Seadusejamad Merchant of Venus’ega

Posted in Uudised with tags , , on 25. oktoober, 2011 by Ove

Tublimad uudistejälgijad peaksid juba teadma, millest siin juttu tuleb… Aga palju neid siin Eestis ikka on…

Mõned päevad tagasi andis FFG teada uue mängu – Merchant of Venus – ilmumisest. Tegu on vana-kooli (aastast 1988) kosmosemänguga, kus mängijad mööda ilmaruumi ringi kolistavad, otsides kõige magusamaid turge oma kaubale. Ei puudu ka erinevat tüüpi kosmoselaevad, millega nodi vedada ning litsentsid kauplemiseks… Sihuke mõnusa maiguga kiire mäng… Mäng on FFG‘l juba uues kuues, playtestitud ning peaks turule ilmuma uue aasta esimeses veerandis.

Umbes samal ajal – eks siis jällegi mõned päevad tagasi – andis Stronghold games The Dice Tower‘is teada, et neil on plaanis anda välja Merchant of Venus… Mäng peaks välja tulema 2012 aasta keskpaiku…

Kaks firmat annavad samal ajal teada, et mõlemal tuleb välja sama mäng… Teades USA seadusejärgimist, lõhnab see major lawsuit‘i järgi… Seda aga üritatakse vältida ning mõlemad mängufirmad peavad läbirääkimisi, et saada selgust, kumma litsents on legaalne.

Aastake tagasi ostis FFG oma litsentsi mängu väljaandmiseks Hasbrolt. Liiguvad kuuldused, et Merchant of Venus surutakse Twilight Imperiumi maailma – ma tean vähemalt ühte inimest, kellele see mõte meeldib…

Stronghold games muretses aga oma litsentsi mängu autori, Richard Hambleni, käest. Steven Buonocore ei öelnud intervjuu käigus, mis mängus sisuliselt ja kujuliselt muudetakse, kuna nad pidada isegi veel selles osas pisu mõtlema.

Häda aga selles, et FFG mõtleb suuremalt jaolt oma rahakotile kui mängijate peale. Nimelt oli vana Merchant of Venus mõeldud 2-6’le mängijale; FFG mäng on mõeldud 2-4’le mängijalt. Miks nii?! Loomulikult selleks, et oleks võimalik pärast inimestele müüa 5-6 mängija laiendit…

FFG on mänguga kõvasti vaeva näinud ega taha tõenäoliselt väga heal meelel oma litsentsist loobuda. Stronghold muretses litsentsi suht hiljuti, kuid vaevalt nemadki seda ära tahavad anda… Tekib aga küsimus, kuidas sai Hasbro müüa litsentsi FFG’le ilma, et mängu autor sellest teadlik oleks olnud.

Eks saab näha, mis sellest kõigest välja tuleb. Mina tõmbasin igastahes kärmelt Merchant of Venus’e failid BGG’st alla, et vajadusel saaks ise mängu välja printida – arvatavasti ei püsi need seal enam kaua. Mäng igastahes tundub põnev!

Intrigandid võivad sõnavahetust jälgida või ise õli tulle valada FFG või Strongholdi teemas.

Advertisements

Otsereportaaž Essenist

Posted in Uudised on 22. oktoober, 2011 by Ove

Sel aastal toob uudiseid eesti lugejani uudistekanal Ghost Stories

Selle juurde sihuke äge video teist sorti reportaažist!

Pisut juttu PnP mängudest

Posted in Lauamängud with tags on 19. oktoober, 2011 by Ove

Lauamängud on hobi, mis paratamatult nõuab raha… ja hiljem ka kõvasti aega. Poodides küsitakse mängude eest korralikku hinda – e-bay’st tellida aga igaüks (k.a. mina) ei viitsi. Loomulikult on mängimiseks ka teisi variante kui mängude ostmine – ühe variandina tuleb kõne alla lauamänguklubi NUPP!, mis kahjuks-õnneks lahendab vaid Tartu mängurite mured, kuid täiesti tasuta saab käia Ludo lauamänguõhtutel või Lauamangud.ee -praktikumides.

