Arhiiv: Ancient

Kartaago võit! Mis Hannibaliga tegelikult juhtus…

Posted in Mängimised with tags , , , on 2. jaanuar, 2012 by Ove

Teine Puunia sõda oli vältimatu jätkusõda Rooma ja Kartaago (endise Foiniikia koloonia) vahel Vahemere Lääneosa pärast. Esimene sõda kahe vägeva vahel, mis algas Sitsiilia saare pärast, lõppes Kartaago kaotusega. Rooma oli sel ajal üpriski väike vabariik, ulatudes Apenniini poolsaare põhjaosas asuvast Po jõest vaid poolsaare lõunatipuni, omamata sealjuures ühtegi kolooniat ega märkimisväärset laevastikku. Kartaago seevastu oli vägev riik, mis ulatus Aafrika põhjarannikust Pürenee lõunaosani, võttes enda alla ka Sardiinia, Korsika, Sitsiilia ja Baleeri saared. Rooma aga ehitas võimsa laevastiku, lõi Kartaago paadid puruks ning peksis nende väed välja nii Sitsiiliast, Korsikalt kui ka Sardiiniast.

Pärast isa surma võttis Kartaago vägede juhtimise üle Hamlicari poeg Hannibal, kes olla 9 aastaselt sunnitud vanduma Rooma riigile kättemaksu. II Puunia sõja alguseks Valitseb Rooma kogu saabast, välja arvatud Po jõest ülespoole jäävad Gallia Cisalpina metsikud hõimud, Sitsiiliat, Korsikat ning Sardiiniat. Hannibali poolel on Kartaago kartmatud sõdurid, Numiidia kiired ratsanikud, Hispaania võimsad vägilased ning Rooma hirmu all elavad Gallia ja Bruttiumi hõimud.

Me kõik oleme koolis õppinud, kuidas see sõda ajaloolaste arvates toimus – nüüd kuulete esmakordselt täit tõtt!

On aasta 218 e. Kr. – suur suvi kütab Orospeda rannaliiva talumatult kuumaks. Puidust toolidel istuvad kaks meest, süües nende ees olevalt laualt marineeritud oliive ning juues peale parimat veini. Mõlemad on täies sõjarüüs, millel kujutatud valgelt hobuselt helkisid kirevad päikesekiired. Nende ees lebas kaart Vahemere ümbruses asuvate maadega. See on küll üpriski rohmakas ning ebatäpne, kuid kaks meest ei lasknud oma vaidlust sellest segada. Kaldaribal jalutas meestest noorim, väejuht Mago, ning loopis mere helkivaisse lainetesse lutsu. Kaugemal kaldal on tohutu armee laagrid püsti löönud – täpsemalt 90 000 jalameest, 12 000 ratsaväelast ning mitukümmend Aafrikast toodud  sõjaelevanti. Kahest vanem, 30-ndates eluaastates sõdalane, nimeks Hannibal, lõi oma pistoda Põhja-Itaaliasse ning teatas: “Just üle Alpide ootab meid võit Roomlaste üle! Minnes sealt, ei satu me mägede ja mere vahele lõksu ning üllatame Rooma vägesid, liginedes neile põhjast. Lisaks olen oma pealikele sealsetest Galli hõimudest mitu noort piigat naiseks leidnud, mistõttu on mul alust arvata, et sealsed sõdalased just meie poolele hoiavad.”

Hannibali noorem vend aga vaidles sellele tuliselt vastu, soovitades just üle mere Lõuna-Itaaliat rünnata. Ka seal pidada asuma Kartaagomeelsed hõimud. Lõpuks ei jõutudki kokkuleppele ning veinist joobununa koperdasid Hannibal ning tema vend Hasdrubal telkidesse magama, et järgmisel hommikul jätkata. Nõnda see suvi venis…

Sügiseks olid mõlemad mehed veinist läbiimbunud, sõjavägi rahutu, kuid kohalikelt naistelt polnud mingit nurinat kuulda. Kuna aga luureandmed olid mitmeid kuid vanad, andis noorem vendadest järele ning vendadest kõige noorem, kõige lollem, aga kõige parem meresõitja Mago saadeti Aadria mere piraadilaevastiku saatel 10 000 relvavennaga Tarentiumi sadamatesse. Kaugemale vaene poiss kahjuks ei jõudnud, kuna seal tormas neile vastu hullunud Publius Cornelius Scipio, kes oma 5 leegioniga Kartaago vägevad väed ümber piiras ning vastu Tarentiumi väravaid puruks litsus. Mago pääses hädavaevu eluga, kuigi keegi seda ei oodanud. Alles aasta hiljem jõudis ta sõudepaadiga Kartaago suurde sadamasse, kus ta vaid õnnekombel suure galeeri alla jäämisest pääses.

Kaks vanemat venda olid noorema õnnetusest kuuldes murest murtud ning kakkusid üksteisel leinahoos habemeid välja ning oleks sealt veel ka juuste kallale läinud, kui poleks tulnud rõõmusõnumit – nähes Kartaago valmisolekut Roomlastele ilma vaseliinita peale vajuda, otsustas Sürakruusa rahvas mässu tõsta ning Rooma valitsejad mutta taguda. Lisaks sellele olid Sitsiilia lääneosas pead tõstnud ka numiidia immigrandid, kellele roomlased vägagi vastukarva olid. Seda kuuldes muutus kahe mehe meel lausa nõnda heaks, et suudeti jõuda ühele meelele – peamine löök Roomale tuleb anda lõunast. Otsekohe läks jubedamaks sebimiseks, et kõik mehed lahingkorda seada. Esimesest Puunia sõjast allesjäänud laevad seati merekõlblikuks ning Hasdrubal koos 50 000 sõdalase ning elevantidega asus Sitsiilia ranniku poole sõitma, et aidata kartaagolastele nõnda südamelähedasi numbiidlasi. Hannibal aga võttis ülejäänud 50 000 sõdalast ning põrutas põhja poole, et ühele vallalisele pealikule Galli hõimudest uus naine otsida.

Lilybaeumi jõudes asus Hasdrubali lipu alla kogunenud Kartaago ning Numiidia koondvägedele vastu vanadusest nõder Rooma konsul Tiberius Sempronius Longus, kes oli parajasti Agrigentumi sanatooriumis ravil ja kelle värisevad käed ei suutnud isegi gladiust hoida. 4 tema all teeninud leegioni piirati kartaagolaste poolt ümber ning vaid hädavaevu suutis konsul oma ihukaitseväe toel pääsema saada. Viskeodad ning vibunooled jälitasid neid argu latiine Messana müürideni välja.

Talve veetis Hasdrubal Enna mägikülakestes kitsi karjatades. Hannibal oli aga vahepeal suure hulga meestega üle alpide roninud ning tegeles hoolsalt Galli hõimude kenamate piigade väljavalimisega. Rooma rahvas värises…

Kevadel, kui viinamarjaväädid Alpide lõunakülgedel lopsakalt vohama lõid, tegeles Hannibal ikka piigade seelikualuste uurimisega. Oli teine mitmeid näokamaid noorikuid ka oma pealikele jaganud ning mitmeid nädalaid järjest kohalike klannipealikega veinipeekreid tühjendanud. Kui aga luurajad tõid sõnumeid lähenevatest vaenuvägedest, ajas noor väejuht mehed kokku ning tegi pummeldamisele lõpu – vaja ikka ju roomlastele kah tähelepanu pöörata, solvuvad muidu veel sedasi.

Rooma poliitikud ei olnud talvel laiselnud. Relvastatud oli mitu uuet leegionit, kes uue konsuli Claudius Marselluse käe all tali otsa treeninud olid. Claudius oli küll veel vanem kui Tiberius – ligines teine juba 60-ndatele -, kuid hoopis teisest puust. Aastal 222 e. Kr. olla mees tapnud kahevõitluses Galli kuninga ja vägilase Viridomaruse ning hiljem vallutanud ka Sürakruusa. Hannibal oli aga mureta ning tegi plaane algavateks verelaskmiseks. Lõpuks, kui lumesulamisvesi segamatult mööda Po jõge alpidest allapoole voolas, jõudis ka Claudius 5 leegioni suuruse väega Gallia Cisalpinasse. Roomlaste vägi oli küll pea kaks korda suurem kui sõbralikel kartaagolastel, kuid noor väejuht võitis neid mängeldes – nähes roomlaste nõrka ratsaväge, surus ta oma ratsanikud võinoana rooma leegionitesse ning hakkis jalaväelaste mõõkadega tükkideks. Lahingust pääses imekombel lausa pool sellest tohutust väest. Vana kavalpea ning kangekaelse pässina ei lasknud Claudius aga end sellest kaotusest heidutada. Kohe tormas ta Rooma tagasi ning naases paari kuu pärast värskete leegionitega. Ka seekord seisid kartaagolased ja nende liitlased vankumatu müürina, muutes kogu Po jõe Rooma verest punaseks. Jällegi pääses Claudius eluga ning jällegi tõi ta Roomast abivägesid. Po jõgi oli aga laipadest juba ummistunud ning mitmetes kohtades olid surnukehad moodustanud koolmed, mida mööda vaenlane hõlpsalt üle sai. Hannibal suruti kahe armee vahele ning vahepeal ratsutama õppinud roomlased suutsid ka tema tagasitee ära lõigata. Vaid surmani truude Ibeeria sõjameeste vaprusega jõudis Hannibal naaberkülasse, kus teda ootas külm vein ning värsked piigad, ning sealt edasi üle alpide Ibeeriasse. Teda kimbutasid nälg, janu, roomlaste luurajad ning naiste lõpmatu kaeblemine. Kuid talve hakuks jõudis ta siiski Dianiumi, kust ta oma vennast Hasdrubalist nõnda suurte lootustega lahku oli läinud.

Hasdrubal aga oli oma vennale antud lubadused unustanud ning karjatas ajataju kaotanuna kitsi edasi…

Kartaago välisministeerium aga ei puhanud ning vahepeal oli kogu Sitsiilia Kartaago poolel. Samuti Celtibeeria ning nii mõnigi provints roomlaste kodumaal. Ainult Hannu (keda ka Vanemaks kutsuti) – väga kehv väejuht, kes oli aastaid tagasi Tiberius Sempronius Longuse käest Grumentumi all tappa saanud ja mitu aastat hiljem kaks korda Beneventumi all tagasi löödud – tekitas Kartaagos kõlakaid, nagu oleks Rooma vastu sõdimine tühi vaev, mille tõttu sealne rahvas väga rahupooldavaks muutus. Õnneks aga suutsid Kartaago agendid Marcus Porcius Cato käte vahele piisava hulga kulda puistata, et viimane pidevalt senati istungitel Kartaagoga rahu sõlmimise poolt rääkis.

Mago, kes oli vahepeal tagasi Kartaago rüppe jõudnud, plaanis uut retke – seekord ehk edukamat. Tal läks küll uute elevantide importimisega tublisti aega, kuid lõpuks jõudis ta oma vanema venna Hasdrubali juurde, kes jätkuvalt Enna mägismail päikest võttis. Seal pani ta talle südamele Hannibalile antud lubadust ning koos suunduti Messana müüride alla, mille taga  Tiberius Sempronius Longus argpükslikult värisedes kükitas. Ühisel jõul lõhuti maha linnamüürid ning tänavad värvusid õhtutaeva karva punaseks.

Vahepeal Ibeeria veinist kosutust saanud Hannibal naases vastu talve taas Itaaliasse Rhegiumi külje alla Crotonisse. Kohe kerkis tema ette tohutu roomlaste armee, mida juhtis Claudius Marcellius. Hannibal aga otsustas lahingut mitte anda ning Bruttiumi liitlaste varjust pööras ta lääne poole. Claudius jäi lolli näoga Crotonisse Kartaago armeed otsima. Ühel sügisesel õhtul aga teatasid tema luurajad 3-st leegionist, mis põhja pool – Heracleas – laagris passivad. Tegu oli Claudiuse järelväega, mis pidi lüüasaamise korral takistama Numiidia ratsanikel põhjapoole liikumast. Kohe pööras Hannibal oma armee põhja ning ründas hommikuse udu varjus roomlasi, nottides maha kõik ettejäävad roomlased ning pannes nende laagri põlema. Võidujoovastuses liikus ta edasi, lootes kevadel Tarentiumi väravad oma vägedega maha sõita.

Brundisiumis lõi ta oma laagri püsti ning jäi roomlaste lihaveiseid sööma. Kevadel aga levis kulutulena uudis senati uuest lemmikloomast prokonsul Publius Cornelius Scipiost – et teda mitte oma isaga sassi ajada, nimetatakse teda ka teatud põhjustel Scipio Africanuseks. Tubli väejuhina oli see mees võidelnud nii Sitsiilias, kui ka Ibeerias, kuid nõnda kõrgele polnud ta veel jõudnud. Samuti teatasid luurajad Hannibalile suure vaenuväe lähenemisest. Publiuse vägede raevukas rünnak aga tabas Hannibali vägesid võrdlemisi ootamatult. Väejuht ise oli tigedas tujus, kuna viimasel ööl ei olnud tema lemmiknaine tal korralikult magada lasknud ning hommikul ärgates ei olnud ta saanud kõiki oma vägesid lahingkorda sättida. Sellest hoolimata panid Kartaago sõdalased vapralt vastu pea 60 000 leegionärile ning parvede kaupa lõid odamehed tagasi rooma ratsanikke , kuid 31 aastane Publius Cornelius Scipio ei olnud vanadusest nõder Tiberius Sempronius Longus – Hannibali väed lõid vankuma ning vastumeelselt asus noor väejuht taganemisteele, kaotades üle poole oma armeest.

Olles jõudnud taganemisega Paestiumi, kohtus ta aga Claudius Marcelliusega, kes oli kogu talve oma kadumaläinud järelväge otsinud. Ka seekord aitasid Hannibali Claudiuse juba töntsiksjäänud silmad ning vanadusnõtrus, mis ei lasknud mehel kiirelt ratsutada. Taas kord liikus noor Kartaago väejuht põhja poole. Jõudnud paari päevaga Beneventumisse, ründasid teda aga värsked väed Roomast, keda juhtis lahingutes kogenematu konsul Gaius Claudius Nero. Lahing oli pikk ning verine. Tänu Gaius Nero oskamatusele vägesid juhatada, suutsid Kartaago sõdalased roomlaste leegionitele palju kurja teha, võttes enne langemist neilt tublisti matti. Sellest hoolimata pidid marssimisest väsinud kartaagolased lõpuks enam kui kaks korda suurema väe ees alla vanduma. Hannibal ise pääses küll lahingust eluga, kuid Heraclea lähedal püüdsid Claudius Marcelluse luurajad ta kinni ning viisid tema pea Rooma müüridele. Nõnda hukkus ajaloo vägevaid väejuht.

Saanud sellest vägevast võidust uut jõudu, otsustas prokonsul Publius Cornelius Scipio (Africanus) proovida õnne Kartaago enda kodumaal. Aastal 209 e.Kr. maabus ta 5 leegioniga Kartaago väravate all. Senine sõjavastane Hanno leidis end vaenulike vägedega vastamisi seismas ning puges ussikese kombel kiirelt müüride varju. Tema õnneks aga tuli Publius vaid korraks vaatamisväärsustega tutvuma ning liikus sügise saabudes Zamasse.

Hannibali vennad Hasdrubal ning Mago olid aga murest murtud. Rooma paistis jälle jalgu alla saavat. Suurest kurvastusest pöördus vendadest vanem jällegi veinipeekri poole, juues end enne magamaminekut igal õhtul korralikult purju. Mago aga ammutas oma kaotusest uut jõudu ning tegi plaane purjetada läbi Rooma laevastiku Ibeeriasse abivägede järele. Lootuses enne sügistorme Hispaania rannikule jõuda, asus ta kiirelt teele, kuid tema õnnetuseks sai tema laevastik hävitavalt Agrientumi all lüüa ning Mago kadus taas kord jäljetult. Saades teada vaid väikesest Hasdrubali armeest Messanas, sõitis Claudius Marcellius Agrigentumisse, et sellele joodikuks hakanud väejuhile Rooma stiilis õpetust anda. Selleni ta aga ei jõudnud, kuna tuli abipalve Aafrikast…

Pikk sõda aga oli Rooma riigi nii majanduslikult kui poliitiliselt ära kurnanud. Riigikassa oli tühi ning Itaalia maakonnad loobusid järjest oma toetusest sõja edasipidamiseks. Sellised tingimused sundisid Rooma esindajaid läbirääkimistele. Aimates Rooma saadikute allajäämist Kartaago mesikeelsetele sõnameestele selles poliitilises heitluses, otsustas Publius Cornelius Scipio (nüüdsest juba õiglustatult) Africanus anda Kartaagole hävitava löögi, vallutades nende pealinna. Pikk piiramine oleks Kartaago peaaegu alistuma sundinud, kuid õigel ajal saabunud Philip V laevastik tõi nälja käes vaevlevale linnale piisavalt varusid, et veel mitmeid kuid vastu pidada. Scipio oli maruvihane ning vahutas kaks nädalat järjest, lubades otsekohe Makedooniasse sõita ning sel isehakanud kuningal mõne organi maha lõigata ning talle piparmündikastmes sisse sööta. Kõigepealt aga lubas Kartaago maatasa põletada!

Taas kestis piiramine nädalaid, kuid ühel südasuvisel hommikul äratas roomlaste laagri vahimehed juubeldamine müüridelt. Piisas vaid pilgust põhja poole, et mõista selle põhjust – merelt lähenes linnale tohutu Kartaago purjeis laevastik. Mago oli kuidagi siiski Uus-Kartaagosse jõudnud ning tõi kaasa mitukümmend tuhat Ibeeria karastunud sõdurit. Publius Cornelius Scipiole ei antud aega isegi rinnaplaadi selgatõmbamiseks – ratsutas teine vaid alustuunika väel lahingusse, kui Hanno ning Mago koondväed linnaväravast välja tungisid. Metsik lahing kestis tunde, kuid viimaks otsustasid selle käigu Numiidia ratsanikud, kes Scipio väed ümber piirasid ning selle tolmuks jahvatasid. Prokonsul ise pääses vaid hädavaevu. Kuid vaid selleks, et tema oma mehed pärast meeletut põgenemist tal Zama all kõri läbi lõikaks.

Alles pärast lahingut jõudis Mago ja Hannoni sõnum uute vägede jõudmisest Kartaago pinnale – vana rebane Claudius Marcellius oli maabunud 3 leegioniga Utica müüride all. Joovastuses kergest võidust nõnda kogenud väejuhi vastu, suundusid Kartaago sõjapasunad Utica poole, vastu uuele vaenlasele. Olles meeleheitel hirmust Rooma kaotuse ees, andis Claudius vägedele käsu kartaagolaste vastu astuda, kuigi viimaseid oli kaks korda rohkem. Nähes nõnda vägevat vastast, pööras nii mõnigi roomlane ümber, et otsida lunastust lainetest ja mitte määrida oma verega mõne Kartaago sõdalase mõõk erepunaseks. Oma veast sai Claudius aru alles siis, kui pool tema väest oli merre pühitud. Oma armee riismetega püüdis ta küll põgeneda, kuid Thabraca all, kui ta üritas Zamas viibiva leegioniga ühineda, saadi ta kätte ning kisti hobuste vahel neljaks.

Pärast nõnda häbiväärset lüüasaamist, andis Rooma senat ametlikult alla, kuigi paljudele oli see juba varem teada. Läbirääkimised toimusid Messanas. Rooma riigile pandi tohutud maksud, mistõttu nad veel aastakümneid pidid Kartaago hüvanguks orjama, kuni Hasdrubal Boeotarch Rooma vallutas, selle maatasa põletas ning sinna soola külvas. Mitusada aastat hiljem avastas aga üks Kartaago meresõitjatest Vahemerest lääne pool uue mandri, millele sai vana väejuhi austamiseks nimeks Magoa.

Eelpool leiduva jutustuse näol on tegemist simulatsiooni abil tõestatud juhtumiga, mida on vabamüürlased üritanud kogu selle aja meie eest varjata. Simulatsiooni läbiviimiseks kasutasime ajaloosimulaatorit “Hannibal”, mis on välja antud korporatsiooni Valley Games poolt. Mitmeid tunde kestnud protsessi tulemusena jõudsime lõpuks tõeni, mille teile ka siin ära tõime. Nüüd oleme lõpuks valedest priid…