Pühapäev ja tagasisõit Eestisse

Pühapäev algas suure segadusega, kuna vahepeal oli ju kella keeratud ning meil polnud aimugi, milline meie kelladest võis õige olla. Pärast hotelliarve klaarimist põrutasime tagasi messile, et viimasest päevast kõik võtta.

Oma imestuseks avastasime, et rahvast oli kõvasti vähemaks jäänud – eelmisest aastast mäletan ikka rämedat summa viimasel päeval. Aga see ei olnud ka ainuke muutus. Erinevalt messist 2008 ei märganud ma mänguhindade totaalset langemist. Ahnus võidab vist siiski

Uurisin kõvasti miniatuuride erinevaid hindu ning tootjaid. Selgus, et mitte kõik ei tooda rämekalleid plastjunne, nagu Games Workshop, vaid on ka ettevõtteid, mis pakuvad suht odava hinnaga võrdlemisi head kvaliteeti.

Spetsaalselt Vintsule tehtud pildilt on näha, kui suur on messil pakutav LARP-varustuse valik. Ning pildil on vaid üks putka… Vastavalt rahakoti paksusele saab endaga kaasa osta turvisetükke (kiivrid, kürassid, jala- ja käeturvised) relvi ja kõiksugust muud träni.

Kuna messil selgus suurepärane asjaolu, et me ei peagi tagasi sõitma läbi Frankfurdi, oli meil jätkuvalt kõvasti aega ning ka pisu rohkem raha. Messi lõpus pidime 6 tundi ootama rongi, mis meil Kölni viiks. Otsustasime selle täita Esseniga tutvumise ning uute lauamängude uurimisega. Suht rongijaama lähedalt leidsime laheda kohviku Syracruse, kus sai kolm tundi istutud ning kohvi joodud. Seal kuulsime raadiost ka uudist messi kohta, mille kohaselt (kui me saksa keelest õigesti aru saime) käis sel aastal messil üle 150 000 inimese…

Tundus, et pühapäeval avati ilutulestikuga ka Esseni miski valgusfestival, mille raames oli Essen tõsises valgusemöllus. Viimasel pooltunnil oma rongi oodates tülitas meil üks kodutu, kes täiesti normaalses inglise keeles küsis meilt pisu raha. Ütlesime talle viisakalt, et meil raha pole ning pakkusime talle hoopis võileiba, mille ma just valmis olin saanud. Seepeale ütles tüüp, et ta musta leiba süüa ei saa ning lahkus…

Kölnisõiduks valisime kõige aeglasema (ja ka kõige odavama) rongi, mis võimalik. See andis meile poolteist tundi uneaega, mis kulus suht ära. Kölni rongijaamas tuli taas kord passida, kuna jõudsime sinna pool 2 öösel. Õnneks olid seal mõned kohad täitsa lahti, mis tähendas, et sai kohvi ning mängida. Kaks tundi lasti meil Burger King’is olla, kuid selle sulgemisel kolisime rongijaama põrandale (mis oli üllatavalt puhas) filmi vaatama. Tella tudus pisu, kuid mina üritasin esialgu miskit Vietnami sõjast filmi vaadata, kuid selle tüütuksmuutumisel vahetasin “kanali” miski teismeliste stereotüüpsele rappimisele.

Kusagil kuue ajal hakkas rongijaam sujuvalt inimestest kihama ning meidki aeti turvade poolt põrandalt ära. Kinnitasime kohvikus keha, jõime kohvi ning suundusime Reini jõe äärde.

Jõel käis kõva sagimine – praamid vedasid mööda jõge kaupa ja lõbusõidulaevad hakkasid vaikselt kundesid peale võtma. Leidsime natuke kaugemalt ka skulptuuripargi, kuid kahjuks oli see kinni…

Leidsime ka veinimuuseumi, mille katusel paiknes viinamarjaistandus. Aga ma ei kujuta ette, kuidas Kölnis inimesed oma prügimajandusega hakkama saavad, kuna enamus prügikaste olid remondis… :/

Kölnist põrutasime 15 € eest edasi Frankfurt-hahn’i lennujaama. Seal veel 5 tundi oodata ning kaheksaks jõudsimegi Riiga… Seal oodata, kolm tundi sõita ning poole kuue ajal saime rahulikult Tootsis magama minna.

Tallinna tagasi jõudes teen ka kokkuvõtliku posti reisust…