Ilmselt ei tule kellegile uudisena, et on olemas sihukesed elukad nagu “print and play” (ehk prindi ja mängi) mängud, mida iga huviline võib omas kodus välja trükkida (seejärel olenevalt mängust kõvasti kleepida-lõigata)  ning kohe mängima asuda. Mängudest puudus ei tule – esimese otsinguga leiab BGG umbes 500 erinevat mängu. Ja need mängud ei ole kõik üheülbalised. Leidub erineva raskustasemega mänge, tohutult erinevaid teemasid, mehaanikaid ning kategooriaid…

Peamine, mida PnP mängude tarvis vaja on, on kannatus. Kusagilt ikka leiab kellegi, kellel juhtub olema kodus printer ning suurema häda korral võib alati minna mõnda trükikotta, kus mõningase raha eest saab täiesti korraliku variandi. Kui tegu on mõne kaardimänguga, saab kohe lasta materjali printida paksemale paberile ning edasi tuleb suurem hulk lõikumist. Igasuguste muude jubinate puhul (märgid, mängulaud jne) tuleks mängumaterjal kleepida täiendavalt paksemale papile.

Kellel häda, et kusagilt pole korralikku pappi ega paberit leida (häda, mis mind ennastki aastaid kummitas – kasutasin mängukarpide tegemiseks õllede 8- ja 10-pakkide pappi, mis töötas väga hästi), saab lahenduse Zelluloosi paberipoest, mis asub kohe endise PEDA (praeguse Tallinna Ülikooli) vastas. Sealt leiab iga huviline just endale mokkamööda materjali…

Varem kasutasin meetodit paber-PVA-papp, mis oli üpriski (vaidlustatav) mugav ning tehniliselt lihtne. Kõige keerulisem oli PVA võimalikult ühtlaselt paberi alla saada ning paberile mitte volte sisse jätta. Idioodilegi on selge, et kleeppaberi kasutamine on tohutult lihtsam… Mugavus aga maksab ning kleeppaber on tavalisest paberilt tublisti kallim – Zelluloosis on ühe A4 hind 20 senti.

Loomulikult oleneb materjali valik valmistatavast mängust, kuid kõige universaalsemaks materjaliks on osutunud 1,1 mm kölnipapp, mida võib näha ka ülal pildil. Materjal on piisavalt jäik, et ka suuremate mängulaudade puhul mitte murduda ning piisavalt õhuke, et võtta tohutul hulgal ruumi.

Väiksemate jubinate jaoks (kõiksugused pisemad märgid) on kõige parem 2 mm köitepapp. 3 mm jäi pisu paksuks – eriti kui pidi märke sõjamängudes üksteise otsa kuhjama. 2 mm jätab märgi piisavalt paksuks, et see oma kohmakate sõrmedega üles korjata ning piisavalt õhukeseks, et mitte veider välja näha.

Lõikumisest… Kõige mõistlikum on kasutada lõikurit, kuid sellisel juhul on materjali paksus võrdlemisi piiratud. Juba 1,1 mm papp jätab lõikuri korral kohati üpriski koledalt narmendavad servad. Teisalt on alati võimalik kasutada skalpelli, mis aga pikema pruukimise juures muudab näpud üpriski tundetuks. Paksema papi puhul on aga skalpell ainuke variant… Võibolla kõlbab ka giljotiin, kuid nende hinnad käivad minu jaoks üle jõu.

Kui aga mängus on täringud, mis peavad olema kuidagi teistmoodi kui numbriliselt tähistatud, on aga paras häda. Eestis meil tühjade tahkudega täringuid ei müüda – üldse on Eesti turg väga käsitöövaenulik… Selle koha peal ei oska ma miskit nõu anda, milline meetod võiks kõige parem olla. Ise olen sihukestest mängudest kaarega mööda käinud. Kui keegi on mõne hea meetodi leidnud, siis võib sellest julgelt teada anda…

Kellel aga käed pe***est välja on kasvanud ning kes usub, et ise ta kindlasti sihukese asjaga ühele poole ei saa, võib julgelt ühendust võtta Andrew Tullseniga, kes peab pisikest ettevõtet nimega “Print and Play Productions“. Tegu ei ole just kõige odavamate mängudega – näiteks 18AL, mille ma omale tegin, maksab temal $73. Aga hinnale vastab ka kvaliteet… Loomulikult lisandub üle lombi saatmisel ka kopsakas postikulu. Kes aga siiski ise ei suuda ning Andrew käest tellida ei taha, võib julgelt minuga ühendust võtta – ehk mõtleme miskit välja…

