Troonide mäng

Kui George Raymond Richard Martin (nüüdseks tuntud kui GRRM) 70′ndate algul oma kirjanikukarjääri alustas ei osanud keegi aimatagi, kui edukaks see osutub , kui üks ta ulmelugu 42’st ulmeajakirjast tagasi saadeti. Nüüdseks on George kirjutanud terve hunniku novelle ning virna romaane ega luba sellele veel lõppu… Iseasi, kaua neid oodata tuleb.

Olen selle suurepärast mängu postiga oodanud niikaua, kuna Higgins on sellest juba võrdlemisi ammendavalt oma blogis kirjutanud. Äramärkimist tasub ka Udutondi ülevaatlik selgitus Dragon’i foorumis. Nüüd aga, mil mul muud väga teha ei ole (ei viitsi), otsustasin sellest siiski üht-teist kirja panna.

Mäng siis mõeldud 3-5 mängijale. Viis on selline hea arv, mis vahetevahel tundub suur ning mõnikord väike… Universaalsuse suurendamiseks on hea muretseda ka laiendid, mis annavad võimaluse mängida täis lauaga juba 4-6 mängijaga.

Mäng leiab aset Westeroses, kus viis koda asuvad ülemvõimu nimel võitlusesse. Vana kuningas Robert sai kahtlastel asjaoludel surma ning kekslemist kui palju, et kes siis ikka on see õige pärija. Hulk reetmist, peotäis liite, näpuotsake verepilastust ning saabki ühe korraliku madina. Kes raamatuid lugenud, teab tausta lähemalt.

Lisaks ilusale ning tugevale mängulauale (mis on tegelikult FFG poolt võrdlemisi tavaline) on see ainuke mäng, millel on ka kvaliteetne karp kaasas, millesse kannatab lahterdada kõik kenasti ära. Ainuke probleem on transport, mis tuleb läbi viia horisontaalasendis, et vidinad sassi ei läheks. Probleem tekib muidugi laiendist tuleva Martellide kojaga, mida pole kuhugi sobitada, kuid see on juba teine mure.

Nagu mainitud, võistlevad viis koda õiguse üle valitseda kogu Westerost. Lannisterid, Baratheonid, Starkid, Tyrellid ning Greyjoyd ajavad kokku oma väed, et vaenlastega võidelda ning liitlasi toetada. Kuna sõjas ja armastuses on kõik lubatud, muutub mäng mõnel hetkel palju põnevamaks, kui vana sõber sulle oma rüütlitega kõige olulisemas punktis sisse sõidab. Liidud tekivad ning lagunevad vastavalt vajadusele ning lihtsõdurid, kel pole aimugi põhjusest, mille tõttu neid siia tapalavale aeti, langevad kui kärbsed, jättes lahinguväljad ja teeperved vareste ning laibarüvetajate pärusmaaks.

Mäng ise on võrdlemisi lihtne. Mängijal on viit sorti käske, igat käsku kolm – rünnak (kirves), rüüste (tõrvik), kaitse (kiiver), toetus (kinnas) ning võimu kogumine (kroon). Mõned on paremad, mõned halvemad. Igal käigul valib mängija oma käsud, mille ta armeedele annab – igale väele üks käsk. Käsud asetatakse lauale tagurpidi ning keeratakse korraga ümber. Seejärel hakatakse käske käigujärjekorras lahendama, alustades alati kuningast/kuningannast.

Rünnakukäsu saanud väed liiguvad ning astuvad vajaduse korral lahingusse. Kaitsekäsu saanud armee istub paigal ning vestab puulusikaid. Toetav armee istub piiril ning vaatab, kus lahing toimub, et vajadusel vastasmeeskonda tomatitega pilduda jne… Ja mitte ühtegi täringut.

Ainukeseks aktiivseks ressursiks on võim, mis töötab mängus raha, reputatsiooni ning väärtpaberitena. Ehk kõik, millel on väärtus, seda esindab võim. Võimu saab korjata vastava käsuga, mille puhul sõdurid korjavad makse, teevad propagandat ning riigistavad mässajate maid. Võimu läheb mängu käigus tarvis maade haldamisel ning “reliikviate” hankimiseks…

Mängus on kolme sorti üksusi – jalamehed, rüütlid ning laevad. Jalameeste ning laevade jõud on 1, rüütlitel aga 2. Lahing hõlmabki endas vägede jõudude võrdlemist. Keliganes on suurem, võidab. Arvestusse lähevad kõik lahingust osavõtvad armeed, toetust andvad armeed, käsuplussid, kojakaardid ning viimaks ka mõõk, kui see kellegi lahingust osalejal olema peaks ning ta seda kasutada soovib. Kui armee saab lüüa, peab see taganema sõbralikule maatükile. Kui see aga on võimatu, hukkub kogu armee. Üldiselt on igasugune meeste kaotus suht julm…

Igal kojal on seitse kojakaarti ehk väejuhti, mida kasutatase lahingutes. Kojakaartide summaarne jõud on võrdne (laiendikaartidega mängides see muutub), kuid eriomadused on kõigil erinevad. Kojakaartide vasakul ülal olev number liitub lahingus osaleva armee jõule.

Armeede suurusi piirab moona (tünnide) hulk. Teadupärast ei ole sõjamehed papist poisid ning tahavad seetõttu igal õhtul portsu hernesuppi, et öösel ühistelgis hea soe magada oleks. Kui mängijal aga hernepõlde vähe võivad supi saamatajäämisel mõned väeüksused deserteeruda, et oma talus ise kasvõi ube kasvatada. Seepärast on mõistlik oma kapsamaal silm peal hoida, et see vastase kätte ei satuks.

Ainuke juhuseelement mängus on kolm pakki westerose kaarte. Need näitavad, millal jõuab sõjameesteni toidumoon, kindlustesse uued nekrutid või millal ebalased müüri taga talveunest ärkavad. Igas pakis on 10 kaarti ning tavalise mängu puhul kasutatakse neist 9′t või vähemaid, olenevalt mängu kestvusest. Seega ei pruugi mõnel mängul tulla ühtegi värbamist või ei ühtegi moonalasti. Need on loomulikult väga haruldased, kuid mitte võimatud, mängusituatsioonid.

Mängu algul on kolm kuninglikku “reliikviat” ära jagatud. Mängu käigus aga hakkavad toimima oksjonid, mis lõppevad ühe või teise sellise vidina omaniku vahetusega. Trooni peale pakkujate võimu hulk määrab ära käigu järjekorra ning troonil istuja saab otsustada kõik lahiguvälised viigid; mõõga pakkujate järjekord määrab lahinguviigid ning mõõga omanik võib lahinguedu kallutada; ronk aga määrab parimate käskude kasutamise ning ronga endale saanu võib vahetada välja ühe käsu. Kõik on ülimalt kasulikud vidinad…

Raamatud on tõsist mõju avaldanud nii kunstnikele, teistele kirjanikele ja ka mängu- ning filmitöösturitele. Eks ilmselt seetõttu peakski varsti ilmuma esimesed osad seriaalist. Mäng on saanud ka mitmeid täiendusi fännide poolt. Näiteks on meisterdatud juurde kojakaarte:

Fännide poolt on valminud ka sama süsteemiga Düüni variant, kus mängijad võistlevad vürtsi pärast…

Mitmed mängud on saanud Troonide mängust inspiratsiooni ning paljudele strateegiamängudele on meisterdatud Westrose mod‘e. Piltidel Total War’i mod Westerosest…

Loomulikult pole miski saladus, et hulgaliselt on valminud ka fännide poolt meisterdatud mängulaudu rohkematele mängijatele. 9-mängija Troonide mängust olen ma juba kirjutanud. Aga olemas on ka mängulaud 18′le mängijale, mille ainuke puudus on ehk liialt suured meretükid… Aga seda peaks siiski proovima miski hetk…

Tahaks veel kogu selle jutu juures ära mainiga asjaolu, et kuigi Troonide mäng on lihtne ning suures osas juhusevaba, olid esimesed prototüübid palju keerulisemad ning lahingud vürtsitatud suure hulga täringutega. Need aga kadusid õnneks tegemise käigus.

Julgelt 10/10

Mängu kahe laiendi kohta võib lugeda: Clash of Kings; Storm of Swords.