Archive for the Ulme Category

Uue ulmeajakirja “Reaktor” I number

Posted in Ulme with tags on 28. oktoober, 2011 by Ove

Täna anti avapauk uue ulmeajakirja ilmumiseks. Toimetuse nimel võtab sõna Agur Tänav, kes ütleb muuhulgas järgmist:

“Ajakiri on loodud fännidelt-fännidele. Loodame hoida ilmumise igakuise ja avaldada mitte ainult ulmejutte, vaid ka arvustusi, intervjuusid, artikleid ja jutulabori ning töötubade ülevaateid. Üks peamisi eesmärke ajakirjaga on anda uutele autoritele võimalus astuda lugejate ette. Nüüd kui Jutulaboris ja Tartu kirjutamise töötubades sünnib pidevalt uut ulmekirjandust oleks patt seda jätta kuskile tolmuma.

Enamus ulmikuid ei viitsi Jutulaboris sobrada, kuna seal on ikkagi alles algusjärgus jutud. Kirjutamise töötubade jutte ei ole aga üldse võimalik peale töötubade leida. Vahva oleks kui autorid saadaks jutte paberajakirjadesse, aga seal ei pruugita alati avaldada või ei usalda autorid ise ennast piisavalt, et seda ette võtta. Algernon on üks võimalus noortele autoritele ja vanasti ta selleks oligi mõeldud, kuid aja jooksul on Algernoni latt tõusnud ja paljud algajad ei pruugi seda ületada. Seepärast otsustasime, et on vaja Algernoni kõrvale uut, veidi vabamate kriteeriumitega ajakirja. Stiilis, et kui “Algernon” on Eesti ulme “Sirp”, siis “Reaktor” saab olema “Eesti Ekspress” vms :)”

Esimene number sisaldab intervjuud Mari Järvega ja autori debüütromaani “Esimene aasta” arvustust, Ove Hillepi artiklit ulmelistest lauamängudest, filmiarvustuse, uudiseid ja 5 juttu Eesti vähemtuntud autorite (Tea Lall, Artur Räpp, J.J. Metsavana, Elli Hansaar, Seili Ülper) sulest. Algernonist oluliselt värvikirevama ajakirja plusside hulka tuleb lugeda kindlasti kaanepildi olemasolu.

Tekst krabatud ulme.ee lehelt.

Igastahes head lugemist – ajakirja enda link kah.

Estcon 2011 – taas kord Saarjärvel

Posted in Lauamängud, Ulme with tags , on 26. juuli, 2011 by Ove

Taas kord on üks Estcon selja taha jäänud ning keha ja vaim on saanud nõnda palju kosuda, et kõige selle üle mõelda ning miskit ka klahvide taha toksida. Nagu pealkirjastki võib lugeda, toimus ka selle aasta ulmeühingu suursündmus Põlvamaal Saarjärve ääres. Mõned Tallinna mehed on lubanud seda küll boikoteerida, kuid sel aastal paistsid veel kõik kohal olevat. Kohamuutust ei plaanita vist suuremalt ka järgmiseks aastaks ning ka miks – koht on lihtsalt võrratu!

Võrreldes eelmise aastaga oli kõik pea samahea, kui välja arvata hommikud, mis eelmisel aastal kuidagi palju leebemad tundusid. Nii lau-kui pühapäev ärkasin ma peale lõunat just kõige palavamasse päevaleitsakusse.

Ettekandeid juhtusin ma kuulama sel aastal üpriski vähe. Pisu sai vaadatud Keskmaa ordu rahvast, kes kõnelesid endast ning enda kohta käivatest müütidest… Apokalüpsise-teemalist juttu suutsid mu kõrvad ning nendevahel asunud eelmise õhtu prassimises tõsiselt kahjustada saanud aju taluda vaid üpriski vähe – Priidu sõnade kohaselt olla jutt isegi huvitav olnud.

Loomulikult kulmineerus üritus Stalkerinimeliste ulmeauhindade väljajagamisega. Ulme.ee‘s on kenasti hääletuste tulemused üleval ning ümber ma seda kirjutama ei hakka… Postimeeski kirjutas sellest täitsa talutava artikli.

Et pisukenegi järgmise aasta lugemist-hääletamist motiveerida, pandi sel aastal esmakordselt välja auhinnad, mis kõigi hääletanute vahel välja loositi. Nimelt said 5 õnnelikku hääletajat enda vabal valikul haarata endale ühe Sündmuste horisondi sarjast ilmunud raamatu (Sündmuste horisont kujutab endast korralikku hard-SF sarja kirjastuselt Fantaasia). Saatuse tahtel oli üks õnnelikest ka mu kallis sõber Metsavana, kes tulevikus ühe raamatu ka tasuta saab – seni on ta kõik raamatud kenasti endale riiulisse soetanud.

Teist aastat järjest leidsid Estconi kavas ettekande näol kajastamist ka lauamängud. Sel korral oli ka minul käpp sees. Koos oma kalli kunagise kaasblogija Costelloga pidasime sel korral maha korraliku ettekande teemal “Uus ja vana ulmeline lauamäng.” Kohaliku poepidajana oli tema loomulikult paremini kursis uuemate (üldiselt eelmisel ja sel aastal ilmunud) lauamängudega ning mina siis pigem nende vanematega – kunagi sai isegi koostatud korralik nimekiri mängudest, mis tuleks ettekande jaoks välja printida, kuid loomulikult ei jõudnud ma selleni.

Kui Costello keskendus just aastalõikes ilmuvatele mängudele, siis minu ettekanne baseerus justnimelt kirjanikele. Sai mainitud esimesi Tolkieni teostel rajatud mängukesi “The Battle of Helm’s Deep” (1974) ning “War of the Ring” (1976) – viimast mitte ajada sassi FFG poolt väljalastud samanimelise mänguga. Lauamäng Goblin (1982) oli mul kaasas just seetõttu, et anda kuulajatele ettekujutus, millised need esimesed mängud välja nägid, kuna suures enamuses oli tegu siiski sõjamängudega.

Loomulikult ei saanud mainimata jätta ka Frank Herberti “Düüni”, millest on tehtud kokku umbes 110 lauamängu. Kokkuvõttes sai läbi käidud kirjanikud Wells’ist Pratchetini, peatudes vahepeal nii Lovecraftil, Heinleinil kui ka Asimovil.

Lõpuks sai pikemalt seletatud High Frontierist (peaks hakkama vaikselt ka arvustust varsti kirjutama sellest), selle eripärasustest ning seostest ulmega. Mängulaud ning kaardid tekitas mõningase elevuse, kuna tegu ei ole tõesti sihukese mänguga, kus saad rahulikult maha istuda ning mängima hakata. Publiku nõudmisel kakkusin karbist välja ka Games Workshop’i poolt omal ajal (1998) välja lastud mängu “Brewhouse Bash“.

Varahommikuni käis ka filmiprogramm, mida juhtis Metsavana isiklikult. Ise jõudsin vaatama vaid mõnda üksikut filmi, kuna kohustused kutsusid pidevalt eemale ning just filmitelgis pelgupaiga leidnud sääsed mu eemale hoidsid. Sellest hoolimata leidus programmis tõelisi pärleid, millest võite lähemalt lugeda koostaja enda blogis.

Kohustustest rääkides, vedasin ka sel aastal rollimängu – sel korral Warhammer 40000 maailmas. Mitte aga Imperaatorlike sülekoerte poolel, vaid just vastupidi, talle vastanduvate ketserlike isikute silme läbi. Nalja sai ning minu leebusest hoolimata, suutsid _ellu_ jääda vaid kaks mängijat… See, et ülejäänutest Juurak endale isikliku zombi-kaardiväe moodustas, ei vaja suuremat äramärkimist…

Sel aastal olin ma ka laisk ning ei koostanud seiklust ise, vaid haarasin selle koos hädapärase vajamineva süsteemiga FFG lehelt. Kui kedagi huvitama peaks, siis seal on olemas nii seiklus, rollid kui ka selle jaoks vajalik süsteem, mis hoolimata minu pisikesest eelarvamusest osutus täiesti mängitavaks ning normaalselt voolavaks. Igastahes parem kui d20 🙂

Esmakordselt korraldati Estconil ka lühijutu kirjutamise töötuba – siis Tartu ulmikute juhtimisel. Ettevõtmine osutus edukaks ning juba nõutakse seda Facialis ka järgmisel aastal. Niipalju, kui ma üle peas lõugavate viinakuradikeste kuulsin, olid lood väga vahvad… Ise ma kahjuks suutsin oma aju vaid jalgade abil liigutada.