Kuid PnP mängud on siiski panus ühiskonda, mis toitu lauale ei too. Mängu trükkimisel on võimalusi aga mitmeid: võib oma idee mõnele mängukompaniile maha müüa, teadmata, mida nad sellega ette võtavad; võib oma kulude ja kirjadega mängu välja anda, otsustades ise nii kvaliteedi kui kvantiteedi üle; või siis võib mängu trükkida vastavalt nõudmisele (PoD – Print on Demand). Esimese puhul muresid üldiselt ei ole. Teisel juhul võib mängulooja jääda oma mängude otsa istuma, kui ta neid liialt palju juhtub tellima. Kolmas võimalus on kõige paindlikum, kuid eeldab juba olemasolevat turgu vähemalt fännibaasi näol.

Just sedasi juhus minu lemmik-PnP-mängu Valor & Victory’ga. 4 aastat vabalt netis saada olev mäng, on praeguseks kogunud endale korraliku mängijaskonna ning mitmeid fännide loodud “laiendeid”. Reklaamitööga tegelevad huviliselt märkamatult ise – seda olen isegi suutnud teha (2 komplekti mänge on lihtsalt ära kingitud) – leides uusi mängijaid ning jagades (senimaani) faile. Tegelikult tuleb vaid imestada, et Barry (mängu autor) oma mängu varem tasuliseks ei muutnud – kuulduste järgi olevat talle tehtud mängukompaniide poolt mitmeid pakkumisi -, tegu on siiski ühe tublima taktikalise sõjamänguga (kõrvuti Tide of Iron’i ja Conflict of Heroes’iga), mida ma mänginud olen. See tegelikult oligi see uudis, mis mind ajendas mind jälle kirjutama…

Igastahes soovin edu kõigile käsitööhuvilistele, kes viitsivad oma mängud ise valmis meisterdada…

18C2C – 18xx seeria monstergame

Posted in Mängimised with tags , , on 14. oktoober, 2011 by Ove

18C2C (Coast to Coast) on üks jõhkramaid 18xx seeria mänge. Kui paljud selle seeria mängudest võtavad enda alla ühe jupi USAst (18AL – Alabama, 18GA – Georgia (USA), 18FL – Florida, 1870 – USA keskosa), mingi riigi osa või riigi enda (1861 – Venemaa, 1856 – Canada, 1853 – India) või hoopistükis mitu riiki (18EU – Euroopa Ühendemiraatide keskosa, 1841 – Itaalia põhjaosa, 18Scan – skandinaaviamaad + Soome), on nende mängude kaardid siiski mõistuspärased ning üldjuhul mahuvad ära mõistliku suurusega lauale. 18C2C on sihukesest mugavusest kaugel!

Nagu me suve alguses (jah, ma passisin nii kaua just selle pärast, et see mäng mul korralikult meelest läheks) Allani juures kogesime, ei piisa ka päris pirakast lauast – vaja on pirakat lauda, millele on asetatud veel suuremad saepuruplaadid. Mängulaua mõõtmed on tõesti aukartustäratavad. Ja mitte ainult laud… Muljetavaldav on ka tohutu hulk raudteetükke, raha ja kõike muud nodi, millest ma ilmselt kohe-kohe kõnelema hakkan.

Nagu iga 18xx seeriat korra proovinu teab, tuleb esialgu laiali jagada erafirmad. Nendega läheb siin üldiselt pisu kauem, kui mõnes teises mängus, kuna siin on neid tervelt 18. Nagu ikka, on ka siin ettevõtteid, mis mitte midagi ei tee – annavad lihtsalt pappi – ning on ka erafirmasid, mis õige kasutamisega toovad sulle korraliku varanduse… Tavaline asi.

Suurettevõtteid on mängus 32 – ei teki enam probleemi, et ei ole ühtegi firmat asutada…

Erafirmasid ostes pidasin just silmas oma suunitlust läänealadele. Seda esiteks sel põhjuselt, et Arkham Horrorit on saanud päris kõvasti mängida ning Chtulhusid ega Shoggoteid ma oma rongidel näha ei taha. Teisalt aga seepärast, et tahtsin kordki panna pähe kauboikaabu ning ratsutada päikeseloojangusse – põhimõtteliselt oleks kindlasti olnud kasulikum sealkandis hakata hoopis hobuseparisnikuks, kuid see ei tulnud mul tol hetkel pähe. Kõik teised loomulikult otsustasid alustada mängu Ida-osariikides, kus linnad olid suuremad ja rahvast rohkem – pfft, mulle pole kunagi massid meeldinud!

Nagu näha, e i olnud minu algus just kõige edukam – sel ajal kui nemad järgemööda suuri Ida-Ameerika tööstuslinnu ühendasin, suutsin mina luua raudteeühenduse kahe küla vahele, mis oli muidu liialt kaugel, et külamutid oma jutte oleks saanud levitada. Vähemalt tegin mina riigile kasulikku tööd…

Loomulikult oli suur mul au asutada firma Western Pacific ning asuda mööda Vaikse ookeani kallast jooksva raudtee ehitamise kallale. Loomulikult ei saanud sellest mingi räme goldmine, nagu teiste mängijate Boston-NY liinid, kuid see andis mulle vähemalt natukenegi finantsi, et rahastada suurprojekt “üle Suurte tasandike”.


Sel ajal kui ma ühe firmaga põhja ning teisega itta pürgisin, oli Ida-Ameerika suurettevõtted rajanud tööstuslinnade vahele korraliku infrastruktuuri, kust nad tohutuid summasid teenisid (võrreldes minu kopikatega), ja pöörasid oma ahned pilgud seni veel üpriski metsiku lääne poole. Kullapalavik oli vist ka juba läbi, muidu oleks ma rämeda papi sees kümmelnud…

Igastahes ostsid Ida-osariikide vastikud imperialistid “minu” Lääne-Ameerikasse hulganisti firmasid ja hakkasid lihtsalt ehitama… Mina pidin omal ajal kõvasti indiaanlastega läbirääkimisi pidada, et üldse saaks oma moonavooorid nende maadelt turvaliselt läbi tuua – raudteed tuli nende pühadelt jahimaadelt kaarega mööda juhtida – aga nemad lihtsalt tulevad ja ehitavad… Kohe näha, et linnasaksad!

Üht tuleb nende kohta aga kiituseks kah öelda – tänu nende rahadele ning minu mäeinseneride oskustele saime me lõpuks Kaljumägedest üle (küll lõuna poolt, kui mina olin plaaninud) ning rongid San Fransicost New York’ini olid juba valmis lahkuma esimese käsu peale. Sellega aga tõmbasime me mängu selleks päevaks kokku, kuna viimased trollid mustamäe poole olid minemas ja viimane Allani kodune alkohol sai kah otsa… Martti ja Kristjan seadsid sammud kodu poole, mina aga läksin Woodstocki…

Hommik… Hommik oli õudne – lisaks pohmakale sain ma ka uue päeva valguses aru oma valest otsusest aktsiate ostmisel, kuid polnud kõigest hoolimata valmis seda endale tunnistama. Kunagi pidi see kullapalavik ometi ju tulema… Pohmakal on aga hea omadus tekitada palju huvitavaid mõtteid, mis tunduvad tol hetkel hullult head… Niiviisi hakkasin ma siis kangekaelselt Kaljumägedest omaenda läbipääsu rajama…

Loomulikult jäid mul kahe silma vahele mõningad reeglid riigiettevõtte tekkimisest, mida küll maini, kuid mille tingimused olin ma ära unustanud – ning loomulikult ei küsinud ma neid üle… See tähendas, et kaks ettevõtet, millesse oli kogunenud hea hulk krõbisevat, et kohe uute rongide ilmumisega neid kilohinnaga ostma hakata, läksid riigi haldusesse… Ja loomulikult ei saanud tekkinud ettevõtte juhatajaks mina…

Lõpuks, kui mäng nipet-näpet lõpusirgel oli, sain ma valmis ka oma unistuste mängraudtee ning kasutasin seda võimalikult palju transkontinentaalsete vedude tegemiseks San Fransiscost Mississippi taha. Loomulikult oli mitme Ida-Ameerika päritolu ettevõtte koostööna valminud ka raudteeharu mööda Mehhiko piiri, kuid põhimõtte pärast kasutasin ma ikkagi enda mägiraudteed…

Kuna sel õhtul ei olnud mul kohe üldse plaanis Woodstockis lõpetada, otsustasin seekord mina viimaste trollide kasuks, jättes teised mängu lõpetama – minu finantsfiasko oli ilmselge.

Pärast kahte täispikka päeva mängimist (väidetavalt kuhugi 22 tunni kanti) võisin ma julgelt öelda, et 18C2C on mul vähemalt üks kord mängitud ja kaotatud – loomulikult jäin ma oma õhulossiunistustega Kaljumäestikus ülekaalukalt viimasele kohale… Kui teised võistlesid esikoha pärast (mille muide sai Kristjan) umbes 1000’ste vahedega, siis mina olin neist julgelt maas 20 000… beat that!

Kuid ma ei lase end sellisest tühipaljast äpardusest heidutada – kui Allan peaks kunagi soovima seda mängu veel korrata, siis olen kindlasti sihukese asjaga nõus! Ise ma seda mängu aga endale ei muretseks. Piisab täiesti, kui ühel inimesel Eestis see olemas on.

Ahjaa… mängu looja väidab, et see on 10 tunniga mängitav… tahaks näha!

Lauamänguri ristiretk – Essen ’11

Posted in Uudised with tags on 12. oktoober, 2011 by Ove


Mis: Väga kivht lauamängumess
Kus: Saksamaal Essenis
Millal: 20. – 23. oktoober
Palju maksab: Lisaks sõidule ja ööbimisele täitsa poolmuidu – nelja päeva eest 27€ (grupiga 24), üliõpilane, pensionär, sõjaväelane (kahtlustan, et kehtib vaid Saksamaa ajateenijate kohta) 18 (grupiga 16)

Kes vähegi lauamängudest peab, see võtab ükskord ka kätte ning käib ära lauamängude suurmessil Saksamaal Essenis, kuhu igal aastal ikka ja jälle nipet-näpet 100 000 – 200 000 fänni kogunevad, et üksteist nuusutada, katsuda ning sobivuse korral ka mõni mäng mängida. Ei ole sihuke asi nõrkadele meestele ja naistele – 4 päeva messil jala peal ja kui väga hästi läheb, siis saad korraks oma tagumiku mõne mängulaua taha maha toetada. Siis ei anta kah rahu, vaid mängitakse pisut mängu (nii tunnike-paar) ja aetakse minema, kui peaks selguma, et sul raha mängu ostmiseks ei ole. Lisa siia juurde veel ka sõidud ning saad ühe korraliku väga aktiivse puhkuse…

Ja see ei ole mingi Ludo või lauamangud.ee pood – 10 rämedalt suurt saali täis mängukioskeid. Mõndades kioskites on lauad, kus saad kohe kauba kvaliteeti proovida, mõndades aga ei ole nende jaoks lihtsalt ruumi – üks mäng teise otsas. Kokkuvõttes on see sama kirju kui Pärgli turg!

Ise ma sel aastal minna ei saa – mida üks sant seal ikka teeks. Küll aga on mul plaanis mõni mäng välja vaadata ning lasta kellelgi ära tuua… Pole veel otsustanud, mida tahta, kuna valik on lihtsalt tohutu. BGG’s võivad huvilised leida nii mõndagi ägedat, mis sel aastal Essenis esimestkorda kapitalismivalgust näeb. Selleks on mitmeid nimekirju. Gergely võttis need oma geeklistis väga kenasti kokku. Kes tahab aga mõnda konkreetset nimekirja näha, kus on mängud väljaandjate järgi ning väga korraliku lisainfoga, siis neile on Eric Martin (endise Boardgamenews.com üks tegijatest) pannud üles väga kapitaalse nimekirja uutest mängudest, mis sel aastal Essenisse tulevad.

Kuna 100 000 inimese seas on üpriski kerge süütust, rahakotti ja õiget teed kaotada, siis mõtlesin, et paneks taas üles kaardid, mis on tegelikult kõik ürituse kodulehel olemas, kuigi kaasaskandmiseks pisut ebamugavamas formaadis. Olen kahel viimasel aastal endale need lehekesed välja printinud ning mainiks, et need on kuramuse mugavad. Sama paberi peale saad teha märkmeid huvitavamatest leidudest, hindadest, mida võrrelda soovid ja lisaks saab neid põletades sooja, kui neist abi ei peaks olema ja sa ikka ära eksid.

Essen_11

Loomulikult ei ole kõik hädad sellega läbi, kuid tublimad on (loodetavasti) lennupiletite ja hotellikohtade reserveerimisega juba ühele poole saanud. Kaks aastat tagasi sai ise paar nädalat enne messi algust neid asju ajama hakatud ning tuleb tunnistada, et see oli sel hetkel üks jube nikerdamine (tagasisõidupiletid ostsime alles Saksamaalt), kuid tagasivaadates tuli sellest üks parimaid reise üldse. Igastahes on vahva mõnikord lihtsalt minna ja vaadata, mis saab.

Kes aga tahaks minna, kuid ei oska kusagilt pihta hakata, siis võib võtta ühendust Ludo või lauamangud.ee mängupoe tegelastega. Mõlemast poest mingi kamp Esseni messile igastahes läheb ja kui nad sind kaasa ei saa võtta, siis oskavad vähemalt käega näidata, kuhupoole sa jalutama pead hakkama.

Igastahes soovin kõigile minejatele edu. Ehk järgmine aasta olen kah minejate nimekirjas…

Torupill, haldjad ja hiinlased

Posted in Mängimised on 12. oktoober, 2011 by Ove

Avastasin üle pika aja oma digikas paiknevaid pilte vahtides, et seal on kõvasti pildimaterjali mänguõhtutest/-öödest, millest ma ühel või teisel põhjusel kirjutamata olen jätnud. Eks ma pean vist jälle kõva tempoga toksima hakkama, et järje peale saada.

Pilte on tõesti kusjuures alates maikuust, mil me 18Coast-to-Coast’i Allani juures mängisime… See oli üks korralik mängu-nädalavahetus, kus mängitud sai nii laupäev kui ka pühapäev…

Suvel sai Elvas kõvasti High Frontieri mängitud – veel üks asi, millele tuleb kindlasti blogis rohkem tähelepanu pöörata.

Mis seal salata, sai korra mängitud ka osaliselt värvitud miniatuuridega Descent’i. Esimene seiklus läks täitsa kenasti ning sai vist isegi mõeldud teise seikluse mahapidamiseks.

Suveunest ärgates ning Tallinna naastes sai kohe üks korralik 18xx mäng välja koogitud. Selleks oli sünnipäevaks saadud 1844, mis on üks kuramuse jõhker mäng…

Sel nädalavahetusel sai ka ära mängitud möödunud aastaselt Essenireisult kaasa haaratud 1880, mis põhjustas kõvasti mängulusti ning ühe magamata öö… 14-tunnine mänguöö kohta ei ole miskit halba öelda – mäng ise tasus end kõvasti ära. Nii jõhkrat raudtee-ehitust ei ole ma üheski selle seeria mängus näinud.

Loodan igastahes peatselt jälle nupud korralikult sõrmede alla saada…

Uus lauamängupood Tallinnas

Posted in Uudised on 22. september, 2011 by Ove

Kuna Eesti lauamängumaastik on piisavalt väike, võib öelda, et on täitsa hea tunne, kui minu tuttavad avavad juba teise lauamängupoe. Sel korral võttis lauamangud.ee ette ning tegi lisaks netipoele ka pärispoe.

Nüüdsest saab nende netisrippuvaid kaupu ka oma karvaste kätega käia katsumas Luha tänava majas nr. 19 (väidetavalt miski Uus Maailm – mina seda küll ei näinud; täiesti tavaline kesklinna geto oli).

Avamispidustused olid igastahes vägevad. Ajaks, mil mina kohale jõudsin, olid kõik 5 lauda mängijaid täis ning ruumi oli peamiselt vaid püsti seista. Õnneks ei olnud mul nagunii väga aega mängida, kuna vedasin teatavates põhjustel ka poiskest kaasas – sai siis peamiselt juttu aetud ning vanu tuttavaid nähtud.

Valikut oli poes üpriski… noh kuidas ma nüüd ütlen – tundus kasin… Aga nüüd, mil neil on pind, kus mänge hoida (tuleb arvestada sellega, et mehed on senimaani netipoes olevaid mänge omaenda kodudes hoidnud), tekib kindlasti ka sortimenti kõvasti juurde.

Ega ma seal kahjuks kaua ei saanud passida – niipea kui olin veinipudeli tühjaks teinud, lasin varvast… 🙂

Piltide kvaliteedi pärast pean pisu vabandama, kuna olin enda aparaadi maha unustanud, pidin Sirjelt laenama ning võõrast aparaati ei tunne-tea… Ja ega ma miski kõva fotograaf ka just ei ole.

Üks rahulolevatest poeperemeestest.