Archive for the Mängimised Category

Kartaago võit! Mis Hannibaliga tegelikult juhtus…

Posted in Mängimised with tags , , , on 2. jaanuar, 2012 by Ove

Teine Puunia sõda oli vältimatu jätkusõda Rooma ja Kartaago (endise Foiniikia koloonia) vahel Vahemere Lääneosa pärast. Esimene sõda kahe vägeva vahel, mis algas Sitsiilia saare pärast, lõppes Kartaago kaotusega. Rooma oli sel ajal üpriski väike vabariik, ulatudes Apenniini poolsaare põhjaosas asuvast Po jõest vaid poolsaare lõunatipuni, omamata sealjuures ühtegi kolooniat ega märkimisväärset laevastikku. Kartaago seevastu oli vägev riik, mis ulatus Aafrika põhjarannikust Pürenee lõunaosani, võttes enda alla ka Sardiinia, Korsika, Sitsiilia ja Baleeri saared. Rooma aga ehitas võimsa laevastiku, lõi Kartaago paadid puruks ning peksis nende väed välja nii Sitsiiliast, Korsikalt kui ka Sardiiniast.

Pärast isa surma võttis Kartaago vägede juhtimise üle Hamlicari poeg Hannibal, kes olla 9 aastaselt sunnitud vanduma Rooma riigile kättemaksu. II Puunia sõja alguseks Valitseb Rooma kogu saabast, välja arvatud Po jõest ülespoole jäävad Gallia Cisalpina metsikud hõimud, Sitsiiliat, Korsikat ning Sardiiniat. Hannibali poolel on Kartaago kartmatud sõdurid, Numiidia kiired ratsanikud, Hispaania võimsad vägilased ning Rooma hirmu all elavad Gallia ja Bruttiumi hõimud.

Me kõik oleme koolis õppinud, kuidas see sõda ajaloolaste arvates toimus – nüüd kuulete esmakordselt täit tõtt!

On aasta 218 e. Kr. – suur suvi kütab Orospeda rannaliiva talumatult kuumaks. Puidust toolidel istuvad kaks meest, süües nende ees olevalt laualt marineeritud oliive ning juues peale parimat veini. Mõlemad on täies sõjarüüs, millel kujutatud valgelt hobuselt helkisid kirevad päikesekiired. Nende ees lebas kaart Vahemere ümbruses asuvate maadega. See on küll üpriski rohmakas ning ebatäpne, kuid kaks meest ei lasknud oma vaidlust sellest segada. Kaldaribal jalutas meestest noorim, väejuht Mago, ning loopis mere helkivaisse lainetesse lutsu. Kaugemal kaldal on tohutu armee laagrid püsti löönud – täpsemalt 90 000 jalameest, 12 000 ratsaväelast ning mitukümmend Aafrikast toodud  sõjaelevanti. Kahest vanem, 30-ndates eluaastates sõdalane, nimeks Hannibal, lõi oma pistoda Põhja-Itaaliasse ning teatas: “Just üle Alpide ootab meid võit Roomlaste üle! Minnes sealt, ei satu me mägede ja mere vahele lõksu ning üllatame Rooma vägesid, liginedes neile põhjast. Lisaks olen oma pealikele sealsetest Galli hõimudest mitu noort piigat naiseks leidnud, mistõttu on mul alust arvata, et sealsed sõdalased just meie poolele hoiavad.”

Hannibali noorem vend aga vaidles sellele tuliselt vastu, soovitades just üle mere Lõuna-Itaaliat rünnata. Ka seal pidada asuma Kartaagomeelsed hõimud. Lõpuks ei jõutudki kokkuleppele ning veinist joobununa koperdasid Hannibal ning tema vend Hasdrubal telkidesse magama, et järgmisel hommikul jätkata. Nõnda see suvi venis…

Sügiseks olid mõlemad mehed veinist läbiimbunud, sõjavägi rahutu, kuid kohalikelt naistelt polnud mingit nurinat kuulda. Kuna aga luureandmed olid mitmeid kuid vanad, andis noorem vendadest järele ning vendadest kõige noorem, kõige lollem, aga kõige parem meresõitja Mago saadeti Aadria mere piraadilaevastiku saatel 10 000 relvavennaga Tarentiumi sadamatesse. Kaugemale vaene poiss kahjuks ei jõudnud, kuna seal tormas neile vastu hullunud Publius Cornelius Scipio, kes oma 5 leegioniga Kartaago vägevad väed ümber piiras ning vastu Tarentiumi väravaid puruks litsus. Mago pääses hädavaevu eluga, kuigi keegi seda ei oodanud. Alles aasta hiljem jõudis ta sõudepaadiga Kartaago suurde sadamasse, kus ta vaid õnnekombel suure galeeri alla jäämisest pääses.

Kaks vanemat venda olid noorema õnnetusest kuuldes murest murtud ning kakkusid üksteisel leinahoos habemeid välja ning oleks sealt veel ka juuste kallale läinud, kui poleks tulnud rõõmusõnumit – nähes Kartaago valmisolekut Roomlastele ilma vaseliinita peale vajuda, otsustas Sürakruusa rahvas mässu tõsta ning Rooma valitsejad mutta taguda. Lisaks sellele olid Sitsiilia lääneosas pead tõstnud ka numiidia immigrandid, kellele roomlased vägagi vastukarva olid. Seda kuuldes muutus kahe mehe meel lausa nõnda heaks, et suudeti jõuda ühele meelele – peamine löök Roomale tuleb anda lõunast. Otsekohe läks jubedamaks sebimiseks, et kõik mehed lahingkorda seada. Esimesest Puunia sõjast allesjäänud laevad seati merekõlblikuks ning Hasdrubal koos 50 000 sõdalase ning elevantidega asus Sitsiilia ranniku poole sõitma, et aidata kartaagolastele nõnda südamelähedasi numbiidlasi. Hannibal aga võttis ülejäänud 50 000 sõdalast ning põrutas põhja poole, et ühele vallalisele pealikule Galli hõimudest uus naine otsida.

Lilybaeumi jõudes asus Hasdrubali lipu alla kogunenud Kartaago ning Numiidia koondvägedele vastu vanadusest nõder Rooma konsul Tiberius Sempronius Longus, kes oli parajasti Agrigentumi sanatooriumis ravil ja kelle värisevad käed ei suutnud isegi gladiust hoida. 4 tema all teeninud leegioni piirati kartaagolaste poolt ümber ning vaid hädavaevu suutis konsul oma ihukaitseväe toel pääsema saada. Viskeodad ning vibunooled jälitasid neid argu latiine Messana müürideni välja.

Talve veetis Hasdrubal Enna mägikülakestes kitsi karjatades. Hannibal oli aga vahepeal suure hulga meestega üle alpide roninud ning tegeles hoolsalt Galli hõimude kenamate piigade väljavalimisega. Rooma rahvas värises…

Kevadel, kui viinamarjaväädid Alpide lõunakülgedel lopsakalt vohama lõid, tegeles Hannibal ikka piigade seelikualuste uurimisega. Oli teine mitmeid näokamaid noorikuid ka oma pealikele jaganud ning mitmeid nädalaid järjest kohalike klannipealikega veinipeekreid tühjendanud. Kui aga luurajad tõid sõnumeid lähenevatest vaenuvägedest, ajas noor väejuht mehed kokku ning tegi pummeldamisele lõpu – vaja ikka ju roomlastele kah tähelepanu pöörata, solvuvad muidu veel sedasi.

Rooma poliitikud ei olnud talvel laiselnud. Relvastatud oli mitu uuet leegionit, kes uue konsuli Claudius Marselluse käe all tali otsa treeninud olid. Claudius oli küll veel vanem kui Tiberius – ligines teine juba 60-ndatele -, kuid hoopis teisest puust. Aastal 222 e. Kr. olla mees tapnud kahevõitluses Galli kuninga ja vägilase Viridomaruse ning hiljem vallutanud ka Sürakruusa. Hannibal oli aga mureta ning tegi plaane algavateks verelaskmiseks. Lõpuks, kui lumesulamisvesi segamatult mööda Po jõge alpidest allapoole voolas, jõudis ka Claudius 5 leegioni suuruse väega Gallia Cisalpinasse. Roomlaste vägi oli küll pea kaks korda suurem kui sõbralikel kartaagolastel, kuid noor väejuht võitis neid mängeldes – nähes roomlaste nõrka ratsaväge, surus ta oma ratsanikud võinoana rooma leegionitesse ning hakkis jalaväelaste mõõkadega tükkideks. Lahingust pääses imekombel lausa pool sellest tohutust väest. Vana kavalpea ning kangekaelse pässina ei lasknud Claudius aga end sellest kaotusest heidutada. Kohe tormas ta Rooma tagasi ning naases paari kuu pärast värskete leegionitega. Ka seekord seisid kartaagolased ja nende liitlased vankumatu müürina, muutes kogu Po jõe Rooma verest punaseks. Jällegi pääses Claudius eluga ning jällegi tõi ta Roomast abivägesid. Po jõgi oli aga laipadest juba ummistunud ning mitmetes kohtades olid surnukehad moodustanud koolmed, mida mööda vaenlane hõlpsalt üle sai. Hannibal suruti kahe armee vahele ning vahepeal ratsutama õppinud roomlased suutsid ka tema tagasitee ära lõigata. Vaid surmani truude Ibeeria sõjameeste vaprusega jõudis Hannibal naaberkülasse, kus teda ootas külm vein ning värsked piigad, ning sealt edasi üle alpide Ibeeriasse. Teda kimbutasid nälg, janu, roomlaste luurajad ning naiste lõpmatu kaeblemine. Kuid talve hakuks jõudis ta siiski Dianiumi, kust ta oma vennast Hasdrubalist nõnda suurte lootustega lahku oli läinud.

Hasdrubal aga oli oma vennale antud lubadused unustanud ning karjatas ajataju kaotanuna kitsi edasi…

Kartaago välisministeerium aga ei puhanud ning vahepeal oli kogu Sitsiilia Kartaago poolel. Samuti Celtibeeria ning nii mõnigi provints roomlaste kodumaal. Ainult Hannu (keda ka Vanemaks kutsuti) – väga kehv väejuht, kes oli aastaid tagasi Tiberius Sempronius Longuse käest Grumentumi all tappa saanud ja mitu aastat hiljem kaks korda Beneventumi all tagasi löödud – tekitas Kartaagos kõlakaid, nagu oleks Rooma vastu sõdimine tühi vaev, mille tõttu sealne rahvas väga rahupooldavaks muutus. Õnneks aga suutsid Kartaago agendid Marcus Porcius Cato käte vahele piisava hulga kulda puistata, et viimane pidevalt senati istungitel Kartaagoga rahu sõlmimise poolt rääkis.

Mago, kes oli vahepeal tagasi Kartaago rüppe jõudnud, plaanis uut retke – seekord ehk edukamat. Tal läks küll uute elevantide importimisega tublisti aega, kuid lõpuks jõudis ta oma vanema venna Hasdrubali juurde, kes jätkuvalt Enna mägismail päikest võttis. Seal pani ta talle südamele Hannibalile antud lubadust ning koos suunduti Messana müüride alla, mille taga  Tiberius Sempronius Longus argpükslikult värisedes kükitas. Ühisel jõul lõhuti maha linnamüürid ning tänavad värvusid õhtutaeva karva punaseks.

Vahepeal Ibeeria veinist kosutust saanud Hannibal naases vastu talve taas Itaaliasse Rhegiumi külje alla Crotonisse. Kohe kerkis tema ette tohutu roomlaste armee, mida juhtis Claudius Marcellius. Hannibal aga otsustas lahingut mitte anda ning Bruttiumi liitlaste varjust pööras ta lääne poole. Claudius jäi lolli näoga Crotonisse Kartaago armeed otsima. Ühel sügisesel õhtul aga teatasid tema luurajad 3-st leegionist, mis põhja pool – Heracleas – laagris passivad. Tegu oli Claudiuse järelväega, mis pidi lüüasaamise korral takistama Numiidia ratsanikel põhjapoole liikumast. Kohe pööras Hannibal oma armee põhja ning ründas hommikuse udu varjus roomlasi, nottides maha kõik ettejäävad roomlased ning pannes nende laagri põlema. Võidujoovastuses liikus ta edasi, lootes kevadel Tarentiumi väravad oma vägedega maha sõita.

Brundisiumis lõi ta oma laagri püsti ning jäi roomlaste lihaveiseid sööma. Kevadel aga levis kulutulena uudis senati uuest lemmikloomast prokonsul Publius Cornelius Scipiost – et teda mitte oma isaga sassi ajada, nimetatakse teda ka teatud põhjustel Scipio Africanuseks. Tubli väejuhina oli see mees võidelnud nii Sitsiilias, kui ka Ibeerias, kuid nõnda kõrgele polnud ta veel jõudnud. Samuti teatasid luurajad Hannibalile suure vaenuväe lähenemisest. Publiuse vägede raevukas rünnak aga tabas Hannibali vägesid võrdlemisi ootamatult. Väejuht ise oli tigedas tujus, kuna viimasel ööl ei olnud tema lemmiknaine tal korralikult magada lasknud ning hommikul ärgates ei olnud ta saanud kõiki oma vägesid lahingkorda sättida. Sellest hoolimata panid Kartaago sõdalased vapralt vastu pea 60 000 leegionärile ning parvede kaupa lõid odamehed tagasi rooma ratsanikke , kuid 31 aastane Publius Cornelius Scipio ei olnud vanadusest nõder Tiberius Sempronius Longus – Hannibali väed lõid vankuma ning vastumeelselt asus noor väejuht taganemisteele, kaotades üle poole oma armeest.

Olles jõudnud taganemisega Paestiumi, kohtus ta aga Claudius Marcelliusega, kes oli kogu talve oma kadumaläinud järelväge otsinud. Ka seekord aitasid Hannibali Claudiuse juba töntsiksjäänud silmad ning vanadusnõtrus, mis ei lasknud mehel kiirelt ratsutada. Taas kord liikus noor Kartaago väejuht põhja poole. Jõudnud paari päevaga Beneventumisse, ründasid teda aga värsked väed Roomast, keda juhtis lahingutes kogenematu konsul Gaius Claudius Nero. Lahing oli pikk ning verine. Tänu Gaius Nero oskamatusele vägesid juhatada, suutsid Kartaago sõdalased roomlaste leegionitele palju kurja teha, võttes enne langemist neilt tublisti matti. Sellest hoolimata pidid marssimisest väsinud kartaagolased lõpuks enam kui kaks korda suurema väe ees alla vanduma. Hannibal ise pääses küll lahingust eluga, kuid Heraclea lähedal püüdsid Claudius Marcelluse luurajad ta kinni ning viisid tema pea Rooma müüridele. Nõnda hukkus ajaloo vägevaid väejuht.

Saanud sellest vägevast võidust uut jõudu, otsustas prokonsul Publius Cornelius Scipio (Africanus) proovida õnne Kartaago enda kodumaal. Aastal 209 e.Kr. maabus ta 5 leegioniga Kartaago väravate all. Senine sõjavastane Hanno leidis end vaenulike vägedega vastamisi seismas ning puges ussikese kombel kiirelt müüride varju. Tema õnneks aga tuli Publius vaid korraks vaatamisväärsustega tutvuma ning liikus sügise saabudes Zamasse.

Hannibali vennad Hasdrubal ning Mago olid aga murest murtud. Rooma paistis jälle jalgu alla saavat. Suurest kurvastusest pöördus vendadest vanem jällegi veinipeekri poole, juues end enne magamaminekut igal õhtul korralikult purju. Mago aga ammutas oma kaotusest uut jõudu ning tegi plaane purjetada läbi Rooma laevastiku Ibeeriasse abivägede järele. Lootuses enne sügistorme Hispaania rannikule jõuda, asus ta kiirelt teele, kuid tema õnnetuseks sai tema laevastik hävitavalt Agrientumi all lüüa ning Mago kadus taas kord jäljetult. Saades teada vaid väikesest Hasdrubali armeest Messanas, sõitis Claudius Marcellius Agrigentumisse, et sellele joodikuks hakanud väejuhile Rooma stiilis õpetust anda. Selleni ta aga ei jõudnud, kuna tuli abipalve Aafrikast…

Pikk sõda aga oli Rooma riigi nii majanduslikult kui poliitiliselt ära kurnanud. Riigikassa oli tühi ning Itaalia maakonnad loobusid järjest oma toetusest sõja edasipidamiseks. Sellised tingimused sundisid Rooma esindajaid läbirääkimistele. Aimates Rooma saadikute allajäämist Kartaago mesikeelsetele sõnameestele selles poliitilises heitluses, otsustas Publius Cornelius Scipio (nüüdsest juba õiglustatult) Africanus anda Kartaagole hävitava löögi, vallutades nende pealinna. Pikk piiramine oleks Kartaago peaaegu alistuma sundinud, kuid õigel ajal saabunud Philip V laevastik tõi nälja käes vaevlevale linnale piisavalt varusid, et veel mitmeid kuid vastu pidada. Scipio oli maruvihane ning vahutas kaks nädalat järjest, lubades otsekohe Makedooniasse sõita ning sel isehakanud kuningal mõne organi maha lõigata ning talle piparmündikastmes sisse sööta. Kõigepealt aga lubas Kartaago maatasa põletada!

Taas kestis piiramine nädalaid, kuid ühel südasuvisel hommikul äratas roomlaste laagri vahimehed juubeldamine müüridelt. Piisas vaid pilgust põhja poole, et mõista selle põhjust – merelt lähenes linnale tohutu Kartaago purjeis laevastik. Mago oli kuidagi siiski Uus-Kartaagosse jõudnud ning tõi kaasa mitukümmend tuhat Ibeeria karastunud sõdurit. Publius Cornelius Scipiole ei antud aega isegi rinnaplaadi selgatõmbamiseks – ratsutas teine vaid alustuunika väel lahingusse, kui Hanno ning Mago koondväed linnaväravast välja tungisid. Metsik lahing kestis tunde, kuid viimaks otsustasid selle käigu Numiidia ratsanikud, kes Scipio väed ümber piirasid ning selle tolmuks jahvatasid. Prokonsul ise pääses vaid hädavaevu. Kuid vaid selleks, et tema oma mehed pärast meeletut põgenemist tal Zama all kõri läbi lõikaks.

Alles pärast lahingut jõudis Mago ja Hannoni sõnum uute vägede jõudmisest Kartaago pinnale – vana rebane Claudius Marcellius oli maabunud 3 leegioniga Utica müüride all. Joovastuses kergest võidust nõnda kogenud väejuhi vastu, suundusid Kartaago sõjapasunad Utica poole, vastu uuele vaenlasele. Olles meeleheitel hirmust Rooma kaotuse ees, andis Claudius vägedele käsu kartaagolaste vastu astuda, kuigi viimaseid oli kaks korda rohkem. Nähes nõnda vägevat vastast, pööras nii mõnigi roomlane ümber, et otsida lunastust lainetest ja mitte määrida oma verega mõne Kartaago sõdalase mõõk erepunaseks. Oma veast sai Claudius aru alles siis, kui pool tema väest oli merre pühitud. Oma armee riismetega püüdis ta küll põgeneda, kuid Thabraca all, kui ta üritas Zamas viibiva leegioniga ühineda, saadi ta kätte ning kisti hobuste vahel neljaks.

Pärast nõnda häbiväärset lüüasaamist, andis Rooma senat ametlikult alla, kuigi paljudele oli see juba varem teada. Läbirääkimised toimusid Messanas. Rooma riigile pandi tohutud maksud, mistõttu nad veel aastakümneid pidid Kartaago hüvanguks orjama, kuni Hasdrubal Boeotarch Rooma vallutas, selle maatasa põletas ning sinna soola külvas. Mitusada aastat hiljem avastas aga üks Kartaago meresõitjatest Vahemerest lääne pool uue mandri, millele sai vana väejuhi austamiseks nimeks Magoa.

Eelpool leiduva jutustuse näol on tegemist simulatsiooni abil tõestatud juhtumiga, mida on vabamüürlased üritanud kogu selle aja meie eest varjata. Simulatsiooni läbiviimiseks kasutasime ajaloosimulaatorit “Hannibal”, mis on välja antud korporatsiooni Valley Games poolt. Mitmeid tunde kestnud protsessi tulemusena jõudsime lõpuks tõeni, mille teile ka siin ära tõime. Nüüd oleme lõpuks valedest priid…

Advertisements

18C2C – 18xx seeria monstergame

Posted in Mängimised with tags , , on 14. oktoober, 2011 by Ove

18C2C (Coast to Coast) on üks jõhkramaid 18xx seeria mänge. Kui paljud selle seeria mängudest võtavad enda alla ühe jupi USAst (18AL – Alabama, 18GA – Georgia (USA), 18FL – Florida, 1870 – USA keskosa), mingi riigi osa või riigi enda (1861 – Venemaa, 1856 – Canada, 1853 – India) või hoopistükis mitu riiki (18EU – Euroopa Ühendemiraatide keskosa, 1841 – Itaalia põhjaosa, 18Scan – skandinaaviamaad + Soome), on nende mängude kaardid siiski mõistuspärased ning üldjuhul mahuvad ära mõistliku suurusega lauale. 18C2C on sihukesest mugavusest kaugel!

Nagu me suve alguses (jah, ma passisin nii kaua just selle pärast, et see mäng mul korralikult meelest läheks) Allani juures kogesime, ei piisa ka päris pirakast lauast – vaja on pirakat lauda, millele on asetatud veel suuremad saepuruplaadid. Mängulaua mõõtmed on tõesti aukartustäratavad. Ja mitte ainult laud… Muljetavaldav on ka tohutu hulk raudteetükke, raha ja kõike muud nodi, millest ma ilmselt kohe-kohe kõnelema hakkan.

Nagu iga 18xx seeriat korra proovinu teab, tuleb esialgu laiali jagada erafirmad. Nendega läheb siin üldiselt pisu kauem, kui mõnes teises mängus, kuna siin on neid tervelt 18. Nagu ikka, on ka siin ettevõtteid, mis mitte midagi ei tee – annavad lihtsalt pappi – ning on ka erafirmasid, mis õige kasutamisega toovad sulle korraliku varanduse… Tavaline asi.

Suurettevõtteid on mängus 32 – ei teki enam probleemi, et ei ole ühtegi firmat asutada…

Erafirmasid ostes pidasin just silmas oma suunitlust läänealadele. Seda esiteks sel põhjuselt, et Arkham Horrorit on saanud päris kõvasti mängida ning Chtulhusid ega Shoggoteid ma oma rongidel näha ei taha. Teisalt aga seepärast, et tahtsin kordki panna pähe kauboikaabu ning ratsutada päikeseloojangusse – põhimõtteliselt oleks kindlasti olnud kasulikum sealkandis hakata hoopis hobuseparisnikuks, kuid see ei tulnud mul tol hetkel pähe. Kõik teised loomulikult otsustasid alustada mängu Ida-osariikides, kus linnad olid suuremad ja rahvast rohkem – pfft, mulle pole kunagi massid meeldinud!

Nagu näha, e i olnud minu algus just kõige edukam – sel ajal kui nemad järgemööda suuri Ida-Ameerika tööstuslinnu ühendasin, suutsin mina luua raudteeühenduse kahe küla vahele, mis oli muidu liialt kaugel, et külamutid oma jutte oleks saanud levitada. Vähemalt tegin mina riigile kasulikku tööd…

Loomulikult oli suur mul au asutada firma Western Pacific ning asuda mööda Vaikse ookeani kallast jooksva raudtee ehitamise kallale. Loomulikult ei saanud sellest mingi räme goldmine, nagu teiste mängijate Boston-NY liinid, kuid see andis mulle vähemalt natukenegi finantsi, et rahastada suurprojekt “üle Suurte tasandike”.


Sel ajal kui ma ühe firmaga põhja ning teisega itta pürgisin, oli Ida-Ameerika suurettevõtted rajanud tööstuslinnade vahele korraliku infrastruktuuri, kust nad tohutuid summasid teenisid (võrreldes minu kopikatega), ja pöörasid oma ahned pilgud seni veel üpriski metsiku lääne poole. Kullapalavik oli vist ka juba läbi, muidu oleks ma rämeda papi sees kümmelnud…

Igastahes ostsid Ida-osariikide vastikud imperialistid “minu” Lääne-Ameerikasse hulganisti firmasid ja hakkasid lihtsalt ehitama… Mina pidin omal ajal kõvasti indiaanlastega läbirääkimisi pidada, et üldse saaks oma moonavooorid nende maadelt turvaliselt läbi tuua – raudteed tuli nende pühadelt jahimaadelt kaarega mööda juhtida – aga nemad lihtsalt tulevad ja ehitavad… Kohe näha, et linnasaksad!

Üht tuleb nende kohta aga kiituseks kah öelda – tänu nende rahadele ning minu mäeinseneride oskustele saime me lõpuks Kaljumägedest üle (küll lõuna poolt, kui mina olin plaaninud) ning rongid San Fransicost New York’ini olid juba valmis lahkuma esimese käsu peale. Sellega aga tõmbasime me mängu selleks päevaks kokku, kuna viimased trollid mustamäe poole olid minemas ja viimane Allani kodune alkohol sai kah otsa… Martti ja Kristjan seadsid sammud kodu poole, mina aga läksin Woodstocki…

Hommik… Hommik oli õudne – lisaks pohmakale sain ma ka uue päeva valguses aru oma valest otsusest aktsiate ostmisel, kuid polnud kõigest hoolimata valmis seda endale tunnistama. Kunagi pidi see kullapalavik ometi ju tulema… Pohmakal on aga hea omadus tekitada palju huvitavaid mõtteid, mis tunduvad tol hetkel hullult head… Niiviisi hakkasin ma siis kangekaelselt Kaljumägedest omaenda läbipääsu rajama…

Loomulikult jäid mul kahe silma vahele mõningad reeglid riigiettevõtte tekkimisest, mida küll maini, kuid mille tingimused olin ma ära unustanud – ning loomulikult ei küsinud ma neid üle… See tähendas, et kaks ettevõtet, millesse oli kogunenud hea hulk krõbisevat, et kohe uute rongide ilmumisega neid kilohinnaga ostma hakata, läksid riigi haldusesse… Ja loomulikult ei saanud tekkinud ettevõtte juhatajaks mina…

Lõpuks, kui mäng nipet-näpet lõpusirgel oli, sain ma valmis ka oma unistuste mängraudtee ning kasutasin seda võimalikult palju transkontinentaalsete vedude tegemiseks San Fransiscost Mississippi taha. Loomulikult oli mitme Ida-Ameerika päritolu ettevõtte koostööna valminud ka raudteeharu mööda Mehhiko piiri, kuid põhimõtte pärast kasutasin ma ikkagi enda mägiraudteed…

Kuna sel õhtul ei olnud mul kohe üldse plaanis Woodstockis lõpetada, otsustasin seekord mina viimaste trollide kasuks, jättes teised mängu lõpetama – minu finantsfiasko oli ilmselge.

Pärast kahte täispikka päeva mängimist (väidetavalt kuhugi 22 tunni kanti) võisin ma julgelt öelda, et 18C2C on mul vähemalt üks kord mängitud ja kaotatud – loomulikult jäin ma oma õhulossiunistustega Kaljumäestikus ülekaalukalt viimasele kohale… Kui teised võistlesid esikoha pärast (mille muide sai Kristjan) umbes 1000’ste vahedega, siis mina olin neist julgelt maas 20 000… beat that!

Kuid ma ei lase end sellisest tühipaljast äpardusest heidutada – kui Allan peaks kunagi soovima seda mängu veel korrata, siis olen kindlasti sihukese asjaga nõus! Ise ma seda mängu aga endale ei muretseks. Piisab täiesti, kui ühel inimesel Eestis see olemas on.

Ahjaa… mängu looja väidab, et see on 10 tunniga mängitav… tahaks näha!

Torupill, haldjad ja hiinlased

Posted in Mängimised on 12. oktoober, 2011 by Ove

Avastasin üle pika aja oma digikas paiknevaid pilte vahtides, et seal on kõvasti pildimaterjali mänguõhtutest/-öödest, millest ma ühel või teisel põhjusel kirjutamata olen jätnud. Eks ma pean vist jälle kõva tempoga toksima hakkama, et järje peale saada.

Pilte on tõesti kusjuures alates maikuust, mil me 18Coast-to-Coast’i Allani juures mängisime… See oli üks korralik mängu-nädalavahetus, kus mängitud sai nii laupäev kui ka pühapäev…

Suvel sai Elvas kõvasti High Frontieri mängitud – veel üks asi, millele tuleb kindlasti blogis rohkem tähelepanu pöörata.

Mis seal salata, sai korra mängitud ka osaliselt värvitud miniatuuridega Descent’i. Esimene seiklus läks täitsa kenasti ning sai vist isegi mõeldud teise seikluse mahapidamiseks.

Suveunest ärgates ning Tallinna naastes sai kohe üks korralik 18xx mäng välja koogitud. Selleks oli sünnipäevaks saadud 1844, mis on üks kuramuse jõhker mäng…

Sel nädalavahetusel sai ka ära mängitud möödunud aastaselt Essenireisult kaasa haaratud 1880, mis põhjustas kõvasti mängulusti ning ühe magamata öö… 14-tunnine mänguöö kohta ei ole miskit halba öelda – mäng ise tasus end kõvasti ära. Nii jõhkrat raudtee-ehitust ei ole ma üheski selle seeria mängus näinud.

Loodan igastahes peatselt jälle nupud korralikult sõrmede alla saada…

Eesti esimene “Warcon”

Posted in Üritused, Mängimised with tags , , on 18. mai, 2011 by Ove

Selle aasta 13. – 15. mail toimunud Eesti esimene sõjamängude laager oli üpriski meeldejääv üritus. Terve nädalavahetus otsa sõjapidamisega otseselt ning kaudselt seotud lauamänge heas seltskonnas mängida tooks naeratuse näole ka kõige… noh, vähemnaeratavale inimesele ehk… Igastahes mulle tõi!

Lootus näha mitmeid saalitäisi eestimaiseid grognardeid ei olnud kunagi just kõige kõrgem, kuid siiski ootasin ma pisu rohkem mängureid… Suur protsent osalejaid ütlesid ilmselt ära nõnda õnnetu kuupäeva pärast – oli ju siiski reede 13. Igastahes pärast mõningaid seiklusi, mis olid samuti ilmselt seotud eelmainituga, jõudsime me Juurus rahvamajja… Ning Martti mitte-ametlikule sünnipäevapeole…

Sissejuhatus mängulaagrisse oli igastahes vägevam, kui ma loota oskasin – kast õlut! Peale selle ka veel ka lahe kamp (kellest ma ei tundnud kaht) ning hea hunnik sõjamänge (millest ma lolli peaga kahjuks pilti ei teinud). Neeme oli otsustanud aga üritust saboteerida ning võttis kaasa euroka Saint Petersburg. Loomulikult sai ta selle eest kõvasti nahutada (millest ma jällegi pilti ei teinud) ning lubas pühalikult sihukest jama järgmine kord mitte korraldada.

Kuna kõik teised osavõtjad olid hõivatud Pacific Typhoon’iga, otsustasime Märdiga, et alustame millestki lihtsast – käiku läks üks Memoir ’44 stsenaarium – lahing Pariisi pärast. Liitlased pidid vallutama Pariisi eellinnad (loomulikult jagatakse seal punkte ka hävitatud üksuste eest) ning neil oli koletul hulgal tanke. Sakslastel seevastu oli hunnik okastraati ning mõned kõvera toruga kahurid. Jah, need olid tõesti kõverad ning lasid seetõttu täiesti mööda. Ehk siis sakslastel ei läinud üldse kohe hästi…

Selleks ajaks, mil me lõpetasime, oli kaks rahvast juurde laekunud ning Eesti esimese Warcon’i külastajate arv küündis juba lausa üheksa isikuni. Otsustasime minna rasket teed mööda ning panna lauale miskit tõsist – Troonide mängu Mõõkade Maru laiend. Loomulikult eelnes mängimisele pisuke seletamine ning kuna minu viimasest mängukorrast oli aastaid möödas, pidi ka pisu reeglitega konsulteerima. Aga igastahes saime mängima hakatud.

Teisel laual sai ette võetud Sword of Rome, mis tekitas nalja ning head tuju nii sealses kui ka meie lauas. Tekkis lausa komme küsida iga tunni-pooleteise tagant kõrvallauast, et kaugel te nüüd olete. Üldjuhul saime vastuseks “Esimene käik!”

Igal juhul läks meie Troonide mäng lõbusalt ning sain kinnitust, et laiend on tõesti väga hea. Temas jagub diplomaatiat vähem, kuid selle puudumise teeb ta kõvasti tasa pakutavate taktikaliste võimalustega. Igal juhul, kui kunagi peaks kellegil tekkima soov korraldada Troonide mängu meistrivõistlused, siis tõstaks mina oma käe laiendi kasutamise poolt – igal juhul väiksem võimalus kellegi onupojapoliitika ohvriks langeda…

Sword of Rome lõppes üpris ootamatult teisel (või oli ehk isegi ikka veel esimene) käigul. Seejärel võtsid visamad hinged käsile aja raiskamise Twilight Struggle’i seltsis…

…ja kuna kell ei olnud veel viiski, otsustasime Rainiga teha ühe kärme Warhammer: Invasion’i. Mäng osutus üpriski huvitavaks ning hoolimata sellest, et ma haledalt lutti sain (loomulikult oli see kõik seotud esimese mängu ja halvasti jooksvate kaartide mitte minu ebakompetentsuse, alkoholi taseme või väsimusega), oli tegu paeluva mehaanika ning kindlasti ka kujundusega.

Laupäeva hommik tõi kuivava kurgu, tühjavõitu pea, kange selja ning hulga eesootavaid mänge. Kui ma kunagi mänguruumi (-saal oleks selle toakese kohta ilmselgelt liialt kange sõna) jõudsin, olid Martti ja Rain juba tegevuses Washington’s War’iga, mis tundus isegi kõrvalt kaedes täitsa korralik CDG.

Pärast pisikest kehakinnitusturniiri, võtsime ette pisikesed lahingud Vaiksel ookeanil – eelmisel päeval äranähtud Pacific Typhoon. Mäng osutus öisetest vintsutustest ärapiinatud kehale ning mõistusele üllatavalt vastuvõtlikuks ja tõmbas koos maheda märjukesega ajud taas kord nende jaoks ettenähtud kehaõõnsustesse.

Kui selle pisikese kõrvalepõikega lihtsamate mängude maailma oli ühele poole saadud, otsustasime Aigariga ette võtta midagi tõsiselt hard-core’i…

Napoleon’s Triumph oli sihuke vana-kooli sõjamäng, mida olin juba pikemat aega tahtnud mängida, kuid polnud kunagi parajal ajal sellele peale juhtunud. Aigar võttis prantslased ning mina sain oma punased nupukesed üles seada. Tegu on siis Austerlitzi lahingut kajastava mänguga, milles liitlased (Vene tsaaririigi ja Austria koondväed) astuvad (astusid) vastu Napoleoni võitmatule armeele. Nagu ma hiljem karbi servalt, kus on kenasti kirjas kogu lahingu tegelik kulg, lugesin, tegin ma täpselt samad vead, mille oli teinud Alexander I.

Algul üritasin lüüa prantsuse vägesid massiga, mis igas teises sihukeses mängus peaks üldiselt õnnestuma, kuid mingil hetkel hakkas mulle koitma, et sedamoodi ei lähe see mitte. Loomulikult olid selleks ajaks enamus minu tugevamaid üksuseid kuhugi parema tiiva “kaitsesse” tõmmanud ning vasak tiib lootusetult pisikest linnakest piiramas. Seega jäi just keskmine osa, mis oli aga kõige kehvemini kaitstud, tõsise rünnaku alla. Ja nõnda see juhtus, et üks väike prantsuse ratsaväeüksus tungis läbi liini minu tagalasse ning saatis seal korda sihukese sigaduse, et mõni hädavaevu pääsenud vene soldat ka aastakümneid hiljem sellest lahingust õugukaid näeb. Vähemalt sai mängitud ajalootruult…

Kõrvallaudadel löödi vahepeal üles Britannia ja Richard III: The War of the Roses. Esimene neist tundus igastahes kestvat terve igaviku – ja mitte heas mõttes. Kuna kõik teised mängud olid vahepeal lõppenud, otsustasime oodata ära Britannia tulemuse, et siis midagi vägevat ette võtta. See tundus terve igavikuna. Nii mina kui Urmas, kes ometigi võttis Britannia-mängust osa, jõudsime vahepeal poes ära käia ning mängijate kallal juba pikemalt norida… Lõppeks võitiski mingil moel Urmas…

Kui pikka ning piinarikas Inglismaa ajalugu lõpuks läbi sai, lükkasime lauale Successors’i. Taas kord üks mõnus Card Driven mänguke GMT poolt, kus tegevus toimub vahetult pärast Aleksander Suure surma ning tema loodud impeeriumi pärija on üpriski segane. Mängijad saavad nina peale kaks tema kindralit ning üritavad ise impeeriumi troonile tõusta. Olin kohe mängu alguses suhteliselt kenasti positsioneeritud – üks mees Väike-Aasias ning teine Babüloonias – et hakata valitsejaks seaduslikul teel ehk siis legitiimsuse kogumise läbi.

See oleks mul peaaegu õnnestunud, kuigi suutsin suht mängu alguses kaotada Aleksandri pisipoja Alex IV. Nimelt sattus minu kätte suure väejuhi kirst, mille Makedoonia pealinna Pellasse mattmisel saab roppu moodi legitiimsust. Nõnda ma siis vedasin seda läbi kogu Lähis-Ida ning võidust hoidis mind vaid mulle pealelangenud needus…

Ühe laua taga võeti samal ajal ette Combat Commander… Ka sealt kostus aeg-ajalt lõbusaid kilkeid.

Teisel pool aga alustati Tarmo utsitamisel Axis & Allies: Anniversary Ed. mängimisega. Kõrvalt oli seda üpriski huvitav jälgida – mingil hetkel suutsid mõlemad mängijad umbes 10 minti vahtida oma peosolevat rahapatakat… Igastahes paistis teljeriikide komandör palju tõhusamat tööd tegevat ning 4 tundi pärast mängu algust olid mängijad viigis! Aga mitte kauaks. Leningrad langes, jaapanlased lõid puruks amerite Vaikse ookeani laevastiku ning Itaalia trügis Inglismaa välja nii Egiptusest kui ka tervest vahemere ümbrusest. Pärast 6 tunni möödumist, lepiti minor victory saavutamisega ja pandi pillid kotti.

Hakkas juba kätte jõudma varajane hommik ning inimesed kobisid ükshaaval ära kotile, kui meie neljakesi alustasime Dust’iga. Mõnda aega olin kunagi isegi hellitanud mõtet selle endale muretsemise teemadel, kuna sihuke post-apo alternatiivmaailm ajas mul ihu imelikuks. Jumal tänatud, et ma nüüd seda mängida sain. Edasiseid lauseid lugeda äärmise kriitilisusega, kuna ma siiski kaotasin selle mängu! Tegu on põhimõtteliselt Riski, Imperiali ja Citadelsi seguga suhtes 90-3-7. Igal käigul valivad mängijad omale kaardi, mis siis määrab ära kägu jooksul sinu poolt tehtavate tegevuste arvu. Kuna aga mäng on tehtud keelest sõltumatuks ning kaardid on jäetud selgitusteta, tuleb iga käigu alguses enamus kaartide eriomadusi üle vaadata. Kaardilt saadavad ning tehastes toodetavad ehituspunktid annavad mängijale võimaluse uusi üksusi ja tehaseid nikerdada – sellega lõppeb sarnasus Imperialiga. Ülejäänud on lihtsalt risk…

Magama sain kusagil kuue paiku, kuigi ma juba mängu lõpupoole tukkusin toolikeste peal…

Hommik algas umbes 12 paiku, mil Andreas tuli mind äratama ning mängule kutsuma. Kaks lauda olid juba täis löödud kas Memoiri või Combat Commanderit ning Andreas, Neeme ja Tarmo valisid miskit huvitavat neljale mängijale. Lõpuks otsustasime Troonide mängu laiendi kasuks – mina ei keeldu sellest mängust peaaegu kunagi ning teisedki (peale Tarmo) ei olnud seda pikalt mänginud.

Täiesti sneaky meetodiga võitis seekord Greyjoy (Tarmo), kes teinud minuga rahu, istus lihtsalt oma hubases Riverrun’is, krabas üksteise järel liitlaskaarte ning kogus claim’i. Pidevat madinat pidasid Baratheon ja Lannister ning min Starkina surkisin vahepeal üht ja siis teist – olenevalt sellest, mis kasulikum oli. Üheksanda käigu alguses, kui minul oli plaan Lannispordi peale suunduda, selgus westerose kaarte tõmmates, et edasine mäng on üpriski mõtetu – selleks ajaks olid kõik peale meie ka laagrist ära jooksnud – kuna Greyjoyl oli tarvis claim’i oksjoni jaoks jätta vaid kätte kogu oma võim ning kellelgi meist ei olnud võimalik teda üle pakkuda… Ja saimegi nelja tunniga hakkama.

Kahju, et jäi tegemata grupipilt esimesest Eesti sõjamängude laagris osalejatest. Oleks loomulikult tahtnud veel palju-palju mänge proovida, kuid kaheksa peaaegu korralikku mängu ühe nädalavahetuse jooksul on täitsa tubli saavutus siiski.

Kuigi korraldajad suhtusid edasistesse sihukeste avalike ürituste korraldamistesse üpriski skeptiliselt (no 9 osavõtjat mänglaagrist on ilmselgelt pisu vähe), loodan, et huvilisi jätkub ning sõjamängude laagreid korraldatakse tsiviilsektoris siiski edasipidigi.

Arhkami ülikool

Posted in Mängimised, Uudised with tags , on 12. mai, 2011 by Ove

Mõni aeg tagasi – täpsemalt umbes kuuke – andis FFG teada järjekordse Arkham Horrori laiendi ilmumisest. Tegu seega on juba 8-nda laiendiga samast sarjast. Aga kui nad juba pumba juures on, siis miks lasta rahavool katkeda…

Miskatonic Horrori näol olla tegu sihukese laiendiga, mis pidada ühetseks siduma kõik varajasemad laiendid… Põhimõtteliselt on laiend seega laiendite laiend. Vastavalt Arkahmi lisadele, mida kasutatakse, võetakse Miskatonicu karbist kaarte ning reeglilisasid, mille FFG on õigeks arvanud nendega koos käima. Isiklikult ei näe, kuidas see saab asja halvemaks muuta, kuna kasutades rohkemat kui üht laiendit, hakkab mäng paratamatult laiali valguma ning ühtne jutuliin, mida üksik laiend pakub, hajub kõigist pingutustest hoolimata.

Nagu näha, on iga kaardi all servas märk, mis määrab laiendit, mille juures antud jubinat kasutada soovitatakse.

Miskatonicu karbis leidub pea 450 kaarti, mis siis peaksid laiendeid ühendama ning rikastama. Sealhulgas: uued oskused, väravad ja Müütose kaardid, vigastused, luulud, Dunwichi kohakesed… jne.

Põhimõtteliselt on iga laiendi jaoks lisavidinaid – Innsmouth, Kingsport, Metsa kitseke – you name it! Ja ka mängijatele viitelehed – nad lõpuks said aru, et vist võiks…!

FFG uudiseleht.

Vahepeal – ammu-ammu – sai ka toreda Ludo müüjanna Maarika juures mängimas käidud. Kahjuks ei ole leidnud mahti sellest pikemalt kirjutada. Tea nüüd, kas ongi enam mõtet – see oli ju nii ammu ning enamus asju meelest läinud. Aga siiski panen üles mõned pildid. Saavad vähemalt asjaosalised kaeda.

Armas pilt, kus vanameister Neeme valmistab ette sigalõbusat Libuhundu mängu.  Taustal on näha õunte jäänuseid.

Homme aga sõjamängude laager. Mul on muskett juba puhastatud ning laskemoon ette valmistatud – ega kellelgi ei juhtu olema Briti koloniaalsõdadest allesjäänud punakuube?

Sünnipäevapidu rolli- ja lauamängudega

Posted in Üritused, Mängimised, Rollimängud on 17. märts, 2011 by Ove

Nagu asjaosalised ehk teavad, otsustasin korraldada oma sünnipäeva seekord pisu kultuursemas võtmes. Seda on muidugi ka korduvalt tehtud, kuid iga korraga on end taaspakkuv läbu järjest hullemaks läinud. Et sel korral asi nõnda ei läheks, alustasin juba varakult ettevalmistustega. Mitu nädalavahetust vedasin Elvasse mänge, mida seal mängida võiks (suurelt jaolt kõik keerulisemad mängud, millega käpp maas üpriski kehv kaasa minna on) ning valmistasin põhjalikult ette Warhammer 40 000 maailmas korraldatava rollimängu. Isa Pjotrile sai samuti antud ülesanne miskit pisikest valmis nikerdada.

Tegelikult sai alustatud juba neljapäeval, kui ma Tartu keldripubis Möku oma esimese tasuta sünnipäevaõlle sain. Sealt edasi ootasid mind Elvas 4 pudelit veini (no saate nüüd aru, mismoodi alati läbuks kätte läheb), mis tekitasid isegi nõnda pisikese koguse peale järgmiseks hommikuks kohutava peavalu. Sai ka tiba malet mängitud ja varahommikul magama mindud.

Reedel juhtus rahvast pisu rohkem tulema… Sai mängitud nii Pocket Rockets‘sit kui ka hurmavalt naljakat kogupere-lauamängu Hooker, millest kõik osavõtjad (ja ka pealtkuulajad) lõuakrambid said. Isake Pjotri juhtimisel tegime rollimängu ka Inglismaa spioonimaastikul, kus eriagendid pidid lahedama järjekordset islamiäärmuslasest terrorismijuhtumit. Pärast mitmeid tunde lällamist, suutsime maja põlema panna, korraldada kontaktagendi surma, jätta sellest enesetapu mulje (“Ta lasi oma bussi õhku, hüppas aknasse, jättis oma maksa põõsastesse, tuli majja sisse, tulistas end kolmest erinevast relvast selga ning murdis keldriluugiga oma selgroo!”) ning rõvetseda laipadega…

Õhtu lõppes varavalges, kui viimased vaprad mängu kokku pakkisid ja voodisse pugesid.

Laupäev algas söögivalmistamise ja ahjukütmisega. Õnneks rahvast oli palju ning maja nende peeretamisest piisavalt soe. Kui kardulad ja liha ahjus, hakkasid järjest laekuma ka külalised. Karvastest oli ainukesena kohal vaid Mynt, kes ka ainukesena Facial-book’is ei ole… Sai pisut külalisi siis vastu võetud, kingituste peale head nägu tehtud ning niisama möla aetud. Need, kes eelmisel päeval polnud kringlit saanud, said täna… Ja siis hakkasime mängima. 6 mängijat haaras endale eelmise õhtu hittmäng Hooker ning ülejäänud sundisin ma 18AL’i taha – egas neid palju saanudki ja kuna osad arvasid, et nad pigem vaataksid, siis jäi meid alles 3.

Kuna üle jäänud neiudel (ja Metsavanal, kes hoolimata eelmise päeva tipp-prostituudi staatusest libu-mängust eemale jäeti. Ilmselgelt kardeti liialt suurt konkurentsi.) hakkas igav, löödi kolmandal laual lahti Safranito. Pärast seda mängiti ka Streetcar’i… Mingi mälestus nagu on.

Kuna kõik teised mängud said enne läbi, kui meie 18AL, mida me ka tegelikult lõpuni ei mänginud, kuna ma olin nõnda hea seletaja, et teised mängijad said aru, millistele nuppudele peab vajutama ning asusid börsil manipulatsioone läbi viima, hakati tagatoast kodukinoks ümberehitatud ruumis rahulikult Metsavana “Story of Ricky‘t” vaatama. Samal ajal sai valmis ka saun ning kohe peale raudteede ehitamist saime leiliruumi lõõgastuma kobida. Sellest ma pilte üles ei pane!

Kui film läbi, võtsime ahjust prae välja ning asusime sööma. Pikk päev oli kõigil kõhud tühjaks teinud ning minu kokakunsti kiideti taevani – loomulikult olin ma selle kõige peale mõelnud.

Kuna täis kõhuga lippab p… ptui, mõte hästi, siis alustasime Eesti rahvuskirjaniku poolt koostatud viktoriiniga. Et olla pop ja noortepärane, oli Maniakkide Tänav otsustanud anda auhind kolmes kategoorias (hiljem lisandus veel üks): teadmiste baasil, loterii põhjal ning publiku lemmik. Kuna kirjanikuhärra mõndadele vastust ka ise ei teadnud, sain ma olla sõltumatu ekspert… Kuna külalised jagunesid neljaks võistkonnaks, otsustas zürii anda välja ka auhinna “zürii lemmik,” et keegi jumala eest ilma ei jääks.

Kui mnemoturniir lõppes, alustasime puht-eestikeelses d10 süsteemis Warhammer 40 000 maailmas rollimängu, kus mängijad olid Space Marine’d Raven Guardi leegionist Horuse hereesia sõdade ajal. Lõpuks sain kokku 4 mängijat, kuna enamus tahtsid poole öö pealt minema sõita või miski hea pärast varakult magama minna. Priit sai rühmaseersandi koha, Tarmo oli apteeker oma geeniimuriga, Metsavana sai inkvisiitorikoha rühmas ning Juurak oli ainuke reamees… Kaasa saadeti neile ka tank, mis atmosfäärianomaaliate tõttu sihtmärgist pisu eemale põrutas. Ülesanded olid lihtsad:
1) Otsida üles iidne planeedihävitusrelv ja selle kasutusjuhend;
2) Panna püsti kutsungsignaal ning kaitsta relva;
3) Vältida konflikte kohalike elanikega.

Jama oli aga selles, et keegi seltskonnase ei osanud tegelikult tanki juhtida – apteeker oli küll koolituse läbinud, kuid ilmselt tegeles ta selle ajal magamisega. See tekitas palju imelikke situatsioone, kui kasvõi inkvisiitor, kes tanki järele saadeti, üritab kuulipildujapesa täie kiirusega tankiga laiaks sõita, pöörab viimasel hetkel kõrvale ning teeb seepeale kannaka, mattes suure osa dzunglist mulla alla. Võibolla kirjutan sellest hiljem pikemalt ja põhjalikumalt, kui huvi peaks olema…

Mänguga sai alustatud miski 1 paiku, kuid lõpetasime alles 11 ajal, mis tähistas ka sünnipäevapeo ametlikku lõppu. Jäi veel koristamine ning kuna Metsavana ka miski hetk tagasi jõudis ja Tallinna poole tahtis hakata põrutama, otsustasin magamineku edasi lükata. Autos kookisin välja aga veel viimased õllepudelid ning pooliku viskipudeli ning mitteametliku sünnipäeva osas – nagu Metsavana selle kohta ütles – kaanisin end täiesti soodaks…

Kui kellelgi kripeldama jäi, siis kokku käis nelja päeva jooksul minu peolt läbi 18 külalist. Häda aga sihukeste mitmepäevaste pidudega on see, et palju inimesed on harjunud peol olema vaid ühe õhtu… Aga kes siis ühe õhtuga jõuaks kõik ära teha?

Igastahes oli meeldiv! Mälestuseks ka piltlik näide Priidu tavalisest koogi-söömis-näost.

Usureformatsioon vaid 11 tunniga

Posted in Mängimised with tags , , , , on 7. veebruar, 2011 by Ove

Kui Marthin Luther oma 95 teesi 31. oktoobril 1517 Wittenbergi kiriku uksele naelutas, ei osanud ta mõeldagi, kuidas need read hakkavad muutma inimeste ning ka riikide saatust. Pisike tegu, mis muutis igaveseks maailma palet. Mis lõi segamini kogu Euroopa ning milleta Uus maailm oleks ilmselt väga teistsugune. Uus usk ei äratanud huvi ega ärgitanud meeli vaid Läänes – ka türklased olid aplad Euroopa vilju noppima ning tulid Ungari lähedale kaema, mida huvitavat need naabrid on avastanud, et sedasi sebivad… Sellised olid Reformatsioonide sõjad!

Ega meiegi väga teadnud, millega me nõus olime, kuni oli liialt hilja. Here I Stand ei ole mõni lühike 4-tunnine mänguke, mida võib pärastlõuna sisustamiseks ette võtta. Tegu on ühe põhjalikuma mänguga perioodist 1517 – 1555, kus Lutheri väljakäidud ideed ketserlikke mõtteid tekitasid. Muidugi algas mäng põhjalike reeglite selgitusega. Olin ise pisut lugenud, kuid üldse mitte piisavalt, et asjast täit aimu saada – reegleid siiski mängul 48 lk. Olin varem mänginud Napoleonic Wars’i, mistõttu liikumisest ja kaardi lugemisest arusaamine oli mõnevõrra lihtsustatud. Kahjuks otsustas suur enamus nn. pereversiooni kasuks, mis tähendas, et mäng kestis eeldatava 9 käigu asemel 4 käiku (1517 – 1535).

Asi algas Heiki tegemata töö ettevõtmisega – hunnik jubinaid oli vaja ära sorteerida ning, olgugi, et osasid kordagi vaja ei läinud, eraldi hunnikusse kuhjata. Järgmisena tuli logistiline probleem – kuhu see laud panna, mis ise tegelikult probleeme ei tekitanud, kuid selle ümber käivad mängijate lehekesed tegid muret. Fraktsioonid “otsustasime” pimesi välja jagada. Mulle sattusid Türklased. Põhimõtteliselt polnud neil väga vigagi. Euroopas toimuv usureform neid väga ei kottinud, kuna Suleiman ise oli moslem. Muret tegi vaid Habsburgide dünastia vägevus Vahemere ümbruses ning nende potentsiaalne liit Ungariga, kui Türgi peaks neid ründama. Teisalt jällegi jäi osa mängumõnust jällegi saamata. Ma küll üritasin Lutherit veenda, et ta looks Konstatinoopolisse õigeusu protestantluse, kuid mees keeldus minu pakutud ahvatlustest.

Lõpuks sai mäng pihta hakata. Nähes põhjapiiri kaitstust Ungari vägede poolt, otsustasin alustada intensiivset laienemist Vahemerele. Esimesed aastad läksidki Tuneesia poole liikumiseks, kuna on kõigile teada, et “Kartaago tuleb hävitada.” Selleni küll kahjuks ei jõudud. Isegi saarekindlused jäid võtmata, kuna nende vallutamiseks lihtsalt ei olnud mahti – samuti ei olnud ma sõjas ei Habsburgide ega Veneetsiaga. Põhjapool tõstis pead Martin Luther ning kallutas enda poolele mõne habsburgide elektoraadi, tõlkides ise piiblid nii, et higimull otsa ees… Ei midagi muud. Käigu lõpus tekkis paanika, kuna selgus, et Paavst on kohe-kohe võitmas. See lahendus õnneks prantslastepoolse ümbermaailmareisiga – pühal isal jäigi võit saamata.

Aastad 1524-1527 osutusid tunduvalt põnevamaks. Habsburgid kuulutasid koos Inglismannidega Prantsusmaale sõja, Protestandid asusid järjest enam Saksamaal initsiatiivi haarama ning Vahemerel ärkasid talveunest Berberi ranniku piraadid, keda juhtis kuulus admiral Barbarossa. Põhjas jooksis liiva Inglaste katse vallutada Pariis ning nende väed peksti purustatuina tagasi saarele. Lõunas üritasid Habsburgid küll üht Prantsuse linna piirata, kuid eriti suurt edu ei kandnud seegi. Vahemerel üritasid piraadid Tuneesiast matti võtta, kuid seegi ebaõnnestus. Käigu lõpus haigutas Prantsusmaal suur tühjus, kuid ometi oli ta üks liidritest.

Inglismaa kuningas Henri üritas küll pidevalt lapsi saada, kuid see ei tahtnud tal kuidagi õnnestuda. Üks naine juhtus olema tal nõnda kole, et pärast tema nägemist pulmas, ei tahtnud mees seksist mitmeid kuid midagi kuulda… Vahepeal hakkas pihta Schmalkaldeni sõda, mis tõi sõjatuuled ka Saksamaale ning lõi lõkkele Protestantide vaenu Paavsti ning tema sülekoerte Habsburgide vastu.

Protestantism kogus järjest jõudu ja Habsburgid võtsid vastu Prantslaste rahupakkumise, kuigi toredad Türklased soovitasid neil sõda jätkata. Paavst üritas pidevalt Firenzet vallutada, kuid tema jutlustega harjunud sõjamehed jumalasõnast küll jõudu juurde ei saanud ning Firenze jäigi võtmata. Algas ka pikalt hoogukogunud Habsburgide sõda Türklastega, kui viimased Belgradi ära võtsid ning Budapesti piirama asusid. Toimusid mõned koletud merelahingud, kus habsburgide laevastik Vahemerest välja pühiti ning paavstilt neile laenatud alused merepõhja uputati.  Luther lõpetas vahepeal saksakeelse piibliga ning alustas prantsuskeelde tõlkimisega. Rahvas juubeldas.

Henri vedamine – või siis pigem mitte-vedamine – ajas kogu Euroopale naeru peale. Ainukesena jäi tõsiseks Suleiman, kes soovitas Inglise valitsejal moslemiks hakata, et saaks lahutuse asemel lihtsalt uue naise juurde võtta.

Lutheri usk rebis aga Saksa ahelad puruks ning tormas Prantsusmaad vallutama. Juhtus isegi, et piiratav linn paar korda piiramise ajal usku vahetas – ju siis käis paavsti saadik ja Luther vaheldumisi müüri taga ruupuriga õpetussõnu karjumas. Habsburgid kuulutas Prantsusmaale sõja ning Ruhri ja Marseille juures toimusid ägedad lahingud. Isegi šotlased vaatasid, et kui kohe tegevusse ei asu, võib kogu lõbust ilma jääda. Seega võitlesid Habsburidega Prantsuse lipu all ka šoti väeüksused. Türklased tungisid Gibraltari väina ja pillutasid sealsed kaitsjad seitsme ilmakaare suunas laiali, liikudes üles Seville poole. Viimane aga jäigi võtmata, kuna ootamatult avastati, et linnast kõik naised välja viidud, mille tõttu meeste moraal allapoole igasugust arvestust langes ja nad peaaegu mässamiseni viis.

Hoolimata katoliikluse rämedast vastuseisust, oli protestantism kogunud mängu lõpuks tohutu hulga poolehoidjaid. Ei aidanud ka Prantsusmaa suured avastused Uues Maailmas ega Habsburgide viimane punnitamine – võit kuulus Martin Lutherile. Türgi, hoolimata oma võimsusest Vahemerel, jäi eelviimaseks, kuna kalad teadupärast au ja kuulsust ei too…Ei, hoolimata sellest igavast kirjeldusest, oli tegemist väga hea mänguga – kahju ainult, et pooleli jäi. Muidugi ei oleks ta ilmselt väga pikalt enam edasi kestnud, kuna protestandid olid oma hoogu alles sisse saamas – isegi Inglismaa oli veel katoliiklik. Muidugi võimalik, et Prantsusmaa ja Habsburgid oleks saanud asja pisu piirata, rünnates elektoraate, kes Lutherile peavarju andsid. Paavst oleks pidanud aga kõik oma nõuandjad kokku ajama ning korralikult veeretama õppima. Varem oli jumal selles osas kindlalt protestandite poolt…

Kuigi Here I Stand’i näol on tegu väga mõnusa ja mitmekülgse mänguga, ei saa ma jätta mainimata, et liitlaste süsteem jäi mind pisu häirima. Napoleonic Wars’is on see hulga mõnusamalt lahendatud – oleks ju võinud selle juurde jääda…

Igal juhul olid need 11 tundi täidetud lõbusa meelelahutusega. Kole kahju vaid, et kõik need surematud killud meelde ei jäänud. Järgmisel korral peaks tõesti videokaamera nurka pistma ning parimad nopped välja lõikama. Muidugi olid mitmed naljad mängutehnilised, mistõttu asjast teadmatul inimesel seda kõige huvitavam vaadata ei oleks, kuid… reeglid on ju netis olemas…