Esimene Eesti sõjamängurite alternatiivlaager

Pärast kõiki neid pisikesi üritusi, mida Eestis lauamängulaagrite nime all ühes ja teises kohas aeg-ajalt korraldatakse, sai EWS (Estonian Wargamers Society) maha ühe korraliku mängupõrguga. Ausalt-öeldes sattusin sinna täiesti poolkogemata, kuna Generalfeldmarschall Aigar oli mind mõttetute eurokatest kirjutamise pärast välja jätnud, kuid Frontschwein Costello, kes teadis, et teen seda vaid selleks, et üldsuselt rohkem peale minna, edastas salaja mulle kutse. Sedasi siis juhtuski, et reede hilisel pärastlõunal kohalejõudnud seitsme inimese hulka kuulusin ka mina…

Et kiirelt kõiki tülli ajada ning seejärel end kas lohutuseks täis kaanida või koju minna, alustasime umbes seitsme-kaheksa paiku ühe kiire Diplomaatiaga. Minul õnnestus saada Austria-Ungari, kes, luues liidu Türgi Euroopa-meelse sultaniga, tungis peale paha-aimamutele Venemaale. Samal ajal sõlmiti Lääne-/Kesk-Euoopas kolmikliit Itaalia, Prantsus- ja Saksamaa vahel. Inglismaa otsustas vist jääda neutraalseks, kuna temapoolsed läbirääkimised jäid üpriski kasinaks…

Austria-Ungari lõbu aga ei kestnud üldiselt kaua – olles täpselt kenasti keskpaigas, võttis ta enda peale Saksa-Prantsuse-Itaalia ühislöögi ning aitas selja tagant appitõttaval Türgil teha niipalju kahju kui võimalik. Lõunast Apenniini poolsaarele lähenenud moslemid haarasid Itaalia kiirelt oma võimu alla. Olles praktiliselt väljapekstud, pidasin ma meeleheitlikke läbirääkimisi Saksa keisriga, et ma ei oleks esimene, kes välja langeb…

8 tundi hiljem lõppes mäng minu liitlase Türgi võiduga. Austria-Ungaril õnnestus lõpuni mängus püsida, kuid nii Ingismaa ja Venemaa olid kapituleerunud. Ülalolev pilt on käskudest, mis mängu jooksul kirjutati… Samuti võis kõikjalt leida minupoolt tühjaksjoodud õllepudeleid, mida pidi olema eile allesjäänute järgi rehkendades umbes 13-14… Hiljem sain teada, et miski 5 jäi veel külmikusse.

Laupäeva hommik algas üpriski vastiku pohmelliga ning lisaks sellele harjumatult vara (kuid määravam oli esimene). Olin end palunud üles ajada, kui midagi ägedat mängima asutakse ning see oli minu magamisharjumusi arvestades võrdlemisi tark tegu. Seega peksis Frontschwein Costello mind üles kell 10 hommikul, kui asuti üles panema lauda mängule The Napoleonic Wars, mis Costello sõnul pidi võtma aega vaid paar tunnikest, kuna iga käigu lõpus veeretatakse täringut ning kuue puhul mäng lõppeb.

Mäng on tõsiselt sügava teema ning (pohmaspeaga) keeruliste reeglitega, kuid väga mõnus ning nauditav. Taas kord õnnestus mul hakata mängima Austriat (Martti – Preisimaa, Aigar – Inglismaa, Neeme – Prantsusmaa, Costello – Venemaa). Ka selles mängus ei ole Austria just kõige paremini positsioneeritud riik, sest kuigi mängu alguses on Venemaa Britannia poolel (nagu ka Austria) ning Preisimaa neutraalne, siis nende kahe liitumisel Prantsusmaaga, on pisike Austria kolme vaenupoole vahel…

Kuna Napoleon asus esmalt kimbutama Briti laevu, sai Austria keiser tasahilju Prantsuse idapiire enda kasuks nihutada. Venemaa alustas Diplomaatilisi läbirääkimisi neutraalse Türgiga ning sai viimase omale liitlaseks. Prantsusmaa rõhus oma sõprade – Taani ja Hispaania – abiga tugevalt Inglismaad, vallutades isegi korraks Londoni. Sellega lõppes esimene käik – aasta 1805.

Vahepeal jõudsid Vints ja Udutont panna üles Axis & Allies Pacific 1940 ning selle läbi mängida – see kestis vaid 3 tundi.

Siis aga ilmus välja Arthur Wellesley, kes Bonaparte’ mättasse lõi ning ise Prantsusmaale lammutama suundus. Preisimaa minetas oma neutraalsuse ja nähes vaimusilmas, kuidas kotkas oma tiivad üle Britannia sirutab, asus Napoleoni poolele. Austria, kes aga oli liigutanud oma piire Marseille’ni, sunniti jõhkraid meetodeid kasutades taganema, tekitades Alpides patiseisu, kus Austria ei tahtnud oma nõrgemate vägedega rünnata ning Prantsusmaal polnud Inglismaa pideva vastutegevuse tõttu piisavalt mahti, et midagi ette võtta. Venemaa lammutas Austria põhjavägedega koos Preisimaad laiali. Ka Wellesley löödi Prantsusmaalt minema.

Pärast 1808. aastat tegime pausi, kus huvilised võisid sööma minna. Kätte oli jõudmas kolmas käik ning kell oli selleks ajaks veerenud seitsme peale – 8 tundi oli mängitud.

Kuna midagi muud polnud teha, võtsime Udutondiga ette Valor & Victory. Pisike sõdimine väikelinnas lõi vere kenasti käima.

Umbes kaheksast jätkasime Napoleoni sõdadega. Venemaa tegi Prantsusmaaga rahu ning tungis Austriasse. Olles võimetu sõdima kahel rindel korraga, löödi Austria väed ka läänerindel puruks ning algas kolmepoolne invasioon Austria anastamiseks. Wellesley kogus Inglismaal vägesid…

Üks pisike lõbus seik oli, kui Prantsuse laevad mitu aastat Biscaia lahes ühe pisikest Briti alust otsisid – kuna aga ta kõik oma käigupunktid meeleheitlikult sinna ära kulutas, ei saanud ta väga muud teha.

Pärast kapituleerumist ei olnud Austrial terve aasta muud teha, kui vägesid koguda, kuna ta oli neutraalne. Prantsuse ja Venemaa vahel tekkis terav huvide põrkumine, kui mõlemad proovisid enne teist Rootsit alistada – sellega sai siiski hakkama Napoleon, kuid Helsingi sai Tsaaririigile.

Vahepeal oli ülejäänutel taas igav hakanud ning koogiti välja väga retro välimusega Wizard Kings.

1811 kuulutas Venemaa taas Prantsusmaale sõja ning asus võitlema Briti poolele. Austria, kes vahepeal oli neutraalsusega ühele poole saanud ning uuesti Inglismaaga liitunud, ühendvägedega sõideti rõõmsalt Kutuzovi juhtimisel Pariisi. Idarindel aga murdsid läbi Preisi ja Prantsuse väed vallutades vastavalt Viini ja Moskva – Peterburg oli juba varem langenud Rootsi vägede saagiks. Neljas käik lõppes taas Austria kapituleerumisega…

Viimasel käigul üritasid nii Venemaa kui Inglismaa takistada Prantsusmaa võitu, kuid erilist edu sellega ei saavutatud – Itaalia lõunaosa vallutati Imperaatori vägede poolt, Venemaa pealinnad jäid Bonaparte kätte… Lõbus oli vaid see, et kord Türki tunginud, ei olnud Prantsusmaa mängijal enam mahti tema välja toomiseks. Seega passis Napoleon viimased aastad Sofias õgides saiakesi.

Mäng lõppes pool viis hommikul Prantsusmaa ülekaaluka võiduga. Teiseks tuli Preisimaa ning ülejäänud miinuspunktidega järele. Pean häbiga mainima, et suutsin tulla viimaseks… Kui ma nii hea kaotaja ei oleks, siis ma vist lauamänge üldse ei mängiks… Kokku kestis mäng koos reeglite seletamise/õppimisega 16 tundi.

Kuna viimasel käigul võtsid Prantsusmaa, kelle juhtimise all oli Keisririik ise ja kolm liitlasriiki (Hispaania, Taani ja Rootsi), kelle käigud sattusid olema järjestikku, käigud tohutult aega, siis löödi teisele lauale üles Napoleon’s Triumph, mille taga Martti ja Udutont kahekesi üksteise käsi hakkasid väänama. Igastahes tundus see mäng niivõrd huvitav, et tekkis kohe tahtmine isegi mängima hakata, kuid igipõlised traditsioonid (üldiselt mulle ei meeldi, kui mõni mängijatest mängu ajal kuhugi ära kaob ega mängu ei jälgi) ja asjaolu, et mäng oli kahele, sundisid mind tagasi Napoleoni sõdade juurde (kuigi oleks võinud vabalt teha erandi – laua taga mängu jälgimise teesklemine väsitas veel rohkem).

Pühapäev algas hoolimata viietunnisest uinakust siiski paremini kui eelmine. Seda peamiselt põhjusel, et suu ei kuivanud ning vasaraga päkapikk oli kellukese peas rahule jätnud.

Toas leidsin Aigari, Costello, Martti ja Udutondi Tide of Iron’i lauda üles panemas – sedakord Days of the Fox’i laiendiga. Kuna muud teha ei olnud, alustasime pärast edukat Ingalt kohvi nurumist kolmekesi Twilight Imperiumiga – Costello kurikuulsate sõnade järgi pidi TI kolme mängijaga samuti kõigest paar tundi kestma…

Pärast julget tunnikest mängimist (ka laua ülesseadmine ja reeglitega tutvumine võttis omajagu aega), kuulsime, kuidas kõrvaltoast räme hõiskamine kostus: “Noh, võitsite või?” “- Ei, reeglid said seletatud.”

Paari tunni pärast – umbes kahe ajal – selgus, et lähivõitluse reegleid oli tõlgendatud sedavõrd valesti, et puudus igasugune mõte edasi mängida. Alustati uuesti. Seekord õigete reeglitega.

Meie olime vahepeal samuti pisut edasi jõudnud – sõlmiseme Neemega Vintsu vastu liidu ning tema War Sun’ide abiga lõime tema väed puruks. Noh, pisu aitasin ka mina kaasa, kuid minu laevukesed ei olnud pooltki nii head.

Olles hävitanud Vintsu koduplaneedi ning selle radioaktiivse plögaga üle valanud, suundusid Neeme laevad minu koduplaneedi poole… Pärast paari suures plaanis tühist lahingut nad siiski sinna ei jõudnud – Neeme võttis lihtsalt ühe võidupunkti juurde ja võitis… Kokku 7 tundi.

Teises toas võidutsesid kolmada reichi armeed, takistades Ameerika langevarjurite põgenemise. Kokku 4 tundi.

Seejärel sai tehtud grupipilt ning laiali mindud, et järgmine kord oleks taas põhjust kokku tulla…

Kolme päevaga neli mängu (sealjuures vaid üks, mida ma varem polnud mänginud) – pole just selline lauamängulaager, kus ma varem olen viibinud, kuid pärast seda vist väga neid teisi ei tahagi. Suurepärased mängud, suurepärane söök (üks konserv, päts leiba, pisu salatit ja pakk pihve) ning selliste mängude mängimiseks suurepärane seltskond. Mida veel ühelt nädalavahetuselt tahta.

Teinegi kord….