Archive for the Rollimängud Category

Deathwatch seikluse võistlus

Posted in Rollimängud with tags , on 28. oktoober, 2011 by Ove

Praegune Warhammer 40 000 rollimängude väljaandja Fantasy Flight Games kuulutas eile välja võistluse seikluse kirjutamises. Tegevus peaks toimuma Jericho Reach’is, Impeeriumi idaosas (nagu kosmilises plaanis ilmakaared oleks kasutamiseks need kõige mõttekamad).

Võisluse reeglid

  • Seiklus tuleb esitada 24. novembriks 2011.
  • Seiklus peab olema PDF, Pages Document, or rich text formaadis.
  • Seiklus ei tohiks olla üle 10 000 sõna pikk (umbes 16 lehekülge). Võistlustöö peaks sisaldama nii seiklust Jericho Reach’is kui ka profiili kapteni jaoks {tundub miski Deathwatch’i-spetsiifiline asi olevat}.
  • Seiklus peaks olema sobilik Warhammer 40 000 maailma ja Jericho Reach’i. Lisapunkte saab visuaalse külje eest.

Lisada tuleb muidugi hunnik juriidilist jura – a’la Warhammes on Games Workshopi trademark jne…

Peaks täitsa uurima, mida see Deathwatch endast kujutama ning ehk isegi neile ühe adventuuri saatma. Auhind küll väga ei tõmba – uhiuus allkirjastatud First Founding lisaraamat – aga ehk siiski. Esikolmik pannakse ka lehele üles ning fännid saavad neid kasutada…

Ma arvan, et Eesti DM’id võiks ju täitsa pea tööle panna – las nad raisad saadavad rämeda raha eest selle raamatu siiamaale!

Originaaluudis siin.

Advertisements

Sünnipäevapidu rolli- ja lauamängudega

Posted in Üritused, Mängimised, Rollimängud on 17. märts, 2011 by Ove

Nagu asjaosalised ehk teavad, otsustasin korraldada oma sünnipäeva seekord pisu kultuursemas võtmes. Seda on muidugi ka korduvalt tehtud, kuid iga korraga on end taaspakkuv läbu järjest hullemaks läinud. Et sel korral asi nõnda ei läheks, alustasin juba varakult ettevalmistustega. Mitu nädalavahetust vedasin Elvasse mänge, mida seal mängida võiks (suurelt jaolt kõik keerulisemad mängud, millega käpp maas üpriski kehv kaasa minna on) ning valmistasin põhjalikult ette Warhammer 40 000 maailmas korraldatava rollimängu. Isa Pjotrile sai samuti antud ülesanne miskit pisikest valmis nikerdada.

Tegelikult sai alustatud juba neljapäeval, kui ma Tartu keldripubis Möku oma esimese tasuta sünnipäevaõlle sain. Sealt edasi ootasid mind Elvas 4 pudelit veini (no saate nüüd aru, mismoodi alati läbuks kätte läheb), mis tekitasid isegi nõnda pisikese koguse peale järgmiseks hommikuks kohutava peavalu. Sai ka tiba malet mängitud ja varahommikul magama mindud.

Reedel juhtus rahvast pisu rohkem tulema… Sai mängitud nii Pocket Rockets‘sit kui ka hurmavalt naljakat kogupere-lauamängu Hooker, millest kõik osavõtjad (ja ka pealtkuulajad) lõuakrambid said. Isake Pjotri juhtimisel tegime rollimängu ka Inglismaa spioonimaastikul, kus eriagendid pidid lahedama järjekordset islamiäärmuslasest terrorismijuhtumit. Pärast mitmeid tunde lällamist, suutsime maja põlema panna, korraldada kontaktagendi surma, jätta sellest enesetapu mulje (“Ta lasi oma bussi õhku, hüppas aknasse, jättis oma maksa põõsastesse, tuli majja sisse, tulistas end kolmest erinevast relvast selga ning murdis keldriluugiga oma selgroo!”) ning rõvetseda laipadega…

Õhtu lõppes varavalges, kui viimased vaprad mängu kokku pakkisid ja voodisse pugesid.

Laupäev algas söögivalmistamise ja ahjukütmisega. Õnneks rahvast oli palju ning maja nende peeretamisest piisavalt soe. Kui kardulad ja liha ahjus, hakkasid järjest laekuma ka külalised. Karvastest oli ainukesena kohal vaid Mynt, kes ka ainukesena Facial-book’is ei ole… Sai pisut külalisi siis vastu võetud, kingituste peale head nägu tehtud ning niisama möla aetud. Need, kes eelmisel päeval polnud kringlit saanud, said täna… Ja siis hakkasime mängima. 6 mängijat haaras endale eelmise õhtu hittmäng Hooker ning ülejäänud sundisin ma 18AL’i taha – egas neid palju saanudki ja kuna osad arvasid, et nad pigem vaataksid, siis jäi meid alles 3.

Kuna üle jäänud neiudel (ja Metsavanal, kes hoolimata eelmise päeva tipp-prostituudi staatusest libu-mängust eemale jäeti. Ilmselgelt kardeti liialt suurt konkurentsi.) hakkas igav, löödi kolmandal laual lahti Safranito. Pärast seda mängiti ka Streetcar’i… Mingi mälestus nagu on.

Kuna kõik teised mängud said enne läbi, kui meie 18AL, mida me ka tegelikult lõpuni ei mänginud, kuna ma olin nõnda hea seletaja, et teised mängijad said aru, millistele nuppudele peab vajutama ning asusid börsil manipulatsioone läbi viima, hakati tagatoast kodukinoks ümberehitatud ruumis rahulikult Metsavana “Story of Ricky‘t” vaatama. Samal ajal sai valmis ka saun ning kohe peale raudteede ehitamist saime leiliruumi lõõgastuma kobida. Sellest ma pilte üles ei pane!

Kui film läbi, võtsime ahjust prae välja ning asusime sööma. Pikk päev oli kõigil kõhud tühjaks teinud ning minu kokakunsti kiideti taevani – loomulikult olin ma selle kõige peale mõelnud.

Kuna täis kõhuga lippab p… ptui, mõte hästi, siis alustasime Eesti rahvuskirjaniku poolt koostatud viktoriiniga. Et olla pop ja noortepärane, oli Maniakkide Tänav otsustanud anda auhind kolmes kategoorias (hiljem lisandus veel üks): teadmiste baasil, loterii põhjal ning publiku lemmik. Kuna kirjanikuhärra mõndadele vastust ka ise ei teadnud, sain ma olla sõltumatu ekspert… Kuna külalised jagunesid neljaks võistkonnaks, otsustas zürii anda välja ka auhinna “zürii lemmik,” et keegi jumala eest ilma ei jääks.

Kui mnemoturniir lõppes, alustasime puht-eestikeelses d10 süsteemis Warhammer 40 000 maailmas rollimängu, kus mängijad olid Space Marine’d Raven Guardi leegionist Horuse hereesia sõdade ajal. Lõpuks sain kokku 4 mängijat, kuna enamus tahtsid poole öö pealt minema sõita või miski hea pärast varakult magama minna. Priit sai rühmaseersandi koha, Tarmo oli apteeker oma geeniimuriga, Metsavana sai inkvisiitorikoha rühmas ning Juurak oli ainuke reamees… Kaasa saadeti neile ka tank, mis atmosfäärianomaaliate tõttu sihtmärgist pisu eemale põrutas. Ülesanded olid lihtsad:
1) Otsida üles iidne planeedihävitusrelv ja selle kasutusjuhend;
2) Panna püsti kutsungsignaal ning kaitsta relva;
3) Vältida konflikte kohalike elanikega.

Jama oli aga selles, et keegi seltskonnase ei osanud tegelikult tanki juhtida – apteeker oli küll koolituse läbinud, kuid ilmselt tegeles ta selle ajal magamisega. See tekitas palju imelikke situatsioone, kui kasvõi inkvisiitor, kes tanki järele saadeti, üritab kuulipildujapesa täie kiirusega tankiga laiaks sõita, pöörab viimasel hetkel kõrvale ning teeb seepeale kannaka, mattes suure osa dzunglist mulla alla. Võibolla kirjutan sellest hiljem pikemalt ja põhjalikumalt, kui huvi peaks olema…

Mänguga sai alustatud miski 1 paiku, kuid lõpetasime alles 11 ajal, mis tähistas ka sünnipäevapeo ametlikku lõppu. Jäi veel koristamine ning kuna Metsavana ka miski hetk tagasi jõudis ja Tallinna poole tahtis hakata põrutama, otsustasin magamineku edasi lükata. Autos kookisin välja aga veel viimased õllepudelid ning pooliku viskipudeli ning mitteametliku sünnipäeva osas – nagu Metsavana selle kohta ütles – kaanisin end täiesti soodaks…

Kui kellelgi kripeldama jäi, siis kokku käis nelja päeva jooksul minu peolt läbi 18 külalist. Häda aga sihukeste mitmepäevaste pidudega on see, et palju inimesed on harjunud peol olema vaid ühe õhtu… Aga kes siis ühe õhtuga jõuaks kõik ära teha?

Igastahes oli meeldiv! Mälestuseks ka piltlik näide Priidu tavalisest koogi-söömis-näost.

Warhammer 40 000: Space Marines

Posted in Miniatuurid, Rollimängud, Ulme with tags , , on 3. märts, 2011 by Ove

“They shall be my finest warriors, these men who give themselves to me. Like clay, I shall mould them, and in the furnace of war forge them. They will be of iron will and steely muscle. In great armour shall I clad them and with the mightiest guns will they be armed. They will be untouched by plague or disease, no sickness will blight them. They will have tactics, strategies, and machines such that no foe can best them in battle. They are my bulwark against the Terror.They are the Defenders of Humanity. They are my Space Marines,and they shall know no fear.”

–Prelude, The Codex Astartes (Apocrypha of Skaros)

_________________________________________________________

Ütleme ausalt, et kui Warhammer ise hakkas mulle kohe alguses huvi pakkuma, siis Warhammer 40 000 jättis mind üldjoontes külmaks, kuna olen rohkem paratamatult pisikesest peale olnud lohede-, haldjate- ja muude ebardite fänn olnud. Viimasel ajal aga – no suurel määral tänu arvutimängule “Dawn of War” (üpris kehv mäng kusjuures) – on huvi tärganud ka Warhammeri 41. aastatuhande vastu.

Taust

Kunagi ammu-ammu, kui Imperaator veel inimese kujul Terral kõndis, lõi ta endale 20 primarhhi – tema kindralid ja võitluskaaslased tulevaseks võitluseks inimeste maailmade ühendamisel. Esimesed Space Marine’d loodi just nende poolt, kuid primarhhide võimed olid neis tugevalt “lahjendatud,” kuna inimkeha ei suuda taluda sellist jõudu. Kasutades geenimutatsioone lõi igaüks neist endale leegioni, mille suurus ei olnud piiratud. Kõige esimene ning Imperaatori poolt usaldatuim oli Horus. Teised tuntuimad nimed, mida inimmaailmades austatakse, on Lion El’Jonson, Leman Russ, Rogal Dorn ja tiivuline Sanguinius. Algas võitlus inimkonna ühendamise eest.

Horuse hereesia

Pärast kaht sajandit lahinguid ning vähemuste hävitamist, tegi Imperaator Horuse armee ülemjuhatajaks ning jäi ise põhjuseta Terrale, mis tekitas teistes primarhhides pahameelt. Horus ise sai peatselt lahingus tõsiselt haavata ning ta transporditi Terrale tervenema, mille käigus Kaose jumalad ta unenägudega enda poole kallutasid. Paranenuna alustas ta vastuhakku Imperaatorile ning paljud primarhhid oma leegionidega ühinesid temaga – kaks vaenupoolt jagunesid täpselt pooleks. Palju sellele järgnenud sõjast on üpriski hägune, kuid teada on, et Tumedatele jõududele ohverdati lugematuid maailmu ning koledus, mis nende elanikke tabas, on kirjeldamatu.

Lõpuks, sundides Imperaatorile lojaalseid vägesid pidevalt taganema, alustasid Horus ja tema liitlased Imperaatorliku palee piiramist Terral. Viimases hädas otsustasid lojalistid anda meeleheitliku vastulöögi – Blood Angel’ite Sanguinius ning Imperial Fist’ide Rogal Dorn koos oma vapraimate sõdalastega saatsid Imperaatorit retkel Horuse lahinglaevale. Kaose segajate tõttu aga ei toiminud teleport nii tõhusalt kui oleks pidanud – ründavad väed pillutati laevale laiali. Imperaator ning Horus pidasid maha vägeva kahevõitluse ning kui Dorn lõpuks oma meestega lahinguväljale jõudis, leidis ta sealt kaks pealtnäha surnud keha. Kuid Imperaatoris oli siiski veel piisake elujõudu ning otsustuskindel primarh tõi tema keha tagasi Terrale, kus see paigutati Kuldtrooni, jättes Inimkonna valitsejale võimaluse vaid telepaatilisel teel oma alluvatega suhelda.

Kaose teenrid alistati ning aeti Hirmu Silma.

Codex Astrates

Pärast Horose vastuhakku, jaotati seni piiramatu suurusega leegionid 1000-mehelisteks kapiitliteks (on kui pisu lohisev, kuid arvestades üksuste religioosset suunitlust, täiesti kohane tõlge). Imperaatori vägede korrastamisega tegeles ainuisikuliselt Roboute Guilliman, Ultramarines’i primarhh. Tema suurimaks tööks on Codex Astrates – teos, mis määrab kõikide kapiitlite organisatsioonilised ning taktikalise alused, värvatavate vastuvõtu  ja geenipankade kasutamise korra.

Paljud kapiitlid peavad “Astraatide koodeksit” sama pühaks kui Imperaatorit ennast ning järgivad seda sõna-sõnalt. Teised jällegi suhtuvad koodeksisse kui näpunäidete kogumisse ning kasutavad seda pigem suunava teosena. Üheks selliseks “vabaks” kapiitliks on Space Wolves, kelle primarhh Leman Russ vormib oma sõdalased omaenda käe järgi.

Ülesehitus

Igat kapiitlit juhib Kapiitlimeister, keda abistavad vanemohvitserid, tehnikud ning raamatupidajad. Iga kapiitel on jagatud 10’ks 100-meheliseks kompaniiks, mida juhivad kaptenid, mis omakorda jaguneb 10’ks 10-meheliseks rühmaks seersandi juhtimise all. Lisaks on igas kompaniis lahinglipu kandja, kaplan ning meedik (nn. apteeker).

Iga treeningu läbiteinud Space Marine määratakse esialgu kümnendasse kompaniisse – luuresse, mille iga rühm koosneb seersandist ja 4-9 reasoldatist. Seal õpib ta selgeks kõik sõja peened nõksud: kuidas märkamatult hiilida, kuidas luuret teha ja kuidas läheneda ja jälgida vastast.

Rüüsterühma kuuluvad sõdurid, kes on äsja luurekompaniist minema saanud. Sellega kaasneb ka õigus kanda lahingturvist. Põhimõtteliselt on tegu raskerelvastuses rühmaga. End siin tõestades, võib Space Marine pääseda ründerühmadesse, kes tegelevad pea-asjalikult lähivõitlusega.

Taktikalised rühmad on lahinguväljadel kõige levinumad, luues sellega armee selgroo. Sinna pääsemiseks peab Space Marine end tõestama nii rüüste- kui ründerühmas. Pärast tuhandeid lahinguid võib kapiitlimeister hakata lugema sõdurit veteraniks…

Kapiitlimeister on üks hirmuäratavamaid sõdalasi üldse. Tal on selja taga mitu sajandit lahinguid, tapmisi ja kogemust. Ta on võitluses ületamatu, olgu tegu siis bolteri, terariista või paljaste kätega. Juba tema tiitel räägib selja taha jäetud vaenlaste laipadest. Kuid ta peab olema ka hiilgav strateeg, karastatud Astraatide koodeksi õpetustes ning teritatud lõpututes otsustes lahinguväljal. Tema sõdurid on talle kui vennad ning ta teab, et nad on nõus andma oma elu vaid tema käsu peale. Ta peab teadma kõigest, mis kapiitlis toimub, olema vannutatud hoidma kapiitli saladusi ning pidama ka läbirääkimisi lähtudes Adeptus Astraatide aukoodeksist. Iga Space Marine, eriti aga kapiitlimeister, peab olema ettevaatlik kergete väljapääsude suhtes, kuna need võivad lõpuks viia hukatusse.

Värbamine

Igal kapiitlil on aegade jooksul uute välja arenenud sõdurite värbamiseks omad meetodid ning traditsioonid. Paljud värbavad vaid oma kodumaailmadest, mis enamasti on vähese arenguga, metsikud ja tihtipeale sõjaväelise korraga, kus lootustandvaid poisse treenitakse ühe tugevamaks, et nad saaksid ehk ühineda Space Marines’idega, keda kutsutakse “tähesõdalasteks” või “taevarüütliteks.” Kuna kapiitlid külastavad oma värbamismaailmu vaevalt kord põlvkonna jooksul, põimuvad need külastused tihti legendide ning müütidega.

Kuigi madala arenguga maailmad, mille elanikud on sunnitud olema pidevalt ellujäämise nimel võitlema, on head värbamiskohad, ei suuda miski võistelda Sülemmaailmade linnade põhjakihi asukatega. Selliseid low-life püütakse tihtipeale kampade kaupa kinni ning saadetakse katsetele.

Katsed varieeruvad vastavalt kapiitlile, kuid üks on kindel – need on niivõrd rasked, et vaid käputäis nekruteid läbib need. Läbikukkunud võivad end õnnelikuks lugeda, kui nad eluga pääsevad.

Paljudel kapiitlitel puuduvad kodumaailmad – nekruteid saavad nad kas enda poolt valitud planeetidelt või otse sõjapiirkonnast. Kodutute kapiitlite heaks näiteks on Dark Angels ja Black Templars.

“Taevarüütlid”

Täielikku kapiitlite nimistut saab näha siit – ka pisukeste kirjeldustega.

Space Marine’i arenguprotsess on pikk ja vaevaline. Neofüüdid (neophytes) ühinevad kapiitlitega umbes 10-aastaselt, kui nad alustavad oma treeninguid ning mutatsioone. Erinevaid geenitüvesid, mis neofüütidesse siirdatakse, on 19, kuid kõik kapiitlid ei kasuta kõiki tüvesid ning tihtipeale on tüved geenipankades tuhandete aastate jooksul ise muteerunud. Väga vähe leidub ka kapiitleid, kellel on olemas kõik 19 tüve, kuna enamasti on mõned lahingute käigus kaduma läinud või liiga palju muteerunud. Naised ei sobi värbamiseks, kuna siirikud on seotud meeshormoonidega.

Kuigi kapiitlid on oma värvatute suhtes väga tähelepanelikud ning valivad, juhtub tihti, et kõigi keha ei suuda siirdatud geenitüvesid taluda. Sellisel juhul võib neofüüdi ainevahetus muutuda väga ebastabiilseks ning peaaegu alati kaasneb sellega ka osaline või täielik vaimuhaigus. Kui kapiitel on täies jõus, lõpetatakse lihtsalt nende piinad. Kui aga mehi on hädasti vaja, sobivad nad hästi enesetapurünnakutest osa võtma.

Ei piisa vaid geenitüvede siirdamisest – Space Marine peab oskama oma uusi organeid ka kontrollida. Paljud organid ei hakka ilma hüpno- või kemoteraapiata üldse töölegi. Treeningu läbinud Space Marine suudab täiel määral kontrollida oma kehas toimuvaid protsesse.

Esimene istik, mis neofüüdile siirdatakse, on teine süda, mis lubab sõdalased hakkama saada vähese hapnikuga, tugevate traumadega ning valmistab ta ette eesootavaks 18’ks kirurgiliseks siirdamiseks.

Teisena siirdatakse neofüüdile ossmodula – pisike organ, mis tugevdab ning kasvatab organismi luustikku. Selle tulemusena moodustub ka neofüüdi ribidest ühtlane teraskõva luuplaat.

Koos ossmodulaga siirdatakse sõduri rindkerre ka biscopea, mis hormoonide abil kasvatab omaniku lihaskudet. Kasvavad musklid põimuvad suurenevad luustikuga, mis on üheks põhjuseks, miks neid koos siirdatakse.

Pärast kaht aastat viimaste geenitüvede istutamist, alustatakse järgmise faasiga, mille jooksul siirdatakse neofüüdile haemastamen ja Larramani organ. Esimene hakkab kontrollima ossimodula ja biscopea tegevust ning rikastab organismi verevarustust. Larramani organ toodab Larramani rakke, mis haavatasaamise korral sulgevad augu ning kaitsevad organismi.

Sealtpeale algab ka neofüüdi hüpnoteraapia, mis jätkub kogu tema teenistuse aja. Catalepseani sõlm paigutatakse kukla taha. See hernesuurune organ mõjutab keha unerütmi ning selle reageeringut unepuudusele. Tänu sellele suudab Space Marine vajadusel magada ning olla ärkvel üheaegselt. Selline kahevahel pendeldamine ei asenda normaalset und, kuid suurendab sõdalase võimalusi magades ellu jääda.

Vanuses 14-16 siirdatakse neofüüdile kolm uut tüve: preomnor, omophagea ja mitmik-kops. Preomnor on suur organ, mis sobitatakse rinnakorvi ja tegeleb neelatud ainete eel-seedimisega. Tänu sellele suudab Space Marine süüa kõigile teistele mürgiseid või seedimatuid aineid. Omophagea paigaldatakse seljaaju külge, kus see muutub aju osaks. Selle ülesandeks on eraldada loomsetest kudedest mäluna funktsioneerivat geneetilist materjali, mis annab Space Marine’dele üpris ebahariliku omaduse – nad suudavad süües õppida, mis võib võõras keskkonnas olla väga kasulik. See on aga tekitanud mitmeid nimedest Flesh Tearers ja Blood Drinkers väljaloetavaid harjumusi. Kolmandaks organiks on nn. kolmas kops, mis kaitseb kopse mürkide ning hapnikuvaeguse eest, kuna ta ise on võimeline mõlemaga toime tulema.

Järgmisena tulevad occulube ja Lymani kõrv – kaks organit, millest esimene ei paranda küll otseselt silmanägemist, kuid lubab tehnikutel teha muudatuse silma võrkkestas ning kasvatada uusi nägemiskepikesi. Teine laiendab Space Marine’i kuulmisulatust (lainepikkuse, mitte kauguse mõttes) ning lubab tal vajadusel filtreerida taustamüra.

Vanuses 15-16 siirdatav sus-an membraan paigutakase peaaju ülaosa peale, kuid see ei hakka tööle ilma järgneva keemiaravi ja treeninguta. Selle ülesandeks on viia keha ainevahetus kas siis tahtlikult või surmava trauma tagajärjel miinimumi. Sellisel viisil võib Space Marine elada aastaid. Ainevahetust saab taastada vaid keemiaraviga – sõdalane ise seda teha ei saa. Pikim teadaolev varjusurmas viibimise rekord (eduka elustamisega) kuulub Silas Err’ile Dark Angels’i kapiitlist –  567 aastat.

Melanchroomiline organ jälgib kehale mõjuvat radiatsiooni ning toodab vajadusel pigmenti, et muuta nahk tumedamaks. Erinev geenitüvi on erinevate kapiitlite sõduritel muutnud ka naha- ning juukse värvi. Hea näide on siinkohal Death Spectres kapiitli albiinosõdalased.

Ooliitne neer ja neuroglottis paigutatakse neofüüdi kehasse üheaegselt. Esimene toimib koos teise südamega ning parandab tunduvalt sõdalase verevarustust. See lubab Space Marine’l taluda mürke ning gaase, millega mitmik-kops üksi hakkama ei saaks. Suu tahaossa paigaldatav neuroglottis lubab sõduril maitse järgi määrata kindlaks looduslikke mürke ja mõningaid kemikaale.

Seedekulglasse paigaldatav mucranoidi toodetud hormoonid imbuvad kehasse käärsooles, mis keemiaravi tulemusena paneb Space Marine higistama õlist eritist, mis kaitseb teda äärmuslike temperatuuride ja osaliselt ka vaakumi eest. See on standardprotseduur kosmosereiside puhul.

Betcheri näärmed siirdatakse neofüüdi alahuulde ning lubavad sõduril sülitada äärmiselt korrodeerivat mürki. Space Marine võib end rahumeeli raudpuurist välja lutsuda.

Kaela ning sügavale rinnakorvi siirdatakse kaks identset tüve – progenoidid. Need näärmed on kapiitli säilivuse koha pealt eluliselt tähtsad, kuna nad koguvad geneetilist materjali teiste tüvede kohta. Viie aastaga valmib kaelal oleb progenoid – rinnakorvis olevaga läheb kümme aastat – ning on eemaldamiseks valmis, et säilitada järgmisele neofüüdile geenitüvede siirdamiseks. Kapiitli apteekrid kannavad kaasas ka seadet, millega langenud Space Marine rinnakorvist progenoid kätte saada – selle eemaldamisega on sõdalase kohustused kapiitli eest täidetud.

Enne 18-aastaseks saamist paigutatakse neofüüdi naha alla viimase siirikuna must seljakilp, mis ehitab närvisõlmed kilbist sügavale kehasse. Paari kuuga on seljal asuv siirik täis organismi närvilõpmeid, mis lubab sõduril otseselt “põimuda” tema lahingturvisega.

Kapiitlite apteekrid küll oskavad geenitüvesid siirdada ning progenoide eemaldada, kuid enamasti jääb neile mõistmatuks sügavam tehnoloogia selle taustal ning erinevate organite täpsed funktsioonid. Paljud kirurgilised ettevõtmised on tänu põlvest-põlve edasiandmisega rituaalidega sedavõrd küllastunud, et vaene neofüüt on oimetu ammu enne tuimesti mõjumahakkamist. Valestitõlgendamised tingivadki kapliitlitevaheliste geenitüvede mõningase erinevuse.

Varustus

Space Marinide varustus varieerub üpriski tugevasti ning on sõltuv rühmast, kus sõdur asub. Üldjuhul on kõigil Space Marine’del (v.a. luurajad, kel on oma kerge turvis) õigus kanda lahingturvist. Lisaks sellele veel relvastus, mis kõigub bolteri ning kettmõõga ja leegiheitjate vahel. Üpriski korralik arsenal. Veteranidel on õigus kanda ka hävitaja-turvist või maakeeli juhtida drednooti. Need rasked turvised on põhimõtteliselt ühe-mehe-tankid. Varustatuna kuulipildujate, raketi- ja leegiheitjatega on need lahingus ülimalt efektiivsed vastase elavjõu hävitamises. Teisalt jäävad nad tihtipeale liialt kohmakateks, mistõttu paljudel missioonidel tõmbavad veteranid selga oma tavapärase lahingturvise ja asuvad laamendama. Veteranid kasutavad suures osas ka käsivõitlusrelvi nagu kirved, mõõgad ja vasarad (loomulikult käib nende kõigi ette sõna “power-“).

Planetaarsete sõidukitena on kõige tähtsamad ilmselt drop-podid, millega Space Marine’d planeedile laskuvad. Mulle avaldas nende ülim primitiivsus tohutut mõju, kuna põhimõtteliselt tullakse alla täie hooga. Tegelikult on küll kapsli all väike reaktiiv, mis maandumist pidurdab, kuid kõmakas, millega see maapinda tabab, on austustäratav. Kapsel mahutab enam-vähem ühe rühma. Sõidukitest tuleks ära märkida traspordi alla kuuluv Rhino ning Land Rider, mida, varustatuna paaris-raskebolterite ning nelja laserkahuriga, peetakse Adeptus Astraatide hävitavaimaks relvaks. Kasutatakse ka kõiksugu erinevaid rattaid (küll kahe, kui ka kolme rattaga) ning hõljukeid.

Kõige levinumaks transpordiks kosmilises võtmes on ristlejad. Need kiired laevad on peamised sõdalaste kriisikolletesse vedamise vahendid. Tihtipeale on juba ristleja ilmumine päikesesüsteemi piisav, et igasugune vastuhakk lämmatada. Ristleja ei ole laevaklass, vaid pigem iseloomustus kiirele laevale, millega on võimalik vedada märkimisväärne hulk Space Marine ning need ohukoldesse transportida (kas siis drop-pod’ide, telepordi või teiste laevadega). Sellest lähtuvalt on ristlejaid väga erinevaid sorte.

Peaaegu igal kapiitlil on ka kaks-kolm lahingalust, mille peamine eesmärk on planetaarsete maabumiste tulega toetamine ning läbi viimine. Suur hulk soomust ja häirivaid seadmeid on suunatud kapslite väljalaskeavadele, kust võib korraga planeedile minna kuni kolm kompaniid. Need laevad on tõsiselt tugevad ning peavad vastu isegi planetaarkaitsekahurite tulele.

Gladius-klassi fregatt – suurel määral patrull- ning eskortalus – on Imperiaatorliku laevastiku kõige arvukam laev. Kandes harva rohkemat kui üht rühma, kasutatakse seda harva planeetidel maandumiseks, kuid see-eest leiab see rakendust lahingutes ning piiridel.

Taktika

They come, they drop, they kick ass.

Võrdlusmoment

Nagu enamus asju siin maailmas, ei ole ka Space Marine’id miskit niiväga uut, meenutades väga Heinleini raamatut “Tähesõdalased” (“Star Troopers” esmakordselt ilmunud 1959 – soovitan tõsiselt lugeda kusjuures). Väikeste erinevustega on sõdalased üpriski sarnased. [Maailm kusjuures mitte – Heinleini raamatu maailm on arenev ühiskond, vaba igasugustest piiridest; Warhammer 40k seevastu on tehnoloogiliselt tagurlik ning väga piiritletud kohutava koguse religioossete traditsioonidega. ] Mõlemas kasutavad sõdalased lahingturvist, hüppavad kapslites planeetidele ning taplevad. Erinevused tulevad sõdurite ettevalmistuses – Heinleinil puudub igasugune geneetiline mõjutamine ning treeningki kestab lühemat aega.

Heinlein on sõnapaari “Space Marine” kasutanud ka oma teistes raamatutes. Kas siis pole raamatu kaane järgi sarnasust märgata?

Populiseerimine

Kui Rouge Trader’il (esimene väljalase) ning teisel väljalaskel oli informatsiooni Warhammer 40 000 maailma enda ning fraktsioonide kohta hämmastavalt vähe, siis nüüd on hakanud Games Workshop kõvasti vaeva nägema oma loomingule vinge tausta nikerdamises. Horuse vastuhaku kohta on mitmeid raamatuid (ka audioraamatutena mu kettakesel, ootamas kuulamist) ning isegi joonisfilm on taevarüütlite kohta välja tulnud – Ultramarines (tegelikult oli täitsa äge multikas, kui vähegi huvitab).

Koomiksid, lauamängud (Space Hulk, Adeptus Titanicus, Inquisitor, Horus Heresy (ja samanimeline kaardimäng)) ja rollimängud (Dark Heresy, Rouge Trader, Black Crusade ja Death Watch (mille lugemisest on ka see post inspireeritud) on täiesti loomulik jätk.

Ka arvutimänge on mõnuga välja antud. Mõned näited: Final Libaration: Warhammer Epic 40 000 (1997, strateegia, kui ma õigesti mäletan, siis sai seda isegi kunagi ammu-ammu mängitud – siis ei meeldinud) Warhammer 40 000: Chaos Gate (1998, strateegia), Fire Warrior (2001, FPS) ning Dawn of War ja Dawn of War II (2004, 2009 vastavalt, mõlemad strateegiamängud).

Disclaimer

Rõvedalt pikk post sai… Lugedes võtta arvesse minu täielikku võhiklikkust Warhammer 40 000 osas – ma ei ole kunagi mängu ennast mänginud. Kui on mingil moel täiendada, siis mina kätt ette ei pane… Kirjutasin seda soperdist 8 tundi… bloody hell.

Rahutused sepapajas

Posted in Miniatuurid, Rollimängud, Uudised on 26. detsember, 2010 by Ove

Juba enne jõulu hakkasin sepikojas asjatama – vaja mitu tööd valmis saada. Eks see hoovõtt juba oli piisavalt asine, kuid kui viimaks ka töö kallale sai asutud, peksin esimese asjana rauda raiudes oma käed villi. Meislit hoidev käe serv kõrbes aga mõnusalt ära – hommikuks olid täitsa korralikud villid väikese sõrme peal. No mõelge ise, kui käsi juhtub pikemat aega olema umbes 8-10 cm kaugusel 800-1000 kraadilisest metallitükist… Igastahes pole nüüd jälle mõnel päeval sinna tagasi tikkunud – las kätel paraneda.

Vahepeal on saanud kõvasti Hammer of Scots’i mängitud ning ka High Frontier ei ole riiulil tolmu kogunud – kõik tuttavad on seda omal nahal tunda saanud…

Ka miniatuure on kõvasti saanud värvida. Ühe paraja pralle tulemusena on küll enamus luukeresid väga erksavärvilised, kuid see pühaduseteotus on läbi viidud niivõrd hoolsalt, et mul ei jätkunud südant neid üle värvida.

Jõulumänguna tegime ümber Escape From the Aliens in Outer Space, kus Jõuluvana elutagamissüsteemideta jäänud galaktikavahelises kingisaanis olid päkapikud üritanud mässu korraldada ning pidid nüüd elu Rudolfi ja karvase vanamehenässi eest põgenema. Hiljem sai ka Argentiinast Hitleri aju Baieri mägedesse viidud…

Aga lauamänguuudistest – mis uudis see küll muidugi olla võib – on välja ilmunud lauamäng “Ärihai,” mis tituleerib end kui “majandussimulatsioonimängudest hetkel kaasaegseim ja populaarseim meelelahutuslik õppemäng.” Kas tõesti on tehtud ajalugu ning purustatud Guinessi rekord, mis omistab Monopolile üle 500 miljoni mängija? Tegelikult on küll tore, et isegi sihukest kraami välja tuleb – ehk tuleb ka aega, mil Eesti lauamänguautoritelt hakkab miskit mõistlikku kraami saama. Nagu läks Revaleriga (Isop ja Künnap), kes andsid pikka aega täiesti masendavat kraami välja, kuid lõppeks said Ussisõnadega hakkama…. Paha näide, rsk…

Aga tagasi selle Ärihai juurde… Ühe autori sõnade järgi on tegemist “väga ainulaadse mängumehhanismiga.” Mängulauda vaadates aga tekib hoopis vastupidine arusaam. Mind kippus häirima ka pisu Ärihai logo, mis tohutult meenutab Mayfair’i firmamärki. Ei ole midagi uut siin taeva all…

Essen 2010

Posted in Õlu, Üritused, Lauamängud, Mängimised, Rollimängud with tags , , on 27. oktoober, 2010 by Ove

Selleaastane Essen oli erakordne mitmes mõttes. Esiteks läksin ma esmakordselt sinna mööda maismaad (viga, mida ma kunagi enam tõenäoliselt ei tee) ning seekordse eelarve tõttu… Bussisõit ei ole lihtsalt minu jaoks. Pealegi on 27 tundi sõitu minu jaoks liig mis liig. Mõned võivad küll vaielda, et see kestab vähem aega, kuid siiski…

Sõitu alustasin teisipäeva pärastlõunal ning Essenisse jõudsime alles neljapäeva hommikul. Muidugi näeb auto/bussiga minnes kohalikku elu-olu lähemalt kui paari kilomeetri kõrgusel kõlkudes ning see võib olla täitsa põhjus, miks seda ka tehakse… Poolas ning Saksamaal avanesid mõned täitsa korralikud vaated, mida kahjuks autoaknast kole kehv jäädvustada oli. Väga eredalt jäid meelde Ida-Saksas kõrgunud öise taeva taustab plinkivad tuulegeneraatorid…

Rahvast oli nagu ikka – ropult. Täpselt kahjuks ei tea, sest sel korral ei juhtunud kohalikku raadiojaama kuulama. Oli küll kolmas kord juba sinna juhtuda, kuid 8 saalitäit rahvast, mänge, mänguasju, miniatuure ja koomikseid ajab ikka pea sassi küll. Neljapäeva kulutasin peamiselt oma ettetellitud mängude ülesotsimisele… Neljapäev on seal ka üldiselt kõige vaiksem – nädalavahetus pole veel alanud – ning seetõttu ei pidanud massidest läbi trügima, vaid sai isegi mõnevõrra normaalselt jalutada.

Japsid olid kole mures oma Marsi-mängu pärast, mis ei olnud õigel ajal kohale jõudnud – õnneks oli neil vähemalt üks eksemplar, mida huvilised mängida said. Mäng ise tundus täitsa vinge.. käsitsivärvitud jubinad ja puha…

Sai vaadatud-katsutud ka Tim De Rycke ja Sander Vernyns’i (viimaselt ostsin ära Runeboundi esimese väljalaske) mängu Experiment… Päris lõbus vedelikesegamine…

Phil Eklundilt ostsin tema uue mäng High Frontier, mis esialgse proovimise järgi tundus täitsa tummine ost – selline mõnus kosmosevallutus.

Kosmoseteemaga jätkates proovisin ära ka üpriski humoorika Duck Dealer’i. Tegu on ägeda kaubavedamismänguga, kus tuleb arendada planeetide tööstust, vedada kaupu ning rahuldada klientide soove. Kui näiteks ühe planeedi elanikud soovivad siniseid kummiparte, siis tuleb suunduda planeedile, kus sinist värvi toodetakse, teiselt planeedilt haarata mõned kollased kummipardid, need sinised võõbata ning lõpuks maha parseldada… Kaupade nimekiri ja nende arendamine oli igastahes väga lahe. Hind muidugi oli hirmutav – 60 €.

Esimese päeva saak oli üpriski mõnus – lisaks kõigile mängudele sai poest ka pisu alla-euroseid veinikarpe võetud ning nende seltsis neljapäevaõhtut veedetud.

Kuigi olin otsustanud enamus raha pühapäeva jaoks hoida, ei tulnud sellest midagi suuremat välja – lisaks 1880’le, mille olin tegijalt tellinud, ostsin ühelt tüübilt veel Tigris & Euphrates’i. Ka GMT oksjonile sattudes ei suutnud ma niivõrd madalate alghindade suhtes külmaks jääda ning selle tulemusena tegin mõned üpris head ostud…

Piilutud sai ka põhjanaabrite Phantom League‘t, mis kirjelduste järgi tundus olevat lauamäng Firefly’st. Mõtlesin sellega oodata vähemalt pühapäevani, kuid juba laupäevaks olid nad kõik kaasavõetud eksemplarid maha müünud.

Messil oli ka lahe näitus eelmise sajandi algusest pärit lauamängudest. Uurisin mis ma seal uurisin, kuid ühtegi mängu sellest nimekirjast ma sealt ei leidnud. Ilmselt korjas demokraatlik tsensuur need seal kiirelt ära… kui neid sinna üldse pandi…

Leidsin ka antiikmängude leti, kust hakkasin kohe uurima, ega neil poliitiliselt ebakorrektseid/propagandamänge liitlaspoolelt ole. Kahjuks ei olnud… 😦

Reedene saak oli täitsa kenake, kuid üpriski kulukas – 1880 maksis mõnusad 46 eurot ning tore orkimõõk 25… Õlu oli meeldivalt odav. Kuuspakk põhimõtteliselt miski 20 krooniga.

Õhtupoole sai odava õlle kõrvale ka Leiutiste ajastut mängitud. Polnud väga vigagi, kuid ei midagi enneolematut – mõni mehaanika ning teema oli sarnane Wolsundile, kuid paremini ning mitmekesisemalt esitletud…

Nagu igal aastal, oli ka sel korral suuresti esindatud kõiksugu larbinodi alustades turvistest-kiivritest ning lõpetades vööde ja pisikeste klaaspudelikestega. Endalgi tekkis tahtmine sealt üht-teist osta, kuid hinnad hirmutasid üldjuhul ära. Samas sai kaasa haaratud kõiksugu katalooge ning tehtud massiliselt pilte – käed-jalad küljes; mine varasta!

Kostüümides tegelasi oli samuti palju. Haldjad, orkid, mingid animetibid ning isegi päkatseid oli näha. Orkid muidugi olid pisu teist tõugu kui meil siin Eestis, kuid ega meiegi paljuga alla jää. Varsti oleme samal tasemel…

Muidugi ülalpildil olevalt tegelast (või midagi sellesarnast) niipea ilmselt Eesti larpidel ei kohta.

Igasugu konstruktorid olid samuti täitsa populaarsed. Zometool oli seal vist esmakordselt (varem polnud neid märganud), kuid sellest hoolimata oli nende laua ümber pidevalt jõnglasi, kes seal erinevaid vidinaid ehitasid. Mingi hetk sain ma siiski löögile ning meisterdasin omale kiirelt terase tahktsentreeritud kristallvõre elemendi.

Eestlased olid venelaste tehtud sõjamängu juures täitsa nagu kalad veel. Tegu oli täitsa mõnusa mänguga, mis meenutas välimuselt pisu Tide of Iron’it, kuid oma detailsuse juures ületas seda oma vaksavõrra. Näiteks ei liigutud seal kordamööda, vaid iga üksuse käsud kirjutati lamineeritud väekaardile ning lahendati üheaegselt (sarnaselt Diplomaatiale, kuid käskude valik oli tunduvalt suurem).

Käisin ka Poolakate mängu Show Business, mille karp nägi välja ilgelt näru, kuid mängusüsteem tegi tasa selle, mis karbikaanel puudu jäi. Ei olnud sellist tunnet, nagu paljude uute mängudega, et mängid Katani, Ticket to Ride’i ja Modern art’i kompotti. Tegu oli täiesti uudsete lahendustega, mida ma ühegi teise mängu juures varem näinud ei  olnud…

Sain pisu näppida ka üht enda püha graali – Napoleoni lahingud. 80 € võis endale küll ühe sellise soetada, kuid kahjuks oli tegu saksakeelse eksemplariga (kaardid olid saksa keeles), millega saaks küll üht-teist teha, kuid vähema kui täismängu eest ei ole ma nõus sellist summat välja käima.

Hoolimata asjaolust, et ümberringi oli tohutult palju häid mänge, leidsid mõned lollikesed ikka selle kõige hullema üles. Tegu on mingi uut sorti disainiga Monopoliga (neid oli lausa mitu erinevat), mis siiski ilmselt ei ole parem kui kõik eelmised… Ega kalkulaator mängulaua küljes mängu ennast paremaks ei muuda… Pilt sai tehtud just selle nurga pealt, kuna pildile jäänud neiu oli neist neljast kõige kenam…

Laupäeval ma väga miskit ei ostnudki… Clash of Monarchs ja mõned mänguasjad Dagonile… Hea kokkuhoidlik päev oli…

GMT putka oli eestlaste igapäevane kogunemispaik, kuhu kella üheks koguneti. Nimelt algas just sel ajal oksjon, kust võis üpriski hea hinnaga korralikke mänge saada. Clash of Monarchs’i sain just sealt letihinnast kaks korda odavamalt. Enamasti müüdi seal küll GMT, Avalance Press või UGG mänge, kuid viimasel päeval toodi letti ka odavad saksakeelsed eurokad (näiteks Descent) ja isegi Arkhami laiend Vaarao needus.

Lauamänge ei mängitud mitte ainult laudadel, vaid ka puutekraanidel. Pole aimugi, mis mäng see ülemisel pildil on, kuid Days of Wonderi putka juures nägin ka Small World’i ekraane, kus kaks inimest said endale pisikeses maailmas ruumi teha…

Jutujätkuks tuleb mainida, et kõik ei parseldanud mitte vaid lauamängude, vaid ka arvutimängudega. Nathan (Indie-mängude arendaja) tutvustas oma uut mängu Legerdemain (ärge küsige, millest selline nimi. Tegu on tegelikult küll vabavaraga, kuid kui tahta mänida fancy graafikaga (mis vist tähendab umbes sellist pilti), peaks maksma 20 €… Peab proovima – ehk on tõesti väärt mäng, mis väärib tegijatele tasumist.

Sellega sai siis meie pisike olesklemine Saksamaal läbi ning algas tagasisõit, mis läks seiklusrikkamalt, kui sinnaminek. Nimelt sai meil vahepeal kütus otsa… Kusagil in the middle of somewhere Poolas. See oli üpriski huvitav…

Poolas sai ka üht ägedat tanki nähtud… Samas kohas oli ka igasugu muud tehnikat (kopter tuleb hetkel meelde), kuid kahjuks nägin neid liialt hilja ning minu seebikarp ei ole just profikaamera, mis poole sekundiga end vinna tõmbab…

Vahepeatuse tegin Kaunases, kus tegin avastuse, et natsi-Saksamaa tööstused ei ole veel täielikult välja surnud…

Kokku sai Essenist toodud rekordkogus mänge – 20… Esimene aasta sai ka küll miski selline kogus toodud, kuid tol korral sai enamus neist Riiast peale korjatud… Hämmastav on siinjuures see, et enne reisi oli minu Esseni wishlistis väga vähe sõjamänge, kuid tagasitulles sai tehtud avastus, et 38,8 % ostetud mängudest olid sõjamängud…

Kaasavõetud mängude äramahutamiseks pidin isegi oma äravajunud riiulit kohendama, et ei jääks mulje, et need sealt kohe alla vajuvad. Äsjakorrastatud riiulile sai pandud minu värskeltostetud sõjamängud…

Nagu näha, ei õnnestunud kõiki siiski ära mahutada…

Ülaloleval pildil näete tõbrast, kellel on õnn elada just nimelt Essenis – umbes viie minuti jalutuskäigu kaugusel messihallidest. Mõelda vaid… Ei mingeid hotellibroneeringuid ega -arveid. Ei mingit sõitu sinna ning sellega kaasaskäivate pagasipiirangu või valusa tagumikuga… Kohutav…

Kokkuvõttes võib öelda… et pärast 8 päeva äraolekut on kuradi hea jälle Eestis tagasi olla, kasutada normaalset klaviatuuri ning normaalselt süüa. Aga järgmine aasta jälle…

Estcon 2010

Posted in Õlu, Üritused, Rollimängud with tags , , , , , , on 20. juuli, 2010 by Ove

Kurb on olla… Aasta parim nädalavahetus on jälle mööda saanud ning järgmine on alles mägede taga. Jah, ma räägin selle aasta Estconist, mis oli üks parimaid neist viiest, kus ma kohale olen jõudnud. Võimalik, et oma osa mängis selle juures asjaolu, et sel korral olin ma mõlemal ööl võrdlemisi kontaktivõimeline (mida kindlasti ei saa väita eelmise aasta kohta) ning kasutasin napsu-võtmisest ülejäänud aega otstarbepäraselt inimestega suhtlemiseks ning pulli tegemiseks. Ning jah… kes veel ära ei tundnud, siis ülal pildil olev gaasimaskis töllakas olengi mina…

Kuna viimaste aastate traditsiooniks on kujunenud kellegile millegi ägeda sepistamine, siis võtsime seekord ette isake Priidule ühe korraliku risti tegemise. Milline papp siis ilma ristita hakkama saab? Omast arust tegime kenasti kaalu järgi, kalibreerisime õigeks ning viisime veel metroloogiaametisse kontrollimisele, kuid sellest hoolimata tuli kole palju vingumist, et tegu ei ole autentse kahepuudase ristiga… Kuna Priit käib meil vahetevahel emoks ning tunneb end neil perioodidel väga alandlikult, siis teatud integreeritud lahendustega lisasime ka võimaluse seda tagurpidi kanda…

Selles telgis ööbisin mina!.. jah, see on sama telk, kus me Metsavanaga Hard Rock Laagris kahekesi ööbisime… ning et ära hoida lugejatepoolset arvamust, et mu blogi lisaks usuvaenule ka rassiviha õhutab, saagu ära märgtud, et esemed, mis tavaliselt telgilt võtavad tema süütu välimuse ning muudavad selle gestaapo peakorteriks, said valmistatud vaid rollimängu tarvis. Meil ei ole nendega mõttes kuhugi marssima minna… esialgu…

Olgu-olgu… me pisu marssisime kah, kuid see oli vaid Hitleri vaimu meeleheaks… Ja pealegi oli gaasimaski, tanksaabaste ning nahkmantliga metsa alla kuratlikult väsitav roomata. Me olime selle pisikese hingeõnnistuse välja teeninud!

Jätan sujuvalt kõik ebaolulise välja – kes käisid, need teavad, ning need, kes ei käinud, saavad uue võimaluse aastal 2011. Saagu vaid mainitud, et laupäeva hommikul (õudsalt kehv aeg ettekandeks muide) kõneles Costello pisu lauamängudes leiduvast ulmest… Jutt oli hea, kuid kahjuks puudutas ta vaid väga-väga väikest osa sellest kõigest (peamiselt rääkis ta Twilight Imperiumist…), mida oleks võinud mainida.

Igastahes… Laupäeva õdakul vedasin ma rollimängu süsteemis nimega HOL (human occupied landfill). Väga äge oli…

WARNING: Do NOT read further if you are offended by the following sentence:
“The quick brown fox jumped over the lazy dog; What a fuckin’ asshole.”

Sellise lausega algab raamat ning leian, et ka selle mängu kokkuvõtet peaks samamoodi alustama. Enne pihta hakkamist pisu maailmast, kuna seda on tarvis. HOL on galaktika prügila. Siia planeedile loobitakse olme-, tuuma- ja inimjäätmed. Kogu elanikkonna moodustavad galaktikast välja heidetud kurjategijad ning perverdid, kes üritavad kõige kiuste elus püsida.

Alustasin ma kližeelikult kõrtsis, mille nimeks oli “Roy’s whiskey and other shit,” kus kohtusid riietumisel head maitset omav Roland, tõsine elumees Frank, pedofiilist munk vend Aristotele, nohik Eugene, klounikostüümis vibro-hellebardiga kapten Laks, kaabuga ning pidevalt tolmune tüüp, keda keegi ei tea, 10-aastane hiiglasliku hõljuva plasmakahuriga poisike Led ning pidevalt kiirtoitu vitsutav Mihhail, kes kasutab relvana soomukit – 10-meetrise keti otsas… Ja neil kõigil on midagi ühist. Nad kõik eranditult on kohalikult paavstile (kes kanna silti “I may be fat but you’re ugly and I’m the pope) võlgu rämeda teene. Istuvad kõik kõrtsus ning siunavad oma rasket saatust, kui järsku…

Kui järsku hüppab sisse tohutu püssi, hõljuva keebi ning sakraalse kiivriga kardinal, kelle sabab sibab küünlakustutajaga altaripoiss. Jääb siis püha mees mängijate ees seisma ning kõmistab kõuehäälel: “Te kõik olete paavstile võlgu… Tema pühadus on oma piiritus lahkuses leidnud viisi, kuidas teid oma koormast vabastada – altaripoiss, räägi neile.” Seejärel alustab kõnetatud oma piniseval häälel jutustama, kuidas nad peavad ületama mähkmejõe, minema linna serval asuvasse tööstuskompleksi ning tooma sealt teadlase Dr. Diedrich von Heinleini valdusest ühe musta kasti. Mõni mängijatest liigutab isegi kulme, kuid suuremat motivatsiooni altaripoisi kõne neis ei tekita. Kardinal üritab neile mõistust pähe panna, kasutades oma relva, kuid takerdub oma keepi ning tulistab oma kiivri auklikuks… Altaripoiss poetab laua alt läbi hulga granaate, mis pälvib vähemalt nelja tegelase tähelepanu, kes sellest tulenevalt baarist lahkuvad. Viimased võlglased (ja ka kardinali) ajab välja altaripoiss, kes oma särgi lahti nööbib ning alustab pommivöö vilkumise saatel lugemist “30, 29, 28, 27…” ise näost järjest kahvatumaks muutudes. Jõudnud üheni ning märgates, et kõik on baarist lahkunud, tõmbab ta särgi koomale, kehitab õlgu ning väljub samuti…

Lõpuks pärast pikka vaidlust leitakse, et parem on siiski teha, mis paavst tahab ning üheskoos liigutakse edasi… Varsti alustavad mängijate piiramist saasstad (kohalik eluvorm, mille enamus esindajaid on väga rahumeelsed ning armsad, kuid umbes 5 % on armsad ja eluohtlikud), keda ilmub järjest rohkem ja rohkem… Algab meeleheitlik lahing, kus Led kaotab oma nina, Frank hea hulga oma kondoomivarust (tal on nagunii eluaegne varu) ning Roland õnnetu juhuse läbi käe, jala ning osa oma kaelalülidest. Mihhail käib vahepeal kiirtoiduputkas lõunal, mis kahjuks küll ühe saassta tõttu mõni hetk hiljem õhku lendab. Vend Aristotele kutsub oma pehme kudrutava heliga kohale 7 pisikest poissi, kes kõik saasstasid tümitama hakkavad.

Saanud kätte vend Aristotele viimased rinnakarvad, tegid saasstad vehkat. Eugene oli juba varakult alustanud jooksmist mähkmejõe poole ning kahe kaaslasega tõmbas end sujuvalt teise kalda poole… Mihhail, kes sellist nahhaalsust ei sallinud, heitis nende ette oma soomuki (pritsides kõik parvelolnud mähkmetest lendleva pasaga üle) ning tõmbas parve tagasi kaldale. Seejärel seletas rinnakarvadeta vend Aristotele Mihhailile, kuivõrd kasulik oleks sõita kiirpaadiga, mille peale suur mees oma auto keti otsas keerlema pani ning parv sõitiski justkui kiirkaater teise kalda suunas… Teises käes keerutas ta Timmit.

Long story short – koos mindi tööstuskompleksi, sekretäriruumis hoorati pisikeste poistega, kohtuti doktoriga, kes juhtus olema metalljäsemetega kartul ja nad lõksu juhatas, kolm tegelast lömastati Mihhaili auto ning elektrifitseeritud võre vahel… Doktor Diedrich, kes üritas oma elektrilise juurviljakoorijaga selgust saada, muudeti vägevate helilainete (mis muuseas purustas ka kõigi seni ellujäänud mängijate trummikiled) abil idutavaks kartulipudruks, koridori lõpus oleva ukse tagant avastati kosmoserakett, mis ühe neljast allesjäänud tegelasest enda raskuse all lömastas… Mängu suutsid üle elada kolm mängijat kaheksast – päris tubli protsent arvestades kohaliku vaenuliku maailmaga – kes raketi püsti upitasid ning sellega planeedilt lahkusid…

Tegelased:
Vend Aristotele Korv
Eugene Spinkler
Frank Libakutt
Katen Laks
Led Pip
Mihhail Hernes
Nimetamees
Roland Toomas

Väga läbu mäng… Eks selle tingisid suurelt ka maailm ning tegelased. Kusjuures – see oli esimene mäng, mille ma sihipäraselt läbuna tegin… ning seekord otsustasid suurimad läbustajad mitte mängida. Järgmiseks korraks peaks ette valmistama kaks mängu – ühe läbu ning teise mitte – ning kasutama vastavalt sellele, kas läbustajad mõtlevad ilmuda või mitte.

Isegi lauamängud võeti ette ja vahepeal isegi päris suuresti – nägin nii oma Marsimissiooni (mida ma ise seletasin) kui ka Troonide mängu. Hiljem selgus, et ka Munchkin Cthulhut oli proovitud… Ise ma selle meelelahutusega väga ei tegelenud. Lauamänge saan maka kodus mängida, kuid Indrek Harglaga koos leili võtta ma kodus väga tihti just ei saa…

Igastahes oli väga vinge… seekord ka rekordarv estcondlasi – 80. Proovime järgmine aasta 100 täis saada!?

Näeme 2011 aasta juuli lõpus.

Tänaks ka kõiki klõpsutajaid, kelleta see post oleks kindlasti igavam tulnud ning loodan, et ajapikku ilmub pinnale veel rohkem kenasid pildikesi…

Selle aasta Estconist on jõudnud juba kirjutada Kristjan-Jaak Rätsep.

__________________

Nüüdseks juba ka Sirje.

Orkide sepikoja kõpitsemine

Posted in Rollimängud, Töö on 26. märts, 2010 by Ove

Viimasel ajal on kirjutamine sootuks soiku jäänud nii siin kui ka Trykiveakuradis. Põhjuseks Tallinnast ärakolimine ning Elvas enda sisseseadmine. Ahjaa… sünnipäev võttis ka koletu pohmakaga oma osa suurest kirjutuslüngast. Igastahes on MTÜ Rollimänguselts Uruk-Hai korrastanud oma töökodasid ning eluruume, et neis saaks ini…ptui orkiväärselt elada. Koristasime sepikoda, korrastasime tööriistu ning alaseid… Selle kõige käigus on vaja olnud ka põngerjat kanseldada… Aga las allolevad piltidel kõnelda iseenda eest:

Senimaani olemegi peamiselt korrastamisega tegelenud… Varsti saame ka kõiksugu vidinaid valmistama hakata. Hektel on pooleli suuremat sorti turvisenagi…

Kunagi ka lauamängudest…