Estcon 2011 – taas kord Saarjärvel

Taas kord on üks Estcon selja taha jäänud ning keha ja vaim on saanud nõnda palju kosuda, et kõige selle üle mõelda ning miskit ka klahvide taha toksida. Nagu pealkirjastki võib lugeda, toimus ka selle aasta ulmeühingu suursündmus Põlvamaal Saarjärve ääres. Mõned Tallinna mehed on lubanud seda küll boikoteerida, kuid sel aastal paistsid veel kõik kohal olevat. Kohamuutust ei plaanita vist suuremalt ka järgmiseks aastaks ning ka miks – koht on lihtsalt võrratu!

Võrreldes eelmise aastaga oli kõik pea samahea, kui välja arvata hommikud, mis eelmisel aastal kuidagi palju leebemad tundusid. Nii lau-kui pühapäev ärkasin ma peale lõunat just kõige palavamasse päevaleitsakusse.

Ettekandeid juhtusin ma kuulama sel aastal üpriski vähe. Pisu sai vaadatud Keskmaa ordu rahvast, kes kõnelesid endast ning enda kohta käivatest müütidest… Apokalüpsise-teemalist juttu suutsid mu kõrvad ning nendevahel asunud eelmise õhtu prassimises tõsiselt kahjustada saanud aju taluda vaid üpriski vähe – Priidu sõnade kohaselt olla jutt isegi huvitav olnud.

Loomulikult kulmineerus üritus Stalkerinimeliste ulmeauhindade väljajagamisega. Ulme.ee‘s on kenasti hääletuste tulemused üleval ning ümber ma seda kirjutama ei hakka… Postimeeski kirjutas sellest täitsa talutava artikli.

Et pisukenegi järgmise aasta lugemist-hääletamist motiveerida, pandi sel aastal esmakordselt välja auhinnad, mis kõigi hääletanute vahel välja loositi. Nimelt said 5 õnnelikku hääletajat enda vabal valikul haarata endale ühe Sündmuste horisondi sarjast ilmunud raamatu (Sündmuste horisont kujutab endast korralikku hard-SF sarja kirjastuselt Fantaasia). Saatuse tahtel oli üks õnnelikest ka mu kallis sõber Metsavana, kes tulevikus ühe raamatu ka tasuta saab – seni on ta kõik raamatud kenasti endale riiulisse soetanud.

Teist aastat järjest leidsid Estconi kavas ettekande näol kajastamist ka lauamängud. Sel korral oli ka minul käpp sees. Koos oma kalli kunagise kaasblogija Costelloga pidasime sel korral maha korraliku ettekande teemal “Uus ja vana ulmeline lauamäng.” Kohaliku poepidajana oli tema loomulikult paremini kursis uuemate (üldiselt eelmisel ja sel aastal ilmunud) lauamängudega ning mina siis pigem nende vanematega – kunagi sai isegi koostatud korralik nimekiri mängudest, mis tuleks ettekande jaoks välja printida, kuid loomulikult ei jõudnud ma selleni.

Kui Costello keskendus just aastalõikes ilmuvatele mängudele, siis minu ettekanne baseerus justnimelt kirjanikele. Sai mainitud esimesi Tolkieni teostel rajatud mängukesi “The Battle of Helm’s Deep” (1974) ning “War of the Ring” (1976) – viimast mitte ajada sassi FFG poolt väljalastud samanimelise mänguga. Lauamäng Goblin (1982) oli mul kaasas just seetõttu, et anda kuulajatele ettekujutus, millised need esimesed mängud välja nägid, kuna suures enamuses oli tegu siiski sõjamängudega.

Loomulikult ei saanud mainimata jätta ka Frank Herberti “Düüni”, millest on tehtud kokku umbes 110 lauamängu. Kokkuvõttes sai läbi käidud kirjanikud Wells’ist Pratchetini, peatudes vahepeal nii Lovecraftil, Heinleinil kui ka Asimovil.

Lõpuks sai pikemalt seletatud High Frontierist (peaks hakkama vaikselt ka arvustust varsti kirjutama sellest), selle eripärasustest ning seostest ulmega. Mängulaud ning kaardid tekitas mõningase elevuse, kuna tegu ei ole tõesti sihukese mänguga, kus saad rahulikult maha istuda ning mängima hakata. Publiku nõudmisel kakkusin karbist välja ka Games Workshop’i poolt omal ajal (1998) välja lastud mängu “Brewhouse Bash“.

Varahommikuni käis ka filmiprogramm, mida juhtis Metsavana isiklikult. Ise jõudsin vaatama vaid mõnda üksikut filmi, kuna kohustused kutsusid pidevalt eemale ning just filmitelgis pelgupaiga leidnud sääsed mu eemale hoidsid. Sellest hoolimata leidus programmis tõelisi pärleid, millest võite lähemalt lugeda koostaja enda blogis.

Kohustustest rääkides, vedasin ka sel aastal rollimängu – sel korral Warhammer 40000 maailmas. Mitte aga Imperaatorlike sülekoerte poolel, vaid just vastupidi, talle vastanduvate ketserlike isikute silme läbi. Nalja sai ning minu leebusest hoolimata, suutsid _ellu_ jääda vaid kaks mängijat… See, et ülejäänutest Juurak endale isikliku zombi-kaardiväe moodustas, ei vaja suuremat äramärkimist…

Sel aastal olin ma ka laisk ning ei koostanud seiklust ise, vaid haarasin selle koos hädapärase vajamineva süsteemiga FFG lehelt. Kui kedagi huvitama peaks, siis seal on olemas nii seiklus, rollid kui ka selle jaoks vajalik süsteem, mis hoolimata minu pisikesest eelarvamusest osutus täiesti mängitavaks ning normaalselt voolavaks. Igastahes parem kui d20 🙂

Esmakordselt korraldati Estconil ka lühijutu kirjutamise töötuba – siis Tartu ulmikute juhtimisel. Ettevõtmine osutus edukaks ning juba nõutakse seda Facialis ka järgmisel aastal. Niipalju, kui ma üle peas lõugavate viinakuradikeste kuulsin, olid lood väga vahvad… Ise ma kahjuks suutsin oma aju vaid jalgade abil liigutada.

Kuna suutsin oma põlvele kuu aega tagasi Hard Rock Laagris täitsa korralikult viga teha, olin ma sel aastal täiesti tunnustatult ning silmnähtavalt ainuke kepimees… Pildil on ka tore armas telgike, mis on üle elanud kaks HRL’i, kaks Estconi ning korralikku prassimise Elva paisjärve ääres, millest mina küll (õnneks) osa ei võtnud ja millest telgil veel selle suve alguseski märgid küljes olid. Igati korralik telk vähemalt!

Kui kedagi, kel nimede ja nägude peale halb mälu juhtub olema, aga painama hakkas, kes need kaks tegelast seal esimese pildi peal juhtuvad olema, siis võin ausalt ära öelda, et vasakpoolne juhtub olema Eesti üks tuntumaid kirjanikke Indrek Hargla ning tema paremal käel seisab Eesti tuntuima filmiblogi omanik Trash isiklikult (ta teeb kusjuures ka kole häid ja vastupidavaid särke).

Igal juhul pean ma tänama ka Priitu, kelle fotoaparaadist need suurepärased võtted pärit on.

Advertisements

4 kommentaari to “Estcon 2011 – taas kord Saarjärvel”

  1. Nii kahju kui sellest ka pole, siis “Sündmuste horisont” EI KUJUTA endast korralikku hard-SF sarja… kuigi nii tõepoolest alguses lubati. 😦 Praeguseks välja antud 23 raamatu hulka on sattunud ka sellist sõnnikut* nagu:
    Stephen King “Udu”
    Barry Hughart “Linnusild”
    Marion Zimmer Bradley “Tormikuninganna”
    Roger Zelazny “Hukatuse kaardid”
    Michael Crichton “13. sõdalane”
    Roger Zelazny “Amberi veri”
    Kirill Jeskov “Viimane sõrmusekandja”
    Roger Zelazny “Kaose märk”

    Ilmselt üht-teist veel.

    * Sõnniku all on antud kontekstis mõeldud igasugu fantasy- ja õuduspaska, mis iseenesest võivad ju isegi head olla, aga LUBATI, et sarjas ilmub ainult teaduslik fantastika.

    • Jah, nõustun, et tõsiteaduslikku ulmet on sarjas tegelikult näpujagu, kuid ma ütlesingi ta kohta nõnda, nagu ta välja sai omal ajal karjutud… Pealegi oleks sa sihukese jutu pidanud üles võtma Atsi või Eva endaga – siin kisamisest pole vähematki kasu; vaevalt nad seda blogi loevad. Ja kui rehkendada sinu antud numbritega, on seda “sõnnikut” sarjas vaid 34,8 %. Pea 2/3 sinna alla siiski ei kuulu!

      Pealegi läheb tõsiteadusliku ulme alla väga kenasti “Viimane sõrmusekandja”, mis sellest, et sinna hulka loevad seda vaid Tolkieni fännid 🙂

  2. […] ja ootan, et keegi peale Ove veel Estconist blogiks, aga tundub, et ei tule. Rahvas eelistab pigem Facebookis […]

  3. “See, et ülejäänutest Juurak endale isikliku zombi-kaardiväe moodustas, ei vaja suuremat äramärkimist…”

    Hmm – nõuan kardulapudruordenit ja suuremat äramärkimist!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: