Estcon 2010

Kurb on olla… Aasta parim nädalavahetus on jälle mööda saanud ning järgmine on alles mägede taga. Jah, ma räägin selle aasta Estconist, mis oli üks parimaid neist viiest, kus ma kohale olen jõudnud. Võimalik, et oma osa mängis selle juures asjaolu, et sel korral olin ma mõlemal ööl võrdlemisi kontaktivõimeline (mida kindlasti ei saa väita eelmise aasta kohta) ning kasutasin napsu-võtmisest ülejäänud aega otstarbepäraselt inimestega suhtlemiseks ning pulli tegemiseks. Ning jah… kes veel ära ei tundnud, siis ülal pildil olev gaasimaskis töllakas olengi mina…

Kuna viimaste aastate traditsiooniks on kujunenud kellegile millegi ägeda sepistamine, siis võtsime seekord ette isake Priidule ühe korraliku risti tegemise. Milline papp siis ilma ristita hakkama saab? Omast arust tegime kenasti kaalu järgi, kalibreerisime õigeks ning viisime veel metroloogiaametisse kontrollimisele, kuid sellest hoolimata tuli kole palju vingumist, et tegu ei ole autentse kahepuudase ristiga… Kuna Priit käib meil vahetevahel emoks ning tunneb end neil perioodidel väga alandlikult, siis teatud integreeritud lahendustega lisasime ka võimaluse seda tagurpidi kanda…

Selles telgis ööbisin mina!.. jah, see on sama telk, kus me Metsavanaga Hard Rock Laagris kahekesi ööbisime… ning et ära hoida lugejatepoolset arvamust, et mu blogi lisaks usuvaenule ka rassiviha õhutab, saagu ära märgtud, et esemed, mis tavaliselt telgilt võtavad tema süütu välimuse ning muudavad selle gestaapo peakorteriks, said valmistatud vaid rollimängu tarvis. Meil ei ole nendega mõttes kuhugi marssima minna… esialgu…

Olgu-olgu… me pisu marssisime kah, kuid see oli vaid Hitleri vaimu meeleheaks… Ja pealegi oli gaasimaski, tanksaabaste ning nahkmantliga metsa alla kuratlikult väsitav roomata. Me olime selle pisikese hingeõnnistuse välja teeninud!

Jätan sujuvalt kõik ebaolulise välja – kes käisid, need teavad, ning need, kes ei käinud, saavad uue võimaluse aastal 2011. Saagu vaid mainitud, et laupäeva hommikul (õudsalt kehv aeg ettekandeks muide) kõneles Costello pisu lauamängudes leiduvast ulmest… Jutt oli hea, kuid kahjuks puudutas ta vaid väga-väga väikest osa sellest kõigest (peamiselt rääkis ta Twilight Imperiumist…), mida oleks võinud mainida.

Igastahes… Laupäeva õdakul vedasin ma rollimängu süsteemis nimega HOL (human occupied landfill). Väga äge oli…

WARNING: Do NOT read further if you are offended by the following sentence:
“The quick brown fox jumped over the lazy dog; What a fuckin’ asshole.”

Sellise lausega algab raamat ning leian, et ka selle mängu kokkuvõtet peaks samamoodi alustama. Enne pihta hakkamist pisu maailmast, kuna seda on tarvis. HOL on galaktika prügila. Siia planeedile loobitakse olme-, tuuma- ja inimjäätmed. Kogu elanikkonna moodustavad galaktikast välja heidetud kurjategijad ning perverdid, kes üritavad kõige kiuste elus püsida.

Alustasin ma kližeelikult kõrtsis, mille nimeks oli “Roy’s whiskey and other shit,” kus kohtusid riietumisel head maitset omav Roland, tõsine elumees Frank, pedofiilist munk vend Aristotele, nohik Eugene, klounikostüümis vibro-hellebardiga kapten Laks, kaabuga ning pidevalt tolmune tüüp, keda keegi ei tea, 10-aastane hiiglasliku hõljuva plasmakahuriga poisike Led ning pidevalt kiirtoitu vitsutav Mihhail, kes kasutab relvana soomukit – 10-meetrise keti otsas… Ja neil kõigil on midagi ühist. Nad kõik eranditult on kohalikult paavstile (kes kanna silti “I may be fat but you’re ugly and I’m the pope) võlgu rämeda teene. Istuvad kõik kõrtsus ning siunavad oma rasket saatust, kui järsku…

Kui järsku hüppab sisse tohutu püssi, hõljuva keebi ning sakraalse kiivriga kardinal, kelle sabab sibab küünlakustutajaga altaripoiss. Jääb siis püha mees mängijate ees seisma ning kõmistab kõuehäälel: “Te kõik olete paavstile võlgu… Tema pühadus on oma piiritus lahkuses leidnud viisi, kuidas teid oma koormast vabastada – altaripoiss, räägi neile.” Seejärel alustab kõnetatud oma piniseval häälel jutustama, kuidas nad peavad ületama mähkmejõe, minema linna serval asuvasse tööstuskompleksi ning tooma sealt teadlase Dr. Diedrich von Heinleini valdusest ühe musta kasti. Mõni mängijatest liigutab isegi kulme, kuid suuremat motivatsiooni altaripoisi kõne neis ei tekita. Kardinal üritab neile mõistust pähe panna, kasutades oma relva, kuid takerdub oma keepi ning tulistab oma kiivri auklikuks… Altaripoiss poetab laua alt läbi hulga granaate, mis pälvib vähemalt nelja tegelase tähelepanu, kes sellest tulenevalt baarist lahkuvad. Viimased võlglased (ja ka kardinali) ajab välja altaripoiss, kes oma särgi lahti nööbib ning alustab pommivöö vilkumise saatel lugemist “30, 29, 28, 27…” ise näost järjest kahvatumaks muutudes. Jõudnud üheni ning märgates, et kõik on baarist lahkunud, tõmbab ta särgi koomale, kehitab õlgu ning väljub samuti…

Lõpuks pärast pikka vaidlust leitakse, et parem on siiski teha, mis paavst tahab ning üheskoos liigutakse edasi… Varsti alustavad mängijate piiramist saasstad (kohalik eluvorm, mille enamus esindajaid on väga rahumeelsed ning armsad, kuid umbes 5 % on armsad ja eluohtlikud), keda ilmub järjest rohkem ja rohkem… Algab meeleheitlik lahing, kus Led kaotab oma nina, Frank hea hulga oma kondoomivarust (tal on nagunii eluaegne varu) ning Roland õnnetu juhuse läbi käe, jala ning osa oma kaelalülidest. Mihhail käib vahepeal kiirtoiduputkas lõunal, mis kahjuks küll ühe saassta tõttu mõni hetk hiljem õhku lendab. Vend Aristotele kutsub oma pehme kudrutava heliga kohale 7 pisikest poissi, kes kõik saasstasid tümitama hakkavad.

Saanud kätte vend Aristotele viimased rinnakarvad, tegid saasstad vehkat. Eugene oli juba varakult alustanud jooksmist mähkmejõe poole ning kahe kaaslasega tõmbas end sujuvalt teise kalda poole… Mihhail, kes sellist nahhaalsust ei sallinud, heitis nende ette oma soomuki (pritsides kõik parvelolnud mähkmetest lendleva pasaga üle) ning tõmbas parve tagasi kaldale. Seejärel seletas rinnakarvadeta vend Aristotele Mihhailile, kuivõrd kasulik oleks sõita kiirpaadiga, mille peale suur mees oma auto keti otsas keerlema pani ning parv sõitiski justkui kiirkaater teise kalda suunas… Teises käes keerutas ta Timmit.

Long story short – koos mindi tööstuskompleksi, sekretäriruumis hoorati pisikeste poistega, kohtuti doktoriga, kes juhtus olema metalljäsemetega kartul ja nad lõksu juhatas, kolm tegelast lömastati Mihhaili auto ning elektrifitseeritud võre vahel… Doktor Diedrich, kes üritas oma elektrilise juurviljakoorijaga selgust saada, muudeti vägevate helilainete (mis muuseas purustas ka kõigi seni ellujäänud mängijate trummikiled) abil idutavaks kartulipudruks, koridori lõpus oleva ukse tagant avastati kosmoserakett, mis ühe neljast allesjäänud tegelasest enda raskuse all lömastas… Mängu suutsid üle elada kolm mängijat kaheksast – päris tubli protsent arvestades kohaliku vaenuliku maailmaga – kes raketi püsti upitasid ning sellega planeedilt lahkusid…

Tegelased:
Vend Aristotele Korv
Eugene Spinkler
Frank Libakutt
Katen Laks
Led Pip
Mihhail Hernes
Nimetamees
Roland Toomas

Väga läbu mäng… Eks selle tingisid suurelt ka maailm ning tegelased. Kusjuures – see oli esimene mäng, mille ma sihipäraselt läbuna tegin… ning seekord otsustasid suurimad läbustajad mitte mängida. Järgmiseks korraks peaks ette valmistama kaks mängu – ühe läbu ning teise mitte – ning kasutama vastavalt sellele, kas läbustajad mõtlevad ilmuda või mitte.

Isegi lauamängud võeti ette ja vahepeal isegi päris suuresti – nägin nii oma Marsimissiooni (mida ma ise seletasin) kui ka Troonide mängu. Hiljem selgus, et ka Munchkin Cthulhut oli proovitud… Ise ma selle meelelahutusega väga ei tegelenud. Lauamänge saan maka kodus mängida, kuid Indrek Harglaga koos leili võtta ma kodus väga tihti just ei saa…

Igastahes oli väga vinge… seekord ka rekordarv estcondlasi – 80. Proovime järgmine aasta 100 täis saada!?

Näeme 2011 aasta juuli lõpus.

Tänaks ka kõiki klõpsutajaid, kelleta see post oleks kindlasti igavam tulnud ning loodan, et ajapikku ilmub pinnale veel rohkem kenasid pildikesi…

Selle aasta Estconist on jõudnud juba kirjutada Kristjan-Jaak Rätsep.

__________________

Nüüdseks juba ka Sirje.