Kuna suutsin oma põlvele kuu aega tagasi Hard Rock Laagris täitsa korralikult viga teha, olin ma sel aastal täiesti tunnustatult ning silmnähtavalt ainuke kepimees… Pildil on ka tore armas telgike, mis on üle elanud kaks HRL’i, kaks Estconi ning korralikku prassimise Elva paisjärve ääres, millest mina küll (õnneks) osa ei võtnud ja millest telgil veel selle suve alguseski märgid küljes olid. Igati korralik telk vähemalt!

Kui kedagi, kel nimede ja nägude peale halb mälu juhtub olema, aga painama hakkas, kes need kaks tegelast seal esimese pildi peal juhtuvad olema, siis võin ausalt ära öelda, et vasakpoolne juhtub olema Eesti üks tuntumaid kirjanikke Indrek Hargla ning tema paremal käel seisab Eesti tuntuima filmiblogi omanik Trash isiklikult (ta teeb kusjuures ka kole häid ja vastupidavaid särke).

Igal juhul pean ma tänama ka Priitu, kelle fotoaparaadist need suurepärased võtted pärit on.

Warhammer 40 000: Space Marines

Posted in Miniatuurid, Rollimängud, Ulme with tags , , on 3. märts, 2011 by Ove

“They shall be my finest warriors, these men who give themselves to me. Like clay, I shall mould them, and in the furnace of war forge them. They will be of iron will and steely muscle. In great armour shall I clad them and with the mightiest guns will they be armed. They will be untouched by plague or disease, no sickness will blight them. They will have tactics, strategies, and machines such that no foe can best them in battle. They are my bulwark against the Terror.They are the Defenders of Humanity. They are my Space Marines,and they shall know no fear.”

–Prelude, The Codex Astartes (Apocrypha of Skaros)

_________________________________________________________

Ütleme ausalt, et kui Warhammer ise hakkas mulle kohe alguses huvi pakkuma, siis Warhammer 40 000 jättis mind üldjoontes külmaks, kuna olen rohkem paratamatult pisikesest peale olnud lohede-, haldjate- ja muude ebardite fänn olnud. Viimasel ajal aga – no suurel määral tänu arvutimängule “Dawn of War” (üpris kehv mäng kusjuures) – on huvi tärganud ka Warhammeri 41. aastatuhande vastu.

Taust

Kunagi ammu-ammu, kui Imperaator veel inimese kujul Terral kõndis, lõi ta endale 20 primarhhi – tema kindralid ja võitluskaaslased tulevaseks võitluseks inimeste maailmade ühendamisel. Esimesed Space Marine’d loodi just nende poolt, kuid primarhhide võimed olid neis tugevalt “lahjendatud,” kuna inimkeha ei suuda taluda sellist jõudu. Kasutades geenimutatsioone lõi igaüks neist endale leegioni, mille suurus ei olnud piiratud. Kõige esimene ning Imperaatori poolt usaldatuim oli Horus. Teised tuntuimad nimed, mida inimmaailmades austatakse, on Lion El’Jonson, Leman Russ, Rogal Dorn ja tiivuline Sanguinius. Algas võitlus inimkonna ühendamise eest.

Horuse hereesia

Pärast kaht sajandit lahinguid ning vähemuste hävitamist, tegi Imperaator Horuse armee ülemjuhatajaks ning jäi ise põhjuseta Terrale, mis tekitas teistes primarhhides pahameelt. Horus ise sai peatselt lahingus tõsiselt haavata ning ta transporditi Terrale tervenema, mille käigus Kaose jumalad ta unenägudega enda poole kallutasid. Paranenuna alustas ta vastuhakku Imperaatorile ning paljud primarhhid oma leegionidega ühinesid temaga – kaks vaenupoolt jagunesid täpselt pooleks. Palju sellele järgnenud sõjast on üpriski hägune, kuid teada on, et Tumedatele jõududele ohverdati lugematuid maailmu ning koledus, mis nende elanikke tabas, on kirjeldamatu.

Lõpuks, sundides Imperaatorile lojaalseid vägesid pidevalt taganema, alustasid Horus ja tema liitlased Imperaatorliku palee piiramist Terral. Viimases hädas otsustasid lojalistid anda meeleheitliku vastulöögi – Blood Angel’ite Sanguinius ning Imperial Fist’ide Rogal Dorn koos oma vapraimate sõdalastega saatsid Imperaatorit retkel Horuse lahinglaevale. Kaose segajate tõttu aga ei toiminud teleport nii tõhusalt kui oleks pidanud – ründavad väed pillutati laevale laiali. Imperaator ning Horus pidasid maha vägeva kahevõitluse ning kui Dorn lõpuks oma meestega lahinguväljale jõudis, leidis ta sealt kaks pealtnäha surnud keha. Kuid Imperaatoris oli siiski veel piisake elujõudu ning otsustuskindel primarh tõi tema keha tagasi Terrale, kus see paigutati Kuldtrooni, jättes Inimkonna valitsejale võimaluse vaid telepaatilisel teel oma alluvatega suhelda.

Kaose teenrid alistati ning aeti Hirmu Silma.

Codex Astrates

Pärast Horose vastuhakku, jaotati seni piiramatu suurusega leegionid 1000-mehelisteks kapiitliteks (on kui pisu lohisev, kuid arvestades üksuste religioosset suunitlust, täiesti kohane tõlge). Imperaatori vägede korrastamisega tegeles ainuisikuliselt Roboute Guilliman, Ultramarines’i primarhh. Tema suurimaks tööks on Codex Astrates – teos, mis määrab kõikide kapiitlite organisatsioonilised ning taktikalise alused, värvatavate vastuvõtu  ja geenipankade kasutamise korra.

Paljud kapiitlid peavad “Astraatide koodeksit” sama pühaks kui Imperaatorit ennast ning järgivad seda sõna-sõnalt. Teised jällegi suhtuvad koodeksisse kui näpunäidete kogumisse ning kasutavad seda pigem suunava teosena. Üheks selliseks “vabaks” kapiitliks on Space Wolves, kelle primarhh Leman Russ vormib oma sõdalased omaenda käe järgi.

Ülesehitus

Igat kapiitlit juhib Kapiitlimeister, keda abistavad vanemohvitserid, tehnikud ning raamatupidajad. Iga kapiitel on jagatud 10’ks 100-meheliseks kompaniiks, mida juhivad kaptenid, mis omakorda jaguneb 10’ks 10-meheliseks rühmaks seersandi juhtimise all. Lisaks on igas kompaniis lahinglipu kandja, kaplan ning meedik (nn. apteeker).

Iga treeningu läbiteinud Space Marine määratakse esialgu kümnendasse kompaniisse – luuresse, mille iga rühm koosneb seersandist ja 4-9 reasoldatist. Seal õpib ta selgeks kõik sõja peened nõksud: kuidas märkamatult hiilida, kuidas luuret teha ja kuidas läheneda ja jälgida vastast.

Rüüsterühma kuuluvad sõdurid, kes on äsja luurekompaniist minema saanud. Sellega kaasneb ka õigus kanda lahingturvist. Põhimõtteliselt on tegu raskerelvastuses rühmaga. End siin tõestades, võib Space Marine pääseda ründerühmadesse, kes tegelevad pea-asjalikult lähivõitlusega.

Taktikalised rühmad on lahinguväljadel kõige levinumad, luues sellega armee selgroo. Sinna pääsemiseks peab Space Marine end tõestama nii rüüste- kui ründerühmas. Pärast tuhandeid lahinguid võib kapiitlimeister hakata lugema sõdurit veteraniks…

Kapiitlimeister on üks hirmuäratavamaid sõdalasi üldse. Tal on selja taga mitu sajandit lahinguid, tapmisi ja kogemust. Ta on võitluses ületamatu, olgu tegu siis bolteri, terariista või paljaste kätega. Juba tema tiitel räägib selja taha jäetud vaenlaste laipadest. Kuid ta peab olema ka hiilgav strateeg, karastatud Astraatide koodeksi õpetustes ning teritatud lõpututes otsustes lahinguväljal. Tema sõdurid on talle kui vennad ning ta teab, et nad on nõus andma oma elu vaid tema käsu peale. Ta peab teadma kõigest, mis kapiitlis toimub, olema vannutatud hoidma kapiitli saladusi ning pidama ka läbirääkimisi lähtudes Adeptus Astraatide aukoodeksist. Iga Space Marine, eriti aga kapiitlimeister, peab olema ettevaatlik kergete väljapääsude suhtes, kuna need võivad lõpuks viia hukatusse.

Värbamine

Igal kapiitlil on aegade jooksul uute välja arenenud sõdurite värbamiseks omad meetodid ning traditsioonid. Paljud värbavad vaid oma kodumaailmadest, mis enamasti on vähese arenguga, metsikud ja tihtipeale sõjaväelise korraga, kus lootustandvaid poisse treenitakse ühe tugevamaks, et nad saaksid ehk ühineda Space Marines’idega, keda kutsutakse “tähesõdalasteks” või “taevarüütliteks.” Kuna kapiitlid külastavad oma värbamismaailmu vaevalt kord põlvkonna jooksul, põimuvad need külastused tihti legendide ning müütidega.

Kuigi madala arenguga maailmad, mille elanikud on sunnitud olema pidevalt ellujäämise nimel võitlema, on head värbamiskohad, ei suuda miski võistelda Sülemmaailmade linnade põhjakihi asukatega. Selliseid low-life püütakse tihtipeale kampade kaupa kinni ning saadetakse katsetele.

Katsed varieeruvad vastavalt kapiitlile, kuid üks on kindel – need on niivõrd rasked, et vaid käputäis nekruteid läbib need. Läbikukkunud võivad end õnnelikuks lugeda, kui nad eluga pääsevad.

Paljudel kapiitlitel puuduvad kodumaailmad – nekruteid saavad nad kas enda poolt valitud planeetidelt või otse sõjapiirkonnast. Kodutute kapiitlite heaks näiteks on Dark Angels ja Black Templars.

“Taevarüütlid”

Täielikku kapiitlite nimistut saab näha siit – ka pisukeste kirjeldustega.

Space Marine’i arenguprotsess on pikk ja vaevaline. Neofüüdid (neophytes) ühinevad kapiitlitega umbes 10-aastaselt, kui nad alustavad oma treeninguid ning mutatsioone. Erinevaid geenitüvesid, mis neofüütidesse siirdatakse, on 19, kuid kõik kapiitlid ei kasuta kõiki tüvesid ning tihtipeale on tüved geenipankades tuhandete aastate jooksul ise muteerunud. Väga vähe leidub ka kapiitleid, kellel on olemas kõik 19 tüve, kuna enamasti on mõned lahingute käigus kaduma läinud või liiga palju muteerunud. Naised ei sobi värbamiseks, kuna siirikud on seotud meeshormoonidega.

Kuigi kapiitlid on oma värvatute suhtes väga tähelepanelikud ning valivad, juhtub tihti, et kõigi keha ei suuda siirdatud geenitüvesid taluda. Sellisel juhul võib neofüüdi ainevahetus muutuda väga ebastabiilseks ning peaaegu alati kaasneb sellega ka osaline või täielik vaimuhaigus. Kui kapiitel on täies jõus, lõpetatakse lihtsalt nende piinad. Kui aga mehi on hädasti vaja, sobivad nad hästi enesetapurünnakutest osa võtma.

Ei piisa vaid geenitüvede siirdamisest – Space Marine peab oskama oma uusi organeid ka kontrollida. Paljud organid ei hakka ilma hüpno- või kemoteraapiata üldse töölegi. Treeningu läbinud Space Marine suudab täiel määral kontrollida oma kehas toimuvaid protsesse.

Esimene istik, mis neofüüdile siirdatakse, on teine süda, mis lubab sõdalased hakkama saada vähese hapnikuga, tugevate traumadega ning valmistab ta ette eesootavaks 18’ks kirurgiliseks siirdamiseks.

Teisena siirdatakse neofüüdile ossmodula – pisike organ, mis tugevdab ning kasvatab organismi luustikku. Selle tulemusena moodustub ka neofüüdi ribidest ühtlane teraskõva luuplaat.

Koos ossmodulaga siirdatakse sõduri rindkerre ka biscopea, mis hormoonide abil kasvatab omaniku lihaskudet. Kasvavad musklid põimuvad suurenevad luustikuga, mis on üheks põhjuseks, miks neid koos siirdatakse.

Pärast kaht aastat viimaste geenitüvede istutamist, alustatakse järgmise faasiga, mille jooksul siirdatakse neofüüdile haemastamen ja Larramani organ. Esimene hakkab kontrollima ossimodula ja biscopea tegevust ning rikastab organismi verevarustust. Larramani organ toodab Larramani rakke, mis haavatasaamise korral sulgevad augu ning kaitsevad organismi.

Sealtpeale algab ka neofüüdi hüpnoteraapia, mis jätkub kogu tema teenistuse aja. Catalepseani sõlm paigutatakse kukla taha. See hernesuurune organ mõjutab keha unerütmi ning selle reageeringut unepuudusele. Tänu sellele suudab Space Marine vajadusel magada ning olla ärkvel üheaegselt. Selline kahevahel pendeldamine ei asenda normaalset und, kuid suurendab sõdalase võimalusi magades ellu jääda.

Vanuses 14-16 siirdatakse neofüüdile kolm uut tüve: preomnor, omophagea ja mitmik-kops. Preomnor on suur organ, mis sobitatakse rinnakorvi ja tegeleb neelatud ainete eel-seedimisega. Tänu sellele suudab Space Marine süüa kõigile teistele mürgiseid või seedimatuid aineid. Omophagea paigaldatakse seljaaju külge, kus see muutub aju osaks. Selle ülesandeks on eraldada loomsetest kudedest mäluna funktsioneerivat geneetilist materjali, mis annab Space Marine’dele üpris ebahariliku omaduse – nad suudavad süües õppida, mis võib võõras keskkonnas olla väga kasulik. See on aga tekitanud mitmeid nimedest Flesh Tearers ja Blood Drinkers väljaloetavaid harjumusi. Kolmandaks organiks on nn. kolmas kops, mis kaitseb kopse mürkide ning hapnikuvaeguse eest, kuna ta ise on võimeline mõlemaga toime tulema.

Järgmisena tulevad occulube ja Lymani kõrv – kaks organit, millest esimene ei paranda küll otseselt silmanägemist, kuid lubab tehnikutel teha muudatuse silma võrkkestas ning kasvatada uusi nägemiskepikesi. Teine laiendab Space Marine’i kuulmisulatust (lainepikkuse, mitte kauguse mõttes) ning lubab tal vajadusel filtreerida taustamüra.

Vanuses 15-16 siirdatav sus-an membraan paigutakase peaaju ülaosa peale, kuid see ei hakka tööle ilma järgneva keemiaravi ja treeninguta. Selle ülesandeks on viia keha ainevahetus kas siis tahtlikult või surmava trauma tagajärjel miinimumi. Sellisel viisil võib Space Marine elada aastaid. Ainevahetust saab taastada vaid keemiaraviga – sõdalane ise seda teha ei saa. Pikim teadaolev varjusurmas viibimise rekord (eduka elustamisega) kuulub Silas Err’ile Dark Angels’i kapiitlist –  567 aastat.

Melanchroomiline organ jälgib kehale mõjuvat radiatsiooni ning toodab vajadusel pigmenti, et muuta nahk tumedamaks. Erinev geenitüvi on erinevate kapiitlite sõduritel muutnud ka naha- ning juukse värvi. Hea näide on siinkohal Death Spectres kapiitli albiinosõdalased.

Ooliitne neer ja neuroglottis paigutatakse neofüüdi kehasse üheaegselt. Esimene toimib koos teise südamega ning parandab tunduvalt sõdalase verevarustust. See lubab Space Marine’l taluda mürke ning gaase, millega mitmik-kops üksi hakkama ei saaks. Suu tahaossa paigaldatav neuroglottis lubab sõduril maitse järgi määrata kindlaks looduslikke mürke ja mõningaid kemikaale.

Seedekulglasse paigaldatav mucranoidi toodetud hormoonid imbuvad kehasse käärsooles, mis keemiaravi tulemusena paneb Space Marine higistama õlist eritist, mis kaitseb teda äärmuslike temperatuuride ja osaliselt ka vaakumi eest. See on standardprotseduur kosmosereiside puhul.

Betcheri näärmed siirdatakse neofüüdi alahuulde ning lubavad sõduril sülitada äärmiselt korrodeerivat mürki. Space Marine võib end rahumeeli raudpuurist välja lutsuda.

Kaela ning sügavale rinnakorvi siirdatakse kaks identset tüve – progenoidid. Need näärmed on kapiitli säilivuse koha pealt eluliselt tähtsad, kuna nad koguvad geneetilist materjali teiste tüvede kohta. Viie aastaga valmib kaelal oleb progenoid – rinnakorvis olevaga läheb kümme aastat – ning on eemaldamiseks valmis, et säilitada järgmisele neofüüdile geenitüvede siirdamiseks. Kapiitli apteekrid kannavad kaasas ka seadet, millega langenud Space Marine rinnakorvist progenoid kätte saada – selle eemaldamisega on sõdalase kohustused kapiitli eest täidetud.

Enne 18-aastaseks saamist paigutatakse neofüüdi naha alla viimase siirikuna must seljakilp, mis ehitab närvisõlmed kilbist sügavale kehasse. Paari kuuga on seljal asuv siirik täis organismi närvilõpmeid, mis lubab sõduril otseselt “põimuda” tema lahingturvisega.

Kapiitlite apteekrid küll oskavad geenitüvesid siirdada ning progenoide eemaldada, kuid enamasti jääb neile mõistmatuks sügavam tehnoloogia selle taustal ning erinevate organite täpsed funktsioonid. Paljud kirurgilised ettevõtmised on tänu põlvest-põlve edasiandmisega rituaalidega sedavõrd küllastunud, et vaene neofüüt on oimetu ammu enne tuimesti mõjumahakkamist. Valestitõlgendamised tingivadki kapliitlitevaheliste geenitüvede mõningase erinevuse.

Varustus

Space Marinide varustus varieerub üpriski tugevasti ning on sõltuv rühmast, kus sõdur asub. Üldjuhul on kõigil Space Marine’del (v.a. luurajad, kel on oma kerge turvis) õigus kanda lahingturvist. Lisaks sellele veel relvastus, mis kõigub bolteri ning kettmõõga ja leegiheitjate vahel. Üpriski korralik arsenal. Veteranidel on õigus kanda ka hävitaja-turvist või maakeeli juhtida drednooti. Need rasked turvised on põhimõtteliselt ühe-mehe-tankid. Varustatuna kuulipildujate, raketi- ja leegiheitjatega on need lahingus ülimalt efektiivsed vastase elavjõu hävitamises. Teisalt jäävad nad tihtipeale liialt kohmakateks, mistõttu paljudel missioonidel tõmbavad veteranid selga oma tavapärase lahingturvise ja asuvad laamendama. Veteranid kasutavad suures osas ka käsivõitlusrelvi nagu kirved, mõõgad ja vasarad (loomulikult käib nende kõigi ette sõna “power-“).

Planetaarsete sõidukitena on kõige tähtsamad ilmselt drop-podid, millega Space Marine’d planeedile laskuvad. Mulle avaldas nende ülim primitiivsus tohutut mõju, kuna põhimõtteliselt tullakse alla täie hooga. Tegelikult on küll kapsli all väike reaktiiv, mis maandumist pidurdab, kuid kõmakas, millega see maapinda tabab, on austustäratav. Kapsel mahutab enam-vähem ühe rühma. Sõidukitest tuleks ära märkida traspordi alla kuuluv Rhino ning Land Rider, mida, varustatuna paaris-raskebolterite ning nelja laserkahuriga, peetakse Adeptus Astraatide hävitavaimaks relvaks. Kasutatakse ka kõiksugu erinevaid rattaid (küll kahe, kui ka kolme rattaga) ning hõljukeid.

Kõige levinumaks transpordiks kosmilises võtmes on ristlejad. Need kiired laevad on peamised sõdalaste kriisikolletesse vedamise vahendid. Tihtipeale on juba ristleja ilmumine päikesesüsteemi piisav, et igasugune vastuhakk lämmatada. Ristleja ei ole laevaklass, vaid pigem iseloomustus kiirele laevale, millega on võimalik vedada märkimisväärne hulk Space Marine ning need ohukoldesse transportida (kas siis drop-pod’ide, telepordi või teiste laevadega). Sellest lähtuvalt on ristlejaid väga erinevaid sorte.

Peaaegu igal kapiitlil on ka kaks-kolm lahingalust, mille peamine eesmärk on planetaarsete maabumiste tulega toetamine ning läbi viimine. Suur hulk soomust ja häirivaid seadmeid on suunatud kapslite väljalaskeavadele, kust võib korraga planeedile minna kuni kolm kompaniid. Need laevad on tõsiselt tugevad ning peavad vastu isegi planetaarkaitsekahurite tulele.

Gladius-klassi fregatt – suurel määral patrull- ning eskortalus – on Imperiaatorliku laevastiku kõige arvukam laev. Kandes harva rohkemat kui üht rühma, kasutatakse seda harva planeetidel maandumiseks, kuid see-eest leiab see rakendust lahingutes ning piiridel.

Taktika

They come, they drop, they kick ass.

Võrdlusmoment

Nagu enamus asju siin maailmas, ei ole ka Space Marine’id miskit niiväga uut, meenutades väga Heinleini raamatut “Tähesõdalased” (“Star Troopers” esmakordselt ilmunud 1959 – soovitan tõsiselt lugeda kusjuures). Väikeste erinevustega on sõdalased üpriski sarnased. [Maailm kusjuures mitte – Heinleini raamatu maailm on arenev ühiskond, vaba igasugustest piiridest; Warhammer 40k seevastu on tehnoloogiliselt tagurlik ning väga piiritletud kohutava koguse religioossete traditsioonidega. ] Mõlemas kasutavad sõdalased lahingturvist, hüppavad kapslites planeetidele ning taplevad. Erinevused tulevad sõdurite ettevalmistuses – Heinleinil puudub igasugune geneetiline mõjutamine ning treeningki kestab lühemat aega.

Heinlein on sõnapaari “Space Marine” kasutanud ka oma teistes raamatutes. Kas siis pole raamatu kaane järgi sarnasust märgata?

Populiseerimine

Kui Rouge Trader’il (esimene väljalase) ning teisel väljalaskel oli informatsiooni Warhammer 40 000 maailma enda ning fraktsioonide kohta hämmastavalt vähe, siis nüüd on hakanud Games Workshop kõvasti vaeva nägema oma loomingule vinge tausta nikerdamises. Horuse vastuhaku kohta on mitmeid raamatuid (ka audioraamatutena mu kettakesel, ootamas kuulamist) ning isegi joonisfilm on taevarüütlite kohta välja tulnud – Ultramarines (tegelikult oli täitsa äge multikas, kui vähegi huvitab).

Koomiksid, lauamängud (Space Hulk, Adeptus Titanicus, Inquisitor, Horus Heresy (ja samanimeline kaardimäng)) ja rollimängud (Dark Heresy, Rouge Trader, Black Crusade ja Death Watch (mille lugemisest on ka see post inspireeritud) on täiesti loomulik jätk.

Ka arvutimänge on mõnuga välja antud. Mõned näited: Final Libaration: Warhammer Epic 40 000 (1997, strateegia, kui ma õigesti mäletan, siis sai seda isegi kunagi ammu-ammu mängitud – siis ei meeldinud) Warhammer 40 000: Chaos Gate (1998, strateegia), Fire Warrior (2001, FPS) ning Dawn of War ja Dawn of War II (2004, 2009 vastavalt, mõlemad strateegiamängud).

Disclaimer

Rõvedalt pikk post sai… Lugedes võtta arvesse minu täielikku võhiklikkust Warhammer 40 000 osas – ma ei ole kunagi mängu ennast mänginud. Kui on mingil moel täiendada, siis mina kätt ette ei pane… Kirjutasin seda soperdist 8 tundi… bloody hell.