurit.

“Me eeldame, et 10000 neist kasutas põgenemisel Monopoli kaarti,” ütles Watson.

_________________________________________________________

pic550796_md

Tõenäoliselt ei hävitatud neid Monopole sedasi, nagu ülal pildil näha. © Ender Wiggins

Panin selle kärmelt vabas vormis Eesti keelde ümber. Kõik õigused tekstile kuuluvad loomulikult autorile, mitte mulle – ma vaid kommenteerisin vahele… Lugeda mõningase kriitikaga. Mina olen näiteks kuulnud, et just Punane Rist jagas neid mänge, kuid kes teab… Ametlikku versiooni vist ei eksisteeri. Go figure…

Igastahes hariv lugemine.

Originaalartikkel

Advertisements

Üks vastus to “Get Out of Jail Free: Monopoli peidetud kaardid”

  1. […] kui kapitalismi propaganda. Saksamaal aga ei olnud Monopol mitte keelatud – selle abil põgenesid hoopis mitmed sõjavangid. Kuid see on teine […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: