Essen 2010

Selleaastane Essen oli erakordne mitmes mõttes. Esiteks läksin ma esmakordselt sinna mööda maismaad (viga, mida ma kunagi enam tõenäoliselt ei tee) ning seekordse eelarve tõttu… Bussisõit ei ole lihtsalt minu jaoks. Pealegi on 27 tundi sõitu minu jaoks liig mis liig. Mõned võivad küll vaielda, et see kestab vähem aega, kuid siiski…

Sõitu alustasin teisipäeva pärastlõunal ning Essenisse jõudsime alles neljapäeva hommikul. Muidugi näeb auto/bussiga minnes kohalikku elu-olu lähemalt kui paari kilomeetri kõrgusel kõlkudes ning see võib olla täitsa põhjus, miks seda ka tehakse… Poolas ning Saksamaal avanesid mõned täitsa korralikud vaated, mida kahjuks autoaknast kole kehv jäädvustada oli. Väga eredalt jäid meelde Ida-Saksas kõrgunud öise taeva taustab plinkivad tuulegeneraatorid…

Rahvast oli nagu ikka – ropult. Täpselt kahjuks ei tea, sest sel korral ei juhtunud kohalikku raadiojaama kuulama. Oli küll kolmas kord juba sinna juhtuda, kuid 8 saalitäit rahvast, mänge, mänguasju, miniatuure ja koomikseid ajab ikka pea sassi küll. Neljapäeva kulutasin peamiselt oma ettetellitud mängude ülesotsimisele… Neljapäev on seal ka üldiselt kõige vaiksem – nädalavahetus pole veel alanud – ning seetõttu ei pidanud massidest läbi trügima, vaid sai isegi mõnevõrra normaalselt jalutada.

Japsid olid kole mures oma Marsi-mängu pärast, mis ei olnud õigel ajal kohale jõudnud – õnneks oli neil vähemalt üks eksemplar, mida huvilised mängida said. Mäng ise tundus täitsa vinge.. käsitsivärvitud jubinad ja puha…

Sai vaadatud-katsutud ka Tim De Rycke ja Sander Vernyns’i (viimaselt ostsin ära Runeboundi esimese väljalaske) mängu Experiment… Päris lõbus vedelikesegamine…

Phil Eklundilt ostsin tema uue mäng High Frontier, mis esialgse proovimise järgi tundus täitsa tummine ost – selline mõnus kosmosevallutus.

Kosmoseteemaga jätkates proovisin ära ka üpriski humoorika Duck Dealer’i. Tegu on ägeda kaubavedamismänguga, kus tuleb arendada planeetide tööstust, vedada kaupu ning rahuldada klientide soove. Kui näiteks ühe planeedi elanikud soovivad siniseid kummiparte, siis tuleb suunduda planeedile, kus sinist värvi toodetakse, teiselt planeedilt haarata mõned kollased kummipardid, need sinised võõbata ning lõpuks maha parseldada… Kaupade nimekiri ja nende arendamine oli igastahes väga lahe. Hind muidugi oli hirmutav – 60 €.

Esimese päeva saak oli üpriski mõnus – lisaks kõigile mängudele sai poest ka pisu alla-euroseid veinikarpe võetud ning nende seltsis neljapäevaõhtut veedetud.

Kuigi olin otsustanud enamus raha pühapäeva jaoks hoida, ei tulnud sellest midagi suuremat välja – lisaks 1880’le, mille olin tegijalt tellinud, ostsin ühelt tüübilt veel Tigris & Euphrates’i. Ka GMT oksjonile sattudes ei suutnud ma niivõrd madalate alghindade suhtes külmaks jääda ning selle tulemusena tegin mõned üpris head ostud…

Piilutud sai ka põhjanaabrite Phantom League‘t, mis kirjelduste järgi tundus olevat lauamäng Firefly’st. Mõtlesin sellega oodata vähemalt pühapäevani, kuid juba laupäevaks olid nad kõik kaasavõetud eksemplarid maha müünud.

Messil oli ka lahe näitus eelmise sajandi algusest pärit lauamängudest. Uurisin mis ma seal uurisin, kuid ühtegi mängu sellest nimekirjast ma sealt ei leidnud. Ilmselt korjas demokraatlik tsensuur need seal kiirelt ära… kui neid sinna üldse pandi…

Leidsin ka antiikmängude leti, kust hakkasin kohe uurima, ega neil poliitiliselt ebakorrektseid/propagandamänge liitlaspoolelt ole. Kahjuks ei olnud… 😦

Reedene saak oli täitsa kenake, kuid üpriski kulukas – 1880 maksis mõnusad 46 eurot ning tore orkimõõk 25… Õlu oli meeldivalt odav. Kuuspakk põhimõtteliselt miski 20 krooniga.

Õhtupoole sai odava õlle kõrvale ka Leiutiste ajastut mängitud. Polnud väga vigagi, kuid ei midagi enneolematut – mõni mehaanika ning teema oli sarnane Wolsundile, kuid paremini ning mitmekesisemalt esitletud…

Nagu igal aastal, oli ka sel korral suuresti esindatud kõiksugu larbinodi alustades turvistest-kiivritest ning lõpetades vööde ja pisikeste klaaspudelikestega. Endalgi tekkis tahtmine sealt üht-teist osta, kuid hinnad hirmutasid üldjuhul ära. Samas sai kaasa haaratud kõiksugu katalooge ning tehtud massiliselt pilte – käed-jalad küljes; mine varasta!

Kostüümides tegelasi oli samuti palju. Haldjad, orkid, mingid animetibid ning isegi päkatseid oli näha. Orkid muidugi olid pisu teist tõugu kui meil siin Eestis, kuid ega meiegi paljuga alla jää. Varsti oleme samal tasemel…

Muidugi ülalpildil olevalt tegelast (või midagi sellesarnast) niipea ilmselt Eesti larpidel ei kohta.

Igasugu konstruktorid olid samuti täitsa populaarsed. Zometool oli seal vist esmakordselt (varem polnud neid märganud), kuid sellest hoolimata oli nende laua ümber pidevalt jõnglasi, kes seal erinevaid vidinaid ehitasid. Mingi hetk sain ma siiski löögile ning meisterdasin omale kiirelt terase tahktsentreeritud kristallvõre elemendi.

Eestlased olid venelaste tehtud sõjamängu juures täitsa nagu kalad veel. Tegu oli täitsa mõnusa mänguga, mis meenutas välimuselt pisu Tide of Iron’it, kuid oma detailsuse juures ületas seda oma vaksavõrra. Näiteks ei liigutud seal kordamööda, vaid iga üksuse käsud kirjutati lamineeritud väekaardile ning lahendati üheaegselt (sarnaselt Diplomaatiale, kuid käskude valik oli tunduvalt suurem).

Käisin ka Poolakate mängu Show Business, mille karp nägi välja ilgelt näru, kuid mängusüsteem tegi tasa selle, mis karbikaanel puudu jäi. Ei olnud sellist tunnet, nagu paljude uute mängudega, et mängid Katani, Ticket to Ride’i ja Modern art’i kompotti. Tegu oli täiesti uudsete lahendustega, mida ma ühegi teise mängu juures varem näinud ei  olnud…

Sain pisu näppida ka üht enda püha graali – Napoleoni lahingud. 80 € võis endale küll ühe sellise soetada, kuid kahjuks oli tegu saksakeelse eksemplariga (kaardid olid saksa keeles), millega saaks küll üht-teist teha, kuid vähema kui täismängu eest ei ole ma nõus sellist summat välja käima.

Hoolimata asjaolust, et ümberringi oli tohutult palju häid mänge, leidsid mõned lollikesed ikka selle kõige hullema üles. Tegu on mingi uut sorti disainiga Monopoliga (neid oli lausa mitu erinevat), mis siiski ilmselt ei ole parem kui kõik eelmised… Ega kalkulaator mängulaua küljes mängu ennast paremaks ei muuda… Pilt sai tehtud just selle nurga pealt, kuna pildile jäänud neiu oli neist neljast kõige kenam…

Laupäeval ma väga miskit ei ostnudki… Clash of Monarchs ja mõned mänguasjad Dagonile… Hea kokkuhoidlik päev oli…

GMT putka oli eestlaste igapäevane kogunemispaik, kuhu kella üheks koguneti. Nimelt algas just sel ajal oksjon, kust võis üpriski hea hinnaga korralikke mänge saada. Clash of Monarchs’i sain just sealt letihinnast kaks korda odavamalt. Enamasti müüdi seal küll GMT, Avalance Press või UGG mänge, kuid viimasel päeval toodi letti ka odavad saksakeelsed eurokad (näiteks Descent) ja isegi Arkhami laiend Vaarao needus.

Lauamänge ei mängitud mitte ainult laudadel, vaid ka puutekraanidel. Pole aimugi, mis mäng see ülemisel pildil on, kuid Days of Wonderi putka juures nägin ka Small World’i ekraane, kus kaks inimest said endale pisikeses maailmas ruumi teha…

Jutujätkuks tuleb mainida, et kõik ei parseldanud mitte vaid lauamängude, vaid ka arvutimängudega. Nathan (Indie-mängude arendaja) tutvustas oma uut mängu Legerdemain (ärge küsige, millest selline nimi. Tegu on tegelikult küll vabavaraga, kuid kui tahta mänida fancy graafikaga (mis vist tähendab umbes sellist pilti), peaks maksma 20 €… Peab proovima – ehk on tõesti väärt mäng, mis väärib tegijatele tasumist.

Sellega sai siis meie pisike olesklemine Saksamaal läbi ning algas tagasisõit, mis läks seiklusrikkamalt, kui sinnaminek. Nimelt sai meil vahepeal kütus otsa… Kusagil in the middle of somewhere Poolas. See oli üpriski huvitav…

Poolas sai ka üht ägedat tanki nähtud… Samas kohas oli ka igasugu muud tehnikat (kopter tuleb hetkel meelde), kuid kahjuks nägin neid liialt hilja ning minu seebikarp ei ole just profikaamera, mis poole sekundiga end vinna tõmbab…

Vahepeatuse tegin Kaunases, kus tegin avastuse, et natsi-Saksamaa tööstused ei ole veel täielikult välja surnud…

Kokku sai Essenist toodud rekordkogus mänge – 20… Esimene aasta sai ka küll miski selline kogus toodud, kuid tol korral sai enamus neist Riiast peale korjatud… Hämmastav on siinjuures see, et enne reisi oli minu Esseni wishlistis väga vähe sõjamänge, kuid tagasitulles sai tehtud avastus, et 38,8 % ostetud mängudest olid sõjamängud…

Kaasavõetud mängude äramahutamiseks pidin isegi oma äravajunud riiulit kohendama, et ei jääks mulje, et need sealt kohe alla vajuvad. Äsjakorrastatud riiulile sai pandud minu värskeltostetud sõjamängud…

Nagu näha, ei õnnestunud kõiki siiski ära mahutada…

Ülaloleval pildil näete tõbrast, kellel on õnn elada just nimelt Essenis – umbes viie minuti jalutuskäigu kaugusel messihallidest. Mõelda vaid… Ei mingeid hotellibroneeringuid ega -arveid. Ei mingit sõitu sinna ning sellega kaasaskäivate pagasipiirangu või valusa tagumikuga… Kohutav…

Kokkuvõttes võib öelda… et pärast 8 päeva äraolekut on kuradi hea jälle Eestis tagasi olla, kasutada normaalset klaviatuuri ning normaalselt süüa. Aga järgmine aasta jälle…