“En garde” tähendab prantsuse keeles “kaitsesse” – eesti keeles kasutatakse samas kontekstis pigem väljendit “kaitse end” – mida tarvitati vastase hoiatamiseks oma soovist teda rünnata või males, kui vaenlase lipp satub tule alla. Lauamänguna on tegemist 1993 ilmavalgust näinud Reiner Knizia üllitisega, mida iseloomustaks kõige paremini sõnad kiire, lihtne ja põnev.

Duelli reegleid on palju ning need varieeruvad (või varieerusid) vastavalt riigile, kuigi üldised kahevõitluse reeglid on traditsiooniks muutunud. Samuti võis olla duelli põhjus väga erinev – naised, riivatud autunne või lihtsalt õigluse tagaajamine. Ka võitluse lõputingimusi oli mitmeid erinevaid: esimene veri, võimetus edasi võidelda või surm. 18. sajandil tulid tehnika arenguga moodi duellid tulirelvadega, kuid eriline paar duellipüstoleid oli üpriski kallis, mistõttu said seda lubada vaid aadlikud…

En garde näol on tegu ühe lihtsaima kaardimänguga, mida mul on olnud võimalus mängida. Knizia on suutnud laheda mängu teha vaid 25’st ühest viieni nummerdatud kaardist ja kahest nupust. Mängulaud on olemas, kuid selle võib teha ükskõik millest.

Mängijad kehastuvad kaheks võitlejaks sooviga vaid teisele võimalikult kiirelt ja palju viga teha. Selleks on mängijatel nummerdatud kaardid, millega nad edasi liiguvad ning ründavad.

Kaardi väljakäimisel liigub mängija nupp kaardil toodud numbri võrra edasi või tagasi – teisest võitlejast mööda minna ei saa. Kui kaart liigutaks nuppu täpselt teise võitleja peale, toimub rünnak. Rünnata saab ka rohkema kui ühe kaardiga – väärtused peavad klappima. Teisel mängijal on seejärel võimalus end kaitsta, tuues välja sama palju sama väärtusega kaarte.

Võimalik on ka liikumine koos rünnakuga, kus esmalt käiakse välja kaart, millega liigutakse edasi ning seejärel rünnakuks kasutatavad kaardid. Sellisel juhul on kaitsjal ka võimalus taganeda, mis kahjuks kulutab ära kaitsva mängija võimaluse oma käiguks. See annab võimaluse ründajal uueks pealetungiks. Sedasi saab vedamise korral vastase rõõmsalt nurka suruda, kus tal enam võimalik taganeda ei ole, ja seal talle naerulsui otsa peale teha.

Kahevõitlus jätkub, kuni kaardid lõppevad või üks võitleja langeb (hakkab veritsema, ei suuda jätkata, sureb – valige ise). Mängitakse 5 vooru – kes esimesena 5 võitu saab, võidab mängu. Kui kaartide lõppedes ei ole kummalegi mängijale otsa peale tehtud, vaadatakse, kumb mängija oma servast kaugemale on tunginud. Seega on täiesti võimalikud ka viigiseisud.

Kuna mängu komponente on tõesti minimaalselt, on võimalik väga vähese vaevaga mäng ise valmis meisterdada. Minu lemmikuks on sumo-en-garde, kuid sellest ei suutnud ma hetkel pilte leida. Leidub kõiksugu kodukootud versioone fantaasiast ajalooni ning kiviajast kauge tulevikuni.

Mängust ilmus 2007 ka reisuvariant, mis on mingil põhjuselt hoolimata oma minimaalsest mahust on paigutatud uue FFG silver line mängudega mõõtudelt sarnasesse karpi, kuigi see võiks vabalt mahtuda ka täiesti tavalisse suuremasse kaardipakki (pean silmas hetkel näiteks Magic‘u pakke).

Kuna tegu on tõesti ajaliselt väga vähe ressursse võtva mänguga, saab selle suruda igasuguste pauside sisse augutäiteks, kui igav peaks hakkama. Esimene mäng kusjuures saigi tehtud lõunapausil.

7/10

2004 tehti mängust ka uus trükk, kuhu lisati mõningad asja huvitamakstegevad kaardid. Nimeks sai Duell.

En garde on kusjuures ka üks rollimängusüsteemi nimi, mille tegevus leiab aset 17. sajandil Pariisis. Tundub huvitav…

Olen tegelikult võrdlemisi tolerantne inimene, kui seda tarvis on, ning üritan ka oma blogi sellisena hoida.  Ei ole ma pärast neegriga käe surumist kohe peldikusse seda pesema tormanud, homosid piinanud ning isegi kirikus olen korduvalt käinud ega välguga mitte pähe saanud. Tunnen paljusid, kes usuvad Jeesusesse ja teistesse Piibli superkangelastesse, kuid nüüd aga selgub, et oma ignorantsuses olen sooritanud kohutava patu, kirjutades mängust “Mees, kes teadis ussisõnu.”

Üldiselt üritaks seda blogi religiooni- ja poliitikateemadest vabana hoida välja arvatud juhtudel, kui need tõesti täiesti rumalad ning minu ajule vastuvõtmatud on… Selle posti teema on aga otse seotud lauamängudega. Ilmselt ei ole paljudel kõrvust mööda libisenud delfi uudis, kus herr Hermas Lilleorg eelmainitud mängu vastu sõna võttis. Aga ma ei arvanud, et neil selle vastu nõnda suur viha on…

Nagu Noper mulle heatahtlikult linkis, on mõningad kristlased suisa arust ära… Saan aru küll – ise lootsin tellides samuti pisu paremat mängu, kuid mis teha.

Astun nüüd pisu seadusest üle, levitades Eesti Kristlikus foorumis olevat informatsiooni, mis on sealsel kodulehel keelatud… Huvitav, kuidas nad mõtlevad uusi liikmeid saada? Postituse autor kvalifitseerub täiesti pisu negatiivse kõlaga liitsõna, hullkristlane, kandjaks.

“Aga alati peab arvestama, et mängu võib mängida 13 narkojoobes teismelised, kelledel Metsatöll vms. tümps kõrvaklappides ja siis veri keeb ja lähme lööme ühe ristikoera maha vms. (P.S. Nende foorumid õhkavad jälestust , põlgust ja inimviha kristlaste suunas).”

Ma pole kunagi töllu tümakaks pidanud… Aga minu definitsioon ei pruugi ka õige olla…

“Kiriku uksele luud ette ja süütepudeliga põlema, juba lahe lauamäng – põlegu ristikoerad, Metsatöllu vihamuusika saatel.”

Saan täiesti aru ka nende negatiivsusest Metsatöllu vastu. Mulle endale kah ei meeldi, et nad pikka aega uusi lugusid ei teinud, vaid vana rasva peal edasi lasid. Hetkel isegi ei tea, kas nad oma loomekriisist üle on saanud.

Eks kristlastel on omad mured, kuid postituse autori silmakirjalikkusest ei saa ma üldse aru. Ühelt poolt kaitseb ta kogu hingega kristlust, kuid teisalt jagab täiega hoope teistele vähemustele – homodele, lesbidele ning ka moslemitele. Mõningad näited: Homod, lesbid ja peded. Nende KURATLIK plaan Eestimaa laste suhtes!, Homoparaad! Jälkuse pealetung, ärgake tagalakristlased! Protestige! ja Hoiatus! Homoseksualistid Eesti kirikutes?

Kas ei olnud piiblis keski tegelane, keda Jumal lasi Saatanal piinata, et näha tema usu vankumatust? Nime ei mäleta, kuna hetkel pole kristlaste pühakirja käepärast ning viimasest uurimisest on päris palju aega mööda läinud. Samuti ütleb jumalasõne, et kui sulle molli kütetakse, siis pööra teine põsk. Ei saa mitte pihta, mis nad kisavad.

Poliitiliselt ebakorrektseid mänge on veelgi – ehk kunagi leian aja teha neist samuti post. Võtkem kasvõi Suicide Bomber, Guillotine, Dark Continent, Let’s Kill, The Aristocrats (Where else can you have George W. bush sodomizing Jesus with a duck?), War on Terror ning One More Barrel. Kirsiks koogil on muidugi lauamäng Juden Raus, mis kahjuks juba 73 aastat trükist maas on.

Hea, et herr Crusoe minu blogi ei ole leidnud. Vastasel juhul nimetaks ta selle vist kohe saatana suvekoduks – on ju siinsamaski arvustus näiteks mängust Weed, mis inimesi narkootikume tarvitama õhutab, ja Arkham Horror, mis inimestele väärusku tutvustab ja Jumalast eemaldab – ning ma kaotaks palju väärtuslikke lugejaid.

Seega loo moraal: olgu lauamäng “Mees, kes teadis ussisõnu” niivõrd kristlusevaenulik, kui vähegi võib, liidritele ei jõua ta kuidagi järgi!

Ove – levitamas ateistlikku evolutsiooni propagandat.

“Mets on tühjaks jäänud.”

- just sedasi algab Andres Kivirähk’i tuntud romaan “Mees, kes teadis ussisõnu.” Ja kuigi mäng baseerub just selsamal raamatul, on erinevusi kirjasõnaga võrdlemisi palju… Kuid mitte sellest ei räägi me siin.

Lauamängus “Mees, kes teadis ussisõnu” leiab tegevus aset meie oma Maavallas, mille häbiväärsel kombel on vallutanud ristirahvas raudrüütlitega eesotsas ning pannud kogu maarahva oma pilli järgi tantsima. Ei peeta meeles enam ussisõnu, vaid kuulatakse end paksuksõginud preestri ladinakeelseid jutlusi. Ei käida enam metsas jahil, vaid tapetakse end adra taga. Selle kõige vastu peavad nüüd mängijad vastu hakkama.

Tegu on kaardimänguga 2-5 mängija tarvis, kes peavad Maavalda kurjade uute jumalasulaste eest päästma. Iga mängija on omamoodi Leemet, käies kord külas inimestelt ristivett maha pesemas, teisalt paneb kirikule tule räästasse, vahest jõuab metsa karuotilegi külla ja ka rästikute juurde uusi ussisõnugi õppima.

Mäng ise on väga lihtne – õpitav 10 minutiga (võibolla vähemgi). Ka kõiksugu jubinate osas on selgus majas – viis täringut, nupukesed ja kaardid. Kõik. Kaartidest moodustatakse mängu käigus ka mängulaud (sarnaselt Carcassonnele – kõik teed peavad klappima), mida mööda mängijad muistses Maavallas seigelda saavad.

Miks Asko Künnap raamatukohaselt metsast ei alusta, jääb paljudele mõistatuseks. Mängus alustavad kõik mängijad oma pisikesest talukesest, kust siis üheskoos või eraldi laia maailma seiklusi minnakse otsima.

Oma käigu ajal saab mängija korra liikuda ning kaardi tõmmata. Liikudes uuele rüüstamata maatükile, tuleb sellel kohe täita ülesanne, mis on tähistatud ülaloleval pildil nelja kahtlasevõitu sümboliga, milleni ma kohe jõuan. Ülesande edukalt sooritades saab mängija maastikukaardi endale ning vastavalt sellele ka üleval vasakus nurgas olevad võidupunktid. Kui ülesannet aga ära ei tehta ja ülevalt paremalt nurgast vahib vastu jõle hundimoll, juhtub halbu asju…

Igal täringul on kuus erinevat sümbolit – malakas, kilp, vibu, Muhu mänd, varesejalg ja ussisõnad. Ülesannet sooritades või vaenlasega võideldes tuleb veeretada just kaardil näidatud sümbolid. Lihtsamatel juhtudel on neid 3, karmimatel juhtudel aga 5. Veeretada on võimalik 3 korda, jättes iga veeretuse järel alles vaid soovitud tulemused. Seega meenutab võitlemine ja ülesannete tegemine omamoodi pokkerimängu, kus vaid igal korral on vajalik erisugune tulemus.

Paharaste on mängus ikka omajagu palju – alustades lihtsast pimedast ebausust ning lõpetades paavsti ja ordumeistri endaga. Vaenlaseid võites saab kaardile märgitud võidupunktid, kuid kui vesi ahjus ning soovitud tulemust ei paista niipea tulemas, on alati võimalus päkkadele valu anda ning metsa putkata. Selleks on vaja just kaardi alaosasse märgitud arv varesejalgu… Seega oleks hea panna varakult kõrvale mõni varesejalg, mis aga tõmbab alla tõenäosuse saada vajalikke veeretustulemusi.

Kaartidega on nähtud hulga vaeva – ükski kaart 80′ne kaardi seas ei kordu. Tulemus on silmale kena vaadata ning võrdlemisi humoorikas. Kes oskaks oodata mudasoo servas varitsevat kirikukoori kastraati, kes lõokese kombel sulle kõrva lõõritab või eeldada miskit halba maas vedelevast leivast, mis viib süües nii mõistuse kui ussisõnad.

Igal mängijal on paunas ka munarest, kus ta pesast virutatud öökullimune hoiab. Juhtub mängija aga pahandustesse sattuma, jääb üle vaid muna maha visata ning niikaua, kui munajoodikutest vaenlased rebu lürbivad, kärmelt vehkat teha. Peaksid aga munad otsa saama, saab parkida mängija enda nahk, mis võidakse ka vabalt üle kõrvade tõmmata. Igal juhul on munade lõppemisel mängija jaoks mäng läbi. See aga ei tähenda, et ta võita ei võiks, kuna kõigi punkte loetakse mängu lõpul – ka nende, et enne(täht)aegselt lõpetasid.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Just tükike isamaad võib olla see, mis raudmehe pea purustab või püüab mõni juhuslik mööduja sinu pihta suunatud noole oma kehasse. Igal juhul ei ole mängijad päris abita jäetud ning hädavajalikku nänni võib kaardipakist ikka saada. Kahjuks ei jagu neid tihtipeale kõigile, mistõttu mängijad oma varanatukest vahetevahel jagama peavad (loe: soovi ja saamahimu korral saavad).

Ennast murust madalamaks joonud Meeme saab samuti seiklejaid aidata, juhatades neid oma salaurkaid pidi soovitud maatükkidele. Selle eest peavad mängijad loomulikult Meemele kogu oma alkoholi loovutama, et tal ikka uute urgaste jaoks energiat jätkuks, kuid õnneks puudub mängus alkohol, mistõttu mängijad lihtsamalt läbi saavad.

Kahjuks puudub mängus väga eestlaslik mehaanika – üksteisele sitakeeramine. Mängusiseseid tehtavaid otsuseid ei ole väga palju – jääb mõelda vaid, kuhu liikuda (kas riskida suuremate punktide nimel või võtta ohutu, kuid vähemväärtuslik maastikukaart) – ning täringuveeretamine on puhas tõenäosusteooria.

Mängijatevahelist suhtlust ja läbikäimist on mängumehaaniliselt vaid abiliste “laenamise” näol ette nähtud. Loomulikult võib mängida ka iga oma liigutust kirjeldades ning jutustades teistele, mida sa seal metsas/kloostris/ordulinnuses täpsemalt loomade/munkade/raudmeestega teed, kuid mina vaatlen hetkel vaid tehnilist poolt.

Kehvade veeretuste ning halva kaardiõnne puhul võib mängija (olenevalt mängijate arvust) lõpetada juba oma teisel käigul, saamata ühtegi punkti. See on loomulikult väga ekstreemne ja harukordne juhus, kuid võimalikkust ei saa vältida, ning sellisel juhul ei ole mängijal mitte midagi teha – kaarti tagasi panna ei saa ning soovitud veeretustulemuseks laua kõigutamisele vaadatakse ilmselt viltu. Jääb üle vaid loota, et armastuses paremini läheb…

Kuigi mängus on omajagu vigu, ei saa ma öelda, et tegu oleks halva mänguga. Võin isegi täie kindlusega väita, et lauamängu “Mees, kes teadis ussisõnu” näol on tegemist seni parima ametlikult Eesti ilmavalgust näinud sedasorti lauataguse meelelahutusega. Kas see nüüd kompliment oli ning kui suur on konkurents sellele tiitlile, võib igaüks ise otsustada. Mängu plussiks on väga kvaliteetsed ja ilusad komponendid.

6/10

Selle kogu jutu juures ei saa mainimata jätta ka Irve arvustust (ka tema blogis).

Kuigi mäng on poelettidel olnud vaid paar nädalat, tekib tublimatel mängijatel laiendi-ideesid justkui seeni pärast vihma. Juba käiakse välja mõtteid laiendist “Põhja konn” ning kaugel siis see “Pussnoapadukas” on… Sellest saab samuti lugeda ülaltoodud lingil.

“Mees, kes teadis ussisõnu” sai tohutu avaliku tähelepanu osaliseks ka tänu huumorisoonetutele kirstlastele, kes mängu liialt tõsiselt võtsid ning kisendama pistsid. Nimelt on mängus üks elementidest kirikute põletamine… No paigaldagu siis ometi suitsuandur, kui kardavad. Sellest saab lähemalt lugeda siit.

Nõndaks. Selleks aastaks lauamängumess läbi. Mis kokkuvõtteks öelda võib? Soovitan… vähemalt korra elus peaks iga lauamänguhuviline selle retke usukeskusesse ette võtma ja mammonat kummardamas käima. See aasta oli küll mängude ostmises säästukas, kuid omajagu sai neid ikka toodud. Nimetan need siin ära – siis lugejad teavad, millest lähemas tulevikus lugeda saab.

Agricola: Farmers of the Moor – Esimesel päeval Tella poolt ostetud mängulaiend, mis lisab hea hulga igast nänni baasmängule. See oli ka vist pea ainuke mäng, mille ostmist me ette plaanisime… BGG link

A Game of Thrones: Card game – Leidsin teisel päeval ühest putkast 3 €’sed pakid ning haarasin kaks tükki kaasa. Olen neid Eestist igalt poolt otsinud – sai vahepeal pidevalt Megagame’s küsimas käidud.

Wolsung – Üks väga kena mänguke minu aurupunk-kollektsiooni. Pidasin seda ka eelmisel aastal silmas, kuid kõrge hind veenis mind ümber. Küllap aga on inimesed veendunud, et mäng ei ole seda väärt (leidsin BGG’st mõned vägagi negatiivsel arvustused) ning mina sain mängu seekord 10 €’ga.

Khronos – Samuti mäng, mis kuulub nüüd minu aurupunk mängude kollektsiooni ning mida ma juba eelmisel aastal huviga kiikasin. Kahjuks aga jäi see ostmata, kuigi hind langes 20′lt 5 euro peale. Seekord sai see siiski ära ostetud just 5 €’ga.

Origins: How We Became Human – Väga mõnus ajalooline mänguke, kus varased homo rassid üritavad areneda tsivilisatsiooniks. Tahtsin seda juba eelmisel aastal osta, kuid kuna autorit ei olnud kohal, siis jäi see ostmata, kuna ta paitsis niivõrd nišimäng, et autogrammiga on see palju vingem. Kahe euroga sain ka mängu laiendi.

Modern Art – Uus Pegasus Spiel kujundusega.

Pocket Rockets – Väga lahe pisike kaardimäng hispaanlastelt. Seda oleme ilmselt kõige rohkem Essenist peale mänginud, kuna see mahtus ära praktiselt igale kiirtoidukoha lauale ning oli piisavalt kiire. Mängisime seda ka Riias kahe noore neiuga, kes tulid Inglismaalt tagasi Eestisse.

Millenarocca – üpriski vana mäng, mis Tella soovil sai 3 € eest ostetud. Tundus üpriski huvitav…

The First World War – Oksjonilt ostetud mäng, mille sain 16 €’i eest. Õnneks siiski inglisekeelne

Suurematest asjadest on kõik. Sai veel kogemata kaasa haaratud üks laiend mängule Warriors ja Soome Talvesõja laiend Panzer Grenadier‘ile. Eks siis järgmine aasta teab, mis osta tuleb

Ilgelt äge oli, kuid tagasitulek tüütas ära, kuna olime praktiliselt kaks ööpäeva jala peal, kuid mis tahta, kui päev enne ärasõitu hakata tagasisõidule mõtlema.

Järgmine aasta hakkame varakult planeerima…

Pühapäev algas suure segadusega, kuna vahepeal oli ju kella keeratud ning meil polnud aimugi, milline meie kelladest võis õige olla. Pärast hotelliarve klaarimist põrutasime tagasi messile, et viimasest päevast kõik võtta.

Oma imestuseks avastasime, et rahvast oli kõvasti vähemaks jäänud – eelmisest aastast mäletan ikka rämedat summa viimasel päeval. Aga see ei olnud ka ainuke muutus. Erinevalt messist 2008 ei märganud ma mänguhindade totaalset langemist. Ahnus võidab vist siiski

Uurisin kõvasti miniatuuride erinevaid hindu ning tootjaid. Selgus, et mitte kõik ei tooda rämekalleid plastjunne, nagu Games Workshop, vaid on ka ettevõtteid, mis pakuvad suht odava hinnaga võrdlemisi head kvaliteeti.

Spetsaalselt Vintsule tehtud pildilt on näha, kui suur on messil pakutav LARP-varustuse valik. Ning pildil on vaid üks putka… Vastavalt rahakoti paksusele saab endaga kaasa osta turvisetükke (kiivrid, kürassid, jala- ja käeturvised) relvi ja kõiksugust muud träni.

Kuna messil selgus suurepärane asjaolu, et me ei peagi tagasi sõitma läbi Frankfurdi, oli meil jätkuvalt kõvasti aega ning ka pisu rohkem raha. Messi lõpus pidime 6 tundi ootama rongi, mis meil Kölni viiks. Otsustasime selle täita Esseniga tutvumise ning uute lauamängude uurimisega. Suht rongijaama lähedalt leidsime laheda kohviku Syracruse, kus sai kolm tundi istutud ning kohvi joodud. Seal kuulsime raadiost ka uudist messi kohta, mille kohaselt (kui me saksa keelest õigesti aru saime) käis sel aastal messil üle 150 000 inimese…

Tundus, et pühapäeval avati ilutulestikuga ka Esseni miski valgusfestival, mille raames oli Essen tõsises valgusemöllus. Viimasel pooltunnil oma rongi oodates tülitas meil üks kodutu, kes täiesti normaalses inglise keeles küsis meilt pisu raha. Ütlesime talle viisakalt, et meil raha pole ning pakkusime talle hoopis võileiba, mille ma just valmis olin saanud. Seepeale ütles tüüp, et ta musta leiba süüa ei saa ning lahkus…

Kölnisõiduks valisime kõige aeglasema (ja ka kõige odavama) rongi, mis võimalik. See andis meile poolteist tundi uneaega, mis kulus suht ära. Kölni rongijaamas tuli taas kord passida, kuna jõudsime sinna pool 2 öösel. Õnneks olid seal mõned kohad täitsa lahti, mis tähendas, et sai kohvi ning mängida. Kaks tundi lasti meil Burger King’is olla, kuid selle sulgemisel kolisime rongijaama põrandale (mis oli üllatavalt puhas) filmi vaatama. Tella tudus pisu, kuid mina üritasin esialgu miskit Vietnami sõjast filmi vaadata, kuid selle tüütuksmuutumisel vahetasin “kanali” miski teismeliste stereotüüpsele rappimisele.

Kusagil kuue ajal hakkas rongijaam sujuvalt inimestest kihama ning meidki aeti turvade poolt põrandalt ära. Kinnitasime kohvikus keha, jõime kohvi ning suundusime Reini jõe äärde.

Jõel käis kõva sagimine – praamid vedasid mööda jõge kaupa ja lõbusõidulaevad hakkasid vaikselt kundesid peale võtma. Leidsime natuke kaugemalt ka skulptuuripargi, kuid kahjuks oli see kinni…

Leidsime ka veinimuuseumi, mille katusel paiknes viinamarjaistandus. Aga ma ei kujuta ette, kuidas Kölnis inimesed oma prügimajandusega hakkama saavad, kuna enamus prügikaste olid remondis… :/

Kölnist põrutasime 15 € eest edasi Frankfurt-hahn’i lennujaama. Seal veel 5 tundi oodata ning kaheksaks jõudsimegi Riiga… Seal oodata, kolm tundi sõita ning poole kuue ajal saime rahulikult Tootsis magama minna.

Tallinna tagasi jõudes teen ka kokkuvõtliku posti reisust…

Reede oli täitsa tipp-topp päev. Hommikul 11 paiku (mess avatakse 10’st) olime kohal kui kaks kopikat. Neljapäevased järjekorrad olid asendunud rahvamurruga messihallides. Sai mängitud igast mänge – meeldejäävaim oli Pocket-Rockets, kus mängija pidi ehitama kaartidest süstikuid ja neid kuu peale saatma. Ära sai proovitud ka Jacki Sumeria, mis, sarnaselt Carpe Astrale, ei jätnud kahjuks just kustumatut muljet. Tunnikese veetsime ka ühe hollandlaste rongimängu taga, kus vägisi pealetrügivaid reisijaid tuli ühest tulbimaa linnast teise vedada. Tädi, kes meile seda mängu selgitas olevat tahtnud isegi Eestisse reisida miski hetk – lootkem, et selle soovi tema küljest lahti ehmatasime…

Saak oli üldiselt parem kui neljapäeval – sain 5 €’ga Khronos’e ning 10 €’ga Wolsug’i. Mõlemad väga aurupungil. Nüüd pean veel Planet Steam’i üles otsima ja ongi suurem osa kollektsioonist olemas.

Pärast messi põrutasime linna peale, ostsime paar õlut ning läksime Andriuse ja Tellaga süüa otsima. Pärast rämedalt pikka jalutuskäiku Esselin kesklinnas (õudne paik kusjuures) võtsime paar saiakest ning ronisime mööda nõlvakut kõnnitee kõrval asuvale mingile maa-aluse parkla õhutuskaevule (miski 5 m kõrgusel teest). Tsillisime tunnikese-poolteist seal, ajasime lolli juttu, rääkisime mängudest ja natuke ka tööst ning jõime õlut. Võin kindlalt väita, et see on üks parimaid kohti Essenis õlut juua.

Sai ära nähtud ka punkar, kelle seljakotile oli joonistatud haakrist ning selle alla kirjutatud “Never again.” Väga lahe sõnum. Kahjuks jäi sellest pilt tegemata.

Vaatasime Tellaga õhtul arvutist filmi “Orphan,” kus tõesti, vastavalt kuulujuttudele, oli kõrvalpeaosa rolliks mingi eestlane. Filmis kuulis ka eesti keelt…

Laupäeval igastahes ei viitsinud mina end väga kiirelt üles ajada. Seega oli pärast hommikusööki leiba luuse laskma heitnud Ove äratus alles kell 11. Seejärel põrutasime Mülheimi keskusesse ning sealt edasi Essenisse messile, kuhu jõudmise tegelikult alles poole kolme ajal. Igal juhul sai täna mängitud kaht mängu – Okko’t (miski Prantsuse samurai-koomisile põhinev mäng) ja Galactico’t (päris põnev võrdlemisi abstraktne kosmosestrateegia). Sai ka ostatud üks 3 €’ne mäng Tella soovil.

Pilte on kõvasti, kuid selle 1-megase kõikuva ühendusega, ei hakka ma neid rohkem üles sikutama. Need peavad ootama Eestisse-jõudmist.

Hoiatus! - Järgnev ei ole väljamõeldis vaid põhineb läbielatu taastamisel võimalikult tõepärasel moel!

Riiga on lihtne minna. Sellega saab igaüks hakkama. Sealt edasi lennujaama saada pole kah väga keeruline. Tuleb vaid välja mõelda, kuidas töötab Riia ühistransport või maksta end vigaseks takso esi- või taguistmel. Loomulikult on võimalik ka enda närve süüa läbi Riia sõitmisega, kuid sellisel juhul tasub ära 60-km ring ümber Riia… Meie ei teadnud mõhkugi ühistranspordist, raha meil ka ei olnud ning autotki ei paistnud tagataskust välja. Õnneks oli meil vähemalt Tiina, kellega me juhuslikult Riias bussi pealt maha astudes tutvusime. Tema vähemalt teadis, millega kuhu minna tuleb ning tegi meile isegi piletid lennujaama välja (igaüks oli miski 16 eeku).

Tema oli muidugi veel õnnetum kui meie, kuna tema lend väljus kolm tundi pärast meid… ja meie pidime juba 4 tundi ootama. Õnneks paelus minu tähelepanu Esseni müügiputkade nimistu, kuhu ma tegin märkmeid, mida kindlasti vaadata tuleks, ning neiud naelutas pikaks ajaks paigale film Jumper (Hüppaja – minu arust täiesti hirmigav film).

Edasi oli lend… Mina magasin. Üles ärkasin kusagil Saksamaa südames, kus maapinnal oli näha vaid tuledemeri ning ringisiblivad autod. Võimas! Öösel lend tasub end vähemalt selles osas ära…

Maale jõudes oli hirmus vaev leida õige tee hotellini. Ning kuigi sinna oli vaid hädine 4 kilti, suutsime me Düsseldorfi lennujaamast väljudes esimese asjana ära eksida. Osalt oli muidugi süüdi ka ilgelt kehv kaardirisu (googlist võetud), millele olid kantud vaid suuremate tänavate nimed. Lõpuks leidsime me ühe tegelase, kellelt nõu küsida… Ta vaatas kaarti, vangutas pead ning ütles, et läheme tema autosse, ta vaatab GPS’ilt ja viskab meid ära… No miks mitte. vähem kui poole tunni pärast saabusime hotell Diplomat’i ette… Mis sa oskad öelda – korjatakse peale täiesti suvalised tegelased ning viiakse lambist kuhugi linna südamesse…

Järgmine hommik u. kell 9 alustasime Düsseldorfist teekonda Esseni poole. Hotellist saime umbkaudse suuna kätte ning põrutasime trammiga Düsseldorfi raudteejaama (peamisesse, kuna seal on neid sigapalju). Piletite ostmine oli komöödia, kuna meil polnud peenraha – sai siis trammilt järgmises peatuses maha mindud, mingisse kioskisse põrgatud ning üks pisike šokolaad ostetud – makstes 10 € kupüüriga…

Kuigi Düsseldorf-Essen liinil sõidavad ka rongid, mis läbivad vahemaa 25 minutiga, otsustasime 50 minti sõitva rongi kasuks – ei tea isegi miks… Igastahes sai sõidetud rõõmsalt läbi Duisburgi ja rongiaknast ägedaid asju vaadatud. Kahjuks tulid läbi akna tehtud pildid ilged käkid.

Esseni pearaudteejaamast ei ole Spiel messihall üldse kaugel. Kohale jõudes avastasime end 20 m sissepääsust järjekorra lõpus. Läks pisu aega. Mängida sai kah pisu. Sättisime end esialgu Maria laua taha ning hiljem proovisime ka Dungeon Lords‘i. Sai ära nähtud ka BGG pea-admin Aldie, kellelt ka Agricola kaardile autogramm sai noritud. Tella ostis omale rabatalunikud – mina sain Geekdo koti, kummimeeplid ning Dominioni kurgipastillid.

 Oma uut hotelli kusagil Mülheim an der Ruhr’is otsima hakates põrkasime vastu ootamatut takistust. Ühelgi Esseni ühistranspordi kaardil ei olnud seda peale märgitud. Metroo sinna küll läks, kuid kaart nii kaugele ei ulatunud… Mis seal ikka – kui suur see koht ikka olla saab. Lõpuks sõitsime kohta, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Kuna kaart oli piisavalt ebatäpne ning umbmäärane otsustasime kusagil mõitatuslikus kohas maha minna. Ei ole hea mõte… Mul kahjuks ei ole sellest pilti, mis vaade meile avanes, kuna olin piisavalt hirmul digikat välja võtta, kartes mingeid kaake, kes arenenud tehnikat nähed nuiadele sülitavad ja meid meie maisest varast eraldavad. Selgus, et see koht, kuhu me sattusime oli hullem kui Kapa-Kohila. Hea, et vähemalt kõnnitee vaheldus tänavavalgustusega – mõlemapuudusel oleks hapu olnud. Pärast tunniajast jalutuskäiku täiesti inimtühjadel tänavatel (kell oli umbes kaheksa), suutsime leida ühe tankla, kust ka kohe abi küsisime.

Kohe toodi välja suur kaart, uuriti üht ja teist pidi ning anti lõpuks detailsed juhised, kuidas kohale saada. Väljudes nägime sedasama bussi, millele me pidime jõudma (ja mis käis korra tunni tagant)foori taga… Jooksime ja lehvitasime talle siis. Tüüp lükkas ukse lahti ja ütles, et mingu me rõõmsat edasi ning ärgu pileti pärast muretsegu. Pärast poolt tundi sõitu läbi pimedate metsateede, hämaraid kitsaid tänavaid ja eredalt valgustatud keskusi jõudsime kohta, mis ei olnud teps mitte see, kuhu seesamune buss oleks pidanud jõudma. Ja see oli lõpppeatus. Kurtsime siis muret bussijuhile, kes õrnalt inglise keelt mõikas ja küsisime teejuhatust. Tüüp vaatas kaarti, vangutas pead ja ütles, et viskab meid ära…. bussiga…. otse treppi. Polegi varem sedasi linnaliini bussiga eraviisilist sõidutamist saanud. Küsimuse peale, et kas sellest liialt tüli ei ole, viskas mees üle õla: “Mulle meeldib, kui on seltskond.”

Ja siin me nüüd oleme – hotellis U. Läbi koobaste draakonite poole vms…

Düsseldorfis avanes kohviku ees sääne vaatamisväärsus. Oli see nüüd abinõu varastamise vastu või kuritöö tulemus… Mine võta kinni.

P.S. Panen ilmselt hiljem rohkem pilte. Praegu istun niigi mingi pisikese junni taga nagu kännuämblik…

P.P.S. Jack’iga (It’s Alive) sain kokku, kuid vanameister O’Neil’i ei olnud näha…

Nõndaks. Arvestades vahepeal tekkinud komplikatsioone, oleme me täiesti graafikus… Kaasavõetav kraam kokku pandud ning jääb vaid loota, et midagi olulist maha ei jää – kindlasti jääb, kuid selle avastame alles lennukile minnes… Nagu alati. Nagu tavaliselt läks reis pisu kallimaks, kui loota võis. Järgmist aastat hakkame planeerima juba tagasi tulles…

Meie sõidumarsuut on loomulikult ülimalt loogiline. Sinnaminek on inimmõistusele vastuvõetav, kuid eeldan, et enamus ei saa aru, miks peaks tagasi sõitma Frankfurt’i kaudu. No aga muidugi selleks, et rohkem maailma näha… Igastahes saab äge olema.

Arvestades lauamänge, mida plaanime kaasa haarata, tuleb sinnaminnes kott võimalikult tühi hoida - või pakkida kaasa vidinaid, mille võib südamerahuga hotelli jätta. Mina igastahes pakkisin oma kohvisse suure seljakoti (primaarne), paar pakki sokke ning ühe vahetussärgi. Aitab küll. Ma ei peagi hästi lõhnama…

Et asja lihtsustada, otsustasime järgmine aasta omale ise sõiduvahendi ehitada – täpselt nagu Eddi ja Richi pildil. Saab odavamalt kohale ning mängegi rohkem kaasa. Tuleb vaid sellele ka järelkäru meisterdada.

Kuna sel aastal on kaasas ka pisike arvuti, üritan reisul olles vabamatel hetkedel kiirelt vaheposte toksida.

Mõtlesin, et kuna lauamängude arvustusi on juba tekkinud üle ühe, siis on nende haldamine kallistele lugejatele võrdlemisi keeruliseks muutunud. Et mitte minu blogi vaadata pilguga, mida võite näha ülal pildil Szabo näos, olen ma moodustanud väikese indeksi oma arvustustest. Kes veel leidnud ei ole, märkab pealehel paremal suht üleval(kohe otsingu all) lehte Arvustuste index. Eks arvustuste lisandumisel täiendan ka lehte. See lihtsustab otsijal kohe arvustuseni jõudmist, säästes teda samadele otsinguterminitele vastavatest mittevajalikest postitustest.

Kuna aga nüüd aega üle jääb, siis võite kõik endale Super Mario paberist mängukese ehitada ja mind mängima kutsuda.

Amsterdam – maailma kaubanduskeskus. Kõike, mida raha eest on võimalik osta, võib siit leida. Nahad ja mesi Venemaalt, veinid Itaaliast, elevandiluu Aafrikast jne. Raha liigutab nii kaupu, laevu kui ka südameid. Kuid enne järgmist mõõna peavad kaubad laevadele saama, kuna kaptenid on piraatide tõttu hirmus ega julge avamerel üksi sõita. Just seepärast on kaupmeestel vaja oma kraam kiirelt trümmidesse laadida. Seejärel aga purjed alla ja pärituulega merele…

Pärituul (Before the Wind) on lõbus ning pingeline kaardimäng 17. sajandi Amsterdamist, milles mängijad peavad oma kaupu laevadega teele saatma enne, kui need halvaks lähevad. Laadides oma kraami laevadele, peavad kaupmehed ka üksteise kõrisid läbi närima, napsates konkurentide eest paremad tehingud ning jättes neile vaid tühjad pihud. Samuti tuleb jälgida, et enne aasta lõppu laod tühjaks saaks ning midagi sinna hallitama ei jääks.

Mängu peamiseks mehaanikaks on kolm keskset kaardipakki, kust mängijad kaarte tõmbavad. Esimesest pakist (vasakpoolne) saab ressursikaarte, millega kaupu ja nendega seonduvaid tegevusi saab sooritada. Keskmises pakis on ladustamisega seotud tegevused ning viimase paki kaartidega saab üldiselt kaupu laevadele laadida või raha koguda. Igal käigul avab üks mängija mängijatega võrdse arvu kaarte. Seejärel hakkavad mängijad järjekorras kaarte haarama. Huvitavaks küljeks on see, et mängija võib valida ka kaardi, mille võttis keegi teine, tehes sellele pakkumise rahas. Kaardi võtnud mängija võib valida, kas müüa kaart pakutud summa eest ära või maksta pakkujale kõnealune summa ja jätta kaart endale.

Mängus on nelja erinevat sorti kaupu – õunad, vürts, juust ja riie. Kõige väärtuslikumad on õunad, mis on ka kõige kergemini riknevad. Riie küll säilib laos kõige paremini, kuid see-eest ei ole tal väga suurt väärtust. Neid saab üldiselt esimesest pakist.

Igal mängijal on tema väike ladu, kuhu ta saab sättida kuni kaheksa kaupa. Et kraami laevale laadida, peavad need eelnevalt kuidagi  sadama kõrvalolevasse lattu saama. Igasugune transport aga maksab raha ning peamiselt ladustamise peale kaupmeeste rahad kuluvadki. Ladustamiskaarte saab teisest pakist.

Erinevaid kaubalaevu on kaht sorti – suured ja väikesed. Suured laevad võtavad peale neli erinevat sorti kaupa ning annavad punkte 12-20. Väikesed võtavad peale 1-2 kaubalasti ning toovad kaupmehele 5-9 punkti. Kuna laevad nõuavad väga spetsiifilisi kaupu, on suht kurb, kui sinu eest napsatakse ära just see, mille jaoks sa pikka aega nänni korjanud. Samuti üritatakse kindlasti sinu valitud kaart ära osta, kui nähakse, et suurem laadung plaanib teele minna.

Raha on kaupadega sama suurte kaartidena neljas erinevas vääringus. Tänu samale suurusele saab lihtsalt peita oma tegelikku kaupade või raha arvu. Raha läheb tarvis konkurentide kaartide ülesostmiseks, enda kaartide kaitsmiseks ja kaupade lattuvedamiseks.

Just tänu vastase kaartide ülesostmismehaanikale on mäng väga põnev ning riukalik. Ühe mängija edu saavad teised võrdlemisi kiirelt koostööd tehes alla tõmmata, saates oma laevad merele ja jättes liidri õunad lattu ussitama ja ässitades hiired tema juustu kallale.

Mängureegleid seletas mulle eelmisel aastal mängu looja Torsten Langsvogt ise, kui Essenis kohtusime. Sealt hakkas mäng niivõrd meeldima, et sai see hoopealt kohe ka ära ostetud.  Ehk on ta ka sel aastal midagi ägedat välja mõelnud…

8/10

Täna on juhe kuidagi kahtlaselt koos. Uimane on olla hoolimata tohutust teekogusest, mida ma tänase päeva jooksul sisse olen kallanud. Üritan ka pilditöötlusprogrammidega hakkama saada, kuid nad raisad ei taha väga koostööd teha…