Diplomacy

kaas

Lauamäng Diplomacy on 1954 aastal Allan B. Calhamer’i poolt loodud põnev läbirääkimistele ning strateegiale põhinev meelelahutus. Kuigi mängu esialgne variant sai tõesti valmis 1954, järgnesid sellele 5 aastat katsetusi, mille tulemusel 1959 andis autor mängu oma kulu ja kirjadega välja, kuna ükski kirjastus seda trükki ei võtnud. Esmalt oli mäng plaanitud mängimiseks kirjavahetuse teel, trügides sel moel seni vaid male päralt olevasse mängumastaapi. 1970 algasid esimesed võistlused Diplomaatia mängimises ning alates 1980, mil tsiviilkasutusse hakkas levima internet, on mängu mängitud peamiselt e-mailide teel.

sisu

Mäng on üks lihtsamaid, mida ma kunagi seletanud olen. Kaks põhipunkti, mida kunagi ei tohi rikkuda on: kõigi üksuste jõud on võrdne ning kunagi ei saa ühes alas olla rohkem kui üks üksus. Kogu mängumehaanika toimub käskude kirjutamisel paberile ning nende üheaegse avaldamise teel. Kui tahad, et sul laev sellel käigul liiguks kirjutad näiteks Laev London – Põhjameri. Ka käske ei ole mängus palju: liikumine, toetus ning laevadel ka transport. Kord Troonide mängu mänginud isik saab asja võrdlemisi kiirelt käppa.

kaart

Mängu idee tekkis autoril oma õpingute ajal Harvardi ülikoolis, kus ta õppis 19. sajandi Euroopa ajalugu – täpsemalt poliitgeograafia õppeainest. Mäng algabki 20. sajandi alguses (1901), mil seitse suurriiki (Inglismaa, Prantsusmaa, Saksa Keisririik, Türgi Impeerium, Venemaa, Itaalia ning Austria-Ungari) valitsesid Euroopa korra üle. Kaardil on kokku 34 suurlinna või varustuskeskust, mille äravõtmine viimaks ka võidu peaks tagama. Iga aasta kestab kaks käiku – kevad ja sügis. Sügisel toimub nn. peade lugemine ehk võrreldakse suurlinnade arvu laualolevate meeste arvuga. Kui riigil on linnu rohkem, võib ta kodumaal värvata üksusi. Kui mitte, siis peab ta sõdureid teenistusest vabastama. Palga saamatajäämisel hakkavad üksused tasapisi deserteeruma.

Naide1

Käskude andmine läheb aga keeruliseks, kui armeesid tekib rohkem ning ühel ründaval väeüksust on mitu toetust, mida omakorda rünnatakse. Sellisel juhul saab skeemi lihtsustada, kui teha kindlaks millised toetused vaenlase rünnaku tõttu ära lõigatakse ning seejärel teha kindlaks lahingu tulemus. Kui jõud on võrdsed, jäävad mõlemad üksused omale kohale. Tappasaanud vägi aga ei hävi kohe, vaid võib rõõmsalt taganeda sõbralikule maatükile. Selle olemasolu puudumisel aga üksus siiski hävib.

Naide2

Ülal: Veel üks näide mõnest haigest situatsioonist, mis võib mängu käigus tekkida.
Hoolimata asjaolust, et mängu ainukesteks vidinateks on armeed, laevastikud ning riigilipukesed, millega territooriumi märkida, ei ole tegemist sõjamänguga. Diplomaatia, nagu nimigi ütleb, on peaaegu puhtalt ehitatud üles läbirääkimistele ning inimestega suhtlemisele. Kuigi on väga raske võita vaid läbirääkimiste teel, on esialgu enda olukorra parandamine täiesti võimalik, lastes musta töö ära teha oma liitlastel, kelle sa oma mesijutu ja suurte lubadustega enda poole võidad… ning hiljem neile noa selga torkad…

reklaamSee reklaam oli kunagise Axis & Allies Europe‘ tagakaanel. Pilt ütleb üldiselt kõik. Liitlaste hankimine on võrdlemisi raske, kui just ei ole tegu nende jaoks meeleheitliku olukorraga, ning sellevõrra tuleb olulisemaid liitlasi hoida… mingi ajani. Kõige halvemini läheb üldiselt neil, kes hakkavad justkui jänesed kahe kapsapõllu vahet käima. Lõpuks ei leia ta enam sõpru kummagilt poolt.

Keskmaa

Nagu igale kultusmängule kohane, leiab Diplomaatiast tohutult erinevaid versioone. Ülal toon väikese Tolkieni austajana Keskmaa Diplomaatia, mis ilmselt ei suuda väga edukalt jutujärge pidada – mismoel peaks suhtuma Sauroni ja haldjate liitu? Uitmõttena sobiks palju paremini Beleriandi Diplomaatia, kus Morgoth oleks passiivne oht ning Feanori poegade, Menegrothi haldjate ning Nogrodi päkapike omavaheline hõõrumine peegeldaks võrdlemisi hästi sealset poliitilist situatsiooni…

IMGP3077

Aga on ka veel teisi: Machiavelli, kus mäng toimub renesanssiajastu Itaalias; Kamakura, mis kajastab feudaalset Jaapanit (üks neist, mida tahaks); Koloniaal Diplomaatia (Colonial Diplomacy), kus enamust kaardist kontrollivad koloniaalvalitsused; Sada (Hundred), mis kajastab Saja aasta sõja koledusi; Ard-Ri, mille tegevus toimub keskaja Iirimaal; ning Klassikaline, mille tegevus toimub Vana-aja maailmas kohe pärast Aleksander Suure surma. Märkus: Kõik need mängud on kirjastuste poolt ametlikult välja antud. Mitteametlikest mainiks ära Vahemere ümbrust kujutava Ancient Med, kus võistlevad Rooma, Kartaago, Kreeka, Egiptus ja Pärsia.

IMGP3092

Kuna olen liialt laisk, et teha rämedalt pikk post, mida keegi lugeda ei viitsi, eilsest Diplomaatiamängust, võtan selle lühidalt kokku. Mängima sai hakatud viiekesi kusagil üheteist paiku. Kella poole kaheks oli meid alles kolm: Venemaa (mina), Inglismaa (Metsavana) ning Austria-Ungari (Xipe). Kella kolmeks jäime Xipega kahekesi otsi kokku tõmbama… Kella viieks (umbes) oli Venemaa vallutanud 18 suurlinna, mis võiduks tarvis. Kuna aga midagi muud teha ei olnud, otsustasime jätkata. Pool seitse lõppes mäng  Austria-Ungari kapituleerumisega 1911. aasta sügisel. Seega võttis kogu mäng aega 22 käiku, 7,5 tundi, 10 paberilehte käskude all ning pool liitrit gin’i. Võrdlemisi head näitaja – odav ning kiire 🙂

IMGP3098

Pean loomulikult ära mainima ka asjaolu, et mäng on täiesti mängitav arvutiga, kuigi AI võib tugevamatele tegijatele mõttetuna tunduda. Aga ka sellele on lahendus – erinevad võrguversioonid Diplomaatiast on täiesti saadaval.

arvutiga

Märkimata ei saa jätta ka Aigari väga põhjalikku ülevaadet mängust. Tunnen talle muidugi siiralt kaasa, kuna hoolimata asjaolust, et ta on seda minust rohkem mänginud, ei ole ta saanud ühtki mängu lõpuni (st. kellegi võiduni) mängida. Minu siiras kaastunne. Ehk siis, kui ma tagasi Tallinnas olen, saan talle pakkuda seda rahuldust… Seda muidugi eeldusel, et me kahekesi siiski lõpuni vastu peame…

9/10 – Tubli tükk!

P.S. Mäng ei ole mõeldud nõrganärvilistele… Või lihtsalt halbadele kaotajatele…

Advertisements

8 kommentaari to “Diplomacy”

  1. Haa! Sa pole seda mängu tähenärijatega mänginud! Või sa kirjutasid blogisse valesti…

    Kui meie mängisime, siis käsk ” Laev London – Põhjameri” oleks prügikasti läinud. Peale esimest mängu seisneski põhiline ilkumispunkt kohas, kus ma ei oskanud korrektselt käske paberile kirjutada. Esiteks käis kõik lühenditega (mis pole kohustuslik, aga on niii ädvääänst, juu nou). Aga kriipsuke (-) ei tähenda midagi. Peaks olema kas ründab või toetab ja nende jaoks oli mingid lühendid või noolekesed või krt ma ka enam (jälle) ei mäleta, mis :). Igatahes tuleb ikka väga täpselt kirja panna kui sinu laev põhjamerel toetab kellegi teise laeva rünnakut karupeppu. Ja kui too teine pole kirjutanud, et ta teeb rünnaku karupeppu… Igat sõpra saab täpselt 1 kord petta ja pärast seda on ta su vaenlane.

  2. Milles küsimus? Laev London – Põhjameri on täiesti aksepteeritav käsk. Ainuke nõue käskude kirjutamisel on, et need peavad olema kõigile arusaadavad – ja ainult idioot ei saa sellisest formuleeringust aru.
    Kui sa järgmine kord nende tähenärijatega mängid, siis juhata neile kätte koht (eeldusel, et teil on samuti 50. aastapäeva väljalase) juhendis lk. 6: “A poorly written order that has only one meaning must be followed!”
    Aga mis siis, kui armee või laevastik ei toeta ega ründagi kedagi vaid lihtsalt liigub? Kas ka siis ei tohi kriipsukest panna? Ma usun, et võin võtta ükskõik millise väljalaske juhendi ning näidata näpukesega, et seal on kriipsuke või nooleke (mis ideeliselt on ju seesama – me ju ei loe käske tagurpidi).
    Seega ei leia ma, et oleks midagi valesti kirjutanud… (Pealegi oli see näide.)

    Toetuste käsud peab loomulikult välja kirjutama piinliku täpsusega neid mitu korda üle kontrollides. Saatsin ka ise mõnel korral oma toetused hoopis teise provintsi. Kui miski on siiski valesti kirjutatud, tuleb sellega leppida… Toetuse jaoks tuleb aga muidugi välja kirjutada kas “Toetab,” “Support” või lihtsalt “S.”

    Tundub, et sa mängisid tõesti väga rämedate tähenärijatega või olid sa ise hooletu 🙂

  3. Esiteks palju õnne kiire mängu puhul. 🙂 Samas mängisite te ka ainult viiekesi – Aigari mängud on alati seitsmekesi olnud.

    Lisan ka oma mõtteterad sellesse fleimi, mis siin vaikselt arenema hakkab. 😆 Minu mäletamist mööda oli too Sirje käsk siiski mitmeti tõlgendatav ja seepärast vaidlustatigi. Pärast ta kirjutaski, et “kahur liigub Berliinist Preisimaale” ja mitte keegi ei kobisenud. 😛

    Aga sinu postist jäi silma: “Palga saamatajäämisel deserteeruvad kõigepealt kodumaast kaugeimal olevad üksused.” Misasja?! On tõesti selline reegel kuskil? 🙄 Minu mäletamist mööda me seda küll ei järginud…

  4. Seda ma arvasin, et Sirje ise hooletu oli 🙂
    Kontrollisin seda deserteerumisvarianti – tõesti, mängija valib siiski ise. Kaugeimad üksused deserteeruvad hoopis riigi kokkuvarisemise korral. Sealt ta ilmselt silma jäigi. Samas pea-aegu loogiline… 🙂

    Parandan ära… 🙂

  5. tundub väga põnev, tahaks ka kunagi proovida 🙂

  6. […] paljud lugejad teada võivad, korraldasin miskivahe läbi sellesamuse blogi diplomaatia võrgumängu, millest võttis osa suisa seitse inimest – täismäng noh. Nagu ühe korraliku […]

  7. […] leiab siit – pole kahjuks mahti olnud seda ära tõlkida. Lugemiskihku leevendab minu ja Aigari blogi, Wikipedia, Dipwiki ja EDA (European Diplomacy […]

  8. […] vaid iga üksuse käsud kirjutati lamineeritud väekaardile ning lahendati üheaegselt (sarnaselt Diplomaatiale, kuid käskude valik oli tunduvalt […